Obsah (9)

§ 172§ 659§ 651§ 664§ 447§ 217§ 171§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. mai 2022 Tsiviilasja number 2-21-6293 Tsiviilasi Olga

) § 423 lg 1 p 1 alusel, sest kohustuslik kohtueelne menetlus on läbimata. Kui kohus peaks leidma, et kaebuse läbi vaatamata jätmise alused pole täidetud, tuleb avaldaja kaebus selles osas jätta rahuldamata, kuivõrd kaebus pole esitatud tähtaegselt. Avaldaja ei ole praeguses asjas

1. oktoobri
2. a arestimisakti osas kohtutäiturile kaebust esitanud. Avaldaja
3. oktoobri
4. a seletuskiri ning
5. oktoobri
6. a teade ei sisalda selgelt sõnastatud nõuet ega taotlust, tegu on deklaratiivsete 3 dokumentidega. Seega need ei ole kaebused TMS § 217 lg 1 tähenduses
7. oktoobri
8. a arestimisakti peale. Avaldaja ei ole
9. oktoobri
10. a dokumenti kohtutäiturile saatnud ning see dokument pole adresseeritud kohtutäiturile. Seega ei ole ka see dokument TMS § 217 lg 1 tähenduses kaebuseks
11. oktoobri
12. a arestimisaktile.
13. oktoobri
14. a avaldust ei saa käsitleda TMS § 218 lg 1 kohaseks kaebuseks kohtule, sest see on esitatud ennatlikult, selle esitamise hetkeks ei olnud kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. Kui täitur ei tee kaebuse kohta otsust, tuleb kohtusse pöördumise tähtaega arvestada ajast, mil kaebuse esitajale on ilmselge, et täitur ettenähtud otsust ei tee. TMS § 218 lg 1 järgi on kohtule kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg 10 päeva otsuse kättetoimetamisest arvates. Seega on avaldaja kaebus kohtule
15. oktoobri
16. a arestimisakti osas esitatud tähtaegselt ainult siis, kui see on esitatud 10 päeva jooksul ajast, mil avaldajale oli ilmselge, et täitur otsust ei tee. Isegi kui kohtutäitur oli jätnud tegemata mõne otsuse, siis pidi avaldajale olema ammu enne kohtu poole pöördumist ilmselge, et tema soovitud otsust kohtutäiturilt ei tule. Kaebus
17. oktoobri
18. a arestimisakti peale esitati kohtule
19. aprillil
20. Avaldaja esitas seoses
21. oktoobri
22. a arestimisaktiga viimase dokumendi
23. oktoobril
24. Arvestades, et TMS sätestab nii kaebuse esitamisele kui ka kaebuse lahendamisele võrdlemisi lühikesed tähtajad (vastavalt 10 päeva ning 25 päeva), siis pidi avaldajale igal juhul hiljemalt
25. jaanuaril 2021 olema ilmselge, et kohtutäitur ettenähtud otsust ei tee, sest siis möödus 100 päeva viimasest
26. oktoobri
27. a arestimisakti kohta esitatud dokumendi esitamisest. Alternatiivselt, pidi avaldajale olema ilmselge, et kohtutäitur otsust ei tee, kui kohtutäitur tegi
28. märtsil 2021 otsuse täitemenetluse uuendamise kohta. Seega pidi avaldajale
29. märtsi
30. a otsuse kättesaamisest olema ilmselge, et kohtutäitur ei tee avaldaja
31. oktoobri
32. a kaebuse osas otsust ja seega hakkas kulgema kohtusse kaebuse esitamise 10-päevane tähtaeg. Avaldaja sai
33. märtsi
34. a otsuse kätte kõige hiljem
35. märtsil
36. Seega kõige hiljemalt oli kaebajale
37. märtsil 2021 ilmselge, et kohtutäitur ei tee avaldaja oktoobris 2020 esitatud dokumentide osas otsust. Kuid ka sellest kuupäevast arvestades ei ole avaldaja kaebus kohtule esitatud 10 päeva jooksul. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata, sest pole esitatud tähtaegselt. Kohtutäituri
38. aprilli
39. a otsus on õiguspärane. TMS § 46 lg 2 p 1 annab kohtutäiturile võimaluse otsustada täitemenetluse peatamise kui tema tegevuse peale on esitatud kaebus, kuid ei tee seda kohustuslikuks. Kohtutäitur tegi
40. oktoobril 2020 otsuse peatada menetlus täiteasjas seoses Viru Maakohtu menetluses oleva tsiviilasjaga nr 2-20-3724, milles avaldaja oli kaevanud kohtutäituri
41. märtsi
42. a otsuse peale. Kohtutäitur otsustas täiteasja peatamise kuni peatamise aluseks oleva asjaolu ära langemiseni (tsiviilasjas nr 2-20-3724 lahendi jõustumiseni). Nimetatud tsiviilasi sai lahenduse
43. märtsil 2021, kui Riigikohus jättis avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata ja jõustus Viru Maakohtu
44. oktoobri
45. a määrus, millega jäeti avaldaja kaebus rahuldamata. Kuna täitemenetluse peatamise aluseks olev asjaolu langes ära, otsustas kohtutäitur
46. märtsil 2021 menetluse uuendamise TMS § 47 lg 2 järgi. Avaldaja
47. märtsi
48. a kaebus kohtutäituri
49. märtsi
50. a otsuse peale sisaldas mitmeid taotlusi. Esimene neist oli seotud toimingutega, mida paluti kohtutäiturilt täitemenetluse peatamise jätkamisega. Kuna kohtutäitur uuendas täitemenetluse õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas, siis polnud võimalik seda taotlust rahuldada. Teine neist ei olnud esitatud tähtaegselt, sest puudutas
51. oktoobri
52. a arestimisakti. Kolmanda ja neljanda taotluse rahuldamiseks ei ole õigusliku alust, TMS §-d 48 ja 481 sätestavad lõpliku loetelu täitemenetluse lõpetamise alustest. Kohtutäitur arestis
53. oktoobri
54. a otsusega avaldaja pangakonto LHV Pank AS-is, avaldaja esitas
55. oktoobril 2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ja kohtutäitur peatas
56. oktoobri
57. a otsusega täitemenetluse täiteasjas ja uuendas täitemenetluse
58. märtsi
59. otsusega. Kuigi tsiviilasi nr 2-20-3724 oli Viru Maakohtu menetluses juba alates 4
60. aprillist 2020, ei pidanud kohtutäitur vajalikuks täiteasja peatamist enne, kui avaldaja esitas
61. oktoobril
62. a kaebuse. Tsiviilasjas nr 2-20-3724 vaidlustati kohtutäituri poolt seatud töötasu arestimise akt aastast
63. Kui avaldaja esitas järjekordse kaebuse täiteasja raames seatud aresti peale, leidis kohtutäitur, et konkreetse täiteasja raames seatud arestidega esitatud kaebuste arv ja maht on kasvanud nii suureks, et on mõistlik oodata ära kohtu seisukoht varasemalt seatud aresti osas. Seega pidas kohtutäitur vajalikuks täiteasja peatamist alles oktoobris
64. MAAKOHTU SEISUKOHT
65. Viru Maakohus jättis
66. jaanuari
67. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri
68. oktoobri
69. a arestimise akti peale täiteasjas nr 066/2012/677 ning kohtutäituri
70. aprilli
71. a otsuse peale täiteasjas nr 066/2012/677 rahuldamata ning
72. augusti
73. a kaebuse terviktekstis esitatud väited ja taotlused seoses
74. märtsi
75. a kaebuse läbivaatamise ajal tööandjale saadetud järelepärimise ja tööandja täitemenetluse peatamisest teavitamisega läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur edastas
76. oktoobril 2020 LHV Pank AS-le konto arestimise akti täiteasjas nr 066/2012/677 summas 9069 eurot 9 senti,
77. oktoobril 2020 aresti peatamise korralduse ja tagastas avaldajale eelmisel päeval kohtutäituri arvele ülekantud 1118 eurot 19 senti (I kd, tl 107). Avaldaja esitas tsiviilasja nr 2-20-3724 menetluse raames kohtutäiturile
78. oktoobril 2020 avalduse LHV Pank AS-s asuva konto arestimise kohta, mis on täiendavalt adresseeritud kohtule ja LHV Pank AS-le (I kd, tl 20),
79. oktoobril 2021 seletuskirja (I kd, tl 21) ja
80. oktoobril 2020 teate (I kd, tl 22).
81. oktoobri
82. a arestimisakti õigusvastasust põhjendab avaldaja eelkõige sellega, et arestimisakt on tehtud ajal, mil täitemenetlus oli peatatud. Samuti on avaldaja hinnangul arestimine lubamatu põhjusel, et seeläbi võtab kohtutäitur töötasu septembrikuu eest 100%, s.o lisaks
83. septembri
84. a arestimisakti alusel saadavale, kuna LHV Pank AS on vahendaja tema töötasu kättesaamiseks. Avaldaja on seisukohal, et kuna alates
85. oktoobrist 2020 teostatud toimingud on jäänud läbi vaatamata ja fikseeritud kohtuasjas nr 2-20-3724 kui teostatud toimingute vaidlustamine, siis on avaldajal õigus vaidlustada neid kui rikkumisi asja nr 2-20-3724 kohtumenetluse ja täiteasja nr 066/20212/677 peatamise ajal. Avaldaja pöördus rikkumiste kohta kohtutäituri poole, kuid viimane ei vastanud avaldaja 13.,
86. ja
87. oktoobri
88. a avaldustele. Kohtutäituri
89. oktoobri
90. a tegevuse osas, mille osas on avaldaja tsiviilasja nr 2-20-3724 menetluse kestel kohtutäituri poole pöördunud avalduste, selgituste või teadetega, tuleb kohtu hinnangul esmajoones välja selgitada, kas on tegemist olukorraga, kus on tuvastatav kaebuse esitamine kohtutäiturile, kuid kohtutäitur ei ole mingil põhjusel kaebust läbi vaadanud. Sellisel juhul võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule, kuna kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (Riigikohtu
91. märtsi
92. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-12972, p 19). Kuigi kohtutäituri selgituse järgi ei ole
93. oktoobri
94. a avaldusest arusaadav, kellele on see adresseeritud, kuivõrd adressaatidena olid nimetatud nii kohtutäitur, Viru Maakohus kui LHV Pank AS, puudub vaidlus selle üle, et kohtutäitur on avalduse kätte saanud. Kohtutäitur peatas
95. oktoobri
96. a otsusega täitemenetluse pärast
97. oktoobri
98. a kaebuse esitamist. Samuti puudub vaidlus, et kohtutäitur on saanud kätte
99. ja
100. oktoobri
101. a kirjad. Kohtu hinnangul olid need pealkirjast ja sisust tulenevalt mõeldud eelkõige täiendama ja selgitama
102. oktoobri
103. a avaldust, milles avaldaja oli oma taotlused esitanud. Kohtutäitur oleks pidanud
104. oktoobri 2020 avaldust ning
105. ja
106. oktoobri 2020 pöördumisi 5 käsitlema nende sisust tulenevalt kaebustena TMS § 217 lg 1 tähenduses ja need lahendama. Kõik eelnimetatud pöördumised on esitatud tähtaegselt, s.o 10 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada otsuse või toimingu tegemisest. Avaldaja on läbinud
107. oktoobri
108. a LHV Pank AS-is konto arestimise kohta kaebuse esitamisel kohustusliku kohtueelse menetluse ja tal oli õigus pöörduda TMS § 218 lg 1 kohase kaebusega maakohtusse. Kohtutäitur ei ole kaebuse kohta sisulise seisukoha võtnud ja selle avaldajale teatavaks teinud. Kohtutäitur on selle asemel
109. oktoobri
110. a otsusega peatanud täitemenetluse (II kd, tl 165).
111. oktoobri
112. a täitemenetluse peatamise otsuse tulemusena on avaldaja juba osaliselt saavutanud
113. oktoobri
114. a avalduses taotletu.
115. oktoobri
116. a avalduses palus avaldaja tühistada arestimisakt pangas ja tagastada kohtutäituri poolt maha võetud 1118 eurot 19 senti avaldaja kontole. Avaldaja konto väljavõtte (I kd, tl 24) kohaselt on
117. oktoobril 2020 kantud kohtutäiturile 1118 eurot 19 senti ning
118. oktoobril 2020 on sama summa avaldaja kontole tagastatud. Kui täitur ei tee kaebuse kohta otsust, tuleb kohtusse pöördumise tähtaega arvestada ajast, mil kaebuse esitajale on ilmselge, et täitur ettenähtud otsust ei tee (Riigikohtu
119. novembri
120. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 14). Kooskõlas TMS § 217 lg-tes 3 ja 31 sätestatuga olukorras, kus kohtutäitur ei ole kaebust läbi vaadanud, tuleb pidada ajaks, mil kaebuse esitajale pidi olema ilmselge, et kohtutäitur otsust ei tee, otsusest või tegevusest 35 (15 + 10 + 10) päeva möödumist. Maakohus ei nõustunud kohtutäituri seisukohtadega kaebuse kohtule esitamise tähtaja alguse määramisega. Kuigi kohtutäitur peatas
121. oktoobri
122. a otsusega täitemenetluse, otsuse sisust ja kohtutäituri selgitusest tuleneb, et peatamisega on kohtutäitur soovinud kuni
123. märtsi
124. a otsuse osas selguse saamiseni edasi lükata ka
125. oktoobri
126. a arestimise otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist. Täitemenetluse peatamise tulemusena puuduks kohtutäituril kaebuse võimaliku rahuldamise tulemusel õigus teha mingeid täitetoiminguid, s.h arestimine tühistada. Seega nõustudes osaliselt kohtutäituri väljapakutud alternatiivse variandiga, tuleb kaebuse esitamise tähtaegsuse hindamisel lähtekohaks võtta
127. märtsi 2021, s.o ajahetk, millal hiljemalt pidi avaldaja teada saama
128. märtsi
129. a täitemenetluse uuendamise otsusest. Nimetatud ajahetkest hakkab kulgema aga mitte kohtule kaebuse esitamise 10-päevane tähtaeg, vaid eelpool nimetatud kohtutäiturile seadusega kaebuse lahendamiseks ettenähtud maksimaalne tähtaeg 35 päeva, alles mille täitumisel pidi avaldajale olema ilmselge, et kohtutäitur ka pärast menetluse uuendamist ei vaata tema
130. oktoobri
131. a kaebust läbi. Seega pidi avaldaja kaebuse kohtule esitama 10 päeva jooksul alates
132. aprillist 2021 ja kaebus
133. oktoobri 2020 arestimisakti peale on esitatud tähtaegselt
134. aprilli
135. a kaebuses. Seadusest ei tulene, et täitemenetlus peatub seoses kohtule kaebuse esitamisega või sellise kaebuse menetlusse võtmise tagajärjel. Tsiviilasja nr 2-20-3724 toimiku materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks taotlenud ja kohus taotluse alusel täiteasja nr 066/2012/677 menetluse esialgse õiguskaitse korras peatanud. TMS § 46 sätestab kohtutäituri otsusel menetluse peatamise alused, mis jagunevad asjaoludeks, mille esinemisel on kohtutäitur kohustatud menetluse peatama (lg 1) ja asjaoludeks, mille esinemisel võib kohtutäitur menetluse peatada, aga ei pea seda tegema (lg 2). Kohtutäitur kinnitas, et täiteasi on peatatud alles
136. oktoobri
137. a otsusega TMS § 46 lg 2 p 1 alusel, s.o kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamisel. Kohus kontrollis täitemenetluse registrist, et alates tsiviilasjas nr 2-20-3724 kaebuse esitamisest kuni
138. oktoobrini 2020 puuduvad teised otsused täitemenetluse peatamise kohta. Kuivõrd tulenevalt TMS § 50 lg-st 1 peatab kohtutäitur täitemenetluse otsusega, siis ei saa täitemenetluse peatamise aluseks olla vastavat otsustust mittesisaldav e-kiri. Kuigi
139. juuli
140. a e-kirjas esitatud teave oli avaldajat eksitav, ei saa avaldaja üksnes selles esitatud kinnitusele viidates väita, et täitemenetlus on juba alates
141. aprillist 2020 peatatud, kuna see ei 6 põhine seadusel ega kohtutäituri tehtud otsustel. Eeltoodust tulenevalt oli täitemenetlus peatatud alates
142. oktoobrist 2020 ning
143. oktoobri
144. a arestimise akt on tehtud ajal, mil täitemenetlus ei olnud peatatud ja seega selles osas õiguspärane. Avaldaja hinnangul on kohtutäitur
145. oktoobri
146. a pangakonto arestimisega arestinud lisaks
147. septembri
148. a töötasu arestimise aktile avaldaja töötasu kahekordselt. LHV Pank AS-i selgituse järgi ei olnud arestimisaktile arestimisele mittekuuluvat summat märgitud. Konto arestimisel tuleb järgida mh TMS §-de 133–134 nõudeid, mis näevad ette teatud osa sissetuleku jätmise võlgniku kasutada. Nii arestimisaktis arestimisele mittekuuluva summa märkimisel kui sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, arvestamisel lähtub kohtutäitur talle teadaolevatest andmetest. Kui võlgniku arvates on arestitud liiga suur osa kontol olevatest rahalistest vahenditest, tuleb tal TMS § 133 lg 1 alusel esitada kohtutäiturile vastavad andmed ja avaldus vastavas osas arestimisakti tühistamiseks või muutmiseks. Kohtutäitur ei tea üldjuhul, millisest allikast on pärit summad, mis tema koostatud arestimisakti alusel krediidiasutuses arestitakse. Seda on kohtutäituril võimalik teada saada võlgniku avalduse (kaebuse) alusel (Riigikohtu
149. märtsi
150. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 14). Kohtutäituril puudub võimalus tuvastada, mille eest on saadud kontol olev summa, kuna ta ei pääse pangasaladuse tõttu ligi võlgniku kontoväljavõttele. Seega ei saa ka praegusel juhul kohtutäiturile ette heita, nagu oleks ta taotluslikult ja õigusvastaselt kahekordselt arestinud avaldajale LHV Pank AS-i töötasuna laekuvad summad. Võlgnik ei saa nõuda mittearestitava osa alles jätmist igal kontol, vaid ainult kõigi kontode peale kokku. Mittearestitava sissetuleku tagamiseks peab võlgnik esitama kohtutäiturile avalduse ja tõendama, et kontole laekuvad mittearestitavad sissetulekud ning avaldusel tuleb näidata ka pangakonto number, millel soovitakse tagada arestivaba miinimum. Avaldaja selgituste ja kohtutäituri vastuse (I kd, tl 139) kohaselt on talle elatusmiinimum tagatud AS-i Swedbank kontol, kuid avaldaja esitatust ei tulene, et ta oleks kohtutäiturit teavitanud oma mittearestitavate sissetulekute laekumisest LHV Pank AS-i kontole. Avaldaja esitas kohtutäiturile avalduse pangakonto aresti alt vabastamiseks koos konto väljavõttega alles
151. aprillil 2021 (I kd, tl 135). Eeltoodust tulenevalt ei ole avaldaja tõendanud ja esitatud asjaoludel puudub alus väita, et
152. oktoobri
153. a LHV Pank AS-i konto arestimine mittearestitava summa äranäitamiseta ei toimunud kooskõlas täitemenetluse seadustikuga. Avaldaja palus rahuldada avaldaja
154. märtsi
155. a kohtutäiturile esitatud kaebuse. Maakohus selgitas, et kohus lahendab avaldaja kaebust kohtutäituri
156. aprilli
157. a otsuse peale, kohus ei saa kohtutäiturist mööda minnes asuda lahendama avaldaja
158. märtsi
159. a kaebust. Vaidlustatud
160. aprilli
161. a otsusega jättis kohtutäitur avaldaja kaebuse
162. märtsi
163. a täitemenetluse uuendamise otsuse peale rahuldamata. Avaldaja hinnangul ei ole täitemenetluse täiteasjas nr 066/2012/677 peatamist tinginud asjaolu ära langenud. Avaldaja tugineb seejuures Tartu Ringkonnakohtu
164. jaanuari
165. a määrusele tsiviilasjas 2-20-
166. Avaldaja leiab muuhulgas, et kohtutäitur ei ole
167. aprilli
168. a otsusega lahendanud
169. märtsi
170. a kaebust tervikuna. Avaldaja palus
171. märtsi
172. a kaebuses: 1) pikendada täiteasja nr 066/2012/677 peatamine vaidluse lahendamiseni (seoses
173. märtsil 2021 kaebuse esitamisega); 2) teatada kolmandatele isikutele, kelle käes olid aktid nõude kohta, et peatamine kehtib alates
174. aprillist 2020 (tsiviilasja nr 2-20-3724 alustamisest) ja täiteasja peatamine on pikendatud vaidluse lahendamiseni (seoses
175. märtsil 2021 kaebuse esitamisega), sh saata nimetatud teade avaldaja tööandjale, kelle juures on täitmisel
176. septembri
177. a töötasu arestimise akt; 7 3) tühistada
178. oktoobri
179. a pangakonto arestimine LHV Pank AS-is ja mitte puutuda enam avaldaja pangakontot (avaldaja pangakontole laekub ainult töötasu ja Sotsiaalkindlusameti toetus umbes 50 eurot kuus); 4) lõpetada täiteasi nr 066/2012/677 kohtutäituri poolt seaduste ja avaldaja õiguste rikkumise, volituste ületamise tõttu; 5) arvestades, et kohtutäitur rikub oma tegevustega seadusi ja avaldaja õigusi raskel ajal (lockdown, COVID-19 pandeemia kriisi ajal Eestis), mis eriliselt mõjutab avaldaja füüsilist ja psühholoogilist tervist, lõpetada täiteasi nr 066/2012/
180. TMS § 47 lg 2 kohaselt uuendatakse täitemenetlus pärast selle peatamist tinginud asjaolu äralangemist. Täitemenetluse uuendamisel edastab kohtutäitur võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule vastava teabe, mis on arestimisakti täitmise jätkamise aluseks. Tulenevalt TMS § 47 lg-st 11 koostab kohtutäitur otsuse täitemenetluse uuendamiseks hiljemalt kolmandal tööpäeval arvates täitemenetluse uuendamise aluseks olevast asjaolu teadasaamisest. Kohtutäituri
181. oktoobri
182. a täitemenetluse peatamise otsuses on otsuse aluseks oleva asjaoluna välja toodud avaldaja kaebuse kohtutäituri
183. märtsi
184. a otsuse peale Viru Maakohtu menetlusse võtmine tsiviilasjas nr 2-20-
185. Otsuses puudub viide täitemenetluse peatamisele seoses
186. oktoobri
187. a kaebusega. Kuigi tsiviilasi nr 2-20-3724 oli maakohtu menetluses juba alates
188. aprillist 2020, ei pidanud kohtutäitur vajalikuks täiteasja peatamist enne, kui avaldaja esitas oma
189. oktoobri
190. a kaebuse. Kohtutäitur on peatanud täitemenetluse just
191. märtsi
192. a otsusele kaebuse esitamisega seoses, kuigi ajendatuna
193. oktoobri
194. a kaebusest. Seega tuli kohtutäituril täitemenetlus uuendada pärast kohtutäituri
195. märtsi
196. a otsuse osas lõpliku lahendi jõustumist, s.o
197. märtsil
198. Ebaõige on avaldaja seisukoht, et Tartu Ringkonnakohtu poolt tsiviilasja nr 2-20-3724 menetluse kestel esitatud uute kaebuste läbi vaatamata jätmise tagajärjel ei ole täitemenetluse peatamise tingimused ära langenud. Kuigi väidetavad rikkumised on toime pandud tsiviilasja nr 2-20-3724 menetluse ajal, ei ole need menetluse objektiks. Tsiviilasjas nr 2-20-3724 käsitlemata kohtutäituri toimingute peale kaebuse esitamisel oleks tegemist uue kaebemenetlusega, millega seoses oleks kohtutäituril TMS § 46 lg 2 p-st 1 tulenev diskretsiooniõigus otsustada täitemenetluse peatamise põhjendatuse üle. Kohtutäituri
199. märtsi
200. a otsuse jõustumise kohta märkis maakohus, et seadusest ei tulene, et kohtutäituri otsuse või toimingu peale kaebuse esitamisel see ei jõustu või selle toime peatuks. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituri
201. märtsi
202. a täitemenetluse uuendamise otsus õiguspärane ja avaldaja kaebus
203. aprilli
204. a otsusele tuleb selles osas jätta rahuldamata. Kohtutäitur ei ole oma otsuses esitanud seisukohta kõigi avaldaja kaebuses esitatud taotluste osas. Samas puudub praegusel juhul alus kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja selle kohta otsust tegema, kuna kohtutäitur on esitanud omapoolsed seisukohad ja selgitused ka ülejäänud taotluste osas ning maakohus nõustus nendega. Olukorras, kus täitemenetlus on uuendatud, ei ole võimalik rahuldada taotlust täitemenetluse peatamise pikendamiseks ja sellest võlgniku suhtes kohustatud kolmandate isikute teavitamiseks, s.h põhjendusega, et avaldaja esitab uue kaebuse. Kohtutäituril oleks õigus
205. märtsi
206. a uuendamise otsuse tühistamise kaebuse rahuldamata jätmisel jätta rahuldamata ka taotlus täitemenetluse peatamise pikendamiseks ja pikendamisest teavitamiseks.
207. oktoobri
208. a arestimisakti kohta esitatud kaebuse osas võttis kohus seisukoha eelpool. Ka taotluste täitemenetluse lõpetamiseks kohtutäituri väidetavate rikkumiste ja nende mõju tõttu avaldaja tervisele osas nõustus maakohus kohtutäituriga, et tegemist ei ole TMS §-des 48 ja 481 sätestatud täitemenetluse lõpetamise alusega ja tuleks jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus on avaldajale
209. jaanuari
210. a määruses tsiviilasjas nr 2-20-3724 juba selgitanud, et kohus saab lahendada kohtumenetluses kaebust, mis on esitatud konkreetse 8 kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ning kohtule ei saa kaevata täituri toimingute peale, mida pole eelnevalt täituri kaudu vaidlustatud. Seega jättis maakohus tähelepanuta avaldaja taotlused: 1) tunnistada, et kõik kohtutäituri poolt pärast
211. märtsi
212. a tehtud täitetoimingud ja tegevused on ebaseaduslikud; 2) tunnistada ebaseaduslikuks iga täitetoiming, mis on tehtud kohtutäituri poolt avaldaja pangakontoga alates
213. oktoobrist 2020; 3) tunnistada ebaseaduslikuks iga täitetoiming, mis on tehtud kohtutäituri poolt avaldaja rahaga pärast
214. märtsi
215. a kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni käesolevas tsiviilasjas; 4) pidada lubamatuks täiteasja nr 066/2012/677 jätkamist seoses kohtutäituri pidevate seaduse rikkumistega täiteasja menetlemise ajal. Avaldaja on taotlenud täiendavalt: 1) tunnistada, et kohtutäitur rikkus seadusi sellega, et viis läbi läbirääkimisi avaldaja tööandjaga pärast avaldaja
216. märtsil 2021 kaebuse esitamist ja 2) tunnistada, et kohtutäitur informeeris valesti avaldaja tööandjat täiteasja nr 066/2012/677 uuendamise kohta avaldaja
217. märtsi
218. a kaebuse läbivaatamise ajal. Avaldaja selgituse järgi kirjutas ta
219. mail 2021 kohtutäiturile järjekordse avalduse rikkumisest. Kooskõlas TMS § 217 lg-s 6 ja § 218 lg-s 1 sätestatuga saab kohus hinnata vaid neid kohtule esitatud kaebuses toodud väiteid, mis on esitatud ka kaebuses kohtutäiturile, s.o
220. märtsil
221. Kui kohtule esitatud väidet kohtutäiturile esitatud kaebuses ei ole, tuleb kaebus selle väite osas jätta läbi vaatamata, sest TMS § 218 lg 1 teise lause kohaselt ei saa kohtule kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kaevata (Riigikohtu
222. märtsi
223. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). Maakohus jättis avaldaja kaebuse
224. aprilli
225. a otsusele eelnimetatud taotluste osas läbi vaatamata, kuna nende aluseks olevate rikkumiste osas ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelse menetluse korda. MÄÄRUSKAEBUS
226. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub:
227. Muuta kohtuasja nr 2-21-6293 nimetust vastavalt kohtuvaidluse sisule ja
228. septembri
229. a määrusele.
230. Muuta määruse resolutsiooni p 1 vastavalt kohtuvaidluse sisule ja
231. detsembri
232. a kaebusele.
233. Muuta määruse resolutsiooni p 2 vastavalt kohtuvaidluse sisule ja kaebusele
234. märtsi
235. a uuendamise otsuse peale.
236. Välja arvata kohtutäituri lepinguline esindaja puudutatud isikute nimekirjast.
237. Tühistada määruse resolutsioonis p
239. Teha uus määrus. Määruskaebuse kohaselt ei ole käesolevat asja võimalik pealkirjastada nii, nagu on seda tehtud vaidlusaluses
240. jaanuari
241. a määruses.
242. jaanuari
243. a määruses on tsiviilasjaks märgitud „Olga Wolfi kaebus kohtutäituri
244. aprilli
245. a otsuse ja
246. oktoobri
247. a arestimise akti peale täiteasjas nr 066/2012/677“. Avaldaja esitas kaebuse kohtutäituri
248. märtsi
249. a täitemenetluse uuendamise otsuse peale. Seega puudutab vaidlus
250. märtsi
251. a otsust. Avaldaja palub kontrollida, kas see otsus jõustus või mitte 10 päeva pärast selle esitamist. Samuti puudutab vaidlus käesolevas asjas kohtutäituri tegevust avaldaja pangakontoga alates
252. oktoobrist 2020, mitte
253. oktoobri
254. a akti. Seda tõendab Tartu Ringkonnakohtu
255. jaanuari
256. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-3724 resolutsiooni p 1, millega ringkonnakohus jättis avaldaja määruskaebuse osas, mis puudutab kohtutäituri poolt kohtumenetluse ajal, s.o alates
257. oktoobrist 2020, teostatud toimingute vaidlustamist, läbi vaatamata. Avaldaja hinnangul jätkab avaldaja vastavalt Tartu Ringkonnakohtu resolutsioonile sama asja, mis on jäänud läbi vaatamata asjas nr 2-20-
258. 9 Käesolevas tsiviilasjas nr 2-21-6293 pole võimalik vaadata läbi avaldaja kaebust
259. oktoobri
260. a akti peale, sest avaldaja sai kohtutäituri
261. oktoobri
262. a pangakonto arestimise akti kätte alles
263. novembril
264. Avaldaja on esitanud kaebuse
265. oktoobri
266. a akti peale kohtutäiturile
267. detsembril
268. Selle kohta ei ole kohtutäituri otsust käesoleva ajani tehtud, sellepärast käesolev asi ei puuduta
269. oktoobri
270. a akti, vaid vaidlustab kohtutäituri tegevusi alates
271. oktoobrist
272. Kohtutäituri
273. oktoobri
274. a tegevuse tulemusena on kohtutäituri kontole laekunud avaldaja kontolt töötasu ja puhkusetasu kokku 8 kuu eest, see on tehtud
275. mail 2021 ja
276. mail
277. Avaldaja palub vaadata
278. detsembri
279. a kaebust
280. oktoobri
281. a pangakonto arestimise akti peale. Avaldaja palub muuta
282. jaanuari
283. a määruse resolutsiooni p 1 sõnastust järgmiselt: „Jätta rahuldamata Olga Wolf kaebus kohtutäituri Andrei Krek
284. aprilli
285. a otsuse ning
286. oktoobri 2020 –
287. aprilli 2021 tegevuse peale ja jätta kaebuse läbi vaatamata alates
288. aprillist 2021 toimunud rikkumiste peale täiteasjas nr 066/2012/677“. Avaldaja palub Tartu Ringkonnakohut uurida ja välja selgitada, millisel põhjusel katkestab maakohus kohtutäituri tegevusi
289. mail 2021, kuid võtab asja nr 2-21-6293 menetlusse alles
290. septembril 2021 pärast avaldaja poolt kõikide dokumentide esitamist
291. septembril
292. Ebaselge, miks ei võta maakohus tsiviilasja juurde dokumente, mis tõendavad kohtutäituri rikkumisi. Maakohus ei ole sisuliselt lahendanud
293. märtsi
294. a täitemenetluse uuendamise otsuse vaidlustamist. Uuendamise otsus ei jõustu, kui see vaidlustatakse. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu määruse resolutsioon ümber sõnastada järgmiselt: „Jätta rahuldamata Olga Wolfi kaebus kohtutäitur Andrei Kreki
295. aprilli
296. a otsuse peale täiteasjas nr 066/2012/
297. Jätta läbi vaatamata
298. märtsi
299. a uuendamise otsuse vaidlustamine“. Avaldaja ei ole kohtutäituri vastust enda kaebusele kätte saanud. Seega on ebaselge, mille alusel on vaidlustatud määruses märgitud kohtutäituri lepinguline esindaja. Avaldaja palub eemaldada kohtutäituri esindaja puudutatud isikute nimekirjast. Sissenõudja lepinguline esindaja ei esitanud menetluskulude nimekirja. Kohtutäitur ei ole üldse avaldaja kaebusele vastust esitanud. Seega on arusaamatu, mille alusel jättis maakohus menetluskulud avaldaja kanda. Käesolev tsiviilasi lahendati hagita menetluses. Hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse (

§ 172lg 1 esimene lause).

1. jaanuari
2. a määrus ei ole tehtud avaldaja kasuks või huvideks, sellepärast ei saa ta kanda menetluskulusid. Kuivõrd menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirju esitanud, siis menetluskulud käesolevas asjas puuduvad. PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
3. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu. Sisuliselt soovib avaldaja muuta tsiviilasja raames menetletavaid kaebusi. Tsiviilasja nr 2-21-6293 raames menetletavad kaebused määrati Viru Maakohtu
4. septembri
5. a määrusega. Avaldajal oli võimalus
6. septembri
7. a määrusele esitada määruskaebus, mida avaldaja ei teinud ning määruskaebusega ei ole enam võimalik taotleda menetletavate kaebuste muutmist. Kuivõrd maakohus menetles avaldaja kaebust kohtutäituri
8. aprilli
9. a otsuse peale, siis on maakohus vaadanud läbi ka kohtutäituri
10. märtsi
11. a otsuse vaidlustamise. Avaldaja ei ole esitanud määruskaebuses ühtegi põhjendust ega tõendit, mis annaks alust kahelda kohtutäituri lepingulise esindaja esindusõiguses. Maakohus leidis õigesti, et arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid, on

§ 172lg 1 teise lause alusel õiglane jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Riigikohtu pikaajalise praktika (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-14461, p 14;
3. jaanuari
4. a 10 määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210, p 18;
5. juuni
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4480, p 21;
7. märtsi
8. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 24) põhjal jäetakse kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel menetluskulud selle menetlusosalise kanda, kelle kahjuks määrus tehti. Kohtutäitur esitas vastavalt
9. septembri
10. a määruse resolutsiooni p-le 4 enda menetluskulude nimekirja seisuga
11. oktoober
12. a ning on valmis menetlust lõpetava määruse tegemisel esitama uuendatud menetluskulude nimekirja. Puudub alus ja põhjendus uue määruse tegemiseks.
13. Sissenõudja vaidles määruskaebusel vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, millega avaldaja palub muuta tsiviilasja nimetust ning maakohtu määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 sõnastust (

§ 659

, § 664 lg 2, § 643 lg 1) ning rahuldamata osas, millega avaldaja vaidlustab menetluskulude jaotust (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud avaldaja kanda. 9. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 ja §-le 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses ei vaidlustata maakohtu määrust resolutsiooni p 3 osas, millega maakohus jättis avaldaja

1. augusti
2. a kaebuse terviktekstis esitatud väited ja taotlused seoses
3. märtsi
4. a kaebuse läbivaatamise ajal tööandjale saadetud järelepärimise ja tööandja täitemenetluse peatamisest teavitamisega läbi vaatamata. Vaidlustamata osas on maakohtu määrus jõustunud (

§ 659, § 456 lg 4 teine lause).

10.

§ 664

kohaselt kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis maakohus jättis seoses määruskaebusega tegemata. Kui määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus määruskaebuse määrusega läbi vaatamata.

§ 659

sätestab, et ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele kohaldatakse apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui

65. ptk-st ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlusta avaldaja kaebuse rahuldamata jätmist. Avaldaja peamisteks taotlusteks on tsiviilasja pealkirja ja resolutsiooni punktide sõnastuse muutmine. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe võimalust tsiviilasja pealkirja vaidlustamiseks. Samuti ei ole avaldaja taotlus resolutsiooni ümbersõnastamiseks taotlus vigade parandamiseks

§ 447mõttes.

Kuna avaldaja on praegusel juhul vaidlustanud üksnes maakohtu määruses toodud tsiviilasja pealkirja ja resolutsiooni punktide sõnastust ilma määrust sisuliselt vaidlustamata, siis eeltoodust tulenevalt puudus alus sellise määruskaebuse menetlemiseks. Kuivõrd maakohus on määruskaebuse menetlusse võtnud, siis jätab ringkonnakohus kaebuse läbi vaatamata.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada avaldajale järgmist. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva määruse tegemise seisuga on täitemenetlus täiteasjas nr 066/2012/677 lõpetatud. Viru Maakohus võttis
2. septembri
3. a määrusega (II kd, tl 105–106) avaldaja kaebuse kohtutäituri
4. aprilli
5. a otsuse ja
6. oktoobri
7. a arestimise akti peale menetlusse ja jättis kaebuse alates
8. aprillist 2021 tehtud kohtutäituri otsuste ja tegevuste peale menetlusse võtmata. Maakohus selgitas, et kaebuse menetlusse võtmata jätmise peale võib avaldaja esitada 11 määruskaebuse. Avaldaja ei ole määruskaebust esitanud, maakohtu määrus jõustus
9. oktoobril
10. Seega ei ole käesoleva menetluse esemeks avaldaja kaebus kohtutäituri tegevuse peale alates
11. aprillist
12. Muuhulgas palub avaldaja määruskaebuses jätta kaebuse läbi vaatamata alates
13. aprillist 2021 toimunud rikkumiste peale (määruskaebuse lk 5, III kd, tl 6). Seega ei soovi avaldaja ise selles osas kohtutäituri tegevuse õiguspärasuse sisulist hindamist. Asjakohatud on avaldaja väited tema kontolt töötasu arestimisest
14. mail 2021 ja
15. mail
16. Avaldaja määruskaebus on
17. oktoobri
18. a akti vaidlustamise osas vastuoluline. Ühelt poolt väidab avaldaja, et ta ei saanud esitada kaebust
19. oktoobri
20. a akti peale ja seetõttu ei saa käesoleva tsiviilasja esemeks olla kaebuse
21. oktoobri
22. a arestimise akti peale lahendamine, teisalt palub avaldaja vaadata
23. detsembri
24. a kaebust
25. oktoobri
26. a pangakonto arestimise akti peale. Ringkonnakohus märgib, et
27. detsembri
28. a kaebuse menetlemise ei ole käesolevas tsiviilasja esemeks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu selgitused
29. oktoobri
30. a arestimise akti peale kaebuse esitamisega põhjendatud ning avaldaja ei ole esitanud neid ümberlükkavaid väiteid. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sai avaldaja arestimise aktist koheselt teada ning vaidlustas selle (I kd, tl 20–22). Maakohus käsitles avaldaja pöördumisi põhjendatult
31. oktoobri
32. a arestimise akti peale esitatud kaebusena. Avaldaja ei esita ühtegi sisulist vastuväidet, miks peaks kaebust
33. oktoobri
34. a arestimise akti peale rahuldama. Maakohus lahendas põhjendatult kaebust just
35. oktoobri
36. a arestimise akti peale, mitte pärast nimetatud kuupäeva tehtud määratlemata toimingute peale. Avaldaja palub muuta maakohtu määruse resolutsiooni sõnastust ning jätta kaebuse kohtutäituri
37. oktoobri 2020 –
38. aprilli 2021 tegevuste peale rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et täitemenetluse seadustik ei võimalda vaidlustada kohtutäituri tegevust pikema perioodi vältel esitamata kohtutäiturile endale kaebust täituri tegevuse peale. Avaldaja ei too ka määruskaebuses välja, milliseid täituri toiminguid nimetatud perioodil ta vaidlustab. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli kohtutäitur pärast
39. oktoobrit
40. a peatanud
41. oktoobril 2020 täitemenetluse, tagastanud avaldaja pangakontole kontolt laekunud raha, uuendanud täitemenetluse 8 märtsil
42. Täitemenetluse peatamine ei riku avaldaja õigusi, samuti ei riku avaldaja õigusi tema kontole raha tagastamine.
43. märtsi
44. a uuendamise otsuse peale on avaldaja eraldi esitanud kaebuse. Põhjendamatu on avaldaja taotlus täiendada maakohtu määruse resolutsiooni ning lisada resolutsiooni punkt, et avaldaja
45. märtsi
46. a uuendamise otsuse vaidlustamine jäetakse läbi vaatamata. Kohtutäituri otsuse peale on menetlusosalisel TMS § 217 lg 1 järgi õigus esitada kaebus kõigepealt kohtutäiturile endale ja seejärel TMS § 218 lg 1 esimese lause järgi maakohtule. Seega vaatab kohus kaebust kohtutäituri otsuse peale, mis on tehtud avaldaja kaebuse kohta. Ringkonnakohus nõustub kohtutäituri vastusega, et avaldaja kaebust kohtutäituri
47. aprilli
48. a otsuse peale lahendades on maakohus vaadanud läbi ka kohtutäituri
49. märtsi
50. a otsuse vaidlustamise. Kuid kohtule on esitatud kaebus siiski kohtutäituri
51. aprilli
52. a otsuse peale, millega täitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse
53. märtsi
54. a täitemenetluse uuendamise otsuse peale. Ekslik on avaldaja arusaam selle kohta, et seoses tema
55. märtsi
56. a täitemenetluse uuendamise otsuse vaidlustamisega ei ole nimetatud täituri otsus jõustunud. Juhul kui täitemenetluse osaline esitab TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ja kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale TMS § 218 lg 1 järgi maakohtule edasi kaebab, ei takista see täituril täitemenetluse jätkamist, v.a juhul, kui kohus otsustab TMS § 218 lg 2 teise lause alusel täitemenetluse tagatise vastu või tagatiseta peatamise (Riigikohtu
57. oktoobri
58. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-7322, p 14). 12 Avaldaja palub eemaldada kohtutäituri esindaja puudutatud isikute nimekirjast. Tsiviilkohtumenetluse seadustik sellist õigust menetlusosalisele ei anna. Menetlusosaline võib menetluses osaleda isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti (

§ 217lg 1).

Kohtutäitur esitas

1. oktoobril 2021 vastuse avaldaja kaebusele lepingulise esindaja kaudu ning vastus on avaldajale AET-is alates
2. novembrist 2021 nähtav. Samuti on täituri esindaja vastanud kohtule
3. jaanuaril 2022 ning vastus on avaldajale AET-is alates
4. jaanuarist 2022 nähtav. Seega on täitur osalenud menetluses lepingulise esindaja kaudu ning esindaja märkimine määrusesse on põhjendatud.

ei näe kohtu kohustust kohtutäituri vastuse avaldajale kättetoimetamiseks. Seega on avaldaja taotlus kohtutäituri esindaja andmete eemaldamiseks ka põhjendamatu. 12. Avaldaja vaidlustab ka menetluskulude jaotust põhjusel, et määrus käesolevas hagita asjas ei ole tehtud tema huvides ning kohtutäitur ega sissenõudja ei ole menetluskulude nimekirju esitanud.

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel

§ 172lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (Riigikohtu 11.

märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Seejuures on

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11804/175, p 25). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude jaotuse üle otsustades ebaõigesti kohaldanud kaalutlusõigust ega ületanud diskretsiooni piire. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud

§ 172lg 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada kulud muul viisil, tuleb seda põhjendada. Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulud kandma kohtuvaidluse kaotanud pool. Kuivõrd avaldaja kaebus jäi rahuldamata, jättis maakohut põhjendatult menetluskulud avaldaja kanda. Ekslik on määruskaebuse väide, et menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirju esitanud. Kohtutäitur esitas oma menetluskulude nimekirja koos vastusega kaebusele. 13. Määruskaebuse osaliselt läbivaatamata jätmise ja osaliselt rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud määruskaebemenetluses jätta

§ 171lg 1 ja § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda.

Maakohus ei ole määruses menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud.

§ 174

lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2).

Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 13