KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 20. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-16991 Kohtuas

§ 145

lg 1 kui üldnormi kohaselt peab keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10, p 12). Kuigi täituri väitel saab kohtutäitur pärast täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist lasta esmalt kanda kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke ja seejärel vajaduse korral kinnisasja arestida, ei ole selline praktika kooskõlas ülal viidatud normide ega Riigikohtu praktikaga. Täitur ei ole viidanud ühelegi normile, mis annaks kohtutäiturile lisaks TMS § 145 lg-s 4 sätestatule õiguse käsutamise keelumärke seadmiseks enne arestimisakti koostamist. 11.2.
3. Kuigi täitur on ülal toodu kohaselt edastanud ekslikult kinnistusosakonnale avalduse kinnistu I mõttelisele osale käsutamise keelumärke kandmiseks enne kinnisasja arestimisakti koostamist, ei ole täitur siiski rikkunud täitemenetluse norme viisil, mis andnuks maakohtule alust täituri otsus tühistada ja kohustada täiturit uuesti avaldaja kaebust läbi vaatama. Vaidlust ei ole selle üle, et täitur alustas avaldaja vastu täitemenetlust õiguspäraselt ja täitemenetluse alustamise eeldused olid täidetud, sh oli avaldajal sissenõudja vastu täitmata rahaline nõue, mida avaldaja ei olnud ka täitemenetluses kuni kinnistu I mõttelise osa arestimiseni täitnud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et täitur arestis tagantjärele
4. novembril 2021, s.o enne maakohtu vaidlustatud määruse tegemist, kinnistu I mõttelise osa. Seega on täitur eksinud kinnistu I mõttelist osa arestides seaduses sätestatud arestimistoimingute tegemise järjekorra vastu. Ringkonnakohus märgib, et täitemenetluse eesmärgiks on täitedokumendist tuleneva nõude täitmine täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Rahaliste nõuete puhul tähendab see seda, et kohtutäitur pöörab TMS § 52 lg 1 järgi võlgniku varale sissenõude, s.o arestib ja müüb võlgniku vara ning rahuldab vara müügist saadud raha arvel sissenõudja nõude. Seega on kohtutäituril täitemenetluses õigus, aga TMS § 8 lg 1 järgi ka kohustus võlgniku varale, sh kinnisasjale viivitamata sissenõue pöörata, s.o see arestida ja esitada viivitamata avaldus kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke seadmiseks. Olukorras, kus kohtutäitur eksib kinnisasja arestimisel tehtavate toimingute järjekorra vastu, kuid täitemenetluse alustamise ja kinnisasja arestimise eeldused on jätkuvalt täidetud, aga ka siis, kui kinnisasi on tagantjärele arestitud, ei ole käsutamise keelumärke kinnistusraamatust kustutamiseks alust (vrd Riigikohtu
5. aprilli
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10, p 16, milles Riigikohus leidis, et juhul, kui käsutamise keelumärge on kantud TMS § 145 lg 4 alusel ekslikult kinnistusraamatuse, ilma, et selle sätte kohaldamise eeldused oleksid täidetud, ei tule keelumärget kustutada, kui täitemenetluse alustamise eeldused on jätkuvalt täidetud). Arvestades seda, et vaidlusaluses täiteasjas on täitemenetluse alustamise eeldused täidetud, ei anna asjaolu, et kinnisasja 8 2-21-16991 käsutamine keelati enne selle üleskirjutamist ja hindamist, alust käsutamise keelumärget kinnistusraamatust kustutada. Avaldaja ei ole tuginenud sellele, et oleks esinenud mõni arestimise tühisuse alus TMS § 55 järgi. 11.2.
7. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka avaldaja väide selle kohta, et täitur on eksinud TMS § 53 lg-st 1 tuleneva ülearestimise keelu vastu, kuid ka selles osas tuleb muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi. Kolleegium möönab, et kohtutäitur ei või TMS § 53 lg 1 järgi arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Praegusel juhul ei ole aga täitur selle vastu eksinud. Avaldaja heidab täiturile ette seda, et viimane arestis kinnistu I mõttelise osa, kuigi oli eelnevalt ühinenud sundtäitmisega täiteasjas II, milles oli juba arestitud kinnistu II mõtteline osa ja selle väärtus ületas mõlemas täiteasjas täitmisele esitatud nõuete suurust. Vaidlust ei ole selle üle, et täitur esitas käsutamise keelumärke kinnistusraamatusse seadmiseks avalduse ning arestis kinnistu I mõttelise osa pärast seda, kui ta oli ühinenud täitemenetlusega II. Täitur esitas
8. juulil 2021 kohtutäitur E. Vilippusele avalduse täitemenetlusega II ühinemiseks ning kohtutäitur E. Vilippus rahuldas avalduse
9. augusti
10. a otsusega. Nagu ülal märgitud, esitas täitur kinnistusraamatusse kinnistu I mõttelisele osale käsutamise keelumärke kandmiseks avaldused
11. augustil ja
12. septembri 2021 ning koostas arestimisakti
13. novembril
14. Vaidlust ei ole ka selle üle, et täitemenetluses II oli enne täitemenetlusega ühinemist arestitud selle täitemenetluse sissenõudja kasuks avaldajale kuulunud kinnistu II mõtteline osa ning kuna avaldaja vaidlustas täiteasjas II kohtutäituri määratud kinnistu II mõttelise osa hinna, taotles täitur kohtult uue hindamise korraldamist ning see kohtuvaidlus ei olnud täiteasjas I arestimist puudutavate toimingute tegemise ajal veel lõppenud. Seega ei olnud täiturile arestimist puudutavaid toiminguid tehes teada kinnisasja II mõttelise osa väärtus ega see, kas selle müügist saadava raha arvel saaks katta mõlema täiteasja sissenõudjate nõuded, s.o täiteasja I sissenõudja nõude 24 669 eurot ja täiteasja II sissenõudja nõude, ning täitekulud. Seejuures tuli täituril arvestada,

§ 174

lg 3 p 3 ja lg 4 järgi oli tulemi jaotamisel eesõigus sellel, kelle kasuks toimus arestimine varem. Kuigi avaldaja väitel oli kinnistu II mõttelise osa väärtus 115 000 eurot, alustas kohtutäitur E. Vilippus

1. novembri
2. a kinnisasja enampakkumise teate (tl 148–149) kohaselt kinnistu II mõttelise osa enampakkumist alghinnaga 45 000 eurot ning pärast selle müüki oleksid kehtima jäänud ka seda koormavad hüpoteegid. Arvestades ülaltoodut ning seda,

§ 8

lg 1 järgi peab täitur võtma viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, oli praegusel juhul, hoolimata täitemenetlusega II ühinemisest, põhjendatud võtta viivitamatult ka täiteasja I raames samme sissenõudja nõude täitmiseks, sest selle täitmine täiteasjas II arestitud kinnisasja arvel ei olnud kindel ning viibis hinna vaidlustamise tõttu. Täituril tuli täiteasjas I abinõusid rakendades arvestada sedagi, et juhul, kui täiteasjas II peaks võlgnik täitma nõude enne kinnistu II mõttelise osa müüki enampakkumisel, vabastataks kinnistu II mõtteline osa TMS § 49 lg 1 järgi viivitamata arestist ning kustutataks kinnistusraamatust käsutuskeeld, st kohtutäituril tuli arestimistoiminguid tehes kaaluda mh riske, et täiteasja II menetlus võib lõppeda täiteasja I sissenõudjale edutult, kui täiteasjas II rahuldatakse nõue muul viisil. Nii on see praegusel juhul ka täituri kinnitusel juhtunud, mida kinnitab E. Vilippuse büroo

1. detsembri
2. a e-kiri (tl 150). 9 2-21-16991 11.
3. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus avaldaja kaebuse lõppjäreldusena õigesti rahuldamata ning kolleegiumil ei ole seega alust maakohtu määrust selles osas tühistada.
4. Arvestades seda, et avaldaja kaebus jäi maakohtus õigesti rahuldamata, jättis maakohus õigesti ka menetluskulud avaldaja kanda, kuid tegi seda vale normi alusel. Maakohus viitas menetluskulusid jaotades ekslikult TsMS § 172 lg-le 1, kuigi pidanuks menetluskulud jagama TsMS § 172 lg 7 II lause alusel, mis näeb erinormina ette, et kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab menetluse kaebuses kohtutäituri tegevuse peale algatada üksnes avalduse alusel, mitte omal algatusel, ning seadusest ei tulene, et selle rahuldamata jätmisel tuleks menetluskulud jätta kellegi teise kui avaldaja kanda.
5. Kolleegiumi hinnangul ei anna avaldaja määruskaebuse väited alust tühistada maakohtu määrust ka sissenõudja kasuks väljamõistetud menetluskulude hüvitise osas. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalumisotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud kaalumispiire. Praegusel juhul ei ole avaldaja esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda seisukohale, et maakohus ületas sissenõudja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire. Ekslik on avaldaja arusaam, et vaidlus ei puudutanud sissenõudja huve ega õigusi. Kohtutäituri vara arestimiseks tehtud toimingute vaidlustamine, sh keelumärke seadmise vaidlustamine võlgniku poolt mõjutab vahetult ka sissenõudja huve ja õigusi, sest sissenõudja nõude rahuldamine täitemenetluses toimub võlgniku vara arestimise teel. Seetõttu pidi maakohus kaasama sissenõudja siinse asja menetlusse ja küsima tema seisukohta ning sissenõudjal oli õigus see esitada. Sissenõudjale ei saa vaidluse sisu arvestades ette heita ka lepingulise esindaja kasutamist oma seisukoha esitamiseks. Muid vastuväiteid ei ole avaldaja sissenõudja lepingulise esindaja kuludele esitanud.
6. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades kohtumääruse põhjendusi.
7. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kohtutäitur vastas määruskaebusele isiklikult ning sissenõudja ei vastanud määruskaebusele, mistõttu ei ole neil hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik 10