4-21-1359 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2021. a, Pärnu kohtumaja Väärteoasja number 4-21-1359 (2670,21,000553) Kohtunik Anu Tammeniit Kohtui
§ 227lg 3; VTMS § 2, § 132 p 1, § 133135 kohus otsustas: 1.
Jätta R.K kaebus rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III 08.03.
- a otsus väärteoasjas nr 2670,21,000553 muutmata.
- Rahatrahv 400 eurot tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le EE891010220034796011 SEB Pangas, a/a-le EE932200221023778606 Swedbank pangas või a/a-le EE701700017001577198 Luminor pangas, viitenumber
- Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse. Kui süüdlane ei tasu 1
(7)4-21-1359 nõuet täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab kohtuväline menetleja vastavalt VTMS § 204 lg-le 3 kümne päeva jooksul alates kohtulahendi jõustumisest kohtutäiturile lahendi koopia ning järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.
- Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg 3 kuud hakkab kehtima kohtuotsuse jõustumise päevast. Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud 5 tööpäeva jooksul alates otsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.
- Kohtuotsuse lõpposa saata kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale ning jõustumisel teadmiseks Transpordiametile. Edasikaebamise kord Käesolevale otsusele on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule. VTMS § 156 lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. VTMS § 155 lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi. Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates 11.06.2021.a. Asjaolud ja menetluskäik 08.02.
- a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna piirivalvur N.T väärteoprotokolli selle kohta, et R.K 08.02.2021 kella 19.43 ajal x maakonnas x linnas XX mnt x. kilomeetril suunaga x poole juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kus suurim lubatud kiirus on määratud liikluskorraldusvahendiga 70 km/h, millega ületas juht kiirust 115 (± 4 km/h) mitte vähem kui 41 km/h. Oma teoga rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (edaspidi
) § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav
§ 227lg 3 järgi.
08.03.2021. a otsusega nr 2670,21,000553 määrati kohtuvälise menetleja poolt eelpoolnimetatud väärteo toimepanemise eest R.K-le karistuseks
§ 227
lg 3 alusel rahatrahv 100 trahviühikut, s.o 400 € ja
§ 227lg 5 p 2 alusel lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.
Kaebuse sisu 24.03.2021. a esitas R.K kaitsja Pärnu Maakohtule kaebuse väärteoasjas tehtud otsusele. Kaitsja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus on ebaproportsionaalne, võttes arvesse toime pandud rikkumist, rikkumise asjaolusid ja menetlusalust isikut ning kergendavaid asjaolusid. Kaebuse esitaja taotleb tühistada kohtuvälise menetleja 08.03.2021 otsuse lisakaristuse osas ning teha uus otsus, millega jätta lisakaristus kohaldamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja tühistada kohtuvälise menetleja 08.03.2021 otsus nii põhi- kui lisakaristuse osas ja määrata menetlusalusele isikule põhikaristusena rahatrahv suuremas ulatuses kui vaidlustatud otsuses. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna üleminspektor Aime 2
(7)4-21-1359 Kask oma kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule palub jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja R.K kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja leiab, et lisakaristuse kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud. Rikkumine on tuvastatud õigesti ning karistus määratud vastavalt teo raskusele ning menetlusaluse isiku eelnevale liiklusalasele käitumisele. Isik pani teo toime tahtlikult pimedal ajal talviste teeoludega. Teo toimepanemise ajal olid koos juhiga sõidukis 3 isikut, sealhulgas ka laps. Trahv on määratud keskmises karistusmääras, lisakaristus on määratud lisakaristuse alammääras. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et antud tegu on tõendamist leidnud ja karistus määratud õiglaselt, arvestades teo ohtlikkust, menetlusaluse isiku kahetust ja tema eelnevat liiklusalast käitumist. Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kaebuse esitaja jäi oma kaebuse juurde ja taotles lisakaristuse tühistamist, kuna põhi pere sissetulekuallikas on tema ja kui 3 kuuks võetakse load ära, on suur risk, et ta kaotab oma töö ja väheneb ka pere sissetulek. Kohtuväline menetleja leidis, et väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Pärnu Maakohtu seisukoht Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha, asjas kogutud kirjalikud materjalid ning kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. R.K ei vaidlusta väärteo toimepanemist, seega selle asjaolude ning tõendatuse osas vaidlus puudub. Kohus leiab samuti, et R.K käitumine on õigesti kvalifitseeritud ja talle süüks arvatud väärtegu on tõendamist leidnud väärteoasjas kogutud tõenditega. R.K-le pannakse süüks
§ 50
lg 5 p 3 nõude rikkumist ning sellega
§ 227
lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime panemist, s.t mootorsõidukijuhina lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis.
§ 50
lg 5 p 3 sätestab, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.
§ 227
lg 3 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41–60 kilomeetrit tunnis. Kohus on seisukohal, et R.K on täitnud
§ 227lg-s 3 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu.
08.02.2021. a koostatud väärteoprotokollist nähtub, et R.K juhtis 08.02.2021 kella 19.43 ajal x maakonnas x linnas xx mnt x. kilomeetril suunaga x poole mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 115 (± 4 km/h), kus suurim lubatud kiirus on määratud liikluskorraldusvahendiga 70 km/h, millega ületas kiirust mitte vähem kui 41 km/h. Kohtuistungil menetlusalune isik tunnistas kiiruse ületamist ja rikkumist ei vaidlustanud. Väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanemist kinnitab lisaks veel kiirusmõõturi kasutamise protokoll ja videosalvestis. Videosalvestise ja kiirusmõõturi kasutamise protokolliga on tõendatud, et 08.02.2021 kella 19.43 ajal mõõdeti R.K poolt juhitud mootorsõiduki Peugeot Boxer (reg märk xxx) sõidukiiruseks 115 km/h +/- 4 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h. Seega ületas R.K lubatud sõidukiirust vähemalt 3
(7)4-21-1359 41 km/h võrra. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik on läbinud mõõtealase koolituse ning kiirusemõõteseade Stalker DSR 2X oli taadeldud 28.08.2020. Kiiruse mõõtmisega seotud asjaolusid kinnitab ka tunnistaja XX ütlused. Eeltoodud alusel on tõendamist leidnud, et R.K on 08.02.2021 kella 19.43 ajal juhtinud mootorsõidukit x maakonnas x linnas xx mnt x. kilomeetril suunaga x poole, ületades seejuures lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h. Seega on tuvastatud R.K tegevuses
§ 227
lg 3 sätestatud süüteo objektiivsete tunnuste esinemine st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41–60 kilomeetri tunnis. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Kohus on seisukohal, et R.K pani väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. On üldteada asjaolu, et lubatud suurimat sõidukiirust ei tohi ületada. Seda teab ka R.K , kes omab juhilube ja on läbinud selle saamiseks vastava koolituse. Seega oli R.K teadlik, et tulenevalt
§ 50
lg 5 p 3 ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, kuid sellest hoolimata ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust. Ületades sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h, ei saanud see R.K-le jääda märkamatuks, tegemist on piisava kiirusevahega, millest pidi isik aru saama ja millise kiiruse saavutamiseks, pidi isik käituma teadlikult ja tahtlikult. Isegi kui R.K arvas, et antud teelõigul on lubatud suurim sõidukiirus 90km/h, siis kiirust ületas ta ikkagi lubatust rohkem. Seega ei ole alust rääkida eksimusest. Kaebuses väidetakse, et kiiruse ületamine toimus seetõttu, et tehti möödasõitu põhjendamatult aeglaselt liikuvast sõidukist. Samas ei ole R.K kordagi menetluses, s.o väärteoprotokollis ja kohtuistungil antud ütlustes ega ka vastulauses, väitnud, et ta tegi möödasõitu. Samuti ei nähtu videosalvestuselt, et R.K tegi möödasõitu. Lisaks nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mootorsõiduk liikus üksinda. Seega on alust arvata, et tegemist on kaitsja kui kaebuse koostaja eksimusega. Eeltoodu alusel kohus leiab, et R.K teadis väga hästi, et ta ületab sõidukiirust ja tegi seda tahtlikult. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta ei sooritanud antud teelõigul möödasõitu ning tal puudus ka muu objektiivne vajadus/põhjus kiiruse ületamiseks. Kohus leiab, et R.K teadis väga hästi, et antud teelõigul on suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h, kuivõrd ta sõidab seda teelõiku enda ütluste kohaselt igakuiselt. R.K ütlused selle kohta, et ta ei pannud märke tähele, kuna rääkis kaasreisijatega juttu, on vastuolulised. Nimelt andis R.K ka ütlusi, et ta vaatas, et asula on läbi ja seetõttu kiirendas. Seega nimetatud ütlused jätab kohus kui ebausaldusväärsed tõendina kõrvale. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et R.K pani
§ 227
lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime vähemalt otsese tahtlusega, see tähendab ta teadis, et ületab lubatud sõidukiirust, kuid ei teinud midagi, et sõidukiirust vähendada, tegi seda alles siis, kui politsei oli tema kiiruse fikseerinud. Seega on R.K täitnud KarS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus tegi kindlaks, et R.K-le omistatud süütegu vastab süüteokoosseisule ning tegemist on õigusvastase 4
(7)4-21-1359 teoga. Kuivõrd menetlusalune isik on väärteo toime pannud, siis ei esine väärteoasjas VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Ka pole tuvastatud asjaolusid, mis tooksid kaasa võimaluse menetluse lõpetamiseks VTMS § 30 kohaselt. Käesolevas väärteoasjas on põhiküsimus on selles, kas kohtuväline menetleja on kaebajale karistuse määramisel arvestanud isiku süü suurusega ja tema vastutust mõjutavate asjaoludega. Kohtuväline menetleja on R.K-le karistuseks määranud
§ 227
lg 3 alusel rahatrahvi 100 trahviühikut, s.o 400 € ja
§ 227lg 5 p 2 alusel lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.
Kaebuse esitaja leidis, et juhtimisõiguse äravõtmine ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
§ 227
lg 3 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Seega on seaduses ette nähtud kolm põhikaristuse liiki – rahatrahv, arest ja juhtimisõiguse äravõtmine – kiiruse ületamise eest määras, mis ületab 41–60 km/h.
§ 227
lg 5 p 2 alusel võib
§ 227
lõikes 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse ära võtta kolmest kuust kuni kuue kuuni. R.K süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning R.K pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt vähemalt otsese tahtlusega, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et R.K poolt ületatud kiiruse määr (vähemalt 41 km/h üle lubatud sõidukiiruse) on
§ 227
keskmisest suurem rikkumine, seega saab antud süüteokoosseisu arvestades rääkida keskmisest suuremast süüst. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et varasemad karistused ei ole karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes. Samas, arvestades menetlusalusele isikule mõistetud karistuse määra ja liiki, ei ole sellise asjaolu arvestamine kaasa toonud ebaõiget karistusotsust. Karistust kergendava asjaoluna arvestab kohus kahetsust. Kohtuistungil R.K otsesõnu kahetsust ei avaldanud, kuid R.K ühtlustest kogumis võib järeldada, et ta kahetseb toimepandut. Kaitsja kaebuses leidis, et kohtuväline menetleja on jätnud täielikult arvestamata väidetavalt toimepandud teoga. Arvestamata on jäetud, et väidetav rikkumine pandi toime maanteel, valgel ajal, hea nähtavuse ning heade teeoludega. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt nähtub videosalvestiselt, et tegemist on pimeda ajaga ning lumi on maas. Seega ei saa rääkida heast nähtavusest ja headest teeoludest olukorras, kui isik sõidab suurel kiirusel pimedal ajal talviste teeoludega. Samuti arvestab kohus süü suuruse hindamisel asjaolu, et rikkumine pandi toime maanteel, mis on tiheda liiklusega ala ja kus on kiirused suuremad. Liiklustihedust kinnitab videosalvestuselt nähtu. Nimelt möödus 3 minuti jooksul politseiautost 3 sõidukit. Samuti on maantee lähedal asulad. Nimetatud asjaolusid arvestades leiab kohus, et R.K süü on keskmisest suurem. Isegi juhul, kui nähtavus on antud teelõigul hea, siis kiirused on seal suured, mistõttu ohu vältimine on raskendatud. Seetõttu on just sellistel teelõikudel eriti oluline järgida lubatud sõidukiirust. Seega hea nähtavus ei tähenda, et oht kolmandatele isikute varale, elule ja tervisele on vähene või üldse puudub. 5
(7)4-21-1359 Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik R.K mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistusregistrist nähtuvalt oli R.K süüteo toimepanemise ajal 1 kehtiv väärteokaristus, mis on määratud lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Viimase rikkumiste eest on R.K-le mõistetud karistuseks rahatrahv 50 trahviühikut ja juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks. Vaatamata sellele ei ole varasem karistus mõjutanud hoiduma R.K uute rikkumiste toimepanemisest. Seega on R.K oma käitumisega näidanud, et sanktsiooni keskmääras mõistetud karistused ja lisakaristuse kohaldamine ei ole takistanud teda rohkem samalaadseid rikkumisi toime panemast, vaid tema rikkumise on läinud raskemaks. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 leidnud, et samalaadseid süütegude jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Maanteel kus on kiirused suured ja pimedas, lubatud suurimat sõidukiirust ületades pani R.K toime enamohtliku väärteo, seades ohtu nii iseenda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise, sh enda kaasreisijate. Lubatud sõidukiiruse ületamine on üks raskeimaid liiklusalaseid rikkumisi, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seega ei ole tegemist vähetähtsa väärteoga, mistõttu peab ka karistus vastama toimepandud teo raskusele ja mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt R.K-le põhikaristuseks määratud rahatrahv 100 trahviühikut ehk 400 eurot, vastab R.K süü suurusele ning üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Seega puudub kohtu alus põhikaristuse muutmiseks. Kohus leiab, et R.K poolt toime pandud teo puhul ei saa rääkida juhusesüüteost. R.K on varasemalt karistatud kiiruse ületamise eest ning kohtuistungil selgus, et teda on ka pärast 08.02.2021 rikkumist karistatud lühimenetluses kiiruse ületamise eest, seega kohus leiab, et R.K puhul on tegemist süstemaatilise kiiruse ületajaga, kelle mõjutamiseks seaduskuulekalt käituma tuleb võtta tarvidusele rangemad meetmed. Kuivõrd R.K ei ole endale eelmisest karistusest järeldusi teinud, ei saa tema eripreventiivseks mõjutamiseks mõista talle käesoleval juhul uue samalaadse rikkumise eest väiksemat karistust kui viimasel korral. Eeltoodule tuginedes, sh arvestades R.K süü suurust ja varasemaid karistusi, leiab kohus, et ainult põhikaristusena rahatrahvi mõistmine ei vasta eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu tuleb R.K suhtes rakendada karistuse eesmärkide saavutamiseks nii põhi- kui ka lisakaristust. R.K leiab, et lisakaristus tuleb tühistada, kuna juhtimisõigusest ilma jäämise korral võib ta kaotada töökoha ja seetõttu väheneks ka pere sissetulek. Ühtegi tõendit R.K oma majandusliku olukorra ja töökoha kohta esitanud ei ole. Selles osas märgib kohus, et nimetatud asjaolud ei mõjuta mitte kuidagi isiku poolt toimepandud teo süü suurust. Tegemist on rikkumisele järgneva karistuse kandmise tõttu isikule tekkivate muude ebameeldivate tagajärgedega, millele isik oleks pidanud aga mõtlema enne rikkumise toimepanemist. Karistus ei pea olema isikule mugav ega ka kerge kanda. R.K oli väärteo toimepanemise ajal teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik, kuid ta ei teinud sellest vajalikke järeldusi või suhtus võimalikesse tagajärgedesse ükskõikselt. Töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. Lisaks eeltoodule ei ole Andero 6
(7)4-21-1359 Markov esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et tal on vaja tööülesannete täitmiseks juhtimisõigust. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Juhtimisõigus on eriõigus, mille omandamiseks on mootorsõiduki juht läbinud koolituse. Seega on mootorsõiduki juht teadlik liiklusreeglitest ja liiklusseadusega sätestatud sanktsioonidest, mistõttu on tal võimalik ette näha, millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning kohusetundliku käitumisega on tal võimalik tagajärgedest hoiduda. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra, kui ta oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate, sh kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kuna korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, on see ka üks alus, mille põhjal saab hinnata sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust (RKKKo nr 31-1-122-13, p-d 9 ja 11). Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt R.K-le lisakaristusena määratud 3 kuu pikkune juhtimisõiguse keeld vastab käesoleval juhul koos isikule mõistetud põhikaristusega nii tema süü suurusele kui ka üld- ja eelkõige eripreventiivsetele eesmärkidele. Seda eriti olukorras, kus R.K on samalaadsete rikkumiste eest juba karistatud mh juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid see ei ole isikut mõjutanud seaduskuulekalt käituma. Kohtuvälisel menetlejal on lisakaristuse määranud sanktsiooni miinimummääras ning eeltoodud põhjustel jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse ka lisakaristuse osas (juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks) muutmata. Lähtudes eeltoodust kohus leiab, et R.K süüline käitumine
§ 50
lg 5 p 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
§ 227lg 3 järgi.
Samuti vastab R.K-le määratud karistus tema süü suurusele. Seega jätab kohus R.K kaebuse rahuldamata ja Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi III 08.03.2021. a otsuse väärteoasjas nr 2670,21,000553 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Anu Tammeniit Kohtunik 7
(7)