← Eesti

3-21-2057/8

Obsah (9)§ 45§ 40§ 145§ 147§ 46§ 136§ 137§ 132§ 144

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 12.09.2022, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-21-2057 Lahendused Pluss KV OÜ kaebu

) § 132 lõike 1 alusel Lahendused Pluss KV OÜ suhtes uurimismenetluse, et selgitada välja kas Hoiulaenuühistule ERIAL on osutatud vandeaudiitori kutseteenust vastavalt seaduse nõuetele. AJN otsustas 01.06.2021 toimunud koosolekul otsusega nr 757 (allkirjastatud 07.06.2021) lõpetada Lahendused Pluss KV OÜ suhtes algatatud uurimismenetlus ja alustada distsiplinaarmenetlus, kuivõrd uurimismenetluse tulemused annavad alust arvata, et Lahendused Pluss KV OÜ on pannud toime distsiplinaarsüüteo.

  1. AJN edastas 07.06.2021 menetlusalusele isikule otsuse kvaliteedikontrolli lõpetamise, uurimismenetluse lõpetamise ja distsiplinaarmenetluse algatamise kohta ning palus edastada distsiplinaarmenetluse alustamise aluseks olevate asjaolude kohta kirjalik seletus või seletusest loobumise teade. Lahendused Pluss KV OÜ vastas 14.06.2021, et distsiplinaarmenetluse algatamisega seoses lisaseletusi tal ei ole ning töörühmaga ollakse valmis koostööd tegema ja töökvaliteeti parandama (vt AJN 10.08.2021 otsuse nr 778, p 1.4).
  2. AJN edastas 09.07.2021 menetlusalusele isikule otsuse eelnõu distsiplinaarkaristuse määramise kohta, paludes esitada selle osas oma arvamus ja vastuväited hiljemalt 23.07.
  3. Lahendused Pluss KV OÜ esitas 23.07.2021 oma arvamuse (vt AJN 10.08.2021 otsuse nr 778, p 1.5).
  4. AJN otsustas 10.08.2021 otsusega nr 778 lõpetada Lahendused Pluss KV OÜ suhtes distsiplinaarmenetluse, lugeda distsiplinaarsüütegu tuvastatuks ja karistada Lahendused Pluss KV OÜ-d rahatrahviga 7000 eurot (punkt 1) ning alustada distsiplinaarmenetlust vandeaudiitor Aleksei Kisseljovi suhtes (punkt 2).
  5. Lahendused Pluss KV OÜ esitas 09.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse AJN 10.08.2021 otsuse nr 778 tühistamiseks. Kohus võttis 24.11.2021 määrusega kaebuse menetlusse AJN 10.08.2021 otsuse nr 778 resolutsiooni punkti 1 tühistamise nõudes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  6. Kaebaja taotleb AJN 10.08.2021 otsuse nr 778 resolutsiooni punkti 1 tühistamist ja kaebaja menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad. 1) Õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtete kohaselt peab üksikisikule olema tagatud võimalus haldusorgani käitumist haldusmenetluses teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada ehk halduse tegevus peab olema kodanikule võimalikult ettenähtav. Samuti ei tohi haldusakti andmine kahjustada isiku õiguspärast ootust. Isiku õigusi piirava otsuse põhjal peab isikul olema võimalik hinnata, kas selle tegemisel arvestati kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ning milliste õigusnormide alusel otsus on tehtud. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad kaasa just sellesisulise otsustuse tegemise. 2

(8)Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Asjakohaste kaalutluste arvestamata jätmine on üheks kaalutlusveaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 tähenduses. 2) Vaidlustatud otsuse punkt 1 ei ole põhjendatud, proportsionaalne ning on tehtud oluliste kaalutlusvigadega. Otsus on üldsõnaline ning see ei anna selgust, milles seisneb audiitori kohustuste rikkumine. Samuti ei anna otsus selgelt viidet, kuidas toimub rikkumiste hindamine ja mille alusel on teostatud rikkumise hindamine. Otsuses on küll välja toodud, et audiitori tegevus ei vasta kutsetegevuse standarditele, kuid selles ei ole konkreetselt välja toodud, millistele standarditele kaebaja tegevus ei vasta. Tegemist on paljasõnalise ning üldistava väitega, mis ei anna kaebajale võimalust oma rikkumisest põhjalikult aru saada. 3) Otsuses on käsitletud sellised väited nagu nõutav hoolsus, objektiivsus, audiitori tegevuse hea tava, justkui oleks kaebaja rikkunud nii hoolsus- kui ka objektiivsuskohustust ning audiitori tegevuse head tava. Samuti on etteheidetud, justkui kaebaja oleks teinud samme, mis kahjustaksid vandeaudiitorikutse mainet. Samas ei ole selgitatud, milline on kaebaja objektiivse süü koosseis ehk millised teod on kvalifitseeritud kui hea tava rikkumine ning mida tähendab nõutav hoolsus. 4) Haldusaktist ei tulene, mille alusel on välja mõistetud trahvi suurus (trahvi suuruse arvutuskäik). Vaidlustatud otsuses ei ole selgitatud karistuse rakendamise alust. 8. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 1) Kaebaja ei vaidle kaebuses vastu mitte ühelegi otsuse aluseks olevale asjaolule. Kaebaja tunnistas vastustajale juba 23.07.2021 saadetud e-kirjas, et vastustaja poolt leitud rikkumised esinevad. 2) Kaebaja väited otsuse motiveerimiskohustuse rikkumise ning kaalutlusvigade esinemise kohta on ebaõiged. Otsuse p-des 2.1, 2.2 ja 2.3 selgitas vastustaja

§ 45

lg-st 1,

§ 40lg-st 1 ja § 41 lg-st 1 tulenevaid vandeaudiitori kohustusi.

Otsuse punktides 2.5.1, 2.5.2 ja 2.5.3 on toodud välja kolm erinevat kaebaja töövõttu, mille osas vastustaja kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse tulemusena leidis, et kaebaja on käitunud vastuolus eelviidatud õigusnormidega. Seejuures oli iga töövõtu puhul kirjeldatud konkreetselt selle töövõtuga seotud puuduseid. Eelviidatud kolmes töövõtus esinevate rikkumiste õiguslik kvalifikatsioon on esitatud punktide 2.5.1, 2.5.2 ja 2.5.3 viimastes alapunktides, loetledes üles õigusnormid ja standardid, mida kaebaja enda nõuetele mittevastava tegevusega rikkus. Samuti viitab vastustaja otsuse punktis 2.6, et kõigi rikkumiste täpsem käsitlus on toodud välja kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse otsustes. Järelikult kaebaja etteheide, nagu poleks otsus põhjendatud, ei vasta tõele. Vastupidi, vastustaja on otsuses toonud (olgugi, et kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse käigus edastati kaebajale sama teave ka varem) välja kõik kaebaja rikkumised, mille tõttu rahatrahv määrati. 3) Kaebaja etteheide, nagu pole vastustaja otsuses selgitanud, mille alusel toimub rikkumise hindamine, ei vasta tõele. Iga kolme töövõtu puhul avas vastustaja punktides 2.5.1 – 2.5.3 selle, millise raskusastmega kaebaja toime pandud rikkumine on. Otsuse p 2.5.1 alapunktis 3 selgitab vastustaja, et tõendusmaterjali usaldusväärsuse hindamata jätmine on oluline puudus. Otsuse p 2.5.2 alapunktis 1 selgitab vastustaja, et klassifitseerimisviga ületab rikkumise olulisuse kriteeriumi enam kui 10 korda. Otsuse p 2.5.3 alapunkti 1 järgi on väga tõsine rikkumine ka see, et kaebaja jättis Hoiu-laenuühistu ERIAL osas tuvastamata hoiu-laenuühistu seaduse (HLÜS) § 27 lg 1 p 4 rikkumise, mis on otseselt seostatav majandusüksuse likviidsusprobleemidega. Otsuse p-s 2.14 selgitab vastustaja, et on kaks kvaliteedikontrolli valimisse sattunud auditi töövõttu hinnanud eraldiseisvana tulemusega „punane“, mis viitab läbivatele olulistele 3

(8)puudustele töövõttude kvaliteedis (kvaliteedikontrolli korra § 21 lg 2). Vastav hinnang on otsuse p-s 2.5 toodud eksimusi arvates kohane, kuivõrd kaebaja eksis audiitortegevuse fundamentaalsete reeglite (sõltumatuse kontroll, tõendusmaterjali kogumine ja analüüsimine) vastu. Veelgi täpsemalt on rikkumised ja nende olulisus kirjeldatud otsuse p-s 2.6 toodu kohaselt kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse otsustes. Kaebaja rikkumisi on analüüsitud juba kvaliteedikontrolli teostamisest alates ning vastavad põhjendused sisalduvad ka otsuses. Nii rikkumiste sisu kui ka raskusaste on ammendavalt motiveeritud, mis kirjeldab ära sellegi, milles seisneb kaebaja süü. 4) HMS § 56 lg 1 teise lause järgi ei ole vastustaja kohustatud esitama põhjendusi otsuses (kuigi vastustaja tegi ka seda), kui ta on viidanud kaebajale kättesaadavale dokumendile, millele on otsuses viidatud. Haldusorgan võib haldusakti andmisel viidata õigusnormide (antud juhul ka standardite) selgitamise osas neile adressaadile kättesaadavatele juhistele, kordamata neid põhjalikult haldusaktis (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 18). Haldusaktis endas tuleb esitada üksnes põhimotiivid (Riigikohtu 19.06.2020 otsus nr 3-20-1044, p 17). Vastustaja viitabki otsuse põhjendamisel ka kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse otsustele, mis mõlemad on kaebajale varasemalt samuti edastatud. Vastustaja selgitab nendes otsustes põhjalikult seda, millistele standarditele kaebaja tegevus ei vasta ning mida oleks kaebaja pidanud iga rikkumise puhul teisiti tegema. ISA(EE) 220 p 14 kohaselt peab audiitor olema vastavuses finantsaruannete auditi töövõttudega seotud relevantsete eetikanõuetega, sh kutsealane kompetentsus ja nõutav hoolsus. Läbi viidud menetluste käigus tuvastatud kutsestandardi nõuete olulised rikkumised tõendavadki, et audiitor ei ole töövõtte läbi viinud nõutava hoolsusega. Väide, nagu oleks otsus tehtud kaalutlusvigadega, on täielikult põhjendamata ning kaebaja pole viidanud, milles kaalutlusvead võiksid seisneda. Isegi kui otsuses puuduksid nõuetekohased põhjendused ning ei sisalduks piisavaid kaalutlusi, ei tooks see kaasa otsuse tühistamist, kuna kaebaja pole kaebuses välja toonud asjaolusid, mis võiksid viia teistsugusele tulemusele (vt Riigikohtu 19.12.2019 otsus nr 3-17-1329, p-d 21, 24 ja 25). 5) Kaebaja väited väljamõistetud rahatrahvi ebaproportsionaalsuse ning otsusest rahatrahvi arvutuskäigu mitte selgumise kohta on ebaõiged. Kaebajale tuli igal juhul määrata rahatrahv ning vastustajal polnud võimalik teha kaebajale üksnes noomitust. Kvaliteedikontrolli käigus tuvastas vastustaja, et kaebaja rikkumised kuulusid kategooriasse „punane“ ning sellise hinnangu aluseks olevatele asjaoludele kaebaja vastu vaielnud pole. Kuna rikkumised olid maksimaalse raskusastmega, ei saanud vastustaja kohaldada distsiplinaarkaristusena noomitust. Vastustaja selgitas otsuse p-s 2.13 distsiplinaarkaristust kergendavate ja raskendavate asjaoludega seonduvat ning tõi p-s 2.15 välja, et kuna rikkumised on rasked ning puudutavad kolme erinevat töövõttu, tuleb kaebaja toime pandud distsiplinaarsüütegu lugeda oluliseks. Järelikult ainus proportsionaalne distsiplinaarkaristus sai

§ 145p-des 2 ja 3 sätestatutest olla kaebajale rahatrahvi määramine.

6) Ka rahatrahvi suurus on kaebaja toime pandud rikkumist arvestades proportsionaalne.

§ 147

lg-te 1 ja 2 järgi jääb distsiplinaarkaristusena määratav rahatrahv 200 ja 32 000 euro vahele. Vastustaja määras kaebajale rahatrahvi 7000 eurot, mis moodustab võimaliku rahatrahvi ülemmäärast umbes 21,9%. Otsuse p-s 2.17 põhjendas vastustaja, et rahatrahvi suuruse kaalumisel võeti arvesse vajadust kaebajat mõjutada, kuid ühtlasi hoiduti liigsest kaebaja õigustesse sekkumisest. Kaebajale määratud rahatrahvi kaalumisel võttis vastustaja otsuse p 2.17 järgi arvesse karistuse kohaldamise eesmärki ning avaliku huvi kaitsmise vajadust, süüteo iseloomu ja raskust, süüteo toimepanemise asjaolusid, kaebaja käitumist ja suhtumist, kaebaja müügitulu ja keskmist kliendilepingu maksumust ning kaebaja õigustesse sekkumise ulatuse õigustatust ning distsiplinaarkaristuse mõjusust kaebaja edasisele käitumisele. Eraldi tõi 4

(8)vastustaja otsuse p-s 2.18 välja, et rahatrahvi suuruse kaalumisel võeti arvesse, et ühe töövõtu puhul oli tegemist börsiettevõttega ning teise kahe puhul ettevõtetega, mille majandustegevusest mõjutatud huvigruppide ring on lai. Kõike kogumis kaaludes jõudiski vastustaja rahatrahvini suuruses 7000 eurot, lähtudes seejuures otsuse p-s 2.11 toodust, et karistus peab olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Tallinna Ringkonnakohtu 29.10.2020 otsuses nr 3-19-1922 peeti näiteks proportsionaalseks rahatrahvi 4800 eurot, kusjuures rahatrahv tehti vaid ühe töövõtu juures toime pandud tõendusmaterjali kogumise nõude rikkumise eest ning menetlusalune isik oli kaebajast ligi kaks korda väiksemate majandusnäitajatega. Tõendusmaterjali esitamata jätmise tõttu on tunnistatud isegi audiitorbüroo tegevusluba kehtetuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2017 otsus nr 3-16-239). Seadusi tuleb rakendada erapooletult ja ühtemoodi (vt 03.04.2002 otsus nr 3-4-1-2-02, p 16), mh karistuste määramisel (vt Riigikohtu 08.10.2015 otsus nr 3-1-1-68-15, p 15). KOHTU PÕHJENDUSED 9.

§ 45

lg 1 kohaselt peavad vandeaudiitor ja audiitorettevõtja oma kutsetegevuses täitma

§ 46alusel kehtestatud või kinnitatud vandeaudiitori kutsetegevuse standardeid.

Kvaliteedikontrolli käigus on Audiitorkogu eesmärgiks kontrollida kvaliteedikontrollile allutatud isiku kontrolliperioodil osutatud audiitorteenuse õigusaktidele ning nende alusel kinnitatud standarditele või antud juhenditele ja soovitustele vastavust (

§ 136lg 1).

Selleks hinnatakse muu hulgas kutsetegevuse standardite ja

-is sätestatud nõuete täitmist (

§ 137lg 6 p 1).

Ka uurimismenetluse eesmärgiks on muu hulgas selgitada välja, kas audiitorteenust on osutatud vastavalt seaduse ja kutsetegevuse standardite nõuetele (vt

§ 132lg 1).

Seega on AJN ülesandeks kontrollida teenuse osutamise kvaliteeti, mitte osutada kaebaja asemel tema kliendile audiitorteenust. Kontrolli esemeks ei ole mitte audiitori hinnang kliendi finantsolukorra kohta, vaid see, kuidas – eelkõige milliste protseduuride rakendamise või tõendite põhjal – on audiitor oma järeldusteni jõudnud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-124, p 18).

  1. Käesoleval juhul andsid kaebaja suhtes läbi viidud kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse tulemused vastustajale alust arvata, et kaebaja on pannud toime distsiplinaarsüüteo, mistõttu algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus (vt AJN 03.06.2021 otsused nr 756 ja 757). Vaidlustatud otsuse resolutsiooni punktis 1 loeti distsiplinaarsüütegu tuvastatuks ning kaebajale määrati karistuseks rahatrahv 7000 eurot. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kaebajale ette heidetud kogumis distsiplinaarsüüteona käsitletavaid rikkumisi kvaliteedikontrolli valimisse kuulunud RESBUD SE
  2. a auditi töövõtus ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu
  3. a auditi töövõtus ning uurimismenetluses kontrollitud Hoiu-laenuühistu ERIAL
  4. a auditi töövõtus. Kaebaja ei väida kaebuses, et eelviidatud töövõttudes vastustaja poolt tuvastatud vigu ei esinenud. Seda, et AJN poolt tuvastatud puudused kaebaja töö kvaliteedis esinesid, on kaebaja sisuliselt tunnistanud ka vastustajale 23.07.2021 saadetud e-kirjas (vt vaidlustatud otsuse p 1.5). Kaebaja on vaidlustanud üksnes selle, kas kaevatavas haldusaktis on vastustaja piisava põhjalikkusega selgitanud kaebajale ette heidetud rikkumiste sisu ja raskust ning talle määratud karistuse proportsionaalsust.
  5. Kohus märgib esmalt, et ei nõustu kaebajaga nagu oleks üldsõnaline kaevatav haldusakt. Üldsõnaline on kaebaja esitatud kaebus. Haldusakt on piisavalt põhjendatud ning sellest nähtub, milles seisneb audiitorettevõtja kohustuste rikkumine (sh millistele standardi nõuetele kaebaja tegevus ei vasta). Kaebaja väide on tema enda käitumisega vastuolus, kuna kaebaja pole tuginenud sellele, et tema tegevuses vaidlustatud otsuse p-des 2.5.1-2.5.3 kirjeldatud puudusi ei esinenud ega ka väitnud, et neid ei ole alust lugeda audiitorettevõtja kohustuste rikkumiseks. Järelikult on kaebaja rikkumistest aru saanud ning vaidlustab pelgalt „haldusakti ilu“. Eeltoodut 5

(8)arvesse võttes ei ole vajadust käesolevas kohtuotsuses vastustaja poolt kaebaja tegevusele tehtud etteheiteid üksikasjalikult välja tuua ja analüüsida. AJN on piisava põhjalikkusega selgitanud kaebajale etteheidetud rikkumiste sisu ning vastavas valdkonnas tegutsejale pidi olema üheselt arusaadav, milliseid seadustest ja kutsetegevuse standarditest tulenevaid nõudeid ta on rikkunud. 11.1 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt AJN kaalus kõiki distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid, sh sellele eelnenud kvaliteedikontrollis kogutud dokumente (mh AJN-i otsus nr 756, 22.-26.02.2021 allkirjastatud kontroll-lehed) ja uurimismenetluse käigus kogutud dokumente (mh AJN otsus nr 757, 09.02-10.02.2021 allkirjastatud töörühma protokoll) kogumis ning tuvastas kokkuvõttes kolmes kaebaja töövõtus distsiplinaarsüüteona käsitletavad rikkumised (p 2.5). Otsuses on märgitud, et tuvastatud rikkumiste täpsem käsitlus on välja toodud AJN-i otsustes nr 756 ja 757, KVK töörühma protokollis ja selle lisadeks olevates kontroll-lehtedes ning uurimismenetluse töörühma protokollis (p 2.6). Vastustajal ei olnud kohustust vaidlustatud otsusesse ümber kirjutada kõikides kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse käigus koostatud ja kaebajale teatavaks tehtud dokumentides tuvastatud asjaolusid ning otsuses võis piirduda kokkuvõtlikult distsiplinaarkaristuse määramist tingivate olulisemate rikkumiste väljatoomisega. HMS § 56 lg 1 teise lause kohaselt esitatakse haldusakti põhjendused haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Eelmärgitud viitamise võimalus on mõeldud kasutamiseks olukordades, kus haldusakti motivatsioonis tuleks korrata teistes kättesaadavates dokumentides juba esitatud detailset informatsiooni, mis paisutaks haldusakti motivatsiooni ülemääraseks (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 36). Kohtu hinnangul võib ka praegusel juhul asuda seisukohale, et kõikide kaebaja kolmes töövõtus tuvastatud ja vastustaja poolt viidatud dokumentides (AJN otsustes nr 756 ja 757) välja toodud rikkumiste kirjelduste kordamine haldusaktis oli tarbetu. Vastustaja on konkreetselt viidanud nendele dokumentidele, millest nähtub rikkumiste põhjalikum käsitlus ja millega on otsuse tegemisel arvestatud ning vaidlust ei ole, et need dokumendid olid kaebajale teatavaks tehtud. Praegusel juhul ei ole siiski tegemist olukorraga, kus vastustaja olekski piirdunud kaebajale etteheidetud rikkumiste käsitlemise asemel vaid üldiselt viitamisega teistele dokumentidele. Vastustaja on vaidlustatud otsuses iga kontrollitud töövõtu osas arusaadavalt kirjeldanud olulisemaid puudusi ja esitanud ka loetelu normidest ja standarditest, mida kaebaja konkreetses töövõtus rikkus (vt punktid 2.5.1-2.5.3). Vaidlustatud otsuses viidatud AJN otsustes nr 756 ja 757 on vastustaja põhjalikult lahti seletanud, millised vead kaebaja töövõttudes esinesid ning konkreetselt välja toonud, milliseid seaduse ja standardi nõudeid kaebaja rikkus (vt AJN otsuse nr 756 p 2.7 alapunktid 1 ja 3 ja AJN otsuse nr 757 p-d 2.2 ja 2.3). Viidatud otsustest selgub piisava detailsusega, mis põhjustel vastustaja ei lugenud kaebaja poolt teenuse osutamist konkreetsetele standardite nõuetele vastavaks. Ka kvaliteedikontrolli käigus koostatud kontrolllehtedel on loetletud standardi nõuded ning standardi nõude rikkumise puhul esitatud puudused detailsusega, mis võimaldavad mõista rikkumise sisu. Lisaks on kaebaja esitanud nii kvaliteedikontrolli kui uurimismenetluse käigus oma vastuväited/selgitused etteheidetud puudustele ja vastustaja on neile AJN otsustes nr 756 ja 757 ka vastanud. Kaebajale pidid seega puudused olema sisuliselt teada juba kvaliteedikontrollis ja uurimismenetluses ning erialateadmistest lähtuvalt pidi ta aru saama etteheidetud rikkumistest. Kuna vastustaja on distsiplinaarsüüteona käsitatavad rikkumised ka vaidlustatud otsuses kokkuvõtlikult välja toonud ning viidanud konkreetselt, millistest dokumentidest nähtub rikkumiste täpsem käsitlus, ei ole alust vastustajale põhjendamiskohustuse rikkumist ette heita ega asuda seisukohale, et kaebajal oli võimatu aru saada talle etteheidetud rikkumiste sisust (sh sellest, milliseid standardi nõudeid ta rikkus). 6
(8)11.2 Asjakohatu on ka kaebaja etteheide, et vaidlustatud otsusest ei selgu, miks kaebajale on

§ 40

lõikele 1 viidates ette heidetud nii vandeaudiitori kutsetegevuse hea tava, objektiivsuse kui ka nõutava hoolsuse mittejärgimist. Kutsetegevuse standardid (ISA-d) kehtestavad konkreetsed nõuded, mille täitmisel võib eeldada, et audiitor on olnud objektiivne, piisavalt hoolas ning rakendanud vajalikku kutsealast kompetentsi ja piisavat skeptitsismi. Kaebaja pidi teadma kutsetegevuse standardite järgimise kohustusest, kuna vandeaudiitori kutsetegevuse standardi täitmine on tehtud audiitorettevõtjale kohustuslikuks

§ 45alusel.

Järgimiseks kohustuslikud standardid loetleb

§ 46

.

§-d 50 ja 51 näevad ette, et audit ja ülevaatus on kindlustandvad audiitorteenused, mida osutatakse kooskõlas

§ 46alusel kehtestatud või kinnitatud standarditega.

Audiitorteenuse osutamise eesmärgiks on võimaldada kogutud tõendusmaterjali põhjal vandeaudiitori aruandes avaldada ettenähtud kasutajale üldistavas vormis kokkuvõte kas jaatavas (auditi puhul) või eitavas (ülevaatuse puhul) vormis. Seega on standardi nõuete täitmine oluline, et kogutud tõendusmaterjal võimaldaks esitada usaldusväärse kokkuvõtte (vt Riigikohtu 07.06.2022 otsus nr 3-19-897, p 16). Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et need standardite nõuded, mida vastustaja hinnangul on kontrollitud töövõttudes rikutud, ei oleks konkreetsete töövõttude puhul relevantsed või neid tulnuks rakendada leebemalt. Olukorras, kus kaebaja ei ole osutanud audiitorteenust kooskõlas

§ 46

alusel kehtestatud või kinnitatud standarditega, on ilmne, et kaebaja ei täitnud oma kohustusi nõutava hoolsusega ega olnud objektiivne. Vastustaja ei pidanud otsuses audiitorettevõtjale eraldi selgitama tema tegevuse aluspõhimõtteid ehk mida tähendab „nõutav hoolsus“. Kaebaja pidi aru saama, et kohustuslike standardite nõudeid eirates ta ei ole teenust osutanud

§ 40lõikes 1 sätestatut järgides.

12. Vaidlustatud otsusest ning selle tegemisel arvesse võetud AJN otsustest nr 756 ja 757 nähtuvalt on vastustaja andnud ka hinnangu kaebajale etteheidetud rikkumiste raskusele (olulisusele). AJN on kaks kvaliteedikontrolli valimisse sattunud auditi töövõttu (s.o RESBUD SE ja Tallinna Hoiu-Laenuühistu töövõtt) hinnanud eraldiseisvana tulemusega „punane“, mis viitab läbivatele olulistele puudustele töövõttude kvaliteedis (vt

§ 136

lg 5 alusel kinnitatud Kvaliteedikontrolli kord § 21 lg 2 p 4; vastustaja 10.01.2022 vastuse lisa 24). Oluline rikkumine RESBUD SE töövõtus on vaidlustatud otsusest ja selle aluseks olevatest dokumentidest nähtuvalt see, et puudus kindlus Poola audiitori sõltumatuse (samuti tema tõendusmaterjali usaldusväärsuse ning ISA-dele vastavuse) osas ning kuivõrd kaebaja toetus olulises osas Poola audiitori tööle, ei saa hangitud auditi tõendusmaterjali lugeda usaldusväärseks. Samuti on vastustaja hinnangul see, et raamatupidamise aastaaruanne on asjatundlikule lugejale arusaamatu, kuid kaebaja ise peab seda RESBUD SE finantsseisundit õiglaselt kajastavaks, niivõrd oluline puudus, et audiitori modifitseerimata aruanne ei ole asjakohane. Tallinna HoiuLaenuühistu töövõtu osas on vastustaja ühe olulisema rikkumisena tuvastanud, et raamatupidamise aastaaruandes esineb klassifitseerimise viga, mis ületab audiitori poolt määratud olulisust enam kui 10 korda. Lisaks on auditi seisukohast olulised protseduurid seoses laenu- ja intressinõuetega ning intressitulude ja -kuludega puudulikud ja teostatud protseduuride detailid dokumenteerimata; samuti auditi plaan ei arvesta piisavalt määral ettevõtte spetsiifikaga. AJN pidas mõlema eelviidatud töövõtu puhul põhjendatuks hinnangut „punane“, kuivõrd tuvastatud puudused mõjutavad olulisel määral menetlusaluse isiku töö kvaliteeti ja töö tulemust, mida ei saa sedavõrd raskete rikkumiste korral usaldusväärseks lugeda (vt vaidlustatud otsuse p-d 2.5.1, 2.5.2, 2.14 kui ka AJN otsus nr 756, p 2.12). Uurimismenetluses kontrollitud Hoiu-laenuühistu ERIAL töövõtu osas on vastustaja üheks olulisimaks puuduseks lugenud seda, et kaebaja jättis tuvastamata ja käsitlemata võimaliku 7

(8)sõltumatuse riive, kusjuures vastavast ohust sai kaebaja ise teada alles uurimismenetluse käigus töörühmalt. Tegemist on raske eetikakoodeksi nõuete rikkumisega. Auditi töövõtu puhul on sõltumatuse nõude järgimine fundamentaalne, st sõltumatuse riive puhul ei tohi töövõttu teostada. Samuti luges vastustaja selles töövõtus väga tõsiseks rikkumiseks selle, et kaebaja ei tuvastanud ega käsitlenud riski ettevõtte jätkuvale tegutsemisele tulenevalt HLÜS nõuete rikkumisest, arvestades seejuures hiljem ilmnenud olulisi jätkuvusega seotud probleeme Hoiulaenuühistus ERIAL (vt vaidlustatud otsuse p 2.5.3 ap 1 ja 2; AJN otsus nr 757 p-d 2.2.1, 2.2.6 ja 2.3). Kokkuvõtvalt: Kaebaja suhtes pole kohaldatud kõige karmimat haldusmeedet (s.o tegevusloa kehtetuks tunnistamine). Vastustaja on piisavalt põhjendanud ette heidetud rikkumiste olulisust ja nende mõju audiitorettevõtja töö tulemusele (vrd Riigikohtu 07.06.2022 otsus nr 3-19-897, p 17). Vastustaja on piisavalt konkreetselt välja toonud kaebajale rahatrahvi määramist õigustavad asjaolud. Seejuures kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et audiitorteenuse kvaliteet vastas kõigis kolmes töövõtus (sh vastustaja viidatud fundamentaalsetele) nõuetele. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud ühtki asjaolu, mis tema hinnangul võinuks mõjutada otsuse tegemist (distsiplinaarkaristuse määramist), kuid millega vastustaja arvestamata jättis. Kohtule jäävad arusaamatuks kaebaja üldised viited õiguskindluse, õigusselguse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele. Arvestades AJN otsuseid nr 756 ja 757 kvaliteedikontrolli ja uurimismenetluse tulemuste ja kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise kohta, pidi kaebajale olema piisavalt ettenähtav võimalik distsiplinaarkaristuse määramine. Kohtule ei nähtu, millest tulenevalt kaebajal sai tekkida õigustatud ootus, et tema töö kvaliteedis tuvastatud (sh olulistele) puudustele distsiplinaarkaristuse määramisega ei reageerita. 13. Auditi läbiviimisel kutsetegevuse standardite nõuete rikkumine on käsitatav distsiplinaarsüüteona (

§ 144

lg 2 p 10) ning vastustajal oli õigus määrata kaebajale

§-s 145 nimetatud distsiplinaarkaristus. Vaidlustatud otsusest nähtuvad kaalutlused, millega arvestati nii karistusliigi (vt p-d 2.13-2.15) kui ka rahatrahvi suuruse valikul (vt p-d 2.17 ja 2.18). Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks distsiplinaarkaristuse määramisel teinud ilmseid kaalumisvigu ja kaebajale määratud karistust oleks alust pidada ebaproportsionaalseks. Pigem on kaebajale määratud trahvimäär, mh vastustaja väljatoodud võrreldavaid näiteid arvestades, madal. Kaebaja ei ole välja toonud mitte ühtegi asjaolu, mis tema hinnangul võinuks karistuse liigi valikut või määratava rahatrahvi suurust mõjutada, mistõttu pole kohtul võimalik kaebaja paljasõnalist väidet sisuliselt analüüsida.

  1. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et AJN 10.08.2021 otsus nr 778 on vaidlustatud osas õiguspärane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning puudub alus selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtult menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seetõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.