← Eesti

1-21-8432/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. september 2022 Kriminaalasja number 1-21-8432 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Sergei Burovi süüdistuses KarS § 319 lg 1 ja KarS § 320 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Sergei Burov. Isikukood 35806184214; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht XXX Teised apellatsioonimenetluse pooled kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Prokuratuur, esindaja Viru abiprokurör Priit Tõnisson Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus muutmata ja süüdistatava Sergei Burovi apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. SÜÜDISTUS
  6. S. Burovit süüdistatakse KarS § 319 lg 1 järgi selles, et tema esitas 07.08.2019 Narva politseijaoskonnale teadvalt valekaebuse selle kohta, et 29.07.2019 Narvas XXX kõrval 1 politseiametnik A.B. , vormistades kiirmenetluse nr 233019003441 otsust, küsis S. Burovilt 50 eurot altkäemaksu selle eest, kui ta ei kirjuta suurt trahvi ning ei lase teisaldada tema sõiduautot. Kui S. Burov raha nõus andma ei olnud, võttis A.B. enda valdusesse tema ID-kaardi, mille lubas tagastada raha hilisemal maksmisel. Samuti esitas S. Burov, olles hoiatatud kriminaalvastutusest valekaebuse esitamise eest, 04.09.2019 samasisulise kaebuse Jõhvi politseijaoskonnale. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et A.B. ei ole S. Burovilt raha küsinud ega isiku ID-kaarti raha saamise tagamiseks enda valdusesse võtnud.
  7. S. Burovit süüdistatakse veel KarS § 320 lg 1 järgi selles, et tema, olles hoiatatud kriminaalvastutusest valeütluste andmise eest, andis 18.09.2019 Narva politseijaoskonnas toimunud ülekuulamise käigus kannatanuna kriminaalasjas nr 19210000057 teadvalt valeütlusi. S. Burov andis valeütlusi selle kohta, et 29.07.2019 Narvas XXX kõrval asuvas politseiautos kirjutas politseiametnik A.B. , kiirmenetluse nr 233019003441 otsust vormistades, otsusele alla S. Burovi nimel; samuti selle kohta, et A.B. küsis 29.07.2019 S. Burovilt 50 eurot altkäemaksu selle eest, kui ta ei kirjuta S. Burovile suurt trahvi ning ei lase teisaldada isiku sõiduautot. Kui S. Burov raha nõus andma ei olnud, võttis A.B. tagatiseks enda valdusesse isiku ID-kaardi. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et kiirmenetluse otsust ei ole S. Burovi nimelt allkirjastanud A.B. . Otsusel olev allkiri on tõenäoliselt kirjutatud S. Burovi poolt ning A.B. ei ole S. Burovilt raha küsinud ega isiku ID-kaarti raha saamise tagamiseks enda valdusesse võtnud. MAAKOHTU OTSUS
  8. Viru Maakohus tunnistas S. Burovi
  9. jaanuari
  10. a otsusega süüdi ja mõistis KarS § 319 lg 1 järgi talle karistuseks 5 kuud vangistust ja KarS § 320 lg 1 järgi 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõista maakohus S. Burovile liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud vangistust, määrates selle kandmisele tingimisi KarS § 73 lg 1, 3 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Samuti lahendas maakohus menetluskuludega seotud küsimused.
  11. Maakohtus leidis, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises tõendamist leidnud ning on õigesti kvalifitseeritud. S. Burov on süüdistuses märgitud sisuga avaldused esitanud ja neid väiteid kinnitanud nii ülekuulamisel kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungil antud ütlustes.
  12. Süüdistatav end süüdi ei tunnista ja selgitas, et tema avalduste ning ütluste sisu vastab tõele. S. Burovi ütluste kohaselt tekkis konflikt politseiga sellepärast, et ta parkis oma auto muru peale akende alla selleks, et seda kontrollida, kuna varem olid tuvastamata isikud tema autot kahjustanud. Keegi kutsus välja politsei. Ta tahtis esitada avaldust nimetatud juhtumi kohta. Politseinik ütles talle, et ta ei ole pädev avaldust võtma ja hakkas nõudma tema ID-kaarti, mida tal polnud. Politseinik kutsus paarilise, nad haarasid teda kätest ja tassisid politseiauto juurde. Teine politseinik istus autosse, aga esimene politseinik, A.B. jäi temaga auto juurde. ID-kaart leiti ja A.B. pani selle enda taskusse ja hakkas nõudma temalt 50 eurot. Vastasel juhul lubas teda istuma panna vastupanu osutamise eest, teisaldada tema auto ja karmilt trahvida. Nad istusid autosse, kus A.B. vormistas protokolli temale arusaamatus eesti keeles, ID-kaarti ta ei tagastanud. Ta parkis enda auto ümber ja politseinikud sõitsid ära. Protokolli oli tema asemel allkirjastatud A.B. .
  13. Maakohus leidis, et süüdistatava versioon ei vasta tõele. S. Burovi süüdistuses nimetatud tegevus on tõendatud nii tunnistajate ütlustega kui ka kirjalike tõenditega. On tuvastatud, et 07.08.2019 esitas süüdistatav avalduse politseisse, kus väitis, et politseiametnik A.B. nõudis temalt 29.07.2019 altkäemaksu ning võttis pandiks tema ID-kaardi. 04.09.2019 esitas 2 süüdistatav avalduse taas. Selle avalduse sisuks on sama väide, et politseinik A.B. nõudis temalt altkäemaksu ning võttis pandiks tema ID-kaardi. S. Burov oli eelnevalt hoiatatud vastutusest valekaebuse esitamise eest. Peale selle, 18.09.2019 ülekuulamisel, olles eelnevalt hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest, andis S. Burov kannatanu staatuses samasisulisi ütlusi, sh selle kohta, et A.B. kirjutas tema nimel väärteoprotokollile allkirja ja kuupäeva.
  14. Käekirjaekspertiisi aktist nr 20E-DK0010 tuleneb, et S. Burovi suhtes koostatud lühimenetluse otsuse lahtris „allkiri/kuupäev“ on allkirja ja kuupäeva „29.07.19“ tõenäoliselt kirjutanud S. Burov. Selle tõendi ning tunnistajate A.B. i ja D.R. i ütlustega (mõlemad kinnitavad, et just S. Burov kirjutas otsusele alla), luges maakohus tõendatuks, et kuupäeva ja allkirja otsuses on kirjutanud süüdistatav. 06.02.2022 kohtuistungil selgitas S. Burov, et võibolla nimetatud kuupäev ja allkiri oli siiski tema kirjutatud, aga ta ei tundnud seda ära.
  15. Maakohus leidis, et vale on ka S. Burovi väide, et A.B. nõudis süüdistatavalt altkäemaksu ja võttis enda valdusse tema ID-kaardi. See ei ole eluliselt usutav juba seetõttu, et, vaatamata sellele, et S. Burov keeldus altkäemaksu andmisest, valis politseinik rikkujale kõige soodsama väärteomenetluse liigi, kiirmenetluse ja määras mõjutustrahviks vaid 20 eurot. Nii A.B. kui ka tema paariline D.R. eitavad seda. Tunnistaja D.R. andis ütlusi selle kohta, et ta oli terve sündmuse koos A.B. iga, välja arvatud pärast otsuse vormistamist, kui ta jäi koos S. Burovi elukaaslasega sõidukisse. Süüdistatav väidab, et A.B. nõudis temalt altkäemaksu enne otsuse vormistamist. Puudub igasugune alus arvata, et tunnistaja andis kohtuistungil valeütlusi.
  16. Maakohus leidis, et ka tunnistaja L.V. ütlused kinnitavad, et A.B. ei viibinud süüdistatavaga kahekesi kuna tunnistaja nimetatud „vanem politseinik“, kes väljus autost, et kutsuda kohale S. Burovi elukaaslane R.H. , oligi A.B. , kes on vanem, kui D.R. . L.V. oli sündmuskohal politsei saabumise ajal. Ta ei näinud, et S. Burov oleks jäänud kummagi politseinikuga kahekesi, mis kinnitab D.R. i ütlusi. Sellest, et politseinik nõudis S. Burovilt altkäemaksu ja võttis tema IDkaardi, sai R.H. teada alles siis, kui S. Burov esitas avalduse politseisse, sündmuse päeval ta sellest ei rääkinud. Tunnistaja V.Z. , kes kutsus politsei välja, nägi, et politseiautosse istus süüdistatav koos politseinikega, kuid ei kuulnud millest nad rääkisid.
  17. Pärast sündmust tellis S. Burov endale uue ID-kaardi, kuid see ei selgita ID-kaardi kadumise asjaolusid. Üks päev pärast sündmust, ehk 30.07.2019, käis S. Burov politseis ülekuulamisel tema auto vigastamise ja aku varastamise tõttu. Ta ei rääkinud menetlejale sõnagi kohale saabunud politseiniku väidetavast ebaseaduslikust käitumisest ega tema õiguste rikkumisest. See viitab sellele, et versioon A.B. i õigusvastasest käitumisest sündmuskohal on välja mõeldud hiljem.
  18. Ülaltoodu alusel asub maakohus seisukohale, et nii avaldustes, kui ka tema eeluurimisel antud ütlustes sisalduvad väited politseinik A.B. i süüdistuses nimetatud tegevuse kohta on sisult valed, seega on täidetud nii KarS § 319, kui ka § 320 objektiivne koosseis.
  19. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega, et 27.09.2019 oli S. Burov niivõrd tugevas stressis, et ei tajunud kõiki asjaolusid täpselt sellistena, nagu need sündmuskohal faktiliselt aset leidsid, mistõttu puudus tal tahtlus teadvalt vale kaebuse esitamiseks ja teadvalt vale ütluste andmiseks. Stressi pärast võis S. Burov unustada ära otsuse allkirjastamise asjaolud, kuid esimene valekaebus on esitatud alles 07.08.2019, ehk rohkem, kui nädal pärast sündmust, mis on täiesti piisav aeg maha rahunemiseks. S. Burov väitis aga kindlalt ning järjepidavalt, et politseinik nõudis temalt altkäemaksu, võttis ära tema ID-kaardi ning võltsis tema allkirja väärteomenetluse otsuses ehk pani toime tegusid, mis vastavad KarS § 298, 299 ja 346 ettenähtud kuriteokoosseisudele. Seda väitis süüdistatav ka kohtuistungil, välja arvatud see, et 3 ta möönis otsuse allkirjastamist tema poolt. Ülaltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et S. Burov tegutses kavatsetult.
  20. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga selles, et tunnistajate A.B. i ja D.R. i ütlused ID-kaardi üleandmise osas on üksteisega vastuolus. Kaitsja viitab sellele, et A.B. i ütluste kohaselt andis S. Burov temale oma ID-kaardi, D.R. väidab, et ta ei näinud ID-kaarti ning pidi tuvastama rikkuja isiku andmebaasi alusel. Samal ajal „ei näinud ID-kaardi“ ei tähenda seda, et seda polnud. Kaitsja väide, et A.B. ei teavitanud oma paarilist tahtlikult ID-kaardi esitamisest (kuna võttis selle pandiks pärast altkäemaksu nõudmist), pole eluliselt usutav ega loogiline. D.R. selgitas, et isikuid kontrollitakse andmebaasi kaudu ka selleks, et tuvastada, kas isik on tagaotsitav või mitte, st seda tehakse igal juhul.
  21. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse, et S. Burovi süü on keskmine. Tema tegevuses puuduvad karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. S. Burov ei tunnistanud oma süüd ega kahetsenud tehtut, mistõttu ei ole võimalik karistada teda rahalise karistusega. S. Burovile on põhjendatud ja otstarbekohane mõista karistus alla KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 sanktsioonide keskmise määra ja jätta see tingimisi kohaldamata, kuna varem ei ole teda kohtu poolt karistatud. APELLATSIOON JA PROKURATUURI VASTUS
  22. Viru Maakohtu
  23. jaanuari
  24. a otsusele esitas apellatsiooni S. Burov, kes palub nimetatud otsus tühistada ja mõista ta õigeks ning jätta menetluskulud riigi kanda.
  25. Apellant leiab, et ta ei ole oma 63 eluaasta jooksul laimanud ühtegi politseinikku, ka D.R. ki, mis kinnitab, et tal polnud mingit motiivi laimata ka A.B. it. Arusaamatuks jääb, miks A.B. nõudis temalt ID-kaarti. A.B. andis D.R. ile korralduse istuda autosse, tema jäi A.B. iga kahekesi mitte kauemaks kui 5 minutiks, mistõttu D.R. ei näinud, kuidas ta andis kaardi A.B. ile. Kõik püüdsid olla ohutus kauguses, kui politsei tiris teda auto juurde, seda olukorda kasutaski A.B. ära.
  26. Mõlemad politseinikud väitsid varem, et ta oli agressiivne. Kohtuistungi käigus kinnitasid tunnistajad R.H. , L.V. , samuti politseinikud ise, et mingit agressiivset käitumist ei olnud. Valetades ükskord, võivad nad valetada ka edaspidi. Kohtunik uskus ainult politseinikke.
  27. Ta ei teatanud väljapressimise faktist järgmisel päeval, sest lootis, et A.B. tagastab talle tunnistuse ilma rahata, mida ta nõudis. Teiseks ei tahtnudki ta sellest teatada esimesele ettejuhtuvale reapolitseinikule, kes on A.B. i kolleeg ja kolmandaks pidi ta veenduma, et A.B. i ähvardused panna teda vanglasse, on bluff.
  28. Dokumentide allkirjastamise osas ei ole ta oma ütlusi muutnud. Tema allkiri on lihtne ja seda on kerge järgi teha. Ta keeldus alla kirjutamast paberitele, mis ei olnud tema emakeeles, vaid eesti keeles. Ta ei tundnud oma allkirja tagantjärgi ära, kuna see ei ole tema omaga sarnane. Ta on siiani veendunud, et ei kirjutanud alla, kuid teoreetiliselt on võimalik, et stressis olles ta unustas selle ja võis ikkagi kirjutada. ID-kaarti ei unustanud ta seetõttu, et seda ei olnud tal pärast juhtumit. Peamine tema jaoks oli see, et A.B. lubas ta vanglasse istuma panna, mida ta kartis.
  29. Vale on kaitsja väide, et A.B. i ja D.R. i ütlused ID-kaardi osas on vastuolus. D.R. ütles, et ta ei näinud seda, mis ei tähenda, et ID-kaarti poleks olnud. Kohtunik unustas, et A.B. ise tunnistab, et võttis ID-kaardi, kuid tagastamist ei kinnita keegi. A.B. võttis ID-kaardi 4 tuvastamaks tema isikuandmeid, sest hiljem seda võtta ei olnud mingit mõtet. D.R. i väide, et ta tuvastas tema isiku arvuti abil, ei vasta tegelikkusele, sest ta ei öelnud talle enda andmeid, need tuvastas A.B. ID-kaardi järgi.
  30. Kohus ignoreeris A.B. i motiive. Narva politseis valitseb karistamatuse õhkkond. Politsei tegeles tema sõiduki korduva lõhkumise avaldusega, kuid ei teinud mingeid toiminguid. Ei teostanud ka A.B. i läbiotsimist, et leida tema ID-kaart. D.R. andis korduvalt valeütlusi, et säilitada oma töö ja reputatsioon. Talle võidi maksta valeütluste eest.
  31. Prokuratuur esitas 15.06.2022 seisukoha, milles palutakse S. Burovi apellatsioon jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu 14.01.2022 otsus kriminaalasjas nr 1-21-8432 muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selles on piisava põhjalikkusega motiveeritud, miks S. Burov on süüdi tunnistatud. Samuti on kohtuotsuses põhjendatud seda, millistele tõenditele kohus kohtuotsust tehes tugines ja miks süüdistatavale mõisteti selline karistus. Otsuses on apellatsioonis märgitud etteheidete aluseks olevaid asjaolusid käsitletud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
  32. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
  33. jaanuari
  34. a otsuse tühistamiseks põhjust ei ole. Apellandi etteheited maakohtule tõendite vales hindamises on põhjendamatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ning tehtud järeldustega. Apellatsioonis esitatu ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale S. Burovi süüdimõistmises. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellatsioonis tõstatatud põhiküsimustele.
  35. Käesolevas asjas ei ole vaidlust süüdistuses toodud faktilistes asjaoludes: S. Burov esitas 07.08.2019 Narva politseijaoskonnale kaebuse selle kohta, et 29.07.2019 politseiametnik A.B. küsis temalt 50 eurot altkäemaksu selle eest, et ta ei kirjuta suurt trahvi ning ei lase teisaldada tema sõiduautot, temalt võeti ära ID-kaart. Samasisulise kaebuse esitas S. Burov 04.09.2019 Jõhvi politseijaoskonnale. 18.09.2019 Narva politseijaoskonnas toimunud ülekuulamise käigus andis S. Burov kannatanuna ütlusi selle kohta, et 29.07.2019 Narvas XXX kõrval asuvas patrullsõidukis kirjutas politseiametnik A.B. kiirmenetluse otsusele alla S. Burovi nimel ning küsis temalt 50 eurot altkäemaksu ja võttis enda valdusesse tema ID-kaardi.
  36. S. Burovi põhiväide on, et sündmused toimusid tema poolt kirjeldatud viisil ja maakohus on andnud tõenditele vale hinnangu.
  37. Kuna S. Burov vaidlustab tõendeid, võtab ringkonnakohus lühidalt kokku tunnistajate ütlused selle kohta, mis toimus 29.07.2019 Narvas XXX maja juures. Sündmused said alguse sellest, et S. Burov parkis oma sõiduki haljasalale ja V.Z. , kes on korteriühistu juhatuses, kutsus välja politsei. V.Z. i sõnul läks S. Burov pärast seda, kui oli öelnud, et pargib oma sõiduauto sinna kuhu tahab, ära. V.Z. jäi ootama politseinikke, kes saabusid ca 40 minuti pärast. Tema selgitas neile, mis toimus ja kus korteris S. Burov elab. Kuidas S. Burov välja tuli, ta ei mäleta. Mida politseinikud S. Buroviga rääkisid, tunnistaja ei kuulnud, nägi neid politseiautosse istumas. Tunnistaja L.V. (endise korteriühistu esimehe) ütluste kohaselt helistas V.Z. talle ja ütles, et kutsus politsei, kuna S. Burov oli ära võtnud piirded ja sõitnud haljasalale. L.V. sõitis sündmuskohale ja jõudis sinna 2-3 minuti enne politseipatrulli saabumist. Ta ütles politseinikele, keda oli kaks, S. Burovi korteri aadressi. Politseinikud helistasid fonoluku kaudu ja S. Burov tuli koos naisega välja. Politseinikud tutvustasid ennast ja palusid esitada 5 dokumendi. S. Burovi elukaaslane läks ID-kaardi järele ja tõi selle. Tunnista R.H. (S. Burovi elukaaslane) ei kinnita seda, et tema oleks ID- kaardi järel käinud, vaid ütleb, et nägi seda hommikul kodus ja teab S. Burovi käest, et see kadus sel päeval ära. D.R. ja A.B. tunnistasid, et sündmuskohal oli algul avaldaja, S. Burovi kutsus kohale viimase elukaaslane. Tunnistajate ütlustes on väikesi vastuolusid selles, kuidas tuli sündmuskohale S. Burov, kuid need ei muuda kellegi ütlusi ebausaldusväärseks. Ütluste andmise ajaks oli sündmusest möödunud ligi 2,5 aastat, mistõttu on inimlik, et väheolulised detailid ununevad.
  38. D.R. i ütluste kohaselt toimus vestlus S. Buroviga maja trepikoja juures. Seal olid lisaks temale veel paarimees A.B. ja S. Burovi elukaaslane, teised olid eemal. A.B. küsis isikuandmeid, S. Burov keeldus ütlemast. A.B. selgitas talle, et keeldumise korral on neil õigus toimetada ta Narva isikusamasuse tuvastamiseks ja kasutada sundi. Kuna S. Burov ei teinud koostööd, toimetasid nad ta autosse tagaistmele, kuhu istus ka tema elukaaslane, kes püüdis S. Burovit rahustada. S. Burov rahunes ja ütles oma nime ja sünniaja ning tema tegi arvuti kaudu kindlaks S. Burovi isikuandmed. A.B. koostas lühimenetluse otsuse. Ta nägi, et S. Burov allkirjastas selle. Pärast seda läksid A.B. ja S. Burov autost välja, tema jäi viimase elukaaslasega autosse. Ta vestles elukaaslasega paar minutit ja väljudes nägi, et S. Burov parkis oma sõiduki õigesse kohta.
  39. A.B. tunnistas, et kuna S. Burov ei allunud nende korraldustele isikuandmete tuvastamiseks ja sündmuskohalt mittelahkumiseks, toimetasid nad ta koos D.R. iga politseisõiduki tagaistmele. Mingit vestlust S. Buroviga auto juures ta ei mäleta. Autos olid nad algul kolmekesi, S. Burov oli tagaistmel. S. Burov andis talle ID-kaardi ja ta tuvastas tema isiku. Autost väljudes andis ta ID-kaardi S. Burovile tagasi. Nad läksid koos D.R. i ja S. Buroviga viimase auto juurde, et näidata, milles seisnes tema rikkumine. Kuna S. Burov ei nõustunud autot teise kohta parkima, ütles A.B. , et koostatakse lühimenetluse otsus ja kutsus lisaks S. Burovile politseiautosse ka tema naise, kes mõjus S. Burovile rahustavalt. S. Burov ei olnud rikkumisega nõus, kuid pani otsusele oma allkirja ja kuupäeva. Pärast seda väljusid nad kõik patrullsõidukist ja S. Burov parkis oma sõiduki ümber.
  40. Seega on tunnistajad A.B. ja D.R. andnud ringkonnakohtu hinnangul sündmuste käigu kohta ühesuguseid ütlusi. A.B. kinnitas, et tema ei ole S. Burovilt altkäemaksu küsinud. Lisaks sellele on maakohus kõigi tunnistajate ütlusi hinnates veatult tuvastanud, et sellist olukorda, kus A.B. oleks jäänud S. Buroviga üksi ja oleks saanud temalt raha nõuda ilma, et keegi oleks seda kuulnud, kohapeal ei tekkinud. S. Burovi sõnul toimus ID-kaardi äravõtmine ja raha küsimine enne tema politseisõidukisse paigutamist, kui teine politseinik istus patrullautosse ja nad jäid A.B. iga kahekesi. See väide on vastuolus kõigi tunnistajate ütlustega. Ükski tunnistaja sellise olukorra tekkimist ei kinnita. Nii A.B. , D.R. kui ka L.V. kinnitava, et patrullauto juures S. Buroviga mingit vestlust ei olnud ja pandi kohe sõidukisse. See on ka igati loogiline, arvestades seda, et S. Burov ei allunud politseinike korraldustele ja nad toimetasid S. Burovi, teda kätest kinni hoides, patrullautosse. Sellises situatsioonis ei jätaks patrullpolitseinikud plaanitud tegevust pooleli ega kaaslast allumatu isikuga üksi, ise rahulikult autosse istudes, nagu väitis S. Burov. R.H. kinnitas samuti, et kumbki politseinik ei jäänud S. Buroviga kahekesi. Kuna ükski sündmuskohal viibinud tunnistajatest, ka S. Burovi elukaaslane R.H. ei kuulnud, et A.B. oleks S. Burovilt raha küsinud, ei vasta S. Burovi ütlused selles tõele.
  41. S. Burov nõustus oma apellatsioonis maakohtuga selles, et A.B. i ja D.R. i ütlused ID-kaardi olemasolus ei ole vastuolus. Maakohtu järeldusega, et S. Burovi ID-kaart oli A.B. i käes, nõustub uuritud tõendite alusel ka ringkonnakohus. S. Burovi etteheide selle kohta, miks politseinik küsis temalt ID-kaarti, on kummastav, kuna selleks, et hakata toiminguid tegema, tuleb tuvastada esmalt menetlustoimingule allutatud isik. Seda tehes käitus A.B. igati 6 korrektselt ja õiguspäraselt. Politseil on õigus tuvastada isikusamasus vastavalt korrakaitseseaduse §-le
  42. Nii kinnitab ka tunnistaja L.V. , et politseinikud tutvustasid ennast ja palusid esitada dokumendi. Mõlemad politseinikud tegelesid oma toimingutega, sh kontrollis D.R. S. Beljajevi isikuandmeid arvutis, mistõttu võis temale jääda märkamata, kas S. Burov esitas ID-kaardi või mitte. Küll aga ei saa sellest, et S. Burovi ID-kaart võis samal päeval minna kaduma, järeldada, et A.B. jättis selle enda kätte pandiks altkäemaksu nõudmiseks. Sellises väites puudub igasugune loogika, arvestades politseiametnike käitumist sündmuskohal – nad teostasid kõik ettenähtud toimingud, lahendasid olukorra (S. Burov parkis oma sõiduki selleks ettenähtud kohta) ja koostasid rikkumise kohta lühimenetluse otsuse (kd 2, tl 81-82). Ehk sündmuskohale sõitnud politseipatrulli jaoks sai see sündmus lõpplahenduse, samuti S. Burovi jaoks. A.B. il puudus igasugune põhjus jätta S. Burovi ID-kaart enda kätte, et temaga edasi tegeleda ja temalt midagi nõuda. Kuna S. Burov ei rääkinud ka oma elukaaslasele samal päeval midagi sellest, et tema ID-kaart jäi politseiniku kätte, on see ka ringkonnakohtu hinnangul S. Burovi poolt tagantjärgi otsitud selgitus oma ID-kaardi kadumisele. Eeltoodu valguses ei ole alust kahelda A.B. i ütlustes, et ta andis politseisõidukist väljudes ID-kaardi S. Burovile tagasi. Ei saa välistada, et S. Burov kaotas ID-kaardi ära, kuna ta oli selle sündmuse ajal ärritunud ja võis selle tõttu olla tähelepanematu.
  43. S. Burov väidab apellatsioonis, et tunnistajad R.H. , L.V. , samuti politseinikud ise kinnitasid kohtuistungil, et tema poolt mingit agressiivset käitumist ei olnud.
  44. Ringkonnakohus märgib vastuseks apellandile, et see väide ei vasta tõele. L.V. , A.B. ja D.R. andsid kohtuistungil S. Burovi käitumise kohta ühesuguseid ütlusi: S. Burov ei allunud politseinike korraldustele, oli agressiivne ja karjus. L.V. ütleb prokuröri küsimustele vastates: „Burov hakkas karjuma, kogu rajoonis oli kuulda./ …../ Ta isegi ei tahtnud kuulda küsimusi./…../ Jah. Ta oli agressiivne. Ta karjus kogu tänava peale, et miks ma kirjutasin avalduse, te ei leidnud seda inimest, kes vigastas minu autot. Ja niimoodi 5-6 korda üht ja sama asja.“ A.B. ütleb S. Burovile vastates: „ … ta oli agressiivselt meelestatud ja pidevalt karjus minule. Mis kontaktist ja mis avaldusest üldse rääkida võib…../ Te karjusite minu peale ja ei võtud minu sõnu kuuldele, kogu lugu.“ D.R. tunnistas, et S. Burovi hääletoon oli kohe algusest kõrge, ta oli nähtavalt ärritanud, omameheliku käitumisega. Küsimusele, kas S. Burov oli agressiivne või mitte, vastas D.R. : „Võin öelda, et jah, et isik järjepidevalt keeldus alluda korraldustele, ei tahtnud teha koostööd mitte mingil moel. Et seega võin hinnata nagu agressiivne käitumine meie suhtes, vähemalt verbaalselt.“
  45. Ringkonnakohus selgitab, et agressiivne käitumine ei tähenda ainult ähvardamist ja solvamist, nagu seda võib aru saada S. Burovi poolt väidetust, vaid see võib avalduda ka allumatuses, karjumises, kätega vehkimises jm taolises käitumises. Patrullpolitseinikel tuleb oma igapäevatöös sageli hakkama saada agressiivselt meelestatud isikutega ning sellest, et S. Burov istus politseisõidukis tagaistmel ja politseinikud teda ei kartnud, ei järeldu samuti, et ta poleks olnud eelnevalt agressiivne. R.H. tunnistas, et S. Burov rääkis kõva häälega, kordas lauseid mitu korda, kuna tal ongi selline kõva hääl. Seega ei ole ka tema ütlused vastuolus teiste tunnistajate ütlustega, kinnitavad süüdistatava samasugust käitumist vaid leebemal kujul. Elukaaslasena on ta harjunud S. Burovi käitumisega, mistõttu ei pruukinud see temale tunduda nii agressiivsena. Patrullautossegi kutsuti R.H. põhjusel, et ta mõjus S. Burovile rahustavalt.
  46. Arusaamatuks jääb S. Burovi väide selleski, kuidas on A.B. i ja D.R. i ütlused vastuolus, et neist saaks teha järelduse: „Valetades ükskord, võisid nad valetada ka edaspidi.“. Tunnistajate varasemaid ütlusi ei ole vastuolude tõttu kohtuistungil avaldatud ja kohtus andsid nad S. Burovi käitumise kohta ühesuguseid ütlusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nende ütlustes pole alust kahelda. Siinkohal märgib ringkonnakohus vastuseks apellandile 7 sedagi, et ühelgi tõendil ei ole KrMS § 61 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu, kohus peab neid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Asjaolu, et kaks tunnistajat on politseiametnikud, ei anna ainult nende ametikohast tulenevalt mingit põhjust seada nende ütlusi kahtluse alla ja eelistada neile süüdistatava ütlusi. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nõuetekohaselt kogumis ning on kohtuotsuses jälgitavalt ja ammendavalt oma seisukohta põhjendanud, kuidas olemasolevad tõendid lükkavad ümber süüdistatava väited selle kohta, et A.B. nõudis temalt altkäemaksu ja võttis sellel eesmärgi ära tema ID-kaardi.
  47. S. Burovi selgitused selles, kas ta kirjutas lühimenetluse otsusele alla või mitte, ei ole üheselt mõistetavad. Ta on jätkuvalt veendumusel, et ta ei teinud seda, kuid möönab, et stressis olles võis allkirjastamise unustada. Ringkonnakohtu hinnangul näitab S. Burovi selline selgitus tema manipuleerivat käitumist – ta saab aru, et tõend ekspertiisiakti näol on tema vastu, kuid kuna ta on andnud varem ütlusi ja teinud politseile ka avalduse selle kohta, et politseinik võltsis tema allkirja, ei ole ta valmis lõpuni tunnistama, et see on tema kirjutatud. Ehk teisisõnu tunnistab S. Burov vaid seda, mis on vastuvaidlematult ka tema silmis tõendatud.
  48. Arusaamatuks jäävad ka S. Burovi väited hirmu kohta, et A.B. saadab ta vanglasse, kuna kohapeal vormistati rikkumise kohta lühimenetluse otsus, millega määrati 20 euro suurune mõjutustrahv. Muid rikkumisi, mille eest oleks olnud võimalik S. Burovit arestimajja toimetada, ei olnud. Sündmuskohal selgitas A.B. S. Burovile vaid seda, et teda on võimalik viia politseijaoskonda isikusamasuse tuvastamiseks. Aga ka see küsimus lahenes kohapeal. Seega ei saanud hirm ega väidetav selguse saamise vajadus kuidagi takistada S. Burovit koheselt politseiniku käitumisele reageerimast. Asjaolu, et S. Burov ei rääkinud ka oma elukaaslasele koheselt midagi altkäemaksu küsimisest, ega ka järgmisel päeval politseis menetlustoimingul käies, ja esitas kaebuse politsei tegevuse peale 7 päeva hiljem, kinnitab kaudselt seda, et S. Burov mõtles need süüdistused välja. Mingil põhjusel on S. Burovi suhtumine Narva politseinikesse vaenulik. Ka apellatsioonis viitab ta sellele, leides isegi, et D.R. ile võidi maksta kohtus valeütluste andmise eest. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et S. Burovi väited politseinike tegevuse kohta seoses tema kaebuse menetlemisega jäävad tähelepanuta, kuna väljuvad käesolevas asjas esitatud süüdistuse raamidest.
  49. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on korrektselt tuvastanud S. Burovi süü temale etteheidetud tegude toimepanemises ja andnud neile õige karistusõigusliku hinnangu. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
  50. jaanuari
  51. a otsus muutmata ning S. Burovi apellatsioon rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.