Obsah (4)

§ 179§ 180§ 286§ 306

1-10-4493 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 29.02.2012.a., Tallinn Kriminaalasja number 1-10-4493 (06730000233) Kohtukoosseis Kohtun

§ 179

lg 1 alusel välja mõista RE’lt sundraha 725 eurot ja kaitsjatasu menetluses osutatud õigusabi eest kokku 2000 eurot riigi tuludesse.

§ 180

lg 3 alusel jätta ülejäänud osas kaitsjatasu riigi kanda.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et kriminaalmenetluse kulusid võib tasuda ositi 1 aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Tasuda tuleb Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-10-4493, RE ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohtukulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates 15 päeva möödumisel. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale. Kohtuotsuse põhiosa. 1.Kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse. Kohtulikul uurimisel on tõendamist leidnud, et RE, töötades vastavalt 08.08.2003.a. X Vangla direktori käskkirjaga nr 436-P kinnitatud ametijuhendile X Vangla vangistusosakonna valvurina, kus tema ametikoha eesmärgiks oli ametijuhendi p 2 järgi kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ja isolatsiooni nõuete täitmine, sisevalvepiirkonnas kambrite juures, kinnipeetavate eluosakonnas, sööklas ja kartseris õigusaktidega kehtestatud kinnipidamistingimuste täitmise kindlustamine ning ametijuhendi p 3 järgi kuulusid tema tööülesannete hulka kambris või kartseris olevate kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, erilise tähelepanu pööramine kinnipeetavate käitumisele, 04.08.2006.a. kella 18.50 ajal X Vangla 9. eluosakonnas asukohaga XXX toimetas kinnipeetava KI kinnipeetava KR palvel kambrisse nr 8, kus KI`le tekitati eluohtlikud kehavigastused / vastavalt surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 669 pea, kehatüve ja jäsemete kinnise hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsi/ ning samal päeval poole tunni möödudes toimetas koos kinnipeetavate KR ja SJ`ga eluohtlikult vigastatud kinnipeetava KI tagasi oma kambrisse, kus viimane samal õhtul suri saadud vigastustesse. 2 Sellise tegevusega pani RE toime KarS § 113 - § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise isiku poolt toime pandud tapmisele kaasaaitamise. RE süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud alljärgnevaga: Kohtulikul uurimisel on

§ 286

-2 lg 1 ja § 296 lg 1,2 alusel kõik varasemate kohtuistungite protokollid tõenditena vastu võetud ning samuti muud tõendid, mis on eelnimetatud protokollides viidatud. Antud kriminaalasjas on tõendatud ja puudub vaidlus selles, et RE oli X Vangla vangistusosakonna valvur, kelle ametikoha eesmärgiks oli ametijuhendi punkti 2 (kinnitatud X Vangla direktori 08.08.2003 käskkirjaga nr 436-P ; t.l.79-82 ) järgi kinnipeetavate üle järelevalve teostamine ja isolatsiooni nõuete täitmine, sisevalvepiirkonnas kambrite juures, kinnipeetavate eluosakonnas, sööklas ja kartseris õigusaktidega kehtestatud kinnipidamistingimuste täitmise kindlustamine ning ametijuhendi punkti 3 järgi kuulusid tema ametiülesannete hulka kambris või kartseris olevate kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, eriline tähelepanu pööramine kinnipeetavate käitumisele. Samuti on tõendatud ja puudub vaidlus selles, et 04.08.2006 kell 18.50 ajal X Vangla 9.eluosakonnas kambris nr 8 tekitati KI’le eluohtlikud kehavigastused ( surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 669 antud arvamuse kohaselt pea, kehatüve ja jäsemete kinnine hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingitud veri-õhkrind, nahaalune õhkpuhitus, sisemisest verejooksust tingitud verekaotus ja kopsukoe osaline kollapsi ) ning samal õhtul suri KI saadud vigastustesse. Kannatanu KV seletas 17.01.2008.a. kohtuistungil (t.l. 122), et oma poja KI surmast sai teada laupäeval , 5.kuupäeval. Tema mobiilile helistati ja öeldi, et I tapeti.- Seega kannatanule anti juhtunu kohta informatsiooni, mis haakub ka süüdistuse ja teiste tõenditega selle kohta, et KI tapeti. Kannatanu esitatud tsiviilhagi suhtes on seiukoht võetud teise kohtulahendiga. Kannatanu KO seletas 17.01.2008.a. kohtuistungil (t.l. 122-123) , et 05.08.2006.a. õhtul teatasid vanemad, et I on tapetud. Muud tõenduslikku teavet tema ütlused ei ole andnud. Tunnistaja KJ ütlustega (kohtuistungi protokoll t.l. 135 pöördel-139) on tõendatud , et KI kandis karistust X vanglas. Augustis 2006 kella 23 ajal sai ta korrapidaja HV’lt PR korralduse minna kontrollima, kas kinnipeetav KI on elus ja terve. Läks 9.eluosakonda üksi, küsis valvuritelt ega seal midagi toimunud ei ole, valves olid seal sel päeval JV, PV, RE ja SV. Ta leidis, et KI oli kambris voodil seljaga ukse poole pikali . Erilisi silmaga nähtavaid tervisekahjustusi ei olnud, ainult padjal oli vereplekk, millelegi KI ei rageerinud, kontrollimisel pulssi tunda ei olnud ja nad kutsusid meditsiinitöötaja. Enne meditsiinitöötajat käis kambris korraks ka RE. Meditsiinitöötajad kontrollisid pulssi, seda ei olnud, KI ei hinganud, keha temperatuur oli jahtunud ja meditsiinitöötajad ütlesid, et neil pole enam midagi teha . Kambri sees välisukse juures olid maas verised märjad kaltsud. Nad läksid kambrist välja, pitseerisid kambri ja teavitasid juhtunust korrapidaja HV’le . Varasemalt on tunnistaja rääkinud, et lähemale minnes nägi, et KI nägu oli segi pekstud, kontrollis pulssi kaelal, pulss puudus, KI keha oli külm, kontrollis pulssi ka käe pealt, kuid ei tundnud. Tunnistaja KJ kinnitas aga, et ei mäleta, kas need ütlused vastavad tõele. On ilmne, et tunnistaja ei soovi rääkida kõikidest asjaoludest, millest ta vahetult ise teada sai. Äärmiselt ebausutav on, et tunnistaja ei mäleta, kas rääkis kohtueelsel uurimisel tõtt või mitte. On ilmne, et tunnistaja ei valeta, kuid on ilmne, et jätab midagi rääkimata. Tunnistaja ütlused tõendavad, et RE oli valves kuriteosündmuse ajal, ta käis KI kambris enne meditsiinitöötajate tulekut (seega oli ka ise huvitatud, mis seisundis KI on). KI ei reageerinud, 3 padjal oli vereplekk. Meditsiinitöötajad tegid kinlaks, et KI on surnud. Tunnistaja IO ütlustest nähtub, et (kohtuistungi protokoll t.l. 149 pöördel -154), et KI surma kohta

1. augustis sai teada korrapidaja telefonikõne kaudu. Väidab, et kinnipeetavad ei oleks tohtinud liikuda ühest kambrist teise ja need, kes seda võimaldasid, ongi vastutavad juhtunu eest . Muul viisil kui vanglatöötaja abiga kinnipeetavad sel ajal iseseisvalt liikuda ei saanud. Seegatunnistaja ütlustega on tõendatud, et kinnipeetavad vajasid vabaks liikumiseks kindlasti vanglatöötaja abi. Tunnistaja PV ütlustest nähtub, et ( kohtuistungil antud ütlused t.l. 155-156), et töötas X vanglas 4 aastat valvurina Mäletab kinnipeetava surma juhtumit 9.eluosakonnas, kuna oli siis üldse teist vahetust tööl X vanglas. Sel päeval oli koos T, Š ja J-ga. Peale õhtust kella 22-st loendust tuli korrapidamisosakonnast KJ küsima, et kas on keegi surnud ja läks vist koos Š’ga KI kambri juurde. Leitigi surnu. – Seega RE oli kuriteosündmuse ajal tööl 9.eluosakonnas. Tunnistaja JV ütlustest nähtub, et (kohtuistungil antud ütlused t.l.156-159), et ta töötas X vanglas 1985-2007 alguses osakonna vanemana, siis valvurina. Kinnitab, et KI leiti 9.eluosakonnas oma kambrist surnult.Sel päeval olid tööl tema, Š, T ja alles tööle asunud P. RE töötas sel päeval II korrusel, tema oli järelevalve ruumis. Teise korruse valvur temale kinnipeetava surma kohta midagi ei selgitanud, kell 22 tehtud kontrolli ajal oli kõik korras. KI kambrit kontrollis II korruse valvur, s.o RE. Peale KI surnukeha leidmist rääkis II korruse valvur RE talle, et oli lubanud KI’l vahetada CD-plaati, kuidas see täpselt käis, ei oska öelda. Kohtus on avaldatud VIII kd lk. 87-88 , lk 88 2.lõik alt ning viimane lõik JV tunnistajana ülekuulamisel antud ütlused selle kohta, et sel ajal ta ei teadnud , mis oli toimunud ja kes KI oli läbi peksnud. Nüüd teab,et KI peksmisega oli seotud SO, kes oli kambris B
2. On kuulujuttude järgi teada saanud , et KI ja SO vahel oli vana vaen. RE sõnade järgi teab, et 04.augusti õhtul viis RE KI tolle palvel kambrisse B8, et plaate vahetada ja teed laenata. Ei teadnud, et RE viis kambrist välja KR. RE ei rääkinud, miks ta seda tegi . Tunnistaja kinnitas neid ütlusi kohtuistungil. Seega on RE temale tunnistanud, et viis B8 kambrisse KI viimase palvel justkui CD-sid vahetama ja teed jooma. RE jättis aga rääkimata selle, mis võinuks temale heita kahtlast varju ehk mis annaks alust seostada teda kuidagi KI srumaga– ehk selle, et ta ka kinnipeetav KR’l vabalt ringi liikuda lubas. Tunnistaja ŠV seletas ( kohtuistungil antud ütlusedt.l.162-163), et X vanglas töötas alates 1992.aastast valvurina, 2006.aastal töötas 9.eluosakonnas . 04.08.2006.a. õhtul tuli korrapidaja abi K, kutsus teda kaasa ja II korrusel kambris B17 leidsid surnud mehe. Sel õhtul oli vahetuses koos P, RE ja J’ga. J oli vahetuse vanem, tema oli I korrusel kartserite peal, RE oli II korrusel ja P abistas kus vaja. Eluaegsed kinnipeetavad olid II korrusel, liikuda said nad oma lokaaltsoonis, teisest osakonnast eraldab neid võreuks, väljaspool oma lokaaltsooni saavad liikuda valvuri saatel. Selgitas, et 04.08.06 oli vist tööpäev ja loendused olid kell 16.10 , 22.00 ja 7.00 . KI surma asjaoludest teab vaid, et ta leiti õhtul kella 23 paiku. Kinnitas, et ei teadnud, et KI oli sel päeval enda kambrist väljas teises kambris käinud. Pärast oli talle räägitud, et RE oli KI oma kambrist välja toonud mingit kassetti vahetama . RE oli viinud KI kambrisse B8 kassette vahetama ja ise samal ajal siia-sinna jooksnud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et RE tegutses aktiivselt 9.eluosakonnas, viis KI oma kambrist teise kambrisse. 4 Tunnistaja PV ütlustest nähtub, et (kohtuistungil antud ütlused t.l.163-169), et ta töötas X vanglas 2001- 2007 julgeolekuosakonna spetsialistina. KI surmast sai teada, kui öösel kas 00.30 või 01.00 ajal. Sel ööl vesteldi nende kinnipeetavatega, keda kahtlustati KI’le kehavigastuste tekitamises , need olid kinnipeetavad L, S ja veel keegi. Temale öeldi, et kahtlustuse aluseks oli olnud videokassetilt nähtu, kus kinnipeetavad viisid KI sellest kambrist välja. Tunnistaja annab ütlusi selle kohta, mida ta kelleltki kuulis, otsest tüõendusteavte tema ütlused ei anna. Tunnistaja DV ütlustest nähtub, et ( kohtuistungil antud ütlused t.l.193-196), et 2006.aastal töötas X vanglas
3. ja 9.eluosakonnas blokis. KI tapmisest kuulis vangistusosakonna töötajalt IK’lt sai kella 20.30 ajal. Kella 21 ajal jõudis vanglasse, läks 9.blokki ja kontrollis kinnist kambrit, KI oli kambris üksinda ning ta jäi ootama politseid ja uurimisrühma. Selgitas, et blokki jõudes ja peale kambri kontrollimist selgitas välja, et teisel korrusel oli tööl valvur RE, kutsus RE välja ja vestles nelja silma all , RE rääkis talle, et kinnipeetav KI palus ennast viia L , S ja S juurde ning RE viis ta sinna ja tõi pärast tagasi kambrisse ning loenduse ajal kella 22 ajal avastati, et KI on surnud. Ka sellele tunnistajale on RE rääkinud ainult osa enda tegevusest isikute ühest kambrist teise paigutamisel. Ka sellel tunnistajale ei rääkinud RE kogu tõde vangide liikumise kohta sellel õhtul, mis annab tunnistust sellest, et tõde oli RE’l põhjust varjata. Tunnistaja GI ütlustest nähtub, et (kohtuistungil antud ütlused t.l. 219-220) , et 2006.aasta augustis töötas ta Põhja PP isikuvastaste kuritegude talituses uurijana, oli juhtivinspektor. 03.augustil 2006.a. tuli vanglasse koos prokurör N.V’ga ja operatiivtöötajatega, kutsuti direktori kabinetti, kus viibisid direktor ja keegi julgeolekuosakonnast. Pärast teostas ta vanglas sündmuskoha vaatluse, laiba vaatluse, tunnistaja ülekuulamised, kellaajad peaksid olema protokollidest nähtavad, sündmuskohaks oli kaks kambrit, ühes toimus peksmine ja teises oli surnukeha, peksmine toimus tavalises kambris, midagi erilist ei mäleta. Videosalvestused esitas vangla direktor, tema mäletamist mööda oli näha kuidas kaks inimest käte alt hoides toimetavad kolmandat, kellel oli käterätik üle pea ja valvur saatis neid, esitatud videosalvestused liideti koheselt kõik kriminaalasja materjalide juurde, mitu salvestavat kaamerat oli, ei olnud talle teada, kõik mis talle toodi, liitis materjalide juurde. See juhtum oli tema menetluses vist kaks nädalat, jõudis ainult ekspertiisid määrata ja üle kuulata salvestuselt nähtud valvuri, kelles tunnistaja tundis ära süüdistatav RE. Süüdistatav KR kirjeldas 27.veebruari 2008.a. kohtuistungil (t.l.230-237) üksikasjalikult kinnipeetavatae omavahelisi suhteid ja seda, mis 04.08.2006.a. vanglas juhtus. 04.08.2006.a. oli ta telefonivestluses teiste kinnipeetavatega ja kuna juba mitu päeva oli talle öeldud, et K olevat saunas jõuga ühe noore kinnipeetava vägistanud, siis oli see signaal niivõrd tugev, et ta pidi sellele reageerima ja ta ütles spontaanselt, et karistab K. Sellest karistamisest vestles telefoni teel paljude kinnipeetavatega. Enamus kinnipeetavaid kartis K. Ka valvurid kartsid KI, kui K midagi ütles, siis valvurid täitsid tema korraldusi. Tema ei tea, kes ja mis asjaoludel viis K kambrist välja, kuna tal oli telefonivestlus pooleli. .Mingil hetkel peale telefonikõnet nägi oma kambri uksel olles, et valvur RE tuli, küsis, mis vaja ning trelli juures olnud V ütles midagi ja valvur läks KI kambri ukse juurde, sel hetkel läks tema oma kambrisse. Kui tuli oma kambrist uuesti välja nägi kui RE ja KI läksid kuhugi minema, mingil hetkel kuulis kambrist B8 muusikat ja mingeid hääli, kuid kui ta oma kambri aknast B8 –le midagi hüüdis, siis talle ei vastatud. 04.augustil 2006 viibis kella 15 kuni 22ni tema kambris T ja tegi trenni. Mingil ajal hüüdis B8 kambri aknast näost punane ja kilavate silmadega S hingeldades , et tahab telefoni, et pilti teha, tema küsimuse peale, et mis toimub, vastas S, et KI’l oli tulles hammaste vahel olnud žilett ja oli hakanud S ründama ja siis võttis S raudtoru ja hakkas sellega KI peksma. Samal ajal kui S talle üksikasju rääkis, käskis ta T’l anda mobiiltelefoni, et S saaks pilte teha, T ei tahtnud anda ja siis andis tema selle sama telefoni, millega oli ise päeval kõnesid pidanud, mingil hetkel andis S telefoni talle harjavarre otsas kotikese sees tagasi ja esimene 5 pilt telefonis oli KI verine nägu. Peale seda helistas tema kohe PL’le, et K teema on lahendatud, et tema maksis RE kinni, sidus oma jutu versiooni nii V ja T, muudkui mõtles igasuguseid asju välja ja omal algatusel saatis telefonis olnud fotod P’le. Tahtis sellega oma tähtsust rõhutada, rääkis ka, et oli ise seal kohal ja et saatis V kangiga, tegu oli ju tehtud ja tema sai sellest teost endale kasu lõigata, mistõttu rääkis igaühele erinevat loo versiooni , kuna venelased oleks S’lt või teistelt sealt kambrist kuulnud vahetut infot, eestlased ja venelased aga omavahel ei suhtle ja tema suhtles eestlastega. Z’le üldse enam ei helistanud, hiljem rääkis talle seda, mis S oli rääkinud. Tema räägitud versioonides oli sõnum eluosakondadele, et KI ei saanud S käest mitte lihtlabaselt peksa, vaid et tema oli asjade korraldaja – valvurid jooksid tema käsul, kinnipeetavad peksid tema käsul. Tema ei tea, et K oleks oma kambrisse tagasi toimetatud, mingil hetkel ta küsis S’lt, et kas K on elus ja S vastas, et on, pesi end puhtaks ja joob teed ning et tema annaks kella ja las valvur viib K ära. Kuna ta oli P’le juba öelnud, et see oli tema korraldatud asi , jäi ta trellide juurde seisma ja kui valvur RE trellid avas, läks RE’ga kaasa, tema arvates RE kutsel.Minnes RE vist ütles, et B8-s on mingi jama. Sel ajal kui valvur avas lukus olevaid uksi , ajas tema lahti olevate luukide kaudu kas B5 või B6 olevate inimestega juttu, B8 kambrist jäi tema umbes 5 m kaugusele. RE läks ise B8 kambrisse.Kambrist tulid välja kaks inimest, märjad käterätid peas, ühes tundis ta ära KI, kuid KI näost ninast alla lõuani ei näinud ta mingit peksmise märki, tema küsis KI’lt, et kas arsti on vaja , kuid KI ütles, et läheb oma hütti ja viskab pikali. Teda ei huvitanud sel hetkel ,kes oli teine kambrist välja tulnud mees, kuna teda huvitas vaid KI, kelle peksmise kohta oli ta näinud pilti ja kellel kambrist väljudes ei paistnud mingeid vigastusi. KI kambri poole minnes liikus tema kõige ees, siis tuli KI ja kõige taga valvur, kes vahepeal uksi avas, KI läks oma kambrisse, istus voodile, rätik oli tal veel üle pea ja hakkas pluusi lahti nööpima, tema küsis kas kõik on korras ja KI ütles, et ei ole vaja midagi teha, et kui on vaja , siis hüüab ta V. Tema ja B8-st tulnud mees KI kambrisse sisse ei läinud, valvurit tema ei näinud, siis läks B8-st tulnud mees trellitatud uste juurde. Tema läks eluaegsete tsooni, valvur avas talle trellid ja siis sulges ning läks siis B8 kambri meest ära viima. Kambris B8 kandsid karistust L, S, S ja S, kedagi teist peale S ta kambri aknal sel õhtul ei näinud. Teab , et vahepeal viis RE T ja V K vaatama, kuna kui nägi, et RE T ja V kambrist välja võttis, küsis V’lt kuhu nad lähevad ja V vastas, et KI vaatama. Vahetult enne loendust valvur RE kutsus teda kaasa KI vaatama, V tuli ka. RE tegi KI kambri ukse lahti, tema läks ukse peale ja nägi, et KI oli voodil pikali, põlved natukene kõverdatud, üks käsi oli lõua all ja teine käsi lahtiselt peal, särk oli ära võetud, ainult püksid olid jalas. Ta hüüdis kolm korda, kuid KI ei vastanud, kuid tema arvates hingas. Nii tema kui V arvasid, et KI magab, kambris kumbki neist ei käinud ja RE viis neid tagasi eluaegsete sektsiooni ja lukustas uksed. 04.08.2006.a. õhtul oli temal kas telefonivestlus või kuulas kõrvaklappidega muusikat, kui tuli valvur RE ja tema küsimuse peale, et mis on , teatas, et KI on surnud. Tema ei tea, miks valvur seda talle ütlema tuli, võib- olla seetõttu, et valvurid pidasid teda eluaegsete seas liidriks ja ilmselt kuna ta oli varem sel õhtul käinud KI kambri juures. Tunnistaja kirjeldab olukorda suhteliselt täpselt, tema ütlused on üldjoontse kooskõlas ka teiste tunnistajate ütlustega ning tema ütlustest oln selgesti arusaadav, et RE täitis kuriteosündmuse ajal kinnipeetavate korraldusi aktiivselt ja tõrkumata. Süüdistatav TA ütlustest nähtub, et ( kohtuistungil antud ütlused t.l.237-239) , et ta viibis kinnipeetavana X Vanglas16.maist 2003 kuni 11.augustini 2006.a., kandis karistust 9.eluosakonnas kambrites B1, B14 ja B11 . Mis juhtus kambris 8B , tema ei tea. 04.augusti 2006.a õhtul tegi ta K juures jalutamast tagasi tuleku ajast kuni kella 20-ni trenni, K helistas pidevalt, mingil momendil kutsus S K akna kaudu ja tahtis pildistamiseks telefoni, kuna see oli tema telefon , siis ta algul ei lubanud , kuid hiljem lubas ja natukese aja pärast andis S telefoni tagasi ja lasi K’l kutsuda valvuri, kuna KI tahab koju minna, kutsus K endaga kaasa ja kui K tuli tagasi , ütles, et S oli KI’le raudtoruga vastu pead pannud. Õhtul umbes kella 20.30 ajal kutsus ta valvur RE ja lasi ennast koos VR’ga KI kambri juurde viia, RE ja V jäid välja, tema läks kambrisse, KI oli põrandal pikali, kuna KI ise enam voodisse ei saanud, tõstis ta KI voodisse, pani ta külili ja padja pea alla, küsis kas KI 6 arsti tahab, kuid KI ei tahtnud. Tema küsis RE’lt, et äkki peaks arsti kutsuma, kuid RE ütles, et KI ei taha ju arsti, tema läks oma kambrisse tagasi ja RE sulges uksed. Umbes kella 22.30 – 23 ajal nägi ta silmaaugust peegliga koridori vaadates kuidas koridoris hakkas mingi liikumine, RE vastas tema küsimuse peale, et KI suri ära. Tunnistajate ütlustest nähtub, kuidas RE paigutas kinnipeetava ühest kambrist teise, kuidas kinnipeeetavad said vabalt liikuda ja seegi, et KI ei olnud võimeline põrandalt iseseisvalt voodisse saama. Tunnistajal jäi ilmselgelt mulje, et KI vajab arstiabi, seda väljendas ta ka RE’le, kuid viimane ei pidanud arsti kutsumist siiski vajalikuks. Ta ei pidanud vajalikuks isegi kambrisse sisenemist pärast seda, kui tunnistaja oli rääkinud arsti kutsumisest. Süüdistatav SS andis ütlusi selle kohta, et (kohtuistungil antud ütlused t.l.239-241), et kandis karistust X vanglas jaanuarist kuni juulini 2006.a 9.eluosakonnas . 04.augustil 2006.a. peale lõunal oli kogu nende kamber B8 koos jalutamas, pärast jalutuskäiku jäi S jalutusblokki, kuna tahtis rääkida kinnipeetavate TA ja KI’ga, tema koos L ja S’ga läks kambrisse. Kambris oli neil kokkuõmmeldud tekkidega eraldatud eluosa. Tema voodi oli kambrisse tulles vasakus nurgas, ta oli väsinud, pani tropid kõrva, et keegi ei segaks ja jäi magama.Mingi aja pärast ärkas ja nägi, kuidas S oli KI kohal raudtoru käes ja S ütles, et neil on omad asjad ja ärgu tema sekkugu. Tema imestas kuidas KI üldse nende kambrisse sai, L ja S ütlesid, et valvur tõi KI nende kambrisse. Pärast palus keegi K’lt, et see kutsuks kella andes valvuri, et KI saaks ära minna, valvur tuli, SJ läks KI’ga kaasa, et teda aidata , kuna KI lonkas ühte jalga, KI palus enne kambrist lahkumist endal rätiku üle pea panna, et valvur ei näeks peas olevat vigastust ja ei hakkaks midagi pärima. Seega nähtub tunnistajate ütlustest, et RE loal ja kaasaaitamisel said vangid kambrite vahel liikuda. RE viis KI kambrisse 8B, kui KI väljus sealt, siis ta lonkas, mis ei saanud jääda märkamata ka RE’le. Samuti peitis KI enda vigastusi käteräriga, mistõttu oleks veel enam olnud põhjust kätterätti ümber pea imeks panna või selle kohta selgitusi küsida. Süüdistatav SJ andis ütlusi selle kohta, et ( kohtuistungil antud ütlused t.l.242-244) , et kandis X vanglas karistust, 2006.aasta augustis oli 9.eluosakonnas kambris B8 koos SS, LK ja SO’ga. Kinnipeetavad said jalutuskäigule minna valvuri saatel, ka muu eluosakonna sisene liikumine toimus valvuri saatel. 04.augustil 2006 oli tavaline päev. Kui valvur RE kambri ukse avas ja kambrisse tuli KI, siis S ja KI rääkisid omavahel elutoa osas, S magas , tema ja L jätkasid köögis lauamängu mängimist. S ja KI vahelise konflikti käigus võttis S voodilt umbes 4-5 kilose jämeda umbes 0,5 meetri pikkuse raudtoru ja lõi sellega KI mõned korrad ja lõi ka jalaga, peksmine kestis umbes 10-15 minutit, peksmise käigus oli KI võimeline vastu hakkama, kuid päris lõpuni ei oleks olnud võimeline. Peksmine lõppes tänu S’le, kes tõusis ja võttis raudtoru ära. Peale seda palus keegi, et eluaegsed kutsuksid valvuri, kuna nendel on nupp, mille helistamise peale kiiresti tullakse, umbes 30 minuti pärast avas valvur RE ukse. KI seisund ei olnud eriti hea, kuid ta oli puhtaks pestud, tema viskas KI’le rätiku pähe, kuna kambrist väljudes oleks valvur muidu KI seisundit näinud, teise rätiku pani endale pähe . Valvur küsis küll, et mis on, kuid nad vastasid, et kõik on korras ja KI ümbert kinni hoides läksid K ees ja valvur nende taga KI kambri poole. Valvur avas KI kambri ukse ja seisis ukse kõrval ning K seisis valvuri kõrval, tema pani KI kambris voodile istuma ja siis valvur viis ta enda kambrisse tagasi. Samal õhtul, umbes kolm tundi hiljem vastasaknast hõigati, et KI on surnud . Jällegi nähtub tunnistaja ütlustest, et RE täitis kõik vangide soovid, lubas ja aitas neil vabalt liikuda ei tundnud huvi selle vastu, mis kambris toimub, kui sinna paigutab sinna kambrisse mittekuuluva teise kinnipeetava. Tunnistaja sõnul kestis KI peksmine 10-15 minutit, siis möödus veel 30 minutit enne, kui RE kella helistamise peale tuli, et KI enda kambrisse tagasi viia vangide käsul. Kui RE jutt sellest, et ta viis KI teise kambrisse CD-sid vahetama, vastaks tõele, siis polnuks vajadust KI nii pikaks ajaks sinna kambrisse jätta või üldse sinna jätta. CD-sid oleks saanud vahendada kambrite vahel RE ise. 7 Süüdistatav LK andis ütlusi sell kohta, et (kohtuistungil antud ütlused tl. 244-246), et kandis X vanglas karistust 1995.aastast alates, 2006.aasta suvel oli 9.eluosakonnas kambris B8 koos SS, SO ja SJ’ga. 9.eluosakonna siseselt toimus liikumine vastavalt sisekorraeeskirjadele valvuri saatel. 04.augustil 2006 oli konflikt kinnipeetav KI ja SO vahel . Millalgi peale õhtusööki sisenes nende kambrisse B8 KI, kuna tal olid S’ga omavahelised võla asjad. Hiljem on teada saanud, et valvur RE tõi KI nende kambrisse. Nägi, et KI ründas S ja S võttis kõrval olnud voodilt raudtoru, mida kasutati spordiinventarina, ning lõi KI tema nähes 1-2 korda ülakeha piirkonda. Kuulda oli rüseluse või rünnaku hääli. KI viis nende kambrist minema järgi tulnud valvur RE, KI lahkus omal jalal, S läks kaasa, temale teadmatul põhjusel oli mõlemal peas käterätt. Tunnistaja kinnitab, et RE loal ja kaasabil paigutati KI peksmise ajaks kambrisse B
4. Süüdistatav VR andis ütlusi selle kohta, et (kohtuistungil antud ütlused t.l.246-251), et kandis X vanglas karistust 17.detsembrist 2002 kuni 04.septembrini 2006.a. 9.eluosakonnas. 04.augustil 2006.a. kella 18- 19 ajal palus KI enda kambrist tal valvur kutsuda, tuli valvur RE ja tema ütles, et KI tahtis valvurit. RE läks KI kambri juurde, nende juttu tema ei kuulnud, paari minuti pärast avas valvur KI kambri ukse, viis KI kambrist välja ja nad lahkusid koridorist, hiljem sai teada, et valvur viis KI tema enda palvel kambrisse B
5. Umbes kella 19.30 ajal tuli valvur RE eluaegsete lokaaltsooni võre juurde , kutsus teda kontrollimiseks kaasa KI kambri juurde, RE ei selgitanud, mille kontrollimiseks. RE avas KI kambri raudukse, võre jättis kinni, vaatas kambrisse sisse, sulges siis KI kambri ukse ja nad läksid tagasi eluaegsete lokaaltsooni. Lokaaltsoonis läks ta K kambrisse, vastas K küsimuse peale, et käis koos valvuriga KI kambri juures ja et KI magas kambris. Orienteeruvalt kella 20.30 – 21.00 ajal andis T kella, kuna soovis K kambrist oma kambrisse minna. Valvur RE tuli, avas uksed ja T läks eluaegsete lokaaltsoonist välja, tema läks koos T’ga, et võtta T kambrist tinutuskolb. Enne oma kambrisse minekut palus T valvuril viia ennast KI kambrisse, tema ja valvur jäid kambri ukse peale, T läks kambrisse. KI oli voodi ees põrandal maas, T tõstis KI voodisse, rääkisid midagi omavahel, siis tuli T KI kambrist välja ja ütles, et sellele mehele oleks arsti vaja. RE ütles, et kui mees ise ei soovi, siis pole vaja, sulges KI kambri ukse ja nad läksid T kambri 14B juurde, T andis talle kambrist tinutuskolbi, valvur sulges T kambri ukse ja tema läks eluaegsete lokaaltsooni tagasi, oma tsoonis läks K kambrisse, K rääkis parajasti kellelegi telefonis, et oli teda saatnud raudtoruga kambrisse B8, tema küsimuse peale vastas K, et niisugust versiooni sündmusest oli vaja esitada ja tema läks oma kambrisse. Umbes kella 21.30 – 21.50 ajal tuli valvur RE eluaegsete kambreid lukustama ning mingil põhjusel läksid K ja tema koos valvuriga veel kord KI kambri juurde, valvur avas nii KI kambri raudukse kui võreukse, kambrisse sisse keegi neist ei läinud. KI oli külili näoga seina poole voodis, ülakeha oli paljas. K küsis, et kas sellele mehele arsti pole vaja ja valvur vastas, et isik ise pole tahtnud, siis pole vaja. Tema ja K arutasid, et kas see mees on ikka elus, kuid hingamist oli näha ja nad lahkusid. Kella 23.10 – 23.15 ajal oli koridoris liikumist kuulda ja ta vaatas uksesilmast peegliga koridori, nägi kui Š, K ja RE avasid KI kambri ukse, ukse varjust tema ei näinud, kes kambrisse sisenes, umbes paar minutit oldi kambris sees. Tema kutsus valvur RE enda juurde, kuid RE käskis oodata, käis siis ära esimesel korrusel ja kui tagasi tuli , läks kõigepealt T kambri juurde, tuli siis tema kambri juurde ja ütles, et mees on surnud. Tunnistaja ütlused kirjeldavad veenvalt RE käitumist kuriteosündmuse õhtul. RE loal ja kaasabil said vangid liikuda nii nagu nad ise soovisid. Korduvalt tekkinud vajadust kontrollida KI kambrit (koos teiste kinnipeetavatega) ei ole RE mitte millegagi veenvalt põhjendanud. Võimalikust arstiabi vajadusest see ilmselt ei tulenenud, sest RE leidis, et KI’le ei ole arsti vaja. Süüdistatav PR andis ütlusi selle kohta, et ( kohtuistungil antud ütlused t.l.251-261), et oli 2003.a algusest X vangla julgeolekuosakonna juhi kohusetäitja ja 2004.aastast kuni 23.oktoobrini 2006 julgeolekuosakonna juhataja, osakonna eesmärgiks oli vangla julgeoleku olukorra jälgimine ja 8 valvamine , ametiülesanneteks oli kinnipeetavate paigutamine vanglas, nende õigusrikkumiste ennetamine, tõkestamine ja avastamine ja vanglas toimuva üldise olukorra hindamine. 04.08.2006.a. kinnipeetav KI’ga juhtunust sai teada kell 21.54 kinnipeetav KR’lt, kes teatas, et KI oli käinud külas kambris B8, kus kandsid karistust S, S, S ja L, seal oli KI , S ja S vahel toimunud kaklus ning K kinnitusel olevat kõik korras , ainult ribi on võib-olla katki. Tema jaoks oli tegemist lihtsalt kinnipeetavalt laekunud infoga, mida ei saa 100% tõepäraseks pidada. Natuke enne kella 23.00 sai ühenduse vangla korrapidaja asetäitja HV’ga, kes ütles , et olukord on rahulik ja korrapidajad mängivad saalis palli. Tema palus H’l kontrollida kinnipeetav KI seisukorda. Umbes 10-15 minuti pärast tuli talle info, et on leitud KI vägivallatunnustega surnukeha. Tõele vastas kinnipeetav K’lt saadud infole, et kambris B8 oli toimunud kaklus, milles K väitel osalesid KI, S ja S. Sel ööl tema S, S, L ja S’ga kokku ei puutunud, kuid K’lt kuuldud versiooni andis edasi B-le ja tema kohale jõudmisel oli see juba sündmuskohal olnud politseinikele teada. Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et info KI peksmisest ja temal esinevatest võimalikest vigastustest laekus temale kinnipeetav RK’lt, mitte RE’lt, kes üritab kohut veenda, et ta ei näinud ega kuulnud midagi, ei saanud aru, milleks KI oli vaja paigutada teise kambrisse, ei näinud ega saanud aru, et KI oleks vigastatud. Süüdistatav BG andis ütlusi selle kohta,et ( kohtuistungil antud ütlused t.l.261-266), et töötas X vanglas direktori asetäitjana 2003.aasta juunist kuni 04.septembrini 2006.a. Kinnipeetav KI’ga juhtunu kohta helistas 04.augustil 2006 kella 23 ajal talle PR ja teatas, et 9.eluosakonnas oli leitud KI laip. PR kõnest sai ta mingil määral teada ka kahtlustatavate ringi ning oli selge , et on vaja vaadata 9.eluosakonna koridorist tehtud videosalvestust, fikseerida ja eraldada sündmuskoht – koht kus võimalik juhtum aset leidis ja kamber, kust leiti laip. Vanglasse jõudes käis esmalt valvekeskuses, et tagada videosalvestuse säilimine, kuna tema teada oli 9.eluosakonna koridoris VHS salvestussüsteem ning kassetile salvestatu võib hävineda kasvõi edasise salvestuse käigus. Salvestus hõlmas eluaegsete poolse koridori vahekoridori ühest tiivast teise ja oli näha K, valvurit ja kahte käterätikutega kogu. Ta andis korralduse tuua vastav kassett julgeolekuosakonda. Kamber B8 pitseeriti ja oodati politsei saabumist. Eelnevalt vaatas läbi ukseluugi ka KI kambrisse, kuid kambrisse sisse ei läinud. KI surma asjaolude kohta kuulis PR’lt telefoni teel, et oli helistanud kinnipeetav K ning PR nimetas intsidendiga seoses kambri B7 kinnipeetavate S ja S nimed. Eluaegsed vangid olid 9.eluosakonnas samas tiivas, kus asus KI kamber ja ilmselt võisid ka midagi näha.Salvestusi ta nägi ning valvur, kes oli rikkumisi toime pannud ka tunnistas seda, et viis KI sinna kambrisse. Ekspert PJ andis ütlusi selle kohtam, et (kohtuistungil antud ütlused (t.l.267) , et KI’le tekitatud paljude vigastuste põhjal on võimalik öelda, et need olid tekitatud lühikese aja , võib olla mõne tunni jooksul ja nende vigastustega oli KI ka elanud mõned tunnid. Kindlasti põhjustasid KI’l tuvastatud vigastused talle ka valu niikaua kui ta püsis meelemärkusel, aga surma järgselt ei ole seda võimalik tuvastada. Ei saa võtta seisukohta, kas selliste üliraskete kehavigastuste puhul oli surm vältimatu. KI kätel olnud kriimustused, marrastused ja nahaalused verevalumid viitasid võimalikule enesekaitsele, näiteks löökide tõrjeks käe etteasetamisele. Ei saa vastata küsimusele , kas kohene arstiabi oleks muutnud KI olukorra lõplikkust, kuid mingis osas oleks see tema seisundit kergendanud. KI kõhuõõnest leitud vere koguse põhjal ei ole võimalik üheselt hinnata selle kogunemise aega, kuna tegemist oli väga paljude väikeste koevigastustega, mis kõik tasapisi lisasid verd kõhuõõnsusesse, see oli püsiv või aeglane liituv verejooks. Kõrvalise abita liikumine selliste vigastuste puhul on vähetõenäoline, kuna KI’l oli kindlasti hingamispuudulikkus ning füüsiline pingutus, mida käimine oleks nõudnud , ei oleks taoliste vigastustega võimalik, puhtalt meditsiinilises mõttes võib inimene küll pindmiselt hingata, mis tagab tema passiivse elus oleku, kuid füüsiline pingutus käimisel ületaks selle reservi võime. 9 Kohtulikul uurimisel uuris kohus alljägnevaid kirjalikke tõendeid: Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 669 07.08.2006.a. ( VIII kd t.l. 38-43 ) antud eksperdiarvamuse kohaselt oli KI surma põhjuseks pea, kehatüve ja jäsemete kinnine hulgi trauma hulgalistest, mõlemapoolsetest roiete murdudest põhjustatud kopsukoe vigastustega, sellest tingtud veri-õhkrinna, nahaaluse õhkpuhituse, sisemisest verejooksust tingitud verekaotuse ja kopsukoe osalise kollapsiga, mis viisid süvenevale hingamise ja vereringe puudulikkusele; taoline vigastuste kompleks on eluohtlik ; sedastatud vigastused on elupuhused ning tekitatud üksteisele järgnevalt lühikese, mõne tunniga mõõdetava perioodi võrra enna surma saabumist, millele viitavad algava põletikulise reaktsiooni tunnused maksa ning kopsu vigastuste piirkonnas. Vigastuste morfoloogiliste iseärasuste alusel võivad antud vigastused olla tekitatud rusikasse surutud käe, kängitsetud jala või millegi muu taolise esemega ja keha piiridest väljapoole ulatuva sirge ümara pinnaga esemega sooritatud löökide tulemusena, mille järjekord ei ole üheselt määratav. Nahaalused verevalumid ülajäsemete erinevatel pindadel ja põrutushaavad vasaku küünarvarre piirkonnas võivad olla seotud enesekaitse liigutustega käte etteasetamisel löökide tõrjeks. Sedastatud vigastused ei välista teatava aja jooksul peale kehavigastuste tekitamist tema aktiivset tegevust – enesekaitseliste liigutuste sooritamist, häälitsemist, lühemaajalist liikumisvõimet lühemate, meetritega mõõdetavate vahemaade läbimiseks. Laiba veres etanooli ja narkootilisi aineid ei leitud . Surma saabumine ei ole välistatud umbes 3 ööpäeva enne laiba kohtuarstlikku lahangut. Asitõendi vaatlusprotokollist (t.l. 35-36) nähtub 04.09.2006.a. X Vangla 9.eluosakonna II korruse valvekaamera salvestusega CD-plaadi vaatlus, millel on salvestus 9.eluosakonna II korruse vahekoridorist, kus asuvad ametnike kabinetid , algusega 04.08.2006.a. kell 18.50.
6. Kell 18.54 tulevad vahekoridori valvur RE koos kinnipeetav KI’ga, valvur saadab kinnipeetava teise koridori , tuleb ise tagasi kell 18.
7. Kell 19.09 tuleb II korruse vahekoridori veel üks valvur, läheb koridori lõpus asuva võreukse juurde ning tuleb kohe tagasi. Teisel failil on salvestus algusega 04.08.2006.a. kell 19.15.47 . Kell 19.23 sisenevad II korruse vahekoridori valvur RE koos kinnipeetav K-ga ning suunduvad kaamera vastas oleva võreukse juurde ning lähevad sealt samasse koridori kuhu viidi KI. Kell 19.25 tulevad valvur RE ja kinnipeetav K koos kahe teise isikuga, kellede pead ja näod on rätikuga varjatud ning kellest üheks oli KI. Seega nähtub ka videosalvestiselt vangide ja RE liikumine, mis kinnitab tunnistajate ütlusi ja on nendega kooskõlas. X Vangla menetluse kokkuvõttest nr 18 ( t.l. 83-99) nähtub X Vangla direktori 08.08.2006.a. käskkirjaga nr 37 t-d 9.eluosakonnas toimunud kinnipeetava tapmise ja selle sündmuse asjaolude väljaselgitamiseks algatatud menetluse tulemused ja tehtud ettepanekud vanglaametnike ettevalmistuse parandamiseks ning otsustatud mitte karistada valvur RE distsiplinaarkorras teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, kuna on algatatud kriminaalasi. Jälitusprotokollist ( V kd t.l. 1-2) ja kõnede lahtikirjutustest (V kd 105-113, 124-127, 130-138, 163-164) nähtub kuidas kinnipeetavad K ja L räägivad KI „ära lõhkumisest“ , kuidas hiljem K helistab L’le ja teatab, et see (kohtulikul uurimisel selgitatud, et KI) lõhuti ära, on praegu teadvuseta, ribid on kõik sees, tema on parajasti kambris kontrollimas ja andis oma mobiiltelefoni piltide tegemiseks. Ütleb , et S ja S tegid selle ära ja tema ütlemise peale raudkangiga. K räägib, et tema aknast on terve S kamber näha ja et tema seebitas valvureid, et KI S kambrisse viidaks ja andis oma sõna, et kõik on õige, nüüd peab šokolaadi ja muude asjadega juhtunut siluma minema; K helistab L’le ja räägib , et käis ise KI sealt kambrist ära toomas, pani KI’le saunalina pähe, et nägu poleks näha, KI lonkas ühte jalga ja liikus aeglaselt aga tuli omal jalal. K räägib, et nägu on 10 korralikult ära taotud ja käeluu oli silmnähtavalt puruks, ribid sees. Kirjeldab kuidas pool tundi peksti vahetustega, kui S väsis , läks S ja ka L kuna S ütles, et on väsinud. Räägib P’le ka et valvuritega rääkis asja ära, viis neile 2 suurt „Kalevi“ šokolaadi ja rääkis V’ga (kohtulikul uurimisel selgitatud, et PV’ga) ära, lubab saata P’le peksmisest tehtud pildid meilile; K helistab ŠV’le ja teatab, et KI on troonilt tõugatud, toimus see kell 7 õhtul, S ja S töötasid , tema viis KI kohale ja nägi peksmist pealt ning ütles S’le, et võtku raudtoru ja toruga tuleb ribid täielikult puruks lüüa. K helistab P’le ja räägib, kuidas öö läbi olid valvurid kohal, B8 kamber viidi tühjaks laiali, S kutsus ka teda välja ja ta ütles, et nägi KI elavana ära minemas ning S ütles, et nad nägid kaamerast seda ning tema ütles, et poisid tuleks kokku panna ja lasta neil rääkida. Räägib P’le , et lõplikuks variandiks jäi, et KI tuli B8 kambrisse, salaja oli „moika“ (kohtulikul uurimisel selgitatud, et žiletitera) suus, S hakkas midagi ütlema ja siis võttis KI žileti ja S tagus raudtoruga enese kaitseks KI ära ning tema ainult kutsus valvuri KI’le järgi ja läks koos valvuriga vaatama. K räägib, et öösel vestlesid temaga S ja D ja ütlesid, et kõigil on KI’ga juhtunu üle hea meel, pealikul veel kõige parem ning rääkisid siis talle, et tulevikus kui valvurid ta tegevustele peale satuvad, oleks viisakas ära lõpetada, mitte nagu Z puhul valvurid minema saata. K räägib ka , et KI’l oli puruks kõik, mis olla sai ning imestab, et üldse omal jalal ära kõndis; räägib ka, et valvur tuli talle ütlema, et KI ära suri, kuigi oli keelatud seda infot levitada, et saaks üllatades vahele võtta, kuid tema ajas poisid kambris üles. K helistab tuvastamata isikule ja räägib KI peksmisega seonduvast, et S kättemaksuks peksis toruga, KI tuli omal jalal kambrist välja, valvuri kutsel segas tema ka ennast asjasse ja läks KI oma kambrini saatma. K ütleb, et KI arsti ei tahtnud ja ütles talle, et läheb parem puhkama ja pärast suri. Nendest vestlustest nähtub see, kui tugevasti ja pikalt peksti KI ja millises seiundis ta oli peale peksmist. On ilmselge, et RE’le ei jäänud need vigastused märkamata. Nagu ilmselge on ka see, et RE täitis kõik kinnipeetavate soovid, aktsepteeris KI kallal vägivalla tarvitamist ja möönis,et selle tulemusena võib saabuda KI surm. Kui see nii poleks, siis polnuks RE’l ka vähimatki põhjust KI tema kambris kontrollimas käia (vajadust arstiabi järele ju ei olnud) ja viimaks KI surmast kähku ka K’le ette kanda. Kohtuliku uurimise käigus vaatas kohus 18.detsembri 2009.a. kohtuistungil X Vangla 9.eluosakonna turvakaamerate salvestusi, mis asuvad kriminaalasja nr 1-07-8640 materjalide juures Nende salvestiste taas vaatamist menetlusosalised ei ole taoltenud. Harju Maakohtu 24.05.2010 otsusega tunnistati süüdi RK KarS § 122 järgi, SS KarS § 114 p 1 ja § 122 järgi, JS KarS § 114 p 1 järgi, VŽ KarS § 121-§ 22 lg 2 järgi. KL mõisteti süüdi KarS § 114 p 1 - § 22 järgi Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 05.05.2011.a. Süüdistatav RE ennast talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud ja andis 27.02.2008.a. kohtuistungil ütlusi (ütlused avaldatud) selle kohta, et kinnipeetav KI’ga kella 14-15 ajal jalutuskäigult tulles, soovis KI 8.kambrisse mingit CD plaati ära viia. Kella 18-19 ajal andis kinnipeetav K kella, mis eluaegsetel oli mõeldud valvuri kutsumiseks. Teisel korrusel järelevalve teostamise kohustus oli valvuril. K ütles talle läbi teise võreukse, et KI tahab temaga kontakti. Tema läks KI kambri juurde ja selgus, et KI tahtis plaati 8.kambrisse viia. Tema leidis selle võimaluse siis, kui viis 9.kambrist kinnipeetavad sauna. Ta teadis, et rikub vangla sisekorra eeskirju, kuid ei arvanud, et võiks toimuda midagi sellist, mis teda süüdistatavana kohtusse toob. Ta viis 9.kambrist kinnipeetavad sauna ja võttis samal ajal KI ja viis kella 19 paiku 8.kambrisse plaate vahetama. 8.kambrits paluti, et kas KI võib jääda teed jooma, ta nõustus sellega ja lubas KI’le järele tulla kui teised saunast ära toob. Kui K ütles, et KI tahab oma kambrisse tagasi, siis tea läks koos K’ga 8.kambri juurde. Kambris seisid KI ja JS ning KI’l oli rätik üle pea tõmmatud. Kambris valitses normaalne õhustik ja 11 visuaalselt ei hakanud midagi silma. K läks ees, JS ja KI läksid kõrvuti ja ajasid omavahel juttu. Ta ei saanud aru, et KI’l midagi viga oleks. Nad viisid KI kambrisse tagasi, tema kambrisse sisse ei läinud, pani uksed kinni. K ja S rääkisid paar minutit midagi omavahel ja siis viis ta S oma kambrisse tagasi, K läks oma kambrisse. Õhtu jooksul, umbes kella 21 ja 21.30 vahel käis korra veel teisel korrusel ja vaatas luukidest kambritesse, KI oli siis nagu oma laua juures püsti. Kell 21.30 hakkas ta alates 9.kambrist kambrite uksi kinni panema ja õhtust loendust tegema, eluaegsete poole peale jõudes palus K ennast korraks KI juurde viia, et mingi plaat viia KI’le. Ta viis K KI juurde, ise kambrisse sisse ei läinud. K pani mingi plaadi lauale, KI oli voodis pikali , jalad ja pool keha paistsid , K ütles KI’le paar sõna ja läks siis oma kambrisse tagasi. Tema sulges ka eluaegsete uksed ning läks alla oma ruumi. Ta leiab, et ei ole täitnud kinnipeetav K korraldusi. Soovis, et valitseks rahulik õhkkond , ei näinud põhjust, miks poleks pidanud KI’l laskma minna teise kambrisse teed jooma. Tõendite analüüsimisel ja hindamisel leiab kohus, et RE ei jäänud kuriteosündmuse õhtul tegevusetuks, vaid allus kinnipeetavate konkreetsetele juhistele ning tema tegevusel ei olnud mingit tegemist järelevalve teostamisega, milleks ta oma ametijuhendi kohaselt kohustatud oli. RE ületas oma volitusi aktiivselt tegutsedes. Asjaolu, et ametnikke oli tol ajal vähe või nad olid vähe motiveeritud jne, on asjassepuutuv vaid niivõrd, kuivõrd seda saab arvestada RE’le karistuse mõistmisel. Hädakaiste või hädaseisundi olukordi ei ole tuvastatud ja sellele ei ole viidanud ka süüdistatav ise. Sel õhtul, kui RE kinnuipeetavate korraldusel viis kannatanu ühest kambrist teise ja toimetas siis enda kambrisse tagasi, ei ähvardanud RE keegi vägivallaga vms. Kogutud tõendite hindamisel võib tulla järeldusele, et RE tegevus oli täiesti vabatahtlik. RE on viidanud sellele, et ta küll sai aru, et tegemist on rikkumisega, kuid siiski ei näinud ta rahuliku õhkkonna säilitamise soovi arvestades selles ka midagi halba, et kinnipeetavad koos ühes kambris reedesel õhtul teed joovad. Vanglaametnikuna sai RE suurepäraselt aru, et vanglas on inimestevahelised konfliktid sagedased, tagasi ei kohkuta vägivallatsemisest, arveteõiendamistest ka raske vägivallaga. Seetõttu kõlab tema jutt vangide “reedeõhtusest teejoomisest” üksteise kambrites äärmiselt lapsiku ja naiivsena ega ole juba mitmeid aastaid töötanud valvuri puhul ka eluliselt usutav. Pärast seda, kui oli ilmsiks tulnud , et KI on surnud, rääkis RE nii mõnelegi kaastöötajale sellest, et KI olevat tahtnud CD-d vahetada kaasvangiga. Kohtu arvates on see otsitud põhjendus sellele, et ta lasi vangidel vabalt ringi liikuda seal, kus nad liikuda poleks tohtinud ja sellele, miks ta viis KI teise kambrisse. Kõigist enda toimingutest (neist, millele tal õigustust polnud) ta siiski kaastöötajatele ei rääkinud. Pealegi, CD vahetuse oleks RE võinud täiesti segamatult ka vahendada, selleks ei olnud mingit põhjust vange teistesse kambritesse lasta. K kõnesalvestistelt nähtub, et K „seebitas“ valvurit, et KI enda kambrist teise toodaks. Kohtu arvates on kaheldav, et KI ise avaldas soovi teist kambrit külastada. Tuvastatud on , et enne kuriteosündmust on K rääkinud puhkusel viibiva kinnipeetu Z’ga, kes palus KI karistada selle eest, et too oli levitanud tema suhtes ebameeldivaid kuuldusi ja palus teda vangla reeglite kohaselt selle eest karistada. Kui RE oli KI’ni toimetanud teiste kinnipeetavata juurde lukustatud kambrrisse, kus olid kinnipeetavad S, S, L ja S, siis asutigi KI’ga arveid klaarima. Kogu olukorda nägi oma kambriaknast kinnipeetav K ja sellest oln ta telefonitsi detailselt ette kandnud kinnipeetav P’le. On kirjeldatud räiget peksmist ja nn “korralikku äratagumist” vangla kõnekeeles. K kirjeldust võib pidada üsnagi adekvaatseks, sest sellisele kirjeldusele vastab ka eksperdiarvamus tekitatud vigastuste kohta. RE ei viibinud ise kambris ja ei näinud ka , mis seal toimus. Ta jättis KI võõrasse kambrisse, keeras ukse lukku ja kõndis lihtsalt minema. Pärast KI nn karistamisoperatsiooni, kutsus K RE veelkord enda juurde ja tegi talle ettepaneku minna KI’le 8.kambrisse järgi. Vaba liikumise K’le kui eluaegsele vangile, tegi võimalikuks RE. Koos mindigi K palvel kambri nr 8 juurde. RE, kes vanglaametnikuna pidi kontrollima, kas ja mis on juhtunud vangide vahel, ei teinud seda. Ka pidanuks ta loogiliselt tundma huvi, mis siis kaheksandas kambris lahti on, et eluaegne vang K palub teda sinna minna. RE sellist huvi aga ei ilmutanud. Kambrist ei tulnud KI enam välja endise välimusega (tal oli käterätt umber pea mähitud), teda talutas kaaskinnipeetav ja ka sellele ei pidanud RE vajalikuks tähelepanu pöörata. K telefonivestlusest nähtuvalt oli KI’l ka käeluu 12 silmnähtavalt katki. Kohus ei usu RE, kes ütleb , et ta ei märganud ega saanud aru, et midagi oleks valesti või teisiti olnud, et ta ei saanud aru, et KI suhtes on tarvitatud vägivalda. RE töökoht oli vanglas. Ta oli vanglas valvur. Seetõttu on igasugune mittenägemine, mittearusaamine, mittekontrollimine, mittekuulmine RE tühi ja lapsik jutt ehk teisisõnu – püüdlus varjata oma sõbralikku koostööd teatud kinnipeetavatega või ara inimesena neile tingimusteta allumist, millele viitavad kriminaalasjas kogutud tõendid. Kohus on veendunud, et RE sai aru, et KI on pekstud. Kohus on veendunud ka selles, et RE vähemalt möönis, et KI paigutamisel kambrisse 8B ei hakata seal teed jooma ega muusikakandjaid vahetama, vaid KI’ga arveid klaarima. RE suhtus sellesse, millised tagajärjed sellisel arveteklaarimisel on KI’le ükskõikselt. Selmet kontrollida, kas KI’ga on kõik korras, paigutas ta viimase oma kambrisse tagasi. Tähelepanu väärib, et kaasvangid avaldasid arvamust arsti kutsumise vajalikkuse kohta, isegi siis ei pidanud RE vajalikuks KI tervislikule seisundile rohkem tähelepanu pöörata. RE järgnevat käitumist arvestades tuleb asuda seisukohale, et juba KI võõrasse kambrisse viies möönis ta, et KI suhtes võidakse seal tarvitada vägivalda, kusjuures ta möönis igasuguse vägivalla tarvitamist, sealhulgas ka tapmist. RE sai suurepäraselt aru, et teise kambri niinimetatud “külastusel” ei ole eesmärgiks tee pakkumine või muusikahuvi (CD-de vahetus). RE avas kinnipeetavate soovil või käsul kambrite uksi ja lukustas neid, samuti vaheuksi, võimaldas kinnipeetavatel talutada KI oma kambrisse. Pärast seda suundusid K ja S (kes varjas end rätikuga umber pea) tagasi oma kambritesse. Ka pärast seda, kui teised vangid olid silmapiirilt läinud (ehk neid polnud vaja näiteks karta), ei olnud RE’l vähimatki soovi veenduda KI tervislikus seisundis. Keeranud KI kambri lukku, ta sinna enam tagasi ei pöördunud, mööndes ükskõik missugust KI peksmise tagajärge. Samal õhtul delegeeris RE vaikimisi KI tervisekontrolli ja järelevalve eluaegsetele vangidele T, V ja K’le, kellel ta võimaldas külastada KI kambrit. Nagu telefonivestluste salvestustest nähtub, pakkus neile erilist huvi see, kas KI on veel elus või mitte. Niisiis lasi RE eluaegseid vange KI kambrisse ehk tegutses aktiivselt kinnipeetavate käske täites, seisis ise uksel, ei teinud midagi selleks, et käituda vastavalt oma ametijuhendile ja teavitada meditsiiniosakonda või vangla juhtkonda sellest, et midagi on juhtunud.(KI surnukeha leiti tänu K vihjele julgeolekuosakonna juhile) Videosalevstiselt nähtub, et peale tapetu leidmist on RE läinud K kambri ukse juurde ja annab talle edasi infot selle kohta, mis juhtus. Kindlasti ei ole see vangivalvurile kohane ja põhjendatud käitumine. Kohus nõustub prokuröri seiukohaga selles, et RE ei pannud kuritegu toime mitte tegevusetuse vaid tegevusega. RE’le on ette heidetav see, et ta toimetas kinnipeetava tesite kinnipeetavate kambrisse, toimetas eluohtlikus seisundis kinnipeetava tagasi oma kambrisse. Oma tegevusega eiras ta vanglaametnikule pandud kohustusi ja asus tegutsema vastavalt teiste kinnipeetavte soovidele ja tahtele, aidates neil realiseerida oma tegevusplaane ja soove. Sisuliselt täitis tegutsedes vangide käske. Põhjendatud on jõuda järeldusele, et KI toimetamisel 8.kambrisse tegutses RE K käsul. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et vanglaametnikule ei ole sellises situatsioonis omistatav nn “pime teadmatus”. Kui vangid paigutatakse vangla territooriumil kokku selliselt, et see on kantud hoopis kellegi kolmanda tahtsest, siis normaalse elukogemuse tasemel saab täiskasvanud inimene (isegi mitte vangivalvurina töötav) aru, millised tagajärjed sellega kaasneda võivad. Tuvastatud on , et RE tegutses KI kambrisse nr 8 paigutamisel teadmisega, et selline ümberpaigustus on kantud teiste kaaskinnipeetavate soovist ning lukustades KI kambrisse nr 8 pidi ta möönma igasuguse võimaliku ebaseadusliku tegevuse toimepanemise KI suhtes. RE teotahtluse tuvastamisel tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et kambrisse nr 8 läks ta KI’le järele samuti K käsul ja koos temaga. Läbi pektsud KI toimetati RE füüsilisel kaasabil tagasi oma kambrisse olukorras, kus tema peapiirkond oli kaetud käterätikuga, teda talutati kaaskinnipeetava poolt. Asjaoludele tuginevalt pidanuks vanglaametnikul tekkima mitmeid kahtlusi ja küsimusi , kuid neid esitamata paigutas ta KI oma kambrisse. Asjaolusid arvestades pidi RE möönma, et KI’le on tekitatud eluohtlikud tervisekahjustused ja ta võib nende tagajärjel surra. RE tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. RE lukustas KI kambri ukse ja reaalsus on see, et ta jättis KI sinna surema. Ilma RE füüsilise kaasabita ei oleks olnud võimalik KI tapmist toime panna. Ilma RE tegutsemiseta poleks olnud võimalik ei 13 KI enda kambrist 8.kambrisse paigutamine ega vangide vaba liikumine väljaspool ettenähtud režiimi, avada vaheuksi ja lukustatud kambreid toimetamaks KI tagasi oma kambrisse. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et juba pärast KI enda kambrisse paigutamist, lubas RE teised kinnipeetavad KI juurde (jälle CD plaadi viimiseks!), kuid ise ei pööranud KI’le vähimatki tähelepanu. Sündmustest kedagi ei informeerinud. Pärast laiba leidmist oli RE’l kohe vaja suhelda K’ga. RE kogu käitumine vaadeldaval perioodil kinnitab üheselt tema vähemalt kaudset tahtlust kuriteo toimepanemisel. Ta ei olnud passiivne kõrvaltvaataja vaid kujutas kuirteosündmust endale ette selle ebaõigussisu olulisemates joontes. KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. KarSK ning Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-94-00, 3-1-1-60-02, 3-1-1-69-02, 3-1-1-150-03 väljendatud seisukohtade kohaselt kaasaaitamine on selline süüteost osavõtu vorm, kus peab tingimata olema täideviimine; tegu, mida täide viiakse peab olema õigusvastane, osavõtutegu peab olema tahtlik ja hõlmama tahtliku põhiteo. Osavõtt on võimalik ainult teise isiku teost. Osavõtt kaasaaitamisena on teise isiku õigusvastase teo soodustamine. Kaasaaitamine on kuriteost osavõtu kergem vorm, sest kaasaaitamise puhul on süüteo toimepanijal teo tahtlus juba olemas. Kaasaaitamine võib väljenduda füüsilises kaasabis, vaimses kaasabis või ainelises kaasabis. Füüsiline kaasaaitamine on põhiteoga põhjuslikus seoses, on selle üks tingimusi, mis aga ei tähenda, et kaasaaitamine peaks olema üks neid tingimusi ilma milleta põhitegu ära jääks. Põhjuslikkus on piisav, kui kaasaaitamine teeb põhiteo võimalikuks. Kõik eelpoolnimetatud kaasaaitamise liigid on võimalikud tegevusega. Tegevusetusega on kaasaaitamine võimalik üksnes siis kui isik on tegevuseks kohustatud ehk on garant. Kaasaaitaja peab teadma , et toetab kindlalt võõrast tegu, tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel ka siis, kui ta seda ei soovi. Kaasaaitaja tahtlus peab sisaldama teadmist või vähemalt võimalikuks pidamist, et ta soodustab põhitegu. RE süü KI tapmisele kaasaaitamise osas on tõendatud, kuna eksperdiarvamuse kohaselt põhjustasid KI’le peksmisega tekitatud vigastused tema surma, 9.eluosakonna koridoride valvekaamerate salvestustelt oli näha, kuidas KI viidi 04.08.2006.a. valvur RE poolt kambrisse B8 ja kuidas ta sealt hiljem valvur RE poolt koos K ja teise kinnipeetava najal vaevaliselt liikudes oma kambrisse viidi.Jälitusprotokollides fikseeritud telefonikõnede salvestustelt on välja tulnud KI peksmisega seotud asjaolud. Ilma RE poolse tegevuseta võimalik KI suhtes kuriteo , s.o. surmaga lõppeneud kehavigastuste tekitamine, toimepanemine või vähemalt oleks ilma osavõtjateota, s.o. RE poolt KI toimetamiseta võõrasse kambrisse, kuriteo täideviimine oluliselt raskenenud. Seega esineb põhjuslik seos kaasaaitamisteo ja täideviimise teo vahel ning on olemas kaasaaitamise objektiivne külg. Kohtu arvates on RE tegevuses täidetud ka kaasaaitamise subjektiivne koosseis. Riigikohus on kohtuotsuses nr 3-1-1-150-03 asunud seisukohale , et kaasaaitamistahtlus peab hõlmama kaasaaitaja ettekujutuse minimaalselt kaudse tahtluse tasemel täideviija tahtlikust käitumisest. Kaasaaitajana peab RE teadma, et ta toetab teatud võõrast tegu ja et selle teo saab lõpule viia ainult tema toel. Kaudse tahtluse puhul ei pürgi toimepanija , antud juhul kaasaaitamisteo toimepanija, tagajärje poole ega tunneta seda ka kindlalt saabuvana, vaid jätab selle pigem juhuse hooleks. Kaudse tahtluse puhul võib tagajärg saabuda, kuid ei pruugi seda ning kaudse tahtluse voluntatiivseks elemendiks on isiku nõustumine koosseisupärase asjaolu saabumisega ehk selle möönmine. Kaudse tahtluse puhul tuleb tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel(RKKK 3-1-1-142-05) . Antud juhul asub kohus seisukohale, et RE, kui tavapärase mõistuse ja tavalise mõistliku elukogemusega täiskasvanud inimene võis ja pidi ette nägema, et toimetades ühe kinnipeetava võõrasse kambrisse, võib sellega 14 kaasneda ükskõik milline tagajärg. Süüdistatav RE väitel teadis ta, et vanglas on aegajalt kinnipeetavate vahelisi vägivalla juhtumeid, kuid ei osanud karta, et KI kambrisse viimisel võiksid olla sellised tagajärjed. Seega on RE ise kinnitanud, et ta sai ja võis ette näha võimalikku tagajärge, kuid sellest hoolimata toimetas vanglas kehtivate eeskirjade vastaselt kinnipeetava võõrasse kambrisse, s.t. et möönis ükskõik millist saabuvat tagajärge. Samuti tuleks kohtu arvates arvestada RE tahtluse hindamisel tema käitumist pärast kaasaaitamis teo, s.o. pärast KI toimetamist võõrasse kambrisse , toimepanemist. Nimelt on tõendamist leidnud nii valvekaamerate salvestustelt kui süüdistatava RE ja teiste KI surmaga seonduvas kriminaalasjas olnud süüdistatavate K, S, T ja V ütlustega, et RE kamber 8 kinnipeetavate kutsel tuli KI’le järele, kinnipeetavate K ja S toel toimetas KI, kelle pea oli varjatud käterätikuga, tagasi tema kambrisse ning ei veendunud vähimalgi määral KI seisundis. Samuti on tõendatud, et valvur RE käis koos kinnipeetavate K, V ja T’ga samal õhtul KI kambri juures , kuid ei teinud midagi selleks, et veenduda, kas KI’ga on kõik korras. Arvestades antud kuriteoga seotud tegelikke asjaolusid ning kohtulikul uurimisel kogutud tõendite analüüsil tekkinud siseveendumuse alusel, on kohtus seisukohal, et RE kaasaaitamisteo toel viidigi täideviijate poolt kuritegu lõpuni, s.o. saabus KI surm . Kohus asub seisukohale, et RE puhul on põhjendatud süüdistuse esitamine KarS §-s 113 järgi teise inimese tapmisele kaasaaitamises. Karistuse mõistmine Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistamise aluseks on isiku süü. Kohtulikul uurimisel ei tuvastanud kohus süüdistatava RE karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestab kohus ka õiguskorra kaitsmise huvisid ja samuti võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistuste mõistmisel peab kohus arvestama ka kohaldatava karistuse nii üld- kui eripreventiivset mõju. RE on varem karistamata isik, elanud õiguskuulekat elu, töötab, mida kohus samuti arvestab karistuse eripreventiivsete eesmärkide arvestamisel iseloomustava asjaoluna. Kohus arvestab RE’le karistuse kohaldamisel süüdistatava isikut, kuid eelkõige KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo raskust , mille toimepanemise eest on seadusandja ette näinud karistusena ainult vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. KarS § 113 järgi kvalifitseeritav kuritegu on tapmine, millega rünnatakse olulisemat individuaalset õigushüve – inimese elu. RE puhul arvestab kohus, et ta ei olnud kuriteo täideviija , vaid pani kuriteo toime osavõtjana – kaasaaitajana kaudse tahtlusega . Kohus arvestab , et antud perioodil töötasid X Vanglas valvurid nende vähesusest tingitud suure pinge all, mis objektiivselt mõjutas töö tulemusi. Kohus peab võimalikuks kohaldada KarS § 22 lg5 sätestatut , arvetsab et X Vanglas ametnike vähesuse tõttu töötasid valvurid, s.h. RE suure pinge all, samuti RE iga ning tervislikku seisundit, mille kohta on kohtule esitatud töövõimetuslehtede koopiad (t.l. 293,294,353- 358) ning dr X tõend (t.l. 295) Kohus leiab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtuda KarS § 60 sätetest , kergendada mõistetavat karistust ja mõista karistus antud kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni alammäärast – 6 aastat vangistust – pooles määras. Kohus arvestab , et RE puhul on tegemist vangivalvuriga, kes oma ametiülesandeid täites peab eelkõige tagama vanglas kinnipeetavate isikute ohutuse ja seetõttu välistama igal hetkel enese allutamise vangide käskudele ja korraldustele, välistama igasuguse ebaseadusliku koostöö vangidega. Arvestades RE süüd ei pea kohus võimalikuks teda karistusest vabastada. Kriminaalmenetluse kulud

§ 179

lg 1 p 1 alusel tuleb RE’lt välja mõista sundraha I astme kuriteos süüdimõistmise 15 korral 725 eurot. Kohus leiab, et kaitsjatasu tuleb osaliselt jätta riigi kanda. Tegemist on olnud äärmiselt keeruka kriminaalasjaga, millele viitavad ka kohtute erinevad lahendid. Arvestada tuleb, et kriminaalasja korduv arutamine ei ole olnud sõltuvuses RE tahtest. Kohus juhindus

§ 306, 311-313.

Kohtunik Anne Rebane Rahvakohtunikud Ave Aun Andrus Aruaas 16