Obsah (6)

§ 15§ 50§ 227§ 207§ 239§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. septembril 2020. a Tartu kohtumaja kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-2186 Kohtukoosseis Kohtunik Peet T

) § 15 lg 1 p 2 nõuet ning pani toime

227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis.

1. 24.03.
2. a saatis P.U PPA Lõuna Prefektuuri üldisele e-posti aadressile selgituskirja ning märkis, et teab, mida tegi ja kahetseb oma otsust. Menetlusalune isik rikkus enda väitel kiirust kiireloomuliste töökohustuste täitmiseks ning tegi rumala otsuse ja ületas kiirust. Eriolukorra ajal on iga tellimus loetud ja seetõttu oli tema otsustusvõime hägustunud. P.U palus arvestada rahatrahviga, kuna tema sõiduvõimaluse puudumine tähendaks ettevõtte uste sulgemist. Ta mõistab, et käitus valesti ja soovib rahatrahvi tasuda ositi.
3. PPA Lõuna Prefektuuri 13.04.
4. a otsusega väärteoasjas nr 2780,20,0025270 (tl-d 18-19) karistati P.U

227 lg 4 järgi rahatrahviga 225 trahviühikut ehk 900 eurot.

1. 04.05.
2. a esitas menetlusalune isik P.U 13.04.2020.a otsuse peale kaebuse maakohtule (tl-d 1-6). P.U palub tühistada üldmenetluse otsuse täies ulatuses, kuna rahatrahvi määramisel pole arvestatud raskendavate asjaolude puudumist ning kergendavate asjaolude olemasoluga. Lisaks nähtub otsuse teiselt leheküljelt, et „kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 444 km/h“, mis tähendab kaebuse esitaja hinnangul, et pole üheselt arusaadav, millise sõidukiirusega ta politseile lähenes ja kas üldse lähenes või kaugenes. Sellest on kaebuse esitajal tekkinud ka kahtlus, kas mõõteseade oli korrektselt kalibreeritud ja mõõtmisel korrektselt kasutatud. P.U väljendas kahtlust, et mõõteseade valetas, kuna politseinik V.K. märkis, et autol olid suurepärased pidurid, kuigi ta ei pidurdanud pikalt ega tugevalt. Kaebuse esitaja hinnangul on otsus ebaõiglane, kuna tugineb ebaõiglasel infol ja on tehtud kiirustades.
3. Kohtuväline menetleja esitas maakohtule oma kirjaliku seisukoha (tl-d 11-16), milles märkis, et protokoll on koostatud õigesti ning kohaldatav karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Kohtuvälise menetleja hinnangul puudub alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Politsei on otsust tehes arvestanud kergendava asjaoluna kahetsust – tegemist on siiralt väljendatud kahetsusega, mida otsuse tegemisel ka selgelt arvestati. Raskendavate asjaolude puudumine ei saa aga olla omakorda kergendavaks asjaoluks. Menetlusalune isik on heitnud otsuse koostajale ette viga lahendi põhjustuses – laiendmääramatuseks on märgitud +/- 444 km/h. Tegemist on eksimusega, mis võib olla tingitud tähelepanematusest. Tegelikkuses annab põhistus piisavalt informatsiooni, taolises eksimuses ei saa näha automaatselt menetlusõiguse rikkumist. Väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses on väärteokirjeldus, mis vastab tõele ja tegelikkusele. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli andmete kohaselt suundus mõõdetav sõiduk Vapramäe poole, lähenedes mõõtjale, kes hoidis kiirusmõõturit käes ja mõõtis paigal seistes. Kiirusmõõturi seade oli läbinud perioodilise taatluse ning mõõtja oli käinud mõõtetegevuse koolitusel. Karistuse määramisel arvestati kahetsusega, lisakaristuse kohaldamisest seetõttu loobuti.
4. Kohtumenetluse pooled olid nõus väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. P.U märkis kaebuses, et soovib osaleda vajadusel istungil, kui see peaks tulema, kuid soovib arusaamatuse lahendada kohtuväliselt (tl 1). Kohtuväline menetleja märkis kirjalikus vastuses, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (tl 16). 2 Kohtu seisukoht
5. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.
6. Kohus leiab, et on olemas alused lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna Prefektuurile kui kohtumenetluse teisele poolele edastanud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
7. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
8. Seega kohus, kirjalikus menetluses uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 11.

§ 15

lg 1 p 2 kohaselt on asulasisesel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h.

§ 15

lg 2 p 2 ja lg 5 järgi võib kohalik omavalitsus või teeomanik olenevalt liiklusja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast asulasisesel teel

§ 15

lg 1 p-s 2 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust vähendada või

§ 15

lg 4 alusel suurendada kuni 90 km/h.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 12.

§ 227

sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

§ 227

lõike 4 alusel karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 19.03.2020.a kella 13.00 ajal juhtis P.U Elva linnas, Vapramäe-Elva-kalme tee
2. kilomeetril mootorsõidukit Volkswagen Passat XXX asulasisesel teel. See on tõendatud väärteoprotokollis märgituga ning tunnistaja E. J. ülekuulamise protokolliga. Ka menetlusalune isik ei ole esitanud vastuväiteid mootorsõiduki juhtimise osas nimetatud ajal ja kuupäeval.
3. Lõuna Prefektuuri kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt oli suurim lubatud sõidukiirus Vapramäe-Elva-Kalme teel 50 km/h. Seega oli vastava teelõigu suurimaks lubatud kiiruseks

§ 15lg 1 p 2 järgne 50 km/h.

1. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et P.U juhitava sõiduki kiiruse mõõtmisel oli kiirusmõõturi maksimaalne lugem 120 km/h. Kiirusmõõtur paiknes mõõtmise ajal mõõtjal käes ning mõõtmine toimus protokolli kohaselt paigal seistes (tl 21). Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ lisa 1 kohaselt on kiirusmõõturiga mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse laiendmääramatus +/- 4 km/h, kui sõiduki kiiruse väärtus on vahemikus 101-135 km/h ning kiirust mõõdetakse 3 paigalseisva kiirusmõõturiga. Seega tuleb menetlusaluse isiku poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks lugeda mitte vähem kui 116 km/h.
2. Samuti nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et kiirusmõõturiga mõõtja mõõtis mootorsõiduki kiirust seistes ja käes hoides ning paigal seistes, mootorsõiduk liikus pärisuunalisel teel ja lähenes mõõtjale (tl 21). Ka patrullpolitseinik E.J. on kinnitanud tunnistaja ülekuulamise protokollist nähtuvalt, et kella 13.00 ajal fikseeris V.K. kiirusemõõtjaga STALKER MDR nr AS004117 läheneva sõiduauto, mis liikus üksinda, kiiruseks 120 +/- 4 km/h, roolis P.U (tl 22). Seega on tuvastatud, et P.U juhitav mootorsõiduk lähenes kiirusmõõturiga mõõtvale patrullpolitseinikule.
3. Kiirusmõõturiga saadud mõõtmistulemuse usaldusväärsus ei ole kohtu hinnangul kahtluse alla seatav, kuna kiirusemõõtmine vastas Vabariigi Valitsuse 16.06.
4. a määrusele nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele. Taatlustunnistusest nähtub, et kiirusmõõtur on taadeldud (tl 25) ja patrullpolitseinik V.K.on läbinud pädeva mõõtja koolituse 25.09.2007.a (tl 26), seega on saanud kiirusmõõtja vastava koolituse ja on seega pädev mõõtmisi teostama. Asjaolu, et üldmenetluse otsuses on märgitud kiiruse mõõtmise laeindmääramatuseks „+/- 444 km/h“ on kohtu hinnangul ilmselge eksimus ja ei anna alust otsuse tühistamiseks VTMS § 150 alusel. Lugedes kohtuvälise menetleja otsust nähtub selgelt, et kui kiirusmõõteseadme lugem oli 120 km/h ning lubatud sõidukiirus teelõigul oli 50 km/h, siis ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 66 km/h. Seega on tuletatav, et kiiruse mõõtmise laiendmääramatus pidi olema +/4 km/h. Korrektselt on märgitud kiiruse mõõtmise laiendmääramatus kiirusmõõturi kasutamise protokollis (tl 21) ning tunnistaja E. Jaeski ülekuulamise protokollis (tl 22). Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuses märgitud kiiruse mõõtmise laiendmääramatuse numbri märkimisel on tegemist inimliku eksimusega, kuid see eksimus ei muuda arusaamatuks väärteo toimepanemise asjaoludest arusaamist.
5. Järelikult on tõendatud, et P.U , juhtides mootorsõidukit mitte vähem kui 116 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 50 km/h, ületas

§ 15

lg 1 p 2 rikkudes lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 66 km/h võrra ning seega olid tema käitumises

§ 227lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 19. Kar

S § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 kohaselt jaguneb tahtlus kavatsetuks ja otseseks ning kaudseks tahtluseks. Sama paragrahvi kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. 20. P.U märkis 24.03.2020.a kirjalikes selgitustes, et ületas sõidukiirust, kuna tahtis kiirelt kauba ära tuua ja toidu valmistada. Selleks, et aega jõuda, tegi rumala otsuse ja ületas kiirust. Seega tegi P.U teadliku otsuse, et ta peab kohalejõudmiseks kiirust ületama. Kuna P.U juhitav mootorsõiduk ületas asulasisesel teel kiirust mitte vähem kui 66 km/h, siis ei ole kohtul kahtlust, et P.U teadis, et ta ületab suurimat lubatavat sõidukiirust 50 km/h olulisel määral. Kuna P.U sellele vaatamata sõidukiirust ei vähendanud, siis võib väita, et ta tahtis või vähemalt möönis sellise kiirusega sõitmist. Kohus leiab, et asulasisesel teel 120 km/h mootorsõidukit juhtides on füüsiliselt tajutav, kuna tegemist on oluliselt suurema kiirusega kui lubatav suurim 4 kiirus 50 km/h. Seega tegutses P.U

§ 227lg-s 4 toodud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

21. Kohus ei tuvastanud käesolevas asjas õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid, mistõttu tuleb menetlusalust isikut toimepandud väärteo eest karistada. 22.

§ 227

lg 4 näeb ette sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni.

§ 227

lg 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

1. KarS § 56 lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Kohtuväline menetleja määras P.U-le karistuseks 225 trahviühikut, s.o 900 eurot. Karistuse mõistmisel arvestas kohtuväline menetleja kergendava asjaoluna KarS 57 mõttes menetlusaluse isiku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3). Menetlusalune isik on väljendanud kahetsust kohtuvälisele menetlejale selgituskirjas, milles tunnistab rikkumist ja väljendab siirast kahetsust. Kohtul ei ole alust kahelda, et menetlusalune isik on väljendanud kahetsust puhtsüdamlikult. KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid käesolevas asjas ei esine. Ka kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud karistust raskendavaid asjaolusid.
3. Kohtu hinnangul ei ole kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus 225 trahviühikut liialt karm. Karistus vastab isiku süüle ja teo toimepanemise asjaoludele ning omab nii eripreventiivset kui üldpreventiivset eesmärki. Kohus leiab, et P.U süü on üle keskmise. Esmalt suurendab menetlusaluse isiku süüd tema suhtumine teo toimepanemisse, kuna ta pani teo toime tahtlikult vähemalt otseses tahtluse vormis. Samuti on tuvastatav, et P.U juhitava mootorsõiduki kiiruseks mõõdeti asulasisesel teel (lõplik mõõtetulemus) 116 km/h, seega on tegemist raske rikkumisega. Karistusregistri väljavõtte kohaselt (tl 24) on P.U kaks kehtivat väärteokaristust (

§ 207

lg 3,

§ 239

ja teine rikkumine

§ 201lg 2 alusel).

Seega peab karistus olema eripreventiivse eesmärgiga selline, mis paneks P.U käesolevalt oma teo üle järele mõtlema ning mis mõjutaks teda muutma oma mitteõiguskuulekaid hoiakuid ning liikluskäitumist.

1. Õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb P.U väärteo toimepanemisse suhtuda äärmise rangusega. Mootorsõiduki juhtimine lubatud sõidukiirust olulisel määral ületades on ohtlik rikkumine, mis võib ohustada ka teisi kaasliiklejaid ja põhjustada raskeid tagajärgi. Seetõttu tuleb anda ühiskonnale signaal, et antud käitumist ei saa sallida.
2. Kohus peab põhjendatuks kohtuvälise menetleja poolt määratud karistusliiki, s.o rahatrahvi. Kuigi

§ 227

lg 4 näeb ette karistustena kas rahatrahvi, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, on käesoleval juhul kohane rahatrahvi mõistmine. P.U on palunud arvestada rahatrahviga, kuna ta vajab töötamiseks juhilube. Arvestades teo toimepanemise asjaolusid (kiiruse oluline ületamine asulasisesel teel ja tahtlus teo toimepanemiseks), leiab kohus, et trahvimäär ligikaudu sanktsioonimäära 5 maksimaalses määras on põhjendatud ning selle vähendamiseks puudub alus. Nagu ka kohtuväline menetleja oma otsuses märkis, on menetlusalusel isikul õigus mõjuvatel põhjustel esitada taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks. 28. Eelnevast tulenevalt jätab kohus P.U kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 13.04.2020.a otsuse väärteoasjas nr 2780,20,002570 rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Peet Teidearu Kohtunik 6