KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2022, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-6872 Kohtukoosseis Sten Lind, Pav

§ 107lg 3 p 1, 2 nõuetele ja on lubatav tõend.

Kohus lisas, et kohtupraktikas on arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi kasutamine tavapärane (nt kr.asjad 1-18-4183, 1-19-1577). 3

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Kobli kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja T. Kobli õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul tuvastati T. Kobli vere alkoholisisaldus vastavalt ettenähtud korrale
2. novembril 2019 tehtud ekspertiisiga, millega tuvastati, et T. Kobli veres oli alkoholi 1,34 +/0,05 mg/g, mis jääb alla liiklusseaduses sätestatud alkoholijoobe piirmäära. Apellant peabki võtmeküsimuseks, kas peale seda, kui
3. novembri 2019 ekspertiisiga ei tuvastatud T. Kobli veres alkohoolijoobe tunnusele vastavat etanoolisisaldust, on õige ja seaduslik tagantjärele tehtud arvutuste põhjal väita, et T. Kobli siiski oli alkoholijoobes. Kaitsja hinnangul ei näe justiitsministri määrus „Riiklikus ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside loetelu“ ette võimalust tuvastada arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga vere alkoholisisaldust, seda saab teha vaid toksikoloogiaekspertiisiga. Nimelt on määruse § 2 lg 2 kohaselt arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi alaliigid narkootiliste ja psühhotroopsete ainete koguse hindamise ekspertiis ja toksiliste ainete mõju hindamise ekspertiis. Eksperdil puudub pädevus luua ise või ise sisustada mingi ekspertiisi liik, millega asuda mõnda teist ekspertiisiliiki ümber sisustama. Kaitsja leiab, et joobe tuvastamise arvuste põhjal välistavad ka kohtupraktika, õigusaktid ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi akrediteering. Kaitsja viitab Riigikohtu otsustele, milles Riigikohus on öelnud, et selle kindlaksmääramine, kui palju on isiku väljahingatavas õhus alkoholi, eeldab mõõtmist ja tagatud peab olema mõõtetulemuse jälgitavus. Mõõteseaduse kohaselt tagab mõõtetulemuse jälgitavuse taadeldud mõõtevahendi kasutamine ja asjakohane mõõtemetoodika. Korrakaitseseaduse § 38 lg 1 lubab alkoholijoovet tuvastada indikaatorvahendiga, tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Viimasel juhul on mõõteseadmeks gaasikromatograaf. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi akrediteerimistunnistuse nr L127 kohaselt on EKEI-l akrediteering vere etanoolisisalduse mõõtmiseks gaasikromatograafia meetodil. Kaitsja leiab, et ekspert ei või arvamuste andmisel väljuda kehtestatud pädevuse raamidest ning hakata alkoholi kogust veeres määrama enda kehtestatud viisidel. Kaitsja leiab, et
4. aprilli 2021 ekspertiisiakt nr 21ELÕX0058 on ka sisuliselt ebausaldusväärne. Eksperdiarvamus põhineb võõrkeelsest akadeemilisest kirjandusest võetud arvandmete vahemiku baasil arvestatud keskmistele arvandmetele tuginedes tehtud retrospektiivsetel arvestustel. Ekspertiisiakt sisaldab oma retrospektiivsetes arvutustes lubamatult palju subjektiivseid ja umbmääraseid eeldusi. Puuduvad andmed ja tõendid, et retrospektiivsed arvestused oleks kuidagi pädevalt kinnitatud või õiguspraktikas (nii kodu- kui välismaal) aktsepteeritud. Ekspertiisiakt nr 21E-LÕX0058 kätkeb endas loogikaviga. Kui võtta eelduseks ekspertiisiaktis nr 21E-LÕX0058 nimetatud arvandmed ja loogika, et ajas tagasi minnes saab arvestada etanooli kogust veres (vastupidiselt etanooli eemaldumisele verest), siis saab iga inimese puhul väita, et mingi aeg tagasi oli ta purjus. Kui kohtulikul uurimisel küsiti eksperdilt, kas tagurpidi arvestuses ei saa öelda, et mingi aja eest oli iga inimene purjus, vastas ekspert, et nullpunkti ei saa kunagi aluseks võtta, alati peab olema mingi alkoholikontsentratsioon, millest tagasi saab 4 arvutada. Kaitsja leiab sellest tulenevalt: „Ekspert ütles sisuliselt, et retrospektiivse ajas tagasimineva alkoholikoguse arvutamine on loogiline eeldusel, et isikul on mingi alkoholi kontsentratsioon, mis on suurem kui null. Kui palju suurem? 0,001? 0,01? 0,1? Kes määrab kellel, millisel (milliste füsioloogiliste omadustega) isikul ja kui palju suurem kui null? Paljud fermenteeritud söögi- ja joogitooted sisaldavad alkoholi, rääkimata ravimitest. Näiteks keefiri alkoholisisaldus on vahemikus 0,2–0,6%. Julgeks väita, et mingi alkoholi kontsentratsioon mis on suurem kui null on paljudel kui mitte valdaval osal inimestest. Nii saab ekspertiisiaktis nr 21E-LÕX0058 retrospektiivse arvutuse loogika järgi arvutada ajas tagasi alkoholijoobesse valdavat osa, kui mitte kõiki inimesi. Seda eriti aktis toodud ja toomata (vanus, kaal, haigused, ainevahetuse kiirus vms) subjektiivsetel ja umbmääraseid eeldustel.“ Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et „14.04.2021 ekspertiisiaktina peakirjastatud dokument nr 21ELÕX0058 ei vasta seaduse nõuetele, on sisuliselt ebausaldusväärne ning seega tõendina kõlbmatu“. Muid tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaksid Taavi Kobli joobes juhtimist, ei ole. Selle kohta, et T. Kobli juhitud auto liikus vastassuunavööndis, märgib kaitsja, et vastassuunavööndisse võib eksimuse tõttu kalduda iga juht, ning leiab, et T. Kobli tuleb joobes juhtimise tõendamatuse tõttu õigeks mõista.
5. Apellatsioonile on esitanud vastuse prokurör ja kannatanu esindaja. 4.1 Prokurör leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Prokurör möönab, et selle tuvastamine, kui palju on isiku organismis alkoholi, eeldab väljahingatava õhu või vere alkoholisisalduse mõõtmist. Praegusel juhul ongi T. Kobli vere alkoholisisaldust mõõdetud ja toksikoloogiaekspertiisi käigus tuvastati gaasikromatograafilise meetodiga T. Kobli vere etanoolisisalduseks 1,34 mg/g. Prokurör leiab aga, et see ekspertiis ei välista veel joobe tuvastamist teiste tõenditega, antud juhul arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga. Kaitsja on ka ise toonud apellatsioonis selle ekspertiisi liigi välja kui ühe justiitsministri määrusega lubatud ekspertiisi. Ekspert on kohtus ka selgitanud, et joobe tuvastamiseks kasutati mõlemat ekspertiisi: esiteks toksikoloogiaekspertiisi, millega tuvastati süüdistataval veres alkoholisisaldus vereproovi võtmise ajal, seejärel kasutati arstlikku kohtutoksikoloogiaekspertiisi tuvastamaks alkoholisisaldust süüdistatava veres mootorsõiduki juhtimise ajal. Viimase ekspertiisi puhul oli sisuliselt tegemist toksiliste ainete mõju hindamisega arvutuslikult. Selleks kasutati ekspertiisiasutuse EKEI poolt kinnitatud sisemist juhendit. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on kohtupraktikaski mõlemat ekspertiisiliiki korduvalt kasutatud. Prokuröri hinnangul on nii ekspertiisiaktist kui eksperdi kohtus antud selgitustest tulenevalt jälgitav ja arusaadav, kuidas ekspert on oma järeldusteni jõudnud. Selles, et olemas olevate algandmete põhjal arvutatakse välja vere alkoholisisaldus mootorsõiduki juhtimise ajal, pole mingit loogikaviga. Kui algandmete kohaselt oleks alkoholisisalduseks veres null, pole arvutamine tõepoolest võimalik. Antud juhul oli võimalik teha arvutuslikult tõepäraseid järeldusi selle kohta, kui suur oli süüdistatava vere alkoholisisaldus kella 18.30 5 paiku, millest oli vereproovi võtmise ajaks möödunud juba kaks tundi ja 40 minutit, mis on küllaltki pikk aeg. Selle aja jooksul nii erialase teaduskirjanduse kohaselt kui ka üldteadaolevalt inimese veres alkoholi kontsentratsioon väheneb. Lisaks on apellatsioon põhjendamatu ka selles osas, mis puudutab süüdistatava õigeksmõistmise taotlust. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et süüdistatav ei olnud liiklusõnnetust põhjustades alkoholijoobes, vastutaks ta mootorsõidukiga vastassuunavööndis sõites isikule ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise eest KarS § 422 lg 1 järgi. 4.2 Kannatanu esindaja palub samuti jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ühtlasi taotleb ta kannatanu menetluskulude süüdistatava või – maakohtu otsuse tühistamise korral – riigi kanda jätmist. Kannatanu esindaja märgib, et üldjuhul on võimalik juhi joobeseisund tuvastada lühikese aja jooksul ning see näitab piisava täpsusega ka juhi organismis olnud alkoholi kogust sõiduki juhtimise ajal. Praegusel juhul on aga vereproov võetud kell 21.10 ehk 2 tundi ja 37 minutit pärast liiklusõnnetuse toimumist. Seda, et ajas alkoholi kontsentratsioon inimese organismis väheneb, on senises kohtupraktikas loetud üldtuntud asjaoluks. Sellised ekspertiisid on muutunud kriminaalmenetluses juba tavapäraseks. Alati ei ole võimalik tuvastada alkoholikogust isiku organismis vahetult pärast mootorsõiduki juhtimist ning seetõttu võib alkoholikoguse tuvastamise ajaks olla alkohikontsentratsioon inimese organismis muutunud, seda nii suurenemise kui vähenemise suunas. Näiteks on käsitletud sellise ekspertiisi lubatavust ja tähendust Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2018 lahendis nr 1-17-5879 ja 20.02.2019 lahendis 1-18-
6. Kannatanu esindaja möönab, et ekspertiisiliigiks ei pruugi olla arstlik kohtutoksikoloogia ekspertiis justiitsiministri 18.01.2008 määruse nr 4 § 2 lg 2 mõttes. Pigem võiks ekspertiis liigituda isiku kohtuarstlikuks ekspertiisiks (terviseseisundi tuvastamise ekspertiis) sama määruse § 2 lg 1 p 2 ja lg 3 p 4 mõttes. Kannatanu esindaja rõhutab aga, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta konkreetseid ekspertiisiliike.

§ 95

lg 1 sätestab, et ekspert on isik, kes rakendab seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Praeguses menetluses lahendatud küsimus oli eriteadmisi vajav küsimus ning seotud on see inimese terviseseisundiga. Ekspertiisi liigi nimetusest on olulisem ekspertiisi sisu ja eksperdiarvamuse jälgitavus. Ekspert on eriteadmistega isik, kes on kohtuistungil selgitanud oma arvamuse kujunemist ning apellant ei ole esitanud tõendeid või väiteid, mis seaksid eksperdi järeldused kahtluse alla. Asjaolu, et inimese organismis aja jooksul etanooli elimineerimise kogustena on võetud aluseks võõrkeelses kirjanduses avaldatud andmed, ei muuda eksperdi arvamust ebaseaduslikuks. Inimese organism on ühesugune erinevates riikides ning igas õigusruumis ei ole vajalik teha oma uuringuid. Prokurör ega ekspert ei ole esitanud tõendina võõrkeelset kirjandust, vaid ekspert on lähtunud vastavast erialakirjandusest ning kujundanud selle põhjal oma arvamuse. Kannatanu esindaja märgib, et apellandi argumentides on loogikaviga. Alkoholi kontsentratsiooni inimese organismis saab tagantjärgi tuvastada vaid erandolukorras ja väga kindlate eeltingimuste olemasolul. Kui inimese organismis ei ole tuvastatud alkoholi, siis ei ole 6 võimalik teha ka tagasiarvutust varasema alkoholisisalduse kohta organismis. Seda on kinnitanud oma ütlustes ka ekspert MT, kes selgitas, et sellise tagasiarvutuse tegemine ei ole võimalik n-ö nullpunktist, alati peab olema tuvastatud mingi alkoholikontsentratsioon. Teiseks peab olema tuvastatud, et pärast juhtimist ei oleks inimene manustanud täiendavalt etanooli. Loomulikult ei ole võimalik tagasiarvutust teha olukorras, kus inimesel ei olegi tuvastatud organismis alkoholi. Apellandi läbi kogu menetluse esitatud argument kainele inimesele joobeseisundi omistamise kohta ei ole asjakohane, kuna T. Koblil tuvastati haiglas võetud vereproovist märkimisväärne kogus etanooli ning ta ei olnud vahepeal tarbinud alkoholi. Lisaks apellatsioonile vastamisele on kannatanu esindaja märkinud, et kannatanu soovib avaldada nördimust kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni osas, mille tõttu jäeti kannatanu enda kanda tsiviilhagi esitamisega seotud kulud. Soovides ennast ja kriminaalmenetlust seoses tsiviilhagiga mitte koormata, sõlmis Y süüdistatava kindlustusandjaga kompromisslepingu. Kahju hüvitamise kohustus on solidaarselt süüdistataval ja tema kindlustusandjal, samuti kannatanul tekkinud menetluskulude hüvitamine. „Karistuseks“ selle kompromissi eest ei hüvitatud kannatanule kahju hüvitamise nõude esitamiseks tehtud kulutusi. See on sõnum kannatanutele mitte sõlmida kompromisse, vaid jätta tsiviilhagi kohtu lahendada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuigi joobeseisundi tuvastamisel arvutustele tuginemine on põhimõtteliselt lubatav, ei anna arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi akt praegusel juhul usaldusväärset teavet T. Kobli vere alkoholisisalduse kohta auto juhtimise ajal. Sellest tulenevalt on maakohus lugenud alusetult tõendatuks, et T. Kobli oli auto juhtimise ajal alkoholijoobes, ning maakohtu otsus tuleb tühistada. Samas ei ole alust T. Kobli õigeksmõistmiseks, vaid T. Kobli tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 järgi.
2. Kaitsja seisukoht, nagu saaks ekspert tuvastada isiku alkoholijoovet üksnes isiku vere alkoholikontsentratsiooni mõõtmisega, on ekslik. Tõsi on see, et juhi joobe tuvastamine eeldab tema vere või väljahingatava õhu alkoholi kontsentratsiooni välja selgitamist, kuna liiklusseadus näeb ette vere või väljahingatava õhu alkoholi kontsentratsiooni piirmäära, millest alates loetakse juht alkoholijoobes olevaks. Seejuures tuleb rõhutada, et oluline on juhi vere alkoholisisaldus just talle etteheidetava teo toimepanemise ajal (praegusel juhul on seega oluline, milline oli alkoholi kontsentratsioon T. Kobli veres siis, kui tema juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu tulnud autoga). On ilmne, et mõõtmine on kõige vahetum viis saamaks usaldusväärset teavet selle kohta, kui palju on isiku veres või väljahingatavas õhus alkoholi. Seetõttu on ka Riigikohus oma praktikas leidnud, et joobe tuvastamine isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Isiku vere alkoholikontsentratsiooni mõõtmistulemus näitab seda, kui palju oli isiku veres 7 alkoholi talt vereproovi võtmise ajal. Kuna vere alkoholisisaldus ei püsi muutumatuna, ei anna vere alkoholisisalduse mõõtmine juhul, kui mootorsõiduki juhtimise ja vereproovi võtmise vahele jääb pikem ajavahemik, piisavat teavet selle kohta, milline oli isiku vere alkoholisisaldus auto juhtimise ajal. Siiski ei tähenda öeldu, et juhi vere alkoholisisaldus juhtimise ajal ei olegi välja selgitatav, kui talt võetakse vereproov tükk aega pärast ajahetke, mille seisuga on vaja joove tuvastada. Isiku vere alkoholisisalduse tuvastamise vereproovi võtmisest varasema ajahetke seisuga on võimalik, kui on olemas teaduslikel andmetel põhinev valem, mis võimaldab mõõtetulemuse põhjal arvutada välja isiku vere alkoholisisalduse varasemal ajahetkel. Riigikohtu praktikast, mille kohaselt on joobe tuvastamiseks vajalik isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisalduse mõõtmine, ei tulene, et tõendina oleks kasutatav vaid vahetu mõõtmistulemus ise. Samuti ei tulene õigusaktidest ega kohtupraktikast, et ekspert ei või anda talle esitatud küsimuses arvamust, tuginedes lisaks mõõtmistulemusele ka oma eriteadmistele.

§ 95

lg-st 1 tulenevalt tähendabki ekspertiis mitteõiguslikke eriteadmiste ehk mingi muu valdkonna teadustulemuste kasutamist. See, et eksperdiarvamus põhineb mõõtmistulemuste põhjal tehtud arvutustel, on tavapärane (nt kasutatakse seda liiklusekspertiiside puhul). Kuna vereproov võeti T. Koblilt rohkem kui 2,5 tundi pärast liiklusõnnetust, ei näita kohtutoksikoloogia ekspertiisi mõõtetulemus, mille kohaselt oli T. Kobli veres etanooli 1,34+/0,05 mg/g, seda, kui palju oli T. Kobli veres alkoholi liiklusõnnetuse ajal. Samas on tõendatud, et T. Kobli ei saanud alkoholi tarbida pärast liiklusõnnetust (selle järelduse osas ei ole kaitsja maakohtu otsust vaidlustanud). Kui T. Kobli pidi alkoholi tarbima enne liiklusõnnetust, on küsimus selles, milline oli alkoholi kontsentratsioon tema veres liiklusõnnetuse ajal. Sellest eeldusest ongi lähtutud arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi puhul. Ekspertiisiaktis esitatud uuringu kirjeldusest nähtub, et arvutuse lähekohaks on just asjaolu, et u 2,5 tundi pärast liiklusõnnetust oli T. Kobli veres etanooli 1,34+/-0,05 mg/g. Niisiis põhineb eksperdiarvamus auto juhtimise aegse T. Kobli vere alkoholikontsentratsiooni kohta mõõtmistulemusel. 7. Põhjendatud pole ka kaitsja seisukoht, nagu poleks EKEI-l pädevust tuvastada alkoholijoovet arstliku toksikoloogiaekspertiisi tulemusel. Justiitsministri määrusest „Riiklikus ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside loetelu“ ei tulene sellist piirangut. See, et määruse § 4 lg 2 p 1 nimetab kohtutoksikoloogia kui kohtukeemiaekspertiisi liigi ühe alaliigina alkoholiekspertiisi bioloogilisest materjalist, tähendab üksnes seda, et EKEI pädevuses on keemia meetodite abil määrata bioloogilise materjali alkoholisisaldust. Teisisõnu on tegemist sättega, mis annab kohtukeemiaeksperdile pädevuse teha ekspertiise määramaks etanooli kontsentratsiooni veres. See ei tähenda aga, et muu valdkonna EKEI eksperdil ei või olla pädevust isiku vere alkoholikontsentratsiooni välja selgitamiseks, kui tema meetodid seda võimaldavad. Kaitsja väide, justkui oleks kohtuarstliku toksikoloogiaekspertiisiga lubatud ainult narkootiliste ja psühhotroopsete ainete koguse hindamise, on alusetu. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete koguse hindamise ekspertiis on vaid üks arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi alaliik. Arstliku kohtutoksikoloogia teine alaliik on määruse § 2 lg 2 p 2 kohaselt toksiliste ainete mõju hindamise ekspertiis. Määrus ei täpsusta toksiliste ainete mõju hindamise ekspertiisi sisu. 8 Määrusest endast tuleneb, et alkoholiga seonduv kuulub toksikoloogia valdkonda – sellele viitab tõsiasi, et alkoholiekspertiis bioloogilisest materjalist on kohtutoksikoloogiaekspertiisi üks alaliik. Alkoholijoobe esinemine või selle puudumine on aga alkoholi mõju küsimus. Sellest tulenevalt ei ole õiguslikult välistatud alkoholijoobe tuvastamine arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga. Mis puutub kaitsja argumenti, et akrediteeritud meetodiks vere alkoholisisalduse määramiseks on gaasikromatograafia, siis kriminaalmenetluse seadustikust ega kohtuekspertiisiseadusest ei tulene, et kõigi ekspertiisiliikide jaoks oleks vajalik akrediteering. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et ekspertiisiliikide loend on kehtestatud eksperdi pädevuse piiramiseks. Kohtukolleegium osutab, et

§ 95

lg-st 1 tulenevalt võib ekspertiisi määrata juhul, kui tõendamiseseme asjaolu väljaselgitamiseks on vaja mistahes mitteõiguslikke eriteadmisi. St kriminaalmenetluse regulatsioonist tulenevalt ei ole põhjust eksperdi pädevust kuidagi piirata. Kohtuekspertiisiseaduse § 9 ja selle paragrahvi

1. lõike alusel kehtestatud justiitsministri määruse mõte ei ole ringkonnakohtu arusaama kohaselt kitsendada seda, milliseid ekspertiise teha võib, vaid näha ette, milliste ekspertiiside tegemise võimekus peab olema riiklikul ekspertiisiasutusel. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et põhimõtteliselt on isiku alkoholijoobe tuvastamine arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga lubatav.
2. Lisaks sellele, et kaitsja arvates ei või alkoholijoovet arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga tuvastada, tuleb ekspertiisiakt apellatsiooni kohaselt tõendina kõrvale jätta ka põhjusel, et kasutatud meetod ei ole usaldusväärne. Kohtukolleegium tõdeb, et argumendid, millele tuginedes kaitsja ekspertiisi usaldusväärsuse kahtluse alla seab, on ekslikud ja alusetud, küsimus, küsimusepüstitus ise aga põhjendatud. 8.1 Kaitsja leiab, et puuduvad andmed ja tõendid, et eksperdiarvamuse aluseks olevad arvutused oleks „kuidagi pädevalt kinnitatud või õiguspraktikas (nii kodu kui välismaal) aktsepteeritud“. Kohtukolleegium juhib kaitsja tähelepanu sellele, et maakohus on viidanud kriminaalasjadele, milles on alkoholijoobe tuvastamiseks kasutatud arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi. Kuigi kriminaalasjas nr 1-17-5879, millele on oma kirjalikus seisukohas viidanud kannatanu esindaja, jättis maakohus arvutusel põhineva eksperdiarvamuse tõendina kõrvale, asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et alkoholijoobe tuvastamine arvutuste alusel, kui seda teeb ekspert, on juhtudel, kui vere alkoholisisaldust on vaja tuvastada vereproovi võtmise ajast oluliselt varasema aja seisuga, lubatav ja vajalikki. Kui vereproov on võetud tunduvalt pärast isikule etteheidetava süüteo toimepanemise lõppu, kasutatakse selle välja selgitamiseks, milline pidi olema alkoholi kontsentratsioon isiku veres süüteo toimepanemise ajal, arvutamist teisteski riikides. Näiteks Saksa kohtupraktikas on juhul, kui vereproov on võetud teo toimepanemise ajast oluliselt hiljem, arvutus nõutav (vt nt B. Hecker: § 316 - Schönke/Schröder. StGB Kommentar.
3. Auflage 2019). 9 8.2 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et arvutuse põhjal isiku varasema joobe tuvastamine annab võimaluse süüdistada iga inimest selles, et ta oli mingil ajahetkel purjus. Ühtlasi on kaitsja jaoks mõistetamatu, mida tähendab eksperdi selgitus, et „alkoholikoguse arvutamine on loogiline eeldusel, et isikul on mingi alkoholi kontsentratsioon, mis on suurem kui null“. Need argumendid näitavad, et kaitsjale on jäänud põhimõtted, millel arvutus põhineb, arusaamatuks. Ekspertiisiaktis on selgitatud, et arvutuse aluseks on etanooli eliminatsioon organismist, st arvutuse aluseks on teaduslikud andmed selle kohta, millise kiirusega alkoholi kontsentratsioon veres väheneb. Selle meetodi kasutamine eeldab teadmist, et uuritaval perioodil etanooli eliminatsiooni protsess organismis aset leidis. Selle teadmise annab mõõtetulemus, mis näitab etanooli leidumist veres vereproovi võtmise seisuga. Kui vereproov vere etanoolisisaldust ei näita, puudub eeldus, millele tuginedes hakata arvutuse teel tuvastama isiku alkoholijoovet mingil varasemal ajahetkel (pole ajahetke, millest alates hakata isiku vere alkoholisisaldust tagasiulatuvalt arvutama). Kasutatud arvutus on võrreldav nt selle arvutamisega, kui kõrgel oli kukkuv ese mingil ajahetkel maapinnast: kui õnnestub eseme kukkumise ajal fikseerida selle kõrgus maapinnast mingil ajahetkel, on langemiskiirust teades võimalik välja arvutada, kui kõrgel oli see ese maapinnast mõni hetk varem; seevastu juhul, kui ese on juba maha kukkunud, ei ole enam võimalik välja arvutada, millal ta maha kukkus. Eksperdi selgitus, et null ei saa lähtepunktiks olla, tähendabki just seda, et kui isiku veres ei ole enam alkoholi, puudub n-ö tagasiarvutamise eeldus: kui tema veres ei ole alkoholi, ei ole ka mingit põhjust eeldada, et mingil varasemal hetkel seda seal oli. Ühtlasi tähendab eeltoodu seda, et arvutuse lähtekohaks on konkreetne vere alkoholisisalduse mõõtetulemus, kusjuures selle põhjal on alust kahtluseks, et isik võis olla mootorsõiduki juhtimise ajal joobes. T. Kobli vere alkoholisisaldus oli vähemalt 1,29 mg/g, mistõttu kaitsja arutlus, kas arvutus tuleb kõne alla ka väga väikese alkoholikontsentratsiooni korral, on asjakohatu. 8.3 Veel heidab kaitsja ette seda, et arvutuse eeldused on väga ebamäärased. Kohtukolleegium möönab, et arvutusel kasutatava muutuja – etanooli kontsentratsiooni vähenemine tunnis – väärtuste vahemik on suur: 0,12 – 0,3 mg/g tunnis. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista see aga joobe tuvastamist arvutuse põhjal, kui lähtuda arvutamisel süüdistatava jaoks soodsaimast väärtusest. Kaitsja on apellatsioonis toonud näitena muutujast, mille väärtuste vahemik on väga suur, joobetunnuste ilmnemise (esmased välised tunnused on märgatavad umbes 15 minutit peale tarvitamist ning tunnused süvenevad kuni seedetraktist imendumise lõpuni tühja kõhu korral 30 kuni 60 minuti jooksul ja täis kõhu korral kuni 90 minuti jooksul). Ringkonnakohus nendib, et kui vaadata arvutust ja selle selgitusi, ilmneb, et neid andmeid pole arvutusel arvesse võetudki. Just seda peab ringkonnakohus aga arvutuse tõsiseks puuduseks. Tegemist on puudusega, mille tõttu ei ole arstliku kohtutoksokoloogiaekspertiisi aktis oleva eksperdiarvamuse põhjal võimalik tuvastada T. Kobli alkoholijoovet liiklusõnnetuse seisuga. Maakohus ei ole seda puudust märganud ning on sellest tulenevalt teinud tõendite hindamisel vea, mis on viinud vale järelduseni. 10 8.4 Ekspertiisiakti eksperdiuuringute kirjelduse kohaselt on arvutamisel lähtutud eeldusest, et liiklusõnnetusest kuni vereproovi võtmiseni on alkoholi kontsentratsioon veres olnud langusfaasis. Nagu eespool märgitud, oli ekspertiisiaktis esitatud uuringute kirjelduse kohaselt arvutuse aluseks etanooli eliminatsioon organismist, ning ka ekspertiisiaktis esitatud arvutuskäik näitab, et lähtutud on sellest, et alkoholi kontsentratsioon veres on kogu vahepealse aja vähenenud (toim.l. 20). Uuringute kirjelduse ja eksperdiarvamuse põhjenduse all ei ole aga selgitatud, millel põhineb eeldus, et T. Kobli vere alkoholisisaldus oli kogu aja languses. On üldteada, et alkoholi tarbimisel ei imendu see verre hetkega. Ekspertiisiaktiski on eksperdiuuringute kirjelduse, tulemuste hindamise ja eksperdiarvamuse põhjenduse all on kohe esimese asjana märgitud: „Alkoholi manustamise järgselt hakkavad joobe kliinilised tunnused avalduma järk-järgult – esmased välised tunnused on märgatavad umbes 15 minutit peale tarvitamist ning tunnused süvenevad kuni seedetraktist imendumise lõpuni tühja kõhu korral 30 kuni 60 minuti jooksul ja täis kõhu korral kuni 90 minuti jooksul. Etanooli eemaldatakse verest ehk elimineeritakse kiirusega 0,12–0,30 (keskmiselt 0,15) mg/g tunnis (alkoholi farmakokineetika algallikas: Olaf H. Drummer, The Forensic Pharmacology of Drugs of Abuse. Great Britain, 2001).“ Asjaolu, et kuni 90 minuti jooksul joobetunnused süvenevad, osutab sellele, et pärast alkoholi tarvitamist esialgu vere alkoholikontsentratsioon tõuseb, mitte ei lange. Sellele on lihtne saada kinnitust avalikult kättesaadavaist materjalidest alkoholi imendumise ja lagundamise kohta (vt nt M. C. Mitchell, Jr., E. L. Teigen, V. A. Ramchandani. Absorption and Peak Blood Alcohol Concentration after Drinking Beer, Wine, or Spirits. - Alcoholism, clinical and experimental research. May 2014; 38

§ 7lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

Sellest tulenevalt tuleb lähtuda T. Kobli jaoks soodsaimast olukorrast, milleks on praegusel juhul võimalus, et T. Kobli oli tarvitanud alkoholi vaid vähe aega enne liiklusõnnetust ning veel pärast liiklusõnnetust oli T. Kobli vere alkoholikontsentratsioon tõusmas (ekspertiisiaktis esitatud andmetest järeldab kohus, et tõusufaas võis kesta veel poolteist tundi). Vajadusele arvestada juhul, kui alkoholi tarvitamise aega pole võimalik tuvastada, võimalusega, et isiku vere alkoholikontsentratsioon oli alles tõusufaasis, juhtis Tallinna 11 Ringkonnakohus tähelepanu

1. oktoobril 2018 kriminaalasjas nr 1-17-5879 tehtud otsuses (lk 11). Kuna ekspertiisiaktis olevast uuringu kirjeldusest ei nähtu, et ekspert oleks arvestanud võimalusega, et kuni 90 minuti jooksul pärast liiklusõnnetust oli T. Kobli vere alkoholikontsentratsioon tõusufaasis, ning puudub ka selgitus, miks ei ole vaja seda võimalust arvestada, ei ole eksperdiarvamuse alusel võimalik teha järeldust selle kohta, milline võis olla T. Kobli vere alkoholisisaldus liiklusõnnetuse ajal. Kohtul endal puuduvad eriteadmised, kuidas alkoholi absorptsioonifaasi arvesse võtta ning kas selle puhul on üldse võimalik arvutuste põhjal vere alkoholikontsentratsiooni tuvastada. Seetõttu ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik tuvastada, milline oli alkoholi kontsentratsioon T. Kobli veres liiklusõnnetuse seisuga (samas, kui T. Kobli veres oli veidi rohkem kui 2,5 tundi pärast liiklusõnnetust alkoholi 1,34-0,05=1,29 mg/g ja vahepealsest ajast 1,5 tundi oli alkoholi kontsentratsioon veres alles tõusmas, pidi vere alkoholisisalduse haripunkt saabuma umbes tund aega enne vereproovi võtmist; see omakorda tähendab, et isegi alkoholikontsentratsiooni tipuks saab – arvestades minimaalset etanooli eliminatsiooni 0,12 mg/g – lugeda 1,29+0,12=1,41 mg/g, mis jääb alla LS § 69 lg 2 p 1 piirmäära). Ringkonnakohus tõdeb, et teatud juhtudel piisab isiku alkoholijoobe tuvastamiseks madalamast vere alkoholikontsentratsiooni määrast kui LS § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud 1,50 mg/g. LS § 69 lg 2 p 2 näeb ette, et kui juhil on väliselt tajutavad tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima, loetakse ta alkoholijoobes olevaks, kui ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi. Arvestades seda, et T. Kobli juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse, st T. Kobli ei olnud ilmselgelt võimeline seda liikluses nõutava kindlusega juhtima, võiks tekkida küsimus, kas T. Kobli tuleks lugeda auto juhtimise ajal alkoholijoobes olnuks LS § 69 lg 2 p 2 alusel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole siiski võimalik tuvastada sedagi, et T. Kobli oleks olnud alkoholijoobes LS § 69 lg 2 p 2 kriteeriumidest lähtuvalt. Ka LS § 69 lg 2 p 2 puhul tekib probleem, et kohtu käsutuses pole mingeid usaldusväärseid andmeid selle kohta, milline oli T. Kobli vere alkoholisisaldus liiklusõnnetuse ajal. Sellest tulenevalt ei ole kohtul võimalik tuvastada sedagi, et T. Kobli vere alkoholikontsentratsioon oli vähemalt 0,50 mg/g.
2. Eelnevast tulenevalt tuleb tõdeda, et T. Kobli alkoholijoove auto juhtimise ajal pole tõendatud. See tähendab, et T. Kobli tegu ei ole kvalifitseeritav KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ja maakohtu otsus tuleb T. Kobli selle sätte järgi süüdi tunnistamises tühistada. Samas ei tähenda eeltoodu, et T. Kobli tuleb õigeks mõista. Vahetult põhjustas T. Kobli süüdistuse kohaselt liiklusõnnetuse ja selle tulemusel C rasked tervisekahjustused sellega, et tema juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse. Sellest tulenevalt rikkus T. Kobli süüdistuse kohaselt veel LS § 45 lg 1, § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 nõudeid. Seega võib T. Kobli tegu vastata KarS § 422 lg-le 1 või § 423 lg-le
3. 12
4. Asjaolu, et C rasked tervisekahjustused põhjustas T. Kobli tema juhitud auto kaldumisega vastassuunavööndisse, on maakohus lugenud tõendatuks (tõsi küll, maakohus ei ole seda sidunud süüdistuses nimetatud liiklusseaduse sätetega). Faktile, et T. Kobli põhjustas liiklusõnnetuse ja selle tulemusel C rasked tervisekahjustused, ei vaidle apellatsioonis vastu ka kaitsja. Kaitsja leiab vaid, et T. Kobli tuleb mõista õigeks, sest „vastassuunavööndisse võib eksimuse tõttu kalduda iga juht“. Kuidas peaks esitatud argument välistama õigusliku vastutuse liiklusnõude rikkumise eest, kaitsja selgitanud pole. Sisuliselt ütleb kaitsja, et autoga vastassuunavööndisse sattumine on midagi, mida ikka juhtub, ja vastassuunavööndisse sõitnud juhile pole alust midagi ette heita isegi juhul, kui selle teo tulemusel saab keegi raske tervisekahjustuse. Kohtukolleegium ei näe sel argumendil mingit õiguslikku alust. Märkimata ei saa jätta, et ükskõik millise liiklusnõude rikkumise, ka ohtliku manöövri, kiiruse ületamise või isegi joobes juhtimise kohta võib öelda, et seda võib juhtuda igaühel. Kuna liiklusnõuete rikkumise tulemusel teisele inimesele raske tervisekahjustuse põhjustamine on KarS § 423 kohaselt kuritegu ka juhul, kui liiklusnõudeid rikuti ettevaatamatusest, on T. Kobli vastutus välistatud isegi juhul, kui talle pole alust ette heita isegi ettevaatamatust. Mingeid asjaolusid, mis selle välistaks, apellatsioonis esile toodud ei ole. Vastupidi: kaitsja väide, et T. Kobli kaldus oma autoga vastassuunavööndisse eksimuse tõttu, viitab selgelt ettevaatamatusele.
5. Kui kaitsja väide, et T. Kobli sattus vastassuunavööndisse eksimatuse tõttu, tähendab, et T. Kobli rikkus LS § 45 lg-t 1 ettevaatamatusest, siis prokurör on apellatsioonivastuses leidnud, et liiklusnõudeid rikkus T. Kobli tahtlikult isegi siis, kui tema joove ei peaks leidma tuvastamist: prokuröri apellatsioonivastuse kohaselt oleks T. Kobli tegu juhul, kui joove ei peaks leidma tuvastamist, kvalifitseeritav KarS § 422 lg 1 järgi. Samas tuleb tõdeda, et lähemalt pole prokurör seda, miks ta leiab, et T. Kobli rikkus isegi sellisel juhul, kui ta joove ei leia tuvastamist, liiklusnõudeid tahtlikult, põhjendanud. Maakohtu otsuse seisukoht, et T. Kobli rikkus liiklusnõudeid tahtlikult, põhines järeldusel, et vastassuunavööndisse kaldumine oli tingitud alkoholijoobest. Sellest enam lähtuda ei saa. Ka ei ole alust eeldada, et T. Kobli keeras lihtsalt tahtlikult vastassuunavööndisse, kus lähenes teine auto (see tähendaks, et T. Kobli seadis tahtlikult ohtu ka enda elu ja tervise: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi 2022 otsus kriminaalasjas nr 1-20-3306; p 24). Peale mootorsõiduki juhtimise alkoholijoobes ühtegi muud tahtlikku liiklusnõude rikkumist, mis võis tingida selle, et T. Kobli laskis auto kalduda vastassuunavööndisse, T. Koblile süüks pandud pole. Lisaks väitele, et vastassuunavööndisse kaldumise tingis T. Kobli joove, on süüdistuses heidetud T. Koblile ette LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 rikkumist. Tegemist on sisuliselt mootorsõiduki juhi hoolsuskohustust reguleerivate sätetega: mõlemad sätted kohustavad juhti olema liikluses ettevaatlik ja hoiduma teiste liiklejate ohustamisest. Kuivõrd süüdistusegi kohaselt kaldus T. Kobli auto vastassuunavööndisse põhjusel, et T. Kobli ei tulnud auto juhtimisega toime ning tuvastatav ei ole mingi muu asjaolu, mis tingis auto kaldumise vastassuunavööndisse, tuleb asuda seisukohale, et T. Kobli rikkus LS § 45 lg-t 1, § 14 lg-t 2 ja § 16 lg-t 1 ettevaatamatusest, täpsemalt hooletusest – ta ei saanud aru, et on kaldunud vastassuunavööndisse ja seab ohtu vastu tulevas autos olijate elu ja tervise, kuid oleks liikluses nõutava hoolsuse korral pidanud seda mõistma. See omakorda tähendab, et maakohtu otsus 13 T. Kobli süüdi tunnistamises KarS § 422 lg 2 p 1 järgi tuleb tühistada ning T. Kobli tuleb süüdi tunnistada KarS § 423 lg 1 järgi.
7. KarS § 423 lg 1 sanktsiooniraamid on KarS § 422 lg 2 sanktsiooniraamidest tunduvalt leebemad: KarS § 423 lg 1 sanktsiooni ülemmäär on 3 aastat vangistust, mis vastab KarS § 422 lg 2 alammäärale. Ühtlasi on KarS § 423 lg 1 sanktsiooni ülemmäär väiksem T. Koblile maakohtu otsusega mõistetud karistusest. Seega tuleb T. Koblile mõista uus karistus. Maakohus leidis KarS § 422 lg 2 p 1 kontekstis, et T. Kobli süü on keskmisest väiksem. Kohus tõi veel välja järgmised asjaolud. Karistust kergendavate asjaoludena arvestas kohus, et T. Kobli tunnistas end kohtus kuriteo toimepanemises süüdi, kahetses kuriteo toimepanemist ja vabandas toimepandud teo pärast. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohtu hinnangul ei esinenud. T. Kobli on varem karistamata, ta ei ole pannud uusi õigusrikkumisi toime ka pärast praeguse menetluse esemeks olevat kuritegu. See näitab, et T.Kobli ei ole liikluses saririkkuja. T. Kobli avaldas kohtus, et sai ka ise raskelt kannatada, juhtunu mõjutab tema igapäevaelu. Viidates sellele, et T. Kobli põhjustas liiklusõnnetuse, juhtides mootorsõidukit alkoholijoobes olles, leidis kohus, et üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt peab karistus peab andma selge signaali, et selline käitumine on lubamatu. Kirjeldatud asjaolude põhjal leidis maakohus, et T. Koblit tuleb karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmise vangistuse määra. Kui arvata välja üldpreventiivse eesmärgi käsitlus, mis tugines teadmisele, et T. Kobli juhtis autot alkoholijoobes olles, peab ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud argumente asjakohasteks ja leiab, et neist tuleb lähtuda ka T. Koblile KarS § 423 lg 1 järgi karistuse mõistmisel. Erinevalt KarS § 422 lg-st 2 näeb KarS § 423 karistusliigina vangistuse kõrval ette ka rahalise karistuse. Ringkonnakohus peab T. Kobli põhjustatud tagajärje raskusest tulenevalt karistusliigina põhjendatuks siiski vangistust. Pealegi tuleb arvestada sellega, et maakohtu otsuses olevates T. Kobli isikuandmetes on märgitud, et ta ei tööta. Mõistetava vangistuse määr peab aga eespool toodud argumentidel jääma alla sanktsiooni keskmise määra. Kohtukolleegium peab põhjendatuks T. Kobli karistamist ühe aasta pikkuse vangistusega. Maakohus jättis T. Kobli vangistuse osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus leiab, et T. Kobli karistus tuleb jätta täies ulatuses täitmisele pööramata. Eelkõige annab selleks põhjust asjaolu, et T. Koblile on põhjust ette heita mitte tahtlikku liiklusnõuete rikkumist, vaid tõendamist on leidnud kõigest ettevaatamatu tegu. Lisaks tuleb arvestada sellegagi, et praeguseks on kuriteost möödunud ligi kolm aastat. Arvestades seda, et tuvastamist ei leidnud, et T. Kobli põhjustas liiklusõnnetuse joobes olles, ning talle on põhjust heita ette, et ta kaldus vastassuunavööndisse ettevaatamatusest, langeb ringkonnakohtu hinnangul ära ka vajadus T. Kobli allutamiseks käitumiskontrollile. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et T. Kobli karistus tuleb jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui T. Kobli ei pane 2 aasta jooksul toime tahtlikku kuritegu. 14
8. Lisakaristusena võttis maakohus T. Koblilt üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Kui teo puhul, milles maakohus T. Koblo süüdi mõistis, oli juhtimisõiguse äravõtmine vähemalt kolmeks kuuks kohustuslik, siis nüüd T. Koblole ette heidetava teo puhul see nii ei ole. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ka lisakaristuse osas ja teha seski osas uus otsus. Lähtudes sellest, et T. Kobli liiklusnõuete rikkumine, olgugi et ettevaatamatusest toime pandu, tõi kaasa raske tagajärje, ei pea ringkonnakohus võimalikuks lisakaristuse täielikult kohaldamata jätmist. Kohtukolleegium leiab, et KarS § 50 lg 1 alusel tuleb T. Koblilt võtta lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus ära viieks kuuks.
9. Kuna KarS § 422 lg 2 p 1, milles maakohus T. Kobli süüdi mõistis, on esimese astme kuritegu, mõistis maakohus T. Koblilt välja 2,5 palga alammäära suuruse sundraha. KarS § 423 lg-le 1 vastav kuritegu on teise astme kuritegu.

§ 179lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteo puhul sundraha 1,5 palga alammäära.

Seega tuleb maakohtu otsus tühistada ka T. Koblilt 1635 euro suuruse sundraha välja mõistmise osas. Selle asemel tuleb T. Koblilt välja mõista sundraha 981 eurot. 15. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p-le 4 vastava kohtulahendi, rahuldades apellatsiooni osaliselt, tühistades maakohtu otsuse osaliselt ning tehes tühistatud osas uue otsuse. Kooskõlas

§ 340lg 2 p-ga 3 tunnistab ringkonnakohus T.

Kobli süüdi kergemas kuriteos ja mõistab talle kergema karistuse, millega seoses vähendab ringkonnakohus ka T. Kobli sundraha. Lisaks eelnevale tuleb

§ 337

lg 1 p-le 2 teha maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsust ei tühistanud, täpsustus. Nimelt on PPA andnud teada, et T. Koblile tagastatav Audi ei asu Haapsalu PJ asitõendite hoiuplatsil, nagu märgitud maakohtu otsuses, vaid Pärnu hoiukohas Tammsaare pst 70 Pärnus. 16. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt

§ 185lg-le 1 riigi kanda.

Apellatsioonimenetluse kulud koosnevad süüdistatava T. Kobli ja kannatanu Y õigusabikuludest. Kannatanu esindaja taotleb kannatanule koos käibemaksuga 525 euro suuruse õigusabikulu hüvitamist. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 270 eurot, millele lisandub käibemaks 54 eurot. Taotluse kohaselt kulus apellatsiooni koostamiseks 300 minutit. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni mahtu arvestades on märgitud ajakulu usutav. Samas ei saa jätta arvestamata, et apellatsioon sisaldab ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt põhjendamatuid ja asjakohatuid argumente. Sellest tulenevalt vähendab määratava tasu mahtu 0,5 tunnile vastava tasu võrra ning määrab kaitsjale makstava tasu suuruseks 243 eurot, millele lisandub käibemaks 48,6 eurot. Vastavalt

§ 175

lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalik kulu. See tähendab, et menetluskulude hüvitamise otsustamisel peab kohus hindama tasumäära ja osutatud õigusabi mahu põhjendatust. Kannatanule osutatud õigusabi tunnihind on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Töömahuks on 3,5 tundi. Nii tunnitasu suurus kui töömahtu on alust pidada 15 põhjendatuks ning kannatanule tuleb apellatsioonimenetluse õigusabikulud hüvitada täies ulatuses. Allkirjastatud digitaalselt 16