← Eesti

1-20-7409/130

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 119lg 2 järgi ning teda karistati 3-aastase vangistusega. Sama otsusega tunnistati Kar

S § 422 lg 2 p 2 järgi süüdi I. Khalilov, kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu. Maakohus leidis järgmist. 3. I. Khalilov põhjustas süüdistuses kirjeldatud liiklusnõuete tahtliku rikkumisega liiklusõnnetuse, milles hukkus kaks inimest ning kaks inimest said raskeid tervisekahjustusi. V. Kalašnikov liiklusõnnetuses ei osalenud. Liiklusseaduse normid pole mõeldud ära hoidma ohtu, mis seisneb selles, et neid norme rikkuv sõidukijuht annab oma käitumisega teistele liiklejatele halba eeskuju või innustab kedagi samasugusele liiklusrikkumisele. Seega ei saa V. Kalašnikovi KarS § 422 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistada. Üldise hoolsuskohustuse rikkumise tõttu vastutab ta aga KarS §

§ 119lg 2 järgi, olles liiklusõnnetuse iseseisev kaaspõhjustaja.

Süüdistatavad leppisid konkludentsete tegudega kokku võidukihutamises: V. Kalašnikov dikteeris sõitu, liikudes kiirusega kuni 196 km/h, ja andis I. Khalilovile eeskuju nii kiiruse kui ka sõidustiiliga. Kihutamine toimus linnas pärast tööpäeva lõppu suure liiklustihedusega teelõigul ning ohtlikke sõiduvõtteid kasutades. Niisugune käitumine on selgelt ohtlik nii kihutajate kui ka teiste liiklejate elule ning tervisele. V. Kalašnikov käitus sotsiaalselt ebaadekvaatselt ning tema tegu suurendas objektiivselt ettenähtavalt just seda riski, mis lõpuks realiseerus – kaassüüdistatava käitumisest mõjutatud I. Khalilov põhjustas raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse. Seega saab tuvastada õigusvastasusseose V. Kalašnikovi teo ning saabunud tagajärje vahel. Apellatsioonid 4. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur ja V. Kalašnikovi kaitsja. 5. Prokuratuur vaidlustas V. Kalašnikovi süüditunnistamise ning karistamise KarS §

§ 119lg 2 järgi ning taotles tema süüditunnistamist ja karistamist Kar

S § 422 lg 2 p 2 järgi.

  1. V. Kalašnikovi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu otsus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Kalašnikovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 117 lg 2 ning § 119 lg 2 järgi, temalt menetluskulude väljamõistmises ja tõkendi kohaldamises. Süüdistatav mõisteti õigeks. Kaitsja apellatsioon rahuldati, prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist.
  5. BMW ja Volvo kokkupõrke põhjustas I. Khalilov. Tema sõiduk liikus teistest autodest tunduvalt kiiremini, mistõttu ei olnud I. Khalilovil võimalik arvestada kaasliiklejate käitumisega ega vältida otsasõitu eespool aeglasemalt liikunud Volvole. Otsasõit päästis valla kokkupõrgete ahela ja tõi kaasa KarS § 422 lg 2 p-le 2 vastavad tagajärjed. V. Kalašnikov rikkus samuti LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 50 lg 5 p 3 nõudeid, kuid tema vastutus KarS § 422 lg 2 p 2 kaastäideviimise või sellest 2

(5)1-20-7409 kuriteost osavõtu või vahendliku täideviimise eest on välistatud. Need teo toimepanemise vormid eeldavad tahtlust, KarS § 422 on aga praegusel juhul käsitatav ettevaatamatusdeliktina (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2020. a määrus nr 1-20-4729/25, p 12). KarS §

§ 119lg 2 on sama moodi kui Kar

S § 422 lg 2 p 2 tagajärjedeliktid. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada seos V. Kalašnikovi teo ja kannatanute tervisekahjustuste ning surma vahel. Kuivõrd V. Kalašnikovi juhitud sõiduk teiste autodega kokku ei põrganud ning ta ei sõitnud kellelegi otsa, pole süüdistatava käitumise ja saabunud tagajärje vahel naturalistlikku seost. Olemas on psüühiline seos, sest V. Kalašnikov andis I. Khalilovile enda kiiruse ja sõidustiiliga eeskuju. Siiski ei põhjustanud ta eraldi kausaalahelat, vaid üksnes I. Khalilovi teoni viinud kausaalahela. Järelikult välistab süüdistuses kirjeldatud tagajärje normatiivse omistamise I. Khalilovi sekkumine. Süüdistataval ei olnud ka õiguslikku kohustust tagada I. Khalilovi õiguskuulekat käitumist. Maakohus V. Kalašnikovi puhul süüteoga põhjustatud tagajärje omistamise küsimust ei käsitlenud. Nendel põhjustel tuleb süüdistatav õigeks mõista. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon

  1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes V. Kalašnikovi süüditunnistamist ja karistamist KarS § 422 lg 2 p 2 järgi või alternatiivselt maakohtu otsuse jõustamist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  2. Süüdistatav rikkus LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 50 lg 5 p 3 nõudeid ning tema teo ja saabunud tagajärje vahel on psüühiline põhjuslik seos. Nõustuda ei saa sellega, nagu ei vastutaks V. Kalašnikov põhjusel, et tal puudus õiguslik kohustus tagada I. Khalilovi õiguspärane käitumine. V. Kalašnikov andis I. Khalilovile nii kiiruse kui ka sõidustiiliga eeskuju ja dikteeris kihutamist. Kui ta poleks seda teinud, oleks I. Khalilov käitunud õiguskuulekalt. V. Kalašnikov rikkus tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, tema teopanus on I. Khaliloviga samaväärne, tema roll kuriteos on tähelepanuväärne ning tagajärjega põhjuslikus seoses. Järelikult vastab süüdistatava käitumine KarS § 422 lg 2 p 2 tunnustele. Alternatiivselt vastutab süüdistatav KarS §

§ 119lg 2 järgi, sest ta rikkus üldinimlikku hoolsuskohustust.

V. Kalašnikovi tegu suurendas objektiivselt ettenähtavat riski, mis lõpuks realiseerus. Kassatsioonivastus

  1. V. Kalašnikovi kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud ning kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ning kohas leppisid V. Kalašnikov ja I. Khalilov konkludentsete tegudega kokku võidukihutamises, sõites Tallinna kesklinnast Lasnamäe suunas. Enamasti eespool liikunud V. Kalašnikov andis talle järgnenud I. Khalilovile sõidustiili ja -kiirusega eeskuju. Kihutati õhtusel ajal linnas suure liiklustihedusega teelõigul, kasutades ohtlikke sõiduvõtteid. Vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist liikus V. Kalašnikovi sõiduk kiirusega 190–196 km/h ja I. Khalilovi juhitud sõiduk kiirusega 201 km/h. Seejärel sõitis I. Khalilov tagant otsa temast eespool oluliselt aeglasemalt liikunud sõidukile ja päästis nii valla kokkupõrgete ahela, mille tõttu said kaks liiklejat surma ja veel kaks raskelt viga. V. Kalašnikovi juhitud sõiduk teiste autodega kokku ei põrganud ega sõitnud ka kellelegi otsa. 3

(5)1-20-7409
  1. Kohtud tunnistasid I. Khalilovi eelmises punktis kirjeldatud asjaolude põhjal süüdi KarS § 422 lg 2 p 2 järgi. Prokuratuuri väidete alusel tuleb otsustada, kas LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 50 lg 5 p 3 nõudeid rikkunud V. Kalašnikovile saab omistada süüdistuses kirjeldatud tagajärje – kahe inimese surma ning kahele inimesele tekitatud rasked tervisekahjustused.
  2. Prokuratuur põhistab V. Kalašnikovile tehtud karistusõiguslikku etteheidet üldsõnaliste argumentidega. Sisuliselt piirdutakse kassatsioonis süüdistuse refereerimise ja teo ning tagajärje vahelise põhjusliku seose nentimisega. Süüteoga põhjustatud tagajärje normatiivset omistamist puudutavate ringkonnakohtu seisukohtade kriitikat kassatsioon ei sisalda, kuigi prokuratuuri väidete pealiskaudsusele viidati juba apellatsioonikohtu lahendis. Riigikohus on korduvalt märkinud, et põhjuslikkus on ekvivalentsusteooria tähenduses üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus. Lisaks on vaja tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 8,
  5. novembri
  6. a määrus asjas nr 3-1-1-87-15, p 12 ja
  7. aprilli
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-30-13, p-d 13 ning 18). Kassatsiooni põhjal jääb selgusetuks, milliseid vigu ringkonnakohus selle materiaalõigusliku küsimuse lahendamisel tegi. Sama moodi pole arusaadav, milliste õigusnormide järgi pidi süüdistatav prokuratuuri hinnangul tagama I. Khalilovi õiguspärase käitumise. Väljendades küll apellatsioonikohtu hinnangutega mittenõustumist, jätab kassaator enda etteheited vaidlustatud kohtuotsuse konkreetsete põhjenditega seostamata. Nii üldsõnaliselt ja lünklikult isiku karistusõigusliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid sisustada ei saa. Kuna kolleegium pole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 3602 lg 2 kohaselt seotud kassatsiooni õigusliku põhjendusega, tuleb eeltoodule vaatamata kontrollida, kas ringkonnakohus mõistis V. Kalašnikovi põhjendatult õigeks.
  9. Riigikohus selgitas
  10. detsembri
  11. a määruses nr 1-20-4729/25, et V. Kalašnikov ei saa olla KarS § 422 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo kaastäideviija ega sellest kuriteost osavõtja, kuid kõne alla võib tulla tema vastutus üksik- või ka kõrvaltäideviijana. Kuivõrd V. Kalašnikovi osa sõidukite kihutamises oli väga oluline ning tagajärje osas põhjuslik, võib temast rääkida kui isikust, kes on raskete tagajärgedega päädinud sündmuse iseseisev kaaspõhjustaja. (Vt osutatud määruse p-d 15 ja 17.)
  12. Ringkonnakohus nõustus põhimõtteliselt sellega, et süüdistatav võiks olla I. Khalilovile süüks arvatud kuriteo kõrvaltäideviija. Kuigi V. Kalašnikov ei sekkunud sündmuste käiku muul moel kui I. Khalilovit mõjutades ning puudub naturalistlik seos talle etteheidetava teo ning saabunud tagajärje vahel, andis ta I. Khalilovile sõidukiiruse ja -stiiliga eeskuju ning see on hinnatav psüühilise põhjuslikkusena. Apellatsioonikohus nentis siiski, et V. Kalašnikov saaks kõrvaltäideviijana vastutada üksnes juhul, kui ta oleks põhjustanud saabunud tagajärjeni viinud kausaalahela iseseisvalt, s.o I. Khalilovist sõltumata. Seda süüdistatav ei teinud – ta põhjustas vaid kausaalahela, mis viis I. Khalilovi teoni. Järelikult välistab tema puhul tagajärje normatiivse omistamise I. Khalilovi sekkumine ning V. Kalašnikov KarS § 422 lg 2 p 2 ega ka §-de 117 ja 119 järgi ei vastuta.
  13. Kolleegium peab eelmises punktis refereeritud järeldust õigeks, ei korda seetõttu KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt kõiki ringkonnakohtu põhjendusi ja märgib täiendavalt vaid järgmist.
  14. Õigusteoorias ja kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi kontrollitakse normatiivse omistamise tasandil seda, kas isik põhjustas tagajärje oma vastutusalas oleva ja tema valitsetava põhjusliku ahelaga, sest nii saab välistada asjasse mittepuutuvad põhjuslikud ahelad ning lahendada küsimuse, kas tagajärg saabus süüdistatava või muu isiku teo või muu põhjuse tõttu. Näiteks ei saa isikule tagajärge normatiivselt omistada juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje 4
(5)1-20-7409 vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires, kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala, kui ohu looja algatatud põhjusliku ahela kulgemisse sekkus teine isik või kui tegemist oli ebatüüpilise põhjusliku ahela, s.t juhusega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-23-13, p 6 ja Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura
  3. Koostaja J. Sootak, lk 221–229.) Nii on ka Riigikohus leidnud, et põhjuslikkus võib katkeda, kui kausaalahelasse sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus nr 1-15-6223/49, p 17.1.)
  6. Seega, süüdistatav küll rikkus liiklusnõudeid ja andis sellega I. Khalilovile äärmiselt taunimisväärset eeskuju, kuid liiklusõnnetuse tõttu saabunud tagajärgede eest vastutab need tagajärjed vahetult põhjustanud I. Khalilov. Süüdistatava üldohtlik teguviis ohustas vähimagi kahtluseta kaasliiklejaid, kuid inimohvritega päädinud liiklusõnnetuseni viisid just I. Khalilovi konkreetsed juhtimisvõtted, millega viimane sekkus V. Kalašnikovi loodud ohuolukorda (kausaalahelasse). Seetõttu ei saa tuvastatud asjaolude põhjal V. Kalašnikovile süüdistuses ette heidetud liiklusõnnetusega põhjustatud tagajärge omistada. Lisaks ei olnud süüdistataval õiguslikku kohustust tagada I. Khalilovi õiguskuulekat käitumist. Osutatud põhjustel tühistas ringkonnakohus õigustatult maakohtu süüdimõistva otsuse.
  7. Kuigi süüdistatava käitumises pole kohtute tuvastatud asjaoludel võimalik sedastada kuriteo tunnuseid, ei too see iseenesest kaasa tema õigeksmõistmist. Nimelt sätestab KrMS § 274 lg 1, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 ette nähtud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus nr 1-19-1849/43, p 31.)
  10. Ringkonnakohus tuvastas, et V. Kalašnikov rikkus LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 50 lg 5 p 3 nõudeid. Seega jaatati võimalust, et süüdistatav võis toime panna eelkõige LS § 227 tunnustele vastava väärteo, s.t mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise. Välistada ei saa aga ka mõne muu väärteokoosseisu tunnuste täitmist (nt LS § 242). KarS § 81 lg 3, § 81 lg 7 p 2 ja § 81 lg 8 kohaselt pole võimaliku väärteo aegumistähtaeg möödunud. Järelikult on apellatsioonikohus V. Kalašnikovi õigeks mõistes eksinud. Süüdistatava käitumises võimaliku väärteo tunnuste sedastamine välistab tema õigeksmõistmise ning kriminaalmenetlus tuleb lõpetada.
  11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  12. jaanuari
  13. a otsuse osas, millega mõisteti V. Kalašnikov õigeks. Kolleegium teeb tühistatud osas uue lahendi, millega lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel, sest süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.