Obsah (9)

§ 637§ 459§ 497§ 436§ 463§ 432§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 28. september 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-22-2086 Koht

) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 11. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid. 3 12. Hageja on esitanud käesolevas asjas

§ 459

lg 1,

§ 497koosmõjus PKS §-ga 102 järgi elatise vähendamise nõude.

Seega pidi hageja tõendama, et eelmise kohtulahendi aluseks olevad asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust muuta elatise suurust. Muuhulgas tuli hagejal välja tuua, kas ja millises ulatuses on muutunud hageja majanduslik olukord. Maakohus tuvastas otsuses, et hageja sissetulek on võrreldes

1. a suurenenud; hageja ei ole tõendatud, et hageja kulud oleksid suurenenud või kostja igakuised vajadused vähenenud. Seega jõudis maakohus järeldusele, et ei ole tõendatud see, et hageja ei oleks suuteline võrdväärselt oma laste ülalpidamiskohustust täitma või et teine laps jääksid elatise vähendamata jätmise korral halvemasse olukorda kui kostja. Kostja nimetatud maakohtu järeldusi ei vaidlusta, kuid vaidlustab maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt vähendas maakohus hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist seoses
2. jaanuaril
3. a jõustunud PKS § 101 muutusega olukorras, kus poolte vahel oli varasemalt sõlmitud elatiseasjas kompromiss.
4. Kolleegium selgitab, et käesoleval juhul vähendas maakohus hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist vastavalt
5. jaanuarist
6. a kehtima hakanud perekonnaseaduse redaktsioonile ja selles sätestatud elatise arvutamise korrale. Nimelt kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada. Tulenevalt PKS § 210 lg-st 2 saab kohus mõista
7. detsembrini
8. a elatise välja enne
9. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel ning alates
10. jaanuarist
11. a peab kohus elatisnõudele kohaldama aga alates
12. jaanuarist
13. a kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Kuivõrd kohus ei ole

§ 436

lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldab õigust ise, tuleb kohaldada elatisenõudele alates

1. jaanuarist
2. a kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 11-13). Seega, kuigi maakohus leidis, et

§ 459

lg 1,

§ 497

koosmõjus PKS §-ga 102 järgi ei ole hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatise vähendamiseks alust, lähtus maakohus korrektselt elatise välja arvutamisel alates

1. jaanuarist
2. a kehtima hakanud PKS §-st 101 vähendades hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatise suurust. Ringkonnakohus selgitab vastuseks apellatsioonkaebusele, et korduvate kohustuste osas on

§ 459

kohaldatav

§ 463

lg 2 ja

§ 432järgi ka määrustele, millega kinnitati kompromiss (vt nt Riigikohtu 26.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13).
2. Arvestades, et maakohus vähendas õigesti hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist muutunud õigusliku olukorra tõttu, ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

15. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi apellandi kanda.

Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 16. Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei saa kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral nõuda määruse jõustumisel

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu.

17. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. 4 Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) 5