Obsah (8)

§ 120§ 73§ 121§ 63§ 74§ 56§ 44§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja 25. märts 2022, Tallinn, koht kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-3307 Kohtukoosseis Sten Lind, Julia

§ 120lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 25.

augustil 2021 üldmenetluses tehtud otsus Apellant prokurör Prokurör Elle Keemann X, Süüdistatav isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX; isikut ei ole karistusregistrisse kantud. Kaitsja Tanel Kask Kannatanu Y RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioon osaliselt. 2. Tühistada Pärnu Maakohtu 25. augusti 2021 otsus X õigeksmõistmises

§ 120järgi.

Tunnistada X

§ 120lg 1 järgi süüdi ja karistada teda 250 päevamäära suuruse rahalise karistusega.

Lugeda päevamäära suuruseks 11,64 eurot ning rahalise karistuse suuruseks 2910 eurot. Jätta mõistetud rahaline karistus

§ 73

lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et X ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Tühistada Pärnu Maakohtu otsus X kasuks tema õigusabikulu katteks riigilt 10 608 euro välja mõistmise osas. Mõista riigilt X kasuks X-l enne apellatsioonimenetlust tekkinud õigusabikulu katteks välja 7899 eurot. 1
2. Tühistada Pärnu Maakohtu otsus Y tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas. Jätta Y tsiviilhagi rahuldamata.
3. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata.
4. Mõista X-lt välja sundraha 981 eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse X-le eraldi dokumendina. Sundraha tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
5. Mõista riigilt X kasuks välja 2208 eurot X apellatsioonimenetluse õigusabikulu katteks.
6. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus määrata, et riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNA-registris tuleb kustuda X puudutavad andmed. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. X-le on

§ 121

lg 2 p 2 ja 3 järgi esitatud süüdistus selles, et ta pani korduvalt toime kehalisi väärkohtlemisi oma abikaasa suhtes. Süüdistuse kohaselt lõi X

1. detsembril 2020 hommikusel ajal oma elukohas XXX köögis abikaasat Y tekkinud tüli käigus jalaga kõhtu, mille tagajärjel kannatanu kukkus vastu köögilaua nurka. Oma tegevustega tekitas X kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomi vasakul käsivarrel. Samuti süüdistatakse X selles, et tema
2. jaanuaril 2021 kella vahelisel ajal 17.30-18.00 reageeris Y sõnadele viimast pükstega vastu paremat käsivart lüües. Oma sellise tegevusega tekitas X kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomi parema käe küünarliigesel. Samuti süüdistatakse X selles, et
3. jaanuaril 2021 kella 20.45 paiku lõi ta talu hoovis asuva saunamaja juures tekkinud tüli käigus Y ühe korra vasaku rusikas käega, riivates viimase nägu kõrva juurest, ning seejärel jalaga kõhtu, mille tagajärjel kannatanu kukkus hange. Oma sellise tegevusega põhjustas X kannatanule füüsilist valu.

§ 120järgi on X-le esitatud süüdistus selles, et ta ähvardas 17.

jaanuaril 2021 saunamaja juures tekkinud tüli käigus Y öeldes, et lööb tal hambad välja. 2

1. Kannatanu Y on esitanud tsiviilhagi, milles taotleb süüdistatavalt 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist.
2. Pärnu Maakohus tegi
3. augustil 2021 otsuse, millega mõistis X nii

§ 120

lg 1 kui ka

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks.

Sellest tulenevalt jättis kohus kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. Ühtlasi tühistas kohus X-le Y suhtes kehtestatud ajutise lähenemiskeelu. Kriminaalmenetluse kulud jättis kohus riigi kanda. Maakohus leidis, et

1. detsembril 2020 teostas X hädakaitset, sest Y ise ründas teda. Süüdistuses kirjeldatud
2. ja
3. jaanuari 2021 tegusid pidas maakohus tõendatuks, kuid leidis, et need ei olnud piisavalt intensiivsed kehalise puutumatuse riived, et neid kehaliseks väärkohtlemiseks pidada. Ähvardamist ei lugenud kohus tõendatuks, leides, et kannatanu on andnud selle kohta vastuolulisi ütlusi.
4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja X

§ 120lg 1 ning § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi süüdi tunnistamist.

Apellatsiooni kohaselt tuleks X karistada

§ 120

lg 1 järgi kolme kuu ning

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ühe aasta pikkuse vangistusega.

Vastavalt

§ 63

lg-le 2 ja § 64 lg-le 1 tuleks kergem karistus lugeda raskemaga kaetuks, nii et ka liitkaristuseks jääks üks aasta vangistust. Prokurör leiab, et

§ 74

lg 1 ja 3 alusel tuleks jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata, kohaldades kaheaastase katseaega ning pannes X-le arS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis. Ühtlasi taotleb prokurör, et ringkonnakohus rahuldaks tsiviilhagi ja mõistaks kannatanu kasuks välja mõistliku suurusega mittevaralise kahju hüvitise. Prokurör taotleb, et kriminaalmenetluse kulud jäetaks X kanda ja talt mõistetaks välja sundraha. Prokurör leiab, et rusikas käega näo suunas löömist ei saa lugeda kannatanu füüsilist puutumatust väga vähesel määral riivavaks käitumiseks, arvestades, et valuaisting põsel oli tuntav ka tund aega pärast lööki. Kohtupraktikas on nii lahtise käega kui rusikaga näkku löömist loetud valu tekitavaks ehk

§ 121koosseisule vastavaks käitumiseks.

Prokurör ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et endast ei kujutanud kehalist väärkohtlemist see, kui X tõukas jalaga Y, nii et too lumehange kukkus. Prokurör märgib, et eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on tõukamine löök, mis paneb kuhugi või mingis suunas liikuma. Fakt on, et jalg tabas kannatanut kõhtu, mille tagajärjel kukkus too 1,5 kuni 2 meetrit eemale. Keskmise mõistliku kõrvalseisja vaatenurgast tuleb seda pidada valu tekitavaks tegevuseks. Kirjeldatud käitumise puhul ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et X ei soovinud kannatanule valu põhjustada. Elukogenud täiskasvanud inimene teab teist inimest lüües või jalaga kõhtu 3 tõugates, et põhjustab viimasele valu ja et sellise teo tagajärjel tekib sageli ka tervisekahjustus. See, et tagajärg jäi tänu lumehangele ja kannatanul seljas olnud talveparkale raskemal kujul saabumata, ei välista isiku tahtlust. X on toime pannud

§-s 121 kirjeldatud süüteo katse. Kuivõrd süüdistatav pani üheaegselt toime nii

§ 121

ettenähtud lõpuleviidud teo (rusikaga näopiirkonna riivamine) kui ka sama kuriteo katse (jalga löök kõhtu), puudub vajadus neid tegusid eraldi kvalifitseerida. Prokurör ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kannatanule pükstega vastu kätt löömise puhul polnud tegemist kehalise väärkohtlemisega. Prokurör märgib, et kohtulikul arutamisel ei leidnud kinnitust hematoomi tekkimine, küll aga see, et pükstega löömisest tekkis kannatanu käel punetus. Prokurör leiab, et igal juhul kinnitab fotol nähtav jälg, et pükstega löömise puhul oli tegemist sedavõrd intensiivse tegevusega, et see tõi ilmselgelt endaga kaasa valuaistingu. Muutused käsivarrel tekkisid pükstega löömise tagajärjel ja see tagajärg on süüdistatavale objektiivselt omistatav. Arvestades, et kannatanu sõnade kohaselt oli pükstelöögist tal jälg paar tundi ning valuaistingut kirjeldas kui kärbsepiitsaga saanut, on tuvastamist leidnud

§ 121

kuriteokooseis, kuna sellist lööki ja tagajärge ei saa lugeda üksnes väga vähesel määral kannatanu füüsilist puutumatust riivavaks. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et 30. detsembril 2020 kannatanut lüües teostas X hädakaitset. Kannatanu ei ole eitanud, et enne lööki jalaga kõhtu toimus rüselus, st ta togis kätega seljatagant vastu mehe õlgu. Erinevalt süüdistatava rusikalöögist on kohus lugenud kannatanu kätega vehkimise vastu X selga valu põhjustavaks teoks

§ 121tähenduses.

Kannatanu on korduvalt menetluses näidanud seda, kuidas ta mehele järgnes ja tema selja vastu kätega vehiks. Erinevalt maakohtu seisukohast on loetud sellist käitumist ebameeldivaks, kuid mitte

§ 121koosseisule vastavaks teoks.

Jalgadega ei saanud Y X üldse lüüa, sest selleks, et samal ajal vehkida nii käte kui jalgadega, pidanuks kannatanu olema selili maas nagu putukas. Prokurör leiab, et eelnevast tulenevalt puudus Y käitumises vahetu õigusvastane rünne, millest tulenevalt oleks X-l saanud tekkida hädakaitseseisund. Seega kohaldas maakohus X õigeks mõistes materiaalõigust ebaõigesti. Teo tehiolud ei viita X kaitsetahte olemasolule, sest süüdistatav käitus ise eelnevalt kannatanus hirmu tekitavalt (kannatanu kartis enda vaigistamist käed ümber kõri panemisega hetkel, mil süüdistatav oli talle järgnenud), ta ei veendunud hetkekski, kas kannatanu tegevus vajab üldse reageerimist või saaks sellest olukorrast väljuda kedagi löömata. Ähvardamise süüdistust lahendades tegi kohus vea tõendite hindamisel, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust. Maakohtu seisukoht, et kannatanu on andnud erinevaid ütlusi, on ekslik. Ütluste ja olustiku seostamise protokollist nähtub, et uurimistoimingu eesmärgiks on selgitada ja täpsustada toime pandud vägivalla kasutamist. Asjaolu, et kannatanu selle uurimistoimingu käigus ei rääkinud ähvardusest, ei muuda tema poolt kohtus ristküsitlusel antud ütlusi vähem usaldusväärsemaks. Kannatanult ei küsitud ning teda ei kohustatud rääkima 16.03.2021 ähvardusest, kuna uurimistoimingu eesmärgiks oli näidata ette kohad, kus toimus vägivalla kasutamine. Ütluste detailsuse erinevus kohtus ja varasemalt antud ütluste vahel ei ole käsitatav ütluste vahel esineva vastuoluna. 4 Samuti ei saa heita kannatanule ette, et ähvardusest patrullpolitseiniku juuresolekul rääkides ei pöördu ta ametniku poole. Prokurör leiab: „Ainuüksi asjaolust, et ähvardamisest räägitakse X ja Y vahel kõrvalvaatajaks jäänud politseiniku juuresolekul, ei saa teha järeldust ähvarduse tõendamatusest.“ Veel märgib prokurör, et enne sündmuskohale jõudmist oli politseile teada, et vägivallatseja puhul on tegemist patrulltalituse juhi C sõbraga ning C ei uskunud, et X võiks olla vägivaldne. Tunnistaja Q kinnitas, et kannatanult avalduse mittevõtmist põhjendasid nad sellega, et X oli abipolitseinik. Prokurör rõhutab, et kannatanu ei saa vastutada selle eest, kas ja kui kohusetundlikult täidab oma teenistusülesandeid sündmuskohale tulnud politseiametnik.

1. Apellatsioonile esitatud vastuses palub X kaitsja jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi taotleb kaitsja X andmete kustutamist riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNA-registris. Veel taotleb kaitsja süüdistataval ringkonnakohtus tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et süüdistus on tervikuna alusetu. Kuritegude toimepanemine ei ole tõendatud ning täidetud ei ole objektiivne ega subjektiivne kuriteokoosseis. Y ütluste hindamisel tuleb arvestada, et Y soovib kättemaksu lahutuse eest, lahutuse käigus soovitud vara mittesaamise eest ja selle eest, et X hakkas kooselu sisulisel lõppemisel suhtlema teise naisega. See nähtub X ütlustest ja X ja Y suhtlusest sotsiaalmeedias. Maakohus on õigesti leidnud, et Y suhtub X vaenulikult. Kaitsja rõhutab, et kuigi kohtule esitatud tõendid sotsiaalmeediasuhtluse kohta pärineb süüdistuse ajavahemikust hilisemat aega, saab sellest teha järeldusi ka eelnevate suhete kohta. Maakohtu istungil leidis tõendamist, et Y esitas tsiviilhagis ebaõigeid väiteid, nagu ei saaks ta X tegude tulemusel enam jooksmisega tegeleda. Ka on maakohus lugenud tõendatuks, et Y ütlused on ebajärjekindlad. Y manipulatiivne käitumine leidis tuvastamist ka lähenemiskeelu taotluse arutamisel. Maakohus on alusetult jätnud kõrvale
2. aprilli 2021 helisalvestise, millel kannatanu kinnitas sõnaselgelt, et süüdistatav kaitses ennast. Järelikult kannatanu ründas süüdistatavat. Ähvardamise süüdistuse osas nõustub kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust teistsuguseks hinnanguks. Selle kohta, et X oleks kannatanut ähvardanud, ei ole usaldusväärseid tõendeid. On üksnes kannatanu ütlused, kuid puuduvad neid kinnitavad tõendid. Kannatanu ütlused on aga ebajärjepidevad. Süüdistatava ütlustega on tõendatud, et ta ei ole kannatanut ähvardanud, süüdistatava ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Isegi, kui kohus peaks lugema ähvardavad sõnad tõendatuks, ei olnud kannatanul mingit alust karta ähvarduse täideviimist. Prokuröri väide, et ütluste ja olustiku seostamise eesmärk ei olnudki ähvardamise kohta ütluste andmine, on põhjendamatud ja otsitud. 5 Asjatundmatu ja asjakohatu on prokuröri arutluskäik, et patrullpolitseinikud suhtusid kannatanusse eelarvamusega, sest teadsid, et X on abipolitseinik. Q ei ole kohtus väitnud, et nad ei võtnud kannatanult avaldust vastu seetõttu, et X oli abipolitseinik. Süüdistuse kohaselt
3. detsembril 2012 toimunud kehalise väärkohtlemise osas nõustub kaitsja maakohtu järeldustega. Prokurör on apellatsioonis nimetanud kannatanu tegevust alusetult vastu selga vehkimiseks. Tegemist ei olnud vehkimisega, vaid löömisega, mis tekitas X-le valu. Seega oli X-le etteheidetav tegu hädakaitse Y õigusvastase rünnaku vastu. Tõendid kinnitavad, et X soovis end kaitsta. Tõendamata on Y väide, et süüdistatav võttis tal kõrist. Kaitsja ei nõustu Y käest tehtud fotosid puudutava maakohtu seisukohaga. Ka
4. jaanuaril 2021 väidetavalt toimunud löömises on maakohus mõistnud X põhjendatult õigeks. Kaitsja ei ole aga nõus maakohtu seisukohaga, nagu oleks tõendatud, et X lõi Y pükstega. Selle kohta ei ole kaitsja hinnangul ühtki usaldusväärset tõendit. Maakohus luges Y väite löömise kohta usaldusväärseks, põhjendades seda asjaoluga, et kirjeldatud teo ebatavalisusega. Kaitsja leiab, et ainuüksi sel põhjusel ei saa ütlusi usaldusväärseks lugeda. Ka see, et Y on andnud selle kohta ütlusi korduvalt, ei muuda tema ütlusi usaldusväärseks. Maakohus pole põhjendanud, miks ta peab Y ütlusi usaldusväärseks, X ütlusi aga mitte. Tegemist on sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus oleks tulnud kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus pole põhjendanud, miks tal puudub alus kahelda selles, et foto kannatanu käest on tehtud faili nimes kajastuval kuupäeval. Kaitsja lisab, et nõustub maakohtu seisukohaga, et X-le ette heidetavat löömist ei saa selle vähese intensiivsuse tõttu käsitada kehalise väärkohtlemisena

§ 121tähenduses.

Väidetavalt

1. jaanuaril 2021 toimunud löömise puhul nõustub kaitsja taas maakohtu lõppjäreldusega. Kaitsja ei ole aga nõus maakohtu järeldusega, et X lõi rusikaga Y näo suunas, riivates Y põske. Selle kohta puuduvad usaldusväärsed tõendid. Ainuüksi kannatanu ütluste järjepidevus ei muuda kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Ka ei muuda Y ütlusi usaldusväärseks see, et need pärinevad mitmest tõendist – tõendiallikas on ikkagi sama. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta eelistab Y ütlusi ja peab X ütlusi ebausaldusväärseks. Isegi, kui X tegu oleks tõendatud, ei olnud see nii intensiivne, et vastaks kuriteokoosseisule. Prokuröri väited, et X teod olid objektiivselt võttes sellised, mis said põhjustada valu, ei ole usutavad. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kuna keeldus juba eelistungil osade kaitsja tõendite vastuvõtmisest. Taotlust, et ringkonnakohus kustutaks riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNA-registris sisalduvad X puudutavad andmed, põhjendab kaitsja sellega, et nende andmete kustutamine õigeksmõistmisel on kohustuslik ja tuleb kohtuotsuses ette näha. Kaitsja taotleb, et riik hüvitaks X-le apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulud 2208 eurot. 6 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
3. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks
4. detsembri 2020 episoodi puudutavas osas. Tuvastatud asjaolude osas nõustub ringkonnakohus põhijoontes maakohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Apellatsiooni kohaselt välistab hädakaitse see, et Y tegu – rüselemine ja X togimine – ei vastanud

§ 121tunnustele.

Kaitsja vaidleb sellele väitele vastu, leides, et prokurör pisendab Y enda tegevust. Ringkonnakohus peab nentima, et prokurör lähtus kannatanu enda ütlustest. Seoses sellega tõdeb rinkonnakohus, et vägivallakuritegude, eriti lähisuhtevägivalla puhul on tavapärane, et isikud kasutavad oma tegevuse kirjeldamisel sõnu, mille tähendusvarjund on pigem pehme (rääkides löömise asemel togimisest, vehkimisest vms). Seda, kui tugev see togimine, mida kannatanu tunnistas, oli, ei ole püütud ristküsitluse käigus välja selgitatud. Samas ei tähenda see, et kannatanu tegu ei saanud olla õigusvastane rünne, mille vastu oleks X-l olnud õigus end kaitsta. Riigikohtu praktika kohaselt ei eelda hädakaitse, et rünne vastaks kuriteokoosseisule. Seda seisukohta on Riigikohus väljendanud

1. veebruaril 2005 kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04 tehtud kohtuotsuses ning korranud
2. märtsil 2022 kriminaalasjas nr 1-20-9563 tehtud otsuses. Põhjendatud ei ole ka prokuröri seisukoht, et toimunu asjaoludest nähtuvalt puudus X-l kaitsetahe. Prokurör märgib, et „süüdistatav käitus ise eelnevalt kannatanus hirmu tekitavalt (kannatanu kartis enda vaigistamist käed ümber kõri panemisega hetkel, mil süüdistatav oli talle järgnenud)“. Kuidas kirjeldatud asjaolu näitab, et X-l puudus kaitsetahe, apellatsioonis selgitatud pole. Ringkonnakohus prokuröri välja toodud asjaolul X kaitsetahte olemasolu või puudumisega seost ei näe. X väidetav kannatanule hirmu tekitanud käitumine toimus enne seda, kui Y X selja tagant vastu õlga togima või taguma läks. Sündmuste kulg algas sellest, et Y haaras X käest tolle telefoni ja jooksis sellega kööki. X läks Y-le järele ning nõusid telefoni tagasi, ähvardades, et „muidu tead, mis juhtub“. Y sõnul andis ta selle peale telefoni tagasi kartes, et mees haarab tal kõrist, kuna X-l olevat olnud kombeks nii teha. Seejärel järgnes Y Xle ja – enda sõnade kohaselt – togis teda selja tagant kätega. Sellele reageeris X jalahoobiga. Niisiis oli X käitumine, millele prokurör osutas, seotud sooviga telefon tagasi saada. Kuna Y andiski telefoni tagasi, ei ole hilisem jalahoop enam selle ähvardusega seostatav. See, et X andis enne telefoni tagasi nõudes mõista, et midagi võib juhtuda, ei tähenda, et talle süüks pandav jalahoop ei olnud kantud soovist lõpetada Y rünne (togimine).
3. Süüdistuse kohaselt lõi X
4. jaanuaril 2021 Y pükstega vastu paremat käsivart, põhjustades sellega füüsilist valu ja tervisekahjustuse – hematoomi parema käe küünarliigesel. Maakohus leidis aga, et tõendatud ei ole tervisekahjustuse ega valu põhjustamine. Prokurör leiab maakohtu otsusele vastu vaieldes, et X tegu oli vähemalt valu tekitav. Kaitsja leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et tõendatud pole pükstega lööminegi. Sellest tulenevalt käsitlebki ringkonnakohus esmalt pükstega löömise fakti tõendatust. 7 8.1 Sarnaselt maakohtuga leiab kohtukolleegium, et kannatanu pükstega löömine on tõendatud. Ringkonnakohus ei näe alust kannatanu ütlustes kahelda. Kannatanu on ütlustes kirjeldanud löömise olukorda, st seda, et X ärritus tema öeldu peale. Nagu maakohuski, peab ringkonnakohus oluliseks kannatanu väidet, et X lõi teda pükstega. Tegemist ei ole tavapärase löömiseks kasutatava esemega ja pole põhjust arvata, et kannatanu oleks sellise spetsiifilise detaili välja mõelnud. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust suurendab tõik, et X pani samal kuul veel kannatanu vastu toime kehalise väärkohtlemise piiri peal olevaid tegusid. Ka selle teo puhul on vaidlus selle üle, kas see vastab kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisule. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus seda, et X Y pükstega vastu kätt lõi, tõendatuks. 8.2 Seoses küsimusega, kas pükstega löömine oli tegu, mis vastab

§ 121

koosseisule, peab ringkonnakohus tõdema, et prokuröri apellatsioonis esitatud argumendid põhinevad ekslikel eeldustel. Apellatsiooni kohaselt on prokurör lähtunud sellest, nagu oleks kohus lugenud tõendatuks, et löögi tulemusel tekkis kannatanu käel punetus. Prokurör märgib: „Kohtu seisukohalt erinevalt süüdistusest, ei leidnud kohtulikul arutamisel kinnitust hematoomi tekkimine, vaid pükstega löömisest tekkis punetus.“ See väide ei pea paika. Maakohus asus esmalt kannatanu ütlustest lähtudes seisukohale, et tõendatud ei ole, et kannatanul oleks tekkinud löögi tulemusel hematoom. Seejärel asus kohus aga seisukohale, et kannatanu foto põhjal pole „tõsikindlalt tuvastatav, et tegemist on pükstega löömise tagajärjel tekkinud punetusega, mis kannatanu sõnul mõne tunni pärast kadus.“ Seejuures on maakohus osutanud, et fotolt on tõepoolest näha pruunikas-punakas laik käe küünarliigese siseküljel, ning tõdenud, et laigu pruuniks värvus viitab sellele, et tegemist on hematoomiga. Ringkonnakohus tõdeb, et fotol küünraõndlas näha olev laik, millele maakohus on viidanud, ei ole punane ega näe välja ajutise punetusena. See laik näeb välja nagu hematoom. Nagu maakohtu otsuses märgitud, väitis kannatanu maakohtus ütlusi andes, et tal tekkis käel vaid ajutine punetus. Seega on kannatanu ütluste ja foto vahel vastuolu. Kuna kannatanu ise on esitanud tõendi, millel on näha käel olev hematoom, aga väitnud pärast, et tal tekkis käel vaid ajutine punetus, on kannatanu versioon sellest, mis tagajärje löök kaasa tõi, ebajärjekindel ja sellest tulenevalt ebausaldusväärne. Tema enda ütlused võtavad võimaluse seostada fotol olevat hematoomi süüdistuses kirjeldatud löögiga, foto ei toeta aga tema väidet, et tal tekkis löögi tulemusel punetus. Mingeid muid tõendeid, millest saaks teha järeldusi selle kohta, milline oli pükstega löömise mõju, ei ole. Kuna X kannatanu pükstega löömist eitab, on tegemist sõna-sõna-vastuolukorraga. See iseenesest süüdimõistva otsuse tegemist ei välista, kuid sellisel juhul tuleb tuginemist just süüstavale tõendile eriti põhjalikult põhistada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari 2021 otsus kriminaalasjas 1-19-10157, p 9). See tähendab, et sõna-sõna-vastuolukorras saab kohus lähtuda süüstavast tõendist ainult siis, kui see on kohtu jaoks väga veenev. Kuna kannatanu on kirjeldanud löögi muid tagajärgi erinevalt, mõjutab see ka hinnangut tema väitele, et löök tekitas valu (nähtava jälje jäämine löögist kinnitaks kannatanu väidet, et ta tundis valu). Eelnev tähendab, et pole põhjust kahelda kannatanu väites, et teda pükstega löödi, kuid usaldusväärsed ei ole tema ütlused selle löögi mõju kohta. Viimane asjaolu on oluline. Riideesemega löömine, võib, kuid ei pruugi olla valu ja lausa tervisekahjustusi tekitav. Löögi 8 mõju sõltub suuresti sellest, kuidas kannatanut löödi. Kannatanu ütlustes lööki ennast iseloomustatud ei ole, ütlustest ei selgu, kas tegemist oli pükstega kannatanu suunas rehmamisega (mis oleks pigem alandava iseloomuga tegu) või tõesti jõuga või hooga tehtud löögiga. Vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tuleb tõlgendada kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et X teo puhul ei ole tõendatud, et see oli valu tekitamiseks piisavalt intensiivne. Seetõttu ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks kõnealuse episoodi osas alust.
2. Süüdistuse kohaselt pani X
3. jaanuaril 2021 Y suhtes toime ähvardamise ja kehalise väärkohtlemise. Nimelt tekkis X-l ja Y-l talu hoovis oleva saunamaja ukse juures tüli, mille käigus X ähvardas Y-l hambad välja lüüa, lõi Y rusikas käega ühe korra vastu näo suunas, riivates kannatanu nägu kõrva juurest ning seejärel lõi kannatanut jalaga kõhtu, mille tagajärjel kannatanu kukkus hange. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kehalise väärkohtlemise ning seejärel ähvardamise süüdistust. 9.1 Maakohus luges Y ütlustele tuginedes tõendatuks, et X lõi
4. jaanuaril 2021 Y rusikaga, riivates tema paremat põske. Kohus asus aga seisukohale, et põske riivanud lööki ei saa pidada piisavalt intensiivseks, et seda käsitada kehalise väärkohtlemisena. Maakohus märkis, et Y ütluste kohaselt põhjustas põske riivanud löök hetkelise valuaistingu ning ta ei saanud päriselt haiget. Prokurör vaidleb maakohtule vastu leides, et rusikas käega näo suunas löömist ei saa lugeda kannatanu füüsilist puutumatust väga vähesel määral riivavaks teoks. Pealegi oli kannatanu sõnul põsk valus veel tund aega pärast lööki. Ringkonnakohus on seisukohal, et rusikalööki näkku on reeglina põhjust pidada

§-le 121 vastavaks kehaliseks väärkohtlemiseks. Tegemist on teoga, millega saab ja üldjuhul tekitataksegi teisele isikule valu. Õigupoolest on raske ette kujutada stereotüüpsemat kehalise väärkohtlemise tegu kui teise inimese löömine rusikaga. See, kui löök üksnes riivab teist inimest, ei muuda reeglina teo enda olemust. Kui löögi saanu tunneb kasvõi korraks valu, on kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis täidetud; kui mitte, võib siiski olla tegemist kehalise väärkohtlemise katsega. Kõik see kehtib aga juhul, kui tehtud liigutus oli mõeldud teist inimest tabama. Kannatanu enda ütlustest ilmneb aga, et – ka tema jaoks arusaadavalt – oligi löök mõeldud teda äärmisel juhul riivama. Maakohtu istungi protokolli kohaselt esitas prokurör maakohtu istungil toimunud ristküsitlusel kannatanule küsimuse „Kas see oli sihilikult mööda löödud, ähvardav, aga riivas“, millele kannatanu vastas: „Just.“ (kd I; tl. 123). Ringkonnakohus leiab, et sellist liigutust, mis on mõeldud teist inimest maksimaalselt riivama – ja riivabki – ei saa tõepoolest pidada teise inimese füüsilist puutumatuse nii intensiivseks rikkumiseks, et see vastaks

§ 121lg 1 või 2 objektiivsele koosseisule.

Seetõttu on maakohtu seisukoht lõppkokkuvõttes põhjendatud. 9 9.2 Süüdistuse kohaselt lõi maja uksel olnud X pärast Y põske riivanud rusikahoopi ukse ees väljas olnud Y veel jalaga kõhtu, mille tagajärjel kukkus kannatanu hange. Maakohus luges tõendatuks, et X tõukas Y endast jalaga eemale. Kohus ei lugenud aga tõendatuks, et X oleks tahtnud kannatanule teda jalaga tõugates valu põhjustada. Prokurör leiab, et kohus on ületähtsustanud sõna „tõukas“. Kuna kannatanu kukkus 1,5 kuni 2 meetrit eemale, oli tegemist teoga, mis oleks võinud valu tekitada. Kannatanu ei tundnud valu tänu tal seljas olnud parkale ja tänu sellele, et ta kukkus lumehange. Seetõttu tulnuks X tegu käsitada kehalise väärkohtlemise katsena. Ringkonnakohus leiab, et ka ses osas ei anna apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse muutmiseks. Erinevalt prokurörist peab ringkonnakohus vahetegemist, kas tegemist oli tõukamise või löögiga, oluliseks. Nagu maakohtu otsuses selgitatud, on Riigikohtu praktikast tulenevalt

§ 121

lg-le 1 või 2 vastavana käsitatav tegu, mis oma olemuselt ja intensiivsuselt on selline, mida kõrvalseisja peaks tavaolukorras valu tekitavaks. See, kas jalaliigutust kirjeldatakse tõukamise või löögina, näitab teo intensiivsust. Ringkonnakohus peab oluliseks just seda, kuidas on X tegu iseloomustanud Y. Y on korduvalt – nii sündmuskohale saabunud politseiametnikele kui ka ütluste olustikuga seostamisel – demonstreerinud, millise liigutuse X jalaga tegi. Nagu maakohtu otsuses märgitud, saab näidatud liigutust tõlgendada aga nii löögi kui tõukamisena. Järelduseks, et X tegu tuleks käsitada pigem löömisena, ei anna alust kannatanu väide, et ta kukkus u 1,5–2 meetri kaugusele lumehange. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eemale kukkumine on selgitatav tõukamise tulemusel tasakaalu kaotamisega. Ringkonnakohtu hinnangul eeldab teise inimese kuni kahe meetri kaugusele paiskamine jõulist lööki. Liigutus, mida Y demonstreeris, ei näe aga selline välja. Nimetanud on Y X tegu kord löögiks, kord tõukamiseks. Maakohtus ütlusi andes ütles Y, et „sai jalaga“ (kd I; tl. 121). Häirekeskusele tehtud telefonikõnes on Y esmalt öelnud, et teda löödi jalaga, pisut hiljem aga, et X „jalaga nagu lükkas mind lumme“ (asitõendi vaatlusprotokoll, kd I; tl. 27). Sündmuskohale saabunud politseiametnikele näitas Y, kuidas X oli teda jalaga löönud või tõuganud. Patrullpolitseiniku sõnadele, et X väitel oli ta Y üksnes eemale tõuganud, vastas Y: „Jalaga.“ (kd I; tl 35). Niisiis ei vaielnud ta sisuliselt vastu sellele, et tegemist oli tõukamisega, kuid rõhutas, et X tegi seda jalaga. Sama toonitas ta veidi hiljem X-ga tekkinud sõnavahetuses, mille käigus heitis X-le ette tema hange tõukamist (kd I; tl. 32– 33). Ka siin tuleb arvestada, et kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Eespool käsitletud asjaoludest tulenevalt ei saa teha tõenditest järeldust, et X liigutust tuleb käsitada just löögina. Tegelikult nähtub ka Y ütlustest, et ta ei võtnud X tegu potentsiaalselt valu või tervisekahjustusi tekitava ründena, vaid teda häiris X teo alandav iseloom. Lisaks sellele, et Y rõhutas korduvalt, et X tõukas teda just jalaga, on ta maakohtus vastanud küsimusele, kuidas ta end pärast lööki tundis, otsesõnu, et ta tundis end alandatult (kd I; tl. 124). Ringkonnakohtul pole kahtlust, et selline tegu mõjub alandavalt. See tähendab, et X käitumine oli matslik ja taunimisväärne, aga ei vasta

§ 121lg-le 1 ega 2.

10 9.3 Seevastu ähvardamise süüdistust puudutavas osas nõustub ringkonnakohus prokuröriga, et maakohus on teinud vea tõendite hindamisel, leides, et ähvardamine ei ole tõendatud. Maakohus leidis, et kannatanu kriminaalmenetluse käigus antud ütlused ähvardamise kohta ei ole olnud järjepidevad. Nimelt ei rääkinud kannatanu ähvardamisest ütluste olustikuga seostamisel. Sellest järeldas kohus, et X ei ähvardanud

1. jaanuaril 2021 kannatanut või ei tundunud see ähvardus kannatanule tõsiseltvõetav. Seda järeldust toetas kohtu hinnangul asjaolu, et politseiametniku vormikaamera salvestise kohaselt ei rääkinud Y sellest, et teda oleks ähvardatud, ka tema häirekeskusele tehtud kõne peale kohale tulnud patrullpolitseinikele, vaid mainis seda vaid omavahelises vaidluses X-ga. Prokurör leiab, et maakohus on teinud ütluste olustikuga seostamise protokollist vale järelduse. Seega soovib prokurör, et ringkonnakohus annaks sellele tõendile teistsuguse hinnangu. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on tõesti teinud ütluste olustikuga seostamise protokollile hinnangu andmisel vea. Nimelt oleks tulnud see tõend kõrvale jätta. Nimelt ei oleks tohtinud ütluste olustikuga seostamisel antud ütlustele üldse tugineda. Nimelt võib juhul, kui isik annab kohtus ütlusi, kasutada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi vaid KrMS §-s 289 sätestatud korras, st usaldusväärsuse kontrolliks. Vastavalt Riigikohtu praktikale kehtib see piirang ka ütluste kohta, mis on talletatud vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri 2015 otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 32). Maakohtu istungi
3. juuli 2021 istungi protokollist nähtuvalt ei avaldatud ütluste olustikuga seostamise protokolli KrMS § 289 korras, vaid see esitati kohtule kui üks kirjalikest tõenditest (kd I; tl. 114). Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus ütluste olustikuga seostamise protokollis kajastatud kannatanu ütlused kõrvale. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanu kohtus antud ütlused, et X teda ähvardas, seab kahtluse alla ka tõik, et ta politseiametniku vormikaamera salvestise kohaselt ei rääkinud ähvardamisest kohale saabunud politseiametnikele, vaid mainis seda vaid politseiametnike juuresolekul tekkinud sõnavahetuses X-ga. On raske ette kujutada, et keegi saaks väita, et teda mingil spetsiifilisel moel ähvardati, kogemata. Sisuliselt on seega küsimus, kas kannatanu mõtles loo tema ähvardamisest välja. Seetõttu peab ringkonnakohus oluliseks fakti, et salvestisel on kannatanu rääkinud sellest, et X teda ähvardas. See näitab, et tegemist ei ole hiljem välja mõeldud väitega, vaid ähvardusest „klahvid välja“ lüüa rääkis kannatanu juba samal päeval. Tõik, et ähvardus tuli jutuks just Y ja X omavahelises sõneluses, muudab ringkonnakohtu hinnangul kannatanu väite, et teda ähvardati, just usaldusväärsemaks, mitte vastupidi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei toeta väite esitamise kontekst võimalust, et kannatanu oleks loo tema ähvardamisest lihtsalt välja mõelnud. Raske on leida põhjust, miks oleks pidanud Y pidanud X-le tegema omavahelises sõneluses etteheiteid, mille puhul oleks X teadnud, et need ei pea paika ja on suur tõenäosus, et X süüdistab teda valetamises. Pealegi tuli Y väitega, et X teda ähvardas, välja emotsionaalse sõnavahetuse käigus, mitte rahulikus olukorras, kus kannatanu oleks olnud mahti rahulikult lugu välja mõelda. Seda, et politseinikele Y ähvardusest ei rääkinud, on ringkonnakohtu hinnangul selgitatav sellega, et Y keskendus füüsilise vägivalla kirjeldamisele. Ka X-ga tekkinud sõneluses on põhirõhk sellel, et X lõi ja tõukas Y, ähvardamine tulebki jutuks 11 juhuslikult, rusikalöögiga seoses. Kohtukolleegium peab mõistetavaks seda, et inimene, keda on äsja ähvardatud, aga kelle suhtes on just kasutatud ka füüsilist vägivalda, on enam häiritud viimasest ja pöörab tähelepanu eeskätt sellele. See ei tähenda aga samas, et kannatanu ähvardust tõsiseltvõetavaks ei pea. Y on veenvalt selgitanud, miks konkreetne ähvardus tema jaoks usutav ja hirmutav oli. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kannatanu väitel lõi X kohe pärast ähvardust Y-l „klahvid välja“ lüüa rusikaga kannatanu näo suunas, riivates paremat põske. Lööki puudutavas osas pidas maakohus Y ütlusi usaldusväärseks (jättes selle aga ähvardamise analüüsimisel tähelepanuta). Ka ringkonnakohus peab lööki tõendatuks. Seejuures leidis tuvastamist, et see löök oligi mõeldud maksimaalselt kannatanut riivavana. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlusi ei lükka ümber X ütlused, et ta ei ole kannatanut ähvardanud ega teda ka löönud (kd I; tl. 202–204). Tähelepanu väärib, et maakohtu istungil väitis X kogu selle sündmuste käigu kohta, et tema üksnes lükkas Y lahtise käega vastu õlga. Samas politseiametniku vormikaamera salvestise kohaselt rääkis X kohale tulnud politseinikele, et ta ei löönud, vaid pani jala ette (kd I; tl. 28) ning ka hilisema sõneluse käigus Y-ga ei eita, et tõukas Y jalaga. Kui Y rõhutab, et mees tõukas teda jalaga, vastab X, et tõukaski ja ütles seda ka politseiametnikele (kd I; tl. 33). Sõnavahetuse jätkudes küsib X veel: „Millega ma oleks pidanud tõukama siis?“ ning lisab pisut hiljem: „jalaga, millega iganes, tõukasin jah su eemale.“ (kd I, tl. 33). Seega on X püüdnud kohtus näidata oma tegu väiksemana võrreldes sellega, mida ta tunnistas vahetult pärast toimunut ning tema ütlusi on põhjust pidada ebausaldusväärseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus X ei piirdunud sõnalise ähvardusega kannatanul hambad välja lüüa, vaid tegigi löögi kannatanu näo suunas, oli tegemist ähvardusega, mida oli kannatanul alust tõsiselt võtta. Sellest tulenevalt on X pannud toime

§ 120lg-le 1 vastava teo ning maakohtu otsus tuleb ses osas tühistada.

10.

§ 120lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Prokurör on taotlenud X karistamist

§ 120lg 1 järgi kolmekuulise vangistusega.

Vastavalt

§ 56

lg-le 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, ning kui karistusseadustik võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Prokurör ei ole apellatsioonis seda, miks tuleb X karistada just vangistusega, põhjendanud; ühtlasi tuleb arvestada, et prokuröri taotlus karistada X

§ 120

lg 1 järgi vangistusega on esitatud koos taotlusega karistada X vangistusega

§ 121lg 2 p 2 ja 3 järgi.

Arvestades seda, et X-l pole eelnevast karistusi ning ringkonnakohus mõistab ta süüdi ühekordses ähvardamises, ei näe ringkonnakohus alust karistada X vangistusega.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb karistuse määra väljaselgitamisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr. Ringkonnakohus leiab, et X ongi põhjust karistada sanktsiooni keskmisele määrale ehk 250 päevamäärale vastava rahalise karistusega. Süü suuruse tuvastamisel tuleb ühest küljest arvestada, et tegemist on ühe üksiku ähvardusega, tegemist ei olnud väga raske tagajärjega ähvardamisega. Samas tuleb arvestada, et 12 meesterahvas ähvardas õblukest naisterahvast, ta kinnitas suulist ähvardust kannatanut riivanud löögiga. Veel peab ringkonnakohus oluliselt, et ähvardus oli selline, mida kannatanu pidi võtma eriti valulikult, sest käis kannatanu kunagi juba vigastatud esihammaste kohta (ühtlasi tähendab see, et vigastus, millega ähvardati, oleks mõjutanud kannatanu välimust). Karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, vastavalt

§ 58p-le 4 on karistust raskendav asjaolu kuriteo toimepanemine pereliikme suhtes.

Tulenevalt kahtlustatava keskmist päevasissetulekut ja elatustaset kajastavast teatisest (kd I; tl. 93) on päevamäära suurus 11,64 eurot. Sellest tulenevalt on rahalise karistuse suurus 2910 eurot. Arvestades seda, et X-l pole varasemaid karistusi ja kohus mõistab ta süüdi ühes ähvardamises, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine

§ 73alusel.

Prokuröri taotletud

§ 74kohaldamine ei ole rahalise karistuse puhul kohaldatav.

Ringkonnakohus peab rahalise karistuse täitmisele pööramata jätmist põhjendatuks ka seetõttu, et karistuse tingimisi täitmisele pööramine saab mõjutada X käitumist pikema aja jooksul kui kohustus rahaline karistus tasuda. Katseaja pikkuseks määrab ringkonnakohus vastavalt

§ 73lg-le 3 ühe aasta. 11. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni osaliselt, tühistab Kr

MS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p-de 1 ja 2 alusel maakohtu otsuse osaliselt –

§ 120lg 1 järgi esitatud süüdistust puudutavas osas – ning teeb ses osas vastavalt Kr

MS § 340 lg 4 p-le 2 süüdimõistva otsuse.

1. Kannatanu on esitanud tsiviilhagi, milles taotleb süüdistatavalt 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmist. Kuna maakohus mõistis X õigeks, jättis maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohus mõistab X osaliselt süüdi, mistõttu pole alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Seega tuleb maakohtu otsus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas tühistada. Kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude puhul ei ole võimalik eristada osa, mis põhineks teol, mille osas peab ringkonnakohus X-le esitatud süüdistust põhjendatuks. Seega lahendab ringkonnakohus tsiviilhagi tervikuna. Tsiviilhagi kohaselt on kannatanul verbaalse ja füüsilise vägivalla tulemusel tekkinud tervisehäired, ta ei saa tegeleda oma lemmikspordiala – jooksmisega. Tal on hirm meesterahvaste ees. Lisaks sellele tekitas kannatanule tsiviilhagi kohaselt valu kodu kaotus – väärkohtlemise ja hirmu tõttu oli ta sunnitud leidma uue elukoha. Kaitsja esitatud tõendid lükkavad ümber kannatanu väited, et ta ei saanud enam tegeleda jooksmisega – kaitsja esitatud kuvatõmmistest nähtuvalt on Y käinud 2021 kevadel jooksmas ja osalenud ka võistlustel (kd I; tl. 141–145). Seevastu kannatanu esitatud tõendites terviseprobleemide kohta ei ole ringkonnakohtul alust kahelda (kohtutoimikus on närviarsti teatis migreenidiagnoosiga (kd I; tl. 90), samuti südame arütmiat kinnitavad tõendid (kd I; tl 103–109). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga tõendatud nende terviseprobleemide seos 13 konkreetselt X kuriteoga. Sama kehtib kannatanu väite kohta, mis puudutab seda, et ta oli sunnitud leidma endale uue kodu. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et X ja Y suhe oligi
2. a lõpust halb ning Y elas seda väga üle. On selge, et püsiv konfliktne olukord kodus võib mõjutada tervist, mistõttu ei ole võimalik seostada Y kaebusi konkreetselt selle kuriteoga, milles ringkonnakohus X süüdi tunnistab.
3. Prokurör on taotlenud menetluskulude jätmist X kanda ning talt sundraha välja mõistmist. Kuna süüdimõistva otsuse puhul jäävad menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt tõesti süüdistatava kanda, tuleb maakohtu otsus menetluskulude täies ulatuses riigi kanda jätmise osas tühistada. Kohtueelse menetluse ja maakohtumenetlusega seotud menetluskulude X-lt välja mõistmise osas tuleb arvestada sellega, kui suures osas talle esitatud süüdistus kinnitust leidis. X-le heideti ette Y kehalist väärkohtlemist kolmel päeval ning ühte ähvardamist. Sellest tulenevalt tuleb X kanda jätta ¼ kohtueelse menetluse ja maakohtu menetluse kuludest. Maakohus mõistis X kasuks tema õigusabikulu katteks riigilt välja 10 608 eurot ning jättis veel 228 euro suuruse määratud kaitsja tasu riigi kanda. Kokku 10 836 eurost tuleb jätta 2709 eurot X kanda. See tähendab, et X kasuks tuleb maakohtus kantud õigusabikulud hüvitada 7899 eurot. Kuna ringkonnakohus mõistab X süüdi II astme kuriteos, tuleb talt mõista välja KrMS § 179 lg 1 p-le 2 vastav 1,5 kuupalga alammäära suurune sundraha. Töötasu alammäär on 654 eurot. Seega tuleb X-lt mõista välja 981 euro suurune sundraha. Kaitsja on taotlenud X-le 2208 euro suuruse õigusabikulu hüvitamist. Kohtukolleegium peab taotluses toodud õigusabikulu suurust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud riik, kui kohus teeb KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 nimetatud lahendi. Praegusel juhul teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi. Seega tuleb mõista apellatsioonimenetluse kulud välja riigilt.
4. Kaitsja taotles, et riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNAregistris kustutataks X puudutavad andmed. Kuna selle taotluse rahuldamise eelduseks on isiku õigeks mõistmine, ringkonnakohus mõistis aga X erinevalt maakohtust osaliselt süüdi, ei ole taotluse rahuldamiseks alust. Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.10.2022 otsusega RESOLUTSIOON 14
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. märtsi
7. a otsus, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus otsustas apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise.
8. Jõustada Pärnu Maakohtu
9. augusti
10. a otsus.
11. KrMS § 314 p 51 alusel kustutada riiklikus sõrmejälgede registris, andmekogus ABIS ja riiklikus DNA-registris sisalduvad X andmed.
12. Kassatsioon rahuldada.
13. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja 2112 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 15