Obsah (7)

§ 33§ 2§ 16§ 50§ 15§ 14§ 46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2022, Kriminaalasja number 1-20-7409 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Kesküla ja Or

§ 33lg 2 p 8 rikkumist, sest I.

Khalilov ei teinud neljandalt sõidurajalt kolmandale reastudes manöövrit, vaid üritas vältida kokkupõrget Volvoga. Ka § 46 5 lg-te 1 ja 2 (pikivahe hoidmise kohustuse) kohta märgib kaitsja, et I. Khalilov ei tegutsenud vahetult enne avarii hetke normaaltingimustes. Kaitsja leiab, et I. Khalilovile mõistetud karistus on põhjendamatult karm. KarS § 422 lg-s 2 ettenähtud sanktsioon hõlmab mitme inimese surma, mistõttu on kohus põhjendamatult lugenud I. Khalilovi süüd KarS § 422 lg 2 p 2 järgi suureks. Kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud mõistma sanktsiooni keskmisest määrast kergema karistuse. Olles loetlenud KarS § 422 lg 1 ja 2 järgi mõistetud karistusi, leiab kaitsja, et maakohtu mõistetud karistus ületab oluliselt väljakujunenud kohtupraktikat. Pealegi on kohus tuvastanud karistust kergendava asjaolu – puhtsüdamliku kahetsuse. Lisaks on I. Khalilov avaldanud kohtusaalis oma valmisolekut hüvitada vabatahtlikult kõigile kannatanutele ja ka tunnistajatele kahju. Kahjuks ei olnud I. Khalilovil võimalik hoida ära süüteo kahjulikke tagajärgi. 4.2 Süüdistatava C kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, C õigeks mõistmist ja kannatanu tsviilhagi läbivaatamata jätmist. Apellant nõustub maakohtu järeldusega, et C ei ole pannud toime liiklusalast kuritegu. Ta peab aga valeks kohtu seisukohta, et C põhjustas kahe inimese rasked tervisekahjustused ja kahe inimese surma, andes oma tegevusega I. Khalilovile eeskuju ja dikteerides lubatust oluliselt suuremat sõidukiiruse ja sõidustiili. Kaastäideviimine on võimalik vaid siis, kui kaastäideviijatel oli ühine tahtlus kuriteo toimepanemiseks ning põhitegu on ka tahtlik. Nii KarS § 422 kui ka §-d 117 ja 119 on ettevaatamatusdeliktid, mis tähendab automaatselt, et kaastäideviimine ja vahendlik täideviimine on nende paragrahvide puhul välistatud. Vahetu täideviimise tingimused ei ole C puhul tuvastatavad: ta ei hoidnud olukorda oma kontrolli all. Samuti ei ole C auto liikumistrajektoori ja avarii vahel põhjuslikku seost. Ainult kiiruse ületamisest, mis on väärteokorras karistatav tegu, ei piisa selleks, et seostada C avariiga, milles ta ei ise osalenud. Kohtuotsusest nähtub, et C-le etteheidetud käitumine seisneb selles, et tema dikteeris sõidukiirust ja innustas kaassüüdistatavat samasuguselt käituma. Eeltoodust nähtub, et C sisuliselt kallutas teist isikut õigusvastasele teole. KarS § 22 lg 2 sätestab, et isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole, on kihutaja. Kuna kihutamine eeldab topelttahtlust, ei ole ka ettevaatamatule teole kihutamine juriidiliselt võimalik. Kaitsja leiab, et C-le mõistetud karistus on põhjendamatult karm. Karistuse mõistmisel oleks tulnud arvestada, et kuigi C ei olnud nõus teo kvalifikatsiooniga, kahetses ta oma tegu. 4.3 Prokurör vaidlustab maakohtu otsust I. Khalilovile mõistetud karistuse osas ning C kuriteo ümberkvalifitseerimise osas. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist I. Khalilovile mõistetud karistuse osas ning I. Khalilovi karistamist 12-aastase vangistusega. 6 Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist C KarS § 117 lg 2 ja KarS § 119 lg 2 järgi süüditunnistamise osas, tema süüdi tunnistamist KarS § 422 lg 2 p 2 alusel ja tema karistamist 12-aastase vangistusega. Ühtlasi taotleb prokurör C-lt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse ära võtmist 3 aastaks. Prokurör leiab, et maakohus ei arvestanud karistuse mõistmisel kõiki süü suurust mõjutavaid asjaolusid. I. Khalilov põhjustas ettevaatamatusest kahe inimese surma ja rasked tervisekahjustused kahele inimesele, ületades sõidukiirust ligi 3-kordselt. Arvestamata ei saa jätta ka asjaolu, et ta sõitis lubatud sõidukiirusest ligi 3 korda suurema kiirusega linnas tiheda liiklusega teel. I. Khalilovi kirjeldus toimunust ei lähe kokku ülejäänud tõenditega. Kogu kohtuliku uurimise vältel on süüdistatav ja tema kaitsja olnud positsioonil, et liiklusõnnetus toimus, sest Isa Khalilovile keeras ootamatult ette Volvo. I. Khalilov on küll vabandanud kannatanute ees, kuid ta ei ole kannatanutele midagi hüvitanud (tekitatud kahju on hüvitanud kindlustusseltsid). Isa Khalilov on tunnistanud end süüdi üksnes lubatud sõidukiiruse ületamises ning kahetses kohtus üksnes seda. Prokurör leiab, et see süü tunnistamine ja kahetsus ei ole käsitatav karistust kergendava asjaoluna. Arvesse tuleb võtta, et I. Khalilovil pole ega pole olnud juhtimisõigust. Isa Khalilovil on üks kehtiv kriminaalkaristus. KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistati teda rahalise karistusega. I. Khalilovi tegu näitab, et mõistetud karistus ei ole teda mõjutanud. Neist asjaoludest tulenevalt leiab prokurör, et Isa Khalilovi süü oli suur ning eripreventiivsest kaalutlusest lähtudes tuleb talle karistust kergendavate asjaolude puudumisel mõista maksimaalne karistus ehk 12 aastat vangistust. C osas nõustub prokurör maakohtuga, et C sõitis enamuse ajast I. Khalilovi ees, tema dikteeris kihutamist, mille kokkuleppimine leidis aset konkludentsete tegudega ühiselt alustatud sõidu käigus. Sõites kiirusega 190 – 196 km/h, andis C I. Khalilovile (kes on Cst 9 aastat noorem ja ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta) eeskuju nii kiirusega kui sõidustiiliga (vahetas pidevalt ja ohtlikult suurel kiirusel sõidurada). Prokuratuur on seisukohal, et kuna I. Khalilov oli C käitumisest mõjutatud, soovis temaga võidu kihutada, sõitis samuti ülisuurel kiirusel ja kasutas ohtlikke sõiduvõtteid, mille tõttu kaotas sõiduki üle kontrolli ja põhjustas üliraskete tagajärgedega liiklusõnnetuse, siis vaatamata sellele, et C ei põhjustanud omakäeliselt üliraskete tagajärgedega liiklusõnnetust, on liiklusõnnetuse tagajärjed siiski omistatavad ka talle, sest kui ta ei oleks koos I. Khaliloviga sõitma läinud, ei oleks ka toimunud üksteise järel kihutamist sellisel viisil, nagu see kohtuliku uurimise käigus tuvastamist leidis. Prokurör leiab, et C panus kuriteo toimepanemisse on samaväärne I. Khalilovi panusega ning kuna C roll kuriteos oli tähelepanuväärne ja tagajärje osas ka põhjuslik, siis tuleb talle inkrimineeritud kuritegu kvalifitseerida KarS § 422 lg 2 p 2 järgi. Samuti on prokuratuur seisukohal, et maakohus jättis põhjendamatult C-lt juhtimisõiguse ära võtmata. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Lisakaristuse 7 mõistmisel tuleb arvestada, et lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. 4.4 Kannatanu Y esindaja taotleb maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas ning kostjatelt Y kasuks 50 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist. Alternatiivselt taotleb kannatanu esindaja kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist vastavalt kohtu äranägemisele. Ühtlasi taotleb kannatanu esindaja kostjatelt kannatanu kasuks viivise välja mõistmist. Kannatanu esindaja ei nõustu seisukohaga, et puudub mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmise eelduseks olev erandlik asjaolu. Apellant märgib, et kohtu selline seisukoht jääb arusaamatuks kohtu selline käsitlus. Kohus ei ole arvestanud, et Y ema oli lihtsalt süütu kõrvalseisja, kes hukkus Isa Khalilovi poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel. Y jaoks on tegemist vägagi erandliku olukorraga, sest tema ema oli enne tema tapmist täiesti terve ja elurõõmus inimene. Ema ootamatu kaotus on põhjustanud Y-le suurt hingelist valu ja stressi ning suuri ebamugavusi. Tal on oluliselt elukvaliteeti mõjutavad unehäired ja hirmutunne. Kostja on põhjustanud hageja psüühilise seisundi olulise kahjustuse tugeva stressi kujul. Sotsiaalkindlustusamet suunas Y psühholoogilisele nõustamisele. Seega on tal tekkinud oluline mittevaraline kahju. Kannatanu lähedaste mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks olevate erandlike asjaolude näitena nimetatakse VÕS-i kommentaarides lähedase isiku surma pealt nägemist, samuti lähedase surmast tekkinud posttraumaatilist psüühikahäiret. Lisaks leiab apellant, et pikaajaline kohtupraktika mittevaralise kahju hüvitamiseks on vananenud ja vajab uuendamist. Kohtute lähenemine, et lähedase isiku surmaga kaasnevad paratamatult lein ja valud, ja erandlike asjaolude puudumisel ei mõisteta mittevaralist kahju, ei ole kooskõlas ühiskonnas kehtestatud moraalinormidega. Arvestades asjaolu, et kehavigastuste eest saavad kannatanud erinevaid rahasummasid, ei ole mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata jätmine õiglane. Kannatanu esindaja on seisukohal, et moraalse kahju väljamõistmisel peaks kohus lähtuma kõigepealt sellest, et inimese elu on iseenesest kõige suurem ja olulisem väärtus. Kui surm oleks saabunud loomulikul teel, oleks kohtu järeldused loomulikust leinast ja kaotusvalust mingil määral põhjendatud. Vägivaldne surm, eriti perekonna keskse inimese surm on lähedastele eriti valus, sest inimeselt on ära võetud ilma põhjuseta elu ja kõik elu jooksul tekkinud ootused ja tehtud plaanid ei realiseeru enam mitte kunagi, mistõttu langeb oluliselt ka lähedaste inimeste (laste, lastelaste jne) elukvaliteet. Y ja tema ema puhul on tegemist juudi perekonnaga, kus ema oli perekonna keskne figuur. Kohtuistungil seletas Y, et emaga olid temal kõige lähedasemad suhted, nad suhtlesid igapäevaselt ja elasid kõik ühe perena. Sel päeval, kui ema suri, ootas Y teda enda juurde. Y pidi valusat sündmust üha uuesti läbi elama, kui juhtunut käsitleti ajakirjanduses. Avarii asjaolude pidev kajastamine on toonud Y-le kaasa suuri vaimseid kannatusi. Süüdistatavate käitumise tagajärje raskust ja iseloomu arvestades leiab hageja, et tekkinud mittevaralise kahju rahaline väärtus ei saa olla väiksem kui 50 000 eurot. 8 Hageja taotles alternatiivselt õiglase hüvitise välja mõistmist kohtu äranägemisel. Sellele taotlusele ei ole maakohus vastanud, rikkudes oluliselt põhjendamiskohustust.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohus käsitleb apellatsioonides tõstatatud küsimusi järgmises järjekorras: I. Khalilovi vastutus KarS § 422 lg 2 p 2 või KarS § 422 lg 1 järgi (A), I. Khalilovi karistus (B); C teo vastavus KarS § 422 lg 2 p 2 või KarS § 117 lg 2 ja § 119 lg 2 järgi (C); Y mittevaralise kahju nõue (D). Alajaotuses E lahendab ringkonnakohus muud taotlused ja võtab seisukohad kokku. A
3. I. Khalilovi kaitsja taotleb I. Khalilovi KarS § 422 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud teo ümber kvalifitseerimist KarS § 422 lg 1 järgi. Apellatsiooni argumendid selle taotluse rahuldamiseks alust ei anna.
4. KarS § 422 lg 1 näeb ette mootorsõiduki juhi vastutuse liiklusnõuete tahtliku rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm, KarS § 422 lg 2 p 2 näeb ette vastutuse sama teo eest, kui sellega on põhjustatud kahe või enama inimese surm. Liiklusõnnetuses, mis süüdistuse kohaselt toimus I. Khalilovi ja C süül, hukkusid L ja F (lisaks said raskeid tervisekahjustusi W ja Z). I. Khalilovi kaitsja apellatsiooni põhiargument on see, et osalt lasub süü autode kokkupõrkes Volvo XC60-t juhtinud Q-l. See seisukoht põhineb väitel, et Q põhjustas oma manöövriga olukorra, milles I. Khalilovil ei õnnestunud vältida otsasõitu Volvole. Sama seisukoha esitas kaitsja ka maakohtus, kohtu hinnangul leidis aga tuvastamist, et Q manöövrit ei teinud. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldused on ebaselged ja eksperdi ütlused, millele maakohus tugines, põhjendamatud. 8.1 Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tõendatud, et Q oleks teinud manöövri (sõiduraja vahetuse), mida kaitsja kokkupõrke jaoks (kaas-)põhjuslikuks peab. 8.1.1 Kaitsja väide, et Q manöövri kohta põhineb kahel tõendil. Sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud jäljed näitavad, et I. Khalilov reastus enne Volvole otsa sõitmist neljandalt sõidurajalt kolmandale. Kaitsja hinnangul püüdis I. Khalilov mööduda ees olnud takistusest. Selleks takistuseks oli apellatsiooni kohaselt Q juhitud Volvo, mis oli tunnistaja B ütluste kohaselt reastumas neljandale sõidurajale, kuid katkestas manöövri ja liikus tagasi kolmandale sõidurajale. 9 Tunnistaja B on tõesti Volvo sellist liikumist kirjeldanud. B ütluste kohaselt liikus tema juhitud auto Q juhitud Volvost veidi eespool teisel sõidurajal. Ta soovis reastuda ümber kolmandale sõidurajale, kolmandal sõidurajal sõitnud Volvo juht (st Q) hakkas omakorda selleks, et talle teed anda, reastuma neljandale sõidurajale. Volvo näitas vasakut suunatuld ning alustas ümberreastumist. Täielikult ta ümber ei reastunud: kui Volvo oli umbes poole auto ulatuses jõudnud neljandale rajale, hakkas ta liikuma tagasi kolmandale sõidureale. Mõni hetk pärast seda, kui Volvo oli hakanud tagasi liikuma, toimus kokkupõrge Volvo ja BMW vahel (kd I; tml 82, 82 pöördel). Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes, et tema soovis reastuda teiselt sõidurajalt kolmandale ning kolmandal sõidurajal olnud Volvo juht hakkas seetõttu omakorda reastuma neljandale sõidurajale. Kuna B soovis vahetada sõidurada, on usutav, et ta pööras tähelepanu kolmandal sõidurajal olevatele autodele. Seetõttu on usutav seegi, et ta nägi, kuidas Volvo lülitas suunatule sisse ja hakkas liikuma neljandale sõidurajale. Põhjust on aga kahelda väites, et Volvo oli poole auto ulatuses juba neljandal sõidurajal, enne kui hakkas tagasi kolmandale sõidurajale liikuma. Esiteks tekib küsimus, kuidas sai sellisel juhul, kui Volvo oli poole auto ulatuses neljandal sõidurajal, mööduda Volvost C juhitud Chevrolet Camaro. Mitme turvakaamera salvestise vaatlusprotokollid (kd II, tml 41–42 ja 44 – 45) tõendavad, et C juhitud Camaro liikus Laagna teel I. Khalilovi juhitud BMW-st eespool, nende vahe ei olnud aga suur. Lasnamäe Centrumi turvakaamera salvestis, millele jäi osaliselt isegi toimunud liiklusõnnetus, kinnitab, et C auto sõitis samast kohast, kus liiklusõnnetus toimus, mööda vaid mõni hetk varem (salvestise vaatlusprotokoll: kd II, tml 178-179). Vaatlusprotokolli on lisatud kolm kaadrit, millest esimesel, kellaajaga 18:37:35, on näha Laagna teel sõitmas kollast Camarot, teisel (kell 18:37:37) on näha suur tolmupilv ja teel küljega sõidusuunas olev tume auto (kokkupõrke tulemusel eemale paiskuv Volvo), kolmas kajastab kahe auto paiskumist bussiootepaviljoni (kell 18:37:38). Seega pidi C juhitud auto mööduma Volvost, millele I. Khalilov otsa sõitis, vaid loetud sekundid enne kokkupõrget. Neist kaadritest esimesel näha olev Camaro paikneb kaamera vaatenurgast tee kaugemas servas, st võib järeldada, et auto liikus neljandal, vasakpoolseimal sõidurajal. B ütlused sellele, millal ja kuidas möödus Volvost oma autoga C, vastust ei anna (konkreetselt selle kohta, kas ta nägi möödumas kollast sportautot, pole talle küsimusi esitatud). Ka ei saa sellele küsimusele vastust Q ega C ütlustest. Q ütluste kohaselt on temal kokkupõrke ja sellele vahetult eelnenud ja järgnenud aja osas lünk, C Volvost möödumist kirjeldanud pole, pealegi olid tema ütlused muude tõenditega nii selges vastuolus, et maakohus jättis ta ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale. Teiseks näitavad autode jäetud jäljed ning autode kahjustustest nähtuv kokkupõrke suund, et ajal kui BMW Volvole tagant sisse sõitis, paiknes Volvo täies ulatuses kolmandal sõidurajal, liikudes seal otse (vt liiklustehnilise ekspertiisi akti nr 20E-LL0021 skeem 1 – kd II, tml 107). See, kuidas ekspert sellele järeldusele jõudis, on ekspertiisiakti alusel hästi jälgitav. Ekspertiisiaktis on selgitatud, et järeldused autode paiknemise ja liikumissuuna kohta on tehtud autodel olnud kahjustuste ja teekattel olnud jälgede alusel. 10 Ekspertiisiaktis on auto kahjustuste põhjal välja toodud, et BMW tabas Volvo tagaosa paremat poolt: Volvol on deformeerunud kogu tagaosa ning parempoolne külg suunaga tagant ettepoole (kd II, tml 105, 106). Autode paiknemist kokkupõrke ajal näitavad aga teekattel olevad järjed. Ekspert on selgitanud, millised sündmuskohal fikseeritud jälgedest milline auto on jätnud. Samuti on ekspert selgitanud erineva pikkuse ja intensiivsusega jälgede tekkepõhjust (aeglustus, kokkupõrkel tekkinud lohisemisjälg jne). Ekspertiisiakti kohaselt näitavad BMW ja Volvo kokkupõrke kohta ja autode asendit kaks tumedamat (kontrastsemat) jäljelõiku kolmandal sõidurajal. Ekspertiisiakti kohaselt tekitasid need jäljed BMW vasak esiratas ja Volvo parem tagaratas, kui need olid kokkupõrkest tingituna blokeeritud. Selle info alusel võib ka sündmuskoha vaatlusel tehtud skeemi põhjal veenduda, et Volvo oli kokkupõrke hetkel täies ulatuses kolmandal sõidurajal: Volvo parempoolse tagaratta lohisemisjälg algab skeemi kohaselt 2,4 m kauguselt kolmanda sõiduraja vasakust servast, 2,4 m ületab oluliselt tavalise sõiduauto laiust. Seda, et sündmuskohal olid tõesti sellised jäljed, nagu skeemile kantud, kinnitavad omakorda sündmuskoha vaatlusel tehtud fotod. 8.1.2 I. Khalilovi kaitsja on seadnud eksperdi seisukohad kahtluse alla. Kaitsja hinnangul on liiklusekspertiis puudulik, kuna sellest ei nähtu teavet Volvo manöövri või lõpetamata manöövri kohta. See etteheide on alusetu. Nii ekspertiisiakti kui eksperdi kohtus antud ütluste kohaselt lähtus ekspert sõidukite vigastustest ja teekattele jäänud jälgedest. Väide, et Q oli ümber reastumas, põhineb tunnistaja ütlustel. Ekspert selgitas, et ta ei lähtu tunnistajate ütlustest, sest tunnistajate ütluste tõepärasuse hindamine ei ole tehnilise eksperdi pädevuses (kd I; tml 73). Eksperdil on õigus valida oma eriteadmistest lähtuvalt meetod ja otsustada selle üle, kas esitatud andmed on ekspertiisi tegemiseks piisavad. Menetluse pooltel ega kohtul ei ole õigust kirjutada eksperdile ette, millistele andmetele ta peab tuginema. Kaitsja kriitika ei anna kuidagi alust seada kahtluse alla neid järeldusi, mille ekspert on teinud jälgede ja autode kahjustuste põhjal. Kuna ekspertiisiks kasutatud andmed näitavad, et Volvo paiknes kokkupõrke ajal täies ulatuses kolmandal sõidurajal, on arusaadav ka eksperdi maakohtu istungil esitatud kategooriline väide, et Volvo mingit manöövrit ei teinud. Mis puutub kaitsja argumenti, et kahtluste kõrvaldamiseks oleks tulnud selgitada välja erinevate autode nn mustas kastis talletatud andmed ja teha täiendav ekspertiis, siis ringkonnakohtule ei ole kaitsja tõendite esitamiseks soovi avaldanud ega taotlenud ringkonnakohtult ekspertiisi määramist. Seega ei ole kaitsja sisuliselt sidunud oma väiteid, et maakohus jättis kaitsja taotlused alusetult rahuldamata, ühegi taotlusega. Üksnes teadmine, et võibolla oleks saanud veel tõendeid koguda, järeldust mingi asjaolu tõendatuse või mittetõendatuse kohta ei mõjuta. Ringkonnakohus saab lähtuda nendest tõenditest, mis on kohtule esitatud ja mida on kohtus uuritud. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 võtab ringkonnakohus seisukoha, kas I. Khalilovi süü on tõendatud, neid tõendeid kogumis hinnates. 8.1.3 Ringkonnakohtu hinnangul näitavad Lasnamäe Centrumi turvakaamera salvestise vaatlusprotokoll, sündmuskoha vaatlusprotokoll koos skeemi ja fotodega ning liiklusekspertiisi 11 akt koostoimes, et Volvo ei saanud enne seda, kui BMW sellele tagant otsa sõitis, liikuda poole auto ulatuses neljandale sõidurajale ja tagasi. Turvakaamera salvestise vaatlusprotokoll kinnitab, et C möödus Q autost neljandal sõidurajal vahetult enne seda, kui I. Khalilov Q autole tagant otsa sõitis. Sündmuskoha vaatlusel fikseeritud jäljed ja nende alusel antud eksperdi arvamus näitavad, et Volvo paiknes kokkupõrke hetkel täies ulatuses kolmandal sõidurajal. Kohtukolleegium leiab, et need tõendid kaaluvad üles B ütlused, et Volvo jõudis poole auto ulatuses liikuda neljandale sõidurajale. Kui rehvi lohisemisjälg annab täpset infot auto asukohast, siis tunnistaja ütlused on hinnangulised. Ka fakt, et I. Khalilov reastus neljandalt sõidurajalt kolmandale, ei näita, et ta tegi seda just neljandale sõidurajale reastuvast (ja osaliselt juba sinna jõudnud) Volvost möödumiseks. I. Khalilov ise oma manöövrit selgitanud ei ole – ta andis maakohtus hoopis sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseerituga selges vastuolus olevaid ütlusi, et sõitis kogu aeg kolmandal sõidurajal ega teinud mingit manöövrit. Fakt on see, et neljandalt sõidurajalt kolmandale suunduvad rehvijäljed on nõrgad, suhteliselt pikk (sündmuskoha skeemi kohaselt 34 m) ja kanduvad kolmandasse sõiduratta sujuvalt. Liiklustehnilise ekspertiisi aktis nr 20E-LL0021 on ekspert kõnealuse jälje kohta märkinud, et jälg näitab küll aeglustust, kuid kuna see ei ole intensiivne, võis I. Khalilovi liikuda väiksema aeglustusega kui avariilikult pidurdades. Ekspert luges sõiduki aeglustuseks 4m/s2, põhjendades seda asjaoluga, et alates sellest aeglustusest hakkavad teekattele tekkima nähtavad jäljed (kd II; tml 109). See annab alust järelduseks, et I. Khalilovi hinnangul ei olnud tema sõidurajal sellist takistust, mis oleks kujutanud endast otsest liiklusohtu. Seega ei ole võimalik teha ühest järeldust, et I. Khalilovit sundis kolmandale sõidurajale suunduma Q manööver, vaid selleks võis olla mis iganes muu põhjus kuni I. Khalilovi soovini proovida ees sõitvast C-st kõrvalraja kaudu mööduda. Eelnevast tulenevalt ei ole manööver, mida kaitsja apellatsioonis Q-le ette heidab, tõendatud. Ringkonnakohus peab B ütluste alusel tõendatuks, et Q kavatses vahetada sõidurada ja andis sellest suunatulega märku, kuid tõendatud ei ole, et Q auto oleks jõudnud osaliselt neljandale sõidurajale. Märkida tuleb aga seda, et juba Q auto suunamärguanne kujutas I. Khalilovi jaoks tema auto suure kiiruse tõttu võimalikku takistust: manöövri tegemisel oleks Q talle ette liikunud. 8.2 Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et isegi, kui Q oleks teinud sellise manöövri, nagu apellatsioonis väidetud, ei muudaks see I. Khalilovi vastutust kannatanute raskete tervisekahjustuste ja surma põhjustamises. 8.2.1 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pole liiklusnormi, mis keelaks manöövri katkestada. Fakt on see, et I. Khalilov reastus suurel kiirusel kolmandale sõidurajale, olgugi, et sel rajal oli juba ees auto – isegi, kui Q auto oli pooleldi neljandal sõidurajal, oli see pooleldi endiselt kolmandal sõidurajal. Ringkonnakohus peab asjakohatuks etteheidet, et Q ei näidanud ümberreastumise katkestamisel ja tagasi kolmandale sõidurajale liikumisel suunatuld. Suunatule näitamine või näitamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis oleks saanud mõjutada I. Khalilovi manöövrit. Liiklusekspertiisi kohaselt kulus I. Khalilovi juhitud autol ümberreastumisel jäänud aeglustusjälje pikkust ja I. Khalilovi auto kiirust arvestades alla sekundi (kiirusega 200 km/h jõuab auto läbida selle aja jooksul ca 34m), mis on reaktsiooniajast 12 lühem ajavahemik (kd II; tml 110). Seega, kui Q, kes I. Khalilovi kaitsja versiooni kohaselt oma ümberreastumisega tinginud I. Khalilovi otsuse reastuda omakorda kolmandale sõidurajale, otsustas ajal, kui I. Khalilov oli juba alustanud liikumist kolmandale sõidurajale, oma manöövri katkestada, ei olnud I. Khalilovil aega reageerida sõltumata sellest, kas Volvo näitas uuesti paremale liikuma hakates suunatuld või mitte. Reageerimiseks vajaliku aja võttis sellisel juhul aga ainuüksi I. Khalilovi auto suur kiirus, mille tõttu jõudis ta kiiresti ees liikunud Volvole järele. 8.2.2 Täiesti põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et Q ei oleks tohtinud manöövrit teha, kui ta ei arvestanud I. Khalilovi auto kiirusega ja ei veendunud seega enne manöövri alustamist selle ohutuses. Liikluses kehtiva usalduspõhimõtte kohaselt on liiklusnõudeid järgival liiklejal õigus eeldada, et ka teised liiklejad järgivad liiklusnõudeid (vt Riigikohtu
5. juuni 2003 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-03, p 12). See tähendab, et Q-l oli õigus eeldada, et ka teised liiklejad peavad kinni lubatud suurimast sõidukiirusest ja ise lubatud sõidukiirusega manöövrit tehes ei pidanud ta arvestama sellega, et jääb nii ette tagant suure kiirusega lähenevale autole (arvestades, et I. Khalilovi auto läbis sekundis ca 52 m või rohkemgi, Q auto aga ca 19 m, vähenes autode vahe sekundis rohkem kui 30 m võrra). 8.3 I. Khalilovi kaitsja leiab apellatsioonis, et osa neist liiklusnormidest, mille rikkumist talle ette heidetakse, I. Khalilov tegelikult rikkunud ei ole. Apellatsiooni kohaselt ei ole alust heita I. Khalilovile ette

§ 33lg 2 p 8 ja § 46 lg 1 ja 2 rikkumist.

I. Khalilov ei teinud neljandalt sõidurajalt kolmandale reastudes manöövrit, vaid üritas vältida kokkupõrket Volvoga. Ka § 46 lg 1 ja 2 rikkumise välistab see, et I. Khalilov ei tegutsenud vahetult enne avariid normaaltingimustes. I. Khalilov ei saanud pikivahet hoida Volvo ootamatu manöövri tõttu. Mõlemad seisukohad on alusetud.

§ 2

p 37 kohaselt on manööver igasugune pööre või mis tahes sõiduraja vahetus või ümberpõige. Seega tegi I. Khalilov sõidurada vahetades manöövri. Eraldi küsimus on, kas I. Khalilov rikkus manöövrit tehes selle tingumusi või kas on mingeid asjaolusid, mille tõttu võiks manöövri tingimuste rikkumine olla õigustatav. See, et I. Khalilov reastus ümber olukorras, kus oli ette näha, et tema auto liikumistrajektoorile jääb juba kolmandal sõidurajal olev auto, näitab, et ta rikkus I. Khalilov

§ 33lg 2 p-st 8 tulenevalt kohustust veenduda manöövri ohutuses.

See kehtib ilmselgelt ringkonnakohtu poolt tõendatud loetud olukorras, kus Q auto ei olnud osaliseltki neljandal sõidurajal. Sama kehtib aga ka juhul, kui Q juhitud auto oleks olnud liikumas kolmandalt sõidurajalt neljandale – sel juhul oleks tegemist olukorraga kus I. Khalilov alustas manöövri tegemist Volvo kohale, võttes sellega riski, et teine auto ei jõua eest ära liikuda. Ka väide, et I. Khalilov ei saanud hoida pikivahet Volvo ootamatu manöövri tõttu, on põhjendamatu juba põhjusel, et ringkonnakohus sellist ootamatut manöövrit ei tuvastanud. Jällegi nendib kohtukolleegium aga, et väide oleks põhjendamatu ka juhul, kui Volvo oleks teinud kaitsja väidetud manöövrit – Volvo liikumisele reageerimise võimaluse võttis I. Khalilovilt see, et ta liikus Volvost nii palju suurema kiirusega. 8.4 Kaitsja väidab, et käsitletud normide rikkumise ja süüdistuses toodud tagajärje vahel pole ka põhjuslikku seost. Nagu punktides 8.2.1 ja 8.2.2 öeldust näha, viis muu hulgas

§ 33

13 lg 2 p 8 ja § 46 lg-te 1 ja 2 rikkumine liiklusõnnetuseni ja tõi kaasa kannatanute tervisekahjustused ja surma. Seega on ka see kaitsja väide alusetu. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et põhjuslik seos puudub süüdistuses nimetatud tagajärje ja

§ 16

lg 1 vahel.

§ 16lg 1 rikkumine seisnes linnasisesel teel teiste liiklejate vahel kihutamises.

Just see käitumine tõi kaasa liiklusõnnetuse. Kohtukolleegium leiab, et lisaks lubatud sõidukiirust reguleerivate normide rikkumisele on põhjust heita I. Khalilovile ette

§ 16

lg 1 rikkumist seetõttu, et ta käitus selgelt teisi liiklejaid mittearvestavalt, liiklusnõudeid eiravalt ja liiklust ohustavalt. Sellisel juhul seisneb ohu loomine mitte üksnes kitsalt mingi liiklusnõude rikkumises, vaid ka selles, et juht tegutses liiklusolukorras hoolimatult ja kaasliiklejatega mittearvestavalt. Seoses kaitsja väitega, et saabunud tagajärjega ei ole põhjuslikus seoses kehtiva juhiloa puudumine, nendib ringkonnakohus, et juhiloa ega juhtimisõiguse puudumist ei ole süüdistuses nende liiklusnormi rikkumiste seas, mis viisid süüdistsues märgitud tagajärjeni, märgitud. 8.5 Apellatsiooni piirest väljudes märgib ringkonnakohus, et I. Khalilovile ei ole alust heita ette

§ 50lg 1 ja § 50 lg 3 p 1 rikkumist.

Nimelt on süüdistuses I. Khalilovile lubatud sõidukiiruse ületamist ette heites tuginetud normidele, mis ei ole samaaegselt kohaldatavad. Sõidukiiruse kohta käivad süüdistuses viidatud sätetest kolm –

§ 50lg 1, lg 3 p 1 ja lg 5 p 3.

Ringkonnakohus nendib, et kõigi kolme sätte järgi I. Khalilovi kihutamist kindlasti kvalifitseerida ei saa:

§ 50

lg 1 ja lg 5 p 3 on teineteist välistavad,

§ 50

lg 3 aga hõlmab keeldu ületada

§ 50

lg-st 1 või

§ 50

lg 5 p-st 1 tulenevat piirkiirust.

§ 50

lg 1 näeb ette, et juht peab järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust.

§ 15

on säte, mis näeb ette erinevatel teedel (sh asulasisesel teel) reeglina kehtiva suurima lubatud kiiruse, samuti mõnede sõidukiliikide lubatud suurima kiiruse. Vastavalt

§ 15

lg 1 p-le 2 on asulasisesel teel suurim lubatud sõidukiirus 50 km/h, sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt võib kohalik omavalitsus olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast suurendada asulasisesel teel suurimat lubatud sõidukiirust 90 kilomeetrini tunnis.

§ 50

lg 3 p 1 järgi peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust; sõidukiiruse valikul peab juht arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama.

§ 50

lg 5 p 3 ütleb, et juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Neist sätetest ei ole kohaldatav

§ 50

lg 1 – tõendatud on, et kohas, kus liiklusõnnetus juhtus, oli liiklusmärkide kohaselt suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h. Seega ei kehtinud seal üldine asulasisene kiiruspiirang 50 km/h. I. Khalilovile ei ole alust heita ette ka

§ 50

lg 3 p 1 rikkumist.

§ 50

lg 3 p 1 ütleb, et kindlasti ei tohi sõita kiiremini lubatud suurimast kiirusest, kuid loetletud asjaoludest tulenevalt ei pruugi olla põhjendatud ka teel kehtiva suurima lubatud sõidukiirusega sõitmine, vaid loetletud tingimustest sõltuvalt tuleb sõita aeglasemalt. Seda, et I. Khalilov oleks mõnest 14

§ 50

lg 3 p-s 1 nimetatud asjaolust tulenevalt pidanud sõitma aeglasemalt sel teel kehtinud piirkiirusest (mistõttu sõitmine ca 200 km/h on veel raskem liiklusnõuete rikkumine), ei ole süüdistuses ära näidatud. Lubatud suurim kiirus 70 km/h oli määratud liikluskorraldusvahenditega (liiklusmärkidega). Seega rikkus I. Khalilov, sõites kuni 201 km/h,

§ 50lg 5 p-s 3 sätestatud normi.

8.6 Apellatsiooni kohaselt ei tähenda see, et I. Khalilov põhjustas liiklusõnnetuse, et teda automaatselt lugeda kannatanute surma või tervisekahjustuse põhjustamises. 8.6.1 Kaitsja heidab Q-le ette veel seda, et tema juhitud Volvol oli tegemata tehnoülevaatus. Apellatsioonis ei ole aga esitatud argumente, mis näitaks, mis on selle seos KarS § 422 lg 2 p 2 koosseisule vastavate tagajärgedega. Puuduvad igasugused andmed, et Volvo ja BMW kokkupõrke oleks tinginud mõni Volvol ilmnenud tehniline probleem. Kannatanu esindaja on esitanud tõendi selle kohta, et autole oli paar kuud varem tehtud hooldus (kd III, tl 47-48). Q kinnitusel oli auto tehniliselt korras. Ka ei ole andmeid, mis näitaks, et Z sai raskeid tervisekahjustusi selle tõttu, et Volvo turvavarustus ei toiminud. Sündmuskoha vaatlusel tehtud fotodelt on näha, et Volvo turvakardinad on avanenud. 8.6.2 Kaitsja avaldab kahtlust, kas kõigil liiklusõnnetuses osalenud autodes olnuil oli turvavöö kinnitatud. Seda küsimust on maakohus otsuses käsitlenud. Kohus leidis, et sündmuskoha ja sõidukite vaatlusprotokollidega ning tunnistajate ütlustega on tõendatud, et liiklusõnnetuses osalenud autodes olnuil oli turvavöö suletud. Kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukoht, et tunnistaja ütlused ei pruugi olla usaldusväärsed, on oletuslikud. Selleks, et seada tunnistaja ütlused kahtluse alla, peaks esinema mõni asjaolu, mis selleks kahtluseks alust annab. Kaitsja seisukoht, et kui ekspertiisi pole tehtud, jäävad kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada I. Khalilovi kasuks, on alusetu. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. See tähendab muu hulgas, et tõendamiseseme asjaolusid võib tõendada ükskõik millise kriminaalmenetluses lubatud tõendiga. See, kas autos olnutel oli turvavöö kinni, ei ole asjaolu, mida olemuslikult saaks tuvastada ainult ekspertiisiga. 8.7 Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et Volvo ja BMW kokkupõrke tingis täies ulatuses I. Khalilovi käitumine – see, et ta vahetas sõidurada teel, kus liikus samal ajal teisi autosid, lubatud sõidukiirust väga suurelt ületades. Just see, et I. Khalilovi auto liikus ülejäänud liiklusvoolust tunduvalt kiiremini, võttis I. Khalilovilt võimaluse teiste liiklejate käitumisega arvestada. Selle tõttu ei olnud ta võimeline vältima otsasõitu ees aeglasemalt (lubatud sõidukiirusega) sõitnud autole. Otsasõiduga päästis I. Khalilov valla kokkupõrgete ahela, mis tõi kaasa kahe kannatanu surma ja kahe kannatanu rasked tervisekahjustused. Seega tõi just ja ainult I. Khalilovi käitumine kaasa KarS § 422 lg 2 p-le 2 vastavad tagajärjed. Kaitsja seisukoht, et vähemalt osaliselt on süüdistuses kirjeldatud tagajärgedes süüdi Q, on alusetu. B 15

1. Nii prokurör kui kaitsja on vaidlustanud I. Khalilovile mõistetud karistust. Prokurör taotleb I. Khalilovi karistamist KarS § 422 lg-s 2 sätestatud sanktsiooni ülemmäärale vastava 12-aastase vangistusega. Kaitsja seevastu taotleb I. Khalilovile oluliselt kergema karistuse mõistmist. Kummagi taotluse rahuldamiseks ei ole alust. 9.1 Kaitsja leiab, et I. Khalilovile on tema süüd arvestades mõistetud liiga karm karistus. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Kaitsja rõhutab, et süü suuruse tuvastamisel tuleb lähtuda toimepandud kuriteo asjaoludest, mitte iseloomu- või eluviisisüüst. See väide on õige, kuid pole asjassepuutuv, kuna maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks lähtunud just viimastest. Maakohus on I. Khalilovile mõistetud karistust põhistades viidanud just kuritegu iseloomustavatele asjaoludele. Kohus tõi välja, et I. Khalilov rikkus mitmeid liiklusnõudeid samaaegselt ja selle tagajärjel hukkus kaks inimest ning sai raskelt vigastada veel kaks. Mis puutub kaitsja väitesse, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada teo avaldumisvormi ja ohtlikkust, siis see on õige, kuid apellatsioonist jääb selgusetuks, kuidas peaks see näitama I. Khalilovi süü väiksust. Ringkonnakohus peab I. Khalilovi toimepandud liiklusnõuete rikkumisi, mis viisid liiklusõnnetuseni ning kannatanute raskete tervisekahjustuste ja surmani, eriti taunitavaiks ja ohtlikuks. I. Khalilov ületas sel teel lubatud suurimat sõidukiirust ligi kolm korda, kusjuures teel oli suhteliselt tihe liiklus. Sellisel käitumisel on ka selge demonstratiivne joon – paljude teiste liiklejate ees lubatud sõidukiirust ulatuslikult ületades näitas I. Khalilov üleolevat suhtumist liiklusnõuete suhtes, andes märku, et reeglid kehtivad teistele, mitte aga talle. Lisaks sellele on ilmne, et suhteliselt tiheda liikluse juures üldisest liiklusvoost palju kiiremini sõitmine kätkes endas suurt ohtu, kuna tuli teistest sõidukeist mööduda ja kiiruse tõttu oli ka võimalus võimalikule takistusele reageerida piiratud. Seega on I. Khalilovi süü suur nii tagajärjest, milleks oli kahe kannatanu surm ja kahe rasked tervisekahjustused, kui ka teost tulenevalt. I. Khalilovi karistuse kergendamiseks ei anna alust kaitsja viited karistust kergendavatele asjaoludele. I. Khalilovi puhul ei saa rääkida KarS § 57 lg 1 p-le 1 vastavast karistust kergendavast asjaolust. Selle sätte kohaselt on karistust kergendav asjaolu kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Apellatsioonis ei ole toodud välja, et I. Khalilov oleks kuidagi hoidnud ära mingeid kahjulikke tagajärgi või andnud abi. Apellatsiooni väide on see, et I. Khalilovil ei olnud võimalik kumbagi teha: kõige traagilisemad tagajärjed olid juba saabunud (kannatanud olid juba hukkunud) ning kuna I. Khalilov pole meedik, ei saanud talt oodata ka kellelegi mingi abi andmist. Need argumendid ei muuda fakti, et I. Khalilov ei teinud midagi, mis vastaks KarS § 57 lg 1 p-le
2. See, et I. Khalilov jäi pärast liiklusõnnetust sündmuskohale, ei ole asjaolu, mis vastaks KarS § 57 lg 1 p 1 tingimustele. Märkimata ei saa jätta, et I. Khalilovil oli

§-st 169 tulenevalt õiguslik kohustus jääda sündmuskohale. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole täidetud ka KarS § 57 lg 1 p 2 tingimused. KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt on karistust kergendav asjaolu kahju vabatahtlik hüvitamine. Üksnes üldsõnaline kahju hüvitamise lubamine ei ole piisav. 16 Veel leiab kaitsja apellatsioonis, et mõistetud karistus ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale. Selle väite kinnituseks on kaitsja esitanud loetelu kohtuasjadest neis mõistetud karistustega. Ringkonnakohus märgib, et esitatud loetelu on eksitav. Nimelt on loetelus nimetatud kaheteistkümnest kohtuasjast kümme kohtuasjad, milles isik on mõistetud süüdi KarS § 422 lg 1 järgi. Seega on kaitsja tuginenud kohtulahenditele, milles süüdlase teo kvalifikatsioon ei vasta I. Khalilovi teo kvalifikatsioonile. Seega on kaitsja võrrelnud võrreldamatuid. KarS § 422 lg 1 näeb ette oluliselt kergema karistuse (kuni viis aastat vangistust) kui teine lõige. Ülejäänud kahe kohtulahendi puhul, millest ühes on isik mõistetud süüdi KarS § 422 lg 2 p 1 järgi ning teises KarS § 422 lg 2 p 2 järgi, on küll mõistetud karistused I. Khalilovi omast kergemad, kuid kaitsja ei ole näidanud ära, et nende kuritegude asjaolud oleks I. Khalilovi kuriteo asjaoludega võrreldavad. Ainuüksi sarnane kvalifikatsioon ei tähenda, et mõistetav karistus peab jääma täiesti samasse suurusjärku – see on ilmne juba seetõttu, et KarS § 422 lg 2 näeb karistusena ette kolm kuni kaksteist aastat vangistust. Eelnevast tulenevalt ei anna ükski kaitsja argument alust I. Khalilovi karistuse kergendamiseks. 9.2 Samas ei pea kohtukolleegium põhjendatuks ka prokuröri taotlust mõista I. Khalilovile maakohtu mõistetust raskem karistus. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et maakohus ei ole arvestanud kõiki süü suurust mõjutavaid asjaolusid. Arvestada tuleb, et karistuse mõistmine on lõppkokkuvõttes kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (Riigikohtu

1. juuni 2003 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03, p 11). See tähendab, et kohtul on karistuse mõistmisel suhteliselt suur otsustamisruum ning kõrgema astme kohtul on põhjust sekkuda vaid juhul, kui on ilmne, et kohus on karistust mõistes rikkunud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise põhimõtteid (jätnud mõne asjaolu arvestamata, andnud mõnele asjaolule selgelt eksliku hinnangu vms). Prokurör on apellatsioonis kirjeldanud põhjalikult asjaolusid, millest tulenevalt ta peab I. Khalilovi süüd suureks, kuid ta pole toonud välja ühtki konkreetset viga, mille maakohus on karistuse mõistmisel teinud. Nagu prokurörgi, pidas maakohus I. Khalilovi süüd suureks. Seda on maakohus mõistetud karistuse põhistuses öelnud ning seda näitab ka I. Khalilovile mõistetud karistuse määr: maakohus karistas I. Khalilovit 10-aastase vangistusega, mis on sanktsiooni n-ö ülemisse otsa jääv karistus. I. Khalilovi karistamisel lähtus maakohus sellest, et esineb üks karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Prokurör vaidleb sellele seisukohale vastu, leides, et I. Khalilovi avaldatud kahetsus ei ole siiras. Prokurör osutas, et I. Khalilovi esitas oma ütlustes toimunust versiooni, mis on teiste tõenditega ümber lükatud. Ka võttis ta omaks vaid kiiruse ületamise ning tema positsioon on läbi menetluse olnud see, et autode kokkupõrke põhjustas Volvo juht. Veel tõi prokurör välja, et I. Khalilov vabandas kannatanute ees, kuid ta ei ole teinud midagi kannatanutele kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus ei pea kahetsuse puhtsüdamlikkust välistavaks asjaoluks seda, et I. Khalilov ei ole kannatanutele kahju hüvitanud. Kahju vabatahtlik hüvitamine on vastavalt KarS § 57 lg 1 p-le 2 iseseisev karistust kergendav asjaolu. Kaalukas argument on aga see, et I. Khalilov tunnistab küll kiiruse ületamist, kuid paneb põhjendamatult osa süüst Volvo juhile. Kuivõrd I. Khalilov siiski tunnistab kiiruse ületamist, mis oli liiklusõnnetuses ja selle tagajärgede 17 peamine põhjus, leiab ringkonnakohus, et kahetsuse täies ulatuses ebasiiraks lugemine ei ole põhjendatud. Küll on selge, et selline kahetsus ei tohiks karistust oluliselt kergendada. Niisiis on küsimus, kas maakohtu mõistetud karistus vastab KarS § 56 lg 1 tingimustele, kui lähtuda eeldusest, et I. Khalilovi avaldatud kahetsuse mõju karistuse määrale on väike. Kuna I. Khalilovile mõistetud karistus jääb sanktsioonivahemiku ülemisse otsa, leiab ringkonnakohus, et maakohtu mõistetud karistus vastab KarS § 56 lg 1 tingimustele ning selle muutmiseks ei ole alust. C
2. C süüdi tunnistamise KarS § 117 lg 2 ja § 119 lg 2 järgi on vaidlustanud nii prokurör kui ka C kaitsja. Prokurör taotleb C süüdi tunnistamist KarS § 422 lg 2 p 2 järgi, kaitsja leiab aga, et C tegu ei vasta ühegi kuriteo tunnustele ja ta tuleb õigeks mõista. Kohtukolleegium leiab, et mõlema poole väited saavad vastuse, kui käsitleda esmalt küsimust, kas C tegu vastab KarS § 422 lg 2 p 2 tunnustele ning – kui vastus peaks olema eitav – analüüsida, kas C tegu on kvalifitseeritav KarS § 117 lg 2 ja § 119 lg 2 järgi, nagu leidis maakohus.
3. Selleks, et C tegu oleks kvalifitseeritav KarS § 422 lg 2 p 2 järgi, tuleb tuvastada, et ta rikkus mootorsõidukit juhtides tahtlikult liiklusnõudeid ning põhjustas sellega ettevaatamatusest vähemalt kahe inimese surma. Kuigi süüdistuses heidetakse C-le ette, et I. Khalilovi ees üha kiiremini sõites mõjutas ta I. Khalilovit samaga vastama – mis viis lõpuks selleni, et I. Khalilov sõitis Q juhitud Volvole otsa –, tuleb arvestada, et C süüdistatakse KarS § 422 lg 2 p-le 2 vastava kuriteo toimepanemises üksiktäideviijana. Nimelt asus Riigikohus C vahistamise õiguspärasust vaagides seisukohale, et KarS § 422 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on vastutus kaastäideviimise, aga ka kuriteole kallutamise (kihutamise) või kaasaaitamise eest õiguslikult välistatud (Riigikohtu
4. detsembri 2020 määrus kriminaalasjas nr 1-20-4729). Kuigi Riigikohus ei käsitlenud vahendlikku täideviimist, kehtib Riigikohtu öeldu ka vahendliku täideviimise kohta. Riigikohtu seisukoht välistas seega õiguslikud alused, millel vastutus teise isiku kuritegu toime panema mõjutamise eest tavaliselt põhineb või mille alusel on kellelegi omistatav ka teise isiku tegevus. Riigikohtu sellise järelduse tingis kokkuvõtvalt asjaolu, et KarS § 422 lg 2 p 2 on ettevaatamatusdelikt, vahendlik- ja kaastäideviimine, kuriteole kallutamine või kaasaaitamine eeldavad aga tahtlust. Öeldu tähendab, et need kuriteo toimepanemise vormid oleks kohaldatavad, kui I. Khalilovile ja C-le heidetaks ette kannatanute raskete tervisekahjustuste ja surma tahtlikku põhjustamist (st nt KarS § 114 lg 1 p-le 3 ja § 118 lg 1 p 1 või 2 järgi kvalifitseeritavat tegu). Kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 apellatsiooni piires ja prokurör ega kannatanud ei ole tuginenud väitele, et süüdistatavad põhjustasid süüdistuses toodud tagajärjed tahtlikult, ei ole ringkonnakohtul alust asuda hindama, kas I. Khalilov ja C tegutsesid süüdistuses kirjeldatud tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega. Niisiis saab C-le KarS § 21 lg-st 1 tulenevalt KarS § 422 lg 2 p-le 2 vastavat kuritegu süüks arvata ainult juhul, kui teda saab käsitada isikuna, kes on ise kõik KarS § 422 lg 2 p 2 kuriteokoosseisu tunnused täitnud. Seejuures tuleb arvestada, et kuigi prokurör loobus 18 süüdistust muutes seisukohast, et C ja I. Khalilov on kaastäideviijad, käsitab süüdistus C ja I. Khalilovi endiselt koos tegutsenutena – süüdistuse kohaselt tugevdasid nad kiirust tõstes vastastikku teineteise tahtlust liiklusnõudeid rikkuda. Kaastäideviimise süüdistusest välja jätmine tähendab, et C ja I. Khalilovi tegevust ei saa lugeda ühe ühise teo osategudeks. Kuna seda, et C oleks mingil muul moel mõjutanud sündmuste käiku (nt takistanud Volvo ümberreastumist), süüdistuses väidetud ei ole, tuleb lahendada küsimus, kas KarS § 422 lg 2 p 2 tunnused täidab I. Khalilovi teole tingimuste loomine. 11.1 Vaieldes vastu maakohtu otsuses C teole antud kvalifikatsioonile, väidab prokurör apellatsioonis: „Kohtuliku uurimise käigus on tõendamist leidnud, et C rikkus tahtlikult liiklusseaduse § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 46 lg 2, § 50 lg 1, lg 3 p 1 ja lg 5 p 3 nõudeid.“ See väide ei pea paika. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 2 tähendab tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumust, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega saab seda, mis asjaolu on tõendatud, öelda ainult kohus. Maakohtu otsusest ei leia järeldust, et C on rikkunud liiklusseaduse § 14 lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 46 lg 2, § 50 lg 1, lg 3 p 1 ja lg 5 p 3 nõudeid. Maakohus asus seisukohale, et liiklusseaduse normid ei ole üldse asjakohased ning seetõttu ei saa C vastutada KarS § 422 lg 2 p 2 järgi. Ta rõhutas, et C juhitud auto ei põrganud kokku mitte ühegi teise sõidukiga ega sõitnud otsa ka ühelegi jalakäijale. Kohus leidis, et liiklusseaduse normid ei ole mõeldud hoidma ära ohtu, et neid rikkuv sõidukijuht annab oma käitumisega teistele liiklejatele halba eeskuju või koguni innustab kedagi samasugusele liiklusrikkumisele. Seetõttu kohus küsimusega, kas tõendatud on faktilised asjaolud, mis vastaksid prokuröri loetletud sätetele, ei tegelenudki. Öeldu ei tähenda siiski, nagu poleks maakohus tuvastanud ühtegi faktilist asjaolu, mis oleks seostatav mõne prokuröri nimetatud liiklusnormi rikkumisega. Käsitledes küsimust, kas C võib olla pannud toime KarS § 117 lg-le 2 ja § 119 lg-le 2 vastavad kuriteod, asus kohus seisukohale, et C rikkus üldist, igaühelt eeldatavat hoolsuskohustust ehk kohustust käituda vastutustundlikult. Hoolsuskohustuse rikkumine seisnes maakohtu hinnangul selles, et C kihutas linnas tiheda liiklusega teel 190-196 km/h, tegi ohtlikke manöövreid ja innustas sama moodi käituma ka I. Khalilovit. Maakohtu otsuses on viidatud tõenditele, millest nähtub, et C juhitud auto liikus vähemalt 190 km/h, ning ka apellatsioonides C auto kiirust puudutavat maakohtu järeldust vaidlustatud ei ole. Seda, milliseid ohtlikke manöövreid C tegi, maakohtu otsusest seevastu ei nähtu. Sõidukiiruse kohta käivad apellatsioonis viidatud sätetest, nagu I. Khalilovi puhulgi, kolm –

§ 50lg 1, lg 3 p 1 ja lg 5 p 3.

Nagu otsuse punktis 8.5 selgitatud, kõigi kolme sätte järgi C kihutamist kindlasti kvalifitseerida ei saa:

§ 50

lg 1 ja lg 5 p 3 on teineteist välistavad,

§ 50

lg 3 aga hõlmab keeldu ületada

§ 50

lg-st 1 või

§ 50lg 5 p-st 1 tulenevat piirkiirust.

Nagu I. Khalilovi puhulgi, on C-le ette heidetav

§ 50

lg 5 p 3 rikkumine: lubatud suurim kiirus 70 km/h oli määratud liikluskorraldusvahenditega (liiklusmärkidega). Kohtu tuvastatud asjaolu, et C ületas ulatuslikult kiirust linnas tiheda liiklusega teel, näitab sedagi, et ta käitus teisi liiklejaid mittearvestavalt ega hoolinud liikluse ohutusest. See tähendab 19

§ 14lg 2 ja § 16 lg 1 rikkumist.

Tegemist on mõlema normi rikkumisega, sest just C teo seisukohalt tähtsust omavas osas

§ 14

lg 2 ja § 16 lg 1 kattuvad: mõlemad keelavad liiklejatel käituda liikluses ohtu või kahju tekitavalt. Kumbagi neist ei ole alust pidada teise suhtes erinormiks – kuigi nende sõnastus erineb mõnevõrra, ei ole kumbki ohu tekitamise osas teisest spetsiifilisem, mõlemad keelavad igasuguse ohtu tekitava käitumise ning mõlema kohaselt on kohustus ohu tekitamisest hoiduda igal liiklejal. Ringkonnakohtu hinnangul on erinevast sõnastusest hoolimata oht, mille põhjustamisest tuleb hoiduda, sama.

§ 14

lg 2 ei täpsusta, kelle või mille ohustamisest hoiduda tuleb,

§ 16

lg 2 loetleb küll need, kelle ohustamisest tuleb hoiduda (inimesed, vara ja keskkond), kuid see loetelu on nii avar, et sisulist kitsendust võrreldes

§ 14lg-ga 2 sealt ei tulene.

Kumbki norm ei ole ka teisest hilisem. Seega tuleb tõdeda, et C rikkus mõlemast sättest tulenevat keeldu. Ülejäänud apellatsioonis nimetatud normide rikkumist ringkonnakohtu hinnangul C-le ette heita ei saa. Süüdistuses ja apellatsioonis pannakse C-le süüks samade normide rikkumist, mida I. Khalilovilegi (seejuures ei ole tegemist I. Khalilovi liiklusnõuete rikkumiste omistamisega C-le lähtuvalt sellest, et nad panid teo toime ühiselt – 4. veebruaril 2021 esitatud muudetud süüdistuses ei käsita prokurör I. Khalilovit ja C enam kaastäideviijatena). Lisaks juba käsitletud sätetele on C prokuröri hinnangul rikkunud veel

§ 33

lg 2 p 8, § 46 lg 2 (süüdistuses loetletud sätetest ei ole apellatsioonis nimetatud

§ 46

lg-t 1).

§ 33

lg 2 p 8 kohaselt on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid; süüdistuses on prokurör toonud sellest välja juhi kohustuse veenduda enne manöövri sooritamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid.

§ 46

lg 2 näeb ette, et asulasisesel teel peab aeg, mis kulub üksteise järel liikuvate sõidukite vahelise pikivahe läbimiseks, olema normaaltingimustel vähemalt kaks sekundit ja asulavälisel teel vähemalt kolm sekundit. Prokurör ei ole süüdistuses ega apellatsioonis näidanud ära, millise manöövri tegemist ilma selle ohutuses veendumata, ta C-le ette heidab. Manööver on

§ 2

p 37 kohaselt pööre, sõiduraja vahetus või ümberpõige (vastavalt

§ 2

p-le 101 on ümberpõige sõiduteel seisvast ühest või mitmest sõidukist või muust takistusest möödumine kasutatavalt sõidurajalt välja sõites). Süüdistuses pole mainitud, et C oleks teinud pöörde, sõiduraja vahetuse või ümberpõike, mis oleks põhjuslikus seoses süüdistuses loetletud isikute raskete tervisekahjustuste või surmaga. Sellist väidet ei ole prokurör esitanud ka apellatsioonis. Samuti jääb juba süüdistusest selgusetuks, milles seisneb prokuröri hinnangul C toime pandud

§ 46

lg 2 rikkumine – prokurör ei ole ära näidanud, et süüdistuses kirjeldatud tagajärjed oleks kuidagi tingitud sellest, et C rikkus kohustust hoida pikivahet (arvestades, et C liiklusõnnetuses ei osalenud, oleks süüdistusest pidanud kindlasti nähtuma see, millise sõidukiga ta pikivahet ei hoidnud ja kuidas on see põhjuslikus seoses süüdistuses toodud tagajärgedega). 11.2 Niisiis on prokuröri loetletud liiklusseaduse sätetest alust heita C-le ette

§ 14lg 2, § 16 lg 1 ja § 50 lg 5 p 3 rikkumist. Väitmaks aga, et neid liiklusnõudeid rikkudes pani C toime 20 Kar

S § 422 lg 2 p-le 2 vastava kuriteo, tuleb tuvastada seos kõnealuste liiklusrikkumiste ja kannatanute raskete tervisekahjustuste või surma vahel. Kuriteokoosseisule vastava teo ja tagajärje vahelise seose jaatamiseks peab olema täidetud kaks tingimust: - teo ja tagajärje vahel peab olema põhjuslik seos, mis tähendab, et tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei oleks saabunud; - saabunud koosseisupärane tagajärg peab olema süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt nt Riigikohtu

1. detsembri 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-16, p 8). Just siin on C vastutuse võtmekoht. C juhitud auto, nagu rõhutatud maakohtu otsuses, ühegi teise autoga kokku ei põrganud, ka ei sõitnud C kellelegi otsa; vahetult tingis kannatanute raskete tervisekahjustuste ja surmaga lõppenud liiklusõnnetuse I. Khalilovi tegevus. Sellest tulenevalt ei ole seos C tegevuse ja süüdistuses nimetatud tagajärje vahel kaugeltki ilmne. Prokuröri seisukoht on ses küsimuses paraku pealiskaudne. Prokurör leiab, et kuigi C liiklusõnnetust omakäeliselt ei põhjustanud, on I. Khalilovi põhjustatud üliraske liiklusõnnetuse tagajärjed omistatavad ka C-le, sest kui ta ei oleks koos I. Khaliloviga sõitma läinud, ei oleks toimunud ka üksteise järel kihutamist. Prokurör avaldab arvamust, et kuna C „panus kuriteo toimepanemisse on samaväärne Isa Khalilovi panusega“ ning kuna C roll kuriteos „oli tähelepanuväärne ja tagajärje osas ka põhjuslik“, siis tuleb tema kuritegu kvalifitseerida KarS § 422 lg 2 p 2 järgi. 11.2.1 Prokurör ei ole käsitlenud seda, kuidas käsitletud asjaolud vastavad kriteeriumidele, millele tuginedes põhjuslikkust tuvastatakse. Kuigi prokurör on deklareerinud, et C tegu on „tagajärje osas ka põhjuslik“, ilmneb kontrollimisel, et põhjuslikkusest ekvivalentsusteooria tähenduses rääkida ei saa. C teol ei ole loodusseadustel põhinevat seost sellega, et I. Khalilovi auto sõitis otsa Q autole ja paiskus sealt otsa F juhitud Ford Fiestale (mis paiskus otsa N juhitud Toyota Avensisele) ning lõpuks bussipeatusesse, kus olid L ja W. Ei ole võimalik väita, et kui C kiiruse ületamine sündmuste ahelast välja võtta, jääks automaatselt ära ka kannatanute surma või rasked tervisekahjustused kaasa toonud liiklusõnnetus. Süüdistusest ei nähtu, et C tegu seoks kannatanute tervisekahjustuste ja surmaga muu peale selle, et ta innustas oma käitumisega I. Khalilovit sama moodi käituma. Kirjeldatud mõju ei olnud selline, mis poleks jätnud I. Khalilovile võimalust otsustada, kuidas käituda. Sellest tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul rääkida naturalistlikust kausaalsusest, millest tavapäraselt põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse. 11.2.2 Karistusõigus tunneb siiski ka põhjuslikkust, mis seisneb selles, et teist inimest suunatakse mingil moel käituma, ilma et see tingimata tähendaks mõjutatava asetamist sundolukorda. Tegemist on psüühilise kausaalsusega, millest lähtutakse näiteks kuriteole kallutamise kontekstis (vt nt Riigikohtu
2. novembri 2015 otsus 3-1-1-93-15, p 81). Kui vaadata Riigikohtu praktikat põhjusliku seose kohta, näib, et täideviimise puhul on igal juhul nõutav naturalistliku kausaalsuse olemasolu. Kui vaadata karistusseadustiku eriosa, selgub siiski, et leidub kuriteokoosseise, mis eeldavad just psüühilist kausaalsust (nt KarS § 209 lg 1, milles sätestatud kelmuse koosseis nõuab, et eksimusse viidud kannatanu teeb varakäsutuse eksimuse tõttu, või KarS § 182 lg 1, mis näeb ette vastutuse alaealise alkoholi tarvitamisele kallutamise eest). 21 Psüühiline kausaalsus on ringkonnakohtu hinnangul C teo ja süüdistuses toodud tagajärje vahel tõesti olemas. Süüdistuses on kirjeldatud C ja I. Khalilovi autode liikumist alates kesklinnast, kirjeldatud on seda, kuidas nad teineteisest mööda kiirendasid. Neid süüdistuse väiteid kinnitavad asitõendite (turvakaamera salvestiste) vaatlusprotokollid. Kui vahepeal liiklus I. Khalilovi BMW eespool, siis Laagna teel oli eespool taas C auto. Seega just see, et C suurendas üha kiirust, innustas I. Khalilovit sama moodi käituma. 11.2.3 Nagu eespool märgitud, tuleb lisaks põhjuslikule seosele tuvastada seegi, et tagajärg on koosseisupärase teo toime pannud isikule objektiivselt omistatav. Üks kriteerium, mida sel tasandil tuleb hinnata, on kolmanda isiku sekkumine. Algpõhjustaja vastutus lõppeb seal, kus kolmas isik loob omavastutuslikult sekkudes uue ohu (J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn, 2010, lk 271). Nimelt kehtib karistusõiguses vastutuspõhimõte, mis põhineb arusaamal, et igaüks peab hoolitsema selle eest, et tema käitumine ei kahjustaks võõraid õigushüvesid, ei pea aga vastutama selle eest, et teised võõraid õigushüvesid ei kahjustaks – viimase eest peavad hoolitsema teised isikud ise. Sellest tuleneb, et üldjuhul ei saa olla täideviijat täideviija taga, saabunud tagajärje eest vastutab täideviijana tagajärje oma käitumisega vahetult põhjustanud isik, mitte aga (lisaks sellele) isik, kelle tegevuse mõjul tagajärje vahetult põhjustanud isik tegutses (Eesti õiguskirjanduses vastutuspõhimõtet normatiivse omistamise kontekstis lähemalt käsitletud ei ole; kuivõrd Eesti karistusõiguses tunnustatud normatiivse omistatavuse nõudest lähtutakse ka Saksa õiguspraktikas, tutvus kohus ka saksa õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadega; põhjalikult on kõnealust küsimust käsitletud nt J. Eisele: Vorbemerkungen zu den § 13 ff., Rn 101 – Schönke/Schröder. Strafgesetzbuch.
3. Aufl. 2019). Kuigi vastutuspõhimõtet siinses õiguskirjanduses kuigivõrd käsitletud pole, nähtub see, et Eesti õigus sellest lähtub, karistusseadustikust endast. Vastutuspõhimõtte kehtivust Eesti õiguses näitab see, et karistusseadustik näeb ette juhud, mil toimepanija või osavõtjana vastutab ka teist isikut süütegu toime panema mõjutanud isik. Need juhud on järgmised: • vahendlik täideviimine (KarS § 21 lg 1 alt 2) teist isikut organisatsioonilise võimuaparaadiga valitsedes (ülejäänud vahendliku täideviimise vormid eeldavad seda, et teo tegelik, vahetu toimepanija ei pane õiguslikus mõttes toime süütegu – vt Riigikohtu
4. mai 2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06, p 7); • teise isiku tahtlik kallutamine kuritegu toime panema ehk kihutamine (KarS § 22 lg 2) ning • teise isiku kuriteole vaimse kaasabi andmine, millega kinnitatakse toimepanija tahet kuritegu toime panna (KarS § 22 lg 3). Sellest, et n-ö algpõhjustaja vastutus on ette nähtud vaid juhul, kui täidetud on seaduses sätestatud tingimused, järeldub ühtlasi, et muudel juhtudel ta teise isiku põhjustatud tagajärje eest ei vastuta. Niisiis on seadusandja pidanud vajalikuks hoida sellise vastutuse kohaldamise võimaluste ring väiksena. Kui asuda seisukohale, et ükskõik millise kuriteo, sh ettevaatamatusdelikti puhul nagu KarS § 422, on ka ilma igasuguste lisatingimusteta võimalik omistada mingile kuriteokoosseisule vastav tagajärg lisaks isikule, kes vahetult oma teoga tagajärje põhjustas, ka isikule, kes tagajärje vahetult põhjustanud isikut kuidagi mõjutas või suunas sellisele käitumisele, muutuks vahendliku täideviimise, kihutamise ja kaasaaitamise regulatsioon mõttetuks. 22 Nagu eespool märgitud, tuleneb Riigikohtu
5. detsembri 2020 määrusest kriminaalasjas nr 1-20-4729, et ükski neist konstruktsioonidest ei tule C puhul tahtluse nõude tõttu kõne alla. Lisaks loetletud õiguslikele konstruktsioonidele tuleks kohtukolleegiumi hinnangul C vastustus kõne alla juhul, kui tal oleks olnud õiguslik kohustus tagada I. Khalilovi õiguspärane käitumine, st see, et I. Khalilov ei pane toime teiste õigushüve ohustavat või rikkuvat tegu (sellised kohustused võivad olla nt pereliikmetel, tööandjal vmt). Ühelegi sellisele alusele prokurör viidanud ei ole ning ka ringkonnakohus ise ei näe sellist õiguslikku alust, mis annaks võimaluse lisaks I. Khalilovile käsitada kannatanute raskete tervisekahjustuste ja surma põhjustajana ka C. See, et Riigikohus pidas
6. detsembril 2020 tehtud määruses võimalikuks, et C võib vastutada KarS § 422 lg 2 p 2 järgi iseseisva üksik- või kõrvaltäideviijana, ei tähenda, et Riigikohus oleks võtnud seisukoha, et C tegu vastab kindlasti KarS § 422 lg 2 p 2 tunnustele. Riigikohus jaatas pelgalt kuriteokahtluse põhjendatust. Seetõttu ei analüüsinud Riigikohus üksipulgi kõiki süüteokoosseisu tunnuseid. Nii ei ole Riigikohus käsitlenud ka kolmanda isiku sekkumist kui tagajärje omistamist välistavat asjaolu. Ringkonnakohus on seisukohal, et C oleks alust lugeda kõrvaltäideviijaks juhul, kui ta oleks põhjustanud I. Khalilovist sõltumatult kausaalahela, mis viis kannatanute raskete tervisekahjustuste ja surmani. Süüdistus käsitab C ja I. Khalilovi selgelt koos tegutsenutena – süüdistuse kohaselt tugevdasid nad kiirust tõstes vastastikku teineteise tahtlust liiklusnõudeid rikkuda. Seega ei põhjustanud C oma teoga eraldiseisvat kausaalahelat, vaid kausaalahela, mis viis I. Khalilovi teoni. Tegemist on just eespool käsitletud olukorraga, kus tagajärje normatiivne omistamine on teise isiku sekkumise tõttu välistatud. Seetõttu ei näe ringkonnakohus, et esitatud süüdistuse kontekstis saaks C vastutada üksiktäideviijaana (I. Khalilovi suhtes kõrvaltäideviijana) KarS § 422 lg 2 p 2 järgi. 11.2.4 Erinevalt maakohtust ei näe ringkonnakohus õiguslikku alust C süüdi mõistmiseks KarS § 117 lg 2 ja § 119 lg 2 järgi, nagu seda tegi maakohus. Ka KarS § 117 lg 2 ja § 119 lg 2 on tagajärjedeliktid sarnaselt KarS § 422 lg 2 p-ga
7. Seega ka nende puhul tuleb tuvastada seos C teo ja kannatanute tervisekahjustuste ja surma vahel. C tegu, mille seos koosseisupärase tagajärjega tuleb tuvastada, jääks samaks (kiiruse ületamine, millega ta innustas sama tegema ka I. Khalilovit), muutuks vaid see, et seda käsitataks kui hoolsuskohustuse rikkumist. Endiselt põrkume me probleemiga, et teo ja tagajärje vahelise seose tuvastamisel tuleb arvestada, et vahetult põhjustas liiklusõnnetuse ning kannatanute rasked tervisekahjustused ja surma I. Khalilov. Maakohus, kvalifitseerides C teo KarS § 117 lg 2 ja § 119 lg 2 järgi, küsimust, kas saabunud tagajärg on C-le omistatav, ei käsitlenud. 11.3 Kuna ringkonnakohus leiab, et süüdistuses toodud tagajärg ei ole C-le normatiivselt omistatav, puudub nõutav seos C teo ja süüdistuses toodud tagajärje vahel ning C tuleb mõista õigeks. D 23
8. Maakohus ei rahuldanud L poja Y taotlust mõista süüdistatavatelt tema kasuks välja hüvitis talle tema ema surmaga põhjustatud mittevaralise kahju eest. Kohus leidis, et täidetud ei ole VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud tingimus, mille puhul on surmasaanu lähedasel õigus mittevaralise kahju hüvitisele. VÕS § 134 lg 3 kohaselt on surmasaanu lähedasel õigus mittevaralise kahju hüvitisele, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Tuginedes Riigikohtu praktikale, märkis kohus, et lähedase surm ja sellest tulenev lein ise ei ole erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Kannatanu esindaja leiab, et sellest tõlgendusest tuleks loobuda, sest selline kohtupraktika ei ole kooskõlas ühiskonnas kehtestatud moraalinormidega. Leina loomulikkuse argument oleks põhjendatud, kui surm oleks saabunud loomulikul teel; vägivaldne surm on lähedastele eriti valus. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu seisukoht tugineb Riigikohtu järjepidevale praktikale. Riigikohtu lahendid ei ole madalama astme kohtutele teiste kohtuasjade lahendamisel küll formaalselt siduvad, kuid on selge, et Riigikohtu seisukohtadest on põhjust kõrvale kalduda vaid siis, kui selleks on niivõrd kaalukad argumendid, et need võiksid veenda ka Riigikohut oma seisukohta muutma. Vastasel juhul tähendab Riigikohtu praktikaga vastuollu minek, et suure tõenäosusega otsus vaidlustamise korral tühistatakse. Kannatanu esindaja väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust kalduda VÕS § 134 lg 3 tõlgendamisel kõrvale senisest, Riigikohtu kujundatud kohtupraktikast. Vastandades loomulikku ja vägivaldset surma, on kannatanu esindaja sisuliselt asunud seisukohale, et n-ö vägivaldset surma, st kellegi teise poolt süüliselt põhjustatud surma tuleks alati käsitada erandlikuna ja mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmiseks alust andvana. VÕS § 134 lg 3 selliseks tõlgenduseks võimalust ei anna. VÕS § 134 lg 3 sätestab: „Isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.“ Niisiis kehtestab VÕS § 134 lg 3 surmasaanu lähedase õigusele saada mittevaralise kahju hüvitist sõnaselgelt kaks tingimust, mis peavad olema mõlemad täidetud: a) hukkunu surm põhjustati, st tema surmas on süüdi keegi teine; b) hüvitise maksmist peab õigustama mingisugune erandlik asjaolu. Järelikult ei saa fakt, et hukkunu surma põhjustas keegi teine, olla ise erandlik asjaolu VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Sellest tulenevalt ei saa olla erandlik asjaolu ka kellegi teise süül hukkunud lähedase kaotusest tingitud lein. Teise inimese poolt süüliselt põhjustatud surm on – normaalse lähedaste vahelise suhte korral – kahtlemata šokeeriv ja valus. Just seda on konstateerinud Riigikohus, öeldes, et lein on miski, mis kaasneb lähedase surmaga reeglina. Tegemist ei ole leinast tingitud hingevalu eitamise või pisendamisega, vaid Riigikohus on toonud välja kriteeriumi, mis välistab leina käsitamise erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 tähenduses. On ilmne, et mingis olukorras reeglina esinevat asjaolu ei saa käsitada selle olukorra kontekstis erandlikuna. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus võimalust tõlgendada VÕS § 134 lg 3 teisiti kui seda on teinud Riigikohus. Apellatsioonis on välja toodud, et tegemist oli juudi perekonnaga, kus ema on perekonna keskne figuur. Seoses sellega tuleb märkida, et apellatsioonis ei ole sellisele argumendile tuginetud 24 ning seda, et juudi kultuuris on emal võrreldes Eesti üldise kultuuriruumiga nii eriline tähendus, et tema kaotust tuleks käsitada tema lähedastele erilisi kannatusi põhjustavana. Samuti ei ole kannatanu esindaja seda väidet kuidagi tõendanud. Nagu apellatsioonis märgitud, on Y küll istungil kinnitanud, et ema oli tema jaoks kõige lähedasem ja kallim inimene, kuid selline väide iseenesest ei näita, et Y ja L suhe oleks olnud erinev tavapärasest heast ema ja poja suhtest. Y ütluste kohaselt vajas ta pärast ema kaotust psühholoogilist ja psühhiaatrilist abi, kuid need väited jäävad Y seisundi tuvastamiseks liialt üldsõnaliseks ega võimalda tuvastada, et Y elas ema kaotust n.ö erakordselt üle. Y maakohtus antud ütlused ei toeta apellatsioonis esitatud väidet, et Y ja tema ema L elasid ühe perena. Y ütluste kohaselt ei elanud tema ema temaga koos: L ööbis aeg-ajalt Y juures oma töögraafiku tõttu, kuid elas koos Y isaga pojast eraldi, Y kolis vanemate juurest ära, kui oli 20aastane, ning elab abikaasa ja lapsega. Sellest tulenevalt ei anna apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse tühistamiseks Y tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas.
9. Kannatanu esindaja heidab maakohtule ette veel seda, et maakohus ei ole üldse vastanud tsiviilhagi alternatiivsele taotlusele mõista kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Kannatanu esindaja leiab, et kohus on taotlusele vastamata jätmisega rikkunud põhistamiskohustust. See etteheide on põhjendamatu. Maakohus on selgitanud otsuses, et VÕS § 134 lg-s 3 sätestatud tingimus, mille puhul on surmasaanu lähedasel õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kohtu seisukoht, et VÕS § 134 lg-st 3 tulenevalt ei ole Y-l õigus nõuda talle ema surmaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, välistab hüvitise välja mõistmise nii hagis nõutud summas kui ka kohtu äranägemisel. Kuna seda seisukohta on kohus põhistanud, on põhistamiskohustuse rikkumise etteheide alusetu. E
10. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse tühistamiseks I. Khalilovit puudutavas osas ei ole alust. Küll tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 1 p-le 3 jätta maakohtu otsuse põhiosast välja järeldus, et Isa Khalilov on rikkunud liiklusseaduse § 50 lg-t 1 ja lg 3 p
11. Seevastu C tuleb mõista KrMS § 338 p-le 2 ja § 340 lg 2 ple 1 tuginedes õigeks. Sellest tulenevalt tuleb tühistada ka tema tõkend ning talt menetluskulude välja mõistmine. Seega teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-dele 3 ja 4 vastava otsuse, rahuldab ringkonnakohus C kaitsja apellatsiooni, Isa Khalilovi kaitsja, prokuröri ja kannatanu Y lepingulise esindaja apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata.
12. Kannatanute W ja Q esindaja on esitanud taotluse tema esindatavatele apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks. Kaitsja taotleb, et W-le hüvitataks 744 eurot, Q-le 1468,5 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotletud summad jäävad kohtuasja sisu ja esitatud apellatsioone arvestades mõistlikud. Kuna ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu 25 otsuse, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda. Seega tuleb kannatanute õigusabikulud mõista välja riigilt. C kaitsja on küll esitanud apellatsioonis taotluse jätta C menetluskulud riigi kanda, kuid ei ole esitanud kohtule esitanud andmeid menetluskulude kohta, mistõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik seda taotlust lahendada. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 18.10.2022 otsusega RESOLUTSIOON
13. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
14. jaanuari
15. a otsus osas, millega mõisteti C õigeks.
16. Lõpetada C suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel, sest tema tegevus võib vastata väärteo tunnustele.
17. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
18. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt. 26