← Eesti

2-21-8569/77

Obsah (7)§ 132§ 139§ 135§ 171§ 123§ 134§ 1231

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 23. september 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-8569 Kohtuasi Pärnu linna

) § 171 lg 1 kohaselt määrata eestkostja. Avalduse täienduses palub avaldaja piirata ema hooldusõigust lapse suhtes täies ulatuses. Avaldaja väitel on perele korduvalt määratud tugiisiku teenus koostöö ja vajalike toimingute tagamiseks. Ema ja tema pereliikmete huvi ja motiveeritus abi vastu võtta ning teha koostööd on olnud vähene, mis on tinginud ka tugiisikute vahetuse. Lapse tervist puudutavates küsimustes on vajalikud toimingud tehtud ainult kõrvalise abiga. Ema suutlikkus märgata ning pöörduda vajaliku abi saamiseks arsti poole on vähene. Pere on käinud Pärnumaa vaimse tervise keskuses nõustamisel alates

  1. aprillist
  2. Lapse teraapia kestis
  3. juunist 2016 kuni
  4. septembrini
  5. Samuti on ema käinud psühhiaatri vastuvõtul, kes on määranud talle ravimeid. Ema ei täida arsti soovitusi ega manusta määratud ravimeid. Lapse teraapia lõppedes tõi Pärnumaa vaimse tervise keskuse terapeut IS
  6. septembril 2016 välja, et lapsel on lähedased suhted emaga ning lapse emast lahutamine ja hooldusperre paigutamine võib lapse kinnisust, trotsi, hirmu emast lahutamise tõttu süvendada ning avaldada halba mõju. Lapse kõige suurem hirm on emast ilma jääda. Lapsele oli oluline tagada stabiilsus ja vajalikud muutused lapse elukorralduses, jälgida ja toetada peret. Kuna laps ei soovinud enam teraapias käia, siis see lõpetati. Sel ajal soovis avaldaja vanemat toetada, et säilitada lapsele harjumuspärast elukorraldust. Edaspidi ei teinud ema spetsialistidega koostööd, et tagada lapsele vajalikud terviseuuringud.
  7. juunil 2019 toimus Viljandi haiglas võrgustiku kohtumine, kus vahetati informatsiooni lapse olukorrast. Lapse hoolduse ja turvalisuse tagamine ema poolt on viimaste aastate jooksul ka kõrvalise abiga halvenenud.
  8. augustil 2021 on lapse hambaarst toonud välja, et lapse suu tervis on saanud vääramatu kahjustuse ning anamneesist ei ilmne, et patsiendil oleks geneetilisi eripärasid, mis võinuks mõjutada sellise ulatusega kogu hammaskonna kahjustuse teket. Laiaulatuslik hambaravivajadus on tingitud puudulikest hügieeniharjumustest ja oskustest. Ka pärast narkoosis hambaravi juunis ja juulis 2

(23)2-21-8569 2021 on arst toonud välja, et olukord pole muutunud. Lapse suuhügieen on jätkuvalt halb, kuigi emale on korduvalt selgitatud olukorra tõsidust. Emal on aastate vältel olnud probleeme alkoholi tarbimise ja suitsetamisega. Teda on suunatud Pärnu haiglas suitsetamisest loobujate nõustamise kabinetti, kuid vanema suhtumise tõttu ei andnud see soovitud tulemusi. Samuti on emal raskusi enda kehtestamisega vanemana, toimetamisega ametisutustes, igapäevaelu korraldamisega. Hariduslikes küsimustes on lapse hakkamasaamine ja ema poolt vajaliku õpikeskkonna tagamine puudulik. Lapse haridust puudutavad toimingud on aastate jooksul saanud tehtud lastekaitsespetsialistide, tugiisiku ja kooli personali toel. Ema suutlikkus ja mõistmine on olnud vähene ja ebaadekvaatne. Esimestel õpiaastatel on spetsialistid toonud välja, et lapsel olid puudulikud õpioskused, mida pärsib koduse toe puudumine. Innove 2019. a koolivälise nõustamismeeskonna otsuses on toodud välja lapse vajadus saada õpet väiksemas rühmas individuaalsema lähenemisega. Tekkinud olukorras otsustati suunata laps XXX internaatkooli, et tagada talle sobivam ja toetavam õpikeskkond, eraldamata last perest. Lapse elukeskkonna vahetus on mõjunud hästi, mille tõttu näeb avaldaja vajadust lapse elukorralduse muutmiseks. Avaldaja lähtub avalduse esitamisel lapse huvidest. Laps vajab edaspidi adekvaatset juhendamist ja turvalist kasvukeskkonda. Laps suudab mõista hetkeolukorda ning emast eraldamine ei ohusta tema heaolu. Laps ei ole avaldanud vastumeelsust elukeskkonna muutusele, vaid on mures ema käitumise pärast. Pärast ema ja lapse kolimist Pärnu linna on lastekaitseteenistus nõustanud ja toetanud peret erinevate meetmete ja teenustega, et toetada lapse kasvamist ema juures. Pakutud abi pole ema käitumise tõttu soovitud tulemusi andnud ning ema erivajadusest tulenevalt on see ka edaspidi raskendatud. Lapse areng on otseses sõltuvuses tema suhetest vanematega ning vanemate oskusest näha lapse vajadusi. Tuginedes aastate jooksul tehtud klienditööle ning perele pakutud abimeetmete tulemustele, on avaldaja seisukohal, et selleks, et tagada lapsele tema heaolu ja arengut toetav keskkond, kus oleksid tagatud tema tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja majanduslikud vajadused, on vajalik emalt tema hooldusõigus ära võtta. Ema on oma tegevusega kahjustanud ja seadnud ohtu lapse heaolu. Ema ei ole oma tervislikust seisundist tulenevalt suutlik tekkinud olukorras lapse kasvatamisega toime tulema ning lähtuma oma tegevustes lapse heaolust. Ema raske psüühikahäire on ravimatu. Ema ei suuda oma tervislikust seisundist tulenevalt lapse hooldust teostada ning ei mõista, millist mõju selline olukord võib lapsele avaldada. Pärnu linn peab vajalikuks võtta

§ 132

lg-st 2 tulenevalt emalt ära hooldusõigus lapse osas, et tagada alaealise lapse huvid. Vanema poolt sobiva keskkonna tagamine ei ole ka kõrvalise toega võimalik. Vanema käitumine, hoiakud ja väärtused mõjutavad ka lapse arusaamist ühiskonna normidest ja hakkamasaamist täiskasvanueas. Sobivat füüsilist isikut eestkostjakandidaadiks ei ole leitud. Lapse vanaema C on toimetulekuraskustega ning vajab ise sotsiaalteenuseid ja abi. Teisi sobivaid füüsilisi isikuid eestkostjaks pole teada. Kuna avaldaja on alates

  1. a-st toetanud ja nõustanud peret, siis palub avaldaja määrata teda lapse eeskostjaks.
  2. Lapsele määratud esindaja nõustus avaldusega. Põhjendatud on võtta emalt täielikult ära vara- ja isikuhooldusõigus lapse suhtes. Lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik ära hoida muude toetavate abinõudega ning varasemad abinõud ei ole tulemusi andnud. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja on määranud emale juba
  3. a-l tugiisiku, kelle üheks ülesandeks on ema suunamine lapse kasvatamisel ja hooldamisel. Samuti nähtub asja materjalidest, et ema ja lastekaitsetöötaja leppisid
  4. juulil 2016 kokku, et ema käib lapsega 3

(23)2-21-8569 igal õhtul pesemas ning ühtlasi pestakse igal õhtul ja hommikul hambaid. Emal oli kohustus õpetada lapsele isikliku hügieeni jälgimist. Vaatamata selle, et omavalitsus tugiisiku kaudu toetas ja juhendas ema lapse hooldamisel, on selgunud, et lapse suu tervis on saanud vääramatu kahjustuse ja laps jääb regulaarselt vajama hammaste ravi kogu elu jooksul. Järelikult on lapse suu tervis saanud ema tegevusetuse tagajärjel kahjustuse. Lapse ärakuulamistest selgus, et lapsel puuduvad sõbrad (v.a klassikaaslased) ja huvitegevused. Kodus olles on laps kõik päevad nutiseadmes ning seda ka suvevaheajal ilusate ilmadega. Kuna ka emale meeldib oma aega sisustada nutiseadmes, ei näe ema selles midagi halba, et laps seda sama teeb. Ema on seisukohal, et nad ei saa lapsega kuskil käia, kuna neil puudub selleks raha. Samas on emal võimalus minna lapsega välja jalutama, mida ta ei ole teinud. Avalduse lisast 14 nähtub, et lapse sotsiaalsed ja suhtlemisoskused on kasinad ning emal puudub oskus last selles toetada. Ärakuulamistel ning avalduse lisast 14 nähtub, et ema ei ole võimeline last õppimisel toetama. Samuti nähtub lisast 14, et lapsel oli
  1. a-l eakaaslastest sotsiaalne mahajäämus. Lapse edasijõudmine koolis on praeguseks paranenud, kuid seda vaid seetõttu, et laps õpib XXX koolis, mis on internaatkool, kus lapsel on võimalik ka ööbida. Muus osas ei täheldanud esindaja lapse elus muutusi võrreldes
  2. a-l antud hinnanguga. Lapsel on ema ees hirm ja ta häbeneb ema käitumist. Avalduse lisast 10 nähtub, et ema on last füüsiliselt väärkohelnud, tekitades lapse otsaette hematoomi. Sündmus leidis küll aset
  3. a-l, kuid ei saa välistada, et ema vägivaldne käitumine lapse suhtes kordub. Seda eelkõige seetõttu, et ema on avaldanud, et kui laps on nõus minema tema juurest elamast ära, siis on laps reetur, kes on oma ema maha müünud. Samal ajal, kui ema seda esindajale rääkis, muutus ema verbaalselt vägivaldseks (hakkas valju häälega rääkima ning närviliselt toas ringi käima). Ema agressiivset käitumist iseloomustavad ka tema
  4. septembri
  5. a kirjad. Ema selline käitumine kahjustab lapse psüühikat ning tekitab lapses ebatervet sõltuvust oma emast. Laps avaldas ka esindajale, et on nõus asenduskodusse minema, kuid kardab, et ema tapab ennast ära. Eeltoodust tulenevalt ei ole ema võimeline tagama lapsele eakohast arengut ega vajalikku turvatunnet ning seda isegi mitte omavalitsuse pakutud kõrvalise abiga. Samuti on ema kahjustanud lapse füüsilist tervist, kuna lapse suu tervis on saanud vääramatu kahjustuse. Esindaja nõustus avaldajaga, et lapse areng on otseses sõltuvuses tema suhetest vanematega ning vanemate oskustest näha lapse vajadusi. Samuti sellega, et vanema käitumine, hoiakud ja väärtused mõjutavad ka lapse arusaamist ühiskonna normidest ja hakkamasaamist täiskasvanueas.
  6. Ema vaidles avaldusele vastu ning leidis, et see tuleb jätta rahuldamata. Avalduse esitamine on arusaamatu. Igasugune alus emalt hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks puudub. Esiteks on üheselt selge, et laps ise soovib elada emaga. Laps on seda kinnitanud kõigile asjaosalistele. Teiseks on selge see, et laps on kogu oma senise elu elanud emaga koos ja ema on lapse eest hoolitsemisega piisaval määral hakkama saanud. Emale jääb praeguse avalduse esitamise põhjus arusaamatuks. Samuti ei mõista ema, mis on muutunud ja annab aluse väita, et lapse huvides on laps perest eraldada ja emalt hooldusõigus ära võtta. Asjaolu, et emale on määratud eestkostja, ei saa olla aluseks avalduse rahuldamiseks, sest lähtuda tuleb tegelikust olukorrast. Emale eestkostja määramine ei muutnud lapse ja ema suhet ega lapse ema võimet lapse eest hoolitseda. Emale eestkoste määramisele ei eelnenud ema tervise oluline muutumine vms, mis tähendab, et ema suudab lapse eest hoolitseda sama hästi kui enne eestkostja määramist. Ema ei nõustu, et ta ei hoolitse lapse eest või ei saa lapse eest hoolitsemisega hakkama. Ema huvitub lapsest, omab lapsega lähedast sidet ja soovib teostada lapse suhtes hooldusõigust. Kuna laps käib sellises koolis, kus ta nädala sees viibib emast eemal ja ei ole otseselt ema 4
(23)2-21-8569 hoolitsuse all, siis seda enam peaks avaldaja suutma tõendada, millised ohud kaasnevad sellega, kui lapse eest hoolitseb ema. Avaldaja ei ole põhjendanud, et avaldus on lapse huvides. Lapse eraldamine perest ja emalt hooldusõiguse ära võtmine peab olema viimane meede. Praegu puudub sellise meetme järele vajadus.
  1. Laps avaldas ärakuulamisel kohtule, et elab ema juures korteris, mis asub Pärnu linnas. Laps rääkis, et läheb kooli XXX-le. Kooli ajal ööbib õpilaskodus. Lapse sõnul läheb tal koolis hästi. Talle meeldib koolis, saab õpilastega hästi läbi. Küsimustele, kuidas koolis läheb ja mis hinded tal on, vastas laps: „hästi“. Laps raputas pead vastuseks küsimusele, kas kodus ema oskab teda õppimisel aidata. Õpilaskodus olevat õppimise abi. Lapse sõnul oli ta suvel ema juures. Kodus ema peseb, koristab ja teeb ise süüa. Laps kinnitas, et ei tundnud ema juures millestki puudust. Oma isast laps midagi ei tea. Raputas pead, kui kohus küsis sõprade olemasolu ja nendega koos väljas käimise kohta. Laps ei ole huviringides käinud ega avaldanud soovi ka käia. Küsimustele enda tervise kohta raputas pead. Laps jättis vastamata küsimusele emaga läbisaamise kohta, kuid noogutas, kui kohtunik küsis, kas laps saab emaga hästi läbi. Küsimustele, kas ema vahel riidleb ka ja kas lapsel on kodus reegleid, vastas, et ei ole. Teistest sugulastest teadis laps nimetada vanaema ja tädi. Laps selgitas, et ta on üksi, mängukaaslasi pole. Õpilaskodus ei saa hästi teistega läbi. Laps ei osanud öelda, miks ei saa läbi teistega, aga kinnitas, et kiusamist ei ole olnud. Maakohtu määrus ja põhjendused
  2. Maakohus rahuldas
  3. oktoobri
  4. a määrusega avalduse ning piiras ema isiku- ja varahooldusõigust tema alaealise lapse suhtes täies ulatuses ehk võttis emalt lapse hooldusõiguse täies ulatuses ära. Kohus selgitas, et ema hooldusõiguse piiramine ei vabasta ema kohustusest anda lapsele ülalpidamist ega võta temalt õigust lapsega isiklikult suhelda. Maakohus määras lapse eestkostjaks avaldaja kuni lapse täisealiseks saamiseni. Eestkostja on lapse seaduslik esindaja ning talle kuulub lapse isiku- ja varahooldusõigus. Eestkostja ülesanne on esindada last kõigis asutustes ning isikute ees, tagada lapse isiklike ja varaliste huvide kaitse. Eelkõige tuleb eestkostjal lapsele tagada stabiilne elukeskkond, vajalik igapäevane ülalpidamine ja järelevalve, meditsiiniline abi ja psühholoogiline nõustamine. Samuti tuleb tagada koolikohustuse täitmine ning vajalikud tingimused lapse füüsiliseks ja vaimseks arenguks. Avaldaja on kohustatud koostama ja esitama
  5. novembriks 2021 maakohtule nimekirja lapse varalise seisundi kohta ning iga aasta
  6. novembriks aastaaruande eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja ülesannete täitmise kohta. Maakohus jättis lapsele ja emale määratud esindaja tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning avaldaja kulud tema enda kanda. 5.
  7. Maakohus tõi esile järgmised asjaolud: • rahvastikuregistri andmetel on lapse ema X. Isa kohta rahvastikuregistrikanne ja andmed puuduvad. • Pärnu Maakohtu
  8. aprilli
  9. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-17474 on tuvastatud ema teovõime piiratus ning tema üle on seatud eestkoste. Eestkostjaks määrati viieks aastaks avaldaja. Määruse kohaselt on eestkostja ülesanneteks ema isiklike ja varaliste huvide kaitse, eelkõige, kuid mitte ainult: ema vara (sh tema rahaliste vahendite) valitsemine; ema esindamine tehingute ja toimingute tegemisel ning asjaajamisel kõigis ametiasutustes ja kõigi isikute ees; ema abistamine tema igapäevase elu korraldamisel (vastavalt vajadusele ja tegelikule olukorrale näiteks eluasemega seotud kulude tasumine, riiete ja jalanõude, olmetehnika jm vajaliku soetamine ja kulude planeerimine, v.a osas, milles emal on õigus teha tehinguid iseseisvalt), ema iseseisva toimetuleku suurendamiseks juhendamise ja kõrvalabi tagamine (nt iseseisvaks 5
(23)2-21-8569 kasutamiseks mõeldud raha kasutamise planeerimisel, igapäevatoimingute tegemisel (söögi ostmine ja valmistamine, kodu korrashoid, lapse eest hoolitsemine jms), ema kaasamine temaga seotud asjaajamisele ametiasutustes) ning vajadusel järelevalve tagamine; emale vajalike ravi-, sotsiaal- ja rehabilitatsiooniteenuste saamise tagamine ning vastav asjaajamine. Sama määruse kohaselt on emal õigus eestkostja nõusolekuta teha iseseisvalt oma igapäevase ülalpidamisega seotud pisitehinguid kuni 10 euro ulatuses päevas. Ema võib eelnimetatud rahasumma piires teha üksnes tehinguid, mis ei too talle kaasa kestvaid kohustusi (välistatud on järelmaksuga kaupade ostmine, mistahes isikult laenu võtmine, eestkostja nõusolekuta side- jm teenuste tellimine jms). Ema valimisõigust kohus ei piiranud, kuid kohus tuvastas, et ema ei saa täies ulatuses aru abielu sõlmimise, isaduse omaksvõtu ega muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Eestkoste seadmise määruse kohaselt ei ole emal perekonnaõiguslike tehingute tegemisel otsustusõigust. 5.2. Maakohus selgitas, et

§ 139

lg 1 järgi ei ole piiratud teovõimega vanemal õigust last esindada ja ta teostab lapse suhtes isikuhooldusõigust koos lapse seadusliku esindajaga. Kuna lapsel ei ole esindusõiguslikku vanemat, tuleb talle eestkostja igal juhul määrata, sõltumata sellest, kas ema vanema õiguste äravõtmine on põhjendatud või mitte. Samas järeldas kohus, et esineb alus ema hooldusõiguse täies ulatuses piiramiseks lapse suhtes. Avaldaja on põhjendanud, et ema ei ole talle lapse kasvatamisel seni osutatud abile vaatamata olnud suuteline tagama lapsele vajalikku hoolt ning lapse vaimset ja füüsilist arengut toetavat elukeskkonda. Lapse huvides on ema vanemaõiguste piiramine sellises ulatuses, et lapsega seonduvaid asju saaks otsustada ainult eestkostja. 5.

  1. Asjas kogutud tõendid ja menetlusosaliste ärakuulamisel kogetu kinnitavad, et ema ei suuda lapse kasvatamisega vajalikul määral hakkama saada. Vaatamata kohaliku omavalitsuse osutatud abile alates
  2. a-st, on laps eakaaslastest sotsiaalse arengu poolest maas. Ema arusaam lapse vajadustest on algeline, ema ei oska hinnata lapse tegelikke vajadusi ega ole suutnud lapsele luua elukeskkonda, mis toetaks lapse igakülgset arengut. Ema selgitustest ja käitumisest saab järeldada, et tal ei ole arusaamist, mida vanema hooldusõigus tähendab ning mida laps tegelikult vajab. Ema ei ole osanud õpetada lapsele kõige elementaarsemaid hügieenireegleid – igapäevast hammaste puhastamist. Ka pärast sellele tähelepanu juhtimist ja selgitamist ei ole ema taganud, et lapsel kujuneksid vajalikud harjumused. Tugiisiku sõnul on lapsel kodus ebakorrapärane päevakava. Ema võimaldab lapsel olla öösel piiramatult nutitelefonis, mistõttu päeval laps magab. Ema sõnul saab laps sooja sööki siis, kui ise küsib. Seega puudub emal arusaamine vanema kohustusest tagada lapsele igapäevaselt mitmekesine ja soe toit ning seda ka siis, kui laps ise ei küsi. Nii lapse esindaja kui ka kohus lapse ärakuulamisel tajus, et lapsel on ümbritsevast maailmast ebaõige arusaam. Lapsel puudub kodust väljaspool sotsiaalne suhtlusvõrgustik, sõbrad eakaaslaste hulgas. Ema sõnul olevat lapsel küll kaks sõpra, kuid nende nimesid ei osanud ema öelda. Laps ise eitas sõprade või omaealiste mängukaaslaste olemasolu. XXX-l õpilaskodus ei saavat laps üldse eakaaslastega läbi, sõprusest rääkimata. Samuti Pärnus laps enda sõnul eakaaslastega ei suhtle, ei käi väljas mängimas, kinos vms. 11-aastase lapse jaoks ei ole selline elukorraldus tavapärane. Isoleeritus eakaaslastest takistab lapse loomulikku vaimset ja sotsiaalset arengut. Avaldaja sõnul on laps viibinud uuringutel Viljandi haiglas ning lapsel ei ole tuvastatud puudujääke vaimses võimekuses. Sellest saab järeldada, et lapse sotsiaalne mahajäämus on tingitud peamiselt (kui mitte ainult) tema kodusest elukeskkonnast. 5.
  3. Kohus oli seisukohal, et lapse vajadustest arusaamist, nendega arvestamist ja oskust lapse vajadusi rahuldada raskendab ema tervislik seisund, tema teovõime piiratus. Ema üle eestkoste seadmise menetluses tsiviilasjas nr 2-20-17474 tegi psühhiaater IT
  4. märtsil 2021 kohtupsühhiaatria ekspertiisi ema eestkostevajaduse väljaselgitamiseks. Ekspertiisiaktist 6

(23)2-21-8569 selgub, et emal esineb raske psüühikahäire nõrgamõistuslikkus – kerge vaimne alaareng käitumishäiretega (RHK-10 alusel F70.1). Emal kaasneb intellektipuudega konkreetne mõtlemine ning impulsiivne käitumine. Tal on raskusi sotsiaalsel suhtlemisel ja oma käitumise tagajärgede ettenägemisel, eriti emotsionaalselt keerulistes olukordades. Ta ei ole kestvalt võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima. Eksperdi arvates ei saa ema aru abielu sõlmimise ja muude perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Seda eksperdi arvamust kinnitab ka ema käitumine kohtumenetluste ajal. Ema saadab päevas kümneid e-kirju, mis on adresseeritud kohtule, menetlusosaliste esindajatele, avaldaja lastekaitse- ja eestkoste asjadega tegelevatele ametnikele jne. E-kirjad koosnevad paarilauselistest impulsiivsetest mõtteavaldustest, mille peamiseks sisuks on ema pahameel ja rahulolematus tema üle eestkoste seadmisega, Eesti Vabariigi seadustega, kohaliku omavalitsuse ametnike tegevusega. Kohtuistungitel on ema korduvalt kinnitanud, et ta ei kavatse hakata eestkostjaga koostööd tegema. Samuti on ema nii kohtus kui ka kohtule saadetud e-kirjades ähvardanud lapsest lahti öelda juhul, kui laps peaks nõustuma ema juurest lahkuma. On eluliselt usutav, et sellist emotsionaalset manipuleerimist kasutab ema ka kodus lapsega suhtlemisel. Laps on oma esindajale väljendanud, et sooviks elada hooldusperes koos teiste lastega, kuid seejuures olnud hirmul, et ema võib sellisel juhul endale viga teha või ennast ka ära tappa. Järelikult ei ole ema oma vaimse tervise tõttu suuteline lapsele stabiilset ja igakülgset arengut toetavat elukeskkonda tagama, lapse huve esiplaanile seadma. 5.5. Lapse huvides tuleb talle igapäevaselt tagada stabiilne ja turvaline elukeskkond, kus laps saab elada hirmuta, õppida ja igakülgselt areneda. Maakohtu hinnangul ei ole see senise olukorra jätkumisel võimalik. Olukorra muutmiseks tuleb välistada olukord, kus eestkostjal tuleb lapse elu korraldamisel

§ 139lg 2 kohaselt lähtuda lapse ema arvamusest.

Lapse huvides on emalt hooldusõiguse

§ 135lg 2 kohaselt täies ulatuses ära võtmine.

Kõik mõistlikult võimalikud muud abimeetmed emale vanemaoskuste õpetamiseks ja lapse olukorra parandamiseks ei ole piisavaid tulemusi andnud või ei ole neid vanema soovimatuse tõttu olnud võimalik kasutada. 5.

  1. Esitatud asjaolude põhjal ja lapse vanust arvestades ei ole praegu vajalik piirata vanema suhtlusõigust lapsega, kuid suhtlemise tingimuste (st kui sageli, kus ja kui kaua ema lapsega võib suhelda) üle otsustab eestkostja, pidades silmas eelkõige lapse huve. 5.
  2. Ema üle seatud eestkoste ja temalt hooldusõiguse äravõtmise tõttu ei ole lapsel hooldusõiguslikku vanemat ning

§ 171lg 1 kohaselt tuleb lapsele määrata eestkostja.

Kohtule ei olnud teada ühtegi füüsilist isikut, kes oleks nõus ja suuteline lapse eestkostja ülesandeid täitma. Avaldaja on esile toonud, et ema ema C-ga ja õega on varem koostööd tehtud, kuid vajaduse tekkimisel ei ole nad emale ega lapsele suutnud tuge pakkuda. Lisaks ei ole kumbki isik ilmutanud huvi ega avaldanud soovi enda eestkostjaks määramiseks, kuigi ema kinnitusel on tema ema ja õde menetlusest teadlikud. Kohtul ei olnud ka veendumust, et need isikud oleksid eestkostja ülesannete täitmiseks sobivad. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

  1. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas osaliselt ja teha uus määrus, millega säilitada ema isikuhooldusõigus lapse suhtes või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks teises koosseisus. Ema palub jätta temale ja lapsele määratud esindajate kulud riigi kanda ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda. 6.
  2. Ema väitel ei ole maakohtu määrus seaduslik ega põhjendatud. Maakohus on lahendi tegemisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tõid kaasa ebaõige kohtulahendi 7

(23)2-21-8569 tegemise. Maakohus on sisustanud ja kohaldanud

§ 123lg-t 1, § 135 lg-t 2; § 137 lg-d 1 ja 3; § 139 ning § 140 lg-t 1 ebaõigesti.

Ema mõistab, et

-st tulenevalt oli lapsele eestkostja määramine vältimatu ainuüksi seetõttu, et emale endale on määratud eestkostja ning lapsel isa puudub. Seega ei vaidlusta ema eeskoste määramist, kuid tegelik eluline vajadus eestkostja määramiseks puudub. Samal põhjusel ei vaidlusta ema ka seda, et temalt võeti ära lapse varahooldusõigus. Ema ei nõustu aga sellega, et temalt võeti ära lapse isikuhooldusõigus. Emalt lapse isikuhooldusõiguse äravõtmiseks puudub vajadus. Lapse huvides on, et emal on tema üle isikuhooldusõigus ning laps saab ka edaspidi nädalavahetustel ja koolivaheaegadel elada ema juures, nagu ta on elanud kogu oma senise elu. Lapse huvides on elada koos emaga ja see, et emal säiliks lapse suhtes võimalikult suures ulatuses hooldusõigus. Lisaks on üheselt selge, et laps ise soovib elada emaga. Ei esine olukorda, mis tingiks vajaduse lapse ema hooldusõigust äärmuslikult piirata, võttes selle täielikult ära. Piisaks sellest, kui avaldaja jätkaks senise toe pakkumist lapsele ja emale. Sellega oleks tagatud lapse parim huvi ja õigus lähedasele suhtele emaga. Viimasel ajal ei ole lapse üldine olukord halvenenud ja pole esinenud ühtegi olukorda, mis tingiks vajaduse ema hooldusõigust täielikult piirata. Avaldaja välja toodud asjaolud on seotud minevikuga ning pole täna enam aktuaalsed. Lisaks käib laps juba ligi kaks aastat internaatkoolis, mis tähendab, et laps on emast viis päeva nädalas eemal ning enamuse ajast teostab lapse üle sisulist järelevalvet ja hoolitsust keegi teine. Ema möönab, et minevikus on esinenud olukordi, mis on tekitanud probleeme lapse tervisele ja heaolule, kuid ema on neist õppinud ning on valmis ja suuteline edaspidi vastavaid eksimusi vältima koostöös avaldajaga. Ema hoolib väga lapsest ja soovib talle parimat ning ka laps hoolib emast. Ema huvitub lapsest, omab lapsega lähedast sidet ja soovib isikuhooldusõigust lapse suhtes teostada. Lapse areng on pidevalt positiivne ning see jätkuks ka olukorras, kus emal on isikuhooldusõigus lapse suhtes. Lapse eemaldamine perest ja emalt isikuhooldusõiguse ära võtmine peaks olema viimane ja kõige äärmuslikum meede. Ilmselgelt puudub selliste meetmete järgi vajadus. Ema on valmis tegema koostööd avaldajaga kui lapse eestkostjaga, mis on paratamatult vajalik olukorras, kus seaduse kohaselt peab lapsel olema eestkostja. Lapse huvides on, kui avaldaja ja ema teevad isikuhooldusõiguse osas koostööd ja emal säilib lapse suhtes isikuhooldusõigus. 7. Avaldaja ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. 8. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Maakohus oli määruskaebuse edastamisel seisukohal, et seadusest tulenev piirang piiratud teovõimega ema hooldusõiguse teostamisele ei ole praegu lapse õiguste kaitseks piisav. Ema tervislikku seisundit ja senist käitumist arvestades on põhjendatud ja lapse huvides vajalik, et ka juhul, kui ema enda üle seatud eestkoste lõpeb, ei taastuks tema hooldusõigus automaatselt, vaid ema peaks tõendama, et ohtu lapse heaolule enam ei ole ning ta suudab lapse eest vajalikul määral hoolitseda. 9. Ringkonnakohus tegi asja lahendamise ettevalmistamisel täiendavaid päringuid XXX-le, avaldajale ja Sotsiaalkindlustusametile. 9.1. XXX edastas 1. märtsil 2022 kohtule sotsiaalpedagoog KT arvamuse, lapse 2019/2020 ja 2020/2021 õppeaastate (3. ja 4. klass) klassijuhataja KP, septembrist 2021 klassijuhatajaks oleva AS, õpilaskodu kasvataja ÕS ja koolipsühholoog ER iseloomustused lapse kohta. 8

(23)2-21-8569 9.1.
  1. Sotsiaalpedagoog KT sõnul on laps XXX õppinud alates 2019/
  2. a õppeaastast. Lapse ema on väga aktiivne kooliga suhtleja. Ta on olnud kogu aeg väga huvitatud lapse õppimisest, toimetustest, käitumisest ja teinud omalt poolt erinevaid ettepanekuid, jaganud soovitusi ja võtnud kuulda kooli selgitusi. Enamus õppetegevusest toimub aga koolis ja koolitöötajate toetusel. KT sõnul sobib lapsele õppimine õpilaskoduga koolis, kus lisaks õppimise toetamisele toetatakse ka sotsiaalseid oskusi. 9.1.
  3. Lapse
  4. ja
  5. klassi klassijuhataja (2019/2020–2020/2021 õppeaastad) KP arvamuse kohaselt suhtleb laps käimasoleval (s.o 2021/2022) õppeaastal rohkem kui eelmisel. Laps osales koolinäidendis, kus esitas julgelt oma tekstiosa. XXX tulemise alguses (
  6. klass) oli laps kinnine, suhtles vähe, hakkas tunnis tihti nutma, ütlemata põhjust. Raskusi oli lugemise, kirjutamise ja eneseväljendusega ning tundides abistas teda täiendavalt abiõpetaja. Esimese distantsõppe alguses laps koolitöid ei teinud, telefoni teel ta rääkida ei julgenud. Seejärel abistas teda tädi, kes aitas kodus õppida ja saatis töid õpetajale meilile, kuid distantsõppe poole peal koostöö katkes. Iseseisvalt laps kodus ei õppinud. Kui avanes võimalus abi vajavaid õpilasi kooli kutsuda, käis laps kolm korda nädalas koolis õppimas.
  7. klassis kirjutas KP lapse kohta iseloomustuse, mille kohaselt saab laps klassikaaslastega hästi läbi, suhtleb kaaslastega vastavalt olukorrale ja vajadusele (nt paaristöö, grupitöö, klassiväljasõidul kellegi kõrval istudes), vahetunnis vahel vestleb ja mängib klassikaaslastega, vahel hoiab omaette. Tunnis loeb ja räägib vaikse häälega, kuid avaldab juba oma arvamust ja annab selleks käe tõstmisega märku. Individuaalselt tehtavate ülesannete puhul vajab ülesande lahtiseletamist ja täiendavate näidete toomist, kuid kui saab aru, siis teeb meelsasti. Vajab aega, et ülesande lahenduse üle mõelda ja vastus öelda või kirja panna. Loeb aeglaselt, keerulisema teksti lugemisel vajab abi. Kirjutab aeglaselt tähekujude, tähtede järjestuse ja õigekeelsuse üle mõeldes. Raskusi on iseseisvalt lausete ning jutu moodustamisega; kui lause algus on olemas, suudab lausele lõpu leida. Arvutab tuhande piires, korrutustabel on osaliselt peas. Näidete järgi arvutab nii kirjalikult kui ka peast. Raskusi valmistavad tekstülesanded, vajab teksti lihtsustamist ja täiendavat selgitamist, abi olulise esile toomisel. Väga sageli valmistab raskusi valikute tegemine (nt kui on mitu ülesannet ja võimalust ülesande lahendamiseks, kui on vaja võtta juhuslik värv või pliiats, kui on valida väikese jutu või luuletuse kirjutamise vahel, kui kunstis on mitu tehnikavalikut). Vahel hakkab nutma, ise kohe põhjustest ei räägi, rahuliku küsimise teel leiame põhjuse. Käelises tegevuses joonistab ja meisterdab meelsasti, kui ülesanne on talle selge ning on otsustanud, mida ja kuidas teeb. Võõrkeele (inglise keel) õppimisega tuleb hästi toime. Vestleb meelisteemadel vabalt ka klassikaaslasega, kes räägib hetkel ainult inglise keeles (nt klassi väljasõidul bussis kõrvuti istudes). Kodus olles kodutöid iseseisvalt ei tee, jätab tegemata. Õpilaskodus suunab õppima ja abistab teda õpilaskoduõpetaja. Distantsõppes osales videopildiga, kuid ei rääkinud, kirjutas jutunurka. Kodus kirjalikke ülesandeid ei teinud ning meilile töid ei saatnud. Õppetööd tehti täiendavalt kontaktõppes. 9.1.
  8. Lapse praeguse klassijuhataja (alates september 2021) AS sõnul tunneb ta last veel vähe, olles tema klassijuhataja alates septembrist 2021 ja puutudes klassiga kokku üks-kaks korda nädalas. Tundides ja klassiüritustel on lapsest jäänud mulje kui väga vaiksest tüdrukust. Tunnis pole ta kindlasti esimene sõna võtja, räägib võrdlemisi vaikselt, kuid töötab ja mõtleb tunnis kaasa. Väljaspool tunni aega näeb AS last väga harva, kuid tal on klassis kaaslasi, kellega ta suhtleb, ning mõnel korral on AS näinud, et siis võib laps ka väga elavaloomuline olla. Üldiselt tundub laps koolikeskkonnas pigem tavalise lapsena, veidi vaiksem kui mõned, kuid midagi erilist või häirivat ei ole AS märganud. Lapse emaga ei ole AS suhelnud. Lapse õppeedukus on enamikus ainetes hea või rahuldav. Vahel on mõni asi tegemata või õppevahendid koju jäänud, kuid seda siiski mõni üksik kord, mis on normaalne. 9.1.
  9. Õpilaskodu kasvataja ÕS sõnul on laps õpilaskodus esmaspäevast reedeni. Pärast koolitunde veedab laps aega pikapäevarühmas, kus valmistab ette järgmiseks päevaks antud 9
(23)2-21-8569 koduseid ülesandeid. Laps leiab järgmise päeva õppetükid e-kooli ja päeviku abil. Koduste ülesannete lahendamisel vajab tuge. Vajadusel küsib abi, kui midagi jääb arusaamatuks. Vajab suunamist, kui on vaja konsultatsiooni minna. Lemmikud õppeained on matemaatika ja inglise keel. Vene keel on hetkel tähtede õppimise faasis raske. Kohustuslikku kirjandust loeb ise, kuulab kuidas kasvataja loeb ja teeb sisukokkuvõtte. Laps kurdab, et tal on lühimälu, st asjad ei jää meelde. Loobus klaveri õppest ja ei käi enam kokandusringis, kuna ta ei saa seal midagi teha. Vajaks tuge ringides osalemisel. Suhtleb tihedalt toakaaslasega, kes on temast noorem (esimene klass). Tahaks suhelda rohkem oma eakaaslastega, aga hetkel on jäänud kõrvale. Klassis on mõned head sõbrad. Mänguhoos ja telefonis olles suhtleb vabalt. Räägib normaalse häälega, suhtleb mängukaaslastega. Ühistegevuses osaleb. Meeldib meisterdada, panna kokku puslet, mängida mänge (kabet, pimesikku, peitust, doblet jne). Vahel kurdab igavuse üle, siis oleme välja pakkunud tegevusi igavuse peletamiseks. Toakaaslastega on esinenud tülisid telefoni pärast, öörahu ajal telefonis või tahvlis olemist. Enesehügieenis enam abi ei vaja. Meelde tuletamist vajab hommikune ja õhtune hambapesu. Suhtlus lapse vanemaga toimub sotsiaalpedagoogi vahendusel. 9.1.
  1. Koolipsühholoog ER sõnul oli kooli vahetus lapsele suur muutus ja alguses olid kohanemisraskused. Laps oli väga kartlik ja vaikne, suhtlemine nii kooli personali kui ka kaasõpilastega valmistas raskusi. Laps vastas küsimustele peanoogutustega või ütles, et ei oska vastata. Ka hääl oli vaevukuuldav, mis muutis suhtlemise raskeks. Uued olukorrad tekitasid hirmu. ER kohtus lapsega iga nädal, palju tuge pakkusid klassijuhataja, sotsiaalpedagoog, abiõpetaja ja õpilaskodu kasvatajad. Praegu õpib laps
  2. klassis ning tema olekus ja käitumises on paari aasta jooksul toimunud suured muutused. Ta on muutunud palju julgemaks ja avatumaks. On küll tagasihoidlik, aga räägib asjadest ausalt ja väljendab ka muret, kui vaja. Uute inimestega harjumine võtab veidi aega ja ise ta suhtlema ei kipu. Samas teiste poolt algatatud ettevõtmistes osaleb meelsasti. Ta on rahul kooliga ja klassiga. Tal on mõned mängukaaslased, kellega on harjunud, ja nendega veedab meelsasti aega. Vahel soovib, et sõpru oleks rohkem. Kiusamise üle pole kurtnud, küll aga soovib arutada, kui kellegi käitumine või suhtumine jääb talle arusaamatuks. Õppimisega saab hakkama, aga vajab tuge ja pidevat motiveerimist. Väga meeldivad väljasõidud, erinevates uutes kohtades käimine, ekskursioonid. Ootab neid alati suure huviga. Distantsõppe ajal püüdis kool säilitada võimaluse koolis õppida. Nende aastate jooksul on mõne lühikese kaugõppe perioodi järgselt olnud paar korda tagasilööke, kus laps ei tahtnud kooli naasta. Emotsionaalselt on enamasti tasakaalus, tunneb ennast koolis ja õpilaskodus turvaliselt. Ei ole märganud pidevat pinges ja stressis olekut koolis ja õpilaskodus olles. ER sõnul on nad rääkinud nüüd, kus laps on avatumaks muutunud, ka isiklikest muredest ja arutanud hakkamasaamise võimaluste üle. Õpilaskodus kehtivate reeglite arvestamisega saab hakkama ja toanaabritega on suhted head. Eneseteenindusoskused on õpilaskodu kasvatajate toetusel palju arenenud, saab iseenda ja oma asjade eest hoolitsemisega hakkama. Sel õppeaastal on nõustamised toimunud kaks, vahel kolm korda kuus. Nõustamist eesmärgiks on olnud sotsiaalsete oskuste õpetamine, õpioskuste arendamine, suhtlemisoskuste arendamine ja isikliku elu raskustega hakkamasaamise toetamine. ER arvates vajab laps mitmekülgset tuge ka edaspidi. 9.
  3. Ringkonnakohus palus avaldaja tuua välja, milliseid konkreetseid programme, koolitusi, nõustamisteenuseid jm teenuseid on avaldaja emale osutanud, et arendada tema vanemlikke oskusi ning suutlikkust paremini mõista ja arvestada lapse vajadustega; samuti, milliseid teenuseid on avaldaja emale pakkunud, kuid mitte osutanud, ning mis põhjusel on need jäänud osutamata. Ühtlasi palus kohus avaldajal tuua välja konkreetsed olukorrad, mille põhjal avaldaja leiab, et ema ei tee kohaliku omavalitsusega lapse huvides koostööd, ning selgitada, kuidas ema on takistanud kohalikul omavalitsusel enda aitamist lapsega seotud küsimustes. Avaldaja vastas ringkonnakohtu päringule
  4. märtsil
  5. 10
(23)2-21-8569 9.
  1. Sotsiaalkindlustusamet andis
  2. märtsi
  3. a vastuses ringkonnakohtu päringule teada, et neil puudub kokkupuude lapsega seotud lastekaitsemenetlusega.
  4. Vastuseks ringkonnakohus palvele anda teada, kui lapse elukorralduses või olulistes asjaoludes on võrreldes maakohtu määruse tegemise ajaga midagi muutunud, teatas avaldaja kohtule
  5. augustil 2022 järgmist. Lastekaitsespetsialist käis
  6. jaanuaril 2022 lapsega Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskuses ning tutvustas lapsele võimalusi tugikeskuses elamiseks. Järgmisel päeval tekkis lapse ja ema vahel tüli, mille käigus oli ema last löönud ja tema asju lõhkunud. Ema oli last reeturiks sõimanud. Laps oli helistanud pere tugiisikule SK-le, kes kiirustas koheselt pere juurde. Tugiisiku kohale jõudes oli laps teki all ja nuttis, ema loopis asju. SK toimetas lapse koheselt Laste ja Noorte Tugikeskusesse turvakoduteenusele. Pühapäeval,
  7. jaanuaril 2022 käisid tugiisik ja laps lapse asjade järel. Ema oli lapse sülearvuti vastu maad löönud, pannud muusika valjusti mängima ja karjunud lapsele uuesti, et ta on reetur. Laps ei soovinud rohkem ema juurde minna ning jäi Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskuses turvakoduteenusele. Alates märtsist 2022 elab laps tugikeskuses
  8. peremajas. Laps on muutunud avatumaks, jutukamaks ja on leidnud sõpru. Suvel on laps olnud kahes laagris. Perevanemad käivad pea iga päev lastega Pärnu rannas jalutamas, külastavad erinevaid üritusi, toimuvad väljasõidud. Lapsele on väga oluline, et tal on oma tuba ja ta soovib aeg-ajalt lihtsalt oma toas rahulikult olla. Laps on lastekaitsespetsialistile avaldanud, et talle peremajas väga meeldib ning ta ei soovi, et lastekaitsespetsialist hakkaks talle hooldusperet otsima. Turvakoduteenusel olles ei soovinud laps emaga absoluutselt suhelda ja keeldus kategooriliselt ema juurde minemast. Kevade poole hakkas lapse ja ema suhtlus tasapisi taastuma. Laps on mõned korrad ka ema juures ööbinud, kuid tihedamat läbikäimist ei ole olnud. Perevanemad ja lastekaitsespetsialist toetavad igati lapse ja ema omavaheliste suhete taastamist.
  9. Tulenevalt avaldaja
  10. augusti
  11. a menetlusdokumendis esile toodud asjaoludest, millest nähtuvalt oli lapse elukorralduses toimunud olulisi muutusi, kuulas ringkonnakohus lapse
  12. augustil 2022 täiendavalt ära. Asja lahendava koosseisu eesistuja kohtus lapsega Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskuses (tugikeskus). Kohtuniku võttis vastu perevanem AO. Laps kohtus kohtunikuga peremaja elutoas, seejärel mindi omavahel vestlema lapse tuppa. Laps avaldas kohtunikule, et läheb XXX kooli
  13. klassi. Koolis on tal oma klassis sõpru, mujal ei ole. Hinded tunnistusel olid neljad-viied, mõni kolm. Tugikeskuses elab laps enda sõnul alates talvest. Küsimuse peale, kas talle meeldib siin, vastas laps, et eriti ei meeldi, sest sõpru pole. Laps tõi välja, et tal on samas peremajas üks sõber, kes on 13-aastane, ja võib-olla üks sõber (teises majas) veel. Küsimuse peale, mida tugikeskuses tehakse, tõi laps välja, et käidi Tallinnas loomaaias ja minnakse Saaremaale. Käiakse ka jalutamas. Küsimuse peale, kui tihti laps ema juures käib, vastas laps, et ta käib seal tihti, kooliajal vähem. Küsimuse peale, kuidas talle selline elukorraldus sobib ning kas ta tahaks rohkem tugikeskuses või ema juures olla, vastas laps, et talle meeldib ema juures. Küsimuse peale, mida ta ema juures teeb, vastas laps, et mängib videomänge, täpsustades, et mängib telefonis. Lapse sõnul teeb ta seda vahel pool päeva ja ema seda ei keela. Tugikeskuses mängib laps enda sõnul natuke vähem, ka seal ei ole seda talle keelatud. Samuti käib laps emaga vanaema juures ja poes. Küsimuse peale, kas ka ema viib teda vahel loomaaeda või näiteks teatrisse, vastas laps, et tihti ta seda ei tee, aga aastaid tagasi olid nad käinud koos kinos. Küsimuse peale, kas ema teeb lapsele süüa, vastas laps, et teeb, aga suvel harvem. Lapse lemmik ema tehtud toit on spagetid; kui hakkliha on, siis paneb ema ka seda. Lapse sõnul emale sobib see, et laps käib XXX koolis. Küsimuse peale, kas ta mäletab, miks ta tugikeskusesse toodi, vastas laps esialgu, et ta ei mäleta. Kui kohtunik küsis, kas talvel oli üks juhtum, siis laps noogutas. Lapse sõnul ema läks närvi, 11
(23)2-21-8569 kuna ta ei tahtnud, et laps tugikeskusesse läheks. Palve peale täpsustada, mida ema siis tegi, oli laps ebalev ja väitis, et ta ei mäleta. Küsimuse peale, kas ema pahandab lapsega, vastas laps, et enam mitte. Viimati oli ema pahandanud siis, kui laps tugikeskusesse toodi – nii enne seda kui ka pärast, kui laps oli juba mõnda aega tugikeskuses olnud. Hiljem aga enam mitte. Küsimuse peale, kas ema on (nüüd) nõus sellega, et laps tugikeskuses käib, eriti kooliajal, laps noogutas. Ka hiljem tõi laps vestluses välja, et alguses oli ema pahane, et laps tugikeskuses on, saatis sõnumeid. Küsimuse peale, kas ema on talle haiget teinud, vastas laps, et ei ole. Ka mitte talvise intsidendi ajal, siis ema viskas lihtsalt lapse arvuti maha ja selle ekraan läks natuke kõveraks (näitas sülearvutit oma kirjutuslaual, see ei sulgunud õigesti). Ka enne seda ei mäleta laps, et ema oleks talle haiget teinud. Kui kohtunik küsis, kas ema viskas veel asju lisaks arvutile, vastas laps, et mõningaid asju veel. Küsimuse peale, kas ema viskas neid ka lapse suunas, vastas laps, et vahepeal. Küsimuse peale, mida laps siis tegi, vastas ta, et on kutsunud tugiisiku, ka varem, kui ema on läinud närvi, mitte ainult sellel korral. Tugiisik on ema maha rahustanud. Küsimuse peale, kui tihti seda on juhtunud, et laps on tugiisiku kutsunud, vastas laps, et arvab, et see võis olla iga nädal. Küsimuse peale, kas ta saab emaga hästi läbi, vastas laps jaatavalt. Küsimuse peale, kas nad räägivad palju ja millest, vastas laps, et nad räägivad igapäevaasjadest. Kui lapsel on mure, räägib ta sellest emaga. Küsimuse peale, kas talvine intsident muutis lapse ja ema suhteid, laps noogutas ja ütles, et pärast seda nad mõnda aega ei rääkinud. Laps ise ei tahtnud emaga rääkida, oli tema peale pahane. Küsimuse peale, mis siis muutus, vastas laps, et ema käis mingis kohas – teraapias – ja sai aru, et ta tegi valesti. Ema rahunes maha ja laps hakkas temaga uuesti rääkima. Laps suhtleb emaga ka ajal, mil ta on tugikeskuses, kumbki helistab teisele. Küsimuse peale, kas ta kardab vahel ema, kartes, et ema võib talle haiget teha või asju lõhkuda, vastas laps, et enam mitte, pärast talvist sündmust ei karda laps ema juurde minna. Küsimuse peale, milline lapse elukorraldus võiks tema enda arvates edaspidi olla, vastas laps, et ta tahaks elada kogu aeg ema juures. Palve peale täpsustada, miks seal on parem, oli laps esialgu ebalev, aga vastas siis, et emaga koos olla on parem, ja kinnitas, et tugikeskuses olles ta igatseb ema. Lapse sõnul elab ema korteris, kus on köök ja elutuba. Laps magab koos emaga lahtikäivas diivanis. Küsimuse peale, kas talle meeldib seal korteris, laps noogutas. 12. Ühtlasi vestles kohtunik 27. augustil 2022 tugikeskuses käies lapse perekodu perevanema AO-ga (perevanem). Perevanem kirjeldas, et laps tuli tugikeskusesse hea meelega ja küsis ise, kas võib ööseks jääda. Tugiisik ja laps olid tulles öelnud, et ema loopis asjadega. Järgmise päeva hommikul mindi kodust asju tooma, ka siis oli ema asju loopinud. Alguses oli näha, et laps kartis ema. Lapsel oli hirm, et ema positsioneerib teda telefoniga ja saab teada, kus ta on. Mõnda aega ei tahtnud laps emaga suhelda. Perevanem ei mäleta täpselt, kui kaua see oli, aga arvas, et umbes kuu aega. Siis hakkas laps tasapisi tahtma ema juurde ööseks jääda. Kooliajal tuli laps reedel alati tugikeskusesse (u poole nelja ajal). Emaga suhtlemine algas selliselt, et kohtuti näiteks laupäeval mõni tund või pool päeva. Lapse eestkostja ER loal on lapsel võimaldatud viibida emaga vastavalt lapse soovile 1–2 ööd, suvel on laps olnud ema juures ka pikemalt. Vestlusele eelnenud nädala viibis laps ema juures, enne seda ei olnud ta seal olnud pikemalt kui kolm päeva. Vahel ei pidavat laps tahtma ema juurde minna, näiteks oli selline juhtum u kaks nädalat tagasi. Augusti esimeses pooles oli juhtum, kus perevanemad ütlesid 12
(23)2-21-8569 lapsele, et ta võib ema juurde minna, kuna ta ei olnud ema kaua näinud. Õhtul leidsid perevanemad lapse voodist õnnetuna ja laps ütles, et ta ei saa ema juurde minna, kuna ema ei luba. Perevanem arvab, et laps suhtleb emaga iga päev telefoni ja sõnumite teel. Perevanema sõnul ei ole ta aru saanud, et ema keelaks lapsel tugikeskusesse tulla. Ka eelneval õhtul, kui perevanem lapsele ema juurde järgi läks, olid nad teda oodanud ja laps tuli kohe kaasa. Ehkki lapsel käidi järel hilja õhtul (kl üheksa ajal), tahtis laps tugikeskusesse jõudes süüa. Perevanema väitel on lapsel tugikeskuses üks temaealine sõber, kes elab temaga samas peremajas, ja lisaks ka teine, kes elab tugikeskuse teises peremajas. Küsimuse peale, millega laps tugikeskuses olles aega sisustab, vastas pereema, et ta on kogu aeg oma toas. Perevanem kinnitas, et kooliajal järgitakse tugikeskuses kindlat magamaminekuaega. Perevanem tõi välja, et tugikeskusega käidi hiljuti Kihnus reisil, mis kestis reedest pühapäevani. Vestlusele järgneva nädala teisipäevast kolmapäevani ollakse Saaremaal. Juulis oli laps nädal aega laagris ja lisaks viis päeva ka YYY laagris. Hiljuti käidi tugikeskusega ka loomaaias, mis lapsele väga meeldis. Perevanem tõi välja ühe kevadel toimunud intsidendi, kus laps oli poes varastanud ühe kleidi pealt keti. Hiljem tunnistas teine tüdruk selle üles ja pärast sel teemal lapsega vestlemist oli ka laps lõpuks tegu tunnistanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse vaidlustatud osas tühistamiseks. 14.

§ 139

lg-st 1 tulenevalt ei ole piiratud teovõimega vanemal õigus last esindada ja ta teostab lapse suhtes hooldusõigust koos lapse seadusliku esindajaga.

§ 171

lg-st 1 tuleneb, et kui esindusõigust ei ole alaealise lapse kummalgi vanemal, määratakse talle eestkostja. Praegusel juhul on lapsel üks teadaolev vanem, s.o ema, isa kohta andmed puuduvad. Pärnu Maakohtu

  1. aprilli
  2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-17474 on tuvastatud ema teovõime piiratus ja seatud tema üle eestkoste viieks aastaks. Eelnevast tulenevalt ei ole lapsel esindusõiguslikku vanemat, mistõttu talle tuli määrata eestkostja, mida maakohus ka tegi. Selles osas ei ole maakohtu määrust ka vaidlustatud.
  3. Maakohus otsustas

§ 135lg 2 kohaselt lapse emalt hooldusõiguse täies ulatuses ära võtta.

Lapse ema vaidlustas maakohtu määruse osas, millega maakohus piiras tema isikuhooldusõigust lapse suhtes. Seega kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud määrust TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi osas, milles lapse emalt võeti ära lapse isikuhooldusõigus. Muus osas, s.o ema varahooldusõiguse piiramise ja lapsele eestkostja määramise osas, on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 1, lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 kohaselt jõustunud. 16. Kolleegium selgitab, et lastekaitseseaduse § 5 p-st 3 tuleneb, et kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes, sh otsustes, tuleb esikohale seada lapse huvid. Ka

§ 123

lg-st 1 tuleneb, et kohus teeb lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. 17.

§ 134

lg-st 1 tuleneb, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas sama paragrahvi lõikes 3 ning

§-des 135 ja 136 loetletuid.

§ 135lg 2 kohaselt võib kohus 13

(23)2-21-8569 vanemalt hooldusõiguse täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Riigikohus on selgitanud, et perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda (vt Riigikohtu
  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 15;
  3. mai
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14). Vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmine on seega põhjendatud üksnes juhul, kui lapse heaolu tagamiseks rakendatud muud perekonda toetavad meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju.
  5. Kolleegium märgib, et ainuüksi asjaolu, et vanema teovõime on tema tervislikust seisundist tulenevalt piiratud, ei ole aluseks vanema hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks.

§ 139

ja § 171 lg 1 mõtte kohaselt on ainsa esindusõigusliku vanema teovõime piiratus aluseks lapsele eestkostja määramiseks, kes teostab lapse suhtes hooldusõigust koos piiratud teovõimega vanemaga. Selleks, et vanema tervislik seisund õigustaks lapse suhtes hooldusõiguse piiramist, peaks sellega kaasnema vanema suutmatus täita oma kohustusi sellisel määral, millega kaasneb oht lapse kehalisele, vaimsele või hingelisele heaolule või tema varale, mida vanem ei soovi või ei ole võimeline ära hoidma (

§ 134lg 1).

Hinnates vajadust vanema isikuhooldusõigust piirata või see ära võtta, tuleb arvesse võtta kõiki olulisi asjaolusid. Lähtuda ei saa üksnes sellest, milliseid vigu on vanem lapse kasvatamises minevikus teinud, vaid hinnata tuleb ka nende esinemise tõenäosust ja võimalikku mõju lapse heaolule edaspidi. Samuti tuleb arvestada lapse elukorraldust tervikuna. 19. Seoses ema suutlikkusega täita oma hooldusõigusest tulenevaid kohustusi on maakohus vaidlustatud määruses olulises osas refereerinud tõenditest nähtuvat, mistõttu kohtule arvamusi ja iseloomustusi esitanud isikute avaldatu ja kohtu järeldused on määruses raskesti eristatavad. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt aga põhjendas kohus emalt lapse hooldusõiguse äravõtmist peamiselt järgnevaga (vt maakohtu määruse p-d 27, 34–37):

  1. a)ema ei suuda oma vaimse tervise tõttu lapse kasvatamisega vajalikul määral hakkama saada, tagada lapsele vajalikku hoolt. Ema ei oska hinnata lapse tegelikke vajadusi ega ole suutnud luua lapsele stabiilset elukeskkonda, mis toetaks lapse vaimset ja füüsilist arengut. On eluliselt usutav, et ema kasutab kodus lapsega suhtlemisel emotsionaalset manipuleerimist;
  2. b)ema ei ole suutnud õpetada lapsele elementaarseid hügieenireegleid – igapäevast hammaste puhastamist –, ega ole ka sellele tähelepanu juhtimise ja selgitamise järel taganud, et lapsel kujuneksid vajalikud harjumused;
  3. c)lapsel on kodus ebakorrapärane päevakava; ema ei ole suutnud tagada lapsele vajalikku ööpäevast rutiini; ema võimaldab lapsel olla öösel piiramatult nutitelefonis, mistõttu laps päeval magab;
  4. d)ema ei saa aru vanema kohustusest tagada lapsele iga päev mitmekesine ja soe toit ning seda ka siis, kui laps ise ei küsi;
  5. e)laps on sotsiaalse arengu poolest eakaaslastest maas. Lapsel puudub kodust väljaspool sotsiaalne suhtlusvõrgustik, sõbrad eakaaslaste hulgas, koolivälised huvid. Kuna lapsel ei ole tuvastatud puudujääke vaimses võimekuses, on lapse sotsiaalne mahajäämus tingitud peamiselt (kui mitte ainult) tema kodusest keskkonnast;
  6. f)ema ei suuda pakkuda lapsele tuge ja toetust koolikohustuse täitmisel. 14

(23)2-21-8569 Maakohus märkis, et

§ 139

lg 2 kohaselt juhul, kui lapse seaduslik esindaja on eestkostja, eelistatakse vanema ja esindaja arvamuse lahkumineku korral vanema arvamust. Avaldaja on põhjendanud, et ema ei ole talle lapse kasvatamisel seni osutatud abile vaatamata olnud suuteline tagama lapsele vajalikku hoolt ning lapse vaimset ja füüsilist arengut toetavat elukeskkonda. Senise olukorra jätkumisel ei ole lapsele stabiilse ja turvalise elukeskkonna tagamine võimalik ka siis, kui lapsele ema piiratud teovõime tõttu eeskoste määrata. Maakohus leidis, et olukorra muutmiseks tuleb välistada olukord, kus eestkostjal tuleb lapse elu korraldamisel

§ 139lg 2 kohaselt lähtuda ema arvamusest.

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruses toodud põhjendused, millele on viidatud praeguse määruse põhjenduste p 19 alapunktides b–f, ei oleks eraldiseisvalt piisavad selleks, et järeldada, et lapse heaolu oleks ema suutmatuse tõttu vanema kohustusi täita ohus sellisel määral, mis õigustaks emalt hooldusõiguse äravõtmist. Seda eriti olukorras, kus lapsele on ema teovõime piiratuse tõttu määratud ka eestkostja, kes teostab lapse suhtes isikuhooldusõigust emaga koos. 20.
  2. Asja materjalidest nähtub, et laps õpib alates 2019/
  3. õa-st XXX, mis on internaatkool ja kus laps elab esmaspäevast reedeni õpilaskodus (vt ka II kd, tl 43). Seega on ema roll lapse kasvatamises ja tema eest igapäevases hoolitsemises väiksem juba ainuüksi tulenevalt lapse elukorraldusest. Asjas esitatud arvamustest nähtuvalt sobib lapsele õppimine õpilaskoduga koolis, kus lisaks õppimise toetamisele toetatakse ka sotsiaalseid oskusi (vt II kd, tl 43). 20.
  4. Olukorras, kus laps õpib internaatkoolis ja elab nädala sees õpilaskodus, ei ole ema hooldusõiguse piiramine õigustatud põhjusel, et ema ei suuda pakkuda lapsele tuge õppimisel ega toetada teda koolikohustuse täitmisel. Maakohtus
  5. augustil 2021 toimunud ärakuulamisel avaldas laps, et tal läheb koolis hästi ja talle meeldib seal (I kd, tl 78). Lapse väitel ei oska ema teda kodus õppimisel aidata, kuid õpilaskodus on õppimise abi (samas). XXX poolt kohtule esitatud iseloomustustest nähtuvalt on lapsele tagatud vajalik abi õppimisel ja tugi koolikohustuse täitmisel. Last suunab õpilaskodus õppima ja abistab õpilaskoduõpetaja (II kd, tl 45 pöördel, tl 47). Samuti nähtub lapse 3.-
  6. klassi klassijuhatajate iseloomustustest (II kd, tld 45–46), et lapse hakkamasaamine koolis on aja jooksul paranenud ning koolikohustuse täitmise ja õppeedukusega ei ole märkimisväärseid probleeme. Lapse
  7. klassi klassijuhataja AS sõnul on lapse õppeedukus enamikes ainetes hea või rahuldav. Vahel on mõni asi tegemata või õppevahendid koju jäänud, kuid seda siiski mõni üksik kord, mis on normaalne (II kd, tl 46). Kui veel
  8. klassis laps distantsõppe ajal iseseisvalt kodus ei õppinud, vaid käis võimaluse avanedes kolm korda nädalas koolis õppimas, siis
  9. klassis osales ta distantsõppes videopildiga ja kirjutas jutunurka. Ehkki laps kodus kirjalikke ülesandeid ei teinud, tehti temaga täiendavat õppetööd kontaktõppes (II kd, tl 45 – 45 pöördel).
  10. klassis kaugõppega seoses olulisi probleeme ei ilmnenud, kuid koolis oldi kaugõppel ka väga lühikest aega (II kd, tl 46). Ehkki koolipsühholoog ER sõnul oli lapsel paaril korral raskusi distantsõppelt kooli naasmisega (vt II kd, tl 48), nähtub koolipersonali iseloomustustest tervikuna, et need on õnnestunud ületada ning koolil on olnud ka omalt poolt võimalik last toetada, võimaldades tal ka distantsõppe ajal koolis kohapeal õppimas käia. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul alust arvata, et olukorras, kus emal on lapse suhtes hooldusõigus, oleks lapse koolikohustuse täitmine või õppeedukus ohus, mis võiks kahjustada lapse väljavaateid tulevikus. Ka avaldaja ise on kohtule esitatud avalduses välja toonud, et õpilaskoduga kool on lapse arengut toetanud ning lapse toimetulek ja õppeedukus on hea. 20.
  11. Kolleegium möönab, et asja materjalidest nähtuvalt on lapsel kodus olles olnud ebakorrapärane päevakava ja tal on võimaldatud olla palju aega nutitelefonis, sh öösiti. Ka ringkonnakohtu korraldatud ärakuulamisel vastas laps küsimusele, mida ta ema juures teeb, et ta mängib videomänge, täpsemalt telefonis, kusjuures lapse sõnul teeb ta seda vahel pool päeva. 15

(23)2-21-8569 Samas tuleb ka lapse päevakava osas arvestada, et olulise osa aastast veedab ta esmaspäevast reedeni õpilaskodus, kus tal on asja materjalidest nähtuvalt korrapärane päevakava. Õpilaskodu kasvataja ÕS sõnul veedab laps pärast koolitunde aega pikapäevarühmas, kus valmistab ette järgmiseks päevaks antud kodused ülesanded. Samuti on laps õppinud klaverit ja käinud kokandusringis, kuid on selle nüüdseks lõpetanud. Laps osaleb ühistegevustes ja mängib mänge (kabe, pimesikk, peitus, Dobble jne) (II kd, tl 47). Eelduslikult mõjutab see, kuidas laps veedab oma päevi nädala sees õpilaskodus elades, lapse harjumusi positiivselt ka ajal, mil ta viibib kodus. 20.
  1. Maakohus on heitnud emale ette seda, et ta ei mõista oma kohustust tagada lapsele iga päev mitmekesine ja soe toit, sõltumata sellest, kas laps seda ise küsib. Asja materjalidest aga ei saa järeldada, et laps oleks ema juures elades olnud kehvasti toidetud. Ka maakohtus
  2. augustil 2021 toimunud lapse ärakuulamise protokollist nähtub, et lapse kinnitusel ema kodus peseb, koristab ja teeb ise süüa ning laps ei ole tundnud ema juures millestki puudust (I kd, tl 78). Ka ringkonnakohtule avaldas laps, et ema teeb süüa, ehkki suvel harvem. Laps oskas välja tuua ka oma lemmiku ema tehtud toidu. Ainuüksi ema väitest maakohtu istungil, et laps saab sooja toitu siis, kui ise seda küsib (vt I kd, tl 82), ei saa järeldada, et ema ei mõista vajadust lapsele mitmekesist ja sooja toitu pakkuda ning seda ei tee. Ema põhjendas oma väidet sellega, et laps kõiki asju ei söö. Samuti kinnitas ema, et ta teeb sooja sööki (vt samas). Avaldaja esitatud tugiisikuteenuse klienditöö aruandest ajavahemiku 1.–
  3. juuni 2021 kohta nähtub, et tugiisik on suutnud lapse tervise huvides ema järjest rohkem koostööle meelitada seoses toidu valmistamisega (I kd, tl 117). Ka siinkohal tuleb arvestada, et olulise osa ajast elab laps õpilaskodus, kus ta eelduslikult saab ka mitmekesist ja sooja toitu. Samuti on laps vanuse suurenedes eelduslikult aina enam võimeline ka ise endale toitu valmistama. 20.
  4. Asja materjalid kinnitavad maakohtu järeldust, et lapsel oli vähemalt kuni XXX õppima asumiseni eakaaslastega võrreldes sotsiaalne mahajäämus, mis ei ole praeguseni täielikult ületatud. Samas ei ole asja materjalidest nähtuvalt õige see, et lapsel puudub ka praegu kodust väljaspool üldse sotsiaalne võrgustik ja sõbrad eakaaslaste hulgas. Ringkonnakohtu korraldatud ärakuulamisel avaldas laps, et tal on koolis sõpru. Samuti viitas laps kahele sõbrale tugikeskuses, kus laps ärakuulamise ajal viibis. Maakohus ei ole ka tuvastanud, et ema käituks viisil, mis takistaks lapsel eakaaslastega suhtlemist ja sõprade leidmist. Ema ise väitis maakohtu istungil, et ta kogu aeg ütleb lapsele, et ta läheks välja (I kd, tl 82). Madalam sotsiaalne aktiivsus võib olla lapsele ka loomupäraselt omane. Asja materjalidest nähtub, et XXX õppima asumine on mõjunud lapse sotsiaalsete oskuste arengule hästi. Lapse 2019/
  5. ja 2020/
  6. õa-te klassijuhataja KP sõnul oli laps XXX tulemise alguses kinnine, suhtles vähe ja hakkas tunnis tihti nutma. Samas
  7. klassis sai laps klassikaaslastega juba hästi läbi, suhtles kaaslastega vastavalt olukorrale ja vajadusele ning vahetunnis vahel vestles ja mängis klassikaaslastega. Iseloomustuse esitamise aja seisuga (s.o veebruar 2022) suhtles laps KP sõnul rohkem kui eelneval õppeaastal (II kd, tl 45). Ka lapse praeguse (alates 2021/
  8. õa) klassijuhataja AS sõnul on lapsel klassis kaaslasi, kellega ta suhtleb, ning klassijuhataja on teda kaaslastega ka elavaloomulisena näinud. Üldiselt käitub laps koolikeskkonnas tavaliselt, olles veidi vaiksem kui mõned (II kd, tl 46). Ka õpilaskodu kasvataja ÕS kinnitas, et lapsel on klassis mõned head sõbrad. Lisaks suhtleb ta tihedalt endast noorema toakaaslasega. Laps suhtleb mänguhoos ja telefonis olles vabalt, räägib normaalse häälega, suhtleb mängukaaslastega, osaleb ühistegevustes (II kd, tl 47). Koolipsühholoog ER märgib, et kui alguses olid lapsel uues koolis alustades kohanemisraskused, siis paari aastaga on lapse olekus ja käitumises toimunud suured muutused. Ta on muutunud palju julgemaks ja avatumaks, räägib asjadest ausalt ja väljendab vajadusel ka muret. Ka ER kinnitusel on lapsel mõned mängukaaslased, kellega ta on harjunud ja kellega veedab meelsasti aega, ning lapse suhted toanaabritega on head (II kd, tl 48). Avaldaja juhtumikorraldaja MV
  9. veebruari
  10. a hinnangust nähtub, et lapse sotsiaalsed suhted on pärast õpilaskoduga kooli õppima asumist oluliselt paranenud. Kui varem ei suhelnud laps üldse 16
(23)2-21-8569 eakaaslastega, siis nüüd saab klassikaaslastega hästi läbi ja suhtleb (I kd, tl 145). Ka laps ise avaldas maakohtus
  1. augustil 2021 toimunud ärakuulamisel, et ta saab koolis õpilastega hästi läbi (I kd, tl 78) ning kinnitas koolis sõprade olemasolu ka ringkonnakohtu korraldatud ärakuulamisel
  2. augustil
  3. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust arvata, et need positiivsed arengud lapse sotsiaalsetes oskustes ja suhetes ei jätkuks. 20.
  4. Maakohtu üks tõsisemaid etteheiteid lapse emale hooldusõiguse teostamisel on tema suutmatus õpetada lapsele elementaarseid hügieenireegleid ja kujundada lapses vajalikke harjumusi, sh igapäevane hammaste puhastamine, mis on viinud tõsiste hambakahjustusteni. See, et lapse suu tervis on puudulikest hügieeniharjumustest ja -oskustest, puudulikest hambasõbraliku toitumise alastest teadmistest ning regulaarse hambahaiguste ennetamise ja ravi puudumisest juba väikelapse eas tingituna saanud vääramatu kahjustuse ja laps jääb vajama regulaarset hammaste ravi kogu elu jooksul, nähtub kohtule esitatud lastestomatoloog PJ vastusest avaldajale (I kd, tl-d 125–126). Samas nähtub asja materjalidest, et ema on teinud tugiisiku ja kohaliku omavalitsusega vajalikku koostööd selleks, et lapse hambaid ravida, ega ole olnud ravi vastu. XXX õpilaskodu kasvataja ÕS iseloomustusest nähtuvalt laps märtsi 2022 seisuga enam enesehügieenis abi ei vaja, ehkki hommikune ja õhtune hammaste pesemine vajab meeldetuletamist (II kd, tl 47). Ka koolipsühholoog ER kinnitab, et lapse eneseteenindusoskused on õpilaskodu kasvatajate toetusel palju arenenud ning laps saab iseenda ja oma asjade eest hoolitsemisega hakkama (II kd, tl 48). Eelnevast saab järeldada, et lapse hügieeniharjumused on paranenud. Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul tõenäoline, et vanuse kasvamisega ja teda õpilaskodus ümbritsevate inimeste toel saab laps aina paremini ka ise aru hügieeni, sh hammaste pesemise olulisusest, ning ema roll nende harjumuste kujundamisel jääb väiksemaks. Seega ei õigusta asjaolu, et ema ei suutnud kujundada lapses piisavalt varakult hammaste pesemise harjumust, praegu ema isikuhooldusõiguse äravõtmist. 20.
  5. Eelnevale viidates leiab kolleegium, et ainuüksi praeguse määruse põhjenduste p 19 alapunktides b–f toodud põhjused ei õigustaks emalt lapse isikuhooldusõiguse äravõtmist. Ehkki ema ei suuda lapse kasvatamisega üksi täielikult hakkama saada, ei saagi piiratud teovõimega vanemalt eeldada lapse hooldusõiguse teostamisega üksi toimetulemist, vaid seaduse kohaselt peaks ta lapse suhtes isikuhooldusõigust teostama koos lapse seadusliku esindajaga, vajadusel

§ 171lg 1 järgi määratud eestkostjaga.

Ema diagnoosi ja psühhiaater IT

  1. märtsi
  2. a kohtupsühhiaatria ekspertiisi tulemusi tsiviilasjas nr 2-20-17474 (I kd, tld 95–97 pöördel, vt ka Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja RP
  3. novembri
  4. a vastus päringule (I kd, tl 128)) arvestades on tõenäoline, et kohalikul omavalitsusel oleks olnud alust juba varem taotleda kohtult emale eestkostja määramist. See oleks võimaldanud seada eestkostja ka lapsele, kes oleks aidanud emal lapse suhtes isikuhooldusõigust teostada.
  5. Võttes kogumis arvesse nii eeltoodud asjaolusid kui ka muid maakohtus esile toodud asjaolusid ja tõendeid ning ka ringkonnakohtu menetluse käigus selgunud uusi asjaolusid ja kogutud tõendeid, on kolleegium siiski seisukohal, et emalt lapse isikuhooldusõiguse äravõtmine on praegusel juhul põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et ema ei oska hinnata lapse tegelikke vajadusi ega suuda luua lapsele stabiilset elukeskkonda, mis toetaks tema igakülgset arengut (vt praeguse määruse põhjenduste p 19 alapunkt a). Kolleegium täiendab selles osas vaidlustatud määruse põhjendusi. 21.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul õigustab lapse emalt isikuhooldusõiguse äravõtmist see, et ema ei suuda seada lapse huve esiplaanile, vaid lähtub oma käitumises enda soovidest ja vajadustest, mille tagajärjel saavad lapse huvid kahjustatud. Samuti on ema asja materjalidest nähtuvalt väga kergesti ärrituv ega suuda end ärritunud olekus kontrollida, mis on viinud nii lapse kehalise kui ka vaimse ja hingelise heaolu ohustamiseni ning kahjustamiseni. Eelneva 17

(23)2-21-8569 tagajärjel ei suuda ema luua lapsele turvalist, stabiilset ja tema arengut toetavat elukeskkonda. Kolleegium põhjendab neid järeldusi järgnevaga. 21.
  1. Avaldaja
  2. augusti
  3. a seisukohast nähtuvalt toimus jaanuaris 2022 ema ja lapse vahel tüli, mille käigus ema lõi last, lõhkus tema asju ja sõimas last reeturiks. Laps helistas abi kutsumiseks tugiisikule SK-le, kes leidis pere juurde jõudes nutva lapse teki alt, samas kui ema loopis asju. Laps toimetati Pärnu Laste ja Noorte Tugikeskusesse. Järgmisel päeval lapse asjadele järgi minnes selgus, et ema oli lapse sülearvuti vastu maad löönud, ning ema karjus lapsele uuesti, et ta on reetur. Neid sündmusi kinnitas laps ringkonnakohtule ärakuulamisel ka ise, näidates ka viga saanud sülearvutit. Lapse sõnul läks ema närvi, kuna ta ei tahtnud, et laps tugikeskusesse läheks. Laps küll ei kinnitanud seda, et ema teda löönud oleks, aga avaldas, et ema loopis asju ja viskas neid vahepeal ka lapse suunas. Kolleegium leiab, et kirjeldatud intsident näitab ema suutmatust austada lapse soove ja iseseisvat mõtlemist ning seada lapse huve esiplaanile. Seda ilmestab see, et intsidendi põhjuseks oli asjaolu, et avaldaja lastekaitsespetsialist tutvustas lapsele võimalusi tugikeskuses elamiseks. Ehkki ema võis end tunda sellest ohustatuna, ei olnud tema reaktsioon adekvaatne ja lapsevanemale sobiv. Selles olukorras lapse alusetult süüdistamine kahjustas lapse vaimset ja hingelist heaolu. Lapse löömine ja tema suunas asjade loopimine aga kujutas endast otsest ohtu lapse füüsilisele heaolule. Seda, et jaanuaris 2022 toimunud intsident mõjus lapsele rängalt, näitab avaldaja seisukohast nähtuv, mida kinnitasid ka laps ise ja tugikeskuse perevanem, et pika aja jooksul ei soovinud laps emaga suhelda ja keeldus tema juurde minemast. Perevanema sõnul laps alguses kartis ema ja tal oli hirm, et ema leiab ta üles, kasutades telefoni positsioneerimist. Alles kevade poole hakkas lapse ja ema suhtlus tasapisi taastuma. 21.
  4. Kirjeldatud intsident ei ole asja materjalidest nähtuvalt erandlik, vaid ilmestab ema käitumist üldisemalt. 21.3.
  5. Maakohus viitas ka vaidlustatud määruses (vt p 35) ema käitumisele kohtumenetluse ajal, mil ema saatis päevas kümneid kirju maakohtule, menetlusosaliste esindajatele, Pärnu linna lastekaitse- ja eestkosteasjadega tegelevatele ametnikele jt-le. E-kirjad koosnesid paarilauselistest impulsiivsetest mõtteavaldustest, mille peamiseks sisuks oli ema pahameel ja rahulolematus tema üle eestkoste seadmisega, seadustega, kohaliku omavalitsuse ametnike tegevusega, aeg-ajalt sisaldasid e-kirjad ka mõtteavaldusi päevakajaliste uudiste kohta (vt I kd, tl-d 52–65, 74, 84–91, 150–150 pöördel, 157–160, 181–185; II kd, tl-d 12–12 pöördel). Lisaks on ema kohtule saadetud kirjades ähvardanud lapsest lahti öelda juhul, kui laps peaks nõustuma ema juurest lahkuma, väites, et kui laps emaga koos ei ela, siis on ta võõras ja reetur, kaotab ema ja peab suurena ilma ema abita hakkama saama (vt nt I kd, tl-d 89, 150 pöördel, 157, 159; II kd, tl 12). Kolleegiumi hinnangul on toimikust nähtuvad maakohtule ja mh avaldaja ametnikele saadetud e-kirjad impulsiivsed ja rahulolematust väljendavad ning selliste kirjade saatmine viitab saatja puudulikule enesekontrollile, impulsiivsusele ja raskustele emotsionaalselt keeruliste olukordadega toimetulemisel. Ei ole alust arvata, et need probleemid ja nendega kaasnev käitumismuster väljenduksid vaid suhetes asutuste ja ametnikega, vaid tõenäoliselt väljenduvad need ema käitumises ka üldisemalt, sh lapse kasvatamisel ja suhetes lapsega. Seda kinnitab mh asjaolu, et
  6. jaanuaril 2022 toimunud intsidendi ajal sõimas ema last reeturiks ning pahandas lapsega tema tugikeskusesse minemise pärast. Ema kergesti ärrituv, impulsiivne, teisi ja sealhulgas last süüdistav käitumine kahjustab lapse vaimset ja hingelist heaolu. See tekitab lapsele arusaama, et tema vajadused ei ole olulised ning ta on kõiges, millega ema rahul ei ole, süüdi. Eelnev takistab lapsel adekvaatse enesehinnangu kujunemist ning asetab talle vastutust 18
(23)2-21-8569 ja pingeid, mida ta ei peaks kandma. Kolleegium nõustub maakohtuga, et eeltoodu annab alust järeldada, et ema manipuleerib lapsega emotsionaalselt ega suuda oma vaimse tervise tõttu tagada lapsele stabiilset elukeskkonda ja lapse huve esiplaanile seada. Seda, kuidas ema seab enda huvid lapse omadest ettepoole, ilmestab ka ema väljendatu maakohtu istungil, et lapsel võib eestkostja olla tingimusel, et ema saab lapsega koos elada. Samuti avaldas ema maakohtu istungil, et kui laps suunatakse hooldusperre, siis on ta reetur, kellega ema ei taha suhelda (
  1. augusti
  2. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:18:27). Avaldaja esindaja sõnul on ema ka lapsele öelnud, et ta on reetur, kui ta ära läheb, mis hirmutab last (
  3. oktoobri
  4. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:00:02). 21.3.
  5. Lisaks eelnevale seab ema käitumine ohtu ka lapse füüsilise heaolu. Asja materjalidest nähtuvalt on ema märatsenud oma korteris (vt I kd, tl 12, klienditöö aruande toiming nr 64). Ehkki laps avaldas ringkonnakohtule, et ema ei ole talle haiget teinud, nähtub asja materjalidest vähemalt see, et ema on augustis 2016 löönud varjupaigas viibinud last peaga vastu kapi ust (I kd, tl 10), veebruaris 2019 on ema löönud last riidepuuga, tekitades talle otsaette sinika (I kd, tl-d 21), kusjuures laps oli kooli tervishoiutöötajale avaldanud, et ema on teda ka varem löönud (I kd, tl 124). Märtsis 2019 vestles avaldaja lastekaitsespetsialist emaga psühhiaatri külastamise vajadusest seoses lapse löömise ja ema ärritumisega (I kd, tl 21). Kolleegium viitas juba eespool sellele, et ema lõi last
  6. a jaanuaris toimunud intsidendi ajal ja loopis tema suunas asju ning laps kartis ema pärast seda, kui ta tugikeskusesse elama viidi. Laps avaldas ringkonnakohtule ärakuulamisel, et olukordi, kus ema on läinud närvi ja laps on pidanud tugiisiku endale appi kutsuma, on esinenud ka varem. Ka avaldaja on
  7. oktoobril 2021 toimunud kohtuistungil välja toonud, et ema oli kodus kurjemaks muutunud, mistõttu lapsele oli selgitatud võimalust võtta ühendust tugiisiku või lastekaitsega. Ühel korral oli laps ema kurjaks muutumisest ka linnale märku andnud ja see olukord lahenes (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:00:02 ja 00:13:09). Seda, et lapsel oli tekkinud ema ees hirm, tajus lapsega kohtumisel ka lapsele määratud esindaja (vt samas, ajamärk 00:59:31). Eelnevast saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et ema kergesti ärrituvus ja impulsiivne käitumine ohustab lapse füüsilist heaolu. Laps vajab kasvamiseks ja arenguks keskkonda, kus ta ei pea tundma muret selle pärast, kuidas vanem võib ärritunud olekus tema suhtes käituda, ja kus ta ei ole sunnitud pidevalt muretsema oma ohutuse pärast ning teisi inimesi endale appi kutsuma. Ehkki laps avaldas ärakuulamisel, et enam ta ema ei karda, s.o et ema võiks talle haiget teha või asju lõhkuda, nähtub lapse avaldatust, et varem on ta ema käitumist kartnud. Lapse hirmule ema ees on viidanud ka perevanem, lapse esindaja ja avaldaja lastekaitsetöötajad. Lapse hirmu kadumine või vähemalt vähenemine võib olla tingitud sellest, et alates jaanuarist 2022 on laps veetnud suurema osa koolivälisest ajast tugikeskuses ja on emaga viibinud vaid mõne päeva kaupa. See, et ema on suutnud sel ajal oma käitumist kontrollida, on tõenäoliselt tingitud mh heameelest lapse nägemise üle, kuid ei võimalda eeldada, et lapse turvalisus ja füüsiline heaolu oleks tagatud ka juhul, kui ta taas pidevalt ema juures elaks. 21.3.
  8. Kolleegium märgib, et ema juures elamise kahjulik mõju lapse vaimsele ja hingelisele seisundile nähtub ka arvukatest teistest asjas esitatud tõenditest ja kirjeldatud sündmustest, sh avaldaja esitatud klienditöö aruandest ajavahemiku
  9. veebruar 2016 –
  10. mai 2021 kohta. Näiteks nähtub
  11. juunil 2019 Viljandi haiglas toimunud juhtumivõrgustiku koosoleku kokkuvõttest, kus osalesid mh lapse psühhiaater, haigla psühholoog ja sotsiaaltöötaja, et lapsel on tõrksus ja ambivalentsus, ta ei suuda kohe otsustada. Ta on vaikne, pidurdatud ja turvamata, emotsioonitu laps. Tema rõõmutuse ja madala enesehinnangu tase on tõusnud väga kõrgele. Lapsel on kestnud pikaajaline ärevuse ja depressiooni seisund, ühtlasi on taju ebaadekvaatne. Laps tunneb end üksildasena ja kardab ema poolt karistatud saada. Kui kodune keskkond ei muutu, polevat olulist paranemist loota (I kd, tl-d 122–123; vt ka I kd, tl 23, klienditöö aruande toiming nr 158; vt ka ülevaade vestlusest arstiga (I kd, tl 120)). Laps on avaldanud lastekaitsetöötajale, et ta ei julge oma arvamust avaldada, kui ema kuuleb (I kd, tl 27, klienditöö 19
(23)2-21-8569 aruande toiming nr 192). Samuti väljendas laps, et ema on teda hirmutanud seoses XXX kooliga, mistõttu ta esialgu kartis sinna minna (vt nt I kd, tl 29, klienditöö aruande toiming nr 196). 21.
  1. Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et lapsele turvalise, stabiilse ja tema arengut toetava elukeskkonna tagamiseks on vajalik emalt lapse isikuhooldusõigus ära võtta. See võimaldaks lapse eestkostjal teha lapse huvidest lähtuvaid otsuseid tema elu- ja viibimiskoha osas, ilma et ta oleks sunnitud lähtuma lahkevate arvamuste korral ema seisukohast. 21.
  2. Koos viibimiskoha määramise õigusega on põhjendatud võtta emalt isikuhooldusõigus ära ka muudes isikuhooldusõiguse küsimustes, sh eelkõige lapse hariduse ja tervise osas. Nende küsimuste otsustamiseks on praegusel juhul sobivaim isik, kellel on õigus otsustada lapse igakülgse viibimiskoha üle. Lisaks nähtub asja materjalidest, et ka senimaani on lapse hariduse ja tervise küsimuste lahendamist korraldanud suures osas avaldaja ning ema ei saa nendes küsimustes lapse isikuhooldusõiguse teostamisega hakkama. Näiteks avaldaja esitatud klienditöö aruandest nähtub, et kui lapsel tekkisid FFF probleemid, siis pöördus kool ise lapsevanema volitusel Rajaleidjasse, vanem ise asju ei ajanud. Kool ei näinud kodust tuge ja ema ei teinud lapse probleemide esinemisel koostööd, vaid töötas pigem vastu (I kd, tl-d 18 ja 19, klienditöö aruande toimingud nr 118 ja 123). Muu hulgas pandi laps avaldaja initsiatiivil XXXi, kusjuures ema oli sellele alguses vastu ja õpilaskoduga kooli suhtes negatiivselt meelestatud ning halvustas kooli ka lapse ees (vt I kd, tl-d 25–27, 30, klienditöö aruande toimingud nr 182–184, 185, 187, 188, 189, 191, 192, 194, 195, 214). Lapse tervise küsimuste osas nähtub asja materjalidest nt see, et
  3. aprillil 2019 jäid ära lapse uuringud Viljandi haigla lastepsühhiaatria osakonnas, kuna ema ei vastanud sõitmiseks kokkulepitud ajal telefonile ja avaldas sõnumites, et ei ole nõus haiglasse minema ning laps ka ei taha (I kd, tl 21, klienditöö aruande toiming nr 144). Ka uuel kokkulepitud ajal
  4. juunil 2019 ei avanud ema esialgu ust ega reageerinud kõnedele, samuti ei olnud ema valmistunud haiglasse minekuks ja osutas avaldaja lastekaitsetöötajatele esialgu vastupanu (I kd, tl 22, klienditöö aruande toiming nr 154). Avaldaja lastekaitsetöötaja on korraldanud lapsele silmaarsti aja panemise, kui kool on viidanud vajadusele lapse nägemist kontrollida (I kd, tl 30, klienditöö aruande toiming nr 221). Samuti korraldas just avaldaja lapse hammaste ravimise, mis on seni olnud lapse kõige suurem terviseprobleem (I kd, tl-d 116–117). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et ka lapse haridust ja tervist puudutavates küsimustes peaks lapse eestkostjal olema võimalik võtta otsuseid vastu iseseisvalt, ilma et ta peaks lahknevate arvamuste korral lähtuma ema seisukohast.
  5. Kolleegium märgib, et praegusel juhul on oluline arvestada sellega, et ema väga hoolib lapsest ning ema ja lapse läbisaamine on hea (vt
  6. augusti
  7. a lapse ärakuulamise protokoll (I kd, tl 79)). Erinevalt lapse esindaja seisukohast ei anna asjas esitatu alust arvata, et lapse ja ema suhe ei oleks lähedane. Avaldaja juhtumikorraldaja MV
  8. veebruari
  9. a hinnangu kohaselt on lapse suhted emaga pigem head (I kd, tl 145). Avaldaja esitatud lastekaitsespetsialisti
  10. juuli 2021 vestluse kokkuvõttest lapsega nähtub, et laps saab emaga hästi läbi (I kd, tl 149). Ka
  11. augustil 2022 toimunud ärakuulamisel avaldas laps ringkonnakohtule, et ta saab emaga hästi läbi ja igatseb ema ajal, mil laps on tugikeskuses. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et lapse huvides on see, et tal võimaldataks emaga piisavalt suhelda. Seejuures nähtub nii avaldaja väljatoodust kui ka lapse enda ja perevanema poolt
  12. augustil 2022 ringkonnakohtule avaldatust, et lapse ja ema suhetele on hästi mõjunud see, et laps on viibinud suurema osa ajast tugikeskuse perekodus. Pärast jaanuari 2022 intsidenti ja selle järelmõjude möödumist ei ole toimunud ka selliseid sündmusi, mis oleks ohustanud 20
(23)2-21-8569 lapse turvalisust või heaolu. Seega näib, et lapse elamine perekodus ei ole lõppkokkuvõttes lapse suhteid emaga kahjustanud, milline tagajärg oleks lapse huvidest lähtuvalt ebasoovitav. Avaldaja on
  1. augusti
  2. a seisukohas kinnitanud, et perevanemad ja lastekaitsespetsialist toetavad igati lapse ja ema omavaheliste suhete taastamist. Seda, et nii lapsele määratud eestkostja kui ka perevanemad toetavad lapse läbikäimist emaga ulatuses, mis vastab lapse huvidele, kinnitas ka ringkonnakohtu
  3. augusti
  4. a vestlus perevanemaga. Seega ei ole alust arvata, et emalt lapse isikuhooldusõiguse äravõtmine võiks kahjustada ema ja lapse suhteid. Suhtlemise tingimuste (sh sagedus, koht ja kestus) üle otsustab eestkostja, pidades silmas lapse huve. 23.

§ 135

lg 2 kohaselt õigustab vanemalt hooldusõiguse äravõtmist üksnes see, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et muud abinõud lapse olukorra parandamiseks ei ole piisavaid tulemusi andnud või ei oleks need tõenäoliselt tulemuslikud. 23.1. Maakohus tuvastas, et alates 2016. a-st on kohalik omavalitsus proovinud pere olukorra parandamiseks erinevaid abinõusid:

  1. a)perel on olnud 2016. a-st tugiisik;
  2. b)emal on olnud võimalus rehabilitatsioonikeskuse teenuseid; kasutada Pärnu erivajadustega inimeste
  3. c)pärast seda, kui ema pöördus koos lapsega 17. juunil 2016 tugiisiku saatel varjupaika, elas laps mõnda aega varjupaigas;
  4. d)2018. a-l on emale eraldatud sotsiaalelamispind. Maakohus märkis, et avaldaja esitatud klienditöö kirjeldusest nähtuvalt oli emal probleeme kokkulepetest kinnipidamisega, raha kasutamise planeerimisega, on olnud vägivaldset käitumist lapse suhtes, perele määratud erinevate tugiisikutega ei ole ema koostöö laabunud (maakohtu määruse p 36). 23.2. Ringkonnakohus palus avaldajal määruskaebemenetluses täpsustada, milliseid konkreetseid programme, koolitusi, nõustamisteenuseid jm teenuseid on avaldaja emale osutanud, et arendada tema vanemlikke oskusi ning suutlikkust paremini mõista ja arvestada lapse vajadustega; milliseid eelnimetatud teenuseid on avaldaja emale pakkunud, kuid mitte osutanud, ning mis põhjusel need teenused on jäänud osutamata. Samuti palus kohus tuua välja konkreetsed olukorrad, mille põhjal avaldaja leiab, et ema ei tee kohaliku omavalitsusega lapse huvides koostööd, ning selgitada, kuidas on ema takistanud kohalikul omavalitsusel enda aitamist lapsega seotud küsimustes. Avaldaja 2. märtsi 2022. a vastuse kohaselt on linn emale klienditöö jooksul pakkunud, teda suunanud ja toetanud järgmiste teenuste määramise ja osutamisega:
  5. e)Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna 15. aprilli 2016. a otsusega nr 3-5/511 suunati pere tugiisiku teenusele. Lastekaitsespetsialist esitas taotluse lastega peredele tugiisiku teenuse osutamiseks, et toetada pere toimetuleku ning lapsele turvalise ja toetava kasvukeskkonna tagamist tugiisikuteenuse osutamise kaudu;
  6. f)emale on pakutud Pärnu erivajadustega inimeste rehabilitatsiooni keskuses pakutavaid teenuseid ja võimalusi, et suurendada ja säilitada vanema toimetulekut. 8. märtsil 2016 külastas lastekaitsespetsialist koos kliendiga keskust ning X sõlmis keskusega lepingu, mis tagas talle võimaluse kasutada keskuses pakutavaid teenuseid tasuta; 21

(23)2-21-8569
  1. g)emale on olnud kuni sotsiaalelupinna leidmiseni tagatud viibimine MTÜ Pärnu Shalomi Abikeskuse varjupaigas, kuna pere elutingimused olid lapsele ohtlikud;
  2. h)1. detsembril 2016 eraldas Pärnu linn emale sotsiaalelupinna aadressil XXX;
  3. i)7. veebruaril 2017 esitas Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakond SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku päevakeskusele taotluse nr 11-15/1644 tugiisikuteenuse osutamiseks emale, et toetada vanemat tema erivajadusest tulenevalt paremini. Vanemale oli tagatud võimalust käia ka psühhiaatrilises päevakeskuses;
  4. j)lastekaitsespetsialist on pöördunud Pärnumaa laste ja noorte vaimse tervise keskuse poole, et tagada perele võimalusi psühholoogiliseks nõustamiseks. Klienditöö perioodi jooksul on perele pakutud individuaalnõustamist, lapsele teraapiat, perenõustamist ja psühhiaatri vastuvõtte;
  5. k)ema suitsetamise probleemist tulenevalt on lastekaitsespetsialist suunanud vanemat suitsetamisest loobujate nõustamise kabinetti;
  6. l)ema on toetatud pöördumisel Töötukassasse, et toetada tugiisiku toel vanemat asjaajamisel, tööle saamisel ja sobiva töökoha leidmisel;
  7. m)majandusliku hakkamasaamise toetamiseks on klienditöö jooksul ema nõustatud, kuidas saada erinevaid hüvitisi ja toetusi. Emale on määratud toimetulekutoetust, lasteaialapse toidutoetust, suunatud toidupanka, antud heategevusprojektide raames toiduabi;
  8. n)tekkinud võlgnevuste tõttu on ema 19. septembril 2019 suunatud Pärnu linna sotsiaalkonsultandi suunamiskirja alusel võlanõustamise teenusele;
  9. o)Pärnu Kuninga kooli sotsiaalnõustaja ja lastekaitsespetsialisti koostöös tagati lapsele sobivam ja toetavam õpikeskkond, mille tulemusel asus laps 2019. a sügisel õppima XXX internaatkooli, arvestades Innove 2019 koolivälise nõustamismeeskonna otsuses välja toodud lapse vajadust saada õpet väiksemas rühmas individuaalsema lähenemisega;
  10. p)lapse ja vanema tervise küsimustes ning arstiaegade broneerimisel on lastekaitsespetsialistid ja tugiisikud vanemat nõustanud, broneerinud vastuvõtuaegasid ning vajadusel taganud vastuvõtule ja uuringutele minemise transpordi. 23.3. Eelnevast nähtub, et kohalik omavalitsus on peret aastate jooksul oluliselt aidanud nii majandusliku toimetuleku, elamispinna, füüsilise ja vaimse tervise hoidmise kui ka lapse kasvatamise ja tema igakülgse arengu toetamisel. Kolleegium möönab, et ema piiratud teovõimet arvestades ei saagi eeldada, et ta lapse kasvatamisega täielikult üksi toime tuleks, vaid seaduse kohaselt teostab piiratud teovõimega vanem lapse suhtes isikuhooldusõigust koos lapse seadusliku esindajaga, kelle puudumise korral tuleb lapsele määrata eestkostja. Seega ei ole asjaolu, et ema on vajanud oma toimetuleku tagamisel ja lapse kasvatamisel kohaliku omavalitsuse abi, iseenesest alus hooldusõiguse piiramiseks või äravõtmiseks. Praegusel juhul on aga peamiseks probleemiks ema ärrituvus, impulsiivne ja ettearvamatu käitumine, mis keskendub ema enda soovidele ja vajadustele, ning suutmatus mõista ja esiplaanile seada lapse vajadusi. See on aja jooksul kaasa toonud kahju lapse vaimsele tervisele ja hingelisele heaolule. Asja materjalidest, sh avaldaja esitatud tugiisikuteenuse klienditöö aruandest nähtuvalt on tugiisikud teinud perega pika aja jooksul intensiivset koostööd, et toetada ema mh lapse kasvatamisel, kuid vaatamata tehtud töö mahule on probleemid endiselt säilinud. Avaldaja on ise välja toonud, et perele seni pakutud teenused ei ole soovitud tulemusi andnud eelkõige ema ebastabiilse käitumise ja koostöö mittetegemise tõttu. Kolleegiumi hinnangul on tõenäoline, et osutatud abi tulemuslikkust mõjutab oluliselt ka ema psüühikahäire, mis mõjutab tema käitumist ja asjadest arusaamist. Kõike eeltoodut, sh seni osutatud abi mahtu, tulemuslikkust ja praegusel juhul lapse isikuhooldusõiguse äravõtmist õigustavate asjaolude olemust, arvestades 22
(23)2-21-8569 nõustub kolleegium maakohtuga, et muude abinõude rakendamiseks ei piisaks selleks, et hoida ära edasist ohtu lapse heaolule ja tagada tema normaalset arengut.
  1. Eeltoodud põhjustel on maakohtu määrus põhjendatud osas, millega maakohus võttis emalt ära lapse isikuhooldusõiguse. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kolleegium selgitab, et hooldusõiguse äravõtmine ei ole tingimata lõplik.

§ 1231

lg 1 kohaselt on vanemal võimalik esitada avaldus hooldusõiguse taastamiseks, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele.

  1. Ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 1 järgi määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele ja emale määratud esindajate tasud ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda.
  2. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 23

(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.