Obsah (12)

§ 163§ 175§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 174§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2022, Tartu Tsiviilasja number

§ 163lg 1 järgi 76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda.

Maakohus leidis, et põhjendatud menetluskuluks on riigilõiv summas 225 eurot, menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja õigusabikulud 180 eurot, kokku 425 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskulude hüvitisena välja mõista 323 eurot koos viivisega menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas
2. veebruaril 2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 660 euro 61 sendi ulatuses (resolutsiooni p 3) ja osas, millega maakohus jättis menetluskulud 24% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt välja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras, jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 275 eurot ja hageja õigusteenuse kulu 480 eurot. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt võib viivist nõuda VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 39,98% aastas. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Maakohus on ebaõigesti jätnud intressimääras viivise nõudmise rahuldamata. Hageja leiab, et maakohus rikkus

§ 175lg 1 ning § 436 lg 1, jättes menetluskulud 24% ulatuses hageja kanda.

Hageja hinnangul rikkus maakohus diskretsioonipiire sellega, et ei võtnud arvesse kõiki hageja poolt menetluses tehtud toiminguid. Hageja on seisukohal, et hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 4 tunni ulatuses oli põhjendatud ning vajalik. 5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 660 euro 61 sendi ulatuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi vastavas osas. Sellega seoses muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. 4 Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes asja sisulise lahendamise osas, täpsemalt osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras. Muus osas, sh osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ja kostja viivisekokkulepe on tühine, kuna viivise määr 39,98% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära peaaegu 5-kordselt. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata eelduslikult tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras ning intressimäär 39,98% aastas. Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 39,98% aastas. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva asja lahendamisel ei saa juhinduda Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus 5 poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooltevaheline vaidlus oli alguse saanud üürilepingust ning pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Ringkonnakohus selgitab, et eelnevast ei tulene, nagu ei oleks tarbijakrediidilepingust tuleneval viivisenõudel üldse piire. VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Kostja sõlmis
4. jaanuaril 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 49,00% aastas. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
5. novembril 2018, mis oli panga teate järgi 20,01%. Kostja sõlmitud lepingust ega lepingu lisast nähtuvad kulukuse aastamäärad ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda (20,01 x 3 = 60,03%). Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada.
6. Ringkonnakohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, seega ei kohaldu

§ 657lg 2 ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt lisaks maakohtu väljamõistetud viivisele välja 660 eurot 61 senti, seega kokku perioodi 11. juuni 2020 kuni 11. novembri 2021 eest 825 eurot 87 senti. 10. Maakohus jättis menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Ringkonnakohus jätab hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

11. Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 425 eurot (riigilõiv 225 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja esindajakulu 180 eurot (ilma käibemaksuta)). Apellatsioonkaebuses palub hageja mõista kostjalt välja menetluskulud kogu taotletud ulatuses, s.o riigilõiv 275 eurot ja esindaja kulu 480 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

§ 175

lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust hageja õigusabikulude kindlaksmääramisel praegusel juhul õiguspäraselt teostanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust ning eelkõige asjaolu, et tegemist on õiguslikult lihtsa tüüphagiga, poolte vahel ei olnud vaidlust ning asi lahendati tagaseljaotsusega, on põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 1,5 tundi (1,5 x 120 €). Hageja on maksekäsu kiirmenetluses ja maakohtu menetluses tasunud riigilõivu kokku 275 eurot, apellatsioonkaebuse esitamisel 225 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 ja lisa 1 järgi oleks hageja pidanud apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma riigilõivu 175 eurot, 6 mille ringkonnakohus loeb vajalikuks menetluskuluks (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

Enamtasutud riigilõivu tagastamise korda on ringkonnakohus selgitanud

1. veebruari
2. a määruses. Ringkonnakohtule esitatud menetlusnimekirja kohaselt on hageja õigusabikulud apellatsioonimenetluses 600 eurot. Hageja esindaja on osutanud õigusabi 5 tunni ulatuses, millest 1 tund kulus maakohtu otsusega tutvumisele ja analüüsile, 3 tundi apellatsioonkaebuse koostamisele ja esitamisele ning 1 tund
3. augusti
4. a kohtumäärusega tutvumisele, seisukoha ja menetluskulude nimekirja esitamisele. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 1,5 tundi (

§ 175lg 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad oleks esindaja saanud esitada lühemalt, kuivõrd tegemist on kokkuvõttes ühe kitsa õigusliku küsimusega. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Hageja on esitanud samasisulisi kaebusi mitmes teises tsiviilasjas. Seetõttu loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks maakohtu otsusega tutvumisel 20 minutit, menetluskulude nimekirja koostamisel 10 minutit ja apellatsioonkaebuse koostamisel 1 tund. Seega on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 180 eurot (ilma käibemaksuta)(1,5 x 120 eurot). Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 455 eurot (sh riigilõiv 275 eurot ja esindajakulu 180 eurot) ning ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 355 eurot (sh riigilõiv 175 eurot ja esindajakulu 180 eurot), s.o kokku 810 eurot. Maakohtus kantud menetluskulude summalt (455 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonimenetluses ei ole hageja vastavat taotlust esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ 7