Obsah (6)

§ 185§ 414§ 175§ 181§ 340§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2017 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-16-298 Kohtukoosseis Mati Kartau, Maarika Kuus

§ 185lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

1. Välja maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kasuks 168 eurot, sealhulgas käibemaks 28 eurot, vandeadvokaat Mihkel Gaveri poolt süüdistatav R.K-le apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
2. Nimetatud menetluskulu 168 eurot jätta

§ 185lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. jaanuaril 2017 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
2. jaanuarist
3. Maakohtu otsus
4. Viru Maakohtu
5. oktoobri 2016 otsusega mõisteti Valeri Vittile KarS § 113 lg 1 järgi karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 2 karistusaja hulka ning V. Vitti karistuse kandmise aja alguseks loeti 03.08.
7. Sama otsusega mõisteti R.K-le KarS § 307 lg 1 järgi karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 03.08.201512.08.2015, s.o 10 päeva karistusaja hulka ning R.K jääb kanda 3 kuud ja 20 päeva vangistust. R.K karistuse kandmise aja alguseks loeti

§ 414lg 2 alusel tema vanglasse saabumise aeg.

1. V. Vittit süüdistatakse selles, et tema eeluurimise käigus täpselt tuvastamata kuupäeval ajavahemikus 01.08-03.08.2015 R.K korteris XXX lõi omavahelise tüli käigus L.S. ile noaga rindkeresse, põhjustades sellega L.S. i surma. Sellega pani V. Vitti toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2. R.K süüdistatakse selles, et ta jättis tahtlikult teatamata L.S. i tapmisest oma elukohas XXX, millise oli ajavahemikus 01.08-03.08.2015 toime pannud V. Vitti. Sellega pani R.K toime teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise KarS § 307 lg 1 järgi.
3. Maakohus tuvastas, et KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu realiseerimine V. Vitti poolt ja põhjuslik seos V. Vitti tegevuse ning L.S. i surma saabumise vahel on tõendatud V. Vitti enda ütluste, tunnistajate R.K. , E.A. e, B.P. i ja J.T. i ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega (MK otsus lk 4-7). Maakohus jättis R.K ütlused tervikuna tõendikogumist kõrvale, kuna tema kui isikuline tõendiallikas on tervikuna ebausaldusväärne, sest ta ei suutnud kohtus ütluste erinevuse põhjust arusaadavalt selgitada.
4. Maakohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et V. Vitti tegutses hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses, kuna tõendid seda versiooni ei kinnita. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud KarS § 28 lg 1 tähenduses vahetut või vahetult eesseisvat kannatanust lähtuvat ohtu. Lähtudes KarS § 28 lg 1, leidis maakohus, et hetkel, mil V. Vitti lõi noaga kannatanut, ei viibinud ta hädakaitseseisundis, kuna kannatanu teda vahetult ei rünnanud ega ei olnud ka alust eeldada, et võiks toimuda vahetu rünne. Samuti leidis maakohus, et V. Vittil ei olnud KarS § 31 lg 1 tähenduses põhjust endale ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, vaid ta asus põhjendamatult kannatanut esimesena ründama. V. Vitti väited, et kannatanu tahtis teda ka siis, kui ta noaga kannatanut ähvardas, lüüa, ei leidnud maakohtus kinnitust. V. Vitti lõi teadlikult ja tahtlikult kannatanut noaga rindkeresse. Samuti välistas maakohus V. Vitti teo ümberkvalifitseerimise KarS § 118 lg 1 p 7 järgi (MK otsus lk 8-9).
5. Maakohus leidis, et lüües teist inimest vähemalt 18 cm terapikkuse noaga elutähtsate organite piirkonda, sai V. Vitti aru oma tegevuse ohtlikkusest, kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel, pidas võimalikuks ja möönis, et sellise teo tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades ei olnud V. Vittil võimalik tõsimeelselt loota mingitele asjaoludele, mis oleks lubanud tal uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lisaks märkis maakohus, et V. Vitti ei teinud midagi, et ära hoida kannatanu surma. Ta ei pöördunud kiirabisse, et püüda kannatanu elu päästa ega ole teistsugusel viisil käitunud, et loota kannatanu surma mittesaabumisele. Seetõttu pidas V. Vitti kannatanu surma saabumist võimalikuks ja möönis seda, mistõttu leidis maakohus, et V. Vitti pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et V. Vitti tegevuses õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine, mistõttu mõistis maakohus V. Vitti süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi süüdi.
6. Maakohus tuvastas, et R.K jättis politseile kuriteo asjaolud avaldamata, millega pani toime kuriteost mitteteatamise KarS § 307 lg 1 tähenduses. R.K oleks pidanud edastama olulist teavet kuriteosündmusest politseile. R.K süü KarS § 307 lg 1 järgi on tõendatud telefoni vaatluse, häirekeskuse kõnede väljavõtte ja V. Vitti ütlustega. Maakohus 3 jättis R.K ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale ja ei tugine ka R.K poolt kohtus tema süüdistust puudutavas episoodis antud ütlustele, mille kohaselt ta enda meelest helistas kiirabisse ja politseisse. Süüdistatava V. Vitti sõnade kohaselt nägi R.K , kuidas ta L.S. i noaga lõi. V. Vitti sõnade kohaselt oli R.K isikuks, kes käskis tal surnukeha toast välja viia. Telefoni, et helistada politseisse, ta ei leidnud. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollist R.K-le kuuluva mobiiltelefoni kõneeristustest nähtub, et R.K ajavahemikul 01.08.2015- 03.08.2015 mobiiltelefoni numbrilt XXX välja ei helistanud. Seega realiseeris R.K oma tegevusetusega KarS § 307 lg 1 objektiivse teokoosseisu.
7. Kaitsja väitele vastuseks märkis maakohus, et kuriteost teatamise kohustus algab momendist, mil isik saab aru, millise kuriteo teine isik on toime pannud. Maakohus tuvastas, et R.K sai aru, et V. Vitti oli inimese tapnud, kuid vaatamata sellele asus koos temaga mitme päeva jooksul alkoholi edasi tarvitama, mistõttu suhtus ta kannatanu surma ja õigusemõistmisesse kriminaalmenetluses (süüdlase väljaselgitamisse ja karistamisse) ükskõikselt. Seega sai R.K aru, et ta teostab süüteokoosseisule vastava teo ja möönis seda. Teo tehioludest nähtuvalt pani R.K süüteo toime kaudse tahtlusega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et R.K tegevuses õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine, mistõttu mõistis maakohus R.K süüdistuses KarS § 307 lg 1 järgi süüdi.
8. V. Vitti tunnistab end toimepandud tapmises osaliselt süüdi. Seega esineb V. Vitti käitumises karistust kergendava asjaoluna süü osaline tunnistamine. Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Eripreventiivses mõttes ei ole V. Vittit varem isikuvastase süüteo eest süüdi mõistetud. Teda on aga korduvalt karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest. Varasem karistus varavastaste süütegude eest ei ole talle positiivset eripreventiivset mõju avaldanud ning ta on jätkanud kuritegelikku elustiili. Kuna tapmise eest võib isikut karistada 615 aastase vangistusega, siis pidas maakohus põhjendatuks prokuröri taotlusel ning V. Vitti isikut arvestades karistada teda vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 8 aastat vangistust, mis tuleb mõista reaalse vangistusena. Maakohus leidis, et 8 aastast vangistust on igati kaalutletud, optimaalne ja õiglane karistus.
9. R.K end talle esitatud süüdistuses KarS § 307 lg 1 järgi süüdi ei tunnistanud. Seega ei esine tema käitumises karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Eripreventiivses mõttes ei ole R.K varem õigusemõistmisevastases süüteos süüdi mõistetud. Teda on ühel korral karistatud varavastase süüteo toimepanemise eest. Varasem karistus ei ole talle positiivset eripreventiivset mõju avaldanud ning ta on toime pannud teiseliigilise süüteo. Kuna KarS § 307 lg 1 järgi võib isikut karistada rahalise karistuse või kuni 3 aastase vangistusega, siis pidas maakohus põhjendatuks R.K isikut ja teo toimepanemise asjaolusid (ükskõikne suhtumine süüdlase väljaselgitamisse ja karistamisse) arvestades karistada teda vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 4 kuud vangistust, mis tuleb mõista reaalse vangistusena. Maakohtu hinnangul ei omaks tingimisi karistus või rahaline karistus R.K suhtes karistuslikku mõju. 12.

§ 175lg 1 p 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõistis maakohus V.

Vittilt välja menetluskuluna riigituludesse sundraha 1075 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisi summas 343 eurot, DNA-ekspertiisi summas 5871 eurot, meditsiinilise kriminalistika ekspertiisi summas 77 eurot, määratud kaitsjale vandeadvokaat A. Aasmaale makstud tasu õigusabi eest kohtueelses menetluses 174 eurot ning kohtumenetluses 996 eurot. 13.

§ 175

lg 1 p 3, 4, 9, § 179 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel mõistis maakohus R.K-lt välja menetluskuluna riigituludesse sundraha 645 eurot, määratud kaitsjale vandeadvokaat M. Gaverile makstud tasu õigusabi eest kohtueelses menetluses 1017,36 eurot ning kohtumenetluses 1255,68 eurot. 4

1. Lisaks taotles R.K kaitsja M. Gaver alternatiivselt kas SKHS § 5 lg 1 või lg 4 alusel R.K-le hüvitise välja mõistmist 10x38,77 euro ulatuses ehk summas 387,70 eurot, millise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Maakohus leidis, et 10 päevane eelvangistus antud teo eest on proportsionaalne teo eest mõistetud karistusega. Maakohus mõistis R.K süüdi KarS § 307 lg 1 järgi tegevusetuse tõttu. R.K sai aru, millise teo V. Vitti oli sooritanud, kuid vaatamata sellele jättis ta toimunud kuriteost teatamata, jätkates koos kuriteo sooritanud isikuga alkoholi tarvitamist. Maakohtu hinnangul avaldas ta sellise käitumisega mittelugupidavat suhtumist õiguskorda ja teise inimese ellu. Tõkendina vahistamise kohaldamine on olnud seaduslik ja proportsionaalne teo eest mõistetud karistusega. Seetõttu jättis maakohus R.K kaitsja taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks SKHS alusel rahuldamata. Esitatud apellatsioonid
2. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Vitti kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, kes palub tühistada Viru Maakohtu 31.10.2016 otsuse V. Vitti süüdimõistmises KarS § 113 lg 1 järgi ning taotleb V. Vitti õigeksmõistmist. Ühtlasi palub kaitsja vähendada menetluskulude hulka arvestatavat kaitsjale määratud kuluhüvitist 66 euro võrra ning taotleb ülejäänud osas menetluskulude riigi kanda jätmist.
3. KarS § 12 lg 2 kohaselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Seaduses võib olla sätestatud ka muu süüteokoosseisu objektiivne tunnus. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamise osas vaidlus puudub. Samas KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.
4. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul esineb õigusvastasust välistava asjaoluna V. Vitti viibimine hädakaitseseisundis. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu.
5. V. Vitti sõnade kohaselt ründas teda esimesena L.S. , kes lõi teda rusikaga rindu. Võeti alkoholi edasi. Riid jätkus. L.S. lõi teda rusikaga näkku, V. Vitti kukkus maha tugitooli ja laua vahele. Ta tõusis püsti, võttis noa ja ütles L.S. ile, et „mine ära või ma löön maha“. V. Vitti sõnade kohaselt tahtis L.S. talle uuesti virutada, aga see ei õnnestunud ja V. Vitti lõi teda noaga.
6. Muud objektiivsed tõendid asjaolude kohta puuduvad. Sellest lähtuvalt tuleb arvestada V. Vitti ütlusi, mis kinnitavad hädakaitseseisundi olemasolu, kuna L.S. teda vahetult enne ründas. Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsja hinnangul oli kaitsetegevuseks valitud vahend sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks ning samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Ühtlasi oli V. Vitti kaitsetegevus kantud kaitsetahtest, s.t ta sai aru, et viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtus sellest oma tegevuses.
7. Maakohus on sedastanud, et „loeb V. Vitti ütlused, et kannatanu tahtis teda rünnata, ennastõigustavateks, kuna pole eluliselt usutav, et isik, kes lonkab ja keda ähvardatakse noaga, hakkab teist isikut ründama. Ka on V. Vitti enda ütlused kannatanu ründe osas vastuolulised.“ Samas on maakohus oma otsuse p-s 12 tuvastanud, et L.S. süüdistatavat ründas, sedastades, et „V. Vitti ja L.S. i vahel oli omavaheline tüli, mida ilmestas üksteise nokkimine, lükkamine, rusikaga löömine ja lõpuks noaga ähvardamine.“ Seetõttu on kohtulahendi motiivid 5 vastuolulised. Ühtlasi ei ole arusaadav, milles seisneb V. Vitti enda ütluste vastuolu kannatanu ründe osas. Seeläbi tuleb V. Vitti suhtes teha õigeksmõistev kohtuotsus. 21.

§ 181lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

1. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 on riigi õigusabi korra p-d 51–54 (kulude hüvitamise alused ja kord) käesolevaks ajaks kehtetud. Korra punktis 54 oli sätestatud isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimise määrana 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, üldkogu hinnangul tuleb kuni põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseni määrata isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis analoogia alusel (viidatud otsuse p-d 67 ja 73). Üldkogu leidis, et 2014 novembris kulus keskmise sõiduauto kasutamisel ühe kilomeetri läbimisele kaheksa senti, millele lisandus käibemaks (viidatud otsuse p 75).
2. Sellise määra kehtestanud tasude ja kulude korra punkt 54 oli põhiseadusvastasuse tõttu algusest peale kehtetu. Seega tuleb praeguses asjas määratud kaitsjate sõidukulu

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel aluseks võtta üldkogu otsusest tulenev sõiduauto kasutamise tegelik kulu (0,08 €/km). Riigikohtu 18.11.2016 otsuses nr 3-1-1-89-16 p 35 väljendatud seisukohtadest lähtuvalt on alust vähendada enne 01.08.2016 tekkinud kaitsjale hüvitatud sõidukulude menetluskulude hulka arvestamise määra.

1. 08.12.2015 PPA määrusega määrati vandeadvokaat A. Aasmaa riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitiseks 102 eurot. Sealhulgas hüvitati kaitsjale sõidu eest 1/3 ulatuses 04.12.2015 Rakvere – Pärnu – Sindi – Rakvere - Tallinn 45 eurot + käibemaks. Menetluskulude hulka on vastavast hüvitisest alus arvata üksnes 12 euro + käibemaks s.o 14,40 eurot 54 euro asemel.
2. Viru Maakohus on 31.10.2016 otsusega arvanud menetluskulude hulka ka määratud kaitsjale vandeadvokaat A. Aasmaale makstud tasu õigusabi eest kohtumenetluses 996 eurot. Sh hüvitati kaitsjale sõidu eest ½ ulatuses 18.02.2016 Tallinn – Rakvere - Tallinn 30 eurot + käibemaks. Menetluskulude hulka on vastavast hüvitisest alus arvata üksnes 8 eurot + käibemaks, s.o 9,60 eurot 36 euro asemel. Seeläbi tuleb vähendada menetluskulude hulka arvestatavat kaitsjale määratud kuluhüvitist 66 euro võrra.
3. Maakohtu otsuse vaidlustas ka R.K kaitsja vandeadvokaat M. Gaver, kes taotleb uue otsuse tegemist, mille alusel mõista R.K talle esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt palutakse maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas, mille osas teha uus otsus, mille alusel mõista R.K-le uus karistus, mis jätta katseaja kohaldamisega täitmisele pööramata. Samuti palutakse määrata R.K-le hüvitis kõikide päevade eest, mil isikult oli võetud vabadus, s.o 387,7 eurot perioodi 03.08.2015 kuni 12.08.2015 eest.
4. Süüdistatav R.K selgitas, et ta enda teada helistas kiirabisse ja politseisse, kuid maakohus leidis siiski muudele asjaoludele tuginedes, et R.K enese ütlused on neis esinevate vastuolude tõttu ebausaldusväärsed ja tuleb seetõttu tervikuna jätta tõendikogumist välja. Maakohus leidis, et häirekeskuse kõnede väljavõttega, telefoni vaatlusega ja kaassüüdistatava ütlustega on tõendatud, et R.K jättis kuriteost teatamata. Maakohus tuvastas käesolevas asjas sisuliselt ainult kaks asjaolu: teadlikkus kuriteost (kaassüüdistatava sõnade kohaselt R.K nägi tapmist pealt) ja sellest mitteteatamine (kõneväljavõtte kohaselt ei helistatud politseisse).
5. Kaitsja hinnangul ei ole võimalik taandada süüteokoosseisu täidetuse küsimust niivõrd lihtsaks. Kaitsja hinnangul on nii süüdistus(akt) kui ka maakohus jätnud lahendis analüüsimata selle, kas süüdistataval oli üldse võimalik kuriteost teatada ja kui kiiresti oleks pidanud isik seda tegema.
6. Maakohus on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-97-11, mille kohaselt algab isiku kohustus kuriteost teada anda koheselt hetkest, mil ta sai teada selle toimumisest. Kaitsja hinnangul viidatud lahend üksnes defineerib teavitamiskohustuse sisu, aga ei pane teavitamiskohustust kuidagi ajalistesse raamidesse. Konkreetses Riigikohtu lahendis analüüsitud kaasuses oli 6 kuriteost teavitatud ning vaidlus oli üksnes selles, kas teavitamise käigus edastatud maht oli piisav. Kuivõrd käesolevas kaasuses on vaidlus hoopis teistes asjaoludes, siis järelikult ei ole maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend käesolevas kaasuses analoogia korras kohaldatav.
7. Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu viide Riigikohtu lahendile kaitsja argumendile. Kaitsja tõstatas küsimuse sellest, et kui kiiresti peaks isik teatama talle teatavaks saanud kuriteost. Kaitsja hinnangul ei pea juba toimunud kuriteost teatamiseks tooma isik ohvriks oma teisi huvisid. Kohustus teatada juba toimunud kuriteost ei saa olla ülemäära piirav isiku muude õiguste suhtes. Teavitamiskohustus peaks olema seega lisaks sisule piiritletud ka ajalises mõõtmes. Kaitsja lähenemist toetab ka ülal viidatud Riigikohtu lahendis (p 14.1) toodud mõte, et KarS §-st 307 tulenevat tegutsemiskohustust ei tohi tõlgendada ebaproportsionaalselt kaugeleulatuvana.
8. Seega oleks pidanud kaitsja hinnangul olema süüdistusaktis tehtud isikule etteheide ka selles osas, et millal oli viimane aeg, millal isik oleks pidanud teatama talle teatavaks saanud kuriteost. Kaitsja hinnangul on maakohus lähenenud lahendis küsimusele ülemäära lihtsustatult. Tuvastanud, et R.K sai kuriteost teadlikuks, leidis maakohus, et sellega algas ka tema teatamiskohustus. Seda ideed kaitsja mõistab. Kaitsja hinnangul ei saa aga eluliselt eeldada, et isikul oleks alati võimalik momentaalselt teavitada politseid toimunud sündmusest. Lisaks on kohene teavitamine ka väga suhteline mõiste. Nt käesolevas kaasuses nähtub kaassüüdistatava ütlustest, et telefoni politseisse helistamiseks ei leitud üles. Kui telefoni teel teavitada ei ole võimalik, siis on kohene teavitamine nagunii juba eos välistatud. Kaitsja hinnangul ei ole kuskil määratletud, et selline teavitamine peaks toimuma viivitamatult. Kaitsja tõstatab küsimuse sellest, et R.K oli õigus lõpetada oleng-pidu ja minna politseisse toimunust teavitama alles siis kui ta kaineneb. Selliselt oleks tal võimalik vältida väärteokaristust avaliku korra rikkumise eest (joobeaste oli kõrge).
9. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja hinnangul asjakohane esitada küsimus sellest, kui kiiresti peaks teavitamine toimuma. Käesolevas kaasuses nähtub, et kuriteost ei olnud menetlejate sekkumise ajaks möödunud 48 tundi. Kaitsja leiab, et olukorrast tulenevalt (telefon puudus, kuritegu oli ära toimunud, mistõttu kiiret ei olnud) ei olnud alust eeldada, et R.K peaks teavitama politseid olukorrast kiiremini. Kuivõrd politsei saabus kuriteopaika, siis langes ka teavitamise vajadus iseenesest ära.
10. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et mingi hetkeni ei saa kuriteost mitteteatamine olla kuritegu, kuivõrd kuriteost viivitamatu teavitamise kohustust ei ole seaduses sätestatud. Kuigi vastavasisulist etteheidet süüdistusaktis ega ka maakohtu otsuses tehtud ei ole, leiab kaitsja, et tegevusetuse määr (möödunud aja hulk) ei ole käesolevas kaasuses olnud nii suur, et sisustada KarS § 307 lg 1 objektiivset koosseisu. Eelnevast tulenevalt leiab kaitsja, et maakohus on R.K süüdi mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
11. Maakohus karistas R.K 4-kuulise reaalse vangistusega. Maakohus viitas sellele, et kuigi R.K ei ole varasemalt karistatud õigusemõistmise vastase kuriteo eest, on teda varasemalt karistatud varavastase kuriteo eest. Süüdistatav avaldas kohtus, et tegu oli ühe sigaretipaki vargusega. Teo marginaalsust näitab seegi, et isikut karistati tollal miinimumkaristusega (1 kuu vangistust) ja seegi määrati tingimisi. Märkimisväärne on ka, et sellest teost oli möödunud juba kolm aastat. Kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud sellises olukorras varasemale karistatusele tuginedes raskemaliigilist karistust mõistes põhjendama tugevamini, mille alusel leiab maakohus, et tingimisi vangistus ei kannaks isiku puhul oma eesmärki. Muuhulgas oleks maakohus pidanud kaaluma tingimisi karistuse kohaldamist koos kontrollnõuetega, mis on kaitsja hinnangul vähese kuritegeliku taustaga isikute puhul oluliselt efektiivsem kui reaalne vangistus. Lisaks võimaldab kontrollnõuete kohaldamine seada süüdistatavale ka muid piiranguid – nt alkoholi tarbimise keelu ja sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse. Kaitsja hinnangul on põhjendamatu ka maakohtu etteheide, et R.K on 7 suhtunud ükskõikselt süüdlase väljaselgitamisse ja karistamisse. Kaitsja juhib vastupidiselt tähelepanu sellele, et R.K andis nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses ütlusi kaassüüdistatava vastu, mistõttu võiks kaitsja hinnangul pigem tulla vastupidiselt kõne alla vastava asjaolu käsitlemine karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 III alusel. Süüdistatava hinnangul on maakohus teda reaalse vangistusega karistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
12. Maakohus jättis rahuldamata kaitsja taotluse R.K-le süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuivõrd kaitsja taotleb õigeksmõistva lahendi või alternatiivselt karistust kergendava lahendi tegemist, siis taotleb kaitsja endiselt ka süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist, paludes hüvitada R.K-le 09.09.2016 taotluses toodud asjaoludel hüvitis kõigi päevade eest, mil isikult oli võetud vabadus – s.o 387,7 eurot perioodi 03.08.2015 kuni 12.08.2015 eest. Ringkonnakohtu järeldused
13. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, selle aluseks olevate kohtuistungite protokollide ja kriminaalasjas olevate tõenditega, leiab, et maakohtu otsus V. Vitti ja R.K süüditunnistamise ja karistamise põhjendustes tuleb jätta muutmata ning selles osas esitatud apellatsioonid rahuldamata. Kuna R.K karistus jääb muutmata, siis ei ole alust rahuldada ka tema kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust SKHS-ist tulenevalt hüvitise väljamõistmiseks 10 vahi all oldud päeva eest.
14. Küll aga kuulub rahuldamisele adv A. Aasmaa kaebuses esitatud taotlus seonduvalt kaitsja sõidukulude hüvitamise suurusega, sest see tuleneb otseselt Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 (vt käesoleva otsuse p-d 22-23). Kuna tegemist on põhiseadusevastaseks tunnistatud kulude hüvitamise korraga, siis sellest tulenevalt peab ringkonnakohus käsitlema ka adv M. Gaveri sõidukulude hüvitamise suurust, kuigi ta ise pole seda taotlenud.
15. Eeltoodust tulenevalt kuulub adv A. Aasmaa apellatsioon rahuldamisele osaliselt ja adv M. Gaveri apellatsioon jääb rahuldamata.
16. Alljärgnevalt käsitleb ringkonnakohus esiteks adv A. Aasmaa väiteid V. Vitti hädakaitseseisundis viibimise kohta, teiseks adv M. Gaveri väiteid R.K-le esitatud süüdistuse sisu ja selle tõendatuse ning mõistetud karistuse raskuse kohta, samuti SKHS-ist tulenevat hüvitise nõuet, kolmandaks mõlemale kaitsjale sõidukulude hüvitamise suurust ja lõpuks apellatsioonimenetluse kulusid.
17. Maakohus on oma otsuses üksikasjalikult käsitlenud väidet V. Vitti hädakaitseseisundis viibimise kohta ja leidnud (MK otsuse lk 7-8), et V. Vitti ei viibinud hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et kaitsja väited maakohtu põhjenduste vastuolulisuse kohta ei lükka maakohtu järeldusi ümber.
18. Kaitsja toetub V. Vitti ütlustele, et ründas teda esimesena L.S. , kes lõi teda rusikaga rindu. Võeti alkoholi edasi. Riid jätkus. L.S. lõi teda rusikaga näkku, V. Vitti kukkus maha tugitooli ja laua vahele. Ta tõusis püsti, võttis noa ja ütles L.S. ile, et „mine ära või ma löön maha“. V. Vitti sõnade kohaselt tahtis L.S. talle uuesti virutada, aga see ei õnnestunud ja V. Vitti lõi teda noaga.
19. Kaitsja ei ole nõus maakohtu järeldusega, kes luges V. Vitti ütlused, et kannatanu tahtis teda rünnata, ennast õigustavateks, kuna pole eluliselt usutav, et isik, kes lonkab ja keda ähvardatakse noaga, hakkab teist isikut ründama. Ka on V. Vitti enda ütlused kannatanu ründe osas vastuolulised. Kaitsja märgib, et samas on maakohus oma otsuse p-s 12 tuvastanud, et L.S. 8 süüdistatavat ründas, sedastades, et „V. Vitti ja L.S. i vahel oli omavaheline tüli, mida ilmestas üksteise nokkimine, lükkamine, rusikaga löömine ja lõpuks noaga ähvardamine.“ Kaitsja arvates seetõttu on kohtulahendi motiivid vastuolulised ja ei ole arusaadav, milles seisneb V. Vitti enda ütluste vastuolu kannatanu ründe osas.
20. Ringkonnakohus võtab aluseks V. Vitti ütlused maakohtus (I kd lk 103-109). Neist nähtub, et L.S. lõi V. Vittit rusikaga näkku, kuid mingeid vigastusi ta sellest löögist ei saanud. Jätkati joomingut ja V. Vitti kukkus maha, aga löömist siis ei olnud. Seejärel V. Vitti tõusis püsti, tegi sahtli lahti, võttis sealt noa ja ütles L.S. ile, et mine ära või löön maha. Selle peale tahtis L.S. uuesti V. Vittit rusikaga lüüa, kuid see tal ei õnnestunud ja V. Vitti lõi L.S. i noaga rindu. L.S. kukkus maha ja V. Vitti sai aru, et L.S. on surnud.
21. Eeltoodust nähtub, et tegemist oli mitme päevase joominguga, mille käigus L.S. mingil ajal lõi V. Vittit rusikaga näkku. Sellega kogu rünne ka piirdus ja joodi edasi. Mingil ajahetkel V. Vitti, kellele ei meeldinud L.S. i seltskond, otsustas võtta noa ja sellega ähvardades käskis L.S. il ära minna. Sel momendil mingit rünnet L.S. i poolt ei toimunud ja puuduvad tõendid, et ta tahtis V. Vittit uuesti lüüa. Vastupidi, olles nüüd ise ähvardatava osas, proovis ta ennast kaitsta, üritades vastuseks noaga ähvardamisele V. Vittit rusikaga lüüa, kuid see tal ei õnnestunud. Järgnes see, et V. Vitti lõi L.S. i noaga rindu, kuigi vajadust selleks polnud, sest kannatanu teda ei rünnanud. V. Vittil ei ole tuvastatud mingeid vigastusi.
22. Ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale nõustub maakohtuga, et V. Vitti ütlused on vastuolulised kannatanu ründe osas. Nii sai ta kannatanult löögi rusikaga näkku, aga mingeid vigastusi ei olnud. Siis ta mingil põhjusel kukkus maha, kuid sel momendil kannatanu teda ei löönud. Seejärel võttis ta sahtlist noa ja hakkas sellega kannatanut ähvardama. Vastuseks ähvardamisele kannatanu tahtis teda lüüa, aga ei tabanud. Seejärel V. Vitti lõi L.S. i noaga rindu. Neist ütlustest võib teha ka järelduse, et hoopis kannatanu oli sunnitud ennast kaitsma teda noaga ähvardava V. Vitti eest, kuid see tal ei õnnestunud. Ütluste vastuolulisus seisneb selles, et kuigi mingil momendil kannatanu lõi rusikaga V. Vittit, ei järgnenud sellele mingit rünnet, vaid joodi edasi. Hoopis V. Vitti võttis noa ja hakkas sellega kannatanut ähvardama ning seejärel ka lõi teda noaga.
23. Ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale ei leia, et kohtulahendi motiivid oleks vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hetkel, mil V. Vitti lõi noaga kannatanut, ei viibinud ta hädakaitseseisundis, kuna kannatanu teda vahetult ei rünnanud ega olnud ka alust eeldada, et võiks toimuda vahetu rünne. Samuti V. Vittil ei olnud KarS § 31 lg 1 tähenduses põhjust endale ette kujutada asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse, vaid ta asus põhjendamatult kannatanut esimesena ründama. V. Vitti lõi teadlikult ja tahtlikult kannatanut noaga rindkeresse, põhjustades sellega kannatanu surma, pannes toime kuriteo KarS § 113 lg 1 järgi.
24. Kaitsja taotleb V. Vitti õigeksmõistmist. Eeltoodud tõendite analüüs selleks alust ei anna. Muid taotlusi seonduvalt kuriteo kvalifikatsiooni või mõistetud karistusega ei ole apellatsioonis esitatud ning ringkonnakohtul ei ole alust ka

§ 340lg 1 alusel neid küsimusi käsitleda. 48. Maakohus on oma otsuses (selle lk 9) tuvastanud R.K poolt Kar

S § 307 lg 1 järgi kuriteo toimepanemise objektiivse ja subjektiivse külje tõendatuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et kaitsja väited ei lükka neid ümber.

1. Kaitsja põhiväide on see, et maakohus on jätnud analüüsimata, kas R.K oli üldse võimalik kuriteost teatada ja kui kiiresti ta oleks seda pidanud tegema. Kaitsja ei ole nõus maakohtuga, et isiku kohustus kuriteost teatada algab koheselt hetkest, mil ta sai teada selle toimumisest. Kaitsja arvates maakohtu sellekohane viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-97-11 seda ei kinnita. Kuna seaduses ei ole viivitamatu teavitamise kohustust, siis kaitsja arvates pidanuks süüdistusaktis olema näidatud, et millal oli see viimane aeg, millal isik oleks pidanud teatama talle teatavaks saanud kuriteost. Seda antud juhul tehtud ei ole. Kaitsja hinnangul ei 9 pea juba toimunud kuriteost teatamiseks isik ohvriks tooma oma teisi huvisid (antud juhul õigus lõpetada jooming ja alles peale kaineks saamist teatama minna). Kaitsja leiab, et kuna käesoleval juhul ei olnud teavitamist toimunud ainult 48 tundi ja tapmisest sai politsei teada sündmuskohale saabudes, siis langeb teavitamise vajadus iseenesest ära ning R.K pole alust vastutusele võtta. Lisaks tuleb arvestada, et kui ta ka oleks tahtnud politseid teavitada, ei olnud see tal võimalik, kuna ta ei leidnud oma telefoni üles ja muid teavitamise vahendeid ei olevat olnud.
2. Ringkonnakohus leiab, et kuigi seaduses ei ole sätestatud viivitamatu teavitamise kohustust, on isikul ikkagi kohustus kuriteost teatada esimesel võimalusel hetkest, mil ta sai teada selle toimumisest. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-97-11 tehiolusid käsitledes selgub, et ka selles asjas toimus politsei teavitamine koheselt peale sündmusest teadasaamist. Seega maakohtu viide nimetatud lahendile on asjakohane. Mis puutub väitesse, et kas R.K oli üldse võimalik kuriteost teatada, sest ta ei leidnud oma telefoni üles, siis ringkonnakohus leiab, et tal see võimalus siiski oli. Kuritegu pandi toime XXX, seega asustatud kohas (vt sündmuskoha vaatlusprotokolli foto nr 1), kus ümberringi elavad naabrid ja tänavatel liiguvad inimesed. V. Vitti ütlustest nähtub, et R.K oli liikumisvõimeline, kuigi peale tapmist ta kodust ära ei käinud, samas aga V. Vitti ise küll käis vahepeal teiste juures (I kd lk 109). Seega R.K oli võimalik majast välja minna ja teiste inimeste kaudu politseid teavitada, et oli toimunud tapmine, kuid seda ta ei teinud.
3. Maakohus on R.K-le karistuse mõistmist küllaldaselt põhjendanud (MK otsuse lk 10) ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.
4. Kaitsja arvates võinuks R.K-le karistuse mõista tingimisi ja panna talle kontrollnõudeid, kuid maakohus jättis selliselt karistamise võimaluse üldse käsitlemata. Kaitsja leiab, et põhjendamatu on maakohtu etteheide, et R.K suhtus ükskõikselt süüdlase väljaselgitamisse ja karistamisse. Kaitsja arvates asjaolu, et R.K andis ütlusi V. Vitti vastu, tuleb käsitleda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes kui süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Maakohus aga kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud.
5. Ringkonnakohus ei nõustu taotlusega R.K-le karistus mõista tingimisi. Maakohus on põhjendanud, miks R.K isikut ja teo toimepanemise asjaolusid (ükskõikne suhtumine süüdlase väljaselgitamisse ja karistamisse) arvestades tuleb karistada teda vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, milleks on 4 kuud vangistust, mis tuleb mõista reaalse vangistusena. Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et tingimisi karistus või rahaline karistus ei omaks R.K suhtes karistuslikku mõju. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taotlusega, et R.K esineb karistust kergendav asjaolu, sest tema ütlused kui mitteusaldusväärsed jäeti tervikuna kõrvale (MK otsuse lk 5).
6. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja taotlusega R.K-le süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. R.K sai aru, millise teo V. Vitti oli sooritanud, kuid vaatamata sellele jättis ta toimunud kuriteost teatamata, jätkates koos kuriteo sooritanud isikuga veel mitu päeva alkoholi tarvitamist. Sellega avaldas ta mittelugupidavat suhtumist õiguskorda ja teise inimese ellu. Tõkendina vahistamise kohaldamine on olnud seaduslik ja proportsionaalne teo eest mõistetud karistusega. Seega ei kuulu kohaldamisele SKHS-i § 5 lg 4, mille kohaselt isik on õigustatud kahju hüvitamiseks ka siis, kui ta mõistetakse küll süüdi, aga talle menetluses kohaldatud meede on koormavam kui talle mõistetud karistus.
7. Maakohus mõistis V. Vittilt menetluskuluna välja määratud kaitsjale adv A. Aasmaale makstud tasu õigusabi eest kohtueelses menetluses 174 eurot ning kohtumenetluses 996 eurot. Seejuures hüvitati 08.12.2015 määrusega (tõendite kd lk 170) kohtueelses menetluses 102 eurot, milles oli ka sõidukulu 45 eurot + käibemaks 9 eurot = 54 eurot. Kohtumenetluses hüvitatud 996 euro hulgas oli ka 18.02.2016 sõidu Tallinn-Rakvere-Tallinn eest hüvitis 30 eurot + käibemaks 6 10 eurot = 36 eurot. Tasu alus oli mõlemal juhul 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta.
8. Maakohus mõistis R.K-lt menetluskuluna välja määratud kaitsjale adv M. Gaverile makstud tasu õigusabi eest kohtueelses menetluses 1017,36 eurot. Seejuures nähtub (tõendite kd lk 157-160) kohtueelses menetluses 1017,36 eurot puudutavas osas sõidukuludena augustis 2015 kaks korda Tartu-Rakvere-Tartu sõidu hüvitamine 256 km eest 76,80 eurot, kokku 184,32 eurot, sh käibemaks 30,72 eurot. Tasu alus oli 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta.
9. A. Aasmaa apellatsioonis märgitakse, et tulenevalt Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 on riigi õigusabi korra p-d 51–54 (kulude hüvitamise alused ja kord) käesolevaks ajaks kehtetud. Korra punktis 54 oli sätestatud isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimise määrana 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, üldkogu hinnangul tuleb kuni põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseni määrata isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis analoogia alusel (viidatud otsuse p-d 67 ja 73). Üldkogu leidis, et 2014 novembris kulus keskmise sõiduauto kasutamisel ühe kilomeetri läbimisele kaheksa senti, millele lisandus käibemaks (viidatud otsuse p 75).
10. Edasi apellatsioonis märgitakse, et sellise määra kehtestanud tasude ja kulude korra punkt 54 oli põhiseadusvastasuse tõttu algusest peale kehtetu. Seega tuleb praeguses asjas määratud kaitsjate sõidukulu

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel aluseks võtta üldkogu otsusest tulenev sõiduauto kasutamise tegelik kulu (0,08 €/km). Riigikohtu 18.11.2016 otsuses nr 3-1-1-89-16 p 35 väljendatud seisukohtadest lähtuvalt on alust vähendada enne 01.08.2016 tekkinud kaitsjale hüvitatud sõidukulude menetluskulude hulka arvestamise määra.

1. Eeltoodust tulenevalt apellatsioonis märgitakse, et 08.12.2015 PPA määrusega määrati vandeadvokaat A. Aasmaa riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitiseks 102 eurot. Sealhulgas hüvitati kaitsjale sõidu eest 1/3 ulatuses 04.12.2015 Rakvere – Pärnu – Sindi – Rakvere - Tallinn 45 eurot + käibemaks. Menetluskulude hulka on vastavast hüvitisest alus arvata üksnes 12 euro + käibemaks s.o 14,40 eurot 54 euro asemel.
2. Veel märgitakse, et Viru Maakohus on 31.10.2016 otsusega arvanud menetluskulude hulka ka määratud kaitsjale vandeadvokaat A. Aasmaale makstud tasu õigusabi eest kohtumenetluses 996 eurot. Sealhulgas hüvitati kaitsjale sõidu eest ½ ulatuses 18.02.2016 Tallinn – Rakvere Tallinn 30 eurot + käibemaks. Menetluskulude hulka on vastavast hüvitisest alus arvata üksnes 8 eurot + käibemaks, s.o 9,60 eurot 36 euro asemel. Seeläbi tuleb vähendada menetluskulude hulka arvestatavat kaitsjale määratud kuluhüvitist 66 euro võrra.
3. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlused kuuluvad rahuldamisele.

§ 340lg 1 alusel tuleb sõidukulude hüvitamine lahendada ka adv M.

Gaverit puudutavas osas ja sellest tulenevalt vähendada R.K-lt väljamõistetud menetluskulusid.

1. Selle aluseks on Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsus nr 3-2-1-40-15, millega tunnistati põhiseadusevastaseks ja kehtetuks RÕS § 21 lg 3 laused 1-3, samuti tasude ja kulude kord. Riigikohtu 18.11.2016 otsuses nr 3-1-1-89-16 asuti seisukohale, et tasude ja kulude korra p-d 51-54 on tagasiulatuvalt kehtetud algusest peale kõikide isikute suhtes. Seetõttu antud asjas enne 01.08.2016 kaitsjatel tekkinud sõidukulu osas ei kehtinud RÕS § 22 lg-s 6 viidatud kord, mille alusel määrata sõidukulu hüvitamise ulatus. Seega ei ole alust kasutada hüvitise määra 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta, vaid 0,08 eurot/km (RKKKo nr 3-1-1-89-16 p-d 29-30).
2. Seega pidanuks maakohus V. Vittilt selles osas 90 euro, sh käibemaks 15 eurot, asemel välja mõistma 24 eurot, sh käibemaks 4 eurot. Ülejäänud sõidukulud vähendamisele ei kuulu, sest alates 01.08.2016 kehtiva riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra § 17 lg 2 järgi hüvitatakse 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Seega väheneb kaitsjale väljamõistetav üldine menetluskulude summa 66 euro võrra ja V. Vittilt tuleb välja 11 mõista kaitsjatasu katteks 1104 eurot (996+174=1170-66). Sellest lähtuvalt väheneb ka temalt väljamõistetud menetluskulude üldsumma 8536 eurot 66 euro võrra ning tasumisele kuulub V. Vittil 8470 eurot.
3. Eeltoodut arvestades tuleb vähendada ka R.K-lt kaitsjatasuna väljamõistetud menetluskulusid sõidukulu osas ning senise 184,32 euro, sh käibemaks 30,72 eurot, asemel tuleb välja mõista 49,15 eurot, sh käibemaks 8,19 eurot (256 km x 0,08 = 20,48 x 2 = 40,96 + käibemaks). Seega väheneb kaitsjale väljamõistetav üldine menetluskulude summa 135,17 euro võrra ja R.K-lt tuleb välja mõista kaitsjatasu katteks 2137,87 eurot (1017,36+1255,68 = 2273,04 – 135,17). Sellest lähtuvalt väheneb ka temalt väljamõistetud menetluskulude üldsumma 2918,04 eurot 135,17 euro võrra ning tasumisele kuulub R.K 2782,87 eurot.
4. Samas aga advokaadibüroodele sõidukulude vähenemisega hüvitatav summa ei vähene. Selle aluseks on asjaolu, et alates 01.08.2016 kehtiva riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra § 17 lg 2 järgi hüvitatakse 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Riigikohtu seisukoha järgi seda määra kohaldatakse advokaatide ja advokaadibüroo pidajate suhtes RÕS § 381 järgi kooskõlas põhiseaduse §-st 10 tuleneva usalduskaitse põhimõttega ka tagasiulatuvalt ja seega puudub alus vähendada maakohtu poolt sõidukulude katteks advokaadibüroole määratud hüvitist (RKKKo nr 3-1-1-91-16 p 22).
5. Kaitsja adv A. Aasmaa on apellatsiooni koostamisega seotud ajakuluna taotlenud hüvitist 4,5 tunni ulatuses, s.o 180 eurot pluss käibemaks 36 eurot, kokku 216 eurot.
6. Kaitsja adv M. Gaver on apellatsiooni koostamisega seotud ajakuluna taotlenud hüvitist 3,5 tunni ulatuses, s.o 140 eurot pluss käibemaks 28 eurot, kokku 168 eurot.
7. Ringkonnakohus peab taotletud kaitsjatasu suurusi põhjendatuks ning need tuleb justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud korra alusel rahuldada.
8. Kuna ringkonnakohus teeb käesolevas asjas mõlema süüdistatava osas otsuse

§ 337

lg 1 p 4 alusel, tühistades osaliselt maakohtu otsuse neilt menetluskulude väljamõistmise osas, siis

§ 185lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud riik.

Sellest lähtudes jäävad eelnimetatud kaitsjatasud 216 ja 168 eurot Eesti Vabariigi kanda. /digiallkirjad/ Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 12