Obsah (9)
§ 238§ 180§ 339§ 341§ 45§ 202§ 337§ 185§ 3381-18-5228 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5228 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel L.D, liikm
§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks loeti 4 (neli) kuud vangistust. Kar
S § 73 lg 1 ja 3 alusel määrati, et vangistust täitmisele ei pöörata, kui L.D ei pane 1 (ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Rahuldati kannatanu tsiviilhagi ning mõisteti L.D-lt kannatanu XX kasuks välja 500 eurot. Kannatanu taotlus lähenemiskeeluks, sisuga, et süüdimõistetu koer peab olema edaspidi suukorviga avalikus kohas, jäeti rahuldamata. Mõisteti süüdimõistetult välja riigituludesse menetluskuluna
§ 180
lg 1, § 175 alusel sundraha (sundraha suurus seaduse järgi 750 eurot) vähendatult
§ 180lg 3 alusel, s.o üksnes 400 eurot.
Määrati
§ 180
lg 3 alusel menetluskulu tasumise ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. ESITATUD APELLATSIOON 3. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses. Kaitsja leiab, et Pärnu Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.
§ 339
lg 1 p 3 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline, kui kaitsja ei ole kohtumenetluses osalenud, kuigi kaitsja osavõtt oli kohustuslik.
§ 341lg 1 kohaselt tuvastades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise käesoleva seadustiku § 339 2
(8)lõike 1 punkti 3 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 3.1.
§ 45
lg 4 p 2 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, välja arvatud teise astme kuriteo menetlemisel lühimenetluses, sealhulgas käesoleva seadustiku §-des 233–238 sätestatud korras kiirmenetluse vormis toimetatavas lühimenetluses, kui süüdistatav on kaitsjast loobunud ja kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusemõistmise huvides vajalik. Nimetatud normi kohaldamise eeldused ei olnud käesoleval juhul täidetud. Kaitsja leiab, et käesoleva asja materjalide pinnalt ei saa teha järeldust, et kaitsja osalemine ei olnud õigusemõistmise huvides vajalik. Ennekõike saab lühimenetlust ilma kaitsja osavõtuta läbi viia, kui vaidluse all on lihtsakoeline õiguslik küsimus. Käesoleval juhul süüdistatav eitas oma süüd. Kaitsja roll on menetluses ka tasakaalustav, et esitada süüdistatava huvides objektiivselt kaitseargumendid. Käesoleval juhul oli kohtuistungi protokollist nähtuvalt süüdistatava ja kannatanu vahel niivõrd ulatuslik konflikt, et süüdistatav ilmselgelt ei olnud võimeline ennast adekvaatselt ise kaitsma vaid tema sõnavõtte kohtus võimendas olemasolev konflikt. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt soovis prokurör taotleda
§ 202kohaldamist, kuid sellega ei nõustunud süüdistatav.
Ilma kaitsjata asja menetlemine võis viia ka selles osas kohtu lõppjäreldustes väära lahendi tegemiseni. Ei ole välistatud, et kaitsja menetluses tasakaalustava rolli täitjana oleks suutnud süüdistatavale selgitada
§ 202kohaldamise mõistlikust.
Isik kaitstes end ise, ei suutnud tulenevalt konfliktist kannatanuga nimetatud võimaluse mõistlikust ise objektiivselt hinnata. 3.2. Juhul kui ringkonnakohus ei saada ülaltoodud argumentidel kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks tuleb teha õigeksmõistev otsus. Esmalt on esitatud süüdistus, et L.D , olles koeraomanik, kelle kohustuseks oli panna avalikus kohas jalutades oma koerale jalutusrihm selleks, et tagada sellega kaaskodanike ohutus, võimaldas 07.06.2017a ajavahemikul kella 11.00 - 12.00 jalutusrihmata koeraga Pärnu linnas Uus- Sauga tänaval jalutades tekkida olukorral, kus koer jooksis jalgrattaga sõitnud kannatanu XX juurde ning hammustas teda paremast säärest. Sellega põhjustati XX-le füüsilist valu ja koerahammustuse tagajärjel koera hammustushaavad parema sääre välisküljel. Osundatud teos ei ole etteheidetav L.D-le tahtlus. Hüpoteetiliselt on ta võinud nimetatud teo tegevusetusega toime panna üksnes ettevaatamatusest. Käesoleval juhul on sisuliselt tegemist kannatanu ja süüdistatava sõna – sõna vastu olukorraga. Sellisel juhul ei ole võimalik kohtulahendit rajada pelgalt kannatanu ütlustele kui selles ilmneb väiksemgi vastuolu või ebakindlus. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kannatanu ütlusi kinnitab sündmuste järgselt Häirekeskuse tehtud kõne (CD ja 22.08.2017 asitõendi vaatlusprotokoll tlk 26-32), milles kannatanu teatab, et meesterahvas ässitas enda koera talle kallale. Kannatanu ei rääkinud Häirekeskuse kõnes meesterahva poolt enda löömisest ning selles väljendub kaitsja hinnangul kannatanu ütluste ebakindlus. Löömine süüdistatava poolt on kahtlemata selline erandlik sündmus, millele kannatanu pidanuks viitama juba häirekeskusele tehtud kõnes. Kohus on olnud seisukohal, et kannatanu ütlusi kinnitavad nn kuulduste tõendina Häirekeskuse kõnesalvestis, kannatanu helistas vahetult peale sündmust Häirekeskussesse. Käesoleval juhtumil on tegemist olukorraga kus kuulduste tõend on vastuolus kesksete asjaolude osas kannatanu antud ütlustega, mis seavad need tervikuna kahtluse alla. Kohus ei arvestanud 08.07.2017 patsiendikaarti tõendina, kuna seal fikseeritud uut vigastust, hematoomi parema tuhara piirkonnas - ei ole esitatud süüdistuses kirjeldatud. Kaitsja on seisukohal, et ka nimetatud arvestatav tõend seab kahtluse alla kannatanu ütlused kuna sellega üritab kannatanu oma vigastuste olemust suurendada. 3
(8)Nõustuda ei saa seisukohaga, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et sama koer on varasemalt jalgratturit rünnanud (avaldus Lääne prefektuurile tlk 62, õiend lk 59, patrullileht lk 60-61). Süüdistatavale tehti suuline hoiatus, millest tulenevalt ei saa teha järeldust, et ta on väärteokirjeldusega teo toime pannud. Selline otsustus ei ole väärteomenetlusele allutatud isiku poolt vaidlustatav. Osundatud tõendid põhinevad samuti isikulistel tõendiallikatel, millised ei ole sellises tõendivormis arvestatavad. Seeläbi ei ole õige kohtu järeldus, et sama koer on ka varem inimesi rünnanud. Loomaarsti tõend, millise kohaselt 26.05.2017, kui koeralt eemaldati operatsioonijärgselt niidid, oli koer veel üpris nõrk, seab samuti kannatanu ütlused, kui ainsa otsese tõendi kahtluse alla. Meelevaldselt on kohus arvestanud tõendina tunnistaja BB ütlusi selle kohta, et L.D koer aastaid tagasi vabalt ringi jooksnud ning talle meeldis jalgratturitele järgi joosta ning haukuda. Seejuures tunnistaja ei väida, et koer oleks inimesi rünnanud. Arvestamata on jäetud, et viimase 5 aasta jooksul seda toimunud ei ole ning seeläbi on kahtlust äratav, et väidetava kuriteo sündmuse ajal see pikkade aastate möödudes taas juhtus. Ei ole aru saadav miks kohus leidis, et süüdistatava väited selle kohta, et neil oli kannatanuga varasemalt bussis konflikt ning et seetõttu on kannatanu välja mõelnud käesoleva kuriteosündmuse, ei ole eluliselt usutavad. Nii süüdistatav kui kannatanu on mõlemad kinnitanud, et süüdistatav töötas varasemalt bussijuhina nr 40 liinil. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 15.10.2018. a otsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. PROKURATUURI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE 4. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis esitatud seisukohtadega ning on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. 4.1. Esmalt prokurör nendib, et Kriminaalmenetluses on väga piiratud võimalused asja arutamiseks kohtus ilma kaitsjata. Üheks selliseks juhuks, mil kaitsja osavõtt ei ole kohustuslik, on siis, kui arutamisel on teise astme kuritegu lühimenetluses ning kui süüdistatav on kaitsjast loobunud ning kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusmõistmise huvides vajalik (
§ 45lg 4 p 2).
Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt osales alates 06.09.2017 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisest kuni eelistungini antud kriminaalasjas lepinguline kaitsja Jelena Smorodina. 10.08.2018 teavitas lepinguline kaitsja maakohut kirjalikult sellest, et seoses L.D sooviga tema volitused kaitsjana lõppesid alates 09.08.2018. a. 13.08.2018 toimunud eelistungil selgitas kohus süüdistatavale muuhulgas võimalust arutada asja lühimenetluses, millise võimalusega süüdistatav ka nõustus. Ühtlasi oli ta nõus asja arutamisega ilma kaitsjata. Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul esitati L.D-le süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning etteheide puudutas ühte episoodi. Süüdistatava puhul on tegu täisealise inimesega, kelle puhul ei tekkinud kordki menetluse kestel kahtlust, et ta ei tuleks lühimenetluses oma kaitsmisega toime või ta ei saaks aru toimunust. Mis puudutab apellatsioonis toodud väidet selle kohta, et kaitsja oleks suutnud süüdistatavale selgitada
§ 202
olemust ja mõistlikkust antud asjas, siis lihtsamaid menetlusliike pakuti süüdistatavale ja tema kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpule viimisel pärast seda, kui kaitsjale oli kriminaaltoimik nähtavaks tehtud. Hoolimata sellest, et L.D oli sel hetkel lepinguline kaitsja, ei soovinud nad kriminaalasjas lihtsamat lahendust. 4.2. Kaitsja toob apellatsioonis välja ka seda, et kriminaalmenetluse esemeks olevas sündmuses ei ole etteheidetav L.D-le tahtlus ning hüpoteetiliselt võis süüdistatav panna etteheidetava teo toime üksnes ettevaatamatusest. Riiklik süüdistaja sellise lähenemisega ei nõustu. 4
(8)Iga koeraomanik teab, et kaaskodanike ohutuse tagamiseks peab linnas koeraga ringi liikudes koer olema jalutusrihma otsas. Olles koeraomanik peab iga inimene möönma, et minnes tänavale jalutama rihmastamata koeraga, võib koer teisi inimesi rünnata ja vigastada. Prokurör nõustub maakohtu otsuses sedastatuga, et alguses pani L.D kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd ta pidi vähemalt võimalikuks pidama koera lahtiselt jooksutades, et koer võib kedagi rünnata. Seejärel aga koera kannatanule kallale ässitades ning seejärel lisaks ise kannatanut lüües ta seadis eesmärgiks kannatanu kehalise väärkohtlemise, mis lõpuks ka realiseerus. 4.
- Kaitsja arvamuse kohaselt on käesoleval juhul sisuliselt tegemist kannatanu ja süüdistatava sõna- sõna vastu olukorraga, mil ei ole võimalik kohtulahendit rajada pelgalt kannatanu ütlustele, kui selles ilmneb väiksemgi vastuolu või ebakindlus. Tõepoolest on antud juhul tegu olukorraga, millel vahetult pealtnägijaid, s.t. otseseid tunnistajaid ei ole. Seda, mis toimus nägid pealt üksnes süüdistatav ja kannatanu. Riigikohus on korduvalt nentinud, et välistatud ei ole isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muuhulgas olla ka kannatanu ütlus. Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta (Riigikohtu 06.10.2017 otsus nr 1-1510967/38). Prokuratuuri hinnangul on maakohus õigesti hinnanud kriminaalasjas kogutud kõiki tõendeid ning jõudnud seejärel veendumusele, et L.D on temale etteheidetava kuriteo toime pannud. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et puuduvad alused Pärnu Maakohtu 15.10.
- a otsuse tühistamiseks, mistõttu kooskõlas
§ 337
lg 1 palub prokurör jätta L.D kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 15.10.
- a otsus kriminaalasjas nr 1-185228 muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
- Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsiooni põhiargumendiga, et käesoleva asja materjalide pinnalt ei saa teha järeldust, et kaitsja osalemine ei olnud õigusemõistmise huvides vajalik, seega arutanud kriminaalasja ilma kaitsja osavõtuta, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Kaitsja ise toob apellatsioonis välja, et lühimenetlust saab läbi viia ilma kaitsja osavõtuta, kui vaidluse all on lihtsakoeline õiguslik küsimus. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et üheepisoodiline kehalise väärkohtlemise süüdistusasi on piisavalt lihtsakoeline, et nõustuda süüdistatava taotlusega arutada kriminaalasi ilma kaitsja osavõtuta. Asja ei tee õiguslikult keerulisemaks ka süüdistatava kaitsepositsioon – nimelt see, et ta ennast talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnista. 13.08.2018 esitas süüdistatav maakohtule omakäelise taotluse kriminaalasjas arutamiseks lühimenetluse korras (lk 91). Oma taotlust kordas süüdistatav ka kohtueelistungil, kus talle veelkord selgitati lühimenetluse olemust ning kus L.D kordas, et ta ei soovi kaitsjat (lk 91). Maakohus määras kohtuistungi toimumise ajaks 13.09.2018 ehk süüdistataval oli kuu aega mõelda kas kaitsja on ema süüdistusasja arutamise juures siiski vajalik. Samuti oli süüdistataval aega mõelda ka prokuröri ettepanekule, mis veelkord kõlas 13.08.2018 eelistungil, kriminaalmenetlus 5
(8)lõpetada
§ 202järgi.
Eelistungil kordas L.D , et soovib istungit ning ei soovi kriminaalasja lõpetamist
§ 202kohaselt (lk 91). Kar
S § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritav süütegu on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära ja näeb karistusena ette ka rahalise karistuse. See tähendab, et sellise kriminaalmenetluse lõpetamise õigus KarS § 202 lg 7 kohaselt on ka prokuratuuril. Väärib märkimist, et prokurör viitas eelistungil just varasemale tema enda poolt tehtud pakkumisele menetlus lõpetada
§ 202
lg 7 järgi, kuid eelistungil väljendas L.D juba varem kujundatud seisukohta, et ta pole sellise prokuröri pakkumisega nõus. Oma vastuses apellatsioonile kinnitas prokurör taas, et pakkus L.D-le kriminaalmenetlus
§ 202
lg 7 kohaselt lõpetada enne süüdistusakti koostamist ehk ajal, kui L.D oli veel lepinguline kaitsja. Nähtuvalt eelistungi protokollist oli L.D kuni 10.08.2018 kaitsja olemas, seega põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kaitsja menetluses tasakaalustava rolli täitjana oleks suutnud süüdistatavale selgitada
§ 202kohaldamise mõistlikkust.
L.D lepinguline kaitsja seda ei teinud. Menetletav kriminaalasi on üheepisoodiline ja õiguslikult lihtsakoeline, süüdistatavale on korduvalt selgitatud tema õigusi kriminaalmenetluses, puuduvad igasugused alused arvata, et süüdistatav ei saa täiel määral aru menetlustoimingute tähendusest ja nende sisust ega ole võimeline ennast ise kaitsma.
§ 45
lg 4 p 2 kohaselt kaitsja osavõtt ei ole kohustuslik, kui arutamisel on teise astme kuritegu lühimenetluses ning kui süüdistatav on kaitsjast loobunud ning kaitsja osalemine ei ole menetleja hinnangul õigusmõistmise huvides vajalik. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud põhjustel on põhjendamatu kaitsja apellatsiooni põhitaotlus kohtuotsuse tühistamiseks kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
- Alternatiivse taotlusena palub süüdistatava kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 121 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu XX ütlusi, dokumentaalseid tõendeid - muu hulgas teateid politseisse L.D-le kuuluva koera varasema agressiivse käitumise kohta, süüdistatava L.D ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli õigele järeldusele, et kriminaalasjas kogutud materjalid tõendavad, et L.D on süüdi talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ning tema tegevus on õigesti KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
- Esitatud apellatsioonis osundab kaitsja, et hüpoteetiliselt on L.D võinud talle etteheidetava teo toime panna tegevusetusega üksnes ettevaatamatusest. Kohtukolleegium leiab, et 6
(8)ettevaatamatusest oleks võinud rääkida juhul, kui süüdistatavale ei oleks üldse teada, et koer võib kedagi rünnata (varasemalt pole selliseid juhtumeid olnud) või koer oleks rihma otsast omaniku tahte vastaselt lahti pääsenud ja kedagi rünnanud. Käeoleval juhul on kriminaalasjas aga kogutud tõendid, mis välistavad ettevaatamatuse. Kaitsja hüpotees süüdistatava ettevaatamatusest koera rünnaku osas on ümber lükatud kannatanu ütlustega sellest, et süüdistatav ässitas koera tema peale. Lisaks on maakohus asjakohaselt viidanud ning õigesti hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, et sama koer on varasemalt jalgrattureid rünnanud (avaldus Lääne prefektuurile tlk 62, õiend lk 59, patrullileht lk 60-61) ning tunnistaja BB ütlusi, et on L.D koer aastaid tagasi vabalt ringi jooksnud ning talle meeldis jalgratturitele järgi joosta ning haukuda. Seejuures ainetu on kaitsja seisukoht, et nimetatud tõendid ei ole lubatavad, kuna põhinevad isikulistel tõendiallikatel, millised ei ole kohtu poolt uuritud tõendivormis arvestatavad. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutati süüdistatava taotlusel lühimenetluse vormis, kui asja lahendatakse tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal, seega on uuritud tõendid lühimenetluses lubatavad ja kohtu poolt õigesti hinnatud süüdistatava tahtluse vormi tuvastamise eesmärgil. Kannatanu ütlused viitavad üheselt L.D kavatsetusele, kui viimane ässitas koera kannatanut hammustama, mida koer kannatanu ütluste kohaselt ka tegi. Sellele eelnevat käitumist hindas maakohus õigesti kaudse tahtluse vormis väljendatuna, kui L.D-le oli varasemast teada, et koer ründab jalgrattureid, kuid sellele vaatamata ei pannud ta koera jalutuskäikude ajal rihma otsa, lubades koeral ka käesoleval juhul jalgratturit rünnata ja hammustada. Kohtukolleegium leiab, et süüdistus sisaldab ka nõuetekohast L.D tegevusetuse kirjeldust, mille kohaselt võimaldas süüdistatav esmalt koeral kannatanut rünnata. Süüdistus sisaldab ka sellele järgnenud L.D tegevuse kirjeldust kannatanu kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, kui L.D ässitas koera kannatanut hammustama ja lõi kannatanut ise.
- Kaitsja on seisukohal, et käesolevas kaasuses tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Seejuures kaitsja ei kommenteeri kuidagi süüdistatava kriminaalasjas kogutud ülejäänud tõenditega vastuolus olevat kaitsepositsiooni sellest, et tema koer ei ole kannatanut hammustanud ning samuti ei ole ta ise kannatanut löönud; ta ei kohanudki tol päeval kannatanut. Seega jääb arusaamatuks, kuidas siiski võis koer kaitsja arusaama kohaselt kannatanut rünnata, kui süüdistatav sellest midagi ei tea, süüdistatav kannatanut üldse näinud pole. Ilmselt seetõttu nimetabki kaitsja oma versiooni, et L.D võis talle etteheidetava teo toime panna tegevusetusega üksnes ettevaatamatusest, hüpoteetiliseks. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistatava ütlused on üheselt ümberlükatud kaaluka tõendikogumiga. Süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärseks tõendiallikaks, seega on põhjendamatu kaitsja viide sõna-sõna vastu olukorrale. Erinevalt süüdistatava ütlustest riimuvad kannatanu ütlused nii Häirekeskusele tehtud kõnesalvestusega (lk 26-32) kui ka kannatanu patsiendikaardiga (lk 6-8), kusjuures XX oli kannatanuna ülekuulatud kuriteosündmusega samal päeval. Tehtud kõnes Häirekeskusesse kordas kannatanu mitmel korral, et koera omanik on tema peale koera ka ässitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi kannatanu ei rääkinud Häirekeskuse kõnes meesterahva poolt enda löömisest, ei oma see määravat tähendust ja on eluliselt usutavalt arusaadav, sest kannatanu emotsioonide kohaselt oli põhiprobleemiks ründeks koera kasutamine.
- Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 360 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud süüdistusakti ja Pärnu Maakohtu menetlusdokumentidega tutvumine, e-toimikus nähtavaks tehtud kohtueelse menetluse materjalidega tutvumine, konsultatsioonid süüdistatavaga, kohtuotsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine ning ajakuluks on näidatud 5,5 tundi. Kohtukolleegium esmalt sedastab, et tasutaotluses märgib kaitsja ekslikult, et taotlus on esitatud üldmenetluse korras arutatava kriminaalasja raames. Tegemist on lühimenetlusega. 7
(8)Ringkonnakohus osutab Jus tiitsministri määruse (edaspidi Määrus) „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 6 lg 4, mille kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 100 euro ühes kohtuastmes. Kohtukolleegium märgib, et Määruse § 2 lg 1 sätestatud juhtudel võib advokaadi põhjendatud taotluse alusel kohus tasu suurendada, kuid käesoleval juhul advokaat sellist põhjendatud taotlust tasu suurendamiseks kohtule esitanud ei ole. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks võib olla 100 €, millele lisandub käibemaks.
§ 185
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu L.D kanda. 11. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega
§ 338
ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
§ 337lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 15.10.2018. a otsuse L.D suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 8
(8)