1-22-5931 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 18. oktoober 2022, Tallinn, kirjalik menetlus 1-22-5931
(21231501522)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
- septembri
- a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja advokaat Hannes Olli, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
- septembri
- a määrus muutmata ja X esindaja kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt alustati 06.08.2021 kriminaalasja nr 21231501522 menetlust KarS § 121 lg 1 (kehalise väärkohtlemise) tunnustel seoses sellega, 29.06.2021 Prangli saarel tekkis X-l tuttava Y-ga verbaalne konflikt, mille käigus väidetavalt Y tõukas X selliselt, et viimane tundis jalas krõksu. X väitel hakkas tal jalg samal õhtul õrnalt valutama, valu süvenes iga päevaga ning 01.07.2021 pöördus ta PERH-i EMO-sse. X sõnul oli tegemist eelnevalt kolm korda opereeritud põlvega, kusjuures viimane operatsioon toimus 2019 detsembris ning sellest ajast saati ei ole X-l põlvega terviseprobleeme olnud.
- 12.07.2022 koostas PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna vanemuurija KJ kriminaalasjas nr 21231501522 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, mille kinnitas samal päeval Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör TT. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
- Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega esitas kannatanu esindaja Hannes Olli 23.08.2022 kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes kriminaalmenetluse jätkamist Y suhtes.
- Riigiprokuratuur jättis 22.09.2022 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et kriminaalasjas nr 21231501522 PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna vanemuurija KJ (J) poolt 12.07.2022 koostatud prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on põhjendatud ja seaduslik. Vanemuurija on igakülgselt käsitlenud kriminaalmenetluses 1
(5)objektiivselt tuvastatud asjaolusid ning jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta kõnealusel juhul. 4.1 Kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole käsitletaval juhul üheselt selged kõnealuse konflikti toimumise asjaolud ja neid asjaolusid ei olegi tõsikindlalt võimalik välja selgitada. Objektiivseid tunnistajaid-pealtnägijaid tülil ei olnud (tunnistaja Q on Y abikaasa, kes on meelestatud X suhtes negatiivselt; X lastelaagri lapsed omakorda toetavad oma kasvatajat ning materjalidest nähtuvalt astusid ka konfliktsituatsioonis kasvataja poolele). Riigiprokuröri hinnangul tuleb konflikti osaliste ja konflikti pealtnägijate ütlustesse suhtuda üsna kriitiliselt. Hoolimata konflikti osaliste ja toimunut pealt näinud tunnistajate ütlustes esinevatest vastuoludest ning sõltumata sellest, kes kõnealust füüsilist konflikti alustas (kes keda lükkas, kes ennast kaitses, kes oli tõuklemise-rüselemise initsiaatoriks), ei ole antud juhul tõsiseltvõetavat alust rääkida KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kehalise väärkohtlemise tunnustest ühe konfliktiosalise Y käitumises. Käsitletaval juhul ei ole välistatud, et X võis Y-ga toimunud omavahelise rüseluse (tõuklemise-lükkamise) käigus tunda valu, kuid see asjaolu ei anna alust Y-le ette heita konflikti teise osapoole kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Selline tagajärg (valu) on objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt seesuguse rüselemise tüüpiliseks tagajärjeks. 4.2 Lisaks pidas riigiprokurör vajalikuks rõhutada, et subjektiivsest küljest eeldab KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu tahtlust (vähemalt kaudset tahtlust). Kõnealusel juhul pole kinnitust leidnud Y tahtlus (isegi mitte kaudne tahtlus) X kehaliselt väärkohelda. Kõnealuses kriminaalasjas pole tõsikindlalt tuvastatud, et Y oleks möönnud X-ga rüseledes ja viimast rüseluse käigus rindu tõugates valu tekitamist või seda, et X-l avaldub rindu tõukamise tulemusena varasem jalavigastus. Objektiivse kõrvaltvaataja silmis ei peaks rindu tõukamine ja tõugatu poolne paari sammu tagasi astumine üldjuhul ja tavasituatsioonis tooma kaasa jalavigastust tõugatule. Veelgi vähem on alust väita, et Y oleks X tervisele seesugust tagajärge tahtnud. Riigiprokuröri hinnangul võib käsitletaval juhul tegemist olla Y poolse ettevaatamatusega hooletuse vormis. Kuna kriminaalvastutus kellegi kehalise väärkohtlemise eest saab tõusetuda aga üksnes tahtliku (vähemalt kaudsest tahtlusest kantud) tegevuse puhul, siis on välistatud kriminaalvastutus kellegi kehalise väärkohtlemise eest ettevaatamatusest. 4.3 Seonduvalt 6 tunnistaja täiendava ülekuulamisega märkis riigiprokurör, et lapseealiste tunnistajate ütlustesse (nagu ka näiteks täisealise tunnistaja Q ütlustesse teiselt poolt) tuleb suhtuda tõsise kriitikaga, sest kõnealuste tunnistajate subjektiivsevõitu ütluste põhjal ei ole usaldusväärselt ja tõsikindlalt võimalik kindlaks teha toimunu asjaolusid. Kõnealusest konfliktist on möödunud enam kui aasta ja isegi kui lapsed oleksid võimelised toimunut mingil määral meenutama, ei oleks nende ütlused piisavalt usaldusväärsed, et rajada neile mingeid tõsiseltvõetavaid järeldusi toimunu asjaolude kohta. Pealegi ei oleks antud juhul küll kuigi otstarbekas hakata lapsi kõnealuse tüli asjas käesoleval ajal veel ülekuulamisega traumeerima, eriti arvestades sellega, et mingisugust kriminaalmenetluslikku tulu tõe tõsikindlaks tuvastamiseks nende ütluste läbi antud asjas ette näha ei ole. Kokkuvõtvalt märkis riigiprokurör, et kriminaalasja nr 21231501522 materjalidest nähtuvalt ei ole Y (ega kellegi teise) käitumises tuvastatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehalise väärkohtlemise) ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 2
(5)- Tallinna Ringkonnakohtule esitas X esindaja Hannes Olli kaebuse, taotledes Riigiprokuratuuri 22.09.
- a määrus tühistamist ja Y suhtes kriminaalasja nr 21231501522 menetluse jätkamist. Kaebaja Riigiprokuratuuri määrusega ei nõustu ja leiab, et menetluse lõpetamine antud asjas on õigusvastane ning tuvastatud asjaolud ei võimalda selliste järelduste tegemist, mis on kriminaalasja lõpetamise põhjendustena esitatud. Lisaks leiab kaebaja, et kriminaalasja kohtueelne menetlus on puudulikult läbi viidud ja kuriteo toimepanemist tõendavad tõendid on põhjendamatult jäetud kogumata. 5.1 Kaebaja juhib tähelepanu, et hinnates X Patsiendikaarti iseseisvalt ja ka koos teiste tervise andmeid sisaldavate materjalidega, on objektiivselt tõendatud, et kaebajal ei olnud alates 2019 kuni kahtlustatava poolt tema suhtes vägivalla kasutamiseni kaebusi. Seega kahtlustatava tegevuse kvalifitseerimisel tuleb lähtuda vaidlustatavas määruses viidatud Riigikohtu seisukohast. Oluline on, et tegu oma iseloomult oleks selline, mis suudab tekitada kehalise tervisekahjustuse, s.o inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikutuse või nende toime häire. Vaidlusalusel juhul seega varasemad vigastused on just temal füüsilise valu tekkimist soodustavad, mitte kahtlustava süüd vähendavad või välistavad asjaolud. Üldteada asjaolu on lisaks see, et liigeste väändumisel või rebenemisel tekib paistetus ja järjest kasvava tugevusega valu. Kannatanul on kuriteosündmuse tõttu tekkinud tervisekahjustus. Tegemist ei ole ajutise tervisekahjustusega. X jalg ei ole paranenud. Füüsilise koormuse korral tekitab jalg valu. X ei saa jooksta, hüpata, kaua seista ega tõsta raskusi. 5.2 Lisaks on kaebaja seisukohal, et kuriteosündmusel on kuus objektiivset tunnistajat, kellest vaid kaks on kaebajale arusaamatutel põhjustel menetleja poolt üle kuulatud. Sellega on põhjendamatult jäetud tegema vajalikud menetlustoimingud. Kaebaja ei nõustu riigiprokuröri seisukohaga lapseealiste tunnistajate ütlustesse kriitilise suhtumise kohta. Kaks ülekuulatud last on andnud eelnevalt mõlemad kahtlustatavat selgesõnaliselt süüstavaid ütluseid. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd nimetatud kuus tunnistajat nägid süüteoteates kirjeldatut vahetult pealt, ei esine põhjust nende ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada. Tegemist ei ole eelkooliealiste, vaid 10 – 12 aastaste lastega kelle puhul on suur tõenäosus, et veidi enam kui ühe aasta tagust sündmust siiski mäletatakse ning ka objektiivselt mäletatut ütluste näol edasi saavad anda. Tunnistajate ütluste tõenduslikku väärtust ja objektiivsuse taset tõstaks juba see kui kahe tunnistaja asemel kuus tunnistajat annavad sama sündmuse kohta ütlusi. Kaebaja leiab, et kui uurija tajus tunnistajate ütlustes mingit X toetavat hoiakut, siis selline hoiak on ennekõike seotud X-le tekitatud kannatuste pealt nägemisega, mida ongi tarvis tuvastada. 10 – 12 aastasel inimesel on hea ja kurja vahet tegemise võime täiesti olemas. Järelikult on käesolevas menetluses rikutud tõendite kogumis hindamise põhimõtet, kuna mitu objektiivset tunnistajat on menetlejal jäetud üle kuulamata. 5.3 KarS § 121 lg 1 sätestatud subjektiivne koosseis on täidetud ja Y on teo toime pannud vähemalt kaudse tahtlusega. Kaebaja leiab, et teise inimese tugevalt rindu tõukamisel on jalavigastus ettenähtav tagajärg ning tegu on toime pandud kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõistes. Kuna KarS § 121 lg 1 eeldab vähemalt kaudset tahtlust, on kuriteokoosseis täidetud ning esineb alus Y kriminaalkorras vastutusele võtta. Seega puudub alus KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlus lõpetada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3
(5)- Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks, Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama ei ole alust.
- Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.
- Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et põhjendamatult on jäänud tegemata menetlustoimingud ja nimelt on üle kuulamata laagris viibinud 6-st lapsest
- Esmalt tuleb märkida, et kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole võimalikult suure arvu menetlustoimingute teostamine, vaid tõendamise seisukohalt olulise teabe hankimine. Nõustuda tuleb riigiprokuröri selgitustega, et täiendavate laagris viibinud laste ülekuulamine üle aasta tagasi toimunud sündmuse kohta, ei võimaldaks sellise tõendi saamist, mis tooks kriminaalmenetlusele tulu ning võimaldaks kuriteokoosseisu olemasolu kinnitada. Kaebaja etteheide tegemata menetlustoimingute tõttu menetluse puudulikkuse osas jääb tagajärjetuks.
- KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Kaebusest nähtuvalt soovitakse kriminaalmenetluse jätkamist Y suhtes, kuna ta tekitas kannatanule pikaajalise tervisekahjustuse. Seega ei ole vaidlust selles, et Y tekitas kannatanule valu. Seda ei ole kannatanu ütluste andmisel ka väitnud, tundis rinnus tõuget, kuid mitte valu. Kriminaalmenetlus on käesolevas asjas lõpetatud seetõttu, et kahtlusteta ei ole võimalik Y käitumises tuvastada KarS § 121 ettenähtud kuriteo tunnuseid, s.o kogutud tõenditega ei saa asuda seisukohale, et Y käitumise tagajärjel tekkis X-l tervisekahjustus.
- Nõustuda saab kaebajaga selles, et tegu oma iseloomult peab olema selline, mis suudab tekitada kehalise tervisekahjustuse, s.o inimorganismi koe või elundi terviklikkuse rikutuse või nende toime häire. Ringkonnakohus märgib aga seda, et kohtupraktika kohaselt on objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava 4
(5)toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (RKKKo nr 1-19-4422, p 13). Käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga, et väidetava rindu tõukamise tüüpiliseks tagajärjeks ei ole objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi põlvevigastus või varasema jalavigastuse avaldumine. Seda ei lükka ümber ka kannatanu väide, et Y oli teadlik tema varasemast põlvevigastusest ja toimunud põlveoperatsioonist. Isegi kui toimus tõuklemine ja Y tõukas kannatanut rindkere piirkonda, siis ei saa asuda seisukohale, et sellise tõukamise tagajärjeks oleks Y pidanud põlvevigastust. Samuti nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga, et Y-le ei saa ette heita isegi kaudse tahtlusega X-le põlvevigastuse tekitamist.
- Märkimist väärib, et nii kannatanu kui kahtlustatav ise annavad tõuklemise osas vastuolulisi ütlusi, milles kahtlustatav väidab kannatanupoolset agressiivset käitumist (sh tõukamist) ja kannatanu seevastu kahtlustatavapoolset tõukamist. Kahtlustatava ütlusi kinnitab tema abikaasa ning kannatanu ütlusi toetavad laagrilapsed, kes nagu riigiprokurör asjakohaselt märkis, toetavad oma kasvatajat. KarS § 7 lg 3 põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava kasuks. Tõsi, teatud juhtudel saab ka sõna-sõna vastu olukordades langetada süüdistatavale kahjulik otsus, kuid selleks peavad muud kogutud tõendid toetama menetleja siseveendumuse kujunemist. Käesoleval juhul ei toeta asjas kogutud tõendid kahtlusteta kannatanu versiooni juhtunust.
- Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kriminaalmenetlusõiguses on omaks võetud põhimõte, mille kohaselt kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7; 3-1-1-1-06, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel on aga kannatanu läbi esindaja just seda taotlenud. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab õigus pöörduda kohtusse prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks.
- Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid menetluslõigusikke rikkumisi, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise. Uurimisasutus on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaalutlusviga ei ole menetlejad teinud. Vastuvõetud menetlusotsustus tuleb lugeda õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused KrMS § 208 korras esitatud kaebuse rahuldamiseks.
- Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.09.
- a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)