← Eesti

2-21-125200/9

Obsah (6)§ 177§ 646§ 651§ 436§ 657§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2022, Tallinn Kohtuasja numbe

§-le

  1. Kostja vastuväited
  2. Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
  3. Harju Maakohus rahuldas hagi
  4. aprilli
  5. a tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 1047,93 eurot, intressi 133,64 eurot, lepingu haldustasu 12,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 91,61 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot, kokku 1320,68 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlgnevuselt (1047,93 eurot) alates
  6. detsembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, s.o menetluses tasutud riigilõivu 225 eurot, kohtutäituri abil kättetoimetamise tasu 48 eurot ja õigusabikulud 90 eurot, kokku 366 eurot, samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus tunnistas tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 3.
  7. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohus selgitanud, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 438 lg 1 järgi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et selgelt ülemäärast ja tarbijat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise mõistlik määr sõltub konkreetse asja asjaoludest. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. 3

(8)2-21-125200 3.
  1. Hagiavaldusele lisatud lepingu tingimuste kohaselt on viivisemäär 27% aastas. Maakohus oli seisukohal, et tegemist on tüüptingimustega ning kostjaks on tarbija. Laenu andjaks on kutse- või majandustegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine. Kostja ei tegutsenud laenu võttes kutse- või majandustegevuses. Riigikohtu praktikast tuleneb, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (lahend nr 32-1-66-05). 3.
  2. Maakohus leidis, et viivisemäär 27% aastas võlgnetavalt summalt on eeltoodust tulenevalt tühine, sest ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. Seega kohaldas kohus lähtudes VÕS § 113 lg-st 1 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-16 seadusjärgset viivisemäära. Seadusjärgse määra alusel kujunes võlgnevuselt 1047,93 eurot ajavahemiku
  3. november 2020 kuni
  4. detsember 2021 eest sissenõutavaks muutunud viiviseks 91,61 eurot. 3.
  5. Kohus märkis, et koos hagiavaldusega on hageja esitanud avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles on palunud mõista välja lepingulise esindaja kulu 420 eurot. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi on lepinguline esindaja kulutanud 1,5 t dokumentide komplekteerimisele ja analüüsimisele ning 2 t hagiavalduse koostamisele. Maakohus leidis, et selline ajakulu ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Dokumentide hulk ja sisu ei eelda menetlusdokumentide koostamiseks ja esitamiseks sellist ajakulu. Hagiavalduse sisuline osa ja lisad ei ole mahult sellised, mis õigustaks märgitud ajakulu. Kohus leidis, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks lugeda 1,5 t. Kohus luges lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 60 eurot (sh käibemaks). Eelnevast tulenevalt määras kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 90 eurot (sh käibemaks) ja mõistis selle kostjalt välja. 3.
  6. Ülejäänud osas rahuldas kohus hageja nõuded võlgnevuse ja menetluskulude väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus
  7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab otsuse osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 väljamõistetud viivise osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 308,52 eurot. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 1047,93 eurot hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis määras 27% aastas alates
  8. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 4.
  9. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ja kohaldanud valesti materiaalõiguse normi. 4.
  10. Laenuandja ja kostja vahel
  11. detsembril 2019 sõlmitud leping on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist 4
(8)2-21-125200 lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
  1. jaanuari
  2. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). 4.
  3. Vastavalt lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on viivise määr võrdne lepingujärgse intressimääraga ja laenulepingu tingimuste p 11.2.1 kohaselt on aastaseks viivisemääraks lepingujärgne intressimäär (27% aastas). 4.
  4. Hageja leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud
  5. mai
  6. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Riigikohtu järeldusi nimetatud tsiviilasjas ei ole võimalik automaatselt üle kanda tarbijakrediidilepingutele, arvestamata tarbijakrediidilepingute eriregulatsiooni. 4.
  7. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. 4.
  8. Kostja on sõlminud
  9. detsembril 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 38,02% aastas. Alates
  10. novembrist 2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61% (20,61% × 3 = 61,83%). Seega ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda (38,02% < 61,83%). 4.
  11. Eeltoodust lähtuvalt on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja seisukohta toetavad Tallinna Ringkonnakohtu
  12. mai
  13. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-4331 ja otsus tsiviilasjas nr 2-21-
  14. 4.
  15. Eelnevale tuginedes jääb hageja hagis esitatud seisukohale, et lepingust tulenev viivisenõue määras 27% aastas on põhjendatud ning hageja rahuldamata jäänud viivisenõue summas 216,91 eurot ja edasiulatuv viivisenõue määraga 27% aastas tuleb rahuldada. 4.
  16. Hageja esitas ka menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema kulud apellatsiooniastmes apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 140 eurot ja õigusabikulu apellatsioonkaebuse koostamisel ja esitamisel 1 t eest 120 eurot koos käibemaksuga, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja palub

§ 177

lg 4 alusel määrata, et kostja tasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist. Hageja palub arvesse võtta, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada. 5

(8)2-21-125200 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 6.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 216,91 euro osas ja edasiulatuva viivise nõude põhinõudelt 1047,93 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määra ületavas osas. Ehkki hageja apellatsioonkaebuse taotlused on sõnastatud mõnevõrra ebatäpselt (nende kohaselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse ka väljamõistetud viiviste osas ja teha viiviste osas tervikuna uus otsus), nähtub apellatsioonkaebusest tervikuna, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus hageja nõuded, sh sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõuded, osaliselt rahuldas.

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hageja viivisenõuded osaliselt rahuldamata. 7.
  2. Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt põhivõlalt 1047,93 eurot alates
  3. novembrist 2020 kuni hagi esitamiseni
  4. detsembril 2021 sissenõutavaks muutunud viivist 308,52 eurot ja edasiulatuvat viivist alates
  5. detsembrist 2021 määraga 27% aastas. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel lepingus kokkulepitud intressimäärast 27% ning sellest, et laenulepingu tingimuste p 11.2.1 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 seitsmenda lõigu kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes nii hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et viivisemäär 27% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu viivisekokkulepet sisaldav tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 järgi tühine ning kohaldub VÕS § 113 lg 1 järgi seadusjärgne viivise määr. 7.
  6. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad. 7.3. Kolleegiumi hinnangul nähtub hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja 6

(8)2-21-125200 annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu poolteks olid praegusel juhul füüsilisest isikust kostja ja äriühing. Maakohus tuvastas, et kostja oli tarbija, kes ei tegutsenud laenu võttes oma majandus- või kutsetegevuses, samas kui laenuandjaks oli majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine. 7.
  1. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt samas). Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. 7.
  6. Praegusel juhul olid kostja ja laenuandja leppinud hageja esile toodud asjaoludel lepingus kokku intressimääras 27% aastas. Seega oli kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt viivist määras 27% aastas. 7.
  7. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri. 7.
  8. Kuna praegusel juhul on hagist nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le
  9. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
  10. Maakohtu eksimused hageja viivisenõuete osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob 7

(8)2-21-125200 ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. 9. Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (

§ 651lg 1).

Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis hageja viivisenõuded, s.o nii sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise nõuded rahuldamata. 10. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 11. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. 12.

§ 646

kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.