Obsah (7)

§ 367§ 654§ 652§ 229§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 27.01.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-130240 T

§ 367alusel.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kohus ei analüüsinud piisavalt kõiki asjaolusid, tõendeid ega kostja vastuväiteid kogumis. Hageja nõuded ja nende suurus olid ebaselged ja tõendamata. 19.12.2018 esialgse laenuandja ja hageja vahel sõlmitud lepingu puhul oli tegemist lepinguga, millega esialgne laenuandja võõrandas laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule tagatislepingu nr 170T16 p 3.
2. mõttes. Tehingu iseloomu tõendamiseks pidi hageja esitama selle lepingu või lepingu osa väljavõtte, mis tõendaks, et poolte vahel ei toimunud nõude loovutamine, vaid toimus ettevõtte üleminek. Kostja leidis, et 08.03.2019 kokkulepe ei kehtinud tema suhtes, kuna kostja polnud kokkuleppe pool. Otsuse p-s 21 tsiteeris kohus hageja väiteid seoses 17.06.2020 lepinguga nr 1834, kuid kohus ei analüüsinud neid väiteid ega teinud iseseisvaid ja sõltumatuid järeldusi, jättes kostja argumendid tähelepanuta ja analüüsimata. Ka otsuse p-s 24 kordas kohus hageja seisukohti. Kohus jõudis seisukohale, et MES tagatiskohustus ei lõppenud 19.12.2018 lepinguga seoses. Lepingu nr 1834 alus oli kostja ja MES vahel 11.06.2020 sõlmitud laenuleping nr 34COV
3. See oli investeerimislaen (lepingu p 1.3.). Nimetatud laen polnud seotud väidetava MES käendusega ega kostja, hageja ega MES kolmepoolse suhtega. Laen oli võetud ja antud selleks, et kostja oleks võimeline lõpetama hagejaga sõlmitud laenuleping nr 2016/242/
4. Nii 11.06.2020 lepingus kui ka 17.06.2020 lepingus ei sisaldunud ühtegi punkti MES käendusest, mis tagas laenulepingust nr 2016/242/01 tulenevate kohustuste täitmise. Polnud selged viited lepingu nr 1834 p-dele 2.1.6 ja 2.1.
5. Puudusid selgitused, miks nimetatud lepingut ei oleks sõlmitud, kui enne oleks lõppenud MES laenulepingu nr 2016/242/01 käendus. Lepingud nr 34COV20 ja nr 2016/242/01 on eraldiseisvad lepingud, mis pole omavahel seotud. Kuna kostja ja hageja vaheline laenuleping nr 2016/242/01 lõppes laenusumma tagastamisega ja lepinguliste kohustuste täitmisega, siis koos sellega lõppesid kõik lepingust tulenevad õigussuhted (sh tagatis kokkulepped). Juhul, kui hageja oli teadlik, et kostjal võisid tekkida muud kohustused hageja ees, siis pidi hageja need kohustused 17.06.2020 lepingus sätestama. Laenulepingu nr 2016/242/01 p 7.6 ei kehtestanud kostjale kohustust tasuda hagejale tagatistasu 3,83% ulatuses. Lepingu p 7.6 sätestas vaid esialgse laenuandja ja peale 19.12.2018 sõlmitud ettevõtte müügilepingu sõlmimist hageja õigust debiteerida kostja arvelduskontolt pangas lepingu p-des 7.3-7.5 sätestatud tasud eesmärgiga tasuda need MES-le. Asjaolu, et hagejal tekkisid enne või peale laenulepingu lõpetamist tasumise kohustused kolmandate isikute ees, ei tähendanud, et ka kostjal tekkisid kohustused kolmandate isikute ees. Lepingu p-d 17.2 ja 17.
6. ei pannud kostjale kohustusi. Nimetatud punktid olid pandud kirja nii abstraktselt, et neid sai tõlgendada nagu oli hagejale sobiv. Maakohus tegi eksliku järelduse, et pooled saavutasid kokkuleppe MES-ile tasutud tagatistasu hüvitamises. 5 Vastustaja seisukoht
7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 21 alusel. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6), aga täiendab vastavalt järgevas p-le 9.

8.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti lepingute sõlmimise ja sisu, samuti kostja kohustuse ulatuse.

1. Maakohus lähtus asja lahendamisel sellest, et esialgne laenuandja andis oma ettevõtte üle hagejale, st nendevahelise lepingu alusel toimus ettevõtte üleminek VÕS § 180 tähenduses. Õige on kostja kaebuse väide, et ettevõtte ülemineku asjaolud ei ole maakohtu otsuses tuvastatud. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Maakohus on sisuliselt tuvastanud ainult kostjaga sõlmitud lepingu ülemineku, millest ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. See ei toonud siiski kaasa ekslikku lahendit, sest praegu vaidlusalusel juhul on piisav tuvastada lepingu ülevõtmine. VÕS § 179 lg 1 sätestab, et lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu ülevõtmisega loetakse VÕS § 179 lg 2 järgi, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. VÕS § 179 lg-s 1 nimetatud nõusoleku saab anda ka tagasiulatuvalt heakskiiduna. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tegi vastava sisuga tahteavalduse 17.06.2020 lepingus.
2. Ülejäänud osas pole vaja maakohtu põhjendusi muuta. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus esitatud taotlusi ja väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja leidis maakohtus ja kordas apellatsioonkaebuses oma vastuväidet hagile, et kohaselt hageja ja Versobank AS (likvideerimisel) vahel 19.12.2018 sõlmitud lepingu puhul on tegemist lepinguga, millega pank võõrandas laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule tagatislepingu nr 170T16 p. 3.
3. mõttes. Selle tagatislepingu p 3.
4. näeb ette, et kui pank võõrandab laenulepingust tuleneva nõude kolmandale isikule, siis tagatis lõpeb. Tagatisleping lepingu võõrandamise viisile ei viidanud ja hageja ei tõendanud lepingute üleminekut. Kostja väidetel ei nõustu ta tõendite hindamisega maakohtu poolt. Tõendiks tsiviilasjas saab olla igasugune teave (

§ 229lg 1).

Maakohus võis tugineda ka kaudsetele tõenditele nagu 08.03.2019 lepingule, mille pooleks kostja polnud. Maakohus leidis õigesti, et selleks, et kostja ja esialgse laenuandja vaheline laenulepingu saaks samadel tingimustel edasi kehtida, andis MES nõusoleku tagatislepingust nr 170T16 tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks hageja poolt. Koostoimes eespool p-s 9 esitatud põhjendusega on õiged ka maakohtu vastavad järeldused. 6 Täiendavalt nähtus, et hageja ja kostja sõlmisid 16.04.2020 kokkuleppe. Selles lepingus kinnitas kostja, et kostja ja esialgse laenuandja vahel oli 17.05.2016 sõlmitud (13.04.2017 ja 16.05.2017 muudetud) laenuleping nr 2016/242/01 ning sellest tulenevad esialgse laenuandja õigused ja kohustused (sealhulgas kõik lepingust tulenevad esialgse laenuandja nõuded) läksid hagejale üle hageja ja esialgse laenuandja vahel 19.12.2018 sõlminud ettevõtte müügilepingu alusel. Seega jõudis kohus tõendi hindamise tagajärjel õigele järeldusele, et kostja oli varasemalt aktsepteerinud ja oma allkirjaga kinnitanud asjaolu, et varasema laenuandja õigused ja kohustused olid vaidlusaluse lepingu osas tervikuna üle läinud hagejale. Asjaolu, millise laenu andmises hageja ja kostja 16.04.2020 kokku leppisid või et selles puudus viide MES-i kohustustele, ei omanud oluliste asjaolu tuvastamisel ning kogu asja lahendamise seisukohtalt tähtsust. Kostja polnud ka kohtuväliselt hagejale kordagi mõista andnud (sh lepingute sõlmimisel kinnituste andmisel), et kostja on teistsugusel arvamusel. Juhul kui MES tagatiskohustus lõppes 19.12.2018 nõude võõrandamisega, siis puudub mõistlik põhjendus, miks sõlmis kostja MES-ga 17.06.2020 uue lepingu. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud kostja esile selliseid asjaolusid, mis annaksid kohtule põhjuse kahelda, et tegelikkuses toimus nõuete võõrandamine või tagatis lõppes, st kostja vastuväited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. 17.05.2016 tagatiskokkuleppe p 3.2.3 nägi ette, et lepingust tuleneva tagatise kehtivuse eeldusena on pooled kokku leppinud, et pank on MES arve tingimustel tasunud tagatistasu 3,83% aastas. Asjas on õigesti tuvastatud, et 17.05.2016 laenulepingu p 7.6. sätestas laenuandja õigust debiteerida kostja arvelduskontolt pangas lepingu p-des 7.3-7.5 sätestatud tasud eesmärgiga tasuda need MES-le. Kohus leidis õigesti, et debiteerimine tähendab, et pank võtab kokkulepitud summa kontolt maha. Lepingu p-st 17.2 tulenevalt tasub hinnakirjas fikseerimata teenuste eest kostja hagejale vastavalt tegelikele hageja poolt tehtud kulutustele. Lepingu p-st 17.3 tulenevalt on kostja kohustatud kandma lepingu täitmise tagatiste seadmise (sh registreerimise), hindamise, kindlustamise, hoidmise, muutmise, lõpetamise, valitsemise, korrashoiu ja realiseerimise kulud. Eeltoodust nähtub, et kostja ja laenuandja leppisid kokku, et lõppastmes kannab tagatisega seotud kulud kostja. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale tagatistasu 3,83% aastas, mis tuli omakorda hagejal tasuda MES-le. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kostjal on kohustus tasuda hagejale tagatistasu ja hagi kuulus rahuldamisele. Kostja vastuväited ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 11.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohus määrab kindlaks, et hagejal menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad (

§ 174lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 7