lg 2 tulenevalt jätta kannatanute valitud esindaja Janar Kuusi menetluskulu 528 eurot kannatanute K.L. , A.L. ja K.V. i kanda.
lg 2 alusel välja mõista kannatanutelt võrdsetes osades Raimo Toomsalu kasuks apellatsioonimenetluses tema valitud kaitsjale õigusabi osutamise eest makstud tasu 547,50 eurot (s.h käibemaks 91,25 eurot), see on K.L. lt 182,50 eurot, A.L. lt 182,50 eurot ja K.V. ilt 182,50 eurot. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Raimo Toomsalule esitati süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi selles, et tema
lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust 1/3 võrra, s.o 6 kuud vangistust ja mõistis R. Toomsalule lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui R. Toomsalu ei pane 1 aasta 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kannatanute K.L. , K.V. i ja A.L. esitatud tsiviilhagi jättis kohus rahuldamata ning tulenevalt
, K.V. i ja A.L. kanda. Kuivõrd apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust üksnes osas, millega maakohus jättis kannatanute K.L. , K.V. i ja A.L. tsiviilhagi rahuldamata ning tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud kannatanute kanda, siis
Kohus tuvastas, et kriminaalasjas on kannatanuteks M.L. e lapsed K.L. ja K.V. ning abikaasa A.L. , kes on oma esindaja kaudu esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks nii iseseisvalt kui ka M.L. e pärijatena. Käsitledes kahju hüvitamise nõuet, mille on esitanud K.L. ja A.L. M.L. e pärijatena, leidis maakohus järgmist. Kohtu arvates leidis tõendamist, et R. Toomsalu pani süüliselt toime liiklusnõuete rikkumise ning et tema tegevuse tulemusena leidis aset liiklusõnnetus, kus M.L. sai nii ulatuslikud kehavigastused/tervisekahjustused, et suri sündmuskohal. Kohus tuvastas ka põhjusliku seose R. Toomsalu käitumise ning M.L. e surma vahel. Nimetatu loob eeldused õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks R. Toomsalu poolt. 2 VÕS § 134 lg 2 tulenevalt on isikuks, kes kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamist nõudma, kahjustatud isik ise. Riigikohtu praktikas on selgitatud, et VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Kuna selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, võivad selle esitada ka surnu pärijad. Kohus jaatas võimalust, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude võivad surnud isiku järel esitada ka tema pärijad. Kohtu hinnangul ei tekkinud aga käesoleval juhul M.L. el kehavigastuse põhjustamisest või tervise kahjustamisest mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mida oleks saanud pärimise teel K.L. le ja A.L. le edasi anda. Seda eelkõige põhjusel, et ajavahemik, mille vältel M.L. pärast kehavigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, oli kohtu hinnangul väga lühike. R. Toomsalu ütlustest selgus, et pärast kokkupõrget jättis ta sõiduki nii kiiresti seisma kui sai ja helistas koheselt numbrile
APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanute esindaja, kes palub Tartu Maakohtu
lg 1 sätestab, et süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Seega tuli kohtul tsiviilhagi läbivaatamisel lähtuda üksnes nendest kriminaaltoimiku materjalidest, mis on prokuröri poolt kohtule esitatud. Kriminaalasja toimikus puuduvad materjalid, millest nähtuks, et tsiviilkostjad oleksid üldse kannatanute tsiviilhagile vastu vaielnud. Kui sellised vastuväited puuduvad, siis oleks kohus pidanud tegema hagi õigeksvõtul põhineva lahendi ja rahuldama kannatanute tsiviilhagi. Tsiviilkostjad pidid ise hoolitsema selle eest, et vastused tsiviilhagile oleksid esitatud enne kriminaaltoimiku materjalide kohtule saatmist. Kannatanud juhtisid 8. juunil 2020 esitatud tsiviilhagis tsiviilkostja R. Toomsalu tähelepanu sellele, et tsiviilhagi lahendamisel kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega Samas on
lg-s 1 erisättena öeldud selgesõnaliselt, et lühimenetluses võib kohus kriminaalasja lahendada kriminaaltoimiku materjalide põhjal ehk teisisõnu kui kriminaaltoimiku materjalide hulgas pole dokumenti, milles oleks vastu vaieldud tsiviilhagile, siis ei saanud kohus arvestada tsiviilkostjate poolt 7. oktoobril 2021 kohtuistungil esitatud vastuväidetega. Arvestades tsiviilkostjate poolt kohtuistungil esitatud väidetega ja põhjendustega, rikkus maakohus
lg 1 sätestatud imperatiivset nõuet, mille kohaselt saab asja menetleda üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Samas isegi siis, kui kohus oleks saanud võtta arvesse vastuväiteid, mida pole kriminaaltoimiku materjalide hulgas, on kohus kannatanute esindaja arvates jätnud alusetult kannatanute tsiviilhagi rahuldamata. Kannatanute esindaja leiab, et asjas ei ole vaidlust selles, et M.L. ei surnud koheselt, vaid surm saabus sisuliselt seetõttu, et M.L. jooksis saadud vigastuste tulemusena verest tühjaks. Arvestades tsiviilkostja toiminguid (helistamine häirekeskusesse, kõndimine liiklusõnnetuses kannatada saanud M.L. e poole, jms), siis on eluliselt usutav, et M.L. piinles enam kui 4 minutit enne kui suri liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastustesse. Ilmselgelt ei saa hakata M.L. e valu ja piina arvestama sellest hetkes, mil tsiviilkostja R. Toomsalu helistas Häirekeskusele, vaid hetkest, mil M.L. ele otsa sõideti. Kohus pole aga nende oluliste asjaoludega arvestanud, vaid on M.L. e surma saabumise sidunud Häirekeskuse kõne ajal R. Toomsalu poolt esitatud väitega, et isik minestab. On üldteada asjaolu, et kui inimeselt rebida tema jalg küljest, siis tekitab see valu ja piina. Lisaks sai M.L. liiklusõnnetuse tagajärjel muid vigastusi, mistõttu põhjustasid ka need M.L. ele valu ja piina. Kriminaaltoimiku materjalide hulgas ei ole ühtegi sellist tõendit, millest võiks järeldada, et enam kui 4 minutit elus olnud M.L. ei tundnud valu. Järelikult on kohus põhjendamatult jõudnud järeldusele, et selle „lühikese“ aja jooksul, mis M.L. pärast 6 vigastuste/tervisekahjustuste saamist veel elas, on enam kui tõenäoline, et ta ei tajunud olulist füüsilist ja hingelist valu ega mõistnud ka ümbritsevat ning tema endaga toimuvat. Kohtu sellekohased järeldused ei ole eluliselt usutavad, sest kui M.L. ei mõistnud ümbritsevat ning temaga endaga toimuvat, siis tekib kannatanutel siinkohal paratamatult küsimus, et kuidas siis oli M.L. võimeline midagi R. Toomsalule rääkima. Kannatanute arvates tuleb eeldada, et kui inimene elab veel peale vigastuste saamist, siis tekib tal mittevaraline kahju. Tähtsust ei oma sel juhul isegi asjaolu, kas inimene on šokis või mitte. Kannatanud peavad oluliseks märkida, et kohus üksnes oletab, et M.L. oli peale liiklusõnnetust traumaatilises šokis. Selline asjaolu ei ole üldteada, et kui inimesel on rasked kehavigastused, siis ta valu ei tunne. Seadusandja mõte ei saanud olla selline, et kui inimene oleks ellu jäänud, siis saaks ta nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kuid surma korral mitte. Arvestades eelkõige asjaolu, et rikkumine oli äärmiselt raske ja fataalse tagajärjega (sellega põhjustati M.L. e piinarikas surm), on kannatanute hinnangul M.L. e mittevaralise kahju hüvitise õiglaseks summaks 40 000 eurot. Kui rahaline hüvitis on liialt väike, siis jätab see ka avalikkusele mulje, et inimese elu ja tervis ning üleelamised ei ole sisuliselt midagi väärt. Lisaks M.L. ele põhjustatud mittevaralisele kahjule on tsiviilkostja R. Toomsalu põhjustanud mittevaralist kahju M.L. e lähedastele. Vaidlust ei ole selles, et K.V. , K.L. ja A.L. on M.L. e lähedased. Kohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et kannatanutel puudub õiguslik alus nõuda M.L. e surma tõttu mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 134 lg 3 alusel. Kohus leidis põhjendamatult, et antud juhul ei ole tõendatud, et M.L. suri piinarikkalt. Kannatanud esitasid eelnevalt põhjendused selle kohta, et kohtu selline järeldus ei ole eluliselt usutav ja sellist väidet ei kinnita ükski kriminaaltoimiku materjalide hulgas olev tõend. K.V. i ja A.L. puhul oma lähedase vigastatud surnukeha nägemine põhjustas kannatanutele äärmiselt ootamatu ning sügava emotsionaalse šoki ja hingelise trauma. Õnnetuskohalt möödasõit tuletab nii K.V. ile kui ka A.L. le meelde seda kohutavat pilti sündmuskohal. M.L. ja kannatanud olid ühtlasi väga lähedastes suhetes, mis samuti süvendab kannatanute valu ja kaotuse raskust. Kannatanud on seisukohal, et oma lähedase inimese surnukeha katmata nägemine (oli ju M.L. e keha küljest rebitud jalg surnukehast eemal ja politsei poolt teostati vajalikke toiminguid) on selline erandlik asjaolu, mis annab õigusliku aluse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 3 alusel. Eelnevalt oli M.L. võtnud laenu oma elukoha remondiks ja sellega seoses põhjustati kannatanute jaoks olukord, kus kannatanud olid sunnitud lisaks hingelisele traumale tegelema materiaalsete probleemidega. Kannatanutel puudusid rahalised vahendid, mille arvelt oleks olnud võimalik laenu tasuda. Seega on langenud ka kannatanute majanduslik heaolu, sest nad pidid võtma ise laenu selleks, et M.L. e laen tasuda. Peale M.L. e surma on kannatanul K.L. l tekkinud ka tervisega probleeme. K.L. esitas oma väite tõendamiseks kliinilise psühholoogi Kristi Esperki 5. juuni 2020 tõendi, millest nähtub, et kannatanu on käinud psühholoogilisel nõustamisel 5 korda ja nõustamine jätkub (tl 148-149). On eluliselt usutav, et kannatanu K.L. ei läinud ohvriabisse niisama. Vastupidi, see asjaolu tõendab seda, et kannatanul K.L. l tekkisid lähedase inimese surma tõttu stressihäired. Kohus on ebaõigesti jätnud ka tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanute endi kanda. 7
lg 1 sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmise korral kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kannatanu. Kohus on jätnud tähelepanuta selle, et tsiviilkostja R. Toomsalu hüvitas kannatanutele varalise kahju alles peale tsiviilhagi esitamist ehk tegemist ei olnud
lg 1 sätestatud õigusliku olukorraga, vaid
MS § 168 lg 5 kohaselt kannab kostja hageja menetluskulud, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud (lahend nr 3-2-1-55-13, p 13). Ka õigusalases kirjanduses on öeldud, et üldjuhul võib öelda, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena saavutab eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördus, siis saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud. Kirjalikud seisukohad
lg 1 sätestatud kriminaalasja arutamise piirid ehk kriminaalasja lahendamine kriminaaltoimiku materjali põhjal tähendab seda, et maakohus ei või tugineda tõenditele, mida ei ole kriminaaltoimikus. Kriminaalmenetluse erisuseks sellises olukorras ehk lühimenetluses ongi tsiviilhagi kohta arvamuse ja vastuväidete esitamine alles kohtuvaidluse käigus. Tsiviilhagi rahuldamise aluseks ei saa olla asjaolu, et tsiviilkostja ei ole tsiviilhagi osas kirjalikku seisukohta esitanud kohtueelses menetluses. Kaitsja arvates ei ole käesolevas asjas lahendamist vajav küsimus mitte tsiviilhagile vastuväidete esitamise aeg vaid hagi põhjendatus. R. Toomsalu on läbivalt kogu menetluse vältel tunnistanud oma süüd ning avaldanud kahetsust. R. Toomsalu on püüdnud algusest peale teha koostööd kannatanutega ning neid abistada. Kui tekkis võimalus saada kannatanute kontaktandmed, siis kohtus R. Toomsalu kaitsja hukkunu lähedastega ning edastas neile R. Toomsalu kahetsuse ja valmisoleku olla abiks kahjude hüvitamisel. Paraku hukkunu lähedased ei esitanud enne hagiavalduse esitamist ühtegi kuludokumenti ega esitanud ka liikluskindlustuse kindlustusandjale nõuet. Edasisest koostööst ja kontaktist kannatanud keeldusid nii ise, aga ka oma esindaja kaudu kuni hagiavalduse esitamiseni. Kui R. Toomsalu kaitsja sai hagiavalduse, siis edastati see kohe kindlustusele. Suures osas kindlustusandja hüvitaski varalise kahju. Osas, milles kindlustusandja jättis kannatanute taotletud varalise kahju hüvitamata, otsustas R. Toomsalu vabatahtlikult selle ise korvata. Kuigi kaitsja arvates ei ole pärija kantud pärimiskulud hukkunu vara enda omandisse pööramiseks varaline kahju (vähemalt mitte liiklusõnnetusega seotud varaline kahju), siis R. Toomsalu otsustas õigusrahu huvides selle nõude omaks võtta ja vaidlusteta täies ulatuses tasuda. 8 VÕS § 128 lg 5 sätestab - mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kriminaalasjas kogutud tõendite kohaselt saabus kannatanu surm väga kiiresti pärast kokkupõrget. Kiirabi kohale jõudes oli patsient surnud, elutundemärkideta. Diagnoos R96.0 – silmapilkne surm. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse punktis 4 on tuvastatud, et vigastused on saadud vahetult enne surma saabumist. Mingeid väliseid tunnuseid M.L. e suurtest kannatustest kriminaalasjas tuvastatud ei ole. M.L. ei karjunud valust, vaid oli pärast liiklusõnnetust vait (isegi kui seada kahtluse alla süüdistatava ütlused, siis on asjas kõnesalvestus). Üldteada on ka asjaolu, et väga raskete vigastuste korral tekib nö valušokk, millega inimese keha tugeva valutunde hoopis elimineerib. Kaitsja on seisukohal, et M.L. el ei ole tekkinud päritavat mittevaralise kahju nõuet. Mittevaralise kahju hüvitamise sätete eesmärgiks ei ole pärijatele hüvitise maksmine, kuna VÕS § 128 lg 5 ja 134 lg 2 on isiklikult seotud vigastada saanud isikuga ja tema kaotatud heaolu korvamisega. Mittevaralise kahju hüvitis erineb varalise kahju hüvitisest, kus kannatanu (ja seega ka pärijate) vara väheneb seoses kahjujuhtumiga. Seetõttu oli õige maakohtu otsus, millega jäeti hagiavaldus selle nõude osas rahuldamata. Kannatanud on esitanud nõude ka hukkunu lähedastena neile endile tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks VÕS § 134 lg 3 alusel. Kaitsja arvates ei ole apellant hagiavalduses ega apellatsioonis toonud esile asjaolusid, mis kinnitaksid selliste erandlike asjaolude esinemist, mis tingiksid hukkunu lähedastele mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise. Kohtupraktikas on omaks võetud, et lein ja kaotusvalu iseenesest ei ole aluseks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Apellatsioonis on väidetud, et lähedase vigastatud surunukeha nägemine põhjustas kannatanutele K.V. ile ja A.L. le äärmiselt ootamatu ning sügava emotsionaalse šoki ja hingelise trauma. Paraku ei ole selle väite tõendamiseks esitatud ühtegi tõendit ega viidatud ka asjas kogutud tõenditele. Ükski hagi esitanud isikutest ei viibinud liiklusõnnetuse ajal hukkunuga samas kohas, vaid said teada toimunud õnnetusest pärast liiklusõnnetust. Kuigi kaks hagejat (abikaasa A.L. ja poeg K.V. ) läksid pärast liiklusõnnetust sündmuskohale, siis ei viibinud nad kohtupraktika mõttes ohutsoonis – sündmus oli toimunud ning jätkuvat ohuolukorda enam ei olnud. Küll oli neil teoreetiline võimalus näha sündmuskohal hukkunut. Seda nimetatud isikud ka kinnitavad, kuid ühtegi tõendit või isegi väidet sellega kaasnenud üleelamiste või kannatuste kohta ei ole esitatud. Hukkunu tütar K.L. sai liiklusõnnetusest teada ligi 2 tundi hiljem ning sündmuskohale minnes olid näha seal vaid politsei poolt kruusateele tehtud rohelised märgistused. 10 päeva pärast liiklusõnnetust toimunud ülekuulamisel ütleb K.L. , et mure on rahaliste kohustuste pärast, mida peab nüüd oma isaga kandma. K.L. viitab ka, et emotsionaalselt on raske, kuid ei täpsusta, milles see seisneb ning kuidas see erineb tavaliselt lähedase inimese kaotusest tingitud leinast ja kaotusvalust. 5. juunil 2020 koostatud kliinilise psühholoogi K.E. i tõendi kohaselt on K.L. käinud viiel korral psühholoogilisel nõustamisel (viimati 08.01.2020 ehk 4 kuud enne tõendi väljastamist), kuid kahjuks ei sisalda see tõend andmeid, mis võimaldaksid hinnata, et lein ja kaotusvalu oleksid teistsugused kui muul põhjusel surnud lähedase puhul. 9 Hagi esitanud kannatanute ülekuulamistel nähtub mure majandusliku toimetuleku pärast. Kaitsja arvates on see mõistetav, kuna hukkunu oli lähedaste väidete kohaselt perekonna majandusliku heaolu alustala. Majandusliku olukorra halvenemine ei ole hüvitatav mittevaralise kahjuna, varalise kahju nõuet ei ole kannatanud aga esitanud. Kaitsja leiab, et tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral ei ole alust menetluskulude jätmiseks süüdistatava või tsiviilkostja kanda. 3. detsembril 2021 esitas AB „Lietuvos draudimas” (PZU Kindlustus) Eesti filiaali esindaja kirjalikud seisukohad, milles ei nõustu apellatsioonis esitatud väidetega. PZU Kindlustus esindaja ei nõustu apellantide väitega, et maakohus oleks pidanud tegema tsiviilhagi õigeksvõtul põhineva lahendi. Hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline ning TsMS § 440 lg 2 kohaselt ka protokollitud. Kohtu eelselt ja kohtumenetluse kestel ei väljendanud PZU Kindlustus esindaja mingil viisil, et võtab hagi õigeks. PZU Kindlustus esindaja ei nõustu apellantidega, et kuna vastuväited tsiviilhagile ei sisaldunud kriminaaltoimikus, siis ei saanud kohus
lg-s 1 sätestatu tõttu arvesse võtta istungil esitatud vastuväiteid.
lg 1, samuti § 237 lg 4 eesmärk on uue tõendusliku teabe lisandumise vältimine lühimenetluses peetaval kohtuistungil. Esitades oma seisukohti 7. oktoobril 2021 toimunud istungil ei lisanud PZU Kindlustus esindaja uusi tõendeid menetlusse ega puudutanud kriminaaltoimikuväliseid asjaolusid. Esindaja poolt oma seiskoha esitamine kohtuistungil ning nendega arvestamine kohtu poolt pole mingil viisil vastuolus
PZU Kindlustus esindaja nõustub kohtuga selles, et M.L. el ei tekkinud kehavigastuse põhjustamisest ja tervise kahjustamisest mittevaralise kahju nõuet, kuivõrd selle lühikese aja jooksul, mil M.L. pärast sõidukiga kokkupõrget veel elas, on enam kui tõenäoline, et ta ei tajunud olulist füüsilist valu ega mõistnud ka ümbritsevat ja tema endaga toimuvat. PZU Kindlustus esindaja nõustub kohtuga selles, et K.V. il, K.L. l ja A.L. l puudub alus nõuda mittevaralise kahju hüvitist VÕS § 134 lg 3 järgi, kuivõrd puuduvad sellised asjaolud, mida olemasoleva kohtupraktika järgi saaks pidada erandlikeks. Lisaks on kohus õigesti leidnud, et kriminaaltoimikus sisalduva tõendiga ei ole tõendatud K.L. tervisekahjustus, mis annaks aluse nõude esitamiseks VÕS § 134 lg 2 järgi. Kohus on asunud õigesti seisukohale, et lähedase isiku surmaga tekkinud majanduslikud probleemid ei anna õigust saada hüvitist VÕS § 134 lg 3 alusel. Seda kinnitab ka Riigikohtu 25. mai 2005 otsus tsiviilasjas 3-2-1-51-05, kus kolleegium on märkinud, et mittevaralise kahjuna ei ole käsitletavad õnnetuse järel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooni ning sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb
10 Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude kannatanute kanda jätmise kohta. Siinkohal märgib ringkonnakohus sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida kannatanute esindaja on juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt
lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi kannatanute tsiviilhagi rahuldamata jätmise kohta käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis leiab kannatanute esindaja, et maakohus on rikkunud
Toomsalu, tema kaitsja ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindaja kohtuistungil esitatud vastuväidetega kannatanute tsiviilhagile. Kannatanute esindaja leiab, et kuivõrd süüdistatavale ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindajale tutvustati kriminaaltoimiku materjale, s.o nad oli teadlikud esitatud tsiviilhagist, siis tulnuks R. Toomsalul ja AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindajal, kui tsiviilkostjatel sellele kirjalikult vastata ja seda enne kriminaalasja saatmist kohtule. R. Toomsalu, tema kaitsja ega ka AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindaja ei ole tsiviilhagile vastuväiteid esitanud ja sellest tulenevalt tulnuks maakohtul teha hagi õigeksvõtul põhineva lahendi. Samas, kuivõrd kriminaaltoimiku materjalide hulgas puudub dokument, millest nähtuvalt vaidleksid tsiviilkostjad esitatud hagile vastu, siis ei saanud kohus tsiviilhagi üle otsustamisel arvestada tsiviilkostjate vastuväidetega kohtuistungil, sest vastavalt lühimenetluse reeglitele saab asja menetleda üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Ringkonnakohus kaitsja ülalnimetatud arutluskäiguga ei nõustu. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et väites apellatsioonis nagu tulnuks tsiviilkostja(te)l esitada enne kriminaalasja kohtusse saatmist kirjalik dokument omapoolsete vastuväidetega kannatanute tsiviilhagile, ei ole kannatanute esindaja viidanud ühelegi
või TsMS paragrahvile, mis kohustaks tsiviilkostja(id)t kirjeldatud viisil käituma. TsMS § 393 lg 1 kohaselt kui kohus on hagiavalduse menetlusse võtnud, teatab ta sellest viivitamata menetlusosalistele ning toimetab hagiavalduse ärakirja koos lisadega ja asja menetlusse võtmise määrusega kostjale ja kolmandale isikule kätte. Sama paragrahvi lõige 2 p 1 kohaselt teeb kohus kostjale hagi menetlusse võtmisest teatamisel teatavaks kostja kohustuse hagile kohtu määratud tähtpäevaks kirjalikult vastata.
lg 7 sätestab, et kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale. 11
lg 1 kohaselt kui koos süüdistusaktiga on kohtusse saadetud tsiviilhagi või avalikõiguslik nõudeavaldus, teeb kohus määruse tsiviilhagi või nõudeavalduse menetlusse võtmiseks või tähtaja määramiseks tsiviilhagis või nõudeavalduses puuduste kõrvaldamiseks või tsiviilhagi või nõudeavalduse läbi vaatamata jätmiseks. Vajaduse korral annab kohus süüdistatavale, kaitsjale ja tsiviilkostjale tähtaja tsiviilhagile või avalik-õiguslikule nõudeavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et
9 peatüki 1. jao sätted, s.o asja lühimenetluses arutamist reguleerivad sätted,
Kui kohus peaks lühimenetluses tuvastama, et asja õigeks lahendamiseks oleks vajalik tsiviilhagi vastus, on tegemist olukorraga, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (vt Riigikohtu määrus asjas 3-1-1-1-14). Ringkonnakohtu arvates ei tulene ülalnimetatud sätetest tsiviilkostja kohustust vastata esitatud tsiviilhagile enda initsiatiivil kirjalikult ning taolise kohustuse saab tsiviilkostja(te)le panna vaid hagi menetlusse võtnud kohus. Nimetatust järeldub omakorda, et juhul kui kohus tsiviilkostja(te)le taolist kohustust seadnud ei ole, puudub tsiviilkosja(te)l ka kohustus tsiviilhagile kirjalikult vastata. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaitsja väide, nagu tulnuks tsiviilkostja(te)l igal juhul vastata esitatud hagile, kuigi kohus seda neilt nõudnud ei ole, on põhjendamatu. Ringkonnakohtu arvates ei anna tsiviilkostja(
lg-st 1 ei oleks tohtinud kohtuotsuse tegemisel arvestada.
lg 3 kohaselt teeb kohus (pärast prokuröri avakõnet ja süüdistatava nõusoleku saamist lühimenetluseks, s.o
Seejärel saavad sõna kannatanu ja tsiviilkostja või nende esindajad. Nimetatud sättest järeldub, et tsiviilkostja(te)l õigus esitada oma arvamus tsiviilhagi kohta kohtuistungil. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on maakohus
sätteid järgides kohtulikku uurimist ka läbi viinud ning andnud süüdistatavale/tsiviilkostjale R. Toomsalule ja tema kaitsjale ning ka tsiviilkostjale AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali esindajale võimaluse oma seisukohtade esitamiseks tsiviilhagi osas. 12 Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkostjate poolt tsiviilhagi kohta oma arvamuse avaldamist ei saa vaadelda uute tõendite esitamisena. Tegemist on vaid kohtumenetluse poolte arvamusega esitatud tsiviilhagi kohta. Oma otsustuse rahuldada esitatud tsiviilhagi või mitte teeb kohus aga tuginedes kriminaalasjas kogutud tõenditele. Teisisõnu, poolte arvamus (antud juhul tsiviilhagi põhjendatuse või põhjendamatuse kohta) ei ole tõend
Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud
Vaidlustades VÕS § 134 lg 2 alusel esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist ei nõustu kannatanu esindaja maakohtuga selles, et M.L. ei tundnud pärast avariid ja enne surma saabumist valu ja piina. Esindaja leiab, et kriminaalasjas pole ühtki tõendit, millest võiks järeldada, et pärast avariid enam kui 4 minutit elus olnud M.L. ei tundnud valu ja sellest tulenevaid kannatusi. Ringkonnakohus kannatanute esindaja sellekohaste väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohtuotsuses esile toonud tõendid, millistele tuginedes jõudis ülalnimetatud järeldusele ning ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase otsustusega. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Seega, jaatamaks M.L. e või tema pärijate õigust taotleda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 2 alusel tuleb tuvastada, et kahjustatud isik M.L. tundis pärast avariid füüsilist või hingelist valu ning kannatusi. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et vahetult pärast avariid oli M.L. elus. Samas ei oma käesoleval juhul ringkonnakohtu arvatest olulist tähtsust asjaolu, kas M.L. oli pärast avariid elus 3, 4 või 5 minutit. VÕS § 134 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitamise jaatamiseks on ringkonnakohtu arvates oluline tuvastada, kas kahjustatud isik tundis/tajus enne oma surma valu ja kannatusi, mitte aga seda, kui kaua ta kannatusi tundis (küll võib see olla oluline hüvitise suuruse kindlaks määramisel). Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata põhjustavad sellised vigastused nagu jala eraldumine, roiete murrud, põrna rebend jt sisemised vigastused inimesele valu ja kannatusi. Vigastustega kaasnenud kannatuste hindamisel on aga oluline see, kuivõrd M.L. valu ja sellega kaasnevaid kannatusi tajus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades saadud vigastuste raskust ei tajunud M.L. suure tõenäosusega füüsilist ega ka hingelist valu. Ringkonnakohtu arvates kinnitab taolist järeldust ilmekalt asjaolu, et pärast saadud vigastusi ei avaldanud M.L. sündmuskohal on käitumisega kuidagi, et ta tunneb valu ja kannatab seetõttu. Ringkonnakohtu arvates on eluliselt igati usutav, et pärast taolisi raskeid vigastusi isik, kes tunneb valu, seda ka kuidagi väljendab. Kõige tõenäolisemalt teeb ta seda häälega. Kriminaalasjas on aga tõendamist leidnud, et M.L. sündmuskohal häält ei teinud. Puuduvad ka andmed, et M.L. oleks oma kehakeelega kuidagi märku andnud oma kannatustest. Ringkonnakohus leiab, et M.L. e taolisest käitumisest sündmuskohal on maakohus teinud õigustatud järelduse, et pärast saadud vigastusi langes M.L. enne oma surma saabumist šoki seisundisse. Taolisest seisundist tulenevalt ei tajunud M.L. valu ning ei tundnud seetõttu ka sellega kaasnevaid kannatusi. 13 Taolisele järeldusele lisab ringkonnakohtu arvates tõepärasust asjaolu, et juba enne R. Toomsalu telefonikõne lõppu andis viimane Häirekeskusele teada, et M.L. minestas, s.o kaotas teadvuse. Teadupärast aga teadvuse kaotanud isik ei taju enam temaga toimuvat. Ringkonnakohtu arvates ei kuulu rahuldamisele ka apellatsioonis esitatud taotlus hüvitada kannatanutele mittevaraline kahju VÕS § 134 lg 3 alusel. VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei esine taolisi erandlikke asjaolusid, mis annaksid M.L. e lähedastele aluse nõuda mittevaraline kahju hüvitist. Kannatanute esindaja arvates tuleb erandliku asjaoluna, mis õigustaks kannatanutele mittevaralise kahju hüvitamist, vaadelda asjaolu, et K.V. ja A.L. saabusid sündmuskohale varsti pärast liiklusavarii toimumist ning M.L. e surnukeha nägemine põhjustas kannatanutele äärmiselt ootamatu ja sügava emotsionaalse šoki. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sattus K.V. tema emaga toimunud liiklusõnnetuse sündmuskohale juhuslikult. Selleks hetkeks kui K.V. sündmuskohale saabus, olid sündmuskohal juba politseinikud, kes toimetasid sündmuskoha vaatlust. Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata oli emaga juhtunust teadasaamine K.V. ile ootamatu ja emotsionaalselt šokeeriv. Ringkonnakohtu arvates olnuks aga sama ootamatu ja šokeeriv ema surmast teadasaamine K.V. ile ka juhul, kui seda oleks talle teatatud näiteks telefoni teel või mõne teise isiku poolt. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et A.L. le teatas abikaasa surmast K.V. telefoni teel ning A.L. teatas omakorda M.L. e surmast tütar K.L. le samuti telefoni teel. Kahtlemata oli M.L. e surmast teadasaamine telefoni teel A.L. le ja K.L. le sama ootamatu ja šokeeriv kui K.V. ile, kes sai ema surmast teada sündmuskohal. Seega asjaolu, et K.V. sai ema surmast teada sündmuskohal viibides, ei ole taoliseks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks VÕS § 134 lg 3 alusel K.V. ile mittevaralise kahju hüvitamist. Seda enam ei ole nimetatud asjaolu vaadeldav erandliku asjaoluna A.L. ja K.L. suhtes. Pealegi tuleneb Riigikohtu praktikast, et hukkunu lähedase isiku kahju hüvitamisenõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustab esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus kahju tekkimise ajal või õnnetuse tagajärgede vahetu pealtnägemine. K.V. , A.L. ega K.L. ei viibinud sündmuskohal liiklusõnnetuse toimumise hetkel ega näinud vahetult pealt M.L. e surma. Ringkonnakohtu arvates ei saa erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes vaadelda ka seda, et A.L. ja K.V. nägid sündmuskohal M.L. e katmata surnukeha. Arvestades sündmuskoha vaatluse reegleid, ei ole ringkonnakohtu arvates eluliselt usutav, et sündmuskohal viibinud politseinikud lubanuksid K.V. il ja A.L. l läheneda M.L. e surnukehale. Nimetatust saab aga järeldada, et K.V. ja A.L. nägid M.L. e surnukeha sündmuskohal vaid eemalt ning neil ei olnud võimalik visuaalselt fikseerida M.L. e väliste vigastuste raskust. 14 Samas jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, kuidas oleks kaetud M.L. e surnukeha nägemine põhjustanud A.L. le või K.V. ile vähem emotsionaalseid üleelamisi kui katmata surnukeha nägemine. Ringkonnakohtu arvates põhjustas A.L. le ja K.V. ile emotsionaalse trauma eelkõige see, et abikaasa ja ema oli ootamatult ja traagiliselt surma saanud ning see, et M.L. e surnukeha oli sündmuskoha vaatluse ajal katmata nende emotsionaalset seisundit olulisel määral ei mõjutanud. Ringkonnakohtu arvates ei ole erandliku asjaoluna vaadeldav ka see, et liiklusõnnetuse sündmuskohalt möödudes tuletab see nii A.L. le kui ka K.V. ile meelde toimunud sündmusi. Ringkonnakohus möönab, et liiklusõnnetuse kohast, kus hukkus lähedane inimene, möödumisel, kaasnevad sellega kahtlemata ebameeldivad mälestused. Kahjuks on taoliste maastikul toimunud traagiliste õnnetuste puhul see paratamatu ning midagi erandlikku selles ei ole. Midagi erandlikku VÕS § 134 lg 3 mõttes ei ole ringkonnakohtu arvates selleski, et A.L. , K.V. ja K.L. olid M.L. ega lähedastes suhetes. On loomulik ja enesestmõistetav, et tihedalt kokku puutuvad ja ühiseid igapäeva toimetusi ja probleeme jagavad isikud on lähedastes suhetes, s.o nendevahelised suhted on teineteist arvestavad, usaldavad, hoolivad jne. Seda suurem on ka taolise isiku surmaga kaasnev kaotusevalu. Taoline kaotusevalu aga kaasneb iga lähedase isiku surmaga, toimugu see siis ootamatult (infarkt, liiklusõnnetus) või pärast pikka raskest haigust. Riigikohtu praktika kohaselt ei anna lähedase inimese surma fakt iseenesest ega ka lein ja kaotusevalu kui selline veel alust mittevaralise kahju hüvitise maksmiseks, sest nimetatud asjaolud kaasnevadki paratamatult iga lähedase isiku surmaga. Apellatsioonis käsitletakse erandliku asjaoluna, mis tingib mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 3 alusel veel seda, et seoses M.L. e surmaga on langenud kannatanute majanduslik heaolu, sest nad olid sunnitud võtma laenu M.L. e laenu tagasimaksmiseks. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahjuna ei ole käsitletav liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanutel tekkinud majanduslikud probleemid eraelus. Nimetatud kahju on varaline kahju, mille olemasolu ja suuruse peab tõendama hüvitist nõudev isik. Käesolevas asjas ei ole hageja sellist varalise kahju hüvitamise nõuet aga esitanud (vt Riigikohtu otsus asjas 3-2-1-51-05). Apellatsioonis leiab kannatanute esindaja, et erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 mõttes on vaadeldav see, et K.L. l tekkisid pärast M.L. e surma tervise probleemid, s.o stressihäired. Nimetatud asjaolu on tõendatud kliinilise psühholoogi K.E. i tõendiga, millest nähtuvalt on K.L. käinud psühholoogi nõustamisel 5 korda ja nõustamine jätkub. Ringkonnakohtu arvates on igati mõistetav, et pärast ema surma vajas K.L. psühholoogilist nõustamist kaotusevalust ülesaamiseks ja leinaga oskuslikumaks toimetulekuks. Samas puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid selle kohta, et K.L. psühholoogiline nõustamine olnuks vajalik seepärast, et tal tekkisid psüühikahäired või mõni muu haiguslik seisund, ehk et K.L. l tekkinuks ema surma tagajärjel tervisekahjustus. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-19-08 leidnud, et tervisekahjustuseks ei saa lugeda ainuüksi hageja väidetud raske psüühilise seisundi tekkimist, mille kohta hageja tõendeid esitanud ei ole. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult jätnud rahuldamata kannatanute mittevaralise kahju hüvitamise nõude. 15 Apellatsioonis ei nõustu kannatanute esindaja maakohtu otsustusega jätta tsiviilhagi menetlemisega seotud kohtukulu hagejate kanda. Esindaja leiab, et taoliselt otsustades on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostjad hüvitasid kannatanutele varalise kahju alles peale tsiviilhagi esitamist ja seega on tegemist olukorraga, kus tsiviilhagi jäeti osaliselt rahuldamata. Nimetatust tulenevalt tulnuks kohtul kohtukulude hüvitamise üle otsustamisel lähtuda
Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas kannatanute esindaja tsiviilhagi, milles kajastus ka materiaalse kahju nõue
lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja või esindaja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. Kolleegiumi hinnangul on valitud esindaja tehtud toimingud kannatanu esindamiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on esindaja tunnitasu 110 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistliku suurusega. Ringkonnakohus jätab oma otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kannatanute esindaja apellatsiooni tsiviilhagi osas rahuldamata s.o teeb
lg 1 p 1 nimetatud lahendi.
lg 2 esimese lause kohaselt kui ringkonnakohus teeb
lg 1 p 1 nimetatud lahendi jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Süüdistatava R. Toomsalu valitud kaitsja I. Sirk on koos apellatsiooni vastusega esitanud ringkonnakohtule taotluse süüdistatavale apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu hüvitamiseks. Taotlusele on lisatud kuluarvestuse leht, mille kohaselt kulutas kaitsja 17 kohtuotsuse analüüsile ja selle selgitamisele R. Toomsalule, kannatanu apellatsiooni analüüsile ja apellatsioonivastuse koostamisele 3,65 tundi ning selle eest tuleb tasuda 456,25 eurot, millele lisandub käibemaks 91,25 eurot. Kokku seega 547,50 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud R. Toomsalu esindamiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 150 eurot mõistliku suurusega. Ringkonnakohus jätab oma otsusega maakohtu otsuse muutmata, s.o teeb
Seetõttu tuleb
lt, A.L. lt ja K.V. ilt võrdsetes osades välja mõista 547,50 eurot R. Toomsalu kasuks kuna apellatsioon on esitatud kannatanute huvides. (allkirjastatud digitaalselt) Riigikohtu 7.10.2022 RESOLUTSIOON
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.