Obsah (10)

§ 230§ 229§ 137§ 123§ 126§ 179§ 146§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 14.09.2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3301 Kohtua

) § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi ning rahuldada hagi alljärgnevatel kaalutlustel. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 9. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses esmalt selle üle, kumb pool pidi tõendama, et kostjal on võlgniku vastu nõue, sh et kostja on võlgnikule raha krediidilepingu alusel üle andnud.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei pidanud tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et kostja ei ole võlgnikule laenu andnud, sh võlgnikule raha üle andnud. Hagejal oleks selliseid tõendeid ebamõistlikult raske koguda, sest tõendid laenu andmise kohta on kostjal, kes väitis, et tal on hüpoteegiga tagatud nõue võlgniku vastu. Vastasel korral saaks kostja menetluses põhjendamatu eelise pelgalt seetõttu, et tõendid on tema käes ja hageja tõendeid esitada ei saa.

1. Asja materjalidest nähtub, et pooled on tõendamiskoormisest õigesti aru saanud ja on sellest lähtuvalt ka oma tõendmiskoormist püüdnud täita. 10.
2. Hageja väitis juba hagis, et kostjal puuduvad hüpoteegiga tagatud nõuded ja et kostjal tuleb tõendada seda, et hüpoteek tagab mingeid nõudeid (vt tl 2, p 9). Seejuures tõi hageja esile, 5 2-21-3301 et pöördus kostja poole nõude kohta info saamiseks mitmel korral, kuid kostja hagejale nõude kohta sisulist infot ei andnud (tl 1p–2, p-d 6–7 ja 15–18). Hagile esitatud vastusele esitas kostja üksnes üldsõnalisi vastuväiteid ega selgitanud tal väidetavalt võlgniku vastu oleva nõudega seonduvat. Kostja märkis üksnes seda, et selgitas hageja esindajatele telefoni teel, et nõue on olemas ja et kostja on algatanud täitemenetluse (tl 27–27p). Sellega kostja esile toodud asjaolud ja vastuväiteid piirdusid, kuigi kostjal on menetluses advokaadist lepinguline esindaja. Kostja vastusele oli lisatud täitmisavaldus ja selle lisana võlatunnistus (tl 29–31). Täitmisavalduse esitas kostja kohtutäiturile 22.04.2021 (tl 32, Valner Säde 22.04.2022 e-kiri). Hagimaterjalid oli kostja kätte saanud juba varem, s.o 15.04.2021 (tl 25, Valner Säde 16.04.2021 kell 7.55 saadetud e-kiri). 10.
3. Sellele järgnevalt osundas hageja 19.05.2021 menetlusdokumendis veelkord, et kostja ei ole tõendanud tema ja võlgniku vahel krediidilepingu sõlmimist ega krediidi andmist. Eraldi rõhutas hageja, et kostja on juriidiline isik ja iga antud laen pidi olema dokumenteeritud ja raamatupidamises kajastatud (tl 34p, p 2). Samuti märkis hageja, et hüpoteek ei taga väidetavast võlatunnistusest tuleneda võivaid nõudeid, vaid üksnes krediidilepingust tulenevaid nõudeid (tl 34p–35, p-d 3–7). Hageja 2.03.2021, 19.05.2021 ja 14.06.2021 vastuväidetest pidi kostja aru saama, et tal tuleb tõendada nii krediidilepingu sõlmimine, kui ka selle alusel raha väljamaksmine. Nii esitaski kostja 22.09.2021 seisukoha lisana krediidilepingu, leides, et hageja väited on alusetud, ebaõiged ja paljasõnalised (tl 55p, p 2.1.). Vastuseks hageja senistele väidetele märkis kostja vaid seda, et hagejale oli kinnisasja ostmisel teada kõik sellel lasuvad koormatised, hageja pidi arvestama, et hüpoteek jääb püsima ja tagama samu nõudeid, ning et hageja etteheited nõuet puudutavate dokumentide esitamata jätmise kohta on alusetud (tl 55p– 56). Arvestades hageja varasemaid väiteid, olid kostja vastuväiteid asjakohatud. Küll aga esitas kostja krediidilepingu ja leidis, et see tõendab tal võlgniku vastu olevat hüpoteegiga tagatud nõuet (tl 56, p 2.6.). Lisaks selgitas kostja, et pidas võlgnikuga võlgnevuse tasumise üle läbirääkimisi, võlgnik on võlgnevuse osaliselt tasunud, viimane makse toimus augustis 2021 ja et nõude jääk on 19 200 eurot (tl 56, p 2.7.). 21.10.2021 esitas kostja ka kviitungi, mille kohaselt on võlgnik tasunud kostjale 1600 eurot, misjärel on võlgnevuse jääk 19 200 eurot (tl 66–68). Eelneva põhjal olid kostjale teada, millised vastuväited on hagejal kostjal väidetavalt võlgniku vastu oleva nõude kohta (s.o eelkõige, et laenu andmine on tõendamata). 10.
4. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja hoidunud laenu andmisega seotud asjaolusid selgitamast ja tõendamast. Nii ei ole kostja esile toonud laenu andmist puudutavaid asjaolusid, sh millisel viisil kostja laenu võlgnikule välja maksis (s.o sularahas või ülekandega). Seejuures arvestab ringkonnakohus, et kostjal on advokaadist esindaja. Krediidilepingu p 1.3.
5. järgi annab krediidiandja krediidisaajale laenu kas sularahas või ülekandega krediidisaaja kontole või krediidisaaja näidatud kontole ühe päeva jooksul lepingu sõlmimisest arvates, kui täidetud on punktis 1.4 sätestatud tingimus (tl 58). Kostja on kogu menetluse vältel üksnes üldiselt viinud, et sõlmitud on krediidileping, mida tagab hüpoteek. Alles kohtukõne teesides märkis kostja ebamääraselt, et „praktikas on tavapärane, et näiteks sularahas üleantud laenu kinnitataksegi võlatunnistusega […]“ ja et „muul viisil ei olekski võimalik tõendada sularaha üleandmist“ (vt tl 79p, p 8). Seejuures oli kostjale teada hageja vastuväide, et kostja ei ole tõendanud laenu väljamaksmist. Kostjal hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu on kokkuvõttes tõendamata. Kostjal võlgniku vastu hüpoteegiga tagatud nõude tekkimiseks pidi krediidileping olema täidetud, sest muidu ei ole kostjal nõudeid, mis oleks sissenõutavaks muutunud. 10.
6. Hageja tõi põhjendatult esile ka vastuolud kostja väidetes ja tõendites. Kviitungi kohaselt on võlgnik kostjale 16.08.2021 seisuga laenu tagastanud 1600 eurot ja võlgnevuse jääk on 19 200 eurot (tl 68), kuigi 15.01.2021 oli võlgnevus kostja väitel 25 000 eurot (tl 31, p 1). Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik oleks talle tasunud rohkem kui 1600 eurot. 6 2-21-3301 10.
7. Arvestades eeltoodut, kuid eelkõige, et kostja ei soovinud selgitada laenu väljamaksmist puudutavaid asjaolusid ega esitanud laenu väljamaksmise kohta otseseid tõendeid, ei kinnita krediidileping, võlatunnistus ja kviitung kui kaudsed tõendid kostja väidet, et ta on võlgnikule laenu välja maksnud. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab

§ 229

lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (vt selle kohta Riigikohtu 17.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491/80, p 15.3). Kostja käitumises ja esile toodud asjaoludes esinevad vastuolud ei võimalda kaudsete tõendite pinnalt järeldada, et kostja maksis krediidilepingu alusel laenu välja. Võlatunnistustega on võlgnik abstraktselt kinnitanud mingisuguse võlgnevuse olemasolu, seostamata seda krediidilepinguga (tl 31). Ka kviitung ei kajasta otseselt vaidluse all olevat faktilist asjaolu ennast (s.o laenu väljamaksmine). Kuna kostja ei ole esile toonud laenu väljamaksmisega seotud asjaolusid, ei võimalda kviitung ka kaudse tõendina tuvastada, kas, millal ja millisel viisil kostja võlgnikule laenu välja maksis. Ringkonnakohus arvestab siinjuures ka sellega, et kostja on viidanud, et tegemist võis olla sularahas antud laenuga, mis on juriidilise isiku puhul ja sellises suurusjärgus (s.o 20 000 eurot – tl 58, p 1.1.) ebatavaline. Kuigi kostja märgib apellatsioonkaebuses õigesti, et tõendi usaldusväärsuse kohta tuleks võtta seisukoht enne tõendi hindamist, ei too ka see praegusel juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi.

1. Kostjal oli maakohtu menetluses korduvalt võimalusi kõik vajalikud asjaolud esile tuua ja tõendid esitada. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebusele lisanud tõendeid, näitamaks, et kostja oleks saanud oma väidetavat nõuet võlgniku vastu täiendavalt tõendada. Apellatsioonkaebuse p-s 2.
2. on kostja küll viidanud, et vajadusel oleks saanud menetlusse kolmanda isikuna kaasata võlgniku (tl 104p), kuid kolmanda isiku menetlusse kaasamine ei aita kostjal asjaolusid tõendada. Kolmanda isiku seletused ei ole tõendiks.
3. Maakohus tõi põhjendatult esile vastuolud kostja käitumises – kostja algatas täitemenetluse ajal, kui kostja ja võlgniku vahel olid väidetavalt käimas läbirääkimised, kuid hiljem leidis kostja, et kuna käimas olid läbirääkimised võlgnikuga võlgnevuse tasumiseks, siis ei olnud otstarbekas täitemenetlust jätkata. Ringkonnakohus, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi, osundab, et täitemenetluses vaidles kostja selle lõpetamisele vastu (tl 50 p „Sissenõudja seisukoht võlgniku 13.05.2021 kaebusele), tuginedes muu hulgas asjaoludele, mida kostja ei ole kohtumenetluses esile toonud ega tõendanud. Kostja väitis täitemenetluses, et krediidilepingut on pikendatud ja sõlmitud täiendavaid kokkuleppeid (vt samas). Kuigi kostja vaidles täitemenetluse lõpetamisele vastu, viidates krediidilepingule, selle pikendamisele ja täiendavatele kokkulepetele, ei esitanud kostja täitemenetluses ühtegi asjaomast tõendit, mis võimaldanuks täitemenetlusega jätkata. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostjal ei olnud kohtutäiturile täitemenetluse jätkamiseks esitada õiget dokumenti. Samuti märgib ringkonnakohus, et kostja on küll selgitanud, et pidas võlgnikuga väidetavalt läbirääkimisi, kuid ei ole ka selle kohta esitanud ühtegi tõendit.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus rikkunud kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust. Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muu hulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud 7 2-21-3301 tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Riigikohus on varem ka selgitanud, et kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19 teine lõik). Sama puudutab ka kostja vastuväiteid hagile. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja sai aru, milliseid asjaolusid tal tuli menetluses tõendada, esitades maakohtule tal võlgniku vastu olevat nõuet kinnitavad dokumendid (krediidileping, võlatunnistus ja kviitung). Ka apellatsioonkaebuses on kostja õigesti aru saanud ja lähtunud sellest, et kostjal tuli tõendada laenu üleandmist võlgnikule, sest tugineb tema poolt maakohtule esitatud tõenditele, muu hulgas väites, et tõendid olid usaldusväärsed.

1. Samuti ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks poolte tõendamiskoormis pöördunud ümber, kuna kostja esitas laenu andmist kinnitavad tõendid (krediidileping, võlatunnistus ja kviitung). Kostja on ekslikult lähtunud eeldusest, et ta on võlgnikule laenu andmise ära tõendanud. Ringkonnakohus märkis eespool, et hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu tuli tõendada kostjal, sest hageja võimalused tagatud nõude puudumise tõendamiseks on piiratud. Seega ei pöördunud tõendamiskoormis ümber.
2. Asjakohatud on kostja viited võlatunnistuse ja kviitungi eesmärgile ja tähendusele. Siinses asjas oli peamiselt vaidluse all raha kostjalt võlgnikule üleandmise fakt. Võlatunnistuse ja kviitungi vormistamine ei pööra ümber poolte tõendamiskoormist selles, kas kostja andis võlgnikule laenu üle, sest kostjal jäi raha üleandmine tõendamata.
3. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
4. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 1 märkinud, et asendab kostja asjaomased tahteavaldused kohtuotsusega. Ringkonnakohus märgib, et jõustunud kohtuotsuse resolutsioon asendab kostja tahteavaldust sellekohaste nõusolekute andmiseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1). TMS § 184 lg 1 mõttes on täidetav kohtulahendi resolutsioon, millega on kostjaid kohustatud andma nõusolek kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Seega ei pea kohus TMS § 184 lg 1 kohaldamise jaoks oma lahendis tegema otsust, millega ta asendab nõutud tahteavalduse kohtulahendiga (vt Riigikohtu 16.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9822, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Kostja tahteavaldust asendab kohtuotsus seaduse (TsÜS § 68 lg 5) alusel. Eelnev ei tingi siiski maakohtu otsuse tühistamist.
5. Maakohus on otsuses märkinud tsiviilasja hinnaks ebaõigesti 3500 eurot, st sama summa, mille hageja nimetas hagis selle hinnaks. Ringkonnakohus muudab

§ 137lg 1¹ alusel maakohtu määratud tsiviilasja hinda.

Tsiviilasja hinna muutmisel kõrgema astme kohtus tuleb

§ 123ja § 137 lg 1 järgi arvestada hagi esitamise aega.

18.1. Hageja on esitanud kostja vastu nõude hüpoteegi lõpetamiseks ja kustutamiseks tahteavaldust andma kohustamiseks. Hüpoteegi lõpetamise ja selle kustutamiseks vajaliku puudutatud isiku nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise hagi hind määratakse

§ 126lg-te 2 ja 3 järgi.

Hüpoteegist tulenevalt saaks kostja nõuda oma nõude rahuldamist kuni hüpoteegisumma (25 000 eurot) ulatuses. Seega tuleb hagihinna määramisel lähtuda hüpoteegisummast (vt ka Riigikohtu 5.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22 ja 27.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 27). Sellest lähtudes määrab ringkonnakohus nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse hinnaks 25 000 eurot.

§ 137

lg 1 kohaselt on 8 2-21-3301 apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. 18.

1. Lähtudes korrigeeritud hinnast, on asjas makstud ka ettenähtust vähem riigilõivu. 18.2.
2. Hagi esitamisel pidi hageja riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja selle lisa (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) järgi maksma hagilt hinnaga 25 000 eurot riigilõivu 900 eurot. Tegelikult maksis hageja riigilõivu 300 eurot (tl 9), seega 600 eurot (900 – 300 = 600) ettenähtust vähem. 18.2.
3. Juhindudes

§-st 6 tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasuda määras, mis kehtis apellatsioonkaebuse kohtule esitamise ajal (vt Riigikohtu erikogu 17.10.2020 määrus tsiviilasjas nr 3-3-1-28-10, p 13 esimene lõik). Apellatsioonkaebuselt pidi kostja maksma siis kehtinud RLS redaktsiooni § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 1260 eurot. Tegelikult maksis kostja apellatsioonkaebuselt riigilõivu üksnes 420 eurot (tl 105p, p 3.1.), seega 840 eurot (1260 – 420 = 840) ettenähtust vähem. 18.2.

1. Seega maksis hageja maakohtus ja kostja ringkonnakohtus ettenähtust vähem riigilõivu. 18.
2. Menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega (

§ 179lg 1).

Pooled vastutavad

§ 146

lg-te 1 ja 2 kohaselt hagilt vähem tasutud riigilõivu 600 eurot tasumise eest solidaarselt. Arvestades menetluskulude jaotust, vastutab

§ 146lg 3 kohaselt omavahelises suhtes riigilõivu tasumise eest kostja.

Kostja vastutab

§ 146

lg 1 p-de 1 ja 3 alusel apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõivu 840 eurot tasumise eest. 18.4.

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.

§ 179

lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 19. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

20. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

1. Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 780 eurot (ilma käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 6 tundi, sh tutvumine maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine ja kohtule edastamine. 9 2-21-3301
2. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on ringkonnakohtu hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik.
3. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.
4. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 780 eurot (6 tundi × 130 eurot/tund = 780 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing 10