Obsah (8)

§ 175§ 177§ 657§ 407§ 434§ 420§ 651§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2022, Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 444 lg 3 kohaselt tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kostjale on menetlusdokumendid kätte toimetatud e-posti teel 12. aprillil 2022, kuid kostja ei ole kohtule tähtaegselt vastanud. Kohus vähendas kostjalt väljamõistetavat viivist seadusjärgse viivisemäärani tulenevalt Riigikohtu praktikast. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistis kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist väljamõistetud viivise suuruse osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt viivis 989 eurot 15 senti ja viivis põhinõudelt alates
2. aprillist 2022 kuni põhinõude täitmiseni määras 26% aastas, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega 3 viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu
3. jaanuari
4. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Vastavalt Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on viivise määr võrdses määras lepingujärgse intressimääraga (hagiavalduse lisa 1, lk 2) ja lepingu üldtingimuste punkti 11.2.1 kohaselt on viivise määr lepingujärgne intressimäär (26% aastas) (hagiavalduse lisa 1, lk 5). Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud
5. mai
6. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Kostja on sõlminud lepingu krediidikulukuse määraga 32,63% aastas. Alates
7. maist 2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 19,37% (19,37% x 3 = 58,11%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda (32,63% < 58,11%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra. Lähtudes eeltoodust on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja on kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid summas 435 eurot (s.o riigilõiv 315 eurot ja esindaja tasu 120 eurot). Hageja palub

§ 177

lg 4 alusel määrata, et kostja tasub hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.

1. Kostja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 989 eurot 15 senti ning alates 12. aprillist 2022 kuni põhivõla tasumiseni viivise määras 26% tasumata põhivõlast aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui 2994 eurot 57 senti. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 1 on ekslikult märgitud, et maakohus rahuldas hagi. Maakohtu resolutsiooni p-des 2-4 on hageja viivsenõue rahuldatud üksnes osaliselt. Sisuliselt on maakohus jätnud hageja viivisenõude rahuldamata osas, milles see ületas VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset viivisemäära. Samuti on maakohus piiranud väljamõistetava viivise suurust põhivõla suurusega.

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus ei ole tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega 4 sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434

), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, milles maakohus jättis välja mõistmata viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestavat määra ületavas osas. Osas, milles maakohus piiras viivise suurust põhivõla suurusega, ei ole hageja maakohtu otsust vaidlustanud ning

§ 651

lg 1 järgi ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

1. Maakohus leidis, et tüüptingimustes sisalduv viivisekokkulepe on tühine. Laenuandja ja kostja sõlmitud laenuleping on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
4. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Laenulepingu sõlmimise ajal novembris
5. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37%, seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 58,11% aastas. Kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr oli 32,63% (tl 4 pöördel). Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.
6. Lepingus on nii intressi kui ka viivisemääraks kokku lepitud 26% aastas (tl 4). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, 5 kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 26% aastas.
7. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend selles osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid osas, millega maakohus on jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 989 eurot 15 senti ning alates

1. aprillist 2022 kuni põhivõla tasumiseni viivise määras 26% tasumata põhivõlast aastas.
2. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata üksnes väga väikeses osas (osas, milles hageja viivisenõude kogusuurus on piiratud põhivõla suurusega) jätab ringkonnakohus ka ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

13. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes riigilõiv 315 eurot ning esindajakulu 120 eurot. Esindaja ajakulu on 1 tund ja tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et esindaja ajakulu ja tunnitasu on

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Hageja on kinnitanud, et ta ei saa esindajatasult sisendkäibemaksu maha arvata, kuna ta on piiratud mkäibemaksukohustuslane, ja ta on esitanud selle tõendamiseks Maksu- ja Tolliameti otsuse tema piiratud käibemaksukohustuslasena registreerimise kohta. Käibemaksuseaduse § 25 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei ole piiratud maksukohustuslasel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Seega peab kostja hüvitama hageja esindajakulu koos käibemaksuga. Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on seega kokku 435 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin 6