Obsah (12)

§ 657§ 654§ 652§ 230§ 229§ 232§ 363§ 5§ 173§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-18697 Ts

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. 10.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Pooled olid abielus 1991 kuni 20.08.
2. Pooltel oli vaidlus, et kas XXX korteriomand, mille omanikuna on 19.06.2002 kinnistusraamatusse kantud kostja, on poolte ühisvara või on tegemist kostja lahusvaraga. Hageja väitel on korteriomand poolte ühisomand, mille ta palub lõpetada ja müüa see avalikul enampakkumisel ja sadu jagada poolte vahel võrdselt. Kostja vastuväitel oli korteriomand tema lahusvara. 4
3. Maakohus juhindus õigesti kehtiva PKS § 210 lg-st 2, mille kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Enne 01.01.1995 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara ning sama seaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt maakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Asja materjalidest nähtuvalt toimus menetlus kooskõlas

normidega ja maakohus on täitnud piisavalt selgitamiskohustust. Maakohus jaotas tõendamiskoormise õigesti, kuivõrd kostjal lasus kohustus tõendada, et korteriomand oli tema lahusvara, sest eelduslikult moodustab abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 229

lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. 14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt leidis tõendamist, et tegemist oli kostja lahusvaraga. Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda apellandi etteheidetega tõendite ebaõigele hindamisele maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ja kaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kohus hindas kirjalikke tõendeid ja tunnistaja ütlusi nende kogumis kooskõlas

§ 232lg-ga 1.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus väidete ja nende kinnituseks esitatud tõendite hindamisel. XXX korterisse oli kostja koos tütrega sisse registreeritud alates 03.04.1992 (I kd lk 25, 65). 14.09.1999 korraldusega erastati ostueesõigusega U korteriühistule XXX/YY maa ja 23.01.2001 anti korteriühistu liikmetele, sh kostjale üle korterite reaal- ja mõttelised osad (I kd lk 31-32). Samal päeval olid seatud ka korteriomandid ja 18.02.2002 toimus korteriomandite kinnistamine (I kd lk 56 p). Et vaidlusalune korter oli kooperatiivkorter, mille osak oli kingitud kostjale tema vanemate poolt tehtud 6000 dollarise sissemaksega elamukooperatiivile, leidis tõendamist. Samuti tõendas kostja, et edasised osamaksed jm maksed kooperatiivile tasusid kostja eest tema vanemad, mida tõendas kostja ema Q kirjalik seletus, konto väljavõtted. Kooperatiivkorteri ostmist tütrele kinnitas 3.03.2022 istungil tunnistajana ülekuulamisel Q, kes tõendas et tema koos abikaasa D-ga tasusid korteri eest. mistõttu tekkis lõppkokkuvõttes kostjal võimalus erastada talle elamukooperatiivi liikmena kasutuses olnud eluruum XXX. Asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates tuvastas maakohus, et vaidlusalune korteriomand on kostja lahusvara. Apellant on kaebuses korranud enamuses maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud.

§ 654

lg 6 kohaselt ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ja nõustub nendega. 16.

§ 363

lg 1 p 2 ja 3 kohaselt tuli hagejal tuua maakohtu ette kõik asjaolud ja tõendid, milliseid ta pidas vajalikuks tsiviilasja menetluses esitada. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab

§ 5

lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 5 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14). Seega on hagimenetluses poole kohustus mõelda läbi menetlusstrateegia, hinnata riske ja tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kohus viitas eelnevalt, et eelduslikult moodustab abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara ja kostjal oli kohustus tõendada, et korteriomand oli tema lahusvara. Antud asjas kostja tõendas oma nõude aluseks olevaid väiteid, mille põhjal oli maakohtul võimalik jõuda järeldusele, et tegemist oli kostja lahusvaraga, mitte poolte ühisvaraga. Hageja ei ole ühegi kohtule esitatud tõendiga tõendanud, et ta oleks panustanud kooperatiivi osaku eest tasumisse. Kostjal oli olemas vastaspoolega võrdne võimalus esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid. Kui pool seda võimalust ei kasuta, siis sellest tulenev tema nõude rahuldamata jätmise risk jääb selle poole kanda.

1. Lisaks märgib ringkonnakohus, et õiguse teostamise eesmärgiks ei ole lubatud kahju tekitamine teisele isikule ja õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138). Praegusel juhul kinnitas hageja maakohtus istungil, et ta polnud 23 aastat vaidlusaluses korteris käinud, selle eest midagi maksnud ega sinna ka midagi panustanud. Kostja selgitas kohtule, et ta tahtis kinkida vaidlusaluse korteri poolte tütrele, kuid hageja teatas, et tema ei anna selleks notari juures nõusolekut, sest kostja lasi hagejalt omal ajal välja mõista elatise tütre ülalpidamiseks. Selline käitumine ei viita hageja poolt heausksele käitumisele kostja suhtes. Praegusel juhul nähtub, et hageja esitatud nõue oli pigem ajendatud solvumisest ja vaenust kostja suhtes. Arvestada tuleb ka seda, et pooled lahutasid abielu juba 20.08.
2. Sisuliselt kuni käesoleva menetluseni on hageja oma käitumisega andnud kostjale pidavalt mõista, et korteriomandi näol on tegemist kostja lahusvaraga. Kostja on selle aja jooksul teinud kulusid korteri säilitamisele ja tõstnud selle väärtust, samal ajal kui hageja 23 aasta jooksul polnud kordagi käitunud kui korteri omanik. Ringkonnakohtu hinnangul pole hea usu põhimõttega kooskõlas hageja käitumine kostja suhtes, kus ta ligikaudu 20 aastat hiljem üllatuslikult otsustab, et ta on korteri üks ühisomanikest.
3. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on viinud menetluse läbi vastavuses

normidega ja ei ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis tingiksid kohtuotsuse tühistamise ja tõendite hindamise maakohtust erinevalt ning hagi rahuldava otsuse tegemise. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 19.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja neid ei olnud vaja rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostja menetluskulud apellatsiooniastmes on õigusabikulud 950 eurot 9 tunni 30 minuti eest tasumääraga 100 eurot tunnis käibemaksuta järgmiste toimingute eest: kaebusega tutvumine, analüüs (1,5 tundi) ning vastuse koostamine (8 tundi).

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et kostja esindaja toimingud olid kooskõlas menetluse käiguga ning olid märgitud ulatuses vajalikud ja põhjendatud. Õigusabitoiminguteks kulunud aeg on apellatsioonkaebuse sisu ja mahuga kooskõlas. 6 Kostja esindaja tunnitasu on mõistlik ja

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud.

Kostja palus hüvitada kulud käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu 950 eurot tasumääraga 100 eurot tund. 20. Hagejal tuleb vastavalt kostja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 tasuda menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) 7