Obsah (7)

§ 113§ 199§ 114§ 119§ 64§ 61§ 60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2022, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-2077 Kohtukoosseis Sten Lind, Jul

§ 113

lg 1 ja

§ 199lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 8.

detsembril 2021 üldmenetluses tehtud otsus Apellandid süüdistatav ja kaitsja Prokurör Merry Tiitus Georg Erik Süüdistatav Isikukood: 39304264233; Eesti Vabariigi kodanik; viibib Tallinna Vanglas Kaitsja Margus Viira RESOLUTSIOON Ringkonnakohus otsustas:

1. Jätta apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
2. detsembri 2021 otsus muutmata.
3. Määrata Georg Erikule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Viira & Partnerid Advokaadibüroole makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 388,8 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud mõista KrMS § 185 lg 2 alusel riigieelarvesse välja Georg Erikult. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. 1 OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Georg Erikule on esitatud süüdistus

§ 113

lg 1 ja § 199 lg 1 järgi.

§ 113lg 1 järgi on G.

Erikule esitatud süüdistus oma ema X tapmises. Süüdistuse kohaselt lõi G. Erik 26.09.2020 kella 21:16 ja 27.09.2020 kella 02:36 vahelisel täpsemalt tuvastamata ajal oma kodus voodis olnud X vähemalt 14 korda haamriga pea piirkonda, tekitades vigastused, mille tulemusel X suri.

§ 199lg 1 järgi on G.

Erikule esitatud süüdistus selles, et ta varastas XXX kauplusest elektrilise tõukeratta. Nimelt võttis G. Erik 18.09.2020 kella 12:43 ajal Pärnu linnas XXX asuva XXX kaubanduskeskuse XXX kauplusest ebaseadusliku omastamise eesmärgil elektrilise tõukeratta S5 Booster Plus väärtusega 749,99 eurot ning väljus kauplusest ja kaubanduskeskusest ratta eest tasumata. Mõni aeg hiljem avastas kaubanduskeskuse turvatöötaja tõukeratta kaubanduskeskuse õuest prügikastist. 2. Pärnu Maakohus mõistis G. Eriku 8. detsembri 2021 otsusega süüdi

§ 114

lg 1 p 1 ja § 199 lg 1 järgi.

§ 114lg 1 p 1 järgi mõistis kohus G.

Erikule karistuseks 11 aastat vangistust,

§ 119lg 1 järgi aga 3 kuud vangistust.

Liitkaristust mõistes luges kohus

§ 64lg 1 alusel kergema karistuse raskemaga kaetuks, mistõttu jäi G.

Eriku liitkaristuseks 11 aastat vangistust. Karistuse kandmise algusajaks luges kohus 05.10.2020. Kohus rahuldas C AS tsiviilhagi ja mõistis G. Erikult kannatanu kasuks välja 294,99 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus G. Erikult riigi kasuks välja kokku 10 159,13 euro suurused menetluskulud. Maakohus kvalifitseeris X tapmise ümber

§ 114lg 1 p 1 järgi, leides, et tapmine on pandud toime julmal viisil.

Kohus luges tõendatuks, et just G. Erik tappis X. Kohus märkis, et süüdistatav ei ole kordagi eitanud kuriteo toime panemist. Kohus tuvastas, et G. Erik käis 26.09.2020 kella 21:16 ja 27.09.2020 kella 02:36 vahelisel ajal oma ema korteris. Seejuures jättis G. Erik oma jope korterisse pesumasinasse ja lahkus korterist ema jopega. Samuti asus kohus seisukohale, et G. Erik pani toime varguse, st võttis XXX kauplusest elektrilise tõukeratta ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja jättis ratta eest maksmata. Olulisimateks tõenditeks pidas kohus XXX kaupluse turvakaamera salvestist ning tunnistaja Q ütlusi. Tunnistaja ütluste kohaselt lõi G. Erik mulje, nagu sooviks tõukeratast osta, kuid kui 2 tunnistaja läks laoruumist puuduolevad detaile tooma, lahkus G. Erik kauplusest tõukerattaga ning selle eest tasumata. Kohus leidis, et G. Erik oli mõlema kuriteo toimepanemise ajal süüdiv. Kohus möönis, et G. Eriku käitumine septembris-oktoobris 2020 oli tavatu: ta on loopinud aknast välja võõrast vara; viibinud kodust kaugel Rakveres võõra kinnistu hoovis ja katsunud selle ust; jooksnud endaga juttu ajades trepikojas edasi-tagasi. Ka tunnistajad on kirjeldanud G. Eriku käitumist mitteadekvaatsena. Samuti tõdes kohus, et Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku poolt edastatud andmetest nähtub, et

1. aastal on G. Erikul diagnoositud äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega,
2. aastal äge ja mööduv psühhootiline episood, paranoidne skisofreenia. Tuginedes kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisile ning kohtus ütlusi andnud ekspertide selgitustele leidis kohus siiski, et G. Erikul ei esinenud ühtegi häiret, mis oleks tal takistanud teo keelatusest aru saada ja oma käitumist juhtida. Ekspertide hinnangul ei ole G. Eriku ebajärjekindla ning kohati sotsiaalseid norme eirava käitumise episoodid alates 13.09.2020 kooskõlas psühhootilistele häiretele omase kliinilise pildi ega kuluga; tegemist oli sihipärase käitumisega. G. Eriku väited tal ajuti esinevate meelepetete kohta ning nende aktiivne seostamine talle süüksarvatavate tegude toimepanemisega on hinnatav simulatsioonina. Ekspertiisiakti kohaselt: - ei esinenud Georg Erikul tegude toimepanemise ajal ning tegudele eelneval perioodil psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest ning oma käitumise iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest (sh keelatusest) arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks, ega esine sellist seisundit ka käesoleval ajal; - on Georg Erik võimeline kandma karistust; - puudub meditsiiniline näidustus G. Erikule psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks; - ei esine G. Erikul selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid tahtest olenematut, teda ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist; - ei esine G. Erikul isiksusehäiret; - esineb G. Erikul hiljemalt
3. eluaastast püsiv psüühika- ja käitumishäirete kogum: sõltuvus mitmest psühhoaktiivsest ainest, mis ei takista ega piira aga G. Eriku võimet ümbrusest aru saada ning sihipäraselt arutleda ja käituda. Kohus leidis, et eksperdid on oma seisukohti põhjalikult ja veenvalt põhjendanud. Kõik ekspertide selgitused ja kirjeldused on loogilised ja viitavad ka eluliselt arusaadavalt simulatsioonile.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni G. Erik ja tema kaitsja (G. Eriku apellatsioon on esitatud kaitsja apellatsiooni lisana). 3 3.1 G. Erik taotleb apellatsioonis sisuliselt maakohtu otsuse tühistamist tema

§ 114lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistamises ning tema õigeks mõistmist.

G. Erik väidab, et valetas maakohtus, et tema tappis X. Tegelikult tappis X W, tema võttis aga süü enda peale, sest kardab W ja tema sõpra F. F on teda varem noaga rünnanud. W on ühiskonnale ohtlik, ta käitub hullumeelselt, tarvitab narkootikume ja tal on palju võlgu. 3.2 Kaitsja taotleb apellatsioonis kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks, et määrata kriminaalasjas uus, teiste ekspertide tehtav kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleksekspertiis. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas ja G. Erikule kergema karistuse mõistmist. Kaitsja märgib, et ei vaidlusta G. Eriku tegude kvalifikatsiooni. Ta leiab, et kohtuotsuse tegemisel ja karistuse mõistmisel ei ole piisava põhjalikkusega arvestatud G. Eriku tervislikku seisundit ning see vajab uut hinnangut kordusekspertiisi näol, kus on arvestatud ja antud objektiivne hinnang kõigile tõenditele ja sisulised vastused kaitsja küsimustele. Kaitsja leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, tuginedes otsuse tegemisel ainult ühele tõendile – kompleksekspertiisile, mis jättis arvestamata G. Eriku vaimse tervise kogu elu jooksul ning võimaldas tema käitumist hinnata äärmiselt negatiivsena. Kohus on jätnud kohtus uuritud tõenditest hindamata ekspertide seisukohaga vastuolus olevad G. Eriku vaimset seisundit ja käitumist kirjeldavad tõendid. Kaitsja märgib, et ekspertiisiakt ega ekspertide ütlused ei ole korrelatsioonis kriminaalasja kohtulikul uurimisel saadud muu teabega. Kirjalikest tõenditest heidab kaitsja politsei andmebaasi väljatrükkide, Pärnu Haiglas koostatud G. Eriku statsionaarse epikriisi ja Haigekassa retseptiandmete väljatrüki arvestamata jätmist. Politsei andmebaasi väljatrükid tõendavad G. Eriku tavatut käitumist, Pärnu Haigla dokumendid G.Eriku korduvat viibimist Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus nii ambulatoorsetel kui statsionaarsetel vastuvõttudel ning temale pandud diagnoose, Haigekassa retseptiandmed aga G. Erikule väljastatud ravimite retsepte. Kõik need tõendid kinnitavad, et G. Eriku käitumine on olnud pikema aja jooksul mõjutatud vaimuhaigusena käsitletavatest häiretest, mis kaitsja arvates on otseselt mõjutanud tema käitumist kuritegude toimepanemise ajal. Lisaks kirjalikele tõenditele on kohus jätnud tähelepanuta tunnistajate D, T, J, A, G, S, O, J, W ja B ütlused. Politseiametnik D ütluse kohaselt toimetas ta G. Eriku 03.10.2020 Circle-K tanklast Pärnu Haigla psühhiaatria osakonda põhjusel, et isik väitis end olevat segaduses ja tal olevat diagnoositud vaimsed häired. T ütluse kohaselt tunneb ta G. Erikut tulenevalt tööst rühmajuhatajana Kutsehariduskeskuses. Töökoha kaudu tundis ta ka G. Eriku ema X. Tunnistaja ütluse kohaselt teadis ta, et X-l on paranoiline skisofreenia. G. Erikut iseloomustas tunnistaja kui osavõtlikku, positiivset ja lugupidavat. Samas on G. Erik talle kurtnud, et tal on halb ja ta magab halvasti ning on pöördunud psühholoogi või psühhiaatri poole. Tunnistaja on tajunud, et G. Eriku pingetaluvus on madal. 4 Ä taksojuht J andis ütlusi, et on paaril korral sõidutanud G. Erikut. Ühel korral tahtis G. Erik sõita Pärnust Tallinna. G. Eriku toonane kätumine tundus taksojuhile mõnevõrra imelik. G. Erik soovis iga 20 minuti järel värske õhu hingamiseks peatusi. Kui nad olid jõudnud Engeni, mõtles G. Erik ümber ja soovis Pärnusse tagasi saada. A ütluste kohaselt tunneb ta G. Erikut 17 aastat ja neid suhteid võinuks viimase ajani käsitleda sõprusena. 09.09.2020 soovis G. Erik sõpruse A-ga lõpetada. Selle põhjusest tunnistaja aru ei saanud ja G. Erik talle seda ei selgitanudki. G. Erik tundus talle kuidagi kurvana. G. Erik on talle maininud ärevust ja depressiooni. G. Erik kasutas ravimeid ja on käinud ravil. G. Erik tarvitas narkootikume. Info, et G. Erik on peetud kinni kahtlustatuna ema tapmises, oli tunnistajale suur šokk, kuna Georg ei ole varem vägivaldne olnud. Tunnistaja Ü andis ütlusi selle kohta, et ütluste kohaselt osutab ta teenust Pärnus. 2020 oktoobris avastas ta XXX külalistemajas, et toast nr XX oli esemeid (arvutiklaviatuurid, lillealus jne) välja loobitud. Kuivõrd ust koputuse peale ei avatud, oodati ära politseinik ja siseneti. Toast avastati noormees (G. Erik), kes tunnistaja ütluste kohaselt ei saanud maast ega ilmast aru; tunnistaja arvates oli ta midagi tarbinud. Tunnistaja S ütluste kohaselt oli G. Erik tema ettevõtte D OÜ töötaja

1. a aprillist kuni
2. a kevadeni. Tunnistaja ütluste kohaselt sai G. Erik üldiselt oma tööülesannetega väga hästi hakkama, aga aeg-ajalt lipsas sisse probleemseid perioode. G. Erik selgitas, et kannatab unehäirete all, hakkas asju unustama ning oli närvilisem. S-le teada olevalt oli G. Erikul diagnoositud Aspergeri sündroom. Samuti tarvitas ta kanepit. Tunnistaja kuulis
3. a sügise alul ühiselt tuttavalt, et G. Erik on hakanud tarvitama amfetamiini ja seda suuremas koguses. Tunnistaja O ütlused, mille kohaselt oli G. Eriku läbisaamine emaga hea, ta tundis väga muret ema tervise pärast, kuna ema oli skisofreenik. G. Erik pidi seoses ema tervisega oma vaba aega talle pühendama. Tunnistaja teadis, et ka G. Eriku vaimne tervis on kehv. Tunnistaja ütluste kohaselt on ta näinud G.Erikut täielikus depressioonis ja talle teadaolevalt oli ka G. Erikul algeline skisofreenia. Tunnistaja ei uskunud, et G. Erik oleks võimeline kedagi lööma. Tunnistaja W ütluste kohaselt oli G. Erikut tema sõber ning ta teadis ka G. Eriku ema X. G. Erik oli talle väljendanud soovi omaette s.o. emast eraldi elama asuda. Tunnistajale teadaolevalt oli ema G. Eriku elumuutusega nõus, kuna tal käis elukohas ka hooldaja. Tunnistaja kinnitas, et G.Erik tarvitas narkootikume. Tunnistaja ütluste kohaselt on G. Erik sõbralik ja hea suhtumisega, pigem tagasihoidlik; ta ei ole G. Erikut kunagi agressiivse või vägivaldsena näinud. Tunnistaja B ütlused, mille kohaselt G.Erik on talle väitnud, et tarvitab kanepit, kuigi B ise ei ole G. Erikut tarvitamas näinud. B teadis, et G. Erik käis psühhiaatri juures. G. Erik on rääkinud ärevushäiretest ja depressioonist. Kaitsja leiab, et „ekspertide vastused kohtulikul uurimisel esitatud küsimustele olid sisuliselt vastamata jäetud või vastuses järeldusena ebaloogilised“. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kohus ei ole andnud õiguslikku hinnangut ekspertide vastustele kaitsja poolt kohtulikul uurimisel püstitatud küsimustele. Näiteks ekspert KE möönis, et G. Erikul on diagnoositud F61.0 segatüüpi isiksusehäire. Ekspert leidis, et isiksusehäire ei ole raske psüühikahäire. Ekspert selgitas, et segatüüpi isiksusehäire tuleneb asjaolust, et G. Eriku käitumises leiti 5 paranoidseid jooni ja obsessiiv-kompulsiivseid jooni. Kohus ei ole eeltoodud eksperdi vastuseid analüüsinud ega andnud hinnangut nimetatud seisundite mõjumisele G. Eriku käitumisele. Kohtu esitatud küsimustele G. Eriku ebaadekvaatse käitumise kohta erinevatel kordadel (13.09.2020, 14.09.2020) vastas ekspert, et sõltumata asjaolust, et kõrvaltvaatajale võib käitumine tunduda imelik, ei pruugi see tähendada vaimse häire olemasolu. Kaitsja märgib, et tema ega kohus ei saanud selgust, miks pidanuks G. Erik oma kummalist käitumist pikema aja jooksul simuleerima, kuna tema käitumine läbi elu ei ole seondatav konkreetse kuriteosündmusega. Sellele asjaolule on kohus jätnud hinnangu andmata. Kuigi G. Erikul on diagnoositud Aspergeri sündroom, väitis ekspert, et G. Erikul ei ole Aspergeri sündroomi. Vastuseks kaitsja osutusele, et Sotsiaalkindlustusameti 18.04.
4. a otsusega määrati G. Erikule Aspergeri sündroomi ja muude segatüüpi ärevushäirete diagnoosist tulenevalt keskmine puue, leidis ekspert, et puude taotlemine ei oma mingit seost diagnoosiga. Kaitsja hinnangul on ekspert esitanud meelevaldse ja tõendamata seisukoha, et G. Erik on endale ise haigused diagnoosinud ja vastava eriala spetsialistid on siiani käitunud vastavalt tema näpunäidetele. Kohtus väitis ekspert korduvalt, et erinevalt eksperdist ei pea raviarstid oma arvamust ega diagnoose põhjendama. Kaitsja hinnangul on eksperdi arvates olnud kõik arstid, kes on diagnoosinud ja ravinud G. Erikul erinevat tüüpi vaimseid häired, šarlatanid, kes on pannud diagnoose suvaliselt. Ekspert ei põhjendanud oma sellist seisukohta kuidagi. Kohus on omakorda jätnud eksperdi vastuse kaitsja esitatud küsimusele hindamata. Kaitsja leiab, et eksperdi seisukohad on kõigis ekspertiisiga seonduvates aspektides meelevaldsed ja tõendamata ja viitavad arrogantsele suhtumisele kehtestatud korra alusel toimuvatesse menetlustesse. Kohtus uuritud tõenditest nähtub, et G. Erik on vajanud juba lapseeast psühhiaatrilist abi. Kaitsja märgib, et ka teine ekspert, psühholoog TK leidis, et Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus G. Erikule pandud diagnoosid ei ole eksperdiarvamusega konkureerivad seisukohad, sest need antakse erinevate andmete põhjal. Kaitsja toob välja, et ekspert kinnitas vastuseks kohtu küsimusele, et sõltuvus on psüühikahäire. Kaitsja heidab kohtule ette, et kohus ei ole andnud hinnangut kaitsja eeltoodust saadud infost tulenevale järeldusele, et psühhiaatrid-psühholoogid ei ole võimelised üheselt määratlema inimese tegelikku vaimse tervise seisundit. Kokkuvõtvalt märgib kaitsja, et G. Eriku käitumine nii enne kuritegusid, nende kuritegude sooritamise ajal kui ka pärast seda ei olnud tavamõistes adekvaatne. Ekspertiis ei ole kaitsja arvates kummutanud G. Eriku eelneva elukäigu jooksul diagnoositud ja ravitud vaimsete haiguste olemasolu. See, mil määral mõjutas G. Eriku vaimne seisund kuritegude toimepanemist, jääb teadmata, kuna ekspertide vastused ei ole olnud üheselt järgitavad, on olnud vastuolulised ning kaitsja arvates tõendina kõlbmatud. Kaitsja leiab, et kui ringkonnakohus ei saada kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, tuleks G. Eriku karistust oluliselt kergendada, mõistes talle karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. Kaitsja on seisukohal, et isegi, kui G. Eriku süüdimatus ei leia tõendamist, on kohtuliku uurimise käigus leidnud tõendamist meditsiinilised ja juriidilised faktid, mis kinnitavad, et G. Erik oli nii eelnevalt kui kuritegude toimepanemise ajal piiratud süüdivusega, et temal 6 esinenud psüühikahäired ja narkosõltuvus avaldasid olulist mõju tema igapäevaelu korraldamisele, tema vaimsed häired koos narkosõltuvusega olid ta viinud tasemeni, kus on alust rääkida isiksuspildi normaalseid piire ületavast muutumisest, mistõttu tema suutlikkus mõistuspäraseks käitumiseks võis muutuda piiratuks ning sellest tulenevalt tema võime temale inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal oma tegude keelatusest aru saada ja vastavalt sellele arusaamisele neid juhtida võis olla oluliselt piiratud. Kohus on jätnud kaitsja nimetatud seisukohale hinnangu andmata. Kaitsja hinnangul näitab G. Eriku suuremal või vähemal määral ebaadekvaatne käitumine, et G. Erik vajab pigem ravi kui pikaajalist vanglakaristust. Kohus on jätnud karistuse mõistmisel täielikult arvestamata, et G. Erikut ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Eelloetletud asjaolud kogumis on

§ 61mõttes erandlikud asjaolud ja võimaldavad mõista G.

Erikule karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. Samuti on, lähtudes kuritegude toimepanemise asjaoludest ja G. Eriku tervislikust seisundist, võimalik vähendada G. Erikule mõistetavat karistust, kohaldades

§ 60. 4.

Prokurör leiab apellatsioonidele esitatud vastuses, et apellatsioonide rahuldamiseks ja maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. Seoses G. Eriku apellatsiooniga märgib prokurör, et pole kahtlust, et G. Erik pani toime mõlemad kriminaalmenetluse esemeks olevad kuriteod. Maakohus on kõiki kohtuliku arutamise käigus uuritud tõendeid igakülgselt analüüsides jõudnud õigesti järeldusele, et G. Erik on toime pannud

§ 114lg 1 p-le 1 ja § 199 lg-le 1 vastavad kuriteod.

Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et G. Eriku apellatsiooni sisu kinnitab, et süüdistatava puhul on tegu vaimselt haige inimesega. Prokuröri arvates ei nähtu G. Eriku apellatsioonist mitte see, et tegu on vaimselt haige inimesega, vaid tegemist on lihtsalt kaitsetaktika muutmisega: kuna tema senine strateegia mängida vaimselt haiget inimest ei kandnud vilja, siis tuli otsida uus süüdlane. Vastuseks kaitsja apellatsioonile märgib prokurör, et G. Eriku suhtes koostatud kohtupsühhiaatria- psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 2/3 (edaspidi kui kompleksekspertiisi akt) koostoimes ekspertide KE ja TK poolt kohtus antud ütlustega veenva hinnangu süüdistatava vaimse tervise kohta ning uue kompleksekspertiisi vajadus antud juhul puudub. 12.08.2021 kohtuistungil toimus ekspertide küsitlemine ekspertiisiakti sisu selgitamiseks ning prokuratuuri hinnangul oskasid mõlemad eksperdid loogiliselt ja veenvalt selgitada, miks G. Erikul ei esine varasemas elus pandud diagnoose. Kokkuvõtvalt jäid eksperdid ekspertiisiaktis väidetu juurde, et G. Erikul ei esinenud ekspertiisi tegemise ajal ega ei ole esinenud ka senise elu jooksul selliseid püsivaid psüühikahäireid ega kognitiivsete funktsioonide defitsiite, mis takistaksid temal ümbrusest arusaamist ning sihipärast arutlemist ja käitumist. G. Erikul esineb hiljemalt 21. a vanusest pühhoaktiivsete ainete ülemäärasest 7 kasutamises tingitud püsiv psüühika- ja käitumishäirete kogum, s.o. sõltuvus mitmes psühhoaktiivsest ainest. Prokuratuuri arvates on maakohus hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid koostoimes ning jõudnud arusaamani, et G. Erik on inimene, kelle puhul ei esine süüd välistavaid asjaolusid. Samuti nõustub prokurör maakohtuga, et G. Erik ei ole piiratud süüdivusega. G. Erikul tuvastati sõltuvus mitmest psühhoaktiivsest ainest, mis aga ekspertide hinnangul ei takista ega piira G. Erikul ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ning võimalikes tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. Prokuratuuri hinnangul puuduvad alused

§ 60või 61 kohaldamiseks, maakohtu otsus karistuse osas on seaduslik ning põhjust G.

Erikule mõistetud karistuse vähendamiseks ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Apellatsioonid maakohtu otsuse muutmiseks alust ei anna.
2. G. Eriku apellatsiooni üldsõnaline väide, et tegelikult tappis X W, ei anna põhjust kahelda maakohtu järeldustes. Apellatsioonis ei ole mingit teavet, mis seda versiooni kinnitaks. G. Erik on lihtsalt üldistavalt kirjeldanud W kui tema arvates ohtlikku inimest. Mis puutub G. Eriku väitesse, et ta valetas süüd enda peale võttes, siis just seda väidet ei ole kohtul põhjust uskuda. Esiteks on G. Erik seda, kuidas ta oma ema tappis, 15.02.2021 kahtlustatavana antud ütlustes, mis maakohtu istungil avaldati, detailselt kirjeldanud. Oma ütlustes on G. Erik kirjeldanud asjaolusid, mida kahtlustuse tekstis pole kirjeldatud, kuid mis lähevad kokku sündmuskoha vaatlusel tuvastatuga. Nt on G. Erik rääkinud, et ta võttis tapmiseks kasutatud haamri köögisahtlist ning pärast haamriga ema peksmist pesi haamri ära ja pani haamri sahtlisse, kust oli selle võtnud; sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leitigi haamer köögisahtlist. Samuti on G. Erik öelnud, et pani vihmakeebi selga, et riideid ära ei määriks, sest ema verd pritsis igale poole; sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt leiti kilest vihmakeep korteris olnud mustast kilekotist, asitõendite vaatlusel tuvastati, et vihmakeep oli ulatuslikult verega määrdunud. Ringkonnakohtu hinnangul annavad G. Eriku ütlustes kirjeldatud asjaolud põhjust järelduseks, et G. Erik on oma ütluses kirjeldanud päriselt toimunut. Pealegi ei ole G. Eriku ütlus ainus tõend, mis viitab sellele, et tema pani tapmise toime. Järeldust, et tapja oli tema, toetavad ka tõendid, millest nähtuvalt oli ta käinud sel ajavahemikul, kui X tapeti, ema korteris, kusjuures ta oli jätnud sinna oma jope ja lahkus korterist ema jopega.
3. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks maakohus hinnanud tõendeid valikuliselt, tuginedes üksnes eksperdiarvamusele ja ekspertide selgitustele ning jättes 8 hindamata ekspertide seisukohaga vastuolus olevad G. Eriku vaimset seisundit ja käitumist kirjeldavad tõendid. Maakohus on möönnud, et mitmete tõendite kohaselt on G. Erik käitunud imelikult. Ka on kohus tõdenud, et väljavõte politsei andmebaasist ning Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikust saadud andmed G. Erikule pandud erinevate diagnooside kohta viitavad justkui tõsistele psüühilistele häiretele. Kohus leidis aga, et kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt ja ekspertide ütlused näitavad, et Georg Erikul ei esinenud ühtegi häiret, mis oleks tal takistanud teo keelatusest aru saada ja oma käitumist juhtida. See tähendab, et maakohtu hinnangul lükkasid ekspertiisiakt ja ekspertide ütlused teistest tõenditest tuleneva kahtluse ümber. Seega ei ole kohus jätnud kaitsja viidatud tõendeid tähelepanuta, vaid on pidanud usaldusväärsemaks tõendeid, mille kohaselt oli G. Erik süüdiv. On ilmne, et kohtul ei ole võimalik üheaegselt tugineda tõenditele, mis ei ole omavahel kooskõlas. Seetõttu peabki kohus tõendite vahelise vastuolu korral otsustama, millis(t)ele tõendi(te)le tugineda. Maakohus on ka põhjendanud, miks ta just ekspertide arvamusele tugineb: kohtu hinnangul on eksperdid põhistanud „kohtu jaoks piisava põhjalikkuse ja veenvusega, miks nad oma parimate teadmiste ja neile ekspertiisiakti koostamisel kättesaadavate andmete alusel sellisele järeldusele jõudsid ning kohus nõustub ekspertide selgituste ja järeldustega täielikult, sest selgitused on igati loogiliselt argumenteeritud“. Kohus on toonud otsuses välja need ekspertide argumendid, mida kohus oluliseks pidas (ekspert selgitas, et inimese psüühika häirumisel on teatud reeglipärasused ning G. Eriku käitumine ei ole kooskõlas psühhootilistele häiretele omase kliinilise pildi ega kuluga). Järelikult ei saa rääkida sellest, nagu ei selguks maakohtu otsusest, miks pidas maakohus eksperdiarvamust usaldusväärseks tõendiks.
4. Samuti on kohtukolleegiumi hinnangul alusetu kaitsja etteheide, et eksperdid ei ole kaitsja küsimustele sisulisi vastuseid andnud. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt on ekspert vastanud kaitsja küsimustele põhjalikult ja sisuliselt. See, et eksperdi vastused kaitsjat ei rahuldanud, ei tähenda, et ekspert ei ole küsimustele vastuseid andnud. Ekspert on selgitanud, miks ta jõudis järeldusele, et G. Erikul ei ole tal varem diagnoositud psüühikahäireid ning ta oli kuritegusid toime pannes süüdiv. Nagu maakohtu otsuseski välja toodud, iseloomustavad eksperdi selgituse kohaselt psüühika häirumist teatud reeglipärasused. Oluline on see, kuidas inimene käitub ja mida ta avaldab. Samuti on oluline haiguse kulg ja dünaamika. Nii välistas ekspert Aspergeri sündroomi välistas põhjusel, et G. Erikul lapseeas vaimse tervise häireid ei esinenud. Võimaluse, et G. Erik pani kuriteod toime psühhoosi mõjul, välistas ekspert selgitusega, et meelepetete mõjul tegutsemiseks peaks lisaks meelepetetele olema nende luululine tõlgendus. Ühtlasi tõi ekspert välja, et G. Erik ei osanud oma meelepetteid kirjeldada (seda on eksperdid toonud välja ka ekspertiisiaktis). Veel märkis ekspert, et meelepetete mõjul tegutsev isik ei peida oma jälgi. Pealegi ei ole psühhoos seisund, mis kiirelt kaoks. Niisiis on ekspert osutanud konkreetsetele asjaoludele, millele tema hinnang tugines. Kohtupsühhiaatriaekspert ei ole kohustatud lähtuma isikule varem pandud diagnoosidest, vaid ekspert peabki tema käsutuses olevate andmete alusel võtma ise seisukoha, kas isikul esineb mõni raske psüühikahäire. Niisiis omavad eksperdi jaoks tähtsust mitte niivõrd isikule pandud 9 diagnoosid, vaid ravidokumentidest tulenev info sümptomite ja ravi kohta. Seda, miks eksperdiarvamus ei lähe kokku G. Erikule varem pandud diagnoosidega, on ekspert põhjendanud eksperdi ja arsti käsutuses oleva erineva andmete mahuga ning sellega, et diagnoosimisel on oluline kaal isiku enda kaebustel. Tegemist ei ole ringkonnakohtu jaoks uue ega üllatava selgitusega. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, et eksperdiarvamus tähendab halvustavat hinnangut G. Erikuga varem tegelenud psühhiaatrite tööle. Eksperdi selgitus, et arstid on lähtunud G. Eriku enda kaebustest, ei tähenda seda, et nad oleks oma tööd teinud ebakvaliteetselt Psühhiaatri roll eksperdina ja arstina on erinev. Arst peab aitama isikul terviseprobleemidest vabaneda või peab tema tervisehädasid vähemalt leevendama, mistõttu tema jaoks ongi olulised isiku enda kaebused. Seevastu ekspert peabki hindama andmeid kõrvalseisja pilguga. Ekspert on ise maakohtus kaitsja küsimustele vastates rõhutanud, et ekspertiisi eesmärk ei ole varasematele diagnoosidele hinnangu andmine. Ühtlasi on ekspert selgitanud, mille alusel võis G. Erik talle pandud diagnoosid saada. Näiteks on ekspert selgitanud: „Narkootiliste ainete kasutamise foonil tegelikult tekib inimese käitumises muutusi ja neid on küllalt raske diferentsida, kui täpseid objektiivseid andmeid ei ole nagu meil kasutada oli. Ühelgi arstil ei ole tegelikult sellist kogumit andmeid nagu meil oli.“ Aspergeri sündroomi diagnoosi puhul tõi ekspert võimaliku diagnoosini viinud infona välja, et G. Eriku kaebuse, et ta on alati olnud omaette ja teda kiusati koolis ja tal oli raskusi suhtlemisel. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et eksperdid ei ole välistanud G. Erikul mis iganes psüühikahäire olemasolu. Vastupidi: ekspertiisiaktis on öeldud, et G. Erikul on sõltuvus mitmest psühhoaktiivsest ainest, kusjuures see kujutab endast psüühika- ja käitumishäirete kogumit. Ekspertiisiaktis olevast eksperdiarvamuse põhjendusest nähtuvalt võib sõltuvus tuua kaasa muu hulgas rahutust, ärevust, unetust ja depressiooni, samuti sotsiaalse toimetuleku süvenevat halvenemist. Mida eksperdid on eitanud, on G. Erikul sellise psüühikahäire olemasolu, mis saaks olla süüdimatuse meditsiiniliseks tunnuseks.
5. Kuigi apellatsioonis heidetakse ette, et ekspertide järeldused on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, ei ole apellatsioonis konkreetseid vastuolusid välja toodud. Kui jätta kõrvale dokumendid, mis kajastavad G. Eriku Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku külastusi ja talle pandud diagnoose – mille puhul on ekspert teistsugusele seisukohale jõudmise põhjusi selgitanud – ei ole vastuolu muude kaitsja viidatud tõenditega sugugi ilmne. Näiteks ei selgu apellatsioonist, milles seisneb eksperdiarvamuse vastuolu Haigekassa retseptiandmete väljatrükiga. Ekspertiisiaktis on refereeritud G. Eriku raviandmeid, millest tulenevalt ei olnud G. Erik osa talle välja kirjutatud ravimeid tegelikult tarvitanud. Ka maakohtu istungil märkis ekspert, et G. Erik ei olnud kõiki talle määratud ravimeid väljagi ostnud. Ühtlasi selgitas ekspert, et kuigi suuremates kogustes on mitmed ravimid kasutatavad depressiooniravimitena, üks ravimeist ka antipsühhootikumina, on tegemist rahustavate ja und soodustatavate ravimitega. Niisiis ei näita tõik, et G. Erikule on Haigekaassa retseptiandmete väljatrükis nimetatud ravimid välja kirjutatud, et tal oli selline psüühikahäire, mis võiks välistada ta süüdivuse. 10 Tõendite hulgas, millega kaitsja hinnangul ekspertiisiakt vastuolus on, on apellatsioonis loetletud tunnistajate ütlusi. Ringkonnakohus nendib, et kuigi apellatsioonis on tunnistajate ütlusi refereeritud, ei ole seda, milles vastuolud tõendite vahel kaitsja hinnangul seisnevad, lähemalt käsitletud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistajate apellatsioonis välja toodud ütlustes midagi sellist, mis seaks eksperdi seisukohad kahtluse alla. Ükski G. Erikut pikemalt tundvatest isikutest ei ole apellatsioonis välja toodud ütlustes kirjeldanud mingeid asjaolusid, mis viitaks G. Eriku sellisele psüühikahäirele, mis seaks G. Eriku süüdivuse kahtluse alla. Nende tunnistajate ütlustele on iseloomulik see, et nad on rääkinud, et G. Erik on neile psüühikaprobleeme ja ravimite võtmist maininud (selle kohta on andnud ütlusi B, O, A, T). Sellega haakub ka politseiametniku D ütlus, mida on apellatsioonis refereeritud nii, et tunnistaja sõnul toimetas ta G.Eriku 03.10.2020 Circle-K tanklast Pärnu Haigla psühhiaatria osakonda põhjusel, et „isik väitis end olevat segaduses ja tal olevat diagnoositud vaimsed häired“. Ise on tunnistajad toonud välja G. Eriku nukrust (A) või depressiivset olekut (O), tööandja S on rääkinud sellest, et G. Erikul oli probleemseid perioode, G. Erik unustas asju ja oli närviline (ja väitis, et kannatab unehäirete all). Lisaks on mitmed tunnistajad maininud seda, et G. Erik tarvitas narkootikume. Seega haakuvad asjaolud, mida need tunnistajad on välja toonud, eksperdiarvamuses öelduga, et G. Erikul esineb psühhoaktiivsete ainete sõltuvus. Sellega sobitub ka tunnistaja G ja J ütlustes kirjeldatud G. Eriku käitumine. Tunnistajate ütlustest ei nähtu seda, et G. Eriku käitumine oleks olnud pikemat aega arusaamatu ja ettearvamatu. Seega ei ole põhjendatud ka apellatsiooni seisukoht, et kui G. Erikule heita ette simuleerimist, siis oleks ta pidanud simuleerima juba aastaid, et vabaneda vastutusest
6. a sügisel toime pandud kuritegude eest. Ühtlasi tuleb seoses kaitsja selle etteheitega märkida, et eksperdid pole väitnud, justkui ei saaks G. Eriku puhul üldse mingitest vaimse tervise probleemidest rääkida. Eksperdi väide oli see, et G. Erik simuleerib psüühikahäire seost toimepandud kuriteoga. See hinnang põhineb konkreetsetel asjaoludel: G. Eriku kirjeldus, kuidas meelepetted teda mõjutasid, ei lähe psühhoosi tunnustega kokku (ta ei osanud vastata täpsustavatele küsimustele, variantide pakkumisel nõustus kõigi variantidega; sellest, kuidas ta meelepetteid kirjeldas, ei nähtunud nende luululist tõlgendust; selle vastu, et G. Erik tegutses psühhoosis, rääkis ka tema püüd kuriteo jälgi peita (riiete kaitsmine vere eest, koristamine)). Nende asjaolude põhjal on ekspert välistanud selle, et G. Erik pani kuriteod toime süüdimatuna.
7. Eelnevast tulenevalt jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et eksperdid on oma järelduste põhjuseid arusaadavalt ja veenvalt selgitanud. Seetõttu on põhjendamatu kaitsja seisukoht, nagu ei oleks piisava kindlusega välja selgitatud, mil määral mõjutas G. Eriku vaimne seisund kuritegude toimepanemist. Sellest tulenevalt ei ole G. Eriku süüdivuse osas kahtlusi või lahendamata küsimusi, mille tõttu oleks vajalik uue ekspertiisi määramine.
8. Paika ei pea kaitsja väide, nagu oleks maakohus jätnud võtmata seisukoha küsimuses, kas G. Eriku vaimsete häirete tõttu võis ta olla kuritegude toimepanemise ajal piiratud süüdivusega. Maakohus on otsuses märkinud: „Puuduvad meditsiinilised ja juriidilised 11 tunnused, mis viitaksid Georg Erikul esinenud piiratud süüdivusseisundile teo toimepanemise ajal ning ka sellele eelnenud perioodil – kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt kogumis ekspertide kohtuistungil antud ütlustega lükkavad selle võimaluse üheselt ümber.“ Ringkonnakohus tõdeb, et ekspertide seisukoht välistab tõepoolest ka piiratud süüdivuse. Eksperdid on eksperdiarvamuse teises punktis sõnaselgelt öelnud, et G. Erikul ei olnud „psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest ning oma käitumise iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest (sh keelatusest) arusaamiseks“. Ekspertiisiaktist ja ekspertide selgitusest nähtub ka selle seisukoha põhjus: G. Eriku käitumise asjaolud (nt oma riiete kaitsmine verepritsmete eest X tapmisel) viitas sellele, et G. Erik sai aru, mida ta teeb. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et X tapmise pidi olema tingitud G. Eriku tervislikust seisundist, sest G. Erikul ei saanud olla motiivi sellise ränga kuriteo toimepanemiseks. Mitme tunnistaja ning G. Eriku enda ütlustest saab järeldada, et G. Eriku suhted emaga ei olnud probleemitud: X vajas tervislikel põhjustel G. Eriku abi ning samas sekkus G. Eriku ellu. T, O, W ütlustest tulenevalt vajas G. Eriku ema tervislikel põhjustel abi. Tunnistaja O ütluste kohaselt pidi G. Erik ema tervise tõttu emale oma vaba aega pühendama. G. Eriku enda 15.02.2021 antud ütluste kohaselt ei meeldinud emale, et ta ära kolis. Samas oli ema siis, kui ta ema juures elas, pidevalt tema privaatsust häirinud. Seega nähtuvad tõenditest võimaliku konflikti eeldused.
9. Kuna tuvastamist ei leidnud, et G. Eriku toimepandud kuriteod oleks olnud mõjutatud psüühikahäirest, ei ole asjaolusid, mis annaks alust

§ 60või § 61 kohaldamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka asjaolu, et G. Erikut pole varem karistatud, alust talle maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmiseks. Karistatuse puudumine ei ole asjaolu, mille arvesse võtmist karistusseadustik otsesõnu nõuaks, kuid seda saab arvestada süüdlase isikut iseloomustava asjaoluna. Maakohtu otsuse põhistusest on näha, et maakohus ongi G. Erikul varasemate karistuste puudumist arvesse võtnud ning

§ 114

lg 1 p 1 järgi mõistetud karistus on

§ 114lg 1 sanktsiooni keskmisest määrast (14 aastat vangistust) kergem. 13. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus Kr

MS § 337 lg 1 p 1 nimetatud otsuse, jättes apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. 14. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et kohus määraks maakohtu otsusega tutvumise, kaitsealusega konsulteerimise ja apellatsiooni koostamise eest makstava tasu suuruseks 325 eurot, millele lisandub käibemaks 65 eurot. Ringkonnakohus tõdeb, et taotletud tasu ületab ühe euro võrra „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 6 lg-s 3 sätestatud maksimummäära. Muid aluseks määratava tasu vähendamiseks kohtu hinnangul ei esine. Seega tuleb määrata kaitsjale makstava tasu suuruseks 324 eurot, millele lisandub käibemaks 64,8 eurot. 12 Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg 2 süüdistatava kanda. Allkirjastatud digitaalselt 13