Obsah (11)

§ 457§ 459§ 230§ 5§ 436§ 162§ 174§ 477§ 175§ 218§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtuasja number 2-21-1634 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuaril 2022, Tallinn Kohtunik Kädi Sacik-Korn Kohtuasi X hagi Y vastu elatise vähend

§ 457

lg 1 järgi menetlusosalisi ja välistab üldjuhul samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. Perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist võib kohtus nõuda üksnes

§ 459

ja § 497 sätestatud eeldustel, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 28.10.2015 otsus nr 3-2-1-124-15 p 11 ja vt 30.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 32).

1. Kohus rahuldas 16.12.2016 kostja hagi seaduses sätestatud miinimummääras, kuna hageja tunnistas nõuet. See tähendab, et ts.asjas 2-16-3825 ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid. Kohus tuvastab elatise suuruse muutmise hagi lahendamisel seetõttu selle, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (vt Riigikohtu 19.10.2015 otsus nr 3-2-1-119-15 p 12).
2. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes.
3. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
4. Hageja nõuab käesolevas asjas elatise vähendamist alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra ja palub elatise suuruseks määrata 100 eurot kuus. Hageja on tuginenud sellele, et ta kandis ajavahemikul 13.11.2017 kuni 02.01.2020 kinnipidamisasutuses karistust, hagejal on tekkinud elatise võlgnevus ning alates 29.01.2021 on hageja töötu.
5. Hageja nõue elatise vähendamiseks võiks kuuluda rahuldamisele PKS § 102 lg 2 alusel, mille kohaselt võib kohus vähendada elatist alla sama seaduse § 101 lg 1 sätestatud määra mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitas 05.10.2021 kostjale, et asjaolud, mis annavad aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, tuleb esile tuua ja tõendada hagejal (tlk 46 ja 46 pöördel). Samuti palus kohus tuua hagejal välja ning esitada tõendid oma hariduse ja kvalifikatsiooni kohta, sh tõendada, et ta ei ole objektiivselt võimeline teenima sissetulekut enda ja oma alaealise lapse ülalpidamiseks. Hageja kohtu määratud tähtajaks oma nõude aluseks olevaid asjaolusid ei täpsustanud ega esitanud ka tõendeid oma töövõimetuse kohta. Samuti ei osalenud hageja 01.12.2021 istungil.
6. Hageja viitas hagis Tartu Ringkonnakohtu 18.01.2021 otsusele ts.asjas 2-20-6746, kus kohus märkis, et PKS § 101 lg 1 kohane miinimumelatis ei täida tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta, mistõttu tuleks suurelt osalt vanematelt jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Hageja leidis, et viidatud ringkonnakohtu lahendis on kohus arvestanud asjaoluga, et kohustatud isikul on halb 3 majanduslik seis. Sellest võib järeldada, et sisuliselt on hageja asunud hagis seisukohale, et kostja vajadused on väiksemad kui seaduses sätestatud määr ja teiseks sellele, et tal ei ole oma majandusliku seisu tõttu võimalik anda lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud määras (tlk 6).
7. Kohus ei nõustu hageja väitega, nagu kohtupraktika ei toetanud seaduses sätestatud määras elatise väljamõistmist. Kohus selgitab, et PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 tulenevad elatise määramise põhimõtted kehtisid/kehtivad vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 34). Hageja ei ole tõendanud objektiivseid asjaolusid, mis lükkaksid ümber seadusest tuleneva kostja vajadustele vastava kulutuste suuruse eelduse. Seega ei ole hageja paljasõnalised seisukohad aluseks hageja nõude rahuldamiseks ja hagiavaldus tugineb ilmselt ekslikul eeldusel.
8. PKS § 102 lg 2 kohaselt loetakse mõjuvaks põhjuseks, mis annab aluse elatise vähendamiseks, vanema töövõimetus. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks töövõimetu või piiratud töövõimega.
9. Elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna alust ka hageja väited oma halva majandusliku seisundi tõttu. Samuti on kohus selgitanud, et ka kostja enda halb majanduslik olukord ei anna iseseisvalt alust elatist vähendada, kuna PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ka halva majandusliku olukorra korral. Elatise vähendamiseks tuli hagejal tõendada, et tal ei ole objektiivselt võimalik piisavalt tulu teenida. Hageja ei ole seda teinud, hoolimata kohtu selgitustest ja ettepanekust esitada tõendeid.
10. Kohtu kogutud andmetest nähtub see, et hageja töötas
11. aasta juulist kuni detsembrini Q OÜ-s, saades sama perioodi eest keskmiselt 1 022,45 eurot, kusjuures juba 16.12.2016 otsuse tegemisele eelnenud kuul 582,55 eurot (november 2016) ja detsembris 558,15 eurot kuus (tlk 112). Kuigi hageja on väitnud, et on alates 29.01.2021 töötu, on Maksu-ja Tolliameti andmetel olnud saanud 2021.aasta veebruaris sissetulekut OÜ-st G 518,67 eurot. 2021.aasta märts kuni mai töötas hageja OÜ-s F, saades keskmiselt 884,75 eurot kuus (tlk 67). Alates
12. aasta juulist kuni septembrini on hageja olnud töötajana arvel OÜ-s M (tlk 67), kus ta on teeninud keskmiselt 578,07 eurot kuus. Pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on saanud samast ettevõttes töötasu ka 13.10.2021 summas 657,16 eurot (tlk 80 pöördel). Transpordiameti andmetel on hagejal
13. aasta mopeed Baotian BT49QT-20C (tlk 52). Äriregistri andmetel on hagejaga seotud kaks ettevõtet (tlk 53 – 56) – G OÜ (reg kood XXXXXX) ja W OÜ (reg.kood XXXXXX). Mõlemad ettevõtted olid asutatud juba 16.12.2016 kohtuotsuse tegemise ajal. W OÜ põhitegevusalaks on ajutise tööjõu rent ja III kvartali maksustatav käive oli 174 574,95 eurot. G OÜ põhitegevusalaks on inkasso- ja krediiditeenused. Kuigi maksustavat tulu ei ole deklareeritud, puudub ettevõttel maksuvõlg ning esitatud on ka majandusaasta aruanded.
14. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades jääb arusaamatuks, millel tugineb hageja väide, et tal ei ole võimalik enda ja oma alaealise lapse ülalpidamiseks tulu teenida. Kohus märgib, et hageja on esitanud tõendeid vaid valikuliselt ja on jätnud tõendid esitamata eelkõige nende väidete kohta, mis on hagiavalduse esitamise aluseks, sh tema halb majanduslik seisund, võimatus leida tööd ja tervislik seisund, mis takistab töö tegemist. Kuna hageja ise tõendeid ei esitanud, kogus kohus andmeid

§ 230lg 5 alusel ise.

Kohtu kogutud tõendid hageja väiteid aga ei kinnita. Vastupidi, kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks tulu teenimiseks midagi ette võtnud või et tal oleks objektiivne põhjus, miks ta ei saa piisavalt tulu teenida. Kohus pööras hageja tähelepanu sellele, et hageja on esitanud tõendamata väiteid ja andis võimaluse esitada hagejal täiendavalt nii selgitusi kui tõendeid. Hageja ei ole seda teinud.

§ 5

lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, 4 lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab menetlusosaline hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (

§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

Asjas esitatud ja kogutud tõendid ei võimalda hageja soovitud asjaolusid tuvastada.

1. Elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra ei anna käesolevas asjas alust ka hageja viide sellele, et kostjale makstakse lapsetoetust 60 eurot kuus. Kohus asub seisukohale, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli õigus saada peretoetusi. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole peretoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16 p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kohus saaks seega asjaoluga, et osa lapse vajadusi on kaetud peretoetustega, arvestada vaid siis, kui esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra. Hageja ei ole aga selliseid asjaolusid tõendanud.
2. Kohus lähtus asja lahendamisel PKS § 101 lg 1 ja PKS § 102 lg 2 tulenevatest eeldustest ja tõendamiskoormisest ning selgitas neid korduvalt ka hagejale. Kohus pöörab tähelepanu ka sellele, et PKS § 105 lg 3 kohaselt on vanemad ülalpidamiskohustuse täitmisel osavõlgnikud. Kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema enda sissetuleku ja varalise seisundiga. Ülalpidamiskohustuse ulatus ei sõltu seega teise vanema sissetulekust või varalisest seisundist ja vanem ei vabane ülalpidamiskohustuse täitmisest põhjendusel, et teine vanem oma kohustust ei täida või ei täida seda piisavalt. Samuti ei saa vähendada teise vanema ülalpidamiskohustust üksnes põhjusel, et üks vanematest oleks suuteline pidama last üleval üksinda (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6). Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust see, millised on kostja ema sissetulekud ning et viimasel on lepinguline esindaja. Kuigi kostja ema majanduslik olukord ei mõjuta hageja seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse ulatust, kogus kohus tõendeid ka kostja ema sissetuleku kohta. Maksu- ja Tolliameti andmetel on kostja ema on saanud Sotsiaalkindlustusametilt 02.2020 kuni 09.2020 500 eurot kuus ja alates 20.2020 kuni 09.2021 584 eurot kuus (tlk 68 ja 68 pöördel).
3. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud ühtegi asjaolu, mis PKS § 102 lg 2 kohaselt annaks alust vähendada hageja seadusest tulenevat ülalpidamiskohustuse ulatust. Hageja väited on üldsõnalised, tõendamata ja vastuolulised. Hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
4. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

26. Kohus määras 20.12.2021 kirjaga pooltele muu hulgas tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja esitas menetluskulude nimekirja juba pärast 01.12.2021 istungit. Hageja ei esitanud kostja menetluskulude kohta oma seisukohta. 27.

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades seaduses sätestatud erisusi.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende 5 hinnanguga asjaoludele. Kohus hindab kulude põhjendatust ja vajalikkust ka siis, kui menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (Riigikohtu 08.05.2017 määrus nr 3-2-1-29-17, p 13.3). 28. Kostja palub määrata menetluskulude rahaliseks suuruseks 450 eurot (ilma käibemaksuga). Kostjale osutati õigusabi kokku 2,5 tundi, tunnihinnaga 150 eurot (v.a 20.11.2020 tõendi kogumise taotluse koostamine tunnihinnaga 90 eurot). Kohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramiseks tuleb rahuldada täies ulatuses. 29.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§ 218sätestatu kohaselt.

Kostjat esindas menetluses vandeadvokaat. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt nt Riigikohtu 28.11.2018 otsus nr 2-17-10348 p 16).

1. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja esindaja tasumäär 150 eurot tunnis. Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 156 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu 26.04.2017 määrus nr 3-2-1-34-17, p 15). Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni, on kostja esindaja taotletud tunnitasu määr põhjendatud.
2. Kohus peab käesolevas asjas kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 2,5 tundi. Arvestades kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on kostja põhjendatud õigusabikulu kokku 450 eurot.
3. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle lahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määratakse. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (

§ 178

). (allkirjastatud digitaalselt) Kädi Sacik-Korn Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2022. a otsusega nr 2-211634. 6