Obsah (6)

§ 19§ 152§ 155§ 109§ 108§ 104

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-2538 Määruse kuupäev 26. september 2022 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Spordiklubi Corsagym kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 21

) § 155 lg 5, § 204 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kohustas
2. oktoobri
3. a ettekirjutusega haldusmenetluses nr 007711,21,2780 lõpetama Spordiklubi Corsagym (kaebaja) korrarikkumine ja asuma kontrollima tegevuses osalejate nakkusohutust kinnitavaid tõendeid Vabariigi Valitsuse
4. augusti
5. a korralduse nr 305 p 10 ap 1 ja p 16 kehtestatud tingimustel ja korras.
6. PPA rakendas
7. novembri
8. a nõudega haldusmenetluses nr 007711,21,2780 seoses kaebajale
9. oktoobril 2021 tehtud ettekirjutuse nõuetekohase täitmata jätmisega sunniraha summas 3000 eurot. Sunniraha tuli tasuda hiljemalt
10. novembril
11. 3-21-2538
12. Kaebaja esitas
13. novembril 2021 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse PPA
14. oktoobri
15. a ettekirjutuse tühistamiseks ja PPA
16. novembri
17. a sunniraha nõude rakendamise keelamiseks, mille kohus võttis
18. novembri
19. a määrusega menetlusse (haldusasi nr 3-21-2538).
20. PPA rakendas
21. novembri
22. a nõudega haldusmenetluses nr 007711,21,2780 seoses kaebajale
23. oktoobril 2021 tehtud ettekirjutuse nõuetekohase täitmata jätmisega täiendava sunniraha summas 3000 eurot. Sunniraha tuli tasuda hiljemalt
24. novembril
26. Kaebaja esitas
27. novembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
28. novembri
29. a nõudest tuleneva sunniraha rakendamise keelamiseks (haldusasi nr 3-21-2691). Kaebaja taotles kaebuse liitmist haldusasjaga nr 3-21-
31. Tartu Halduskohus võttis
32. novembri
33. a määrusega kaebuse PPA
34. novembri
35. a nõudest tuleneva sunniraha rakendamise keelamiseks menetlusse. Sama määrusega liitis kohus haldusasjad nr 3-21-2538 ja 3-21-2691 ühte menetlusse.
36. Vastustaja esitas kohtule
37. detsembril 2021 vastuse kaebuse. Vastustaja palus ühtlasi

§ 19

lg 2 alusel asendada vastustaja Terviseametiga või kaasata Terviseamet kaasvastustajana või kolmanda isikuna.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. detsembri
3. a määrusega vastustaja taotluse vastustaja asendamiseks või täiendava vastustajana kaasamiseks rahuldamata. Kohus kaasas Terviseameti menetlusse kolmanda isikuna. Kohus määras kolmandale isikule ja vastustajale tähtajad vastuste ja täiendavate dokumentide esitamiseks.
4. Vastustaja esitas
5. jaanuaril 2022 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse täielikult rahuldamata. Kolmas isik esitas
6. jaanuaril 2022 vastuse kaebusele, mille kohaselt vastustaja ettekirjutus ja sunniraha rakendamine on õiguspärased ning kohus kaasas õigesti Terviseameti menetlusse.
7. Tartu Halduskohus andis
8. septembri
9. a määrusega kaebajale tähtaja menetluse jätkamise osas seisukoha esitamiseks. Kohus märkis, et kuna ettekirjutus on praeguseks kehtivuse kaotanud ja kaebaja sellega seatud kohustused tegelikult täitnud, siis ei ole sunniraha sissenõudmiseks alust ja vastustaja ei kavatsegi seda teha, mistõttu tuleb selles osas lugeda kaebaja eesmärk

§ 152lg 1 p 4 mõttes saavutatuks.

Samuti juhtis kohus kaebaja tähelepanu sellele, et kaebajale tehtud ettekirjutus ei ole enam kehtiv ning selle mõju kaebajale on praeguseks lõppenud. Kohus leidis, et muutunud asjaoludest tingituna võib esineda alus menetluse lõpetamiseks

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kohus selgitas, et ei lõpeta menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes kui kaebaja seda taotleb ja see on tema õiguste kaitseks vajalik (

§ 152lg 2).

1. Kaebaja teatas
2. septembril 2022 kohtule, et nõustub haldusasja nr 3-21-2538 menetluse lõpetamisega. Ühtlasi teatas kaebaja kohtule arvelduskonto andmed, kuhu menetluse lõpetamise korral riigilõiv tagastada. KOHTU SEISUKOHT 12.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid 2 3-21-2538 jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

1. Kaebaja pöördus
2. novembril 2021 ja
3. novembril 2021 Tartu Halduskohtusse kaebustega (s.o käesolev liidetud haldusasi nr 3-21-2538), milles palus tühistada PPA
4. oktoobri
5. a ettekirjutuse ning palus keelata PPA-l
6. novembri
7. a ja
8. novembri
9. a sunniraha nõuete rakendamise.
10. Vastustaja
11. jaanuari
12. a vastusest kaebusele nähtub, et kaebaja asus paralleelselt haldusakti ja toimingute vaidlustamisega astuma samme ettekirjutuse täitmise korraldamiseks. Kaebaja teavitas vastustajat ettekirjutuse täitmisest, kirjeldades oma tegevusi ja lisades e-kirjale fotod.
13. novembri 2021 järelkontroll kinnitas kaebaja tegevuse nõuetele vastavust. Eeltoodud põhjusel ei ole vastustaja saatnud sunniraha nõudeid sundtäitmisele, kuna ettekirjutuse eesmärk on saavutatud ja sunniraha rakendamise õigus on ära langenud.
14. Kohus märgib, et haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastustaja vastusest nähtub, et samaaegselt kohtus haldusakti ja toimingute vaidlustamisega astus kaebaja samme ettekirjutuse täitmiseks ning
15. novembriks 2021, kui toimus vastustaja järelkontroll, oli vaidlusalune ettekirjutus kaebaja poolt täidetud. Lisaks märgib kohus, et kaebajale ettekirjutusega pandud kohustused kehtisid kuni Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 p 10 alapunt 1 ja p 16 kehtivuse lõpuni. Nimetatud Vabariigi Valitsuse korraldus tunnistati Vabariigi Valitsuse
16. aprilli
17. a korraldusega nr 124 kehtetuks. Seetõttu ei ole kaebajale tehtud ettekirjutus enam kehtiv ning selle mõju kaebajale on praeguseks lõppenud. Kuna ettekirjutus on praeguseks kehtivuse kaotanud ja kaebaja sellega seatud kohustused tegelikult täitnud, siis ei ole ka alust sunniraha sissenõudmiseks. Vastustaja selgitas kohtule, et sunniraha nõudeid ei ole sundtäitmisele saadetud ning sunniraha rakendamise õigus on praeguseks ära langenud. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p 1 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud.
18. Kohus märgib, et praeguseks ajaks on asjaolud kujunenud selliseks, et kaebaja enda tegevuse tagajärjel ning lisaks ka Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 kehtetuks tunnistamise tõttu on käesolev vaidlus muutunud ainetuks. Kaebuse eesmärk tuleb lugeda

§ 152lg 1 p 4 mõttes saavutatuks.

Kohtu hinnangul on nimetatud säte kohaldatav ka olukorras, kus haldusakti mõju on ammendunud ning asjaoludest tulenevalt on toiming sisuliselt tehtud (sunniraha sissenõudmisest on loobutud). Toiminguks

§ 152

lg 1 p 4 tähenduses on ka haldusorgani tegevusetus.

§ 152

lg 2 alusel tuvastamisnõudele üleminekut ei ole kaebaja taotlenud ja kohus ei pea seda kaebaja õiguste kaitseks ka vajalikuks. 17. Eeltoodut arvestades esineb kohtu hinnangul käesolevas asjas alus menetluse lõpetamiseks ning kohus lõpetab haldusasja menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

18. Vastavalt

§ 155

lg-le 6 ja § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 19. Haldusasja menetluse lõpetamisel otsustab kohus menetlust lõpetavas määruses ka menetluskulude jaotuse (

§ 109

lg 2).

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses nõutud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohus märgib, 3 3-21-2538 et ei pidanud käesolevas asjas vajalikuks anda menetlusosalistele täiendavat tähtaega menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks, sest menetlusosaliste võimalikud menetluskulud (v.a kaebaja poolt kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv) jäävad praeguses asjas igal juhul menetlusosaliste endi kanda. Nimelt saaks vastustajale panna kaebaja menetluskulude kandmise kohustuse vaid juhul, kui vastustaja tingituna halduskohtule kaebuse esitamisest annab välja kaebuses nõutud haldusakti või teeb kaebuses nõutud toimingu. Praegusel juhul ei lõpetanud kohus menetlust eeltoodud põhjusel, vaid menetluse lõpetamise tingis asjaolu, et kaebaja täitis vaidlusaluse ettekirjutuse ja haldusakt ammendus menetluse kestel. Kaebaja tegevuse tagajärjel langes ära ka sunniraha kohaldamise vajadus ja alus. Esialgse õiguskaitse taotlusega seonduv kaebaja menetluskulu jääb tema kanda, sest kohus vaatas taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle 16. novembri 2021. a määrusega rahuldamata. Seega jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud (v.a kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv) tema enda kanda. Vastustajat ja kolmandat isikut on käesolevas asjas esindanud nende enda töötajad, mistõttu vastustajal ja kolmandal isikul ei saa olla väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud. Kui vastustaja ja kolmas isik on aga siiski menetluskulusid kandnud, siis jäävad nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda. 20.

§ 104

lg 5 p 4 kohaselt tagastab kohus tasutud riigilõivu, kui menetlus lõpetatakse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kaebaja on tasunud kahe kaebuse esitamise eest, mis liideti ühte menetlusse, riigilõivu kogusummas 30 eurot. See riigilõiv tuleb käesoleva kohtumääruse jõustumisel

§ 104lg 5 p 4 alusel kaebajale tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4