← Eesti

4-22-1057/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2022, Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-22-1057

(940020001679)Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Merike Erisalu, tõlk Olga Nõmmemees Väärteoasi OÜ KKT Oil kaebus Keskkonnaameti õigusosakond 17.03.2022 üldmenetluse otsuse peale, millega OÜ KKT Oil tunnistati süüdi tööstusheite seaduse § 162 lg 2 järgi – kompleksloa nõuete rikkumine juriidilise isiku poolt - ja karistati rahatrahviga 2600 eurot Menetlusalune isik(juriidiline isik) OÜ KKT Oil, registrikood 12453072, asukoha aadress Turu tn 3, Kiviõli linn, Lüganuse vald, Ida-Virumaa, elektronposti aadress info@keemiatoostus.ee O. A., isikukood XXX, elukoht XXX Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja Menetlusaluse isiku lepinguline kaitsja Vandeadvokaat Rauno Ligi Kohtuväline menetleja Keskkonnaameti esindajad õigusosakonna juhataja V. V. ja menetleja J. K. RESOLUTSIOON VTMS § 132 p 3, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus OTSUSTAS: Rahuldada OÜ KKT Oil kaitsja vandeadvokaat Rauno Ligi kaebus Keskkonnaameti õigusosakond 17.03.2022 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr
  1. Tühistada Keskkonnaameti 17.03.2022 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 940020001679 täielikult. Lõpetada väärteoasjas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o OÜ KKT Oil teos väärteo tunnuste puudumise tõttu 23.09.2020-22.10.2020 (mahutite ümbritsemine piirdega) ja 23.09.202002.09.2021 (pidevseirejaam) episoodides. Lõpetada väärteoasjas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel alates 23.09.2022, s.o OÜ KKT Oil teo aegumise tõttu 11.09.2020-23.09.2020 (tulekahjust teatamata jätmine) episoodis. 1 / 20 VTMS § 23 alusel Rahuldada menetlusaluse isiku KKT Oil OÜ kaitsja vandeadvokaat Rauno Ligi taotlus menetluskulude hüvitamiseks summas 7945,25 ( seitse tuhat üheksasada nelikümmend viis) eurot ja 25 senti. Hüvitada menetlusalusele isikule KKT Oil OÜ õigusabikulud summas 7945,25 ( seitse tuhat üheksasada nelikümmend viis) eurot ja 25 senti taotluses näidatud Advokaadibüroo Cobalt OÜ arveldusarvele EEXXX, riigi eelarve vahenditest. Edastada jõustunud kohtuotsuse ärakiri Rahandusministeeriumile menetluskulude hüvitamise osas täitmiseks. Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusaluse isikule KKT Oil OÜ, menetlusaluse isiku lepingulisele kaitsjale Rauno Ligi ja kohtuvälisele menetlejale Keskkonnaametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 28.09.
  2. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 21.09.
  3. Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 22.10.2022) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Keskkonnaamet koostas juriidilise isiku suhtes, KKT Oil OÜ, 15.02.2022 väärteoprotokolli, milles süüdistas menetlusalust isiku kolmes episoodis tööstusheite seaduse § 162 lg 2 järgi. Väärteoprotokoll on kohtutoimikus lk 18-
  4. Tegemist on keskkonnakompleksloa nõuete rikkumistega. Nõuete täitmist juriidilise isiku poolt füüsiliste isikute kaudu pidid tagama keskkonnaspetsialist A. K. (11.09.2020 kuni 23.09.2020 episood) ning juhatuse liige O. A. ( 23.09.2020 kuni 22.10.2020 ja 23.09.2020 kuni 02.09.2021 episoodides). Keskkonnaamet tegi 17.03.2022 üldmenetluses otsuse, millega karistas juriidilist isikut nimelt KKT Oil OÜ tööstusheite seaduse § 162 lg 2 järgi ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga summas 2600 eurot. Kohtuväline menetleja leidis, et kolmest episoodis on menetlusaluse isiku teod tõendatud ja tegude iseloomu ja raskust arvestades, samuti menetlusaluse isiku iseloomustavaid andmeid, on põhjendatud karistada minimaalselähedase rahatrahviga. Kõik kolm episoodi on tuletatud keskkonnakompleksloaga sätestatud nõuete rikkumistest ja on kvalifitseeritavad tööstusheite seaduse § 162 alusel. 2 / 20 Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Rauno Ligi esitas 01.04.2022 kohtule kaebuse üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale, milles palus tühistada menetlusaluse isiku suhtes tehtud otsus ja lõpetada väärteomenetlus koosseisu puudumise tõttu. Alternatiivselt taotles kaitsja, kui kohus ei nõustu menetluse lõpetamisega koosseisu puudumise tõttu, teha uus otsus ja vähendada karistust. Tõendite osas pidas kaitsja oluliseks tunnistaja A. K.i ülekuulamist. Põhjalik kaebus on kohtutoimikus lk 2-
  5. Kohus seda siin kohtuotsuse tekstis põhjalikult ei refereeri. Kohus märgib, et kaebuses on asjalikult arutatud juriidilise isiku vastutuse õiguslikud eeldused ja osutatud arvukalt vastavale kohtupraktikale. Muuhulgas on toodud kaitsja seisukohad ja faktide vastav analüüs, miks kaitsja leiab, et juriidilisele isikule esitatud süüdistus ei ole õige – sest teo toimepannud füüsiline isik O. A. ei ole jätnud midagi tegemata seoses esitatud süüdistusega, milleks ta oleks õigusaktiga kohustatud. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Käesolevas kohtuasjas on üheks oluliseks õigusküsimuseks juriidilise isiku kriminaalõiguslikku vastutuse võimalused ja alused. Seda on oma kaebuses kaitse põhjalikult analüüsinud, esile toonud kohtupraktika ja selgitanud, miks kaitse arvates ei ole juriidilise isiku vastutus antud väärteoasjas võimalik. Algul peab kohus vajalikuks juhtida tähelepanu mõnedele õiguslikele aspektidele ja väljendada kohtu arvamust teatud küsimustes. Kohus märgib eeskätt, et sügavalt ekslik on kohtuvälise menetleja kohtuvaidlustes väljendatud seisukoht, et juriidiline isik kannab karistusõiguslikku vastutust süütegude eest automaatselt ja seda juba seetõttu, et on olemas üldõigusnorm, millega on kehtestatud juriidilise isiku vastutus juriidilise isiku tegevuse eest teatud valdkonnas, olgu selleks keskkonnakaitse. Kohtuväline menetleja, Keskkonnaamet, on karistusotsuses osutanud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 22-1: „§
  6. Juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja ja pädeva esindaja kohustused Juriidilise isiku organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on kohustatud korraldama esindatava käesolevast seadusest, jäätmeseadusest, veeseadusest, atmosfääriõhu kaitse seadusest, maapõueseadusest, kiirgusseadusest, looduskaitseseadusest, metsaseadusest, kalapüügiseadusest, jahiseadusest, tööstusheite seadusest, keskkonnatasude seadusest ja keskkonnavastutuse seadusest ning nende seadustega reguleeritavate valdkondade Euroopa Liidu määrustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ja täieliku täitmise.“ Kohus peab märkima, et ülalnäidatud õigusnorm sätestab juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja üldhoolsuskohustuse loetletud valdkondades, kuid ei loo alust karistusõiguslikuks vastutuseks. Nimetatud seaduse § 22-1 õigusnormi tuleb kohaldada koostoimes karistusõiguslikku vastutust reguleeritavate õigusnormidega. Igal juhul, juriidilise isiku vastutus on võimalik arvestades KarS § 14 lg 1sätestatut. 3 / 20 Algul tuletab kohus meelde menetlusosalistele kohtupraktikas väljendatud seisukohti, millel baseerub juriidilise isiku vastutus ja vastutusele vastuvõtmiseks millised tingimused peavad olema täidetud. Lühidalt selgitab kohus, et tuleb välja selgitada, kas ja mis tegu on toime pandud, kes füüsilistest isikutest on selle toime pannud, kas ta on juriidilise isiku organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kas ta on tegutsenud äriühingu huvides ( KarS § 14 lg 1). Kohus selgitab, tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale, et selliseks füüsiliseks isikuks ei ole alati ja automaatselt juhatuse liige. Lahend 4-16-5811 p 11 ja 12, milles Riigikohus tuletab meelde tegevusetusega toime pandud juriidilise isiku vastutuse aluseid: „…KarS § 14 lg 1 sätestab, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt näeb kõnealune omistamisnorm ette tuletatud (derivatiivse) vastutuse põhimõtte. See tähendab, et juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegevuse või tegevusetuse kaudu, sest juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab toimida üksnes füüsilise isiku kaudu. Juriidiline isik vastutab vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-7-04, p 10,
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-66-14, p 6 ja
  11. märtsi
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27). … Kuna tegevusetusdeliktide objektiivne koosseis nõuab muu hulgas tegutsemiskohustuse tuvastamist ja isikult nõutava teo konstrueerimist, tuleb ka KarS § 14 lg-s 1 sätestatud isiku tegevusetuse koosseisupärasuse hindamisel näidata, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul, ja seda, milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. detsembri
  14. a otsus asjas nr 3-1-1-84-07, p 8;
  15. septembri
  16. a otsus asjas nr 3-1-1-43-08, p 9 ja otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 28). Tuleb aga silmas pidada, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta (otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 38 koos edasiste viidetega). Seega juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 39). Nii on avalikus õiguses norme, mis panevad juhatuse liikmele kohustuse tegutseda, tagamaks juriidilise isiku teatud kohustuse täitmine. Näiteks tuleneb selline norm maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-st 1, mis mh võimaldab karistada MKS § 1531, § 154 või KarS § 3891 järgi juhatuse liiget, kes jätab juriidilise isiku maksudeklaratsiooni esitamata, samuti nõuda juhatuse liikmelt MKS §-s 40 või 41 sätestatud alusel vastutusotsusega (MKS § 96) juriidilise isiku maksuvõla tasumist (otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 39).“ Samad põhimõtted on kinnitatud hilisemas lahendis. Riigikohtu lahend 1-18-9594/31 p 9: „…Tegevusetusdeliktide puhul tuleb mh näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli konkreetsel füüsilisel isikul, ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. märtsi
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 28). 4 / 20 Juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta, v.a kui õigusnormiga on pandud tegutsemiskohustus juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (samas, p-d 38 ja 39). …“ Kuigi nimetatud lahendite faktoloogiline kontekst on käesolevast kohtuasjast erinev, siiski omab kohtu arvates tähtsust lahendis väljendatud seisukoht, et reeglina juriidiline isik ja juhatuse liige ei ole üks ja sama juriidilise isiku kohustusi kandev isik. Kohtuväline menetleja on kohtuvaidlustes osutanud maksukorralduse seaduse normile, väites, et keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 22-1 sätestatut tuleb tõlgendada sarnaselt MKSga, mis annabki reeglina aluse arvata, et teo toimepanijaks on seaduse alusel just juhatuse liige, kohtutoimik 129 pöördel ( kohtuistungi protokollis on tehniline viga, ilmselt peab olema mitte MKS § 81 vaid § 8, mis näebki ette juhatuse liikme tegutsemiskohustust). Kohus vastab sellele, et kohtupraktikas on sellele varem levinud seisukohale tähelepanu pööratud ja kohtulik seisukoht on juba ammu väljendatud. Riigikohtu lahend 3-1-1-84-16 p 39: „Ka avalikus õiguses on norme, mis panevad juhatuse liikmele kolmanda isiku, näiteks riigi ees isikliku kohustuse tegutseda, tagamaks juriidilise isiku teatud kohustuse täitmine. Näiteks tuleneb selline norm maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-st 1, mis mh võimaldab karistada MKS § 1531, § 154 või KarS § 3891 järgi juhatuse liiget, kes jätab juriidilise isiku maksudeklaratsiooni esitamata, samuti nõuda juhatuse liikmelt MKS §-s 40 või 41 sätestatud alusel vastutusotsusega (MKS § 96) juriidilise isiku maksuvõla tasumist. Üldjuhul ei tähenda juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine aga seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikmel võib juriidilise isiku sisemisest tööjaotusest või selle puudumisest tulenevalt olla juriidilise isiku siseselt kohustus korraldada juriidilise isiku mingi tegutsemiskohustuse täitmine. Märgitust ei saa aga veel järeldada, et kõnealune tegutsemiskohustus laieneb juhatuse liikmele ka välissuhtes ja et ta vastutab selle kohustuse rikkumise korral koos juriidilise isikuga. …“ Kohus märgib, et järeldused ülalnäidatud küsimuste kohta tuleb rajada tõsiseltvõetavatele tõenditele ( KrMS § 60 lg 1). Väga oluline kohtu arvates järgmine lahend, sest selles on arutatud keskkonnaalases valdkonnas toimepandud tegu ( jäätmekäitlus). Lahendis on osutatud ühe valdkonna, majanduse, seadustiku üldosa seadusele, millega on sätestatud üldhoolsuskohustus, ja rõhutatud, et sellise sätte alusel karistusõiguslikku vastutust tuletada ei saa, sest valdkonna konkreetne seadus, jäätmeseadus, ei sätesta juhatuse liikmele konkreetset tegutsemiskohustust. Kohus peab vajalikuks tsiteerida: Lahendis 4-16-5811 p 15 rõhutas Riigikohus järgmist: „Kuna juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustused ei ole samastatavad, ei saa MTÜ Eesti Elektroonikaromu tegutsemiskohustusest automaatselt järeldada, et ka tema juhatuse liikmel oli vastav isiklik kohustus, vaid see nõuab eraldi õiguslikku alust (vt otsuse p 0). JäätS § 23 lg 3 ja § 26 lg 9 ls 2 oma koosmõjus panevad vastava kohustuse vaid juriidilisele isikule. Samuti ei ole jäätmeseaduses sätet, mis sarnaselt MKS §-ga 8 paneks juriidilise isiku seaduslikule esindajale kohustuse korraldada esindatava kohustuste täitmine. Sellist karistusõiguslikku vastutust loovat tegutsemiskohustust ei saa üldjuhul tuletada ka ettevõtja üldisest hoolsuskohustusest (majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 29). Sellisel viisil tegutsemiskohustuse tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud kehtestada regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku 5 / 20 esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (MKS § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest.“ Maakohus kontrollis tööstusheite seaduse norme ( mille alusel soovitakse juriidilist isikut karistada) ega tuvastanud, et selle seaduse alusel oleks juhatuse liikmele isiklikult pandud juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiline kohustus korraldada esindatava, ehk juriidilise isiku, kohustuse täitmine. Olukord on täpselt samasugune, nagu jäätmeseaduse puhul ülalmainitud lahendis. Tööstusheite seadus kasutab valdkonnaspetsiifiliste kohustuste kirjeldamisel definitsiooni käitaja. Sama seaduse § 25 lg 1 sätestab, et „Käitaja ei tohi ilma kompleksloata tegutseda tegevusvaldkonnas, milles tegutsemiseks on käesoleva seaduse § 19 kohaselt nõutav kompleksluba.“ Seega konkreetne kohustus, kompleksloa täitmise kohustus on käitajal, mitte juhatuse liikmel. Sama seaduse § 6 lg 3 kohaselt: Käitaja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes valdab või käitab käitist, põletusseadet, jäätmepõletus- või koospõletustehast või selle osa või kellele on antud otsustusõigus käitise, tehase või seadme tehnilise toimimise suhtes. Grammatiliselt on seadusest selge, et käitaja on juriidiline isik, sest on ilmne, et juhatuse liige isiklikult ei valda ega käita käitist, põletusseadet, jäätmepõletustehast vms. Oluline, et keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 22-1 (millele osutab kohtuväline menetleja kui juriidilise isiku vastutuse alusele) puudutab juriidilise isiku esindaja hoolsuskohustust seoses muuhulgas jäätmeseaduse (vt ülalnäidatud Riigikohtu lahend 4-16-5811, mis puudutaski jäätmeseadust) ja tööstusheite seadusega (ja veel seoses tervet hulka seadustega). Riigikohus rõhutas 4-16-5811 lahendis, et vastavat hoolsuskohustust ei ole jäätmeseadusega kehtestatud ja sel juhul juhatuse liige automaatselt ei vastuta rikkumise eest, mis on toime pandud juriidilise isiku poolt. Ja teiselt poolt, rõhutas Riigikohus, et üldisest hoolsuskohustusest ei saa tuletada karistusõiguslikku vastutust ega tegutsemiskohustust (osutades majandustegevuse seadustiku üldosa seadusele § 29). Maakohus praegu näebki käesolevas kohtuasjas sarnast olukorda, et kohtuväline menetleja püüab tuletada automaatset juhatuse liikme karistusõiguslikku vastutust, tuginedes üksnes üldisele hoolsuskohustusele, mis on kehtestatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 22-1 normiga. Kohus leiab, et selline lähenemine on ebaõige ja on vastuolus kohtupraktikaga. Kuigi 4-16-5811 lahend oli tehtud 17.11.2017.a , keskkonnaamet ikka osutab endiselt juhatuse liikme üldisele hoolsuskohustusele kui juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse alusele, asudes kindlalt kohtupraktikaga vastuolus olevale seisukohale. Kohus märgib, et ka viimaste aastate kohtupraktika selles küsimuses ei ole muutunud, vaid vastupidi sai veelgi kinnituse, Riigikohtu lahend 4-20-
  19. Selles lahendis on analüüsitud metsanduse valdkonnas toimepandud rikkumist ja jällegi rõhutatud, et juriidilise isiku kohustused ei ole juhatuse liikme kohustustega samastatavad ja üldhoolsuskohustuse olemasolu ei tähenda, et tuleb lugeda, et just juhatuse liige on see isik, kes süülise teo toime pannud. Kohus toob tsitaati: „
  20. Riigikohus on varem korduvalt selgitanud, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ning üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta. Juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleks isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liige. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  21. märtsi
  22. a otsus nr 4-17-3766/25, p 15;
  23. novembri
  24. a otsus nr 4-16-5811/27, p 12 ning
  25. märtsi
  26. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p-d 38 ja 39). Metsaseadus ei näe ette, et juriidilisest isikust raieõiguse võõrandaja juhatuse liikmel oleks isiklik kohustus tõendada võõrandamistehingu tegemisel raieõiguse olemasolu. 6 / 20
  27. Sellist karistusõiguslikku vastutust loovat tegutsemiskohustust ei saa üldjuhul tuletada ka ettevõtja üldisest hoolsuskohustusest. Tegutsemiskohustuse selline tuletamine oleks vastuolus karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Kui seadusandja on teatud erivaldkondades (nt maksuõigus) otsustanud luua regulatsiooni, mis paneb juriidilise isiku esindajale selgesõnalise kohustuse korraldada juriidilise isiku valdkonnaspetsiifiliste kohustuste täitmine (vt nt maksukorralduse seaduse § 8), ei saa teistes erivaldkondades asuda analoogset kohustust tuletama abstraktsest üleüldisest hoolsuskohustusest. (Vt viidatud otsus nr 4-16-5811/27, p 15.) Eeltoodu tõttu on maakohus asjakohatult tuginenud äriseadustiku § 180 lg-le 1 (juhatus on osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut). Ühtlasi on tarbetu esimese astme kohtu arutlus juriidilise isiku vastutuse eelduste üle, sest väärteoetteheide on tehtud ainult füüsilisele isikule MS. M..“ Võimalikule vastuväitele, et kohtuväline ju ei karistanud juhatuse liiget, vaid juriidilist isikut, ja juhatuse liige on süüdistuses mainitud niivõrd kuivõrd on ta juriidilise isiku esindaja, tuletab kohus kohtuvälise menetlejale veel korra meelde, et tuvastada tuleb just see õige füüsiline isik, kelle kaudu on juriidiline isik teo toime pannud ja füüsilise isiku tegevuses peab esinema kõik süüteo koosseisupärased elemendid, peavad puuduma õigusvastasust välistavad asjaolud ja füüsilise isiku tegevus peab olema süüline KarS § 32 mõttes. See on juriidilise isiku vastutuse võtmise institutsiooni baaskivi, mille olemus näitamisest on kohus oma käesoleva kohtuotsuse alustanud ( vt viide Riigikohtu lahendile 4-16-5811, pp 11 ja 12). Kohus peab vajalikuks osutada ka järgmisele aspektile. Keskkonnaseadustiku üldosa seadus jõustus ja hakkas kehtima 2011.a. Eelnõu 799 SE, lk 4: „Eelnõus sätestatakse ka käitaja põhikohustused. Ka nende allikas on Eesti põhiseaduse §-s 53 sätestatud üldine keskkonnaalane hoolsuskohustus. Lähtutakse põhimõttest, et igaühekohustustele lisaks tuleb eristada käitaja kohustusi, mis seonduvad käitise tegevusega ja kohustavad käitajat vältima keskkonnaohtu ja rakendama ettevaatusabinõusid keskkonnariski vähendamiseks. Käitaja hoolsuskohustuse näol on tegemist nn asjatundja hoolsusega. Neid kohustusi tuleb täita mõistlikkuse põhimõtet arvestades. Tegemist on normatiivse ettevaatuse sõnastamisega keskkonnaseadustikus.“ Samas seletuskirjas lk 28 on märgitud: „Käitaja üldiste kohustuste järgimata jätmise eest ei saa kehtestada väärteo- või kriminaalkaristusi. Kindlasti on nende kohustuste täitmata jätmisel õiguslikud tagajärjed keskkonnavastutuse ja tsiviilvastutuse kohaldamisel, aga eelkõige on need rakendatavad keskkonnakaitseloa menetluses. Nende kohustuste täitmise tagamine on üks keskkonnakaitseloa andmise eeldus ja loa tingimuste määramise alus. Nende kohustuste täitmata jätmine saab olla üheks aluseks loa tingimuste muutmisel või loa kehtetuks tunnistamisel.“ Seletuskirjast on võimalik aru saada, et seaduseandja soov oli piisavalt selge, et keskkonnaseadustiku üldosa seadusega üldise keskkonnaalase hoolsuskohustuse sätestamine ei loo alust isiku väärteo- ja kriminaalkaristuseks. Sama keskkonnaseadustiku üldosa seadus oli muudetud alates 01.10.2019 veeseaduse seaduse vastuvõtmisega
  28. a (nn „kobarseadus“). Veeseaduse-1 2.jao §-s 290 on muuhulgas keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 22-1 kehtestamine. Kohus püüdis tutvuda selle kobarseaduse eelnõuga - Riigiteatajas avalikult on menetlusteave alla kättesaadav üksnes selle seaduse menetluskäik, kuid mitte seletuskirjad. Seega jääb kohtule teadmata, milline oli seaduseandja tegelik soov ja eesmärk keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmisel ja selle § 22-1 kehtestamisel. Kas sooviti laiendada tsiviilvastutuse (millest on 799 SE eelnõu lk 4 märgitud) võimalust ka juhatuse liikmele (see oleks kohtu arvates loogiline)? Samas arvestades keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eelnõu 799 SE sisu ( millele on kohus osutanud), on maakohus kindel, et muutmise eesmärgiks ei saanud olla taganeda põhimõtteliselt varasemalt eesmärgist 7 / 20 (üldhoolsuskohustuse sätestamine) ja minna üle eesmärgipärasele süüteo eest karistusõiguslikku vastutust loovale regulatsioonile. Leheküljel www.koda.ee on vabalt leitav ülalmainitud veeseaduse seletuskiri, mille lk 45 sätestab, mis ja miks peaks olema muudetud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses seoses veeseaduse vastuvõtmisega: „Keskkonnaseadustiku üldosaseaduse (KeÜS)§ 37 täiendatakse sättega, mis täpsustab riigi või KOV omandis oleva veekogu kasutamise piiramist. See ei ole uus säte, kuna seadusandja tahe on olnud algusest peale selline, et veekogu on maatüki osa ja veekogu kasutamise piiramine käib analoogiliselt. Praktikas on antud sellest erinevaid tõlgendusi ja selle vältimiseks täpsustatakse seadust. KeÜsi täiendatakse paragrahviga 391, mis on ülevõetud kehtivast veeseadusest (VeeS § 10 lõiked 4 ja
  29. Säte käsitleb olukordi, kus kallasrada puudub „ Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 22-1 regulatsiooni vastuvõtmise vajadusest seoses veeseadusega ei ole seletuskirjas sõnagi. Juriidilise isiku vastutuse võimaluste seas on ka järgmine. Loodud on kohtupraktika, milles on märgitud, et juhatuse liige võid siiski vastutada karistusõiguslikult ka juhul, kui tegelikult koosseisupärase teo on toime pannud tavatöötaja. Nimelt. Riigikohtu lahendis 4-16-6493/27 on rõhutatud, et põhimõtteliselt on juriidilise isiku vastutus on võimalik, kui teo on toime pannud tavatöötaja organi käsul-korraldusel või heakskiidul (nimetatud asja konkreetses kontekstis käsitleti lahendis juhatuse liikme tegematajätmisi ehk tegevusetusega toimepandud tegu, hoolsuskohustuse rikkumist). Maakohtu arvates on kohtupraktika mõte siinjuures see, et juhatuse liige ei peagi isiklikult jätma mingi muu juhtiv- või tavatöötaja pädevuses oleva tegu (näiteks lülitama välja valjusti mängivat muusikat kohvikus või sekkuda pidevseirejaama moderniseerimise protsessi), piisav võib olla, kui juhatuse liige kiidab tegemata jätmise heaks. Kohus leiab, et ka käesolevas asjas on juriidilise isiku juhatuse liikmele O. A.ile kui füüsilisele isikule ( süüdistus kahes episoodis) etteheidetud tegu seisneb tegevusetuses – ta pidi jälgima kompleksloa nõudeid ja korraldama ümber mahutite rajamise, samuti pakkuma pidevmõõteseadme töösse võtmise tähtaja, arvestama ja täpsemini uurima seadme paigaldamise tingimusi, aga jättis selle tegemata ( nii on kohtuvälise menetleja otsuses), ehk juhatuse liige rikkus oma hoolsuskohustust. Kohus tsiteerib siin pikemalt, kuna tsiteeritava lahendi mõttekäik on kohtu arvates käesolevale kohtuasjale väga sobilik. Sisuliselt ju heidetakse juriidilisele isikule juhatuse liikme kaudu seda, et suurema ettevõtte konkreetne juhatuse liige jättis tegemata kompleksloa keskkonnakaitseliste nõuete täitmise (tsiteeritavas lahendis jättis juhatuse liige tegemata kohviku töö nõuetekohast korraldamist korrakaitsenõuete täitmisel). „
  30. Järgmisena käsitleb kolleegium kaitsja kassatsiooni väidet, et väärteomenetluses ei ole nõuetekohaselt tuvastatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, muu hulgas heidetakse juriidilisele isikule ette tegevust - öörahu rikkumist valju muusikaga - ja juriidilise isiku juhatuse liikmele tegevusetust - kohviku töö nõuetekohast korraldamata jätmist. Samuti ei ole tuvastatud konkreetne füüsiline isik, kes müra tekitas. .9.
  31. Väärteoprotokolli kohaselt pani P OÜ-le omistatava teo toime juriidilise isiku juhatuse liige P. M. (O). Seega tuleb KarS § 14 lg-st 1 lähtudes kõigepealt kontrollida, kas tema teos esinevad kõik menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo tunnused (vt näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  32. märtsi
  33. a otsuse nr 3-1-1-84-16, p 27). 9.
  34. Kohtupraktika kohaselt saab juriidilist isikut karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  35. oktoobri
  36. a otsus asjas nr 3-1-1-88-12, p 7). Sellisel juhul tuleb väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses isikuliselt nimetada vähemalt see organi liige, 8 / 20 juhtivtöötaja või pädev esindaja, kelle korraldusel või heakskiidul koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on juriidilise isiku huvides toime pandud (viidatud otsuse p 7). Kooskõlas eelmärgituga on organi liikme või juhtivtöötaja korraldusel toime pandud tegu omistatav KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule ka näiteks siis, kui korraldust täitnud tavatöötaja - või ka teine organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja - pole tuvastatav, ei täitnud süüteo subjektiivset koosseisu või tegutses mittesüüliselt (nt vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes). Juriidilise isiku karistamiseks piisab sellisel juhul sellest, kui korralduse andja ise täitis seda tehes subjektiivse koosseisu ja käitus õigusvastaselt ning süüliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. detsembri
  38. a otsus asjas nr 3-1-1-90-14, p 38). 9.
  39. Seega ei välista ka praegusel juhul kohvikus Komeet korraldatud peol vahetult selle käigus muusika mängimise ja müra vältimise eest vastutanud tavatöötaja(te) tuvastamata jätmine iseenesest Plusprisma OÜ vastutust korrakaitseseaduse nõuete rikkumise eest, kui on tuvastatud juriidilise isiku juhatuse liige, kes korraldas või kiitis heaks kohviku ruumides, sealhulgas selle terrassil, peo toimumise. 9.
  40. Kolleegium nõustub, et praeguses asjas on väärteoprotokolli osa, mis kirjeldab füüsilise isiku P. M. (O) tegu, sõnastatud ebaõnnestunult, sest talle etteheidetavat käitumist on võimalik mõista nii tegevuse kui ka tegevusetusena. Siiski nähtub väärteoprotokollist, et füüsilisele isikule on ette heidetud toitlustusettevõtte tegevuse korraldamist viisil, mis ei vastanud korrakaitseseaduse nõuetele, väljendudes konkreetsel juhul teiste isikute rahu häirinud peo toimumises. Kuigi vajalike meetmete puudulikkus võib seisneda osaliselt nii vastutava isiku tegevuses kui ka tegevusetuses, on teo raskuspunkt siiski teiste isikute rahu häiriva peo korraldamise lubamisel või heakskiitmisel kui tegevusel. Maakohtu otsusest nähtub muu hulgas, et P. M. (O) tegeles vahetult kohvikus korraldatavate pidude jaoks vajaliku heliaparatuuri tellimise ja müra mõõtmisega ning oli teadlik nii peo toimumisest kui ka naabruskonna elanike varasematest kaebustest. Kolleegiumi hinnangul oli väärteoprotokollis esitatud etteheide seega piisavalt selge kaitseõiguse tagamiseks. 9.
  41. Kaitsja kassatsioonis leitakse sedagi, et isik ei pannud tegu toime hooletusest, kuna võttis eelnevalt tarvitusele meetmeid, mis pidanuks välistama müra häirivuse. Kolleegium märgib, et vastutus ettevaatamatu ehk hooletusest toimepandud teo eest on võimalik juhul, kui isik ei tea koosseisule vastavat asjaolu, kuid oleks pidanud seda ette nägema tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral. Hoolsuskohustuse sisu sõltub konkreetse rikkumise asjaoludest. Kassatsioonis asutakse seisukohale, et juhatuse liikme hoolsuskohustus oli täidetud mõõtmise korraldamisega ja heliaparatuuri lukustamisega mõõtetulemustest lähtuvalt. Samas on väärteoasjas tuvastatud, et mõõtmist ei tehtud ajal, mil pidu toimus, ega üldse öisel ajal. Müra häirivus õhtusel ja öisel ajal võib olla oluliselt erinev. Arvestada tuleb, et heli levik väljapoole meelelahutusasutuse territooriumi ja sellest tulenevalt teiste isikute rahu võimalik häirimine on terrassil toimuva peo puhul ilmne. Seega ei veendunud P. M. (O) peo korraldamise heakskiitmisel selles, et teiste isikute häirimine oli välistatud. Eeltoodust tulenevalt ei olnud täidetud kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise kriteeriumid, mistõttu nõustub kolleegium maakohtu tõdemusega, et tegu on toime pandud hooletusest.“ Kohus märgib, et loomulikult väikese kohviku nõuetekohase töö korraldamise hoolsuskohustus ei ole oma mahust võrreldav sellise keskkonnariski kandva suure ettevõtte, milline on KKT Oil OÜ, juhatuse liikme hoolsuskohustustega,. Seoses sellega on kohtupraktikas märgitud, et ettevõtte sees tööülesannete jaotus on oluline faktiline asjaolu, mis peab olema välja selgitatud. Ja vähe, et välja selgitatud, vaid seda tuleb näidata süüdistuses. Lahendis 3-1-1-43-08 on Riigikohus rõhutanud tööülesannete jaotuse tähtsust: „9.2 Kolleegium märgib, et tööülesannete jaotus (või selle puudumine) juhatuse liikmete vahel on väärteoasja lahendamiseks oluline faktiline asjaolu, mis tuleb märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  42. mai
  43. a otsus kriminaalasjas 9 / 20 nr 3-1-1-137-04 - RT III 2005, 18, 184, p 19.) Karistusõiguses kehtiva individuaalvastutuse põhimõtte järgimiseks on tähtis, et juriidilise isiku vastutusele võtmisel selgitataks välja isik, kes vastutab konkreetse kohustuse täitmise eest. Selleks võib juhatuse liikme kõrval olla ka muu juhtivtöötaja (alates
  44. juulist 2008 kehtivas KarS § 14 sõnastuses võib selleks olla ka äriühingu pädev esindaja). Seega tuleb kindlaks teha ka seda, kuidas olid asjassepuutuvad ülesanded jagatud juhatuse liikmete ja teiste töötajate vahel, mis võimaldab anda hinnangut menetlusalusele isikule etteheidetavale teole. Vastasel juhul oleks juriidilise isiku vastutuse kindlakstegemisel tegevusetusdeliktide puhul alati võimalik viidata sellele, et äriühingu kohustuste täitmise eest vastutab tema juhatus ja sellega ka piirduda.“ Kohus märgib, et käesoleva väärteoasja puhul ei ole süüdistuses märgitud, millise tööjaotuse alusel on juriidilises isikus valdkonnad kas jagatud ja kui jagatud, kuidas ja kes on füüsilistest isikutest vastavalt tööjaotusele keskkonnaküsimustega tegelev(ad) isik(ud). Ja lahendis 4-17-1195/22 rõhutas Riigikohus taas, et tööülesannete jaotus on oluline faktiline asjaolu ja kuulub väljaselgitamisele, rõhutades samas, et kuna mitmed seadused näevad ette konkreetse kohustuse, nimelt maksudeklaratsiooni esitamise kohustuse ( mitte aga üldhoolsuskohustuse) just juhatuse liikmel, sel juhul maksudeklaratsiooni esitamise jätmise eest vastutavad kõik juhatuse liikmed (olgu neid 2 või rohkem), sõltumata sellest milline oli nendevaheline tööjaotus. „
  45. Vaidlust ei ole selles, et B OÜ jättis esitamata
  46. a juuli, augusti, septembri ja oktoobri käibedeklaratsioonid. Samuti ei ole vaidlustatud asjaolu, et sel perioodil oli osaühingul kaks juhatuse liiget, sh menetlusalune isik. Küsimuse all on juhatuse liikmete tööülesannete jaotuse karistusõiguslik tähendus. Maakohus asus seisukohale, et juhatuse liikmete tööjaotus ei ole oluline: kui äriühingu juhatus jätab täitmata seadusest tuleneva kohustuse, vastutavad selle eest kõik juhatuse liikmed. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Juhatuse liikmete karistusõiguslikku vastutust ei saa automaatselt tuletada vaid asjaolust, et juhatus on jätnud teatud kohustuse täitmata. Nimelt tulenevalt individuaalvastutuse põhimõttest eeldab ka juhatuse liikme karistusõiguslikule vastutusele võtmine tema teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süü tuvastamist (KarS § 2 lg 2).
  47. Kui juhatuse liikmele heidetakse MKS § 154 lg 1 järgi ette maksudeklaratsioonide esitamata jätmist, s.o tegevusetust, tuleb isiku vastutuse küsimus lahendada, tuginedes tegevusetusdelikti lahendusskeemile. Tegevusetusdelikti objektiivses koosseisus tuleb esmalt ära näidata isiku tegutsemiskohustuse alus. Osaühingu käibedeklaratsioonide esitamise korraldamise kohustus on MKS § 8 lg 1, käibemaksuseaduse (KMS) § 3 lg 1 ja § 24 lg 2 p 1, äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 ja § 183 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 34 lg 1 kohaselt osaühingu juhatuse liikmetel. Kuna kohustatud isikud ei saa omavahelise sisemise kokkuleppega vabastada mõnda kohustatud isikut seadusest tulenevast kohustusest, ei mõjuta ka juhatuse liikmete sisemise tööjaotuse kokkulepe seadusest tuleneva kohustuse kehtivust. Nii on kõik juhatuse liikmed - sõltumata võimalikust tööjaotusest - kohustatud korraldama käibedeklaratsioonide nõuetekohast esitamist.“ Tööstusheite seadus ei näe ette sellist valdkonnapõhist tegutsemiskohustust juhatuse liikmele, mille kohaselt oleks juhatuse liige pidanud igal juhul isiklikult tegutsema kompleksloa konkreetse nõude täitmise eesmärgil. Kohus möönab, et ülalnäidatud analüüs ja tsitaadid koormab kohtuotsuse teksti, samas soovib kohus selgitada kohtuvälise menetlejale, Keskkonnaametile, millised tõekspidamised on kohtupraktikas juriidilise isiku vastutusele võtmise küsimuses välja kujunenud ja aktsepteeritavad. 10 / 20 Nüüd kohus näitab, millised tõendid on igaühes episoodis uuritud ja millised faktilised asjaolud on kohtuliku arutamise käigus tuvastatud, analüüsib neid kogumis ja annab tuvastatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu. Esimene episood. Mahutite ümbritsemise tegemata jätmine. Juriidilisele isikule, KKT Oil OÜ, on süüdistus esitatud kokkuvõtlikult selles, et nimetatud äriühingu juhatuse liige O. A. ei taganud ajavahemikus 23.09.2020 kuni 22.10.2020, et põlevkivi hoidmise mahutid oleksid lekete vältimiseks ümbritsetud piirdega takistamaks mahutitest väljavoolavate vedelike laialivalgumist, kuigi juriidilise isiku vastav kohustus on ette nähtud kompleksloa L.KKL.IV-171223 tabelis 5 lahtris „materjalide ladustamine ning käitlemine“, milles on viide PVT nr 9 loetletud meetmetele, seehulgas maapealsete mahutoite ümbritsemine piirdega. Kolmpleksloaga kehtestatud kohustus on õiguslikult tuletatav veeseaduse §-st 142 ja keskkonnaministri määruse §-st 42, millega on sätestatud jätkuvalt PVT nr 9 nõue. Juhatuse liige O. A. oleks pidanud jälgima kolmpeksloas sätestatud nõuete täitmist ja korraldama ümber mahutite piirete rajamise, rakendades lekete vältimise ja vähendamise meetmeid, mis on näidatud viidatud määruses. Kohus märgib, et KarS § 81 lg 3,4 alusel aegub väärtegu alates teo lõppemisest 2 aasta möödumisel ehk 22.10.2020 lõppenud tegu aegub 22.10.
  48. Aegumine on absoluutne menetluslik takistus ja 22.10.2022 (alates käesoleva kohtuotsuse tegemisest ühe kuu möödumisel) kuulub menetlus selles episoodis lõpetamisele seoses teo aegumisega. Kuna käesolevas kohtuasjas tehakse otsus teatavaks 21.09.2022 ( ehk kuu enne väärteo aegumist, analüüsib kohus selle episoodi asjaolusid ka sisuliselt. Käesolevas kohtuasjas ei tekkinud vaidlust, et KKT Oil OÜ puhul on tegemist ettevõttega, mis tegutseb suure keskkonnaohtlikkusega valdkonnas, kolmpeksluba on nõutav ning kompleksloaga on ette nähtud mahutite ümbritsemine lekete vältimiseks. Vaidlust ei ole ka faktis, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas ei olnud süüdistuses märgitud kaks mahutit piirdega ümbritsetud. Tööstusheite seaduse § 162 näeb ette vastutust kompleksloa nõuete rikkumiste eest. Seega tõendite uurimisel on vaja välja selgitada ja tuvastada, kas ja kes on füüsilisena isikuna teo toime pannud, ehk oleks kohustatud õiguslikult tegutsema ehk korraldama mahutite ümbritsemist, kuid rikkus hoolsuskohustust, jättis kohustuse täitmata – ei korraldanud 23.09.2020 kuni 22.10.2020 mahutite piiretega ümbritsemist. PVT- see on väärteotoimikus lk 15-23 olev dokument, vormistatud keskkonnaministri käskkirjaga, mille pealkiri on: järeldused Eesti põlevkivi tootmise parima võimaliku tehnika kirjelduse põhjal. PVT 9 näeb ette mahutite ümbritsemist piirdega leke takistamiseks, lk 18 pöördel. Kohus märgib, et ministri käskkirja korral ei ole tegemist õigusaktiga ( milleks on seadus või valdkonna ministri seaduse alusel väljaantud määrus, samuti Vabariigi Valitsuse määrus), mille alusel saaks isikut kohustada õiguslikult tegutsemiseks ja kohustuse mittetäiutmise korral karistada süüteo eest. LK 24-77 väärteotoimikus olev dokument, lubatud heitkoguste projekt, selle dokumendi tõenduslik tähendus käesolevas kohtuasjas jääb kohtule arusaamatuks, kuidas see võiks olla PVT 9 sätestatuga seotud. Kohtul puudub teadmine, milline võiks olla selle dokumendi väärteotoimikusse lisamise vajadus. Seda enam, et kohtuväline menetleja ise pole kordagi sellele tõendile osutanud ega selgitanud, mida soovitakse sellega tõendada. Kohus selle dokumendi sisu ei analüüsi. 11 / 20 Kohus siinjuures märgib, et õiguslik kohustus tegutseda ja ümbritseda mahuteid piirdega tuleneb õigusaktist. Keskkonnaministri määrus nr 42, vastu võetud 20.09.2010 „Naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse hoidla ehitamise ja kasutamise nõuded ning kuja täpsustatud ulatus“, selle § 5 lg 1 tõepoolest näeb ette aiaga ümbritsemist: „Suure ja keskmise hoidla peale-, maha-, ümberlaadimis- või tankimiskoht peab olema ümbritsetud aiaga ja olema betoneeritud või kaetud vett ja naftasaadusi, põlevkiviõli, selle saadusi või biokütust mitteläbilaskva inertse materjaliga.“ Sama näeb ette sama määruse § 4 lg 1: „Suure ja keskmise hoidla maapealsed mahutid peavad olema ümbritsetud piirdega, mis takistab piirde sisse jäävatest mahutitest väljavoolava naftasaaduse, põlevkiviõli, selle saaduse või biokütuse laialivalgumist.“ Seega juriidilise isiku tegutsemiskohustus määruses näidatud ainete mahutite piirdega ümbritsemiseks tuleneb ülalnäidatud õigusaktist. Keskkonnakompleksluba lk 88-129, selle tabel 5, toimik lk 93, lahtris „toodangu ladustamine ja hoidmine, laadimine autodele“ näeb ette maapealsete mahutite ümbritsemist piirdega. Seega, juhul kui süüdistuses näidatud mahutid ei olnud piirdega ümbritsetud, on tegemist kompleksloa nõuete rikkumisega, mis on kvalifitseeritav tööstusheite seaduse § 162 lg 1 või 2 alusel, seda aga juhul, kui tegemist on nimetatud määruse nr 42 § 4 lg 1 ja § 5 lg 1 loetletud kohtade ja mahutite puhul. Igasugune mahuti ei peagi õigusakti alusel olema ümbritsetud piirdega, vaid „suure ja keskmise hoidla peale-, maha-, ümberlaadimis- või tankimiskoht“ ja „suure ja keskmise hoidla maapealsed mahutid“. Süüdistuses on märgitud, et määruse järgi kvalifitseeruvad mahutid on dekanterid nr 1/1-1/2, settimise koonusmahuti nr 27 ja settimise koonusmahuti nr
  49. Kohus märgib, et ei ole alust arvata, et nimetatud mahutid kvalifitseeruvad automaatselt määruse nr 42 §§ 4 lg 1 ja 5 lg 1 alusel. Kohtule ei ole selles osas esitatud ühtki tõendit, samuti ei ole selle kohta kohtuväline menetleja kohtule mingitki visiooni esitanud. Määruse nr 42 § 12 sätestab, millised hoidlad on väikesed, keskmised ja suured: „
(1)Väikese hoidla kuja ulatus peab olema vähemalt 25 m.
(2)Keskmise hoidla kuja ulatus peab olema: 1) vähemalt 50 m, kui hoidla maht on kuni 1000 m³; 2) vähemalt 100 m, kui hoidla maht on üle 1000 m³.
(3)Suure hoidla kuja ulatus peab olema vähemalt 150 m.“ Süüdistuses näidatud hoidlate kuja ulatused ja hoidlate mahud ei ole kohtule teada ja vastavad tõendid ei ole kohtule esitatud. Seega ei ole kohtul alust arvata, et juriidilise isiku kohustuseks oleks vastavalt kompleksloale justnimelt süüdistuses märgitud mahutite piirdega ümbritsemine. Kui sellist õigusaktiga sätestatud kohustust ei ole, ei ole kompleksloa nõuded millegagi rikutud. Kompleksloa nõudega (tabel 5) on sätestatud kohustus ümbritseda piirdega maapealsed mahutid. Seda tuleb aga tõlgendada määruse nr 42 § 4 lg 1 ja § 5 lg 1 sätestatuga kooskõlas, ei ümbritsetud peavad olema mitte kõik hoidlate mahutid, vaid need, mis kvalifitseeruvad määruse nr 42 alusel. Kompleksluba tugineb õigusaktidele ja ainult selle loaga ei tohi luua isikule kohustusi ( mille täitmata eest oleks ettenähtav karistus), mis ei ole õigusaktidega sätestatud. Ühtlasi kohus märgib, et tööstusheite seaduse § 41 lg 2 näeb ette, milliseid andmeid sätestatakse kompleksloaga. Märkuse korras juhib kohus tähelepanu, et seadusest ei nähtu, et kompleksloaga oleks ette nähtud kehtestada kohustuslikus korras mitte ainult tööstusheite seaduse § 41 lg 1-1 12 / 20 õiguslikust kataloogist tulenevad materiaalsed meetmed vaid ka nende teostamise ( ehitamise, paigaldamise, soetamise, monteerimise vms) tähtajad. LK 130-144 väärteotoimikus on dokument saasteallikate LHK projekt, mille tõenduslik tähendus käesoleva kohtuasjas ei ole kohtule teada, samuti ei ole kohtuväline menetleja sellele dokumendile kui tõendile kordagi osutanud. Kohus selle dokumendi sisu ei analüüsi. Lk 151-156 väärteotoimikus on dokument, lisa tunnistaja ülekuulamisprotokollile, lubatud heitkoguste projekt, mille tõenduslik tähendus käesoleva kohtuasjas ei ole kohtule teada, samuti ei ole kohtuväline menetleja sellele dokumendile kui tõendile kordagi osutanud. Kohus selle dokumendi sisu ei analüüsi. Lk 157-161 2015.a kompleksloa muutmise korraldus. Kohus ei näe selles tõendusliku tähendust käesoleva kohtuasja lahendamisel. Seda enam, et kompleksloa tekst on tõendina väärteotoimikusse lisatud ja kohus sellele ka osutanud vajalikul määral. Lk 162-228 lubatud heitkoguste projekt, milles on kompleksloa tabelid. Kohus ei näe selles tõendusliku tähendust käesoleva kohtuasja lahendamisel. Seda enam, et kompleksloa tekst on tõendina väärteotoimikusse lisatud ja kohus sellele ka osutanud vajalikul määral. Lk 229-264 majandusaasta 2019 aruanne. Dokumendi tõenduslik tähendus ei ole kohtule arusaadav. Kohtuväline menetleja ei ole kordagi sellele osutanud. Kohus dokumenti ei analüüsi. Kuna süüdistuses näidatud mahutite puhul ei ole esitatud andmeid, et nende puhul oleks õigusaktiga kehtestatud nende ümbritsemise nõue, puudub vajadus analüüsida antud episoodis juriidilise isiku vastutuse aluseid. Samas peab kohus siiski vajalikuks juhtida tähelepanu teatud aspektidele. Käesolevas episoodis on tunnistajana kohtus ülekuulatud A. K. selgitas kohtutoimik lk 124-126, et kompleksloa nõuded on muutmata alates
  1. aastast. Seega arvestab iga pool, millised seaduse muudatused on ellu viidud ja tegutsevad vastavalt sellele. Viimasel kohtumisel keskkonnaametiga olid arutatud ja võetud protokollina kohustused keskkonnameetmete rakendamiseks mahutite osas, selle protokolli kohaselt olid määratud kokkuleppeliselt ka vastavad tähtajad. Mahutite kontroll, lekekindluse kontroll, need on tehnilise järelevalve ülesanded, keskkonnaspetsialistil sellega tegemisi ei ole. O. A. ei ole selle tootmisjaoskonnaga, millele kuuluvad dekanterid-mahutid, seotud. Kui toimus kohtumine keskkonnaametiga ja pandi paiku poolte kokkuleppel tähtajad, siis O. A. organiseeris tööd, mis olid seotud selle kokkulepetega – nimelt kuulutati konkurss välja, leiti vastav ettevõte, kes tegeles piirete rajamisega. See oli O. A.i ülesanne ja ta tegeles sellega võimalik ajavahemikus alates kevad 2020 kuni sügis
  2. Tööde tähtajaks oli kokkuleppe kohaselt määratud märts
  3. Kohtutoimik lk 30-31 on kaitsja poolt esitatud KKT Oil OÜ keskkonnajuhi ametijuhend, mille kohaselt on selleks juhiks H. P.ja tema tööülesannete hulka kuulub keskkonnalubade nõuete täitmise üle järelevalve teostamine ja keskkonnareostuste vältimise tegevuskava pideva täiustamine ja selle täitmise juhtimine. Kohus märgib, et nimetatud dokumendist selgub, et KKT Oil OÜ juhatuse liige, nimelt P.O., on juba
  4. aastal tegelenud küsimusega, kuidas korraldada ettevõttes keskkonnakaitsealaste küsimuste ja nõuete efektiine lahendamine ja täitmine, milleks oli määratud keskkonnajuht ja kindlaks tehtud tema konkreetsed ülesanded, muuhulgas keskkonnareostuste vältimise tegevusekava täitmine. 13 / 20 Kohtule ei ole selge, kui arvestada nimetatud dokumenti, milline tegu sel juhul oleks pidanud tegema konkreetselt O. A., mis tegu oli tema poolt jäetud tegemata ja millest tuleneks O. A.i kohustus tagada mis tahes mahutite piirete olemasolu. Kui vaadata väärteoprotokolli, ei ole seal märgitud, kuidas pidi O. A. tagama mahutite piirete valmimist, millise teo ta jättis tegemata ja millest tulenes tema selline konkreetne tegutsemiskohustus. Kui võtta arvesse A. K.i ütlusi, tuleneb nende sisust, et juhatuse liikme O. A.i ülesandeks vastavalt kokkuleppele oligi mahutite piirete ehituse protsessi korraldamine tähtajaga märts 2021, mis oligi tema poolt täitmisele võetud – konkurss korraldatud, ehitusettevõte leitud. Seega, A. K.i ütlustega on kinnitanud, et tegutsedes juhatuse liikme ülesandel, korraldas O. A. tema ülesandeks olnud mahutite piirete ehitamise protsessi käivitamist. Ei ole tuvastatud, et O. A. oleks jätnud ülesande täitmata. Rääkimata juba sellest, et kui piirete ehitamise tähtaeg on märts 2021, oleks ebaõige väita, et ta jättis midagi tegemata seisuga september-oktoober
  5. Kaitsja poolt on kohtule tõendina esitatud keskkonnaameti ja Kiviõli keemistööstuse 20.05.2020 koosoleku protokoll, kohtutoimik lk 32-37 ( esitatud toimikus 2 eksemplari, sisu on identne). Osalejate seas P. O. ja K. K.- juhatuse liikmed, A. K. - keskkonnaspetsialist, A. Z. - X keskkonnajuht. Koosoleku teema - kompleksloa muutmise taotluse protsess ja ettevõtte keskkonnaalaste probleemide lahendamine. Protokollis on märgitud, et vana RÕPS seadme mahutite ohjemeetmed, nimelt dekanterite paakide maapealsel alal kasutatakse õli mitteläbilaskvat katet, see ajutine kohaldatav meede takistab piirde sisse jäävatest mahutitest õli laialivalgumist, ehitustööd on tähtajaga 31.03.
  6. Kohus märgib, et tegemist on protokolliga, millest ei nähtu, et tegemist oleks pooltele siduva kokkuleppega. Samas ei nähtu, et keskkonnaamet oleks selle dokumentiga, muuhulgas seal pakutud tähtaegade ja töödega, arvestanud. Pigem on antud dokumendis põhjalikult sõnastatud ettevõtte keskkonnaalased küsimused ja probleemid seisuga mai 2020 ja ettevõtte ilmne soov oli informeerida keskkonnaametit ja näidata koostöövalmidust. Samas, kui alates mai 2020 kuni september 2020 ei ole keskkonnaamet väljendanud ühtegi vastuväidet, et ettevõtte loodud ajutine keskkonnakaitseline lahendus tegelikult ei sobi ega lubatud, tekib ka kohtul veendumus, et keskkonnaamet sellist lahendust tegelikult ka toetanud ja arvestanud piirete ehitamisega märtsis
  7. Seda enam, et keskkonnaameti positsioonist ei ole võimalik aru saada, millal ja millistel asjaoludel jõudis keskkonnaamet teadmisele, et just süüdistuses näidatud mahutid tegelikult kvalifitseeruvad mainitud keskkonnaministri määruse nr 42 järgi, et neile tuleb ehitada piirded. Ilmselt alates viimast kompleksloa muutmisest 2015 kuni september 2020 ( millal oli esitatud esimest korda vastav pretensioon järelevalve teostamise käigus) ei ole keskkonnaametil sellist teadmist olnud. Küll nähtub sellisest dokumendist, et keskkonnaalaste küsimustega tegelemine, muuhulgas mahutite ümbritsemise protsessi alustamine, tegevuste kontrollimine ja elluviimine, ei olnud O. A.i kui juhatuse liikme jooksvaks ülesandeks. Sellel koosolekul osalesid hoopis muud isikud, juhatuse poolt K.K. ja P. O.. Vastavalt tunnistaja A. K.i ütlustele, O. A.i ülesanne oli piisavalt selge piiratud – konkurssi korraldamine ja vastava ettevõtte leidmine, kes tegeleks ehitamisega, ja see ülesanne oli O. A.i poolt võetud täitmisele. Juhul, kui mai 2020 oli Keskkonnaameti poolt aktsepteeritav, et ettevõte võttis kasutusele ajutise lahenduse (õli mittelaskev kate mahutitele), ei olnud O. A.il ühtegi alust arvata, et septembris-oktoobris 2020 seda ajutist lahendust enam ei ole lubatud kasutada ja kohale peaksid olema ehitatud piirded septembriks 2020 mitte märts 2021, nagu oligi ettevõtte poolt planeeritud. 14 / 20 Kohus soovib juhtida kohtuvälise menetleja tähelepanu, et käesoleva kohtuasja esemeks olevat rikkumist pidi kohtuväline menetleja uurima, mitte ainult tuvastama piirete puudumise fakti järjekordse järelevalve teostamisel. Tuginedes esitatud süüdistuse tekstile, ei leia kohus, et juriidilisele isikule esitatud süüdistus oleks kohtuliku arutamise käigus kinnitamist leidnud. Ei ole tuvastatud, et O. A., tegutsedes juriidilise isiku huvides, oleks jätnud täitmata süüdistuses näidatud mahutite ümbritsemise tagamise kohustuse, milleks ta oleks kohustatud. Kohus tuvastas, et O. A.ile, lähtudes tööülesannete jaotusest, oli tööülesandeks tehtud mahutite piirete ehituse protsessi käivitamine – nimelt konkurssi läbiviimine ja ehitusettevõtte leidmine, mille täitmisele O. A. asus ja tegeles sellega- alates mai 2020 kuni september 2020 korraldas konkurssi ja leidis ehitusettevõtte. O. A.i teo osas on ainukeseks tõendiks tunnistaja K.i ütlused, mida ei vaidlusta menetlusalune isik ega ka kohtuväline menetleja millegagi ümber lükanud. Mai 2020 koosoleku protokolliga on tunnistaja K.i ütlused kinnitatud vähemalt selles osas, et O. A.il oli, lähtudes tööülesannete jaotamisest, mahutite piirete küsimustega tegelemisel konkreetne piiratud roll, mis oli tema poolt täidetud. Kohus ei tuvastanud, et kompleksloa konkreetse nõude rikkumise eest kannab vastutust isiklikult juhatuse liige üldhoolsuskohustusest tulenevalt, mis on sätestatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 22-1 alusel. Kohus ei ole tuvastanud, et süüdistuses kirjeldatud tegu tegevusetuse vormis, mahutite piirete tagamata jätmine, oleks toime pannud tavatöötaja aga O. A.i kui juhatuse liikme nõusolekulheakskiidul. Sellised faktilised asjaolud ei ole ka süüdistuses kirjeldatud. Seega, isegi kui oleks tuvastatud, et muu tavatöötaja on teo toime pannud, kas tegevuse või tegevusetuse vormis ja seda O. A.i nõusolekul-heakskiidul, puuduks kohtul võimalik juriidiline isik süüdi tunnistada, sest vastavad asjaolud ei ole süüdistuses kirjeldatud. Süüdistust ehk väärteoprotokolli kohtumenetluses muuta ega uut koostada ei saa. Väärteoprotokollis piiridest väljumine kohtumenetluses lubatud ei ole. Vastavale kohtupraktikale osutab kohus järgmise episoodi analüüsimisel. Käesoleva episoodis kuulub väärteomenetlus juriidilise isiku suhtes lõpetamisele, kuna juriidilise isiku teos ( füüsilise isiku kaudu) puudub väärteokoosseis. Teine episood. Pidevmõõteseadme heiteallikatel 070/1 ja 070/2 kasutusele võtmata jätmine tähtajaks 31.12.
  8. Juriidilisele isikule on süüdistus esitatud selles, et ajavahemikus alates 23.09.2020 kuni 02.09.2021 O. A. ei taganud, et seadmetel, heiteallikad 070/1 ja 070/2, oleks paigaldatud pidevmõõteseade hiljemalt 31.12.2019, millega rikkus keskkonnakompleksloa tabelis 23 sätestatut. Süüdistuse kohaselt pidi O. A. kui seaduslik esindaja, jälgima loa nõuete täitmist ja pakkudes kasutuselevõtu tähtaja, arvestama või täpsemini uurima paigaldamise/kalibreerimise/seadistamise tingimusi. Süüdistuses on viide tehtud Tööstusheite seadusele §-le 41 lg 2 p
  9. Kohtu märkus – kuigi otseselt süüdistuses ei ole märgitud, et § 41 sätestab juhatuse liikme või muu isiku tegutsemiskohustust ( juhatuse liikme kohustus pakkuda tähtaegu, arvestama või täpsemini uurida paigaldamise/kalibreerimise/seadistamise tingimusi), on võimalik eeldada, et just seda kohtuväline menetleja silmas pidanud. Igal juhul, ühtegi muud viidet õigusaktile, millest tuleneks O. A.i kui juhatuse liikme tegutsemiskohustus pidevmõõteseadme kasutuselevõtuks. Kohus märgib, et Tööstusheite § 41 lg 2 ei sätesta ühtki kellegi kohustust, vaid määrab , millised on seaduse alusel kompleksloa andmed: Tsitaat: 15 / 20 „
(2)Kompleksloa koosseisu kuuluvad järgmised andmed: 1) … 7) käitise heiteallikad, heite vältimiseks või vähendamiseks kavandatavad meetmed ja tehnika, heite piirväärtused või heite piirväärtuste asemel määratavad võrdväärsed parameetrid või tehnilised meetmed ilma konkreetse tehnika või tehnoloogia kasutamise nõuet määramata;“ Seega nimetatud episoodi süüdistuses puudub tegelikult igasugune viide õigusaktile, millest oleks tuletatud füüsilise isiku, konkreetsemalt juhatuse liikme O. A.i, kohustus konkreetseks tegutsemiseks. Ka ei näe kohus, et O. A. oma tööülesannete raames oleks valdkonnapõhise õigusaktiga isiklikult kohustatud tegutsemiseks, nimelt pakkuda pidevseirejaama valmimise tähtaegu, uurida täpsemalt pidevseirejaama paigaldamist/kalibreerimist/ seadistamist. Tõepoolest, väärteoasja materjalid lk 120, kompleksloaga, lk 33, tabel 23, on sätestatud, et hiljemalt 31.12.2019 käitajal tuleb minna saasteainete pidevseirele TSK-I seadme heiteallikal 070/1 ja TKSII heiteallikal 070/
  1. Ettevõte peab esitama keskkonnaametile pidevseire korraldamise kirjelduse (mõõtmisasukoht tehnoloogilisel skeemil, mõõdetav heiteainenimetus) ja seirejaama paigaldamise tööajagraafiku hiljemalt 31.12.
  2. Kohtutoimik lk 34, mai 2020 koosoleku protokollist nähtub, et punktis 2.8 teema on pidevseire seadmel TSK-
  3. Märgitud, et keskkonnaametile on teatavaks tehtud, et juuni lõpuks on oodata väliseksperdi tulekut, kes teostab nõutavat mõõtmisseadme kalibreerimist. Kohtutoimik lk 124-125 selgitas tunnistaja K. kohtuistungil, et kompleksloa sätted olid kehtestatud
  4. a. Loas oli määratud pidevseire kasutuselevõtu tähtaeg. Samas esitas ettevõte kompleksloa muutmise taotluse, mille menetlemine võttis aega. Selle tähtaja määramisel ei olnud arvestatud reaalsete raskustega. Pidevseire projekt on keeruline ja mahukas, tunnistaja ise hakkas sellega reaalselt tegelema siis, kui töötajad, kes selle projektiga tegelesid, lahkusid ettevõttest. Arvestades oma ametipositsiooni (spetsialist), ei olnud tunnistaja vastutav isik, et seirejaam oleks tähtajaks valmis tehtud. Seirejaam on osa TSK-500 kompleksist, seal tuleb teha metallmontaažitööd, tuleb suhelda töövõtjaga ( pea- ja alltöövõtjaga). Ettevõtte osakonnad suhtlesid töövõtjaga otseselt, igaüks omas pädevuses. Selle seadme moderniseerimise küsimusega tegeles K. K.. K. K. oligi võetud juhatuse liikmena tööle ja tema ülesandeks oligi seadme TSK kureerimine ja mõned muud projekti ettevõtte arendamises. Tunnistajale on teada, et detsembriks 2020 oli seirejaam valmis, sest novembris oli võimalik, et Rootsis resideeruv labor tegi paralleelmõõtmised. Varasemalt seda teha ei olnud võimalik. Tunnistaja K. kinnitas, et juhatuse liikmel O. A.il ei olnud seost pidevseireseadme küsimusega, ta sellega ei tegelenud. Tunnistaja selgitas kohtutoimik lk 125 pöördel, et septembris 2020 seirejaam võis olla füüsiliselt valmis, kuid paralleelmõõtmised labori poolt ei olnud teostatud , seega seirejaam kasutusele ei olnud võetud. November, detsember 2020 oli läbi viidud kvan2 protseduur (paralleelmõõtmised). Lähtuvalt sellest olid määratud korrigeerimiskoefitsiendid. Veebruaris 2021 oli ettevõttele esitatud aruanne kvan2 protseduuri kohta ja alates märts 2021 oli seirejaam töövalmis. Ilma selle protseduurita seireseadet kasutada ei saa - ehk füüsiliselt saab, aga andmetele tugineda ei saaks. Algul oli planeeritud, et see protseduur tehakse aprillis 2020, covidi tõttu ei olnud väliseksperdi tulek kohapeale võimalik. Kusjuures tähtajad pikenesid pidevalt, sest kui jaam töös ei ole, töö katkeb, tuleb jaam uuesti seadistada, et protseduur läbida. O. A. ei olnud seotud kirjeldatud tegevusega. Sest kõik vajalikud kokkulepped olid tehtud töövõtjaga. Töövõtjaga suhtlesid need osakonnad, kelle pädevusse kuulus igal korral konkreetne küsimus – elektrikud, mõõtjad, samuti keskkonnaosakond. Viimane just seetõttu, et töö edeneks. 16 / 20 Tunnistaja K.i ütlustest nähtub, et TSK seadme pidevseirejaama küsimusega on tegelenud juhatuse liige K. K. mitte juhatuse liige O. A.. Tunnistaja ütlustest nähtub, et just selliselt oli ettevõttes tööülesannete jaotus ja K. K. oligi juhatuse liikmena tööle asunud ja seirejaama moderniseerimine oli tema küsimus. Nimetatud isik väärteoprotokollis mainitud ei ole ja kohtuväline menetleja ei pidanud vajalikuks selle isiku ülekuulamist ja tema ülesannete mahu väljaselgitamist ( vähemalt selleks, et kontrollida A. K.i ütlusi). Kohus märgib, et juriidilist isikut süüdistatakse selles, et ta jättis oma kohustuse tegemata ajavahemikus 23.09.2020 kuni 02.09.
  5. Seega, alates 01.01.2020 kuni 23.09.2020 ei pidanud keskkonnaamet probleemiks ega rikkumiseks, et pidevseireseade ei ole kasutusele võetud tähtajaks 31.12.
  6. Selles valguses on oluline järgmine tõenduslik dokument. Väärteotoimik lk 265-266 KKT Oil OÜ 20.11.2019 kirjast keskkonnaametile nähtub, et seirevõimekuse tõstmiseks on töös projekt TSK-500 seadmel pidevseirejaama kasutusele võtmine. Tegevuse raames soetakse TSK seadmele pidevmõõteseade, mis on nõuetekohaselt kalibreeritud ja seadistatud vähemalt PMsum, CO2 ja H2S mõõtmise teostamiseks. Tööde teostamise esialgseks tähtajaks oli planeeritud september 2019, poolte kokkuleppel on edasi lükatud kuni veebruari lõpp
  7. Selle kohta täpsem selgitus on keskkonnaametile tehtud 16.10.2019 kirjas. Kirjale on allkirjastatud keskkonnajuht H. P., koostaja A. K. keskkonnaspetsialist. Sellest dokumendist, koostoimes tunnistaja K.i ütlustega, nähtub, et juriidiline isik on alates oktoobrist 2019 tegelenud pidevseirejaama valmimise probleemiga. Kirjast nähtub, et küsimusega teatud määral, nimelt muuhulgas valmimise tähtaja osas, on tegelenud keskkonnajuht H. P., mitte aga juhatuse liige O. A.. Juriidiline isik teavitas järelevalveasutust, et loaga määratud tähtajaks, 31.12.2019, pole võimalik pidevseirejaama kasutusele võtta. Juriidiline isik püüdis saavutada tulemust, et pidevseirejaam oleks nõuetekohaselt seadistatud ja kalibreeritud. Tõepoolest, kirjast nähtub, et teatud põhjustel töid oli võimalik alustada veebruari lõpust
  8. Kohus märgib, et tegemist on covidi pandeemia algusajaga. Riikidevaheline liikumine ( lennundus, maapealne transport) oli otsustavalt katkestatud ja pikemaks ajaks. Selge, et mai 2020 Keskkonnaameti ja juriidilise isiku koosoleku protokollis fikseeritud juriidilise isiku lubadus, et laborimõõtmiste teostamise väliseksperdi poolt on oodata juuni lõpus 2020, ei arvestanud pandeemiapiiranguid, mida juriidiline isik ei saanud mõjutada. Vaatamata sellele, tegi juriidiline isik siiski pingutusi, et november detsember 2020 olid vajalikud laborimõõtmised teostatud, et töödega saaks edasi liikuda. Kohus märgib, et kuigi kohtule ei ole teada kogu selle TSK seadme pidevseirejaama valmimise protsess, on üldteada, et KKT Oil OÜ on suur ettevõte, siinjuures tuleb arvestada, et tegemist ei ole ühe katseklaasi analüüsi tegemisega. Protsessid on keerulised ja aeganõudvad, nii bürokraatlikus kui ka tehnoloogilises mõttes. Näiteks, mõõtmiste aruanne oli saadud välismaisest laborist alles veebruaris
  9. Kohus märgib, et tegevuse kogu käik näitab kohtule, et juriidiline isik on pidevseirejaama küsimusega tegelenud piisava hoolsusega ja püüdis oma kohustuse täita võimalikult nõuetekohaselt, seda ka covidi pandeemia tingimustes. Arvestades asjaolusid võttis kohustuse täitmine loaga planeeritust rohkem aega. Ei ole tuvastatud, et juriidiline isik läbi füüsilise isiku oleks tegutsenud süüliselt, tahtlikult ega ettevaatamatusest ja jätnud mingigi kohustuse täitmata. Vähemalt kohtuväline menetleja kohtule selliseid tõendeid ei esitanud. Seega, tunnistaja K.i ütlustega, samuti mai 2020 koosoleku protokolli ja 20.11.2019 kirjaga, on tuvastatud kaks olulist faktilist momenti –
  10. O. A. kui füüsiline isik ja juhatuse liige ei tegelenud pidevseirejaama küsimusega ja seda isegi nõusoleku-heakskiidu tasemel;
  11. juriidiline isik on 17 / 20 erinevate isikute kaudu tegelenud pidevseirejaama valmimisega ja teavitas keskkonnaametit tähtaja rikkumise probleemist eelnevalt novembris 2019, ja tööde teostamise raskustest oktoobris
  12. Eriti arusaamatuks jääb kohtule asjaolu, kuidas kohtuväline menetleja jõudis järeldusele, et juriidilise isiku huvides pani teo toime juhatuse liige O. A.. Kohus ei näe kohtuliku arutamise tulemina ühtki asjaolu, kuidas pidevseirejaama valmimist saaks seostada O. A.i tegevusega. Tunnistaja K.i ütlustega on süüdistus konkreetse väidetavalt teo toimepannud füüsilise isiku osas tõsikindlalt ümber lükatud. Kuna tunnistaja ütlustega, koostoimes väärteotoimiku lk 265-266 20.11.2019 kirjaga, on tuvastatud et O. A.il ei olnud mingitki seost pidevseirejaama projektiga, puudub vajadus asjaolude edasiseks analüüsimiseks. Sama on Riigikohus leidnud ka oma 08.03.2017 kohtuotsuses 3-1-1-84-16, et tuvastada tuleb konkreetne organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on pannud juriidilise isiku huvides toime koossesisupärase, õigusvastase ja süülise teo või andnud selle teo toimepanemiseks õigusvastaselt ja süüliselt käsu või heakskiidu ja see isik peab olema nimetatud juba väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja leidnud, et õigusvastase teo on toime pannud O. A., kes oli OÜ KKT Oil juhatuse liige, ei täitnud üldkohustust ja tema tegevusetuse tõttu on OÜ KKT Oil rikkunud kompleksloa nõudeid ajavahemikus 23.09.2020 kuni 02.09.2021 pidevseirejaama valmimise küsimuses. Kohtu hinnangul on käesoleva väärteoasja nimetatud episoodis jätnud kohtuväline menetleja välja selgitamata, kuidas olid asjassepuutuvad ülesanded ja vastutus jagatud töötajate vahel. Kohus peab väärteoasjas esitatud kaebust uurima selle piiridest olenemata. Seega võiks kohus ise välja selgitada, kes oli väärteoasjas etteheidetaval perioodil OÜ KKT Oil isikuks, kes vastutas OÜ KKT Oilile etteheidetavate rikkumiste toimepanemises. Näiteks, tunnistja K.i ütöustest tuleneb, et selleks isikuks võib ola endine juhatuse liige K. K., kirjavahetusega on selles küsimuses tegelenud keskkonnajuht H. P.. Kohus ei näe aga nimetatud asjolude väljaselgitamiseks perspektiivi. Riigikohus on väljendanud 08.03.2017 kohtuotsuses 3-1-1-84-16, et konkreetne isik kes on pannud nimetatud õigusvastase teo toime, peab olema nimetatud juba väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses. Lähtuvalt VTMS § 87 kohaselt on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Seega kohtu hinnangul kohtuvälise menetleja viga, mis seisneb väärteoprotokollis õige juhtivtöötaja fikseerimata jätmises, ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, kuna kohus ei saa väljuda väärteoasja protokolli piiridest. Seega lähtub kohus väärteoasja protokollist ja kohtuvälise menetleja otsusest. Kohus leiab, et O.A. ei saanud väärteootsuses kirjeldatud alates 23.09.2020 kuni 02.09.2021 rikkumist toime panna ning tuvastamata on jäetud füüsiline isik, kelle tegu juriidilisele isikule omistada. Seega kohtu hinnangul on väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetlaj otsuses omistatud tegu läbi ebaõige füüsilise isiku. Eeltoodust tulenevalt ei olnud O. A. kohustatud isiklikult tagama OÜ KKT Oili poolt THS § 162 lg 2 tuleneva kohustuse täitmist ja tema käitumist ei saa lugeda koosseisupäraseks. Kuna teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub koosseisupärasus, s.o üks deliktistruktuuri elementidest, on juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus välistatud. Sellest tulenevalt tuleb KKT Oil OÜ suhtes väärteomenetlus episoodis 23.09.2020 kuni 02.09.2021 VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. 11.09.2020-23.09.2020 rikkumise episood 18 / 20 VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb alustatud menetlus lõpetada kui aegumistähtaeg on möödunud. Aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. (RKKKo 3-1-1-17-17 p 6) KarS § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui selle lõpule viimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe selle eest ette kolmeaastast aegumistähtaega. THS § 162 puhul ei näe seadus ette kolmeaastast aegumistähtaega, seega aegub see väärtegu kahe aastaga. 11.09.2020-23.09.2020 ajavahemikus süüdistuses näidatud tegu aegub seega 23.09.2020 ehk kahe päeva möödumisel pärast käesoleva kohtuotsuse tegemisest. Kohus leiab, et antud juhul on põhjendatud ja mõistlik lõpetada menetlus kompleksloa rikkumise 11.09.2020-23.09.2020 episoodis aegumisega, seda alates 23.09.
  13. Aegumistähtaja kohese saabumise tõttu jätab kohus faktilisi ja õiguslike asjaolusid selles episoodis analüüsimata, kuna sellel puudub mõistlik perspektiiv ja vajadus – tegu aegub kahe päeva möödumisel alates käesoleva kohtuotsuse tegemisest. Menetluskulud Kohtuistungil lk 127 pöördel kohtutoimik esitas KKT Oil kaitsja taotluse menetluskulude hüvitamiseks, samuti kohtule oli edastatud menetluskulude nimekiri lk 117-121, milles on toodud taotlus hüvitamiseks, ja arved. Taotluse kohaselt KKT Oil OÜ kaitsja taotleb hüvitada temale tekkinud menetluskulud, mõistes OÜ KKT Oil kasuks menetluskulude hüvitisena välja kokku 7945,25 (seitse tuhat üheksasada nelikümmend viis (ilma käibemaksuta) eurot ja 25 senti). VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p 1 ja 5 nimetatud alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) sätestatud põhimõtted. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (RKKKo 1159051 p 38) Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu ja keerukust. (RKKo 31-1-32-15, p 9) Kohtupraktika kohaselt (vt RKKKo lahend 3-1-1-99-11) tuleb menetluskulude hüvitamise küsimuse lahendamisel arvestada mitu aspekti: „Küsimus kaitsjale makstava tasu suuruse mõistlikkusest on seega otseselt seotud ausa ja õiglase menetluse põhimõtte tagamisega. Kaitsjale makstava tasu mõistlik suurus peab väljendama tasakaalu ühelt poolt menetlusalusele isikule enda kaitse korraldamiseks vajalike sammude astumiseks piisavalt avara võimaluse loomise ja teiselt poolt avaliku huvi vahel kasutada riigi raha kokkuhoidlikult.“ „Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust." „Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Siiski saab teo eest maksimaalselt ähvardav karistus 19 / 20 õigusabikulude suuruse määramisel arvesse tulla ühe kriteeriumina -sanktsiooni väikse ülemmääraga väärteo asjaolude tuvastamine ning sellega seonduvate õiguslike küsimuste lahendamine on üldjuhul väiksema töömahuga. Sanktsiooni ülemmäär iseenesest ei või aga olla keskne argument, mille alusel tasu suuruse mõistlikkus kindlaks määratakse.“ „Määrates kindlaks kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust konkreetses väärteoasjas, on vaja hinnata lisaks ka osutatud õigusabi vajalikkust.“ „Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemalt asunud seisukohale, et tasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu (vt
  14. juuni
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-28-11, p 18). Ühtlasi viitab kriminaalkolleegium Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  16. mai
  17. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10, p 14).“ Kohus leiab, et kaitsja poolt on esitatud kõik vajalikud dokumendid menetluskulude tekkimise ja suuruse kohta – kohtueelses ja kohtumenetluses kokku 43,55 tundi tunnihinnaga keskmiselt 183,66 eurot, mis mõistlik kaasaaegse õigusteenuste turul. Kohus leiab, et kulu suurus on mõistlik. Tegemist on väärteomenetluses tavalisest mahukama, keskmisest keerukama väärteoasjaga, milles tuli teha õiguslik analüüs 3 rikkumise osas, väärteoasja menetlusõiguslik analüüs, väärteoprotokolli ja materjalide analüüs, väärteootsuse analüüs koos tõendite analüüsiga ja mitmete dokumentide koostamine. Kohtule esitatud kaebusest on nähtav, et selle kirjapanemisele eelnes põhjalik ja mahukas analüütiline töö, kohtupraktikaga tutvumine ja selle analüüsimine. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et kaitse on kaitseülesandega tegelenud alates märtsist kuni juuni 2022, seda süstemaatiliselt. Kohus leiab, et osutatud õigusabi eest küsitud tasu suurus on õiglane ja proportsionaalne. Kohtule esitatud dokumendid on mõistliku mahukusega ( tekstid ei ole kintslikult pikemaks kirjutatud) ja asjassepuutuvad. Kohus nõustub kaitsja poolt väärteoasjas esitatud kaebuses toodud seisukohtadega valdavas osas. Kohus on seisukohal, et osutatud õigusabi oli vajalik- vaidlustatud olid nii menetluslikud kui materiaalsed õiguslikud küsimused. Võttes arvesse väärteoasja mahtu ning asja keerukust leiab kohus, et arvetel märgitud toimingud ning nende tegemisele kulutatud aeg on olnud mõistlik ning õigusabi kulud summas 7945,25 eurot kuuluvad hüvitamisele. Lähtudes VTMS § 23, 38 lg 1 ja KrMS § 181 lg 1 tuleb taotluses näidatud summa kohtumenetluse kuluna menetlusaluse isiku kasuks välja mõista riigilt. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 20 / 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.