Obsah (11)

§ 211§ 27§ 18§ 34§ 16§ 17§ 210§ 37§ 35§ 25§ 33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2022, Tartu Tsiviilasja number

1995) § 15 lg 1 järgi on kinnistu kostja lahusvara. Ka enne abiellumist võetud laen on kostja lahusvarasse kuuluv kohustus. Poolte abielu ja

1995 kehtivuse ajal (kuni 1. juuli 2010) parendati ühisvara ja ühiste tööpanuste arvel kostja kinnistut, lisaks tasuti ühisvara arvel kostja laenumakseid, millega suurenes kostja lahusvara väärtus (vähenes võlakohustus panga ees).

1995 § 19 lg 2 p 4 järgi tuleb abikaasale hüvitada teise abikaasa lahusvara väärtuse tõus juhul, kui see on 2 toimunud ühe abikaasa panuse või tema ühisvara osa arvel (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-13-07, p 18). Kuivõrd kinnistu algses seisus omandati laenu arvel, mille eest tasuti abielu ajal, siis tuleb võrdsusest kõrvale kalduda kinnistu (algses ostuhetke seisus) väärtuse proportsiooni võrra vastavalt sellele, kui suure osa ostuhinnast moodustab ühisvara arvel makstud laenuosa kogu laenust/ostuhinnast. Kinnistu ostuseisundis väärtus on 10 000 eurot ja proportsioon 75%, selle alusel palus hageja kalduda ühisvara osade võrdsusest enda kasuks kõrvale 3750 euro võrra. Poolte abielu ja

1995 kehtivuse ajal parendati ühisvara ja ühiste tööpanuste arvel kinnistut selliselt, et väärtus kasvas 2000 eurot. Selle alusel palus hageja kalduda ühisvara osade võrdsusest enda kasuks kõrvale 1000 euro võrra. Alates 1. juulist 2010 kohaldatakse poolte suhtele kehtivas

-s varaühisuse kohta sätestatut (

§ 211lg 1).

2010-2016 kinnistule ühisvara arvel tehtud parenduste väärtus on 70 000 eurot. Hageja palus arvestada selle

§ 27lg 3 alusel ühisvara hulka.

Kinnistu parendamiseks võttis hageja laenu

1. novembril 2015 Nordea pangast 10 000 eurot ja
2. oktoobril 2015 H.L. 10 000 eurot, lahutamise seisuga olid kohustuste jäägid vastavalt 8036 eurot 46 senti ja 5500 eurot. Hageja kasutas ka krediitkaarti, mille võla jääk oli lahutamise seisuga 9451 eurot 87 senti. Tegemist on ühisvarasse kuuluvate kohustustega, st laene kasutati perekonna huvides (

§ 18lg 1).

Lahutamise seisuga oli rahalisi kohustusi täitmata kokku 22 988 eurot 33 senti, hageja tasus need oma lahusvara (pärast lahutamist saadud sissetulekute) arvel. Hageja taotles summa hüvitamist ühisvara arvel

§ 34lg 2 alusel.

Hageja palus arvestada kinnistule 2010-2016 tehtud parenduste väärtuse 70 000 eurot

§ 27

lg 3 alusel ühisvara hulka, hüvitada ühisvarast lahusvara arvel kantud ühisvara kohustuse 22 988 eurot

§ 34

lg 2 alusel ja kalduda ühisvara jagamisel enda kasuks võrdsusest kõrvale 4750 euro võrra

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel. Ühisvara jääk on 42 262 eurot, millest kummagi osa on 21 131 eurot. Hageja palus jätta ühisvara kostjale ja mõista kostjalt enda kasuks välja 48 869 eurot. 2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidle vastu, et hageja märgitud tööd tehti abielu ajal. Kostja vaidleb vastu sellele, et tööde tõttu suurenes abielu kestel tema lahusvara väärtus. Abielu kestel tehtud tööd ja parendused on kulutused perekonna vajaduste rahuldamiseks

§ 16

mõttes, mille puhul eeldatakse

§ 17järgi, et abikaasal ei ole õigust neid tagasi nõuda.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja ehk ühisvara valitsema õigustatud abikaasa oleks kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides (

§ 34

lg 1).

§ 34

lg-d 1 ja 2 tuleb mõista selliselt, et hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused, samad põhimõtted kohalduvad

1995 § 19 lg 2 p 4 kontekstis (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus kohtuasjas nr 2-14-18828). Kostjale jääb arusaamatuks, mis õiguslikul alusel ja milliste tõendite põhjal jõuab hageja järeldusele, et kostja lahusvarasse kuuluva kinnisasja turuväärtuse kasv 70 000 eurot tuleb arvata ühisvara hulka. Ekspertiis seda ei tõenda. Kostja sai hageja laenudest teada alles käesolevas menetluses. Tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustusega. Seega on hageja abielu ajal ehk ühisvara arvel tasunud lahusvarasse kuuluvate
3. a laenude teenindamise eesmärgil vähemalt 6463 eurot 54 senti. Tegemist on

§ 34

lg 1 olukorraga, vastav hüvitis tuleb arvata ühisvara hulka ja kostjal on õigus nõuda hagejalt sellest poole hüvitamist. Kostja esitas tingimusliku tasaarvestuse avalduse summas 3231 eurot 77 senti juhuks, kui kohus tuvastab jagamisele kuuluva ühisvara ning mõistab kostjalt välja hüvitise. 3 MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. aprilli
3. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 44 143 eurot 23 senti ja viivise tasumata kompensatsioonilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 6349 eurot 32 senti ja viivise menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Poolte abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne
4. juulit 2010

1995 ja pärast seda

(

§ 210

lg 1).

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele

(

§ 210lg 1) (vt ka Riigikohtu 25.

oktoobri 2017. a otsus kohtuasjas nr 2-14-18828, p-d 16-16.1). Ühisvara jagamisele kohaldub

§ 211

lg 1 alusel

. Ühisvara koosseis määratakse

§ 37

lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga, antud juhul seega

§ 35p 3 alusel 6.

märtsi 2017 seisuga. Ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus kohtuasjas nr 2-15-9288, p 27). Kuna kostja omandas kinnistu enne abiellumist, on see

1995 § 15 lg 1 järgi tema lahusvara. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kinnistule rajati perele elukoht ning abielu ajal nii

1995 kui

kehtivuse ajal tehti kinnistul hageja loetletud tööd ja parendused (I kd, lk 107). Samuti kuulusid kostja lahusvarasse kostja 2001. a laenulepingust tulenevad kohustused, millest osa täideti abielu ajal. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 ja ka

§ 25järgi (vt nt Riigikohtu 25.

oktoobri 2017 otsus kohtuasjas nr 2-14-18828, p 17). Kuna parendused kinnistule ning osa laenulepingu järgseid makseid tehti abielu ajal, tuleb eeldada, et need tehti ühisvara arvel. Kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et abielu ajal tehti laenumakseid ja parendused kinnistule tema lahusvara arvel. Vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-108-16, p 16). Hageja on palunud arvata kostja kinnistule tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka ja selle jagada üksnes alates 1. juulit 2010 puudutavas osas.

1995 kehtivuse ajal tehtud kulutuste osas palus hageja kalduda enda kasuks osade võrdsusest kõrvale

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel. Kohus leidis, et ekspertiisiaktiga (II kd, lk 18-53) on tõendatud kinnistu väärtuse suurenemine abielu ajal tehtud panuste tõttu. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.

1. mai
2. a istungil tunnistas kostja, et kinnistule ehitamisse panustasid mõlemad pooled (II kd, lk 69). Poolte
3. märtsi
4. a kokkulepe ja kostja tsiviilasjas nr 2-18-17396 vande all antud ütlused kinnitavad, et kostja on varasemalt nõustunud, et hageja ühisvara osa on pool maja väärtusest (I kd, lk 6, 40, 42 pöördel, 90 pöördel, 91). Kohus nõustus hagejaga, et antud juhul puudub vajadus tuvastada konkreetse investeeringu suurus, sest tuvastatud asjaolude põhjal tuleneb kogu kinnistu väärtuse tõus eelduslikult ühisvara arvelt. Kuna

kehtivuse ja abielu ajal poolte töö ja varaliste sooritusega kostja lahusvaraks olevale kinnistule panustamine tõstis kinnistu väärtust 70 000 euro võrra, tuleb see

27 lg 3 ja § 34 lg 1 alusel arvata ühisvara hulka ja

§ 37alusel jagada.

Mõlemad pooled osalesid ehituses nii töö kui rahaga. Kohus ei pidanud vajalikuks eristada, millises ulatuses tuleb hüvitis arvestada ühisvara hulka

§ 27lg 3 ja millises ulatuses § 34 lg 1 alusel.

Arvestades, et kinnistule abielu ja

1995 kehtivuse ajal panustatu tõstis kinnistu väärtust 2000 euro võrra, tuleb

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel kalduda hageja kasuks abikaasade osade võrdsusest kõrvale 1000 euro võrra (2000 eurot/2). 4 Kohus ei nõustunud sellega, kuidas hageja on arvesse võtnud ühisvarast kostja laenulepinguga seotud kohustuste täitmist. Kinnistu soetamise laenumaksete tasumine abielu ajal ei suurendanud vastavas proportsioonis kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtust. Kostja võttis kinnistu omandamiseks laenu ja omandas kinnistu enne abiellumist, abielu ajal laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tulemusena kinnistu väärtus ei tõusnud. Samuti kasutati laenust kinnistu ostuks 55 000 krooni, ülejäänud 45 000 krooni kohta on märgitud vaid, et see oli kinnistu parendamiseks, kuid raha tegeliku kasutamise otstarbe ja aja kohta andmed puuduvad. Lisaks teatas hageja esindaja 13. aprilli 2020. a istungil, et kinnistu on soetatud hageja teenitud raha, mitte laenu eest, laen on 1% (I kd, lk 90 pöördel). Sellises olukorras pidas kohus põhjendatuks võtta aluseks abielu ajal ehk eelduslikult ühisvara arvel reaalselt tasutud laenumaksed, kuid mitte suuremas ulatuses kui on seda teinud hageja (7500 eurot). Arvestades kostja lahusvaraks oleva kohustuse täitmist abielu ajal, tuleb kalduda hageja kasuks osade võrdsusest

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale 3750 euro võrra (7500/2).

§ 17

näeb ette, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kostja ei ole esitanud pere elukorralduse kohta (mh seoses eluaseme ja kinnistuga) konkreetseid asjaolusid ja tõendeid, mis annaksid alust väita, et abielu ajal panustatu oleks jooksvalt ära tarbitud. Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest. Abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad üldiselt

§-d 18 ja

1. Hageja väitel on ta laenud võtnud ja kulutanud perekonna huvides. Kohus leidis, et iseenesest saab eelmärgitud eesmärkidel (sh perele eluaseme rajamiseks) võetud kohustuste puhul olla tegemist tehingutega perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, mille eest vastutab ka kostja. Vahendite sellist kasutamist peab tõendama hageja. Hageja
2. mail 2021 vande all antud ütluste (II kd, lk 70) kohaselt kasutati laene ehituse eesmärgil, maja, laste ja pere jaoks. Pangalaenud võeti ehituse eesmärgil. Samuti olid hagejal suured sissetulekud. Kogu raha tõi hageja sularahas koju või maksis pangaarvelt makse. 10 000 euro suurused laenud puudutavad teise ehitusjärgu alustamist. Kuna pank ei andnud korraga 20 000 eurot, võeti laenu ka H.L.. Laenud võeti vundamendi, akende ja uste jaoks. Seega on hageja näidanud 10 000 euro suuruste laenude puhul ära raha saamise aja ja mingisugusel määral täpsustanud selle kasutamist. Krediitkaardilepingust tuleneva kohustuse kohta ei ole hageja välja toonud raha konkreetsemat kasutust ega seda, millal ja kui suures summas laen võeti. Hageja ei ole pidanud vajalikuks ega võimalikuks tuua välja kinnistule tehtud (sh rahalisi) kulutusi, seega ei saa teha mh järeldust selle kohta, et parendamine oli võimalik vaid kõigi hageja laenude arvel. Kohus leidis erinevalt hagejast, et
3. septembri
4. a laenulepinguga seonduv ei tõenda mitte seda, et ülejäänud laene kasutati järelikult elamu parendamise eesmärgil, vaid seda, et vahendeid kasutati ka muuks kui otseselt pere ülalpidamiseks ja kinnistu parendamiseks ning et hageja esialgsed väited
5. a laenu kasutamise kohta ei vastanud tõele. Kohus oli seisukohal, et tõendatud on poolte solidaarkohustuse tekkimine vaid
6. a laenude osas ning hagejale tuleb

§ 34

lg 2 alusel hüvitada ühisvara arvel lahusvarast tasutud 13 536 eurot 46 senti (8036,46 + 5500). 9451 euro 87 sendi hüvitamine ei ole põhjendatud. Kostja tasaarvestuseks seoses

1. a laenude ühisvarast teenindamisega ei ole eeltoodust tulenevalt alust. Eeltoodut arvestades tuleb parenduste väärtus 70 000 eurot arvata ühisvara hulka. Ühisvarast tuleb hagejale hüvitada hageja lahusvara arvel kantud 13 536 eurot, samuti kalduda ühisvara 5 jagamisel hageja kasuks võrdsusest kõrvale 4750 euro võrra. Ühisvara tuleb jätta kostjale, kellel tuleb maksta hagejale selle eest hüvitis. Kohus leidis, et kostjalt ei saa mõista välja rohkem kui hageja enda arvutuskäigu järgi kujuneva summa. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja hüvitis 44 143 eurot 23 senti (kummagi osa 25 856 eurot 77 senti ((70 000 - 13 536,46 4750)/2), millele lisandub 13 536 eurot 46 senti ja 4750 eurot). VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis tasumata hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Maakohus leidis, et põhjendatud on jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel kostja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt kostja lahusvarasse kuuluva kinnisasja turuväärtuse kasv 70 000 eurot tuleb arvata ühisvara hulka.

§ 34

lg 1 ei kuulu kohaldamisele olukorras, kus valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara teise abikaasa lahusvara huvides. Kui abikaasa ise käsutab ühisvara või oma lahusvara teise abikaasa lahusvara huvides, siis sellist olukorda

ei reguleeri. Kostja leiab, et teostatud ekspertiisiga tuvastati, et kinnistu väärtus on tõusnud konkreetsel ajavahemikul (s.o abielu ajal). Kostja hinnangul on see üksnes faktiline asjaolu, mis ei tõenda seda, et konkreetne kinnistu väärtuse tõus tuleneb ühisvara arvelt. Lisaks pole kunagi vaidlustatud fakti, et kinnistu ehitustöid tehti poolte abielu ajal. Selleks, et hageja saaks oma nõude maksma panna, peab olema tõendatud investeeringu suurus, kinnistu väärtus vahetult enne investeeringut, kinnistu väärtus peale investeeringut ja seejärel ühisvara panuse väärtus tänase päeva seisuga. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja iga väidetava konkreetse kulutuse, selle suuruse ja väärtuse. Kinnistul tehtud tööde tõttu ei ole suurenenud lahusvara väärtus. Tegemist on töödega, mis tehti abielu ajal ning kogu perekonna vajaduste rahuldamiseks. Seega on tegemist kulutustega, mis olid tehtud lähtuvalt perekonna ülalpidamise kohustusest (

§ 16

) ning teisel abikaasal (s.o hagejal) ei ole õigus neid kulutusi tagasi nõuda (

§ 17

). Hageja on elanud kostja lahusvarasse kuuluvas eramus, maksmata üüri ning tasumata muid elamis- või kommunaalkulusid. Ekspertiisiga on fikseeritud üksnes kinnistu väärtuse muutus kui faktiline asjaolu. Kostja hinnangul ei ole ekspertiisiga võimalik tõendada, et kinnistu turuväärtuse kasv kuulub ühisvarasse. Hageja peab tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse - käesolevas asjas siis ühisvara arvelt tehtavate kulutuste väärtuse, mida hageja ei ole teinud.

1. a laenude näol ei ole tegemist abikaasade solidaarkohustuse, vaid üksnes hageja kohustusega. Hageja ei ole
2. a laenude osas esitanud laenulepinguid ega muid dokumente, mis tõendaksid laenukohuste suurust ja muid olulisi andmeid. Kostja ei ole
3. a laenude sõlmimisel osalenud ning võttes arvesse, et kostja ei olnud laenudest teadlik ning laenu on maksnud üksnes hageja, ei ole pooled väljendanud tahet vastutada vaidlusaluste laenude eest solidaarselt. Hageja ei ole tõendanud, et
4. a laene oleks kasutatud ühise majapidamise korraldamise või laste või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks.
5. septembri
6. a laenulepinguga seonduv ei tõenda
7. a võetud laenude kasutusotstarvet. Kostja seab kahtluse alla hageja vande all antud ütlused
8. a laenude kasutamise osas. 6
9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus on õigesti leidnud, et tuleb eeldada parenduste tegemist ühisvara arvel. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Maakohus on õigesti leidnud, et abikaasade töö ja kulutuste väärtus võrdub väärtusega, mille võrra kinnistu tänane turuväärtus on kõrgem tänu parendustele (võrrelduna sellega, milline oleks kinnistu turuväärtus täna ja ilma parendusteta).

§ 34

lg 1 ei ole kohaldatav, sest reguleerib situatsiooni, milles ühisvara on antud kasutusse. Antud juhul on täpsem kvalifikatsioon

§ 27lg 3.

Hageja ei nõustu kostjaga, et ekspertiis ei tõenda seda, et kinnistu väärtuse tõus tulenes ühisvara arvelt. Kui lahutada kinnistu tänasest turuväärtusest kinnistu turuväärtus hüpoteetilises seisundis, milles parendusi tehtud ei ole, siis on järeldatav, et väärtuse kasv on toimunud parenduste tõttu ja arvel. Kostja võttis

1. mai
2. a kohtuistungil (vt protokolli lk 3-4) omaks, et kinnistut parendati kokkuvõttes nii hageja kui kostja vahenditest. Kostja väide, et hageja tellitud ekspertiis näitab, mis oli kinnistu väärtus abielu sõlmimise kuupäeval ning abielu lõppemise seisuga, on ebaõige. Ekspertiis näitab hoopis tänaseid väärtusi, lihtsalt erinevate parendusastmetega hüpoteetiliste koosseisude puhul. Maakohus leidis õigesti, et pole tõendatud, et kulutused oleks ära tarbitud. Ka ei esitanud kostja mingit nõuet ega tõendeid selle kohta, kui suur oli tema meelest selle väärtus, et pere majas elas ja mis alusel/kui palju seda tuleks arvesse võtta. Kostja väide, et kinnistu parenduste väärtus ei kajastagi kulutuste (ja töö) väärtust, on ebaõige. Käesoleval juhul on parenduste väärtus tuvastatud ja kuna see on 100% soetatud ühisvara arvel, siis on maakohus õigesti hinnanud, et kogu see väärtus tuleb arvata ühisvara hulka. Maakohus leidis õigesti, et tõendatud on solidaarkohustuste tekkimine hageja poolt võetud
3. a laenude osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja suurema hüvitise kui 36 000 eurot ja viivise sellelt ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja hüvitisenõude 36 000 eurot ületavas osas ning viivisenõude sellelt rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
5. Hageja on esitanud ühisvara jagamise nõude. Poolte abielu kestis nii praegu kehtiva kui ka enne
6. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse kehtivuse ajal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ajaliselt kohalduva õiguse kohta ning ei korda neid.
7. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega selle kohta, et maakohus on ekslikult arvanud kostja lahusvaras oleva kinnisasja väärtuse tõusu ühisvara hulka. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud, et abielu ajal tehti kinnisasjal erinevaid töid.

§ 27

lg 3 kohaselt ei arvata lahusvara hulka neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused). Niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Ringkonnakohtu hinnangul on kinnisasja parendamine, sh sellele elamu ehitamisega selgelt suunatud varalt kasu saamisele, mis seisneb kinnisasja väärtuse tõusus ja kinnisasja suuremates kasutuseelistes.

§ 27

lg 3 järgi ei ole oluline kumb abikaasadest töö või varaliste sooritustega panustas. Oluline on, et see on toimunud varaühisuse ajal. Ka enne

1. juulit 2010 sai lugeda abikaasade panustega tekitatud vara väärtuse juurdekasvu ühisvaraks, mida saab jagada (vrdl Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 15). 7
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vara väärtuse juurdekasvu tuvastamisel põhjendatult lähtunud eksperdiarvamuses toodust. Ekspert andis ekspertiisis (II kd, tl 18-53) hinnangud kinnisasja hetkeväärtusele kolmes erinevas hüpoteetilises olukorras. Esiteks olukorras, kus kinnisasjale ei oleks abielu ajal parendusi tehtud, teiseks olukorras, kus oleks tehtud parendused üksnes enne
5. juulit 2010, ning kolmandaks olukorras, kus kinnisasjale oleks tehtud parendused abielu ajal, kuid mitte pärast seda. See tähendab, et ekspert ei hinnanud, mitte seda, milline oli kinnisasja väärtus enne abiellumist, aastal 2010 ja abielu lahutamise ajal, vaid ta hindas seda, milline oleks ekspertiisi tegemise aja seisuga kinnisasja väärtus kolmes erinevas hüpoteetilises olukorras sõltuvalt sellest, millised parendused oleks kinnisasjale tehtud. Tegemist on sobiva meetodiga tuvastamaks abielu ajal tehtud abikaasade kulutuste väärtust, kuivõrd see näitab, mil määral mõjutavad abielu ajal tehtud kulutused kinnisasja väärtust täna. Parenduste tulemusel kinnisasja väärtuse suurenemist saabki pidada abikaasade abielu ajal tehtud kulutuste väärtuseks. Kuivõrd ekspert hindas igas eeltoodud olukorras kinnisasja hetkeväärtust, st väärtust igas eeltoodud hüpoteetilises olukorras samas ajahetkes, on väärtuste vahe taga üksnes kinnisasjale tehtud parendused, mitte aga kinnisasja väärtuse kasv ajas. Kuna abielu ajal tehtud parendused on tehtud eelduslikult ühisvara arvel ning kostja ei ole vastupidist väitnud ega tõendanud, ei ole vaja tuvastada üksikute panuste suurust, vaid võimalik on lähtuda sellest, kui palju kulutused tervikuna kinnisasja väärtust on tõstnud.
6. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et kostja peab hagejale hüvitama pool kinnisasja väärtuse tõusust, s.o 36 000 eurot, millest 35 000 eurot on pool väärtuse tõusust praeguse perekonnaseaduse kehtivuse ajal ning 1000 eurot varem kehtinud perekonnaseaduse kehtivuse ajal. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tehtud panused kinnisasja parendamiseks on perekonna ülalpidamise kulu

§ 16

mõttes, mille hüvitamist

§ 17

kohaselt nõuda ei saa.

§ 16

lg-tes 1 ja 2 on mõeldud jooksvaid kulutusi, mis perekonna ülalpidamise käigus ära tarbitakse. Praegusel juhul nähtub aga eksperdiarvamusest, et tehtud kulutuste tulemusena on oluliselt suurenenud kostja lahusvaras oleva kinnisasja väärtus. Seega ei ole neid kulutusi n.ö ära söödud, vaid nende väärtus oli ka abielu lõppemisel alles. 11. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on põhjendamatult lugenud hageja abielu ajal sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused poolte ühisteks kohustusteks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud ekslikult

§ 18

lg-t 1.

§ 18

lg 1 kohaselt tekib tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, abikaasade solidaarkohustus, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Perekonnaseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt peaks

§ 18

lg 1 hõlmama eelkõige tehinguid pereliikmete tavapäraste eluvajaduste katmiseks: nt toidu, kütte, valgustuse ning riietuse hankimine, tervishoiuga seotud kulutused, laste hooldamise ja kasvatamise kulud, samuti muud eluvajadused, nagu puhkeaja sisustamine. Abikaasade solidaarvastutust loovate kohustuste hulka ei mahu ühekordsed suuremad kapitalimahutused, nt korteri või elumaja soetamine. Nii suurte rahapaigutuste puhul ei saa pidada otstarbekaks solidaarvastutuse tekkimist tõlgendamise ja hinnangute andmise teel, vaid eelistada tuleks kokkulepetega saavutatavat selgust kohe võlasuhte loomise algusest peale, nt peaksid mõlemad abikaasad suurema laenu puhul lepingu sõlmimisel osalema ning algusest peale väljendama oma tahet vastutada solidaarselt. Praegu on hageja tuginenud sellele, et ta võttis kokku laenu 20 000 eurot kinnisasjale elamu ehitamiseks. Hageja vande all antud ütluste kohaselt (II kd, tl 70 pöördel) oli tema sissetulekuks aastatel 2010-2016, s.o seitsme aasta jooksul kokku 155 981 eurot, mis teeb keskmiseks aasta sissetulekuks 22 142 eurot 86 senti. Ringkonnakohus leiab, et laenu võtmine ligikaudu ühe 8 abikaasa aastase sissetuleku ulatuses ületab

§ 18

lg 1 mõttes abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra, mistõttu ei saa seda lugeda automaatselt abikaasade ühiseks kohustuseks, vaid see eeldanuks vastavat kokkulepet. Seda kinnitab ka asjaolu, et pooled ise on sarnases summas elamu ehitamiseks varem laenu võtnud ühiselt (I kd, tl 129). Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja pool laenude jäägist abielu lõppemise seisuga. 12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka osas, milles maakohus leidis, et kostja peab hüvitama hagejale pool abielu ajal tasutud kinnisasja ostmiseks võetud laenu tagasimaksetest. Iseenesest oli tegemist kostja enne abielu võetud kohustusega, mille eest

1995 § 20 lg 1 kohaselt vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel, ning

§ 33lg 3 kohaselt vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga.

See ei tähenda aga seda, et varaühisuse lõppedes tekiks abikaasadel kohustus hüvitada teisele abikaasale pool enda isiklike kohustuste täitmiseks tehtud maksetest. Arvestada tuleb seda, et üldjuhul on kõik abikaasade sissetulekud varaühisuse kestel nende ühisvaras, st abikaasal ei pruugi olla lahusvara, mille arvel oma isiklikke kohustusi täita. Abikaasadel võib olla aga isiklikke kohustusi nii ajast enne abielu kui ka võivad need tekkida abielu ajal tulenevalt sellest, et abikaasad on ka pärast abiellumist iseseisvad inimesed enda isiklike huvide ja vajadustega, mille rahuldamiseks nad sõlmivad tehinguid, mis ei pruugi olla sõlmitud perekonna huvides. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

1995 § 20 lg-t 1 ning

§ 33

lg-t 3 seetõttu mõistlikult tõlgendada selliselt, et mõlema abikaasa isiklike kohustuste tarbeks tehtud mõistlikud igapäevased kulutused, mis ei ületa abikaasade tavalist elustandardit, ei kuulu abielu lõppedes hüvitamisele. Lähtuda tuleb sellest, et mõlemal abikaasal on enda isiklike vajadusi, mille katmiseks nad ühisvarast kulutusi teevad, st mõlemad abikaasad on kasutanud enda poolt ühisvarast. Seaduse eesmärgiks ei ole, et abielu lõppemisel tuleks hakata hüvitama kõiki kulutusi, mis on abielu ajal tehtud. Praegusel juhul on kostja igakuised laenumaksed olnud vahemikus ca 80-100 eurot (I kd, tl 172-174). Tegemist ei ole kuluga, mis ületaks tavapäraseid igapäevakulutusi, arvestades eespool toodu ühe abikaasa sissetuleku suurust. Seetõttu ei pea kostja seda ka hagejale hüvitama. 13. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Arvestades asjaolu, et hagi rahuldatakse osaliselt, ei näe ringkonnakohus põhjust sellest reeglist TsMS § 164 lg 2 alusel kõrvale kalduda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 9