Obsah (10)

§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 171§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2022, Tartu Tsiviilasja number

) § 444 lg 3 kohaselt teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Maakohus vähendas kostjalt väljamõistetavaid viiviseid seadusjärgse viivisemäärani tulenevalt Riigikohtu praktikast. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Menetluskulude otsustuses on arvestatud hagihinnast tulenevat riigilõivu 325 eurot ning lepingulise esindaja kulusid põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades seejuures ka asja lahendamisel aluseks olnud õiguslike küsimuste keerukust, s.o summas 150 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas
2. novembril 2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsuse resolutsiooni p 2 väljamõistetud sissenõutavaks muutunud viivise osas ja resolutsiooni p 3 ning mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 870,85 eurot ja edasiulatuv viivis põhinõudelt 1743,94 eurolt alates
5. oktoobrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellant leiab, et kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Kostja sõlmitud krediidilepingu kohaselt on intressimäär 41,90% aastas. Lepingu juurde on lisatud Euroopa Tarbijakrediidi 3 standardinfo teabeleht, milles on fikseeritud, et osamaksete mittetähtaegse tasumise korral on viivise määr lepingus fikseeritud intressimäär.
6. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 870,85 eurot ja edasiulatuva viivisenõude põhinõudelt 1743,94 eurolt alates

1. oktoobrist 2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 870,85 eurot ja edasiulatuva viivisenõude põhinõudelt 1743,94 eurolt alates
2. oktoobrist 2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,90%. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas).

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

1. Maakohus vähendas kostjalt väljamõistetavaid viiviseid seadusjärgse viivisemäärani tulenevalt Riigikohtu praktikast. Käesoleva asja lahendamisel ei saa aga juhinduda tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadest, millele maakohus tugines, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et intressimäär on 41,90% aastas ning lepingu juurde lisatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehes on märgitud, et osamaksete mittetähtaegse tasumise korral on viivise määr lepingus fikseeritud intressimäär. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 (p 12) märkinud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellest seisukohast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd lepingujärgne intressimäär on 4 suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 41,90% aastas. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
2. mail 2019, mis oli panga teate järgi 19,37%. Kostja sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 54,16% ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue, samuti edasiulatuv viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada.
3. Ringkonnakohus leiab, et kuna ta ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 1. oktoobrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise. Hageja nõuab hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 1743,94 eurolt viivist laenulepingust tuleneva intressimääraga võrdses määras, s.o 41,90% aastas, summas 870,85 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

§-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates

1. oktoobrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepingujärgses määras (41,90% aastas). Hageja on nõudnud kostjalt viivist kuni põhinõude suuruseni ja maakohus on oma otsuses piiranud kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise kogusumma põhivõla suurusega.
2. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda (

§ 171lg 1).

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja kandnud menetluskulusid apellatsioonimenetluses 380 eurot. Menetluskulud koosnevad riigilõivust 200 eurot ja lepingulise esindaja kulust 180 eurot (käibemaksuga). Hageja esindaja on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 1,5 tunni ulatuses, kasutades seda aega apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 1 tund (

§ 175lg 1).

Apellatsioonkaebus keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele, mille kohta oleks esindaja saanud oma seisukohad välja tuua lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub sama hageja poolt mitmes teises tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebusega. Seega on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks väljamõistmisele 320 eurot. 5 Lähtudes

§ 177

lg-st 4, märgib ringkonnakohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 11. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ 6