Arvestades mh asjaoluga, et tegemist oli tagatiseta tarbijakrediidilepinguga, ei saa pidada lepingu intressimäära 18% aastas ülemäära kõrgeks. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et krediidiandja ei rikkunud laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista laenulepingust nr 18-095810-VL tuleneva põhivõlgnevuse 3931,83 eurot, intressi 192,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 946,22 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja edasiulatuva viivise määras 18% aastas alates 26.03.2021 kuni põhivõlgnevuse summas 3931,83 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevuse ulatuses. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja on seisukohal, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet
4034 lg 1 ja
4036 lg 6 alusel. Vastavalt KAS § 83 lg 3 kohustus krediidiasutus koguma ja kontrollima kliendi kohta andmeid ning arvutama mõistliku laenukoormuse. Kostja leiab, et antud juhul on krediidiandja eiranud hoolsusmeetmeid. Kostja märgib ära, et enne lepingu sõlmimist oli kostjal juba kohustusi kokku üle 4600 euro. Kostjal tekib küsimus, kuidas sai krediidiandja väljastada tarbijale veel 5100 eurot. Kostja on seisukohal, et krediidiandja ei ole mh põhjalikult välja toonud, kuidas on krediidiandja analüüsinud kostja finantsvõimet. Hageja rõhub asjaolule, et kostja oli võimeline tasuma igakuised osamakseid summas 130,44 eurot, kuid märkimata jääb, et enne lepingu allkirjastamist olid kostjal juba sama krediidiandja ees ka teised kohustused summas 4600 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks asjaolu, et kui krediidiandja hindab ainult ühte lepingut, siis miks öeldi üles kolm lepingut korraga. Kostja on seisukohal, et krediidiandja ei ole tõendanud, et enne 22.08.2018 lepingu sõlmimist on krediidiandja kostja krediidivõimet kontrollinud. Kostja pöörab tähelepanu asjaolule, et kostja ei ole huvitatud ise laenu võtma, vaid krediidiandja on ise teinud pakkumise kasumi eesmärgil, mitte lähtudes kostja vajadustest. Kogu asjaajamine oli internetipangas (ühtegi selgitust ja nõustamist ei toimunud), kus oli meeletult palju teksti lugemiseks. Kostja leiab, et krediidiandja oleks pidanud kohtule esitama kostja krediidivõimelisuse hindamise, krediidiskoori, kostja tulude/kulude 4 analüüsi, komitee taotluse ja otsuse ning protokolli. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on krediidiandja piisavalt hinnanud olemasolevaid kohustusi ja kuidas need mõjutasid kostja finantsseisundit. Kostja hinnangul oli näha, et kostja kasutas igakuiselt lisavahendeid tarbimiseks, mis näitas, et sissetulekutest ja olemasolevate kohustuste tasumise kõrvalt ei piisanud kostjal vahendeid elamiseks. Kostja hinnangul pidi krediidiandja hindama KAVS § 49 lg 1 punkte 1-
) § 396 lg-st 1, mis sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 4. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et: 22.08.2018 sõlmisid krediidiandja ja kostja laenulepingu nr 18-095810-VL, mille kohaselt võimaldas 5 krediidiandja kostjale laenusumma 5100 euro kasutamist tema vajaduste finantseerimiseks (dtl 5-14); 14.05.2018 sõlmisid krediidiandja ja kostja arvelduslaenulepingu nr 18-052364CL, millega anti kostjale krediidilimiiti 1700 eurot (dtl 17-22); krediidiandja teavitas 01.11.2019 kostjat arvelduslaenulepingu nr 18-052364-CL ennetähtaegsest lõpetamisest ja andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 18.11.2019 (dtl 26). Pooled vaidlevad käesoleval juhul selle üle, kas: krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid; viivisemäär on ebaseaduslik. Kostja on seisukohal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid
lg 1 ja
Kostja leiab, et krediidiandja on eiranud mh hoolsusmeetmeid. Kostja hinnangul pidi krediidiandja hindama krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 punkte 1-
lg 6, millele kostja viitab, ei eksisteeri.
⁴ lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
⁴ lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka KAVS § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.
⁴ lg järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks.
⁴ lg 4 kohaselt teavitab tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4.
⁴ lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
⁴ lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija 6 krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
⁴ lg 8 alusel on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega.
⁴ lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
lg 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Krediidiasutuste seadus (KAS) § 83 lg 3 järgi krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 83 lg 31 kohaselt krediidiasutus peab tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §des 47–531 sätestatut. Krediidiasutusel tuleb tagada, et krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikes 8 nimetatud krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluva tarbijatele laenu andva või vahendava tütarettevõtja tegevus vastab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, § 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–531, 57 ja 58 sätestatud tingimustele. KAVS § 50 lg 3 ja 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus selgitab, et kostjal oli
Samuti pidi kostja ka ise hindama enda võimekust kohustusi täita. Kohus selgitab täiendavalt, et laenuandmisel ja –võtmisel on teatavad olemuslikud riskid, mis on vältimatud ja kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda, et krediidiandja oleks laenu väljastamisse suhtunud hooletult. Vaidluse korral tuleb
lg 13 järgi krediidiandjal tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Käesoleval juhul on nimetatud põhimõtte rakendamise osas vaidlus. Seega pidi hageja tõendama, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtte vajalikke kohustusi. 7
lg 7, mille kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks ei loeta käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et juhul, kui krediidiandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid, siis ei kohalduks
lg 7 sätestatu, kuivõrd kohtu hinnangul on kostja sellisel juhul jätnud tahtlikult esitamata teabe, mis oli vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et krediidiandja kontrollis enne krediidi väljastamist kostja maksekäitumist ja krediidivõimelisust. Seega ei ole krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks
Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Krediidiandja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja hiljemalt 18.11.2019.
lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 19.11.2019. Hagejal tekkis seega 19.11.2019
lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus muutus sissenõutavaks. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt hagejale välja mõista põhivõlgnevus 3931,83 eurot. 8. Hageja nõuab kostjalt intressi 192,39 euro tasumist.
lg 3 esimese lause kohaselt fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel.
sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.
Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kostja jäi intressi maksetega võlgnevusse alates 25.09.2019 ja hageja on arvestanud intressi kuni 19.11.
lg 1 p 6 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivisemäära 18% aastas. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja ei nõustu viivise summaga, kuna rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu tuleb lugeda antud viivisemäär seadusevastaseks. Kostja leiab, et viivisemäär on ebaseaduslik, kuna Riigikohus on leidnud, et tühine on kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide, mille kohaselt viivisemäär on ebaseaduslik, ei ole sisuliselt põhjendatud. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kohus selgitab, et seadusjärgne viivisemäär on 8% aastas, mistõttu märgitud viivisemäär 18% aastas ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Täiendavalt selgitab kohus, et kohus on käesoleva kohtuotsuse punktis 6 tuvastanud, et vastutustundlikku laenamise põhimõtet ei ole rikutud. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 23.11.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 25.03.2021 summas 946,22 eurot ja alates 26.03.2021 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhivõlgnevuse ulatuses. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kostja on olnud oma kohustuse täitmisega viivituses, on põhjendatud kostjalt välja mõista viivis ajavahemiku 23.11.2019 10 kuni 25.03.2021 eest summas 946,22 eurot ja alates 26.03.2021 määras 18% aastas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2985,61 eurot. 10. Hageja palub kostjalt välja mõista
lg 2 alusel sissenõudmiskulu summas 35 eurot.
lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Antud juhul on hageja nõue kostja vastu üle 1000 euro. Kohtule esitatud hagiavalduse lisast 5 nähtub, et hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirjad kostja poolt laenulepingus märgitud aadressile xxx. Meeldetuletuskirjad on saadetud 10.03.2020, 02.07.2020 ja 02.12.2020. Kohus rahuldab hageja nõude kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamiseks vastavalt
lg 2 p 3 ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu summas 35 eurot.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.