Obsah (8)

§ 119§ 104§ 121§ 55§ 112§ 111§ 203§ 179

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohu

§ 119lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla tunnistas
2. novembri
3. a käskkirjaga nr 6-3/1064-1 Dmitri Noskovi süüdi vangistusseaduse § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning karistas teda 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuna ta keeldus
4. oktoobril 2021 tööle minemast. Ühtlasi karistati D. Noskovit tööst keeldumise eest veel 35 ööpäevaks kartserisse paigutamisega
5. novembri
6. a käskkirja nr 6-3/1139-1 alusel ning 40 ööpäevaks kartserisse paigutamisega
7. jaanuari
8. a käskkirja nr 6-3/69-1 alusel. Käskkirjadele esitatud vaided jättis Viru Vangla rahuldamata.
9. D. Noskov esitas 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade tühistamiseks. Kaebaja esitas ka taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras vaidlustatud käskkirjade kehtivus ja täitmine. Kaebaja hinnangul on vaja õigusvastaseks tunnistada ka järgnevad vangla tegevused – kaebaja kartserisse paigutamine, kartserisse õppekirjanduse ja raamatute mittelubamine, kaebajale iga päev kartseris viibimise ajal lähedastele helistamise mittevõimaldamine ning kartserikaristuse kandmise ajal iga päev tervisekontrolli teostamata jätmine. Koos kaebusega esitas D. Noskov ka taotluse enda vabastamiseks riigilõivu tasumise kohustusest.
10. Tartu Halduskohus jättis
11. märtsi
12. a määrusega D. Noskovi menetlusabi taotluse kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ning kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta. Halduskohus andis riigilõivu tasumiseks kolmepäevase tähtaja arvates halduskohtu määruse kättesaamisest. Menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul oli kaebaja sissetulek 1150 eurot, millest võis maha arvata kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning elektriseadmete kasutamise kulud kokku 764,34 eurot ning vältimatud kulud 123,80 eurot. Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek oli seega 130,93 eurot. Tasumisele kuuluv riigilõiv 40 eurot ei ületa seda summat, mistõttu ei ole kaebajale halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 112 lg 1 p 1 alusel menetlusabi andmine lubatud ning halduskohus jättis vastavasisulise taotluse seetõttu rahuldamata.

1. Tartu Halduskohus tagastas
2. märtsi
3. a määrusega D. Noskovi kaebuse ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Halduskohus märkis, et määruse, millega kaebajat kohustati kolme päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates riigilõivu tasuma, sai kaebaja kätte
4. märtsil
5. Seega hakkas tähtaeg riigilõivu tasumiseks kulgema
6. märtsist 2022 ning viimane päev nõutavaks toiminguks oli
7. märtsil
8. Kaebaja ettenähtud tähtaja jooksul riigilõivu ei tasunud.

§ 104

lg 2 ls 2 sätestab, et riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

§ 121

lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta

§-de 37–39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.

§ 55

lg 2 ls 1 sätestab, et kui menetlusosaline ei kõrvalda taotlust sisaldavas avalduses kohtu määratud tähtpäevaks puudusi, jätab kohus avalduse põhjendatud määrusega läbi vaatamata. Riigilõivu tasumine on kaebuse menetlusse võtmise ning esialgse õiguskaitse taotluse sisulise lahendamise üheks eelduseks. Seega ei ole kaebus ning esialgse õiguskaitse taotlus ilma riigilõivu tasumata menetletavad. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. D. Noskov esitas määruskaebused Tartu Halduskohtu
2. ja
3. märtsi
4. a määruste peale nende tühistamiseks. Kaebaja palub ta vabastada riigilõivu tasumisest ning saata asi tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks järgnevatel põhjendustel. 5.
5. Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata. Lähedaste rahaline toetus ja nende kantud summad vangla arvele ei tähenda, et kaebaja oleks maksevõimeline. Kuna kaebaja on töövõimetu ning talle on määratud puue, ei saa kaebaja vabanedes tööle asuda, mistõttu on oluline, et vabanemisfondi koguneks raha, mis annaks kaebajale võimaluse vähemalt esimestel kuudel majanduslikult toime tulla. Seega on halduskohus vääralt leidnud, et kaebaja taotluse alusel
6. jaanuaril 2022 hoiustatud 273 eurot ei kuulu mahaarvamisele, mistõttu leidis halduskohus ekslikult, et kaebaja on maksejõuline. 5.
7. Halduskohus on kaebajale andnud ebaõigesti aega kolm päeva riigilõivu tasumiseks alates kohtumääruse kättesaamisest mitte selle jõustumisest arvates. See muudab sisutühjaks selle asjaolu, et menetlusabi määruse vaidlustamiseks on ette nähtud edasikaebevõimalus. Praeguses olukorras peaks kaebaja riigilõivu tasuma enne seda, kui määrus on isegi jõustuda jõudnud. 5.
8. Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine on ennatlikud. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Kaebaja esitas määruskaebuse nii Tartu Halduskohtu
10. märtsi
11. a määruse kui ka
12. märtsi
13. a määruse peale. Esmalt lahendab ringkonnakohus
14. märtsi
15. a määruse peale esitatud määruskaebuse (I) ning seejärel
16. märtsi
17. a määruse peale ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse (II). I
18. Tartu Halduskohus jättis
19. märtsi
20. a määrusega rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (resolutsiooni p 2) ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks aega kolm päeva arvates halduskohtu määruse kättesaamisest (resolutsiooni p 3). Määruskaebuse esitamine on lubatud menetlusabi andmata jätmise osas, nagu märkis edasikaebamise korra juurde ka halduskohus. Seega lahendab ringkonnakohus määruskaebust osas, mis puudutab menetlusabi andmata jätmist.
21. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et kohus jättis tema maksevõimelisuse hindamisel väljaminekutest maha arvamata kaebaja
22. jaanuaril 2022 esitatud avalduse alusel vabanemistoetuseks hoiustatud 273 eurot.
23. Halduskohus leidis, et kaebaja sissetulekust, mis oli kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul 1150 eurot, on mahaarvatavad kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning elektriseadmete kasutamise kulud kokku 764,34 eurot ning vältimatud kulud 123,80 eurot. Halduskohus jättis maha arvamata kaebaja avalduse alusel hoiustamisfondi kantud 273 eurot, kuna kaebaja makse oli vabatahtlik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nimetatud summa mahaarvamiseks ei ole põhjust.

§ 112

lg 1 p 1 võimaldab isiku sissetulekutest maha arvata maksud, sundkindlustuse maksed, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summad, eluaseme- ja transpordikulud. Nimetatud mahaarvamistega on analoogia korras võrdsustatud kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus kohtuasjas nr 3-7-1-3-61-12, p 10). Järelikult halduskohus ei eksinud, kui ta jättis kaebaja enda avalduse alusel vabanemiseks hoiustatud summa maha arvamata leides, et kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 130,93 eurot ((1150-764,34-123,80):4·2) ning kuna nõutav riigilõiv 40 eurot ei ületa seda, on kaebaja võimeline riigilõivu tasuma ning menetlusabi taotlus tuleb rahuldamata jätta.
3. Ringkonnakohus juhib tähelepanu asjaolule, et kaebaja menetlusabi taotlus oleks jäänud rahuldamata ka juhul, kui kaebaja avalduse alusel vabanemiseks hoiustatud summa mahaarvamine oleks olnud lubatud. Menetlusabi taotluse lahendamisel ei saa juhinduda pelgalt

§ 112

lg 1 p 1 regulatsioonist, vaid arvestada tuleb ka

§ 111

lg-s 1 sätestatuga, mille kohaselt on üldine eeldus menetlusabi andmiseks see, et isik ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda. Kaebaja vanglasisesest isikukontost nähtub, et

1. veebruari
2. a seisuga, st menetlusabi taotluse esitamise hetkel, oli tema kontojääk 104,73 eurot, mis ületas tasumisele kuuluvat riigilõivu 40 eurot rohkem kui kahekordselt. Seega võib kaebajat pidada maksejõuliseks isikuks, mistõttu puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks osas, mis puudutab Tartu Halduskohtu
3. märtsi
4. a määrust, millega jäeti kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata. II
5. Kaebaja esitas määruskaebuse ka
6. märtsi
7. a määruse peale, millega halduskohus tagastas kaebuse ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, kuna kaebaja ei tasunud nõutavat riigilõivu määratud tähtaja jooksul. Halduskohus põhjendas määrust selliselt, et kaebajal tekkis 3 riigilõivu tasumise kohustus kolme päeva jooksul pärast seda, kui ta sai
8. märtsil 2022 kätte halduskohtu
9. märtsi
10. a määruse. Viimane päev riigilõivu tasumiseks oli halduskohtu hinnangul
11. märtsil
12. Kuna kaebaja riigilõivu ei tasunud, tagastas halduskohus kaebuse

§ 121lg 1 p 2 alusel.

Ühtlasi takistas riigilõivu tasumata jätmine ka esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamist. Tähtaja riigilõivu tasumiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel määras halduskohus

1. märtsi
2. a määrusega selliselt, et see tuli tasuda kolme päeva jooksul arvates halduskohtu määruse kättesaamisest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et riigilõivu tasumise kohustuse sidumine määruse kättetoimetamisega ei ole korrektne lahendus, sest sellega tekitatakse vastandlik olukord – sama määrusega jäetakse isik riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata ja seda on isikul

§ 119

lg 1 järgi võimalik vaidlustada, kuid samal ajal pannakse talle kohustus tasuda riigilõiv juba kolme päeva jooksul määruskaebuse kättesaamisest. See muudab edasikaebevõimaluse paljuski sisutuks. Korrektne oleks seetõttu siduda riigilõivu tasumise tähtaeg sellise määruse jõustumisega, mitte kättesaamisega.

1. Käesolevas asjas ei pea ringkonnakohus siiski põhjendatuks halduskohtu määrust seetõttu tühistada. Halduskohtu
2. märtsi
3. a määruse järgi oli vaidlustatav sellest määrusest üksnes menetlusabi andmata jätmine (resolutsiooni p 2), muus osas, sh riigilõivu tasumiseks tähtaja määramise osas ei olnud määrus vaidlustatav. See on iseenesest kooskõlas

§ 119

lg-ga 1, mis näeb otsesõnu ette üksnes menetlusabi andmise, sellest keeldumise, muutmise ja tühistamise vaidlustamise määruskaebusega.

§ 203

lg 1 järgi võib määruskaebuse esitada siis, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Kui asuda seisukohale, et halduskohtu määrus polnud selles osas vaidlustatav, siis on määrus selles osas jõustunud.

§ 179

lg 3 järgi määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse järgi ei saa seda tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata; muu määrus jõustub selle kättetoimetamisel või teatavakstegemisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kaebaja ei ole halduskohtu

1. märtsi
2. a määruse resolutsiooni p-i 3 täitnud ega riigilõivu tasunud. Seega on kaebaja riigilõivu tasumise võimaluse minetanud ning tema määruskaebusest ei nähtu ka, et ta oleks olnud valmis halduskohtu määruse kättesaamise järgselt või määruskaebuse esitamise ajal riigilõivu tasuma. Neid asjaolusid arvestades ei pea ringkonnakohus mõistlikuks ega vajalikuks halduskohtu määrust riigilõivu tasumise tähtaja osas (resolutsiooni p 3) tühistada. Asjaolusid arvestades ei ole alust arvestada, et see muudaks menetluse lõpptulemust ning see ei oleks kooskõlas ka eeltoodud

-i normidega. Seetõttu jääb kaebaja määruskaebus ka selles osas rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4