Obsah (5)

§ 71§ 3§ 13§ 73§ 10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2569 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Orvi Koik ja I

) § 10 lg 8 p 3, mille kohaselt on keelatud müüa, osta või käidelda kala, mille päritolu ei ole tõendatav. Transporditava kala tõendamata päritolu varjamiseks võltsis Y OÜ-le Q väljastatud rannapüügipäeviku nr 001296 lehte nr 000024 ja esitas võltsitud dokumendi kontrollimisel Keskkonnainspektsiooni ametnikele. Kirjeldatud tegevust loetakse

§ 71lg 1 p 4 kohaselt kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks.

X oli teadlik, et transporditava kala tõendamata päritolu varjamiseks võltsis OÜ Q juhatuse liige Y OÜ-le Q väljastatud rannapüügipäeviku nr 001296 lehte nr 000024 ja esitas võltsitud dokumendi kontrollimisel Keskkonnainspektsiooni ametnikele. 2 Vastavalt

§ 3

lg-le 6 on kalapüügiseaduse kohaselt käitlemine tegevus, mis on seotud kala tootmise, töötlemise, üleandmise, vastuvõtmise, hoidmise ning transpordiga.

§ 13

lg 2 sätestab, et kutselisel kalapüügil püütud kala ja veetaime päritolu tõendavaks dokumendiks loetakse müügiteatist (esmakokkuostukviitungit), lossimise deklaratsiooni, kalalaeva kalapüügipäevikut koos kalalaeva kalapüügiloaga või rannapüügipäevikut koos kaluri kalapüügiloaga, kala või veetaime ülevõtmisdeklaratsiooni ehk üleandmise deklaratsiooni või kala või veetaime veodokumenti ehk transpordidokumenti. Kalapüügiseaduse § 10 lg 8 p 3 kohaselt on keelatud müüa, osta või käidelda kala, mille päritolu ei ole tõendatav, välja arvatud kui kala ostab füüsiline isik oma tarbeks ühe ööpäeva jooksul nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 65 lõikes 2 nimetatud koguses.

§ 73

lg 1 p 7 alusel loetakse kalavarule kahju tekitamiseks sellise kala müümist, ostmist või käitlemist, mille päritolu ei ole tõendatav, välja arvatud

§ 13lõikes 6 sätestatud juhtudel.

Kutseliste kaluritena panid X ja Y teo toime kavatsetult. OÜ Q juhatuse liikmena tegutses Y OÜ Q (reg kood XXXXXXXX) huvides. Lähtudes Vabariigi Valitsuse

1. juuni 2015.a. määrusega nr 67 kinnitatud kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määradest tekitasid Y, X ja OÜ Q oma tegevusega keskkonnakahju kokku 38 960 eurot, kuna määruse lisa 1 kohaselt on kahju määr ahvena puhul 3,2 eurot isendi kohta. Kuriteoga tekitati keskkonnale olulist kahju, kuna KarS § 121 p 1 kohaselt on oluline kahju ulatus, mis ületab 4000 eurot.
2. Keskkonnainspektsioon esitas Eesti Vabariigi nimel tsiviilhagi, milles taotles OÜ-lt Q, Y-lt ja X-lt 38 960 euro suuruse keskkonnale tekitatud kahju hüvitise välja mõistmist. Tsiviilhagis märgitakse, et

§ 10

lg 8 p-i 3 kohaselt on keelatud müüa, osta või käidelda kala, mille päritolu pole tõendatav, välja arvatud kui kala ostab füüsiline isik oma tarbeks ühe ööpäeva jooksul nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 artikli 65 lõikes 2 nimetatud koguses. Vastavalt

§ 3

lg-le 6 on kala transport selle käitlemine.

§ 73

lg 1 p-i 7 alusel loetakse tõendamata päritoluga kala käitlemist kalavarule kahju tekitamiseks. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kahju arvutamise alustest ja metoodikast lähtuvalt tekitasid kostjad 12 175 ahvena ebaseadusliku käitlemisega keskkonnale kahju 38 960 eurot.

1. Pärnu Maakohus tegi
2. septembril 2021 otsuse, millega mõistis X ja Y KarS § 361 lg 1 ja Q OÜ KarS § 361 lg 3 alusel õigeks. Eesti Vabariigi tsiviilhagi jättis kohus läbi vaatamata. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda ja mõistis riigilt Oü Q kasuks õigusabikulude katteks välja 5760 eurot. 3 Kohus leidis, et süüdistatavad tuleb õigeks mõista, sest kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused ei ole leidnud tõendamist. Kohus leidis, et tehtud vaatlus ja ekspertiis ei näita, et kalad oleks püütud õngega. Kuigi ekspertiisiakti kohaselt olid ahvenatel konksuvigastused, ei välistanud eksperdid, et mõrda võib sattuda varem õngekonksu otsa jäänud, kuid vette tagasi lastud kalu. Maakohus leidis, et kalade õngepüügipäritolu kohta on ainult kahtlus. Kinnitust pole leidnud asjaolu, et süüdistatavatel polnud
3. jaanuaril 2017 mõrrad vees. Sideandmete protokolli põhjal saab teha järelduse, et 22.01.2017 hommikul olid X ja Y koos, mis haakub süüdistatavate ütlustega, et nad asusid juba
4. jaanuari 2017 varahommikul mõrdu nõudma. Kaitsja taotlusel on kohtuistungil üle kuulatud C, kelle ütluste kohaselt olid Y ja X lasknud 20.01.2017 mõrrad vette ja
5. jaanuaril 2017 käidi mõrdu nõudmas. Mõrrad võeti tunnistaja sõnul lõplikult välja
6. jaanuari 2017 hilisõhtul. Kohus leidis, et tõendeid kogumis hinnates jääb asjas kõrvaldamata kahtlus, et süüdistatavate käideldud kala pärineb mõrrapüügist; in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada KrMS § 7 lg 3 alusel süüdistatavate kasuks. Kohus leidis, et isegi kui konksujälgedest kaladel piisaks kalade ebaseadusliku päritolu tõendamiseks, ei ole tuvastatud keskkonnale olulise kahju tekitamine. Nimelt leidis kohus, et ekspertiisiks esitatud valim ei olnud piisav, et teha järeldusi kõigi kalade kohta. Ekspertiisist tulenevalt olid osadel kaladel mõrrapüügi jäljed ja ka prokurör jõudis süüdistuskõnes järeldusele, et osa kaladest võis olla saadud mõrrapüügiga.
7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja kaitsja. 4.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning X ja Y süüditunnistamist KarS § 361 lg 1 järgi ning Q OÜ süüdi tunnistamist KarS § 361 lg 3 järgi. Prokuröri apellatsiooni kohaselt tuleks nii X kui ka Y karistada 400 päevamäära ehk 4000 euro suuruse rahalise karistusega. OÜ-le Q taotleb prokurör samuti 4000 euro suuruse rahalise karistuse mõistmist. Veel taotleb prokurör, et ringkonnakohus tühistaks Pärnu Maakohtu otsuse kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise osas, valitud kaitsjale makstud tasu riigilt väljamõistmise osas ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas. Prokurör deklareerib, et nõustub mitmete maakohtu järeldustega. Esiteks luges kohus põhjendatult tõendatuks, et süüdistatavad valdasid ja transportisid kala, mis on kala käitlemine

§ 3lg 6 tähenduses.

Samuti leidis kohus õigesti, et KKI ametnike tegevus kala äravõtmisel oli õiguspärane keskkonnajärelevalve toiming ja tegevus. Veel nõustub prokurör kohtuga, et KrMS § 901 lg 2 alusel kogutud elektroonilise side andmed on tõendina kasutatavad, sest tõendite kogumine sideandmete päringuga on kriminaalmenetluse huve ja oli eesmärke arvestades proportsionaalne. Teiste tõenditega ei olnud võimalik tuvastada, kus süüdistatavad

1. jaanuaril 2017 ja
2. jaanuaril 2017 viibisid. 4 Prokurör leiab, et Pärnu Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohus pole süüdistatavate õigeksmõistmist nõuetekohaselt põhjendanud ja see on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Ühtlasi leiab prokurör, et maakohus hindas tõendeid valesti. Süüdistatavad käitlesid kala, mille päritolu on tõendamata ja mis oli püütud mitte mõrra, vaid õngega. Süüdistatavate väide, et nad läksid
3. jaanuaril 2017 merele kalu välja võtma, ei ole usutav, sest sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kohaselt olid nad sel ajal, kui nad väidetavalt juba läksid merele, erinevates kohtades. Y oli kella 12.10 ajal Audrus ja X kella 12.07 ajal Lindis. Sellest, et süüdistatavatel kui kutselistel kaluritel olid paadikuuris mõrrapüügivahendid, ei saa teha järeldust, et nad kalu ka süüdistuses märgitud ajal mõrraga püüdsid. Süüdistatavate paadikuuri vahetus läheduses elava W ütluste kohaselt ei kuulnud ta 22.-
4. jaanuaril 2017 nende kuuris mingit kala laadimisele viitavat heli- samuti ei kuulnud ta mootorsaani heli. Seega ei püüdnud süüdistatavad nende valdusest leitud kalu mõrraga, vaid pidid saama need kusagilt mujalt. Kuigi menetluse käigus ei õnnestunud tuvastada isikuid, kellelt nad kalad said, ei ole see süüteokoosseisu mõttes oluline, sest piisab, kui puudub kala päritolu tõendav dokument. Isegi kui nad ise püüdsid osa kalast mõrraga, võisid nad saada õngega püütud kalad ikkagi kelleltki teiselt. See, et kalad olid püütud õngega, tuleneb nii asitõendi vaatluse protokollist, ekspertiisiaktist, ekspertide kohtus antud ütlustest, samuti vaatlusi teinud tunnistajate ütlustest, mille kohaselt oli enamikul ahvenatel selliseid vigastusi, mis viitavad õngepüügile. Prokuratuur ei nõustu kohtu hinnanguga tunnistaja F ütlustele, et kalade hulgast ekspertiisiks tehtud valik selline, mis ei võimalda teha usaldusväärset järeldust sellest, et olulise kahju ulatuses oleks kahju tekitatud. Prokuratuuri hinnangul asus maakohus ka ebaõigele seisukohale, et 1113 kala ehk umbes 10 % valimist on liiga vähe tegemaks usaldusväärseid järeldusi kõigi kalade kohta. Prokuratuuri hinnangul valimist teha usaldusväärseid järeldusi kalade vigastuste ja ka keskkonnale tekitatud kahju osas. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata ekspert AJ ütlused, mille kohaselt saab mõõtetulemust kanda üle kõikidele kaladele, st ka nendele, mida ekspertiisi ei saadetud. Vaadeldud ahvenatest tuvastati selge konksuvigastus 845 kalal 1113-st ehk 75,9 % juhtudest. Nendele 424 isendile, kellel visuaalse vaatluse käigus polnud võimalik koheselt tuvastada vigastust, tehti põhjalikum analüüs. Selle tulemusel selgus, et neist kokku 156 ehk 36,8 % määrati täiendavalt õngega püütud kalade hulka. Kalu, millel selgeid konksu vigastusi ei tuvastatud, oli 1113-st 92 ehk 8,3 %, kuid neil olid muud vigastused. Vigastusteta kalu oli vaid 15,81 %. Ka nende puhul võis ekspertide hinnangul konks haakida mõne luulise struktuuri külge, kus konks otseselt kude ei vigasta. Kogu valimist oli vaid kaks ahvenat varasemate vigastustega, mis olid paranenud, kuid püügiviisi ei õnnestunud tuvastada. Ekspertiisiaktist ja ekspertide ütlustest ei saa teha järeldust, et vaadeldud kalad oleksid püütud mõrraga, osade kalade puhul ei olnud võimalik püügiviisi täpselt määrata, oli see õngepüük või mõrrapüük. 75,9 % kaladest on tõendatud aga selgelt õngepüük, mistõttu kohtu seisukoht, et selles osas on ainult kahtlus, ei ole põhjendatud. 5 Kuna enamiku kalade puhul oli tuvastatud püügiviisiks õngepüük, ei saanud süüdistatavad mõrraga neid kalu püüda. Väide, et kõik need kalad, mis nende mõrras väidetavalt olid, olid harrastuskalastajate ehk nö tirgutajate poolt püütud ja vette tagasi lastud, ei ole eluliselt usutav. 4.2 Kaitsja taotleb apellatsioonis, et ringkonnakohus jätaks kohtuotsuse resolutsiooni süüdistatavate õigeksmõistmise, tsiviilhagi läbivaatamata jätmise ning menetluskulude riigi kanda jätmise osas jõusse, kuid asendaks kohtuotsuse põhjendused apellatsiooni põhjendustega OÜ Q valdusesse sisenemise ning sellega kogutud tõendite osas ja sideettevõtjalt saadud andmete kogumise loa alusel saadud tõendite osas. Lisaks sellele taotleb kaitsja, et ringkonnakohus suurendaks Eesti Vabariigi kanda jäetavate menetluskulude suurust 360 euro võrra. Veel taotleb kaitsja, et ringkonnakohus mõistaks Eesti Vabariigilt OÜ Q kasuks välja 3480 euro suuruse kriminaalmenetlusega tekitatud hüvitise ning viivise, milleks on kuni
5. oktoobrini 2021 (kaasa arvatud) 1315,72 eurot ning alates
6. oktoobrist 2021 kuni asjas lõpliku otsuse tegemiseni 8% aastas. Kaitsja märgib, et KKI ametnikud sisenesid ilma Y loata tema kodu territooriumile ja laadisid ilma selgitusteta kalakastid KKI sõidukisse. Selleks oleks pidanud olema KrMS § 91 lg-s 2 või 3 nimetatud luba või oleks tulnud lähtuda lg-s 5 sätestatud korrast. Seega oli
7. jaanuari 2017 menetlustoiming ebaseaduslik ning selle raames kogutud tõendid lubamatud. Sel põhjusel tulnuks maakohtul KrMS § 3051 lg 3 alusel arvata tõendikogunist välja kõik selle menetlustoiminguga seotult saadud ja nende alusel vormistatud tõendid, s.o: - objekti kontrollimise protokoll nr 1068932 koos lisadega; - riikliku järelevalve meetme kohaldamise/tõendi kogumise protokoll; - vallasasja hoiulevõtmise protokoll; - kalavarude kahju arvutamise akt; -
8. jaanuaril 2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll koos kalade pikkuse mõõtmise protokollidega; - ekspertiisiakt; - asitõendi suhtes rakendatava meetme määrus. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole kaitsja põhjendusi arvestanud, rikkudes sellega menetlusnormi. Sideandmete kohta märgib kaitsja, et nende kogumiseks polnud alust. Tegemist on teise astme kuriteoga ning tõendeid saanuks koguda kahtlustatavate küsitlemise ja mõrrapüügikohtade tuvastamisega. Lisaks rõhutab kaitsja, et KKA pole KrMS § 1262 lg 2 nimekirjas. Kaitsja ei pea lubatavaks seda, kui prokuröri loaga oleks sisuliselt tagasiulatuvalt võimalik jõustada sideandmete kogumist sellise uurimisorgani tarbeks, kellele kohus poleks saanud seda luba nö tavakorras andagi. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud kaitsekulude hüvitamise taotluse 360 euro ulatuses rahuldamata. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult pidanud kohtuistungite ettevalmistamise aega kokku 2,5 tunni ulatuses ülepaisutatuks. 6 Kaitsja taotleb, et OÜ-le Q hüvitataks kalakoorma äravõtmisega tekitatud kahju. Seejuures märgib kaitsja, et maakohtu menetluse ajal ei olnud süüdistatavatel tõendit kala turuhinnast. Tõendi kala turuhinna kohta jaanuaris 2017 sai OÜ Q enda valdusse
9. oktoobril 2021 ehk pärast maakohtu otsuse väljakuulutamist. Sel ajal, kui kriminaalmenetlus oli pooleli, ei olnud AS G, kes oli OÜ Q tehingupartner, valmis väljastama tõendit kokkuostuhinna kohta. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja AS G tõendi vastuvõtmist KrMS § 321 lg 6 alusel. Kaitsja leiab, et kuna OÜ Q sai tõendi ahvena turuhinna kohta
10. oktoobril 2021, on tegemist olukorraga, mida reguleerib SKHS § 21 lg 1 ja 3 St esineb mõjuv põhjus taotluse esitamiseks pärast maakohtu menetlust. Lisaks kahjuhüvitisele taotleb kaitsja seadusjärgse viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 määras, s.o 8 % aastas.
11. Ringkonnakohtu istungil jäid mõlemad apellandid esitatud apellatsioonide juurde. Kannatanu esindaja toetas prokuröri apellatsiooni, süüdistatav Y toetas kaitsja apellatsiooni. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele, millest tulenevalt loeb prokurör kala käitlemist selle kasutamiseks, selgitas prokurör, et lähtus muu hulgas käitlemist reguleeriva

1. peatüki pealkirjast, mis on „Kala- ja veetaimevaru kaitse ja kasutamise üldnõuded“. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid tõendite lubamatuse kohta, kuna kohtu seisukohtadest kaitsja apellatsioonis esitatud väidete kohta sõltub omakorda, millistele tõenditele on võimalik tugineda prokuröri apellatsiooni lahendamisel. I
3. Kaitsja väitel võeti XY-lt kala ära ebaseadusliku menetlustoimingu käigus. Nimelt sisenesid KKI ametnikud kaitsja hinnangul ebaseaduslikult XXX territooriumile. Kaitsja peab toimunud menetlustoimingut olemuselt läbiotsimiseks, milleks puudus aga kohtu luba. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonis aga argumente, mis näitaks, et tegemist pidi olema just kriminaalmenetluse toiminguga. Kaitsja on apellatsioonis refereerinud X filmitud videolõike KKI ametnike tegevusest XXX territooriumil. Apellant leiab, et neist salvestistest nähtuvalt ei saa rääkida „mingist haldusmenetlusest, kus on ulatuslik selgitamiskohustus korrakaitseorganile pandud“. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita apellatsioonis käsitletud videosalvestised kuidagi, et tegemist ei saanud olla haldusmenetluse toiminguga. On võimalik, et süüteomenetluseni viib järelevalvemenetluse tulemusel saadud teave. Samuti võivad järelevalvemenetluse ja süüteomenetluse toimingud olla olemuselt sarnased. Otsustamine selle üle, kas tegemist oli haldusmenetluse toiminguga, sõltub sellest, kas on tuvastatud kuriteotunnused (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli 2006 otsus väärteoasjas nr 31-1-2-06, p 6). Objekti kontrollimise protokolli kohaselt siseneti XXX territooriumile kontrollimaks, ega alamõõduliste kalade hulk ei ületa lubatud normi. See tähendab, et selle menetlustoimingu tegemiste ajal ei olnud KKI ametnikel veel piisavalt teavet võimalike kuriteotunnuste esinemise kohta, mistõttu ei saa seda pidada kriminaalmenetluse toiminguks. 7

§-st 64 ja KorS § 50 lg 1 p 3 kohaselt on ka haldusmenetluses lubatud siseneda kinnisasjale valdaja nõusolekuta. Niisiis ei anna apellatsiooni argumendid alust jätta objekti kontrollimise protokolli tõendina kõrvale ning lubatavad on ka tõendid, mis on saadud objekti kontrollimisel ära võetud kalade uurimisel.

1. Apellatsiooni argumendid ei anna alust lugeda lubamatuks tõendiks ka sideettevõtjalt saadud andmete protokolli. Maakohus on Riigikohtu praktikale viidates selgitanud, et enne 07.10.2020 antud prokuratuuri lubade alusel hangitud andmeid võib teatud tingimustel kasutada, arvestades tõendi kogumisega kaasnenud rikkumise laadi ja ulatust, kuriteo raskust, kannatanute või avalikkuse huve ning seda, kas sama sisuga tõendi oleks võinud saada ka ilma rikkumiseta. Maakohus on põhjendanud, miks ta peab praegusel juhul sideandmetele tuginemist lubatavaks. Sellele, et maakohtu otsuses toodud tingimustel on põhimõtteliselt sideandmetele tuginemine lubatud, apellatsioonis vastu vaieldud ei ole. Apellandi väide on, et sideandmete küsimine ei olnud vältimatult vajalik, sest tõendamiseseme asjaolude kohta oleks saanud teavet ka teiste menetlustoimingutega (kahtlustatavate ülekuulamise ja mõrrapüügikohtade tuvastamisega). Veel leiab kaitsja, et prokurör on oma loaga sisuliselt tagasiulatuvalt jõustanud sideandmete kogumise sellise uurimisorgani tarbeks, kellele seda õigust või luba poleks tavakorras kohtu poolt nö jälitusega andmete kogumiseks saanud väljastadagi. Kohtukolleegium leiab, et kahtlustatavate ülekuulamise võimalus ei välista sideandmete kasutamist. Kahtlustatava ülekuulamine on igas kriminaalmenetluses tehtav menetlustoiming, seega vastavalt kaitsja seisukohale ei oleks sideandmetele tuginemine – vähemalt juhul, kui kahtlustatavad annavad ütlusi – kunagi lubatav, nii see aga ilmselgelt ei ole. See, et tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik koguda ka teisi tõendeid, ei tähenda, et sideandmete kogumine ei ole vajalik. Nt kahtlustatavate ütluste puhul võib sideandmete kogumine olla vajalik ütlustes esitatud väidete kontrollimiseks. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus oli vaidlus selle üle, kas XY käisid
2. jaanuaril 2017 mõrdu välja võtmas, oli nende asukoha välja selgitamine ja selleks sideandmetele tuginemine põhjendatud. Sideandmete päring ei olnud kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 31 reguleeritud jälitustoiming. Jälitustoiminguks ei muutnud seda ka asjaolu, et Euroopa Kohtu
3. märtsi 2021 otsuse kohaselt on sideandmete päringu regulatsioon vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lg-ga
4. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus kaitsja argumenti, mille kohaselt ei ole KKI-l KrMS § 1262 kohaselt õigust teha jälitustoiminguid. Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust sideettevõtjalt saadud andmete protokolli tõendikogumist välja arvamiseks. II
5. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. 8
6. Ilmselgelt põhjendamatu on prokuröri seisukoht, et maakohus pole süüdistatavate õigeksmõistmist nõuetekohaselt põhjendanud. Maakohtu otsusest on üheselt aru saada, miks kohus süüdistatavad õigeks mõistis. Kohus ei pidanud tõendatuks väidet, et Y ja X-lt ära võetud kalad olid püütud õngega. Kohus on otsuses selgitanud, miks ta seda tõendatuks ei pea. Seda, et kohtuotsuses on vajalikud põhjendused olemas, näitab apellatsioongi, sest selles on esitatud vastuväiteid konkreetsetele kohtu seisukohtadele. Süüdistuse väide oli, et XY-lt ära võetud kala päritolu oli teadmata, sest „12175 ahvenat ei ole püütud mõrraga, vaid nende püüdmiseks kasutatud püügiviisiks on õngepüük“. Maakohus leidis, et ka vigastatud kalade puhul ei ole välistatud võimalus, et need olid siiski püütud mõrraga. Ühtlasi leidis kohus, et ekspertiisiks esitatud valim ei ole piisav, et teha järeldusi kõigi kalade kohta. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus tõendatuks seda, et keskkonnale oleks tekitatud KarS § 361 lg-s 1 ettenähtud oluline kahju.
7. Prokuröri väited, et Y ja X ei saanud tõenditest tulenevalt käia 22.01.2017 merel kalu võtmas, on ekslikud. Prokurör leiab, et süüdistatavad ei saanud 22.01.2017 käia merel kalu välja võtmas, sest sideettevõtjalt saadud andmete kohaselt oli Y oli kella 12.10 ajal Audrus ja X kella 12.07 ajal Lindis. Kohtukolleegium tõdeb selline väide on sideettevõtjalt saadud andmete protokollis esitatud. See väide on aga eksitav, kuna protokollist ei nähtu, et nende tugimastide levialad oleks hõlmanud vaid konkreetseid asulaid. Protokollis ei ole ära näidatud, milline oli kummagi masti leviala, mistõttu on ära näitamata ka see, et mastide leviala ei kattu. See, et telefonid olid erinevate mobiilsidemastide levialas, ei tähenda tingimata, et isikud olid erinevates asulates. Protokollis on kaart, mis peaks näitama isikute asukohti mastide levialast tulenevalt (kaart nr 1), kuid ringkonnakohus ei loe sellelt kaardilt välja masti U-1287 leviala. Ringkonnakohtu hinnangul on aga mastide asukohast tulenevalt võimalik järeldada, et nende levialad võivad kattuda ning mõlema masti leviala võib ulatuda Pärnu lahele. Seega ei välista sideettevõtjalt saadud andmete protokoll ringkonnakohtu hinnangul, et XY käisid koos Pärnu lahel mõrdu välja võtmas. Täiesti alusetu on prokuröri väide, nagu oleks tunnistaja W andnud ütlusi, et ta ei kuulnud 2223.01.2017 XY kuuris mingit kala laadimisele viitavat heli ega mootorsaani heli, mida ta oleks kuulnud, kui nad oleksid mere peal käinud. Maakohtu 14.04.2021 istungi protokollist ei nähtu, et W oleks kinnitanud, et ta ei kuulnud mootorsaani heli. Kala laadimise helide kuulmise kohta ei ole talle istungiprotokolli kohaselt küsimusi esitatudki. Ringkonnakohtu hinnangul annavad W ütlused alust prokuröri väidetule pigem vastupidiseks järelduseks: ta ei välistanud, et XY käisid 22-23.01.2017 merel kalu võtmas. Prokuröri küsimusele „Mingit saani häält kuulda ei olnud?“ vastas W: „Ma ei tea. Ma lõpetasin üldse varem püügi ära, olin haiguslehel.“ W kohaselt lõpetas tema püügi enne aastavahetust, kuid XY jätkasid veel püüki: „Minust jäid nad püüdma. Mina ei tea. Ma ei mäletagi nii kaua aega tagasi.“ Küsimusele, kas XY käisid jaanuaris mootorsaaniga merel, vastas W, et ei mäleta täpselt, kuid ta oli pigem seda meelt, et nad seda tõesti tegid. Nii vastas ta küsimusele „Kas te 22 ja 23.01 9 ajal nägite Y motoorsaaniga sõitmas?“: „Saaniga nad sõitsid. Kuupäevaliselt ma ei mäleta. Praktiliselt igal hommikul põrin läks merele.“
8. Prokurör leiab apellatsioonis, et nii asitõendi vaatluse protokollist, ekspertiisiaktist, ekspertide kohtus antud ütlustest kui ka vaatlusi teinud tunnistajate ütlustest ilmneb, et kalad olid püütud õngega. Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et vaatlusi teinud isikute ütlustega seda, kui paljudel kaladel olid õngepüügile iseloomulikud vigastused, tõendada ei saa. Teatavasti kehtib kriminaalmenetluses põhimõte, et kriminaalasja menetlenud ametnik ei saa ise olla tõendiallikas. Menetlustoimingus osalenud ametnikud võivad sellest tulenevalt anda ütlusi vaid menetlustoimingu asjaolude kohta, mitte aga kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaolude kohta. Püügiviisi määramine oli üks vaatluse eesmärkidest. Sellest, kas kalad olid püütud mõrraga või õngega, sõltus, kas kala päritolu oli tõendatud või mitte. Niisiis oli tegemist kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaoluga ning vaatlusel osalenud ametnike ütlustega seda, kas ja kui paljudel kaladel oli õngepüügile viitavaid vigastusi, tõendada ei saa. Vigastusi kontrolliti 1113 kalal 12 175-st. Prokurör leiab, et 1113 kala uurimise põhjal tehtud järeldused on piisavad, tegemaks järeldusi kõigi kalade kohta. Prokuratuuri hinnangul ei oleks suure hulga kalade puhul kõigi vigastuste tuvastamine vajalik ega mõeldav. Ringkonnakohus möönab, et väga suurte kalakoguste puhul on raske kujutada ette kõigi kalade kontrollimist. Kui kõiki kalu ei kontrollita, peab tehtud valim olema selline, et sellest saab teha usaldusväärseid järeldusi kogu koguse kohta. Praegusel juhul seda, et valim on kõigi kalade kohta järelduste tegemiseks piisav, tõendatud ei ole. Asitõendi vaatluse protokollist ei nähtu, miks valiti igast kastist just 30-31 kala. Seda ei selgu ka maakohtus tunnistajana üle kuulatud KKI ametnike ütlustest. Ringkonnakohus ei jaga prokuröri seisukohta, et valimit saab pidada piisavaks ekspert AJ ütlustest tulenevalt. Märkida tuleb seda, et ekspertiisiks ei teinud juhuvalikut ekspert, vaid ekspertiis tehti kaladele, mis olid asitõendi vaatluse käigus välja valitud. Seega ekspert ei otsustanud valimi suurust. Tõsi on, et AJ kohtus antud selgituse kohaselt on tüüpmetoodikatest tulenevalt kaalpüügi puhul valim olenevalt kala kogusest 10 või 20 %. AJ ütlus ei veena aga ringkonnakohut, et 10 % oleks piisav valim. Kohtukolleegium on seisukohal, et valimit ei saa määrata suvaliselt, vaid valimi esinduslikkus peab olema teaduslikult tõendatud. Seega selleks, et valimist saaks teha usaldusväärseid järeldusi, peaks olema teaduslikult tõendatud, et valimi põhjal saadud tulemus on tervikule üle kantav. AJ ei ole viidanud ühelegi teaduslikule allikale, millest tema nimetatud valimi suurused tulenevad. AJ nimetatud 10–20 % käis kaalpüügi kohta ning pole andmeid, et metoodika on üle kantav ka püügiviisi näitavate vigastuste tuvastamisele. Kahtluseks, kas metoodika on üle kantav, annab põhjust seegi, et kalade alamõõdulisuse tuvastamiseks ei peetud piisavaks üksnes mingi valimi mõõtmist, vaid mõõdeti ära kõik kalad. Tähelepanu väärib veel, et AJ nimetatud valimi suuruste vahe on kahekordne. Jääb arusaamatuks, kuidas saab kord anda usaldusväärse tulemuse 10-protsendiline valim, kui teisel korral on vaja 20-protsendilist valimit. Lisaks tuleb arvestada, et AJ ütluse kohaselt sõltus see, millist valimit kasutada, kalakogusest. Seda, millise koguse puhul saab lähtuda 10-protsendilisest valimist, AJ ei täpsustanud. Lõpuks tuleb märkida, et praegusel juhul jäi valim alla eksperdi nimetatud miinimumvalimi: 1113 kala 12 175-st on 9,14 10 %, ümardatult seega 9 %. Sellest tulenevalt ei saa pidada kokku 1113 kala uurimisel saadud andmeid piisavaks, et teha järeldusi selle kohta, kui suurel osal kõigist kaladest on õngepüügile viitavad vigastused. Järelikult saab lugeda õngekonksu vigastused tõendatuks ainult neil kaladel, millel need asitõendi vaatluse või ekspertiisi tulemusel tuvastati. Asitõendi vaatlusprotokolli ja ekspertiisi peale kokku tuvastati õngepüügile viitavad vigastused 845 kalal (eksperdiarvamuse punktis 4 on küll väidetud, et ekspertiisi saadetud ahvenatest tuvastati konksuvigastus 845 kalal 1113-st, kuid see väide on eksitab, sest ekspertiisiaktis on samas märgitud, et ekspertiisi käigus uuriti üldse ainult 424 ahvenat). Vaatlusel tuvastati terava esemega tekitatud vigastus 689 kalal. Ekspertiisiaktile lisatud tabelist nähtuvalt tuvastati ekspertiisi tulemusel konksuvigastus veel 156 kalal. See tähendab, et tõendatud on õngepüügile viitavad vigastused 6,9 protsendil kõigist kaladest. Nii ekspert AJ kui ka kalade vaatusel ja ekspertiisil osalenud MS ütluste kohaselt ei ole võimalik tuvastada vigastuste tekkimise aega. Nagu maakohtu otsuses märgitud, oli tunnistajate ütluste kohaselt jaanuaris 2017 Pärnu lahel palju harrastuskalastajaid, mistõttu ei olnud välistatud, et tagasi vette lastud kalad võisid hiljem püünisesse sattuda. Niisiis on õngepüügile viitavad vigastused tuvastatud vaid väiksel osal kaladest, ning pole teada, millal need vigastused tekkisid. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et paika ei pea XY väide, et kalad olid püütud mõrraga. Järelikult ei saa rääkida ka sellest, et kalade päritolu on tõendamata. Eelnevast tulenevalt ei ole alust maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamiseks. III
9. Kaitsja on maakohtu otsust vaidlustanud veel süüdistatavatele kaitsekulude hüvitamise otsustuse osas. Nimelt pidas kohus õigusabi arvetel toodud ajakulu kokku 2,5 tunni osas. Ses osas peab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni põhjendatuks. Arvestada tuleb, et kohtu seisukoht, kas väidetav õigusabi maht on põhjendatud, on hinnanguline – kohtul ei ole ega peagi olema võimalik täpselt kontrollida, kuidas kaitsja täpselt kohtuistungiks valmistus. Sellest tulenevalt peaks kohus olema kaitsja töö mahu põhjendamatuks lugemisel pigem ettevaatlik. Põhjust oleks lugeda töö maht ebamõistlikuks siis, kui see ei ole ilmselgelt kooskõlas kriminaalasja mahukuse ja keerukusega. Istungiks ettevalmistamise ajakulu on istungi enda ajakulu ja istungil toimunut arvestades ilmselgelt ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul praegu selliseks järelduseks alust ei ole. Arvestades seda, et kogu maakohtus osutatud õigusabi maht oli mitukümmend tundi, ei ole 2,5 tundi selline ajakulu, mille puhul oleks põhjust öelda, et see on ilmselgelt ülemäärane. Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et istungiks ettevalmistamise väidetav ajakulu olnud on põhjendamatu istungi enda ajakulu arvestades. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja toonud apellatsioonis välja asjaolud, mis õigustavad suhteliselt pikka ajakulu:
10. veebruari 2021 istungi puhul osutas kaitsja, et tegemist oli avaistungiga, milleks tuli valmistuda kohtukõneks, selgitada kaitsealustele kohtuistungi korda ja mõelda võimalike vastuväidete üle prokuröri poolt esitatavatele tõenditele;
11. aprilli 2021 istungi puhul rõhutas kaitsja, et tegemist oli kohtuistungiga, millel kuulati üle tunnistajaid ning selleks oli vaja valmistuda. Kohtukolleegium peab võimalikuks, et 11 ülekuulamiseks ettevalmistamine (info kogumine, küsimuste läbi mõtlemine jne) võib olla ajamahukas. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas tuleb kaitsja apellatsioon rahuldada ning suurendada Eesti Vabariigi kanda jäetavate maakohtus toimunud menetlusega seoses tekkinud menetluskulude suurust kokku 360 euro võrra. IV
12. Kaitsja taotluse mõista Eesti Vabariigilt OÜ Q kasuks välja kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitis ja viivis jätab ringkonnakohus läbi vaatamata, kuna see on esitatud hilinenult. Vastavalt SKHS § 18 lg 1 teisele lausele tuleb esitada taotlus hüvitise saamiseks esitada maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Maakohtus OÜ Q ega tema kaitsja taotlust hüvitise saamiseks ei esitanud. Ringkonnakohtule saab SKHS § 21 lg 1 kohaselt esitada taotluse, kui maakohtule jäi taotlus esitamata mõjuval põhjusel. Apellatsioonis on taotluse ringkonnakohtule esitamist põhjendatud sellega, et maakohtu menetluse ajal ei olnud OÜ Q tehingupartner valmis väljastama tõendit ahvena kokkuostu hinna kohta. Kohtukolleegium ei pea seda mõjuvaks põhjuseks. Ringkonnakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et OÜ Q oleks püüdnud oma tehingupartnerilt tõendit kokkuostuhinna kohta saada, kuid viimane oleks keeldunud. Lisaks sellele oleks kalade turuhinda saanud tõendada ka muu tõendiga kui AS G kiri (mõnelt muult ettevõttelt saadud tõendiga, varasemaid tehinguid kajastavate raamatupidamisdokumentidega vms). Eelnevast tulenevalt on tõendamata, et OÜ-l Q ei olnud võimalik maakohtu menetluse ajal kalade hinda tõendada ja kahju hüvitamist taotleda. V
13. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni rahuldamata ning rahuldab kaitsja apellatsiooni menetluskulude hüvitamist puudutavas osas. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt välja mõistetud menetluskulude suurust puudutavas osas ja teeb KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 340 lg 2 p 6 alusel uue otsuse, millega mõistab Eesti Vabariigilt välja OÜ Q kasuks õigusabikulude katteks välja 6120 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
14. Kaitsja on esitanud taotluse, et OÜ-le Q hüvitataks apellatsioonimenetluse õigusabikulud 720 eurot, millest 120 eurot moodustab käibemaks. Taotlusele lisatud arvete kohaselt on õigusabi maht olnud 5 tundi, mis kujunes järgnevalt: kohtuistungil osalemine 1 tund; istungiks ettevalmistamine 1 tund; apellatsiooni koostamine 2 tundi; prokuröri seisukohtadele vastamine 1 tund. 12 Kuna ringkonnakohus rahuldas kaitsja apellatsiooni osaliselt, prokuröri apellatsiooni aga jättis rahuldamata, tuleb nii KrMS § 185 lg-st 1 kui ka lg-st 2 tulenevalt hüvitada süüdistatavale mõistlik õigusabikulu. Ringkonnakohus peab arvel märgitud ajakulu põhjendatuks ja tasumäära mõistlikuks prokuröri apellatsioonile vastamise, kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise osas. Kaitsja apellatsiooni puudutavas osas tuleb arvestada sellega, et ringkonnakohus rahuldas apellatsiooni vaid väikses osas, apellatsiooni põhiväidetega kohus ei nõustunud. Vastavalt riigikohtu praktikale tuleb kaebemenetluses õigusabikulu mõistlikkuse hindamisel võtta arvesse ka seda, mis ulatuses oli kaebus edukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. detsembri 2011 otsus kriminaalasjas 3-1-1-89-11, p 39.2). Selle kohta, kui suur oli just konkreetse küsimuse käsitlemise ajakulu, puuduvad kohtul andmed. Arvestades käsitluse mahtu apellatsioonis, leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni koostamise ajakulu tuleb hüvitada veerandi ulatuses. Seega tuleb OÜ-le Q hüvitada õigusabikulud 504 euro ulatuses, millest 84 eurot moodustab käibemaks. Allkirjastatud digitaalselt 13