RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 120lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 25.

märtsi

1. a otsus S. K. kaitsja vandeadvokaat Tanel Kask, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keeman
2. september 2022, suuline menetlus S. K. kaitsja vandeadvokaat Tanel Kask ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keeman RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsus, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus otsustas apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise.
6. Jõustada Pärnu Maakohtu
7. augusti
8. a otsus.
9. KrMS § 314 p 51 alusel kustutada riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNA-registris sisalduvad S. K. andmed.
10. Kassatsioon rahuldada.
11. Mõista Eesti Vabariigilt S. K. kasuks välja 2112 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
12. S. K. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 120 lg 1 järgi.

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistati teda L.

K. kehalises väärkohtlemises

1. detsembril 2020 ning
2. ja
3. jaanuaril 2021.

§ 120lg 1 järgi süüdistati S.

K-d selles, et

1. jaanuaril 2021 kl 20.45 ajal ähvardas ta L. K-d tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes, et lööb tal hambad välja. L. K. tundis hirmu enda tervise pärast, kuna S. K. oli varem tema suhtes vägivaldselt käitunud. 1-21-33071-21-3307 Tsiviilhagi
2. Kannatanu L. K. esitas tsiviilhagi, milles palus mõista S. K-lt välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. Maakohtu otsus
3. Pärnu Maakohtu
4. augusti
5. a otsusega mõisteti S. K. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Süüdistatava kasuks mõisteti riigilt välja 10 608 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks ja määratud kaitsja tasu 228 eurot jäeti riigi kanda.
6. Kohus märkis, et

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud 9.

ja

1. jaanuari
2. a teod olid välise teopildi kohaselt väheintensiivsed, ei põhjustanud kannatanule valu ning S. K-l puudus ka tahtlus L. K. kehaliseks väärkohtlemiseks.
3. detsembril 2020 tegutses S. K. aga hädakaitses. Osapoolte vahel toimus konflikt, mille algatajaks oli kannatanu, kes ründas S. K-d selja tagant, mistõttu oli süüdistataval õigus rünnet tõrjuda ning ennast kaitsta.
4. S. K. õigeksmõistmist

§ 120

lg 1 järgi põhistas maakohus sellega, et kannatanu ütlused ähvardamise kohta ei ole järjepidevad ega usaldusväärsed. Ta rääkis kehalisest väärkohtlemisest

1. jaanuaril 2021 väljakutse peale sündmuskohale saabunud politseinikele, kuid ähvardamist ei maininud. Politsei vormikaamera salvestuse kohaselt tõi ta selle asjaolu välja üksnes omavahelises vestluses S. K-ga. Samuti ei kõnelenud L. K. ähvardamisest tema ütluste olustikuga seostamisel. Seega süüdistatav kas ei ähvardanud või ei võtnud L. K. ähvardust tõsiselt. Apellatsioon
2. Maakohtu otsuse apelleeris prokuratuur, taotledes S. K. süüditunnistamist ja karistamist

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 120 lg 1 järgi ja tsiviilhagi rahuldamist.

Ringkonnakohtu otsus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus S. K. õigeksmõistmises

§ 120

lg 1 järgi, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises ja süüdistatavale valitud kaitsjale makstud tasu 10 608 euro hüvitamises. Ta tunnistati uue otsusega ähvardamises süüdi ning teda karistati 250 päevamäära suuruse rahalise karistusega (2910 eurot), mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi ühe aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

Kannatanu tsiviilhagi jäeti rahuldamata. S. K-lt mõisteti välja sundraha ja talle hüvitati õigusabikulust 7899 eurot. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Riigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 2208 eurot.

1. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas maakohus õigesti, et S. K. käitumine ei vasta kahel juhul kehalise väärkohtlemise koosseisule, ühel korral tegutses süüdistatav aga hädakaitseseisundis. Otsuses nenditakse, et süüdistatava käitumine võis olla küll matslik ja taunimisväärne, kuid see ei ole kriminaalkorras karistatav.
2. Küll aga eksis maakohus, kui mõistis S. K. õigeks

§ 120lg 1 järgi.

Siin on kohtuotsuses nähtavad vead tõendite hindamisel. Esimese astme kohus tugines L. K. ütluste usaldusväärsuse analüüsimisel vääralt tema ütluste olustikuga seostamise protokollile. Seda tõendit ei avaldatud kannatanu ristküsitlemisel kohtus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 289 alusel, vaid esitati kohtule ühena kirjalikest tõenditest. Seega tulnuks kõnealuses protokollis kajastatud kannatanu ütlused tõendikogumist kõrvale jätta. Samuti pidas esimese 2

§ 120lg-le 1 vastava teo.

Tsiviilhagi rahuldamiseks ei ole alust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas S. K. kaitsja, kes taotleb kassatsioonis S. K. õigeksmõistmist või kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist, samuti S. K. andmete kustutamist riiklikust sõrmejälgede registrist, andmekogust ABIS ja DNA-registrist. Kassaatori põhiväited on järgmised.
2. Apellatsioonikohus jättis kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel põhjendamatult kõrvale ütluste olustikuga seostamise protokolli ja pidas seetõttu valesti tema ütlusi usaldusväärseks. Maakohtul ei olnud alust protokolli avaldamiseks KrMS §-s 289 sätestatud korras, kuna selles sisalduvate ja L. K. ristküsitlusel antud ütluste vahel ei olnud vastuolusid. Kannatanu üksnes ei rääkinud uurimistoimingu ajal ähvardamisest. Seega saab sellele tõendile tuginedes jõuda järeldusele, et kannatanu ütlused ähvardamise kohta pole olnud järjepidevad, mis viitab kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele. Süüdistatava versioon on seevastu usutav. Ja isegi kui ähvardavate sõnade ütlemine tõendatuks lugeda, ei olnud L. K-l põhjust karta nende täideviimist. Ka ei tekitaks selline ähvardus hirmu objektiivses kõrvalseisjas.
3. Prokuratuur palub kassatsioonivastuses jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse S. K.

§ 120lg 1 järgi süüditunnistamises muutmata.

Küll leiab prokuratuur kaitsjaga nõustuvalt, et kannatanu ütluste olustikuga seostamise protokoll on lubatav tõend. Selle avaldamiseks L. K. ristküsitlemisel ei olnud alust, kuna tema ütlused ei olnud vastuolus protokollis sisalduvaga. Kahtlustäratav ei ole aga see, et kannatanu uurimistoimingu tegemisel ähvardamist ei maininud. Toimingu eesmärk oli välja selgitada vägivalla kasutamine. 13. Riigikohtu istungil jäi kaitsja kassatsiooni juurde. Prokurör palus jätta kassatsiooni rahuldamata ja kordas enda kirjalikke seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Maa- ja ringkonnakohus asusid S. K. süüküsimuses

§ 120lg 1 järgi diametraalselt erinevale seisukohale.

Seejuures lahendas apellatsioonikohus erinevalt maakohtust kriminaalasja kirjalikus menetluses. Kuna nii esimese kui teise astme kohtus oli keskseks vaidlusküsimuseks maakohtus ristküsitletud isikuliste tõendiallikate – kannatanu ja süüdistatava – ütluste usaldusväärsus, siis eelduslikult pidanuks ringkonnakohus vaatama kriminaalasja läbi suulises menetluses ning seda olenemata asjaolust, et apellatsioonimenetluse pooled sellekohast taotlust ei esitanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus nr 1-20-2143/118, p-d 26–29). Mööda ei saa vaadata ka probleemidest, mis kaasnevad süüdistatavale kohase karistuse mõistmisega, mis leiab esmakordselt aset alles apellatsioonikohtus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus nr 1-21-2243/43, p-d 18–20). Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu ühtki põhjust, mis õigustanuks asja lahendamist kirjalikus menetlusvormis.
5. Olukorras, kus Riigikohtu hinnangul tegi ringkonnakohus kriminaalasja kirjalikus menetluses lahendades KrMS § 331 lg 12 kohaldamisel kaalutlusvea, tuleks see üldjuhul saata tagasi uueks arutamiseks samale kohtule. Käsiloleval juhul kolleegium seda aga võimalikuks ei pea, kuivõrd 3

§ 120lg 1 järgi igal juhul välistatud.

1. Maakohus on otsuses jälgitavalt tuvastanud järgmist. S. K-l ja L. K-l olid pikemat aega pingelised suhted. Süüdistatav tahtis lahutust, kuid kannatanu ei olnud sellega nõus. Pidevad tülid viisid olukorrani, kus S. K. hakkas
2. a detsembri keskpaigast ööbima talu saunamajas, st kannatanust eraldi.
3. jaanuari
4. a sündmus algas sellest, et S. K. tuli kalalt. L. K. ei uskunud kalalkäiku, vaid hakkas tal taluõuel järel kõndima ning nõudma, et süüdistatav ütleks, kus ta tegelikult käis. S. K. ütles korduvalt, et kannatanu ta rahule jätaks. Ta võttis küttepuud ja suundus nendega saunamajja, soovides ust enda järel sulgeda ja sel moel edasisest riiust väljuda. L. K. hakkas talle järgnema ka sinna. S. K. hoidis ühes käes puid ja püüdis teisega ust kinni tõmmata, vältimaks kannatanu sisenemist. L. K. kiskus aga saunamaja ust lahti ega lõpetanud seda tegevust vaatamata süüdistatava üheselt mõistetavale nõudmisele. Sellises situatsioonis ähvardaski S. K. süüdistuse kohaselt kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega.
5. Ringkonnakohus luges erinevalt maakohtust tõendatuks S. K. ütlemise, et lööb tal hambad välja, ning põhjendas niisugust järeldust küllaldaselt. Kohus jättis seejuures L. K. ütluste usaldusväärsuse hindamisel õigesti kõrvale tema ütlused olustikuga seostamisel. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Kirjeldatu kehtib ka juhul, kui varasemad ütlused on talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a otsus nr 1-17-1629/44, p 10 ja
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 16). L. K. ristküsitluse ajal ei taotlenud kohtumenetluse pooled, et tema kõnealuses protokollis talletatud ütlused avaldataks vastuolude tõttu.
10. Seega on vale maakohtu seisukoht, et kohtueelses menetluses antud ütlustele sai isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel tugineda ka KrMS §-s 289 sätestatud eeldusi täitmata. Ekslik on seejuures nii kaitsja kui ka prokuratuuri hinnang, et avaldamise taotluse esitamiseks ei olnud alust, kuivõrd vastuolu L. K. nende ja ristküsitlusel antud ütluste vahel ei olnud, ta vaid ei rääkinud menetlustoimingul ähvardamisest. Kolleegium märgib esmalt, et teatud juhtudel võib ütluste ebausaldusväärsuse väljenduseks olla isegi nende liigne sarnasus, nagu seda on rõhutatud ka kohtupraktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. detsembri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-104-16, p 15). Kui aga isik esitab kohtuistungil faktiväite, mida ta uurimistoimingu käigus ei maininud ja mis viitab hoopis uuele kuriteole, siis on selline ütluste n-ö täienemine ajas selgeks tunnismärgiks, mis viitab tõendiallika võimalikule ebausaldusväärsusele ning lubab kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 289 lg 1 järgi avaldada. Prokuratuuri väide, et tegemist on üksnes erinevusega ebaolulistes detailides, ei ole põhjendatud ning irdub selgelt väljakujunenud kohtupraktikast.
13. Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium aga, et süüdistuse sisuks olevat S. K. käitumist ei saa hinnata ähvardamisena

§ 120tähenduses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et ähvardamine peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ning lisaks peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt nt

1. veebruari
2. a otsus nr 1-19-1849/43, p 24). Viidatud otsusest tuleneb seegi, et kuigi üldjuhul keskendutakse süüküsimuse lahendamisel vaid ajaliselt kitsas raamistikus toimuvale üksiksündmusele, ei või kohtuasja lahendamisel jätta kõrvale nn kaasuvaid asjaolusid. Ähvardaja öeldut või tehtut ei saa alati vaadata rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute 4

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistusele, milles ta kohtuotsuste kohaselt õigeks mõisteti. Kuigi kohtud lugesid löögiliigutuse tegemise tõendatuks, välistati kuriteokoosseis põhjusel, et tegemist ei olnud nii intensiivse teoga, mida saaks käsitada kehalise väärkohtlemisena

§ 121mõttes, samuti puudus kohtute hinnangul S.

K-l tahtlus kannatanu kehaliseks väärkohtlemiseks. Täielikult jättis ringkonnakohus aga tähelepanuta nii olukorra, milles sündmus arenes, kui ka osapoolte vastastikused suhted (vt käesoleva otsuse punkti 16). 21. Kolleegium leiab, et võttes arvesse kannatanu enda käitumist taluõuel, kus ta ei jätnud süüdistatavat rahule vaatamata viimase korduvale palumisele ja nõudmisele, samuti nende pikemat aega kestnud probleemseid suhteid ja pidevaid tülisid, on süüdistuses ähvardamiseks nimetatud S. K. tegevus hinnatav üksnes pahameele väljendusena. Tema väljaütlemine võib olla vaadeldav matsliku ja taunimisväärsena, mis ei olnud aga kantud ähvardamise eesmärgist, ja sellised lihtsalt praalivad väljaütlemised on ka varasema kohtupraktika kohaselt üldjuhul

§ 120toimealast väljas (vt viidatud otsus nr 1-19-1849/43, p 24).

Lausutud sõnad kutsus esile süüdistatava frustratsioon olukorra lootusetusest ja soov väljuda järjekordsest riiust. Seda järeldust ei väära asjaolu, et kohtute tuvastatu kohaselt järgnes S. K. ütlemisele löögiliigutus kannatanu näo suunas. Nagu ringkonnakohus otsuses kajastas, siis kannatanu ütluste järgi oli see löök tehtud sihilikult temast mööda. Neil kindlaks tehtud asjaoludel ei ole aga võimalik rääkida kuriteost, s.o

§ 120koosseisu tunnustele vastava kvaliteediga käitumisest, mis oleks andnud L.

K-le tõsiselt võetava aluse tunda hirmu enda tervise pärast. Samasugusele järeldusele jõudis ka maakohus, leides, et isegi kui ähvardamine tõendatuks lugeda, ei saa seda pidada veenvaks kõnealuse koosseisu tähenduses.

1. Maakohtu otsust osaliselt tühistades ja S. K-d ähvardamises süüdi tunnistades on ringkonnakohus seega kohaldanud materiaalõigust valesti.
2. Täiendavalt peatub Riigikohus veel järgneval. Kolleegium näeb vaidlustatud otsuses põhimõttelist puudust ka selles, et tuvastanud koosseisupärase teo, jättis ringkonnakohus seejärel analüüsimata, kas tegu oli ka õigusvastane. Seeläbi rikkus apellatsioonikohus KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Juba maakohtu otsuses kajastatud asjaolud andsid ilmse põhjuse vaagida, kas S. K. võis tegutseda hädakaitses (

§ 28lg 1).

24. Hädakaitse üheks eelduseks on

§ 28

lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks

§ 28lg 1 mõistes (nt teise inimese solvamine).

Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus nr 1-20-9563/54, p 10.)
3. Kolleegium leiab, et maakohtu tuvastatud ja otsuses kajastatud faktikogum osutas kannatanu enda hukkamõistetavale ja õigusvastasele käitumisele määral, mida saab pidada ründeks

§ 28lg 1 mõttes. On üldtunnustatud, et teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib 5

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses käsitati teda ja kannatanut lähisuhte pooltena. Riigikohus on selgitanud, et lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus nr 1-19-3377/32, p 10.) Tegemist on seega faktilise asjaoluga, mis kuulub tõendamiseseme hulka.
3. Arvestades eelmises punktis kajastatut, märgib kolleegium, et S. K. ja L. K. suhted ei olnud
4. a jaanuaris enam hinnatavad lähisuhtena karistusseadustiku tähenduses. Nad elasid küll ühes majapidamises, kuid ööbisid erinevates hoonetes. Samuti ei saa rääkida nendevahelisest emotsionaalsest sidemest, teineteisele toetumisest ja usaldusest. Vastupidi, elu kulges pidevate tülide, süüdistuste ja usaldamatuse foonil. S. K. ööbis saunamajas eesmärgiga vähendada nendevahelised kokkupuuted miinimumini. Asjaolu, et L. K. soovis ühepoolselt abielu jätkumist ning keeldus talust välja kolimast, tihedama suhte jaatamiseks alust ei anna. Lähisuhet ei saa defineerida lähtuvalt ühe suhtepoole arusaamadest ajal, kui teine pool suhtest ja kooselust järjekindlalt väljuda püüab. Seega ei saa rääkida süüdistatava suurenenud talumiskohustusest tema privaatsfääri rikkumisel ega lubatud hädakaitsetegevuse ulatusele seatud piirangutest.
5. Neil asjaoludel rikkus L. K.
6. jaanuaril 2021 märgatavalt ja lubamatult S. K. privaatsfääri ning see andis süüdistatavale õiguse end sellise ründe eest kaitsta. Ähvardamine kui kaitsevahend oli selgelt vastavuses ka toimepandud õigusvastase ründe olemusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus nr 3-1-1-111-04, p 15).
9. Eeltoodut arvestades tühistab Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-dest 1 ja 2 juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu
10. märtsi
11. a otsuse, v.a osas, millega kohus otsustas apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise, ning jõustab Pärnu Maakohtu
12. augusti
13. a otsuse. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada.
14. KrMS § 314 p 51 alusel tuleb kustutada riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNA-registris sisalduvad S. K. andmed. 6