KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2022, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 169

lg-test 5 ja 6 tulenevalt kohustatud koheselt teavitama politseid ning jääma liiklusõnnetuse sündmuskohale, mida kostja ei teinud. Kostja teavitas politseid alles kell 20.41 ning ei peatanud hetkekski sõidukit. Kuigi kostja tegevuse suhtes ei alustanud politsei väärteomenetlust, ei oma see käesoleval juhul tähtsust, kuna kohus on pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (RKTKo 28.11.2006 nr 3-2-1-105-06, p 10). 2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja otsustas ohutuks möödumiseks vahetada sõidurida, kuna liiklusõnnetuse toimumise kohal seisid maantee parempoolsel teepeenral kaks sisselülitatud ohutuledega sõiduautot. Vahetult enne sõidukitega kohakuti jõudmist märkas kostja, et teises sõidureas lebab keset teed suur tähistamata takistus. Otsasõidu vältimiseks tegi kostja järsu vasakpöörde, mille tagajärjel, pärast kokkupõrget loomaga, paiskus sõiduk sõidusuundade vahelisele haljasalale. Mööda haljasala edasi sõites õnnestus sõiduk maanteele tagasi pöörata. Selleks ajaks oli kokkupõrke koht kaugele jäänud, tagasipöörde võimalused puudusid. Kostja abikaasa võttis viivitamatult pärast maanteele tagasi jõudmist telefoni teel ühendust hageja esindaja Aigar Kinkiga, kes selgitas, et tuleb politseisse pöörduda ning järgmisel päeval kindlustusandja poole. Kuivõrd Rakveresse oli jäänud sõita ligikaudu 25 km, sõiduk oli juhitav ja töökorras, otsustati sõitu jätkata. Kostja teavitas Rakvere politseijaoskonnas juhtunust kella 20.41 paiku. 2 27.03.2017 väljastas hageja teatise kahju hüvitamisest keeldumise kohta, mille kohaselt ei pea kindlustusandja võimalikuks hüvitada sõidukile tekkinud kahju, viidates hageja sõidukikindlustuse tingimuste SÜ-11 (kehtisid 01.01.2011 kuni 31.10.2013) p-dele 23.3 ning 23.4 ning

§ 169lg- le 5.

23.03.2018 pöördus kostja abikaasa kindlustusvõtjana hageja vastu kohtusse kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudes (tsiviilasi nr 2-18-4525). 20.12.2019 kohtuotsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus hagi. Nimetatud vaidluses keeldus hageja kindlustushüvitise väljamaksmisest samadel põhjustel nagu praegu. Kohtuotsuses leiti, et SÜ-11 p 24 on vastuolus VÕS § 452 lg 2 p-dega 3 ja 4 ning on seetõttu VÕS § 427 lg 1 järgi tühine. Samuti leidis ringkonnakohus, et hagejal kindlustusandjana ei olnud õigust keelduda hüvitise väljamaksmisest tulenevalt seadusest. Kohtuotsusega tuvastati, et hageja ei esitanud kohtumenetluses väidet, et Eesti Teed AS-le kahju tekkimise asjaolusid ja suurust ei olnud avariipaigalt lahkumise tõttu võimalik kindlaks teha või et kindlakstegemine oli raskendatud. Vaidlust ei ole, et kostja pöördus ca tund aega pärast avariid Rakvere politseijaoskonda, et teatada avariist ning politseiametnik veendus, et kostja ei olnud joobes. Samuti on kohtuotsusega tuvastatud, et hageja ei ole vaidlustanud, et kindlustusjuhtumist teavitati koheselt kindlustusandjat ning tegutseti vastavalt saadud juhistele. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus hagejale kohustuslik, sh vastava kohtulahendiga tuvastatud asjaolud. Ringkonnakohus juba käsitles sõidukit juhtinud kostja tegevust Rakveresse sõitmisel ja politsei teavitamisel ning leidis, et tegemist oli õiguspärase käitumisega. Täidetud ei ole LKindlS § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud tagasinõude eeldused. Sätte kohaldamine on põhjendatud juhtudel, kus juht oma tegevusega loob olukorra, kus kahju võib tema tegevuse/tegevusetuse tõttu suureneda või kahju kindlaks tegemine või põhjustaja leidmine on raskendatud. Käesoleval juhul ei esine ühtegi nimetatud asjaolu. Sõidukijuhi süülist ja õigusvastast käitumist peab tõendama kindlustusandja (hageja). Erinevalt deliktiõigusest süüd sellisel juhul ei eeldata (RKTKo 28.11.2006 nr 3-2-1-105-06, p 11). Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit, et kostja tegevus oleks olnud õigusvastane ja süüline. Asjaolu, et AS-le Eesti Teed on kahju tekkinud, ei ole samastatav kostja väidetava õigusvastase ja süülise tegevusega. MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus rahuldas 30. juuni 2021 otsusega hagi ja mõistis Juhan Aarelt Salva Kindlustuse AS kasuks välja 638,49 eurot, viivise 67,90 eurot perioodi 02.03.2020-30.05.2021 eest ning viivise põhinõudelt alates 01.07.2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus ei andnud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud luba asja edasikaebamiseks. Kostja käitumist liiklusõnnetuse toimumise järgselt tuleb hinnata

§ 169järgi. Kuna Kar

S § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, on põgenemine kõnealuses tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Järelikult pidi hageja tõendama LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamiseks kostja käitumises süüteokoosseisu

§ 237järgi.

Arvestades, et otsasõidu hetkel ei olnud teada varalise kahju saaja, kuid kostja samas sai aru, et oma tegevusega oli ta sõitnud otsa teepiirdele, oleks kostja pidanud peatuma ja koheselt politseid teavitama. Lisaks on oluline ka asjaolu, et liiklusõnnetuse toimumise põhjuseks oli kostja püüdlus vältida otsasõitu loomale. Asjaolu, et loom oli juba surnud, ei oma tähtsust. Kostja ei peatunud, vaid jätkas sõitu ning teavitas politseid alles poolteist tundi peale juhtunut. Seega kostja ei järginud

§-s 169 sätestatud reegleid.

§ 237sätestab väärteona liiklusõnnetuse toimumiskohalt põgenemise.

Kostja oli sündmuskohalt lahkudes vähemalt ettevaatamatu (KarS § 15 lg 3). KarS §-s 38 sätestatud süüd välistavaid asjaolusid pole kostja esile toonud. Käesolevas asjas on aga kostja ise kinnitanud, et ta sai aru, et teelt välja sõites riivas ta teepiiret. Seega on kostja poolt liiklusõnnetuse kohalt õigusvastaselt ja süüliselt lahkumine tõendatud. 3 Riigikohtu praktika on selgesõnaliselt sätestanud, et asjaolu, et juhti ei ole väärteo toimepanemises karistatud, ei saa olla põhjuseks, et ta ei vastuta LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatava tagasinõude eest (RKTKo 28.11.2006 nr 3-2-1-105-06, p 10). Seega on hageja tagasinõude eeldused LKindlS § 53 lg 1 p 2 järgi täidetud. Asjaolu, et kostja teavitas hageja esindajat juhtunust, võib mängida rolli lepingulistes suhetes, kuid ei saa välistada kostja vastutust LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel. Kostja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahend ei ole asjakohane, kuna selles ei analüüsitud LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamist, vaid hageja lepingulisi kohustusi. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulud määratakse kindlaks pärast otsuse jõustumist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Juhan Aare esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. juuni 2021 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus liiklusõnnetuse põhjustajat välja selgitamata jättes vääralt kohaldanud LKindlS § 53 lg 1 p-i
3. Sätte sõnastusest nähtub, et normi kohaldamise eelduseks on kahe tingimuse samaaegne esinemine: 1) sõidukijuhi poolne kindlustusjuhtumi põhjustamine ning 2) pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkumine. Maakohus pole tuvastanud, et kostja oleks olnud kindlustusjuhtumi põhjustaja, kuigi kostja vaidlustas kõnealuse asjaolu 31.05.2021 kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt esineb TsMS § 637 lg 21 kohaselt alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Liiklusõnnetuse põhjustas juht, kes esimesena põdrale otsa sõitis ning jättis põdra pimedale teele tähistamata lebama, jättes sellega täitmata

§ 169lg 1 p-s 2 sätestatud kohustused. 2) on maakohus eksinud LKindl

S § 53 lg 1 p 2 sisustamisel, tõlgendades, et õigusvastase ja süülise sündmuskohalt lahkumisega on tegemist, kui isik rikub

§ 169lg-s 4 või 5 toodud kohustusi. Kostja ei ole ühtki sellist kohustust rikkunud. Õiguskirjanduses on LKindl

S § 53 lg 1 p 2 käsitletud tuvastamata sõiduki poolt tekitatud kahju hüvitamise kontekstis (LKindlS komm. vlj, lk 179). Kostja pole kordagi jäänud ega soovinud jääda tundmatuks. Asjaolu, et kostja tegevuse alusel ei ole väärteomenetlust alustatud, näitab samuti, et tema käitumine polnud õigusvastane.

§ 169

lg-d 4 ja 5 käsitlevad politsei teavitamise kohustust, kuid mitte sündmuskohalt lahkumist.

§ 169

lg-st 4 ei tulene kohustusi liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtidele, säte üksnes määrab kindlaks tingimused, mille täidetuse korral on lubatud politsei teavitamata jätta.

§ 169

lg-st 5 on küll kaudselt tuletatav kohustus teavitada liiklusõnnetusest politseid, kui liiklusõnnetuses osalenud juhtidel on lahkarvamusi ja nad ei ole asjaolusid kirjalikult vormistanud ega allkirjastanud. Sellise tuletatud kohustuse rikkumises ei saa aga süüdistada isikut, kui politseid kokkupõrkest teavitati (RKKKo 20.10.2017 nr 4-167649, p 12). Sätted, mis reguleerivad mootorsõiduki juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal, ei reguleeri liiklusõnnetuse kohalt lahkumise seaduslikkust (RKTKo 28.11.2006 nr 3-2-1-105-06, p 9); 3) kohaldas maakohus lihtmenetlust viisil, mis ei aidanud kaasa asja lihtsale ning kiiremale lahendamisele, tegemist on kaalutlusveaga. Kohus teavitas pooli, et menetleb asja lihtmenetluses, alles 25.06.2021, s.o 5 päeva enne kohtuotsuse tegemist. Kohus ei selgitanud, mis osas kohus tavamenetluse reeglitest kõrvale on kaldunud või edaspidiselt kaldub. See ei nähtu ka kohtuotsusest.

1. Salva Kindlustuse AS vaidleb Juhan Aare apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 4 1) on apellatsioonkaebus ekslikult võetud menetlusse, kuivõrd maakohus ei andnud edasikaebamiseks luba. Asjas ei esine ka TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud asjaolusid, mis apellatsioonkaebuse menetlemist õigustaksid; 2) pole varasemas kohtumenetluses olnud vaidlust selle üle, et kostja ei ole kindlustusjuhtumit põhjustanud ning tegemist on uue asjaoluga. Kostja käsitlus on ka väär, kuivõrd kindlustusjuhtumina tuleb käsitleda kostja poolt piirdeaiale otsasõitu, mille eest on hageja kahju kannatanule hüvitist tasunud. Seega ei oma tähendust põdrale otsasõit ega asjaolu, et põdrale sõitis esmalt otsa teine juht, kuivõrd põdra surmast tekkinud kahju hageja kostjalt ei nõua; 3) on maakohus õigesti tõlgendanud LKindlS § 53 lg 1 p-i
2. Maakohtu tõlgendus vastab ka kohtupraktikale (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-106608). Ka õiguskirjanduses on leitud, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamiseks on oluline just faktiline liiklusõnnetuse kohalt õigusvastane ja süüline lahkumine, v.a juhul, kui liiklusõnnetuse põhjustaja ei tundnud selle põhjustamist (LKindlS komm. vlj, lk 180); 4) jääb hagejale arusaamatuks kostja etteheide, et maakohus teatas lihtmenetluse sätete kohaldamisest liiga hilja. Lihtmenetluse eesmärgiks on eelkõige muuta menetlus lihtsamaks tõendite esitamise osas. Pooltel ei ole olnud vaidlust faktilistes asjaoludes, vaid materiaalõiguse normide kohaldamises. Seega ei ole lihtmenetlusest hiline teadasaamine võtnud kostjalt ka tõendite esitamise võimalust, samuti pole kostja toonud välja ühtki tõendit või asjaolu, mis jäi tal lihtmenetluse tõttu esitamata. MENETLUS RINGKONNAKOHUS
3. Tartu Ringkonnakohus peatas 14.10.2021 määruse menetluse seoses J. Aare surmaga kuni pärijate selgumiseni.
4. Viru Maakohtu 18.04.2022 määrusega kuulutati välja J. Aare pärandvara pankrot ning pankrotihalduriks nimetati H. Villers. Pankrotihaldur H. Villers teatas ringkonnakohtule soovist menetluses osaleda.
5. Tartu Ringkonnakohus uuendas 30.05.2022 määrusega menetluse ning lubas apellandina astuda menetlusse pankrotihaldur H. Villersil. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: - J. Aare sõitis 21.02.2017 umbes kell 19.10 Tallinnast Rakverre mööda Tallinn-Narva maanteed sõidukiga Lexus Rx400H XXXXXXX ning püüdes vältida otsasõitu teel lebavale põdrale, paiskus sõiduk sõidusuundade vahelisele haljasalale. Liikudes pikki haljasala telgjoont, lõikus sõiduki esitiib teepiirde trosse hoidvatesse postidesse; - J. Aare ei peatunud pärast õnnetust ja jätkas sõitu Rakvere suunas; - J. Aare pöördus vahetult pärast õnnetust telefoni teel A. Kinki poole, kes oli kontaktisikuks hageja ja J. Aare abikaasa vahel sõlmitud kindlustuslepingus; - kella 20.41 paiku teavitas J. Aare juhtunust politseid, minnes Rakvere politseijaoskonda; - J. Aare suhtes ei alustatud väärteomenetlust; - hageja hüvitas AS-le Eesti Teed kahju 638,49 eurot. Eelnimetatud asjaolud võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks. 5
8. Hageja esitas J. Aare vastu tagasinõude 638,49 euro väljamõistmiseks ja tugines seejuures LKindlS § 53 lg 1 p-le 2, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Sõidukijuhi käitumise õigusvastasuse hindamisel lähtus hageja

§ 169

lg-s 5 ja lg-s 6 sätestatud sõidukijuhi kohustustest.

§ 169

lg 5 kohaselt tuleb liiklusõnnetusest teatada politseile muu hulgas siis, kui varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel ning

§ 169

lg 6 kohaselt ei tohi sõidukit enne politsei saabumist liigutada, välja arvatud siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki asend ja jäljed. Maakohus leidis, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 koosseis on täidetud, kuna J. Aare rikkus

§ 169

lg-s 5 ja lg-s 6 sätestatud kohustusi ning põgenes sündmuskohalt (

§ 237). Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei nõustu. 12. LKindl

S § 53 lg 1 p 2 järgi regressinõude tekkimiseks peab olema tuvastatud mõlemad nimetatud sättes märgitud eeldused, st nii sõidukijuhi poolt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastane lahkumine kui sellise tegevuse süülisus (vt Riigikohtu 25.04.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-108066, p 13). Sama lahendi p-s 11 on Riigikohus rõhutanud, et kui sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks. Seega tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaolusid ning võtta arvesse LKindS § 53 lg 1 p 2 eesmärki, s.o tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Maakohus on tuvastanud, et kuigi J. Aare ei peatunud pärast liiklusõnnetust, võttis ta telefoni teel kohaselt ühendust hageja kontaktisiku A. Kinkiga, kellelt saadud juhiste järgi teavitas ta Rakverre jõudes politseid. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, et ole hageja nimetatud asjaolusid vaidlustanud. Seega tegutses J. Aare LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärgist lähtuvalt ning hageja ei ole esile toonud, et J. Aare käitumise tõttu jäid mingid kindlustusjuhtumi asjaolud kindlaks tegemata. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et J. Aare käitumine on õigusvastane LKindlS § 53 lg 1 p 2 tähenduses, kuna ta ei järginud täpselt

§ 169

nõudeid (ilmselt pidas maakohus silmas

§ 169lg-te 5 ja 6 nõudeid). LKindl

S § 53 lg 1 p 2 kohaldamiseks peab sõidukijuht olema käitunud ka süüliselt. Isiku süüd tuleb hinnata nende reeglite kohaselt, mis näevad ette õiguslikud tagajärjed

vastavate normide rikkumise puhuks. Riigikohus on eelviidatud 25.04.2022 otsuse p-s 15 asunud seisukohale, et tagasinõude tekkimise eeldusena peab sõidukijuht olema käitunud viisil, mis vastab kas

§ 236või § 237 süüteo koosseisule.

Maakohus leidis, et J. Aare käitumine vastab

§ 237tunnustele, st J.

Aare on toime pannud liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise. Selline maakohtu järeldus on ringkonnakohtu arvates ekslik. Kuna J. Aare sõidukit juhtinud isikuna teavitas kindlustusjuhtumist nii kindlustusandja töötajat A. Kinki kui politseid, on põhjendamatu väita, et J. Aare põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Ükski asjas kogutud tõend ega tuvastatud faktiline asjaolu ei viita sellele, et J. Aare eesmärgiks oli jääda tuvastamata isikuks. Kuigi isiku väärteo korras karistamata jätmine ei välista LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamist, on isiku väärteo korras karistamata jätmine üheks asjaoluks, et isik ei ole õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumiskohalt lahkunud. Seetõttu tuleb hageja tagasinõue LKindlS § 53 lg 1 p 2 järgi jätta rahuldamata.

1. Muud apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 6 Praegusel juhul tuleb kindlustusjuhtumina käsitleda J. Aare poolt teepiirdele otsasõitu, mille eest hageja hüvitas AS-le Eesti Teed kahju. Seetõttu on põhjendamatu apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustajaks sõidukijuht, kes esimesena põdrale otsa sõitis ning nimetatud asjaolu välistab LKindls § 53 lg 1 p 2 kohaldamise. Maakohus menetles vaidlusalust asja lihtmenetluse sätete järgi ning põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus oleks pidanud kostjat eraldi teavitama, mis osas kohus tavamenetluse reeglitest kõrvale kaldub. Vaidluse lahendamine lihtmenetluse sätete järgi maakohtus aitas praegusel juhul kaasa asja lihtsamale ja kiiremale lahendamisele ning tegemist ei ole kaalutlusveaga, nagu on ekslikult märgitud apellatsioonkaebuses. Muu hulgas ei ole apellatsioonkaebuses taotletud uute tõendite asja juurde võtmist.
2. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis mõjutada lahendit. Seega on ringkonnakohtu otsustada, kas võtta lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse või mitte ning üksnes see, et maakohus ei andnud luba edasikaebamiseks, ei anna põhjust järeldada, et ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse põhjendamatult menetlusse. Samuti ei anna alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks hageja seisukoht, et tema arvates ei esine ka teisi TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlemiseks.
3. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulu maa- ja ringkonnakohtud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja