← Eesti

2-22-8183/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 11. oktoober 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-22-8183 Tsiviilasi

§ 172

lg 1 teisele lausepoolele, st teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma. Käesolevas asjas teeniva kinnisasja omanik ei pea omandiõiguse teostamisest oma kinnisasja suhtes mingilgi määral hoiduma ega oma kinnisasja suhtes mingist tegevusest naaberkinnisasja kasuks loobuma. Valitseva kinnistu omanik ei kasuta mitte mingil määral või viisil teenivat kinnisasja. Samuti ei saa valitseva kinnisasja omanik mingit hüve teeniva kinnisasja arvelt või teeniva kinnisasja omaniku omandiõiguse teostamisest hoidumise tõttu. Omanike kokkuleppega soovitakse välistada teeniva kinnisasja omaniku õigus taotleda juurdepääsu avalikule teele üle valitseva kinnisasja ja määrata juurdepääsu nõudeõiguse välistamine reaalservituudi sisuks. Juurdepääsu nõudeõigus ei ole olemuselt omandiõigus. Juurdepääsu nõudeõigus tuleb

§-st 156, mis annab õigustatud isikule (konkreetse kinnisasja omanikule), kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, õiguse nõuda juurdepääsu võimaldamist.

§-st 156 tuleneb nõudeõigus servituudi 2 seadmiseks. Lepingus taotletu, st juurdepääsu nõudeõigusest hoidumine, ei ole reaalservituudi mõistega kooskõlas ning sellise kande tegemine ei ole lubatav. Lepingu p-s 9.2.1 avaldatu ei saa olla reaalsevituudi sisuks ning kande tegemise kaudu ei saa tekitada ka asjaõiguslikku seost kinnistu igakordse omaniku suhtes. Kuna hoidumisservituudi kohta kande tegemine ei ole lubatav, siis seetõttu ei ole võimalik teha ka hoidumisservituudi olemasolu kohta märget valitseva kinnistu (Linnaveere) registriosa esimesse jakku. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

  1. Avaldaja I (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub kandemääruse nr 549572022 tühistada ja palub avaldajate
  2. mai 2022 kinnistamisavalduse (lepingu p 9.2) alusel kinnistusraamatusse taotletud kannete tegemist. Avaldaja I hinnangul ei põhine kohtunikuabi seisukoht, et juurdepääsu nõudmise õigusest loobumine ei ole reaalservituudi mõistega kooskõlas, seadusel. Taotletava servituudi sisuks on teeniva kinnisasja igakordse omaniku kohustus oma omandiõiguse teostamisest - talle kuuluvast juurdepääsu nõudmise õigusest (

§ 156) valitseva kinnisasja igakordse omaniku kasuks hoiduda.

Taotletav servituut annab valitseva kinnisasja igakordsele omanikule hüve, et teeniva kinnisasja igakordsel omanikul puudub õigus nõuda juurdepääsu läbi valitseva kinnisasja. Kohtunikuabi eksib

§ 172

lg 1 teises pooles sätestatud väljendi „omandiõiguse teostamisest hoiduma“ tõlgendamisel. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-180-13 möönnud, et nn hoidumisservituudi sisuks võib olla kinnistu igakordse omaniku kohustus kindlaks määratud tegevusest hoiduda. Õiguskirjanduses on hoidumisservituuti selgitatud järgmiselt: koormatud kinnisasjal ei tohi ette võtta teatud toiminguid, mida omanik tohiks muidu teha talle kuuluva omandiõiguse alusel. Ta peab jätma selle tegemata, mida ta muidu tohiks teha. Servituudid võimaldavad seega tavaliste naabrusõiguslike talumiskohustuste laiendamist või leevendamist. Lisaks on õiguskirjanduses toodud hoidumisservituudi näidetena: koormatud kinnisasja omanik peab taluma tavapärasest suuremat müra, päikesevalguse varjamist, hoiduma loomapidamisest, hoiduma toitlustusasutuse pidamisest, hoiduma teatud nõuetele mittevastavate hoonete rajamisest, hoiduma naabreid häirivast ehitustegevusest mingitel perioodidel. Kohtupraktika kohaselt on kinnistusraamatusse kantud hoidumisservituute, mis kohustavad teeniva kinnisasja omanikku: hoiduma teenivale kinnisasjale mistahes hoone rajamisest; taluma kinnisasja piiri lähedale ehitamist valitseva kinnistu omaniku poolt ja hoiduma valitseva kinnistu piiri lähedale ehitamisest; taluma valitseval kinnisasjal tekitatavat müra. Kinnisasja omanikule kuuluva juurdepääsu nõudmise õigusest loobumine on teeniva kinnisasja omaniku kohustus hoiduda kindlaks määratud tegevusest, mida ta tohiks muidu teha talle kuuluva omandiõiguse alusel. Kohtunikuabi on kõrvale kaldunud asjaõigusseadusest ning teinud lahendi, mis rikub avaldaja I õigusi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Ringkonnakohus tühistab kandemääruse, millega jäeti kinnistamisavaldus rahuldamata materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. 3 Ringkonnakohus tagastab kandeavalduse kande tegemise otsustamiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale (TsMS § 667 lg 2). 5. 4. mai 2022 kinnistamisavalduses palusid lepingupooled kanda Kurmuveere kinnistu kolmandasse jakku reaalservituudi (hoidumisservituut juurdepääsu nõudmisest, rajamisest, kasutamisest) Linnaveere kinnistu igakordse omaniku kasuks vastavalt 4. mai 2022 lepingu p-s 7.1. nimetatud kokkuleppele (p 9.2.1). Samuti palusid avaldajad kanda Linnaveere kinnistu esimesse jakku märge, et kinnistu igakordse omaniku kasuks on seatud tähtajatu ja tasuta reaalservituut (hoidumisservituut juurdepääsu nõudmisest, rajamisest, kasutamisest), mis koormab Kurmuveere kinnistut. Ringkonnakohus kontrollib kohtunikuabi määruse põhjendatust tervikuna (TsMS § 651 lg 1). 6.

§ 68lg 1 esimese lause kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle.

Kinnisomand on isiku täielik võim kinnisasja ja selle oluliste osade üle, see võib olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega (

§ 68lg 2).

Üks seaduses sätestatud kinnisasja omaniku õiguste kitsendus on avalikule teele juurdepääsutee nõudmine (

§ 156

).

§ 156

lg 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. 7.

§ 172

lg 1 kohaselt koormab reaalservituut teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.

§ 172

lg 2 kohaselt ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks, välja arvatud teod, mis on reaalservituudi teostamisel abistava tähendusega.

§ 172

lg 1 reaalservituudiga on võimalik keelata teeniva kinnistu igakordset omanikku hoiduma teatud omandiõiguste teostamisest, mis omanikul

§ 68lg-st 1 tulenevalt on.

Omandiõigus on omaniku võimalus vallata ja käsutada oma omandit enda äranägemise järgi. Avaldaja on toonud õigesti välja näited praktikast ja õiguskirjandusest. Riigikohus on märkinud, et reaalservituut koormab

§ 172

lg 1 järgi teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja mingil viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks mingis osas hoiduma. Seega oleks võimalik seada konkreetsele kinnisasjale hoidumisservituut reaalservituudina teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks. Hoidumiskohustus ei oleks seotud mitte konkreetse isikuga, vaid kinnisasjade igakordsete omanikega (Riigikohtu 19. veebruari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-13, p 9). 8. Ringkonnakohus nõustub avaldajaga I, et avalikule teele juurdepääsu nõudeõigus (

§ 156

) on oma olemuselt selline omandiõigus

§ 172

lg 1 tähenduses, mille teostamisest hoidumises saavad naabrid asjaõiguslikult kokku leppida. Teisisõnu, saab

§ 172

lg 1 alusel kohustada teeniva kinnisasja igakordset omanikku hoiduma

§ 156kohasest juurdepääsuõiguse nõudmisest, rajamisest, kasutamisest.

Järelikult saab

§ 156

lg 1 alusel juurdepääsutee nõudmine olla Kurmuveere kinnistu igakordse omaniku õigus. Seega on see

§ 172

lg 1 tähenduses omandiõigus, mille teostamisest hoidumisest võivad naaberkinnistute omanikud kokku leppida. Juurdepääsuõigusest loobumine võib olla reaalservituudi (hoidumisservituut) sisuks ning 4 kehtiv õigus seda ei välista. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad veenvad põhjendused teistpidiseks normi tõlgenduseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb määruskaebus rahuldada.

  1. Menetluskulud jäävad avaldaja I kanda (TsMS § 172 lg 1). Avaldajal I on õigus taotleda kohtult tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5 ja lg 4 alusel. Muud kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
  2. Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja maakohtule tagasi uueks lahendamiseks, siis ei ole ringkonnakohus teinud menetlust lõpetavat lahendit. Seega ei anna TsMS § 696 lg 3 määruskaebuse esitamise õigust. Kaebeõigus ei tulene ka TsMS §-st
  3. Eeltoodust tulenevalt ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Indrek Parrest Kersti Kerstna-Vaks 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.