Obsah (11)

§ 26§ 197§ 186§ 635§ 198§ 115§ 103§ 127§ 29§ 20§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2022, Tallinn Kohtuasja nu

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni ning jättis menetluskulud hageja kanda, samuti määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt näevad lepingu p-d 5.1.5 ja 5.3.3 mõlemale poolele ette tööks vajalike materjalide hankimise kohustuse, kuid jätavad avatuks kohustuse konkretiseerimise kindlate materjalide osas ilmselt sellel eesmärgil, et jõuda selles kokkuleppele edaspidi (

§ 26lg 1).

Kostja töötaja teavitas

1. septembril 2017 hagejat, et tal tuleb seade ise hankida. Kuivõrd hageja ei vaielnud sel hetkel vastu ja asus tööülesandeid täitma, siis nõustus ta seadme hankimisega. Samuti ei esitanud hageja
2. novembril 2017 toimunud pooltevahelisel koosolekul vastuväiteid selle kohta, et tal oli seadme hankimise kohustus ning nõustus trahvi hüvitamisega. Hageja ei pidanud piiril lepingut sõlmima, vaid oleks piisanud sellest, kui ta oleks saatnud seadmenumbri kostjale, kes oleks sidunud selle koheselt kostja lepinguga iseteenindusportaalis. Kostja ei saanud paigaldada hageja kasutusse antud uuele veokile eelmisele veokile paigaldatud seadet, kuna seadme kasutamine sõltub veoki margist ja väljalaskeaastast. Hageja väited seadme hankimise võimatuse kohta on põhjendamatud, sest hageja ei ole tõendanud, et ta püüdis seadet hankida. Hageja peatus piiripunktis üksnes 8 minutit ja isegi kui piiripunktis ei olnud seadet saadaval, oli hagejal võimalik seade hankida mujalt. Hageja ei ole ka tõendanud, et talle oleks antud korraldus kaup kiiresti ja kindlaks kellaajaks sihtkohta toimetada. Juhul, kui seade ei olnud piiripunktis saadaval, oleks hageja pidanud kostjat sellest viivitamata teavitama vastavalt lepingu p-dele 5.1.3 ja 5.1.
3. Põhjendamatu on hageja väide, et tal ei olnud võimalik kostjat seadme puudumisest informeerida, kuivõrd piiripunkti jõudes ei olnud kellaajaliselt veel tööpäeva lõpp ning hagejal oli võimalik kostjat teavitada näiteks sõnumi saatmise või helistamise teel. Seega oli teemaksu tasumise seadme hankimise kohustus hagejal. Kuivõrd hageja on seda kohustust rikkunud ja tekitanud kostjale kahju trahvi summas 852,10 eurot näol, siis oli kostja õigustatud oma arvest nr VHÜ-6 tuleneva kahju hüvitamise nõude tasaarvestama hageja arvest nr 27/2017 tuleneva tasunõudega. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid kokku leppinud lepingus ettenähtust teistsuguses päevamääras, mistõttu tuleb hagejal kostjale tagastada lepingu lisa 1 järgsest päevamäära 107,50 eurot ületavas osas tasutu. Apellatsioonkaebus
4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti hinnanud poolte vahel
5. veebruaril 2015 sõlmitud lepingut, mis kehtis kuni
6. jaanuarini 2016 (lepingu p 2.2). Pärast lepingu lõppemist jätkus õigussuhe suulise lepingu alusel. Kehtiv õiguskord näeb ette, et teemaksu tasumist võimaldava seadme olemasolu 4 eest vastutab kostja kui vedaja, veoki omanik ja seadme kasutamise lepingu omanik. Kostja esitatud arve nr VHÜ-6 on tühine. Samuti ei ole tegemist samaliigiliste nõuetega, mida üldse saab tasaarvestada. Kohus on leidnud õigusvastaselt, et hageja autojuht on nõude omaks võtnud. Kohus on jätnud hindamata ka kostja enda töötaja kinnituse, mille kohaselt hageja autojuht küsis vana aparaati, aga seda ta autojuhile ei andnud, kuna ei olnud kindel, kas see ka uuel aastal töötab. Kuna uue aastani oli aega kolm kuud, siis puudus kostjal mistahes põhjus seadme veokile panemata jätmiseks. Asjaolu, et tegemist oli kiireloomulise koormaga, kinnitab nii see, et hagejal paluti
7. oktoobril 2017 sõita Rootsi, kus teda ootas Norrasse toimetamiseks täislaetud kiireloomuline koorem kui ka see, et koorem tuli
8. oktoobril 2017 toimetada üheksasse erinevasse sihtpunkti. Maakohus on eksitavalt leidnud, et hageja saanuks
9. oktoobril 2017, kui ta sai teada, et piiripunktis ei ole seadet, pöörduda kostja poole. Tegemist oli pühapäevaga. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et autojuhil tuleb järgida töö- ja puhkeajale õigusaktidega kehtestatud nõudeid. Lisaks on kohus alusetult leidnud, et hageja ei käinud piiripunktis seadet küsimas. 8 minutit on selle veendumiseks piisav. Kohtu käsitluse, mille kohaselt on kostjal hageja vastu vastuhagis esitatud nõue, lükkab ümber asjaolu, et kostja esitas
10. detsembril 2017 saldoteatise, mille järgi on
11. oktoobri
12. a seisuga hageja võlgnevus 852,10 eurot. Samuti on hageja esitatud arved kostja poolt viseeritud ja määratud väljamaksmiseks. Nõustuda ei saa ka hagejalt välja mõistetud kostja menetluskulude suurusega. Vastustaja seisukoht
13. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 425 lg 3 esimese lause ja TsMS § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagis kostja vastu esitatud nõude arve tühisuse tuvastamiseks. Kolleegium jätab hagi nimetatud nõudes TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus rahuldas vastuhagi. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab vastuhagi rahuldamata ja jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (s.o hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas) jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 2² alusel esitab kolleegium kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
15. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis hagis esitatud nõude – tuvastada
16. oktoobril 2017 esitatud arve nr VHÜ-6 summas 852,10 eurot tühisus – täpsustamata. 10.
17. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 340¹ lg 1). Kuna maakohus jättis selle ülesande täitmata, sai ringkonnakohus selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 esimene lause; vt ringkonnakohtu
18. jaanuari 2022 selgituskiri). Hageja täpsustas oma nõuet selliselt, et tal on huvi tuvastada arvest nr VHÜ-6 tuleneva kohustuse puudumist. Hageja 5 hinnangul on tal tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 järgi, sest kuigi hageja on esitanud sooritusnõude, siis sooritusnõude rahuldamise eelduseks ei ole tuvastus, kas hageja võlgneb kostjale arvest nr VHÜ-6 tulenevalt raha. 10.
19. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu ja leiab, et tuvastusnõue tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel perspektiivituse tõttu jätta läbi vaatamata. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hagejal ei ole vajadust kostja vastu sellise tuvastusnõude esitamiseks. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt nõuab hageja kostjalt töövõtulepingust tuleneva tasu 852,10 eurot maksmist, mille täitmisest on kostja keeldunud seetõttu, et tasunõue on tasaarvestatud arvest nr VHÜ-6 tuleneva nõudega hageja vastu (

§ 197lg 1).

Kuna hageja on esitanud sooritusnõude, ei saa tuvastusnõue olla praeguses asjas iseseisvaks hagi esemeks, sest taotletud tuvastus tuleb teha kindlaks töövõtulepingust tuleneva tasu nõude lahendamisel, s.t kas nõue on tasaarvestusega lõppenud (

§ 186p 2).

1. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli
2. veebruaril 2015 sõlmitud leping kauba ja sõitjate vedamiseks. Maakohus on õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguks (

§ 635lg 1).

Kolleegiumi hinnangul on tegemist teenuse osutamise lepinguga, mis sarnaneb kõige enam töövõtulepingulisele suhtele. Töövõtulepingu p 2.2 järgi kehtis leping kuni

1. jaanuarini 2016, kuid pooled jätkasid lepingulisi suhteid ka pärast nimetatud tähtpäeva saabumist. Kohtu ette toodud asjaoludel lähtusid pooled oma kohustuste täitmisel kirjalikus lepingus kokku lepitud tingimustest (kd I, tl 25–28), v.a tasu suurus, mille üle pooled ka apellatsiooniastmes vaidlevad. Hageja on vaidlustanud nii hagi rahuldamata jätmise kui ka vastuhagi rahuldamise.
2. Hageja nõuab kostjalt tasu 852,10 eurot maksmist. Kostja leiab, et nimetatud nõue on tasaarvestusega lõppenud, sest tal on lepingu rikkumisest tulenev kahju 852,10 eurot hüvitamise nõue hageja vastu, mille kohta esitati hagejale
3. oktoobril 2017 arve nr VHÜ-6 (kd I, tl 30). Hageja nõude rahuldamise eeldusena tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas tasaarvestuse formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Pooled ei vaidle selle üle, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud (

§ 198

). Vaieldakse selle üle, kas hageja on lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja tekitanud sellega kostjale kahju 852,10 eurot. Maakohus leidis, et hageja rikkus lepingust tulenevat teekasutustasu maksmise seadme soetamise kohustust, tekitades sellega kostjale kahju, ning ei esine vastutust välistavaid asjaolusid. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta. 12.1. Pooled vaidlevad selle üle, kas tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud. Selleks tuleb kostja kahju hüvitamise nõuet sisuliselt hinnata. Kostjal lasus kohustus tõendada, et hageja nõue on lõppenud, st et tal oli hageja vastu samaliigiline vastastikune nõue, mille täitmist kostja võis nõuda. Kostja võib nõuda

§ 115

lg 1 ja § 127 alusel hagejalt kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 218-13649/57, p 13): • hageja on kohustust rikkunud (

§ 115

lg 1); • hageja vastutab kohustuse rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st rikkumine ei ole vabandatav (

§ 103

lg 1); • kostjale on tekkinud kahju (

§ 127

lg 1; § 128); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2) ja ka ettenähtav (

§ 127

lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

6 Kolleegium märgib, et kui tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud, st et kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue, siis erinevalt hagejast leiab kolleegium, et

§-st 200 ei tulene sellise nõude tasaarvestuse tegemiseks piiranguid. 12.

1. Maakohus leidis, et hageja rikkus töövõtulepingu p-dest 5.1.3 (juhiste saamine) ja 5.1.4 (teavitamiskohustus) tulenevaid kohustusi. Kolleegiumi hinnangul ei saa need rikkumised olla kostja kahju hüvitamise nõude eelduseks, sest need ei ole põhjuslikus seoses kahjuga. Neid lepingutingimuste rikkumisi puudutavad väited jätab kolleegium tähelepanuta, sest need ei oma asja lahendamisel tähtsust. 12.
2. Maakohus hindas töövõtulepingu p-te 5.1.5 ja 5.3.3 ning leidis, et need on

§ 26

lg 1 järgi lahtised tingimused, sätestades mõlemale poolele tööks vajalike materjalide hankimise kohustuse, kuid pooled on jätnud selles kokkuleppele jõudmise tulevikku. Edasi on maakohus hinnanud poolte käitumist esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite pinnalt ning teinud järelduse, et seadme hankimise kohustus oli hagejal. Kolleegium nõustub selle järeldusega, kuid peab vajalikuks osaliselt muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et teekasutustasu maksmise seadme olemasolu eest vastutab üldjuhul vedaja. Sellise kohustuse saab tuletada autoveoseaduse (AutoVS) § 29 lg 1 p-st 3, samuti ka AutoPASS kasutusjuhendist ning sellest, et kostjal oli sõlmitud teekasutustasu koguva operaatoriga leping (vt TV kirjalik seletus; kd I, tl 66; tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 2 mõttes). Kostja registreeris Maanteeametis uue veoki Scania registreerimismärgiga XXXXXX, millele on väljastatud rahvusvaheliseks veoks vajalik tegevusluba (kd I, tl 128). AutoPASS kasutusjuhendi kohaselt on teekasutustasu maksmise seade seotud veoki registreerimisnumbriga ja seade omakorda AutoPASS lepinguga (vt kd I, tl 119 pöördel; tõlge tl 118). Samas ei nõustu kolleegium hagejaga, et selline kohustus tulenes kostjale lepingu lisa 1 p-st 6. Kõnealuse tingimuse sõnade üldlevinud tähendusest tuleneb, et see reguleerib kulude kandmist. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et nimetatud tingimusega oli poolte ühine tegelik tahe leppida kokku seadme hankimise kohustuses (

§ 29lg 1).

12.4. Kuigi seadme olemasolu eest vastutab üldjuhul kostja, siis kolleegiumi hinnangul ei välista see, et selles ei saa pooled teisiti kokku leppida. Praegusel juhul on tegemist just sellise olukorraga. Iseenesest on maakohus õigesti hinnanud lepingupoolte käitumist veoki üleandmisel ja veoki Norra piiripunkti jõudmisel. Kuigi maakohus on tõendit, s.o TV kirjalik seletus, valesti hinnanud, siis see rikkumine ei mõjuta asjaoludele ja tõenditele kogumis antud hinnangut, et seadme hankimise kohustuse võttis endale hageja. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 kohaselt on kaudne selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.

§ 20lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga.

Selleks, et muuta seadme osas kokkulepet, on vaja sellekohaseid tahteavaldusi, mida saab eespool viidatud TsÜS § 68 lg 3 järgi väljendada ka tegudega ehk konkludentselt. 12.

1. TV kirjalikust seletusest tulenevalt oli veokile seadme paigaldamise osas mitu võimalust: seadme tellimine kostja kontorisse; siduda olemasolev seade uue veokiga; autojuht võtab ise Norra piiripunktist seadme, mis kostja poolt registreeritakse ja see hakkab koheselt toimima. Seadet oli võimalik saada Norra piiril tollist ja praamidelt (vt AutoPASS kasutusjuhend). TV seletus tõendab, et kostja tegi hageja autojuhile ettepaneku, et autojuht võtab ise Norra piiripunktilt seadme. Autojuhi käitumisest (teoga tahteavaldus) tulenevalt lepiti sellises kohustuses kokku ning autojuht võttis endale kohustuse soetada seade Norrasse jõudmisel. Sellele viitavad järgmised asjaolud: autojuht võttis vastu ja alustas vedu veokiga, millel seade puudus; seadme vajalikkusest oli hageja teadlik (hageja oli varasemalt teinud vedusid Norrasse ja ka TV rõhutas autojuhile seadme vajalikkust); autojuht jõudis
2. oktoobril 2017 Norra 7 piiripunkti ja läks seadet hankima (kuid hageja väite kohaselt ei olnud see võimalik); autojuht võttis vastu otsuse piiripunktist seadet saamata edasi sõita. Hageja vastutab autojuhi käitumise eest (TsÜS § 132 lg 1). 12.
3. Kostjale kui veoki omanikule määrati Norras politsei poolt trahv seadmeta sõidu eest 8000 Norra krooni, s.o 852,10 eurot (kd I, tl 31). Kolleegium leiab, et hageja poolt seadme soetamise kohustuse rikkumise eest kostjale määratud trahv on kostjale hüvitatavaks kahjuks (

§ 128lg 3).

Sellist liiki kahju on töövõtulepingut rikkunud hagejale vähemalt üldjuhul ettenähtav ning hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg-d 2 ja 3).

Kahju tekkis sellest, et autojuht ei soetanud Norrasse jõudes seadet ning jätkas sõitu ilma seadmeta (

§ 127lg 4).

Hageja välja toodud asjaolud (piiripunktile jõudmine pühapäeval õhtusel ajal ning autojuhi otsustus veos tähtaegselt kohale toimetada) ei välista hageja vastutust ega anna alust kahjuhüvitise vähendamiseks (

§-d 139 ja 140). Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on maakohus õigesti jätnud hageja nõude kostja vastu tasu saamiseks rahuldamata, sest hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud.

1. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi, leides, et kostja on tasunud alusetult hagejale tasu 2797,50 eurot. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et vastuhagi rahuldamiseks alus puudub. Maakohus on vastuhagi rahuldamisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes hageja väited ja tõendid hindamata (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus lähtus
2. veebruaril 2015 sõlmitud töövõtulepingu lisa 1 p-s 1 sätestatud tasust, s.o 107,50 eurot (käibemaksuta), kuid jättis tähelepanuta hageja väited, et pooled muutsid kokkuleppel lepingut ja tõstsid tasu (TsÜS § 68 lg 3,

§ 20lg 1; vt Riigikohtu 16.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-11, p 10). Kolleegiumi hinnangul sõlmisid pooled tasutõstmise kokkuleppe. Tasu tõus 110 eurole on tõendatud kostja enda esitatud arvetega, millel on märge „Kinnitan“ ja kostja juhatuse liikme TM allkiri (kd I, tl 69–71 pöördel). Ülejäänud arved tasumääraga 110 eurot ja 115 eurot ei ole juhatuse liikme poolt allkirjastatud, kuid kõik need arved on kostja hagejale tasunud, v.a 852,10 eurot, mille kostja oma nõudega hageja vastu tasaarvestas. Samuti nähtub poolte kirjavahetusest ja saldokinnitusest, et hageja ei võlgne kostjale enamtasutud tasu (kd I, tl 32–34) ning selline nõue on asja materjalidest nähtuvalt esitatud
2. märtsil 2018 vastuhagis. Asjaolu, et kostja arved ühiku hinnaga 110 eurot ja 115 eurot tasus, tõendab, et kostja aktsepteerib arvel näidatud tasu (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Eeltoodud asjaoludest tulenevalt tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
5. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu ei ole vajalik hinnata hageja apellatsioonkaebuse väidet menetluskulude kindlaksmääramise peale.
6. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-st 1, sest menetles hagi ja vastuhagi – nii hagi (hagihinnaga 946,28 eurot) kui ka vastuhagi (hagihinnaga 3021,30 eurot) jäävad rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei esine erandlikke asjaolusid menetluskulude jaotamiseks TsMS § 162 lg 4 või § 163 lg 2 järgi. Kuna menetluskulude nimekirjadest ei saa eristada seda, millised kulud on kantud hagi või vastuhagiga, siis võtab kolleegium aluseks nende hinnad. Seega jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 76% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 24% hageja kanda. Maakohtus tasutud riigilõive on võimalik eristada ning need jäävad poolte endi kanda. 8
7. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas (vt Riigikohtu
8. mai
9. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 9