Obsah (4)
§ 54§ 13§ 27§ 14KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 14.10.2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-1234 Haldusasi X kaebus Vab
) näeb osade planeeringuliikide puhul ette võimaluse esitada kaebus avalikes huvides (
§ 54
riigi eriplaneering, § 94 üldplaneering, § 123 kohaliku omavalitsuse eriplaneering, § 141 detailplaneering). Kõrgema abstraktsuse astmega planeeringute (maakonnaplaneering, üleriigiline planeering) puhul ei ole seda võimalust ette nähtud. Eesti mereala planeering on kehtestatud
§ 13
lg 2 alusel üleriigilise planeeringuna ning populaarkaebuse esitamine ei ole lubatav. Õige pole kaebaja seisukoht, et tegemist on riigi eriplaneeringu eesmärki täitva planeeringuga.
§ 27
lg 1 kohaselt on riigi eriplaneeringu eesmärk sellise olulise ruumilise mõjuga ehitise püstitamine, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Riigi eriplaneeringu alusel võib kinnisomandile seada kitsendusi (
§ 27
lg 5) ning see on ehitusprojekti koostamise aluseks (
§ 27lg 10).
Üleriigilise planeeringu ülesandeks on seevastu üldiste põhimõtete ja suundumuste määratlemine, sh energeetikavõrgustiku rajamiseks sobivate alade määratlemine (
§ 14lg 2 p 12).
Eesti mereala planeeringu kehtestamise eesmärk on luua tervikpilt erinevate merekasutusviiside koostoimest ja leppida kokku Eesti mereala kasutuse ruumilistes põhimõtetes orienteeruvalt järgmiseks 15 aastaks. Planeering määrab muu hulgas tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad, annab suunised ja seab tingimused. Planeeringu kehtestamine loob võimaluse hoonestuslubade menetluse algatamiseks. Täpsemad tuuleparkide asukohad ja tuulikute parameetrid selguvad edasiste menetluste käigus. Kaebajal pole kaebeõigust ka enda subjektiivsete õiguste kaitseks. Hiiu maakonna mereala maakonnaplaneeringu kehtestamise vaidluses (haldusasi nr 3-16-1472) asus Tallinna Halduskohus 25.11.2016 otsuse p-s 9 seisukohale, et Hiiumaa elanikel puudub õigus vaidlustada maakonnaplaneeringut oma subjektiivsete õiguste kaitseks, sest maakonnaplaneeringu alusel tuulikuid ei püstitata ning teada pole võimalike häiringute olemus ja intensiivsus. Pelgalt visuaalse loodusilme muutumine ei kujuta endast piisavat alust sedastamaks õiguse riivet tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23). Õigus tuulikutevabale Hiiumaale ei ole subjektiivne õigus. Halduskohtu käsitlusega füüsiliste isikute kaebeõigusest nõustusid ka Tallinna Ringkonnakohus (30.10.2017 otsus, p 11) ja Riigikohus (08.08.2018 otsus, p 15). Hinnang üleriigilisele planeeringule ei saa olla maakonnaplaneeringuga võrreldes erinev, sest nende olemus on sarnane. Tegemist on üldisi põhimõtteid ja suundumusi kehtestavate dokumentidega. Eesti mereala planeeringu koostamise ajal ei ole teada tuuleparkide asukohad, tuulikute paigutus ega täpsed parameetrid. Need selguvad alles hoonestusloa menetluses, kus 2
(6)3-22-1234 on kohustus hinnata maastiku- ja visuaalseid mõjusid, analüüsida ja rakendada leevendusmeetmeid ning tuulikuid visualiseerida. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tuuleenergeetika arendusalasid ei kavandataks Saaremaa rannikuvetesse, vaid hoopis IdaVirumaale. Ebausutav on kaebaja väidetud mõjutuste jõudmine tema kinnistuni. Lähima tuulepargi arendusala välispiir jääb kaebaja elukohast umbes 15 km kaugusele. Arvestades, et kaebaja elukohaks olev Kusti kinnistu jääb Vilsandi saare keskossa, on ülimalt ebatõenäoline, et kaebaja kunagi tulevikus rajatavaid tuulikuid oma kinnistult üldse näeb. Usutav pole ka see, et tuulikute tegevusest lähtuksid mõjutused (nt müra), mis ületaks kehtestatud piirväärtusi. Seega on kaebusega kaitstavate õiguste riive, kui seda jaatada, väheintensiivne ning kaebuses esitatud asjaolude valguses on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega esineb ka HKMS § 121 lg 2 p-s 21 toodud kaebuse tagastamise alus. Kaebaja väited enda õiguste rikkumisest on osaliselt ka hüpoteetilised. Nt tuulikute mõju kaebaja eneseteostusele, samuti harrastustegevusele (harrastuskalapüük) ning võimalikule sissetulekule (kodumajutus, loodusturism, vesiviljelus). HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest või muude kohtukulude või menetlusdokumentide tõlke kulude kandmisest. Vastavalt HKMS § 111 lg-le 1 antakse taotleja menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid kanda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kuna kaebus tagastatakse, pole piisavat alust eeldada, et kavandatav menetluses osalemine oleks edukas. Menetlusabi taotlus jääb rahuldamata. Lisaks taotleb kaebaja riigi õigusabi korras esindaja määramist. Riigi õigusabi taotluse lahendamisel tuleb kohtul isiku majandusliku seisundi kõrval kontrollida, kas esinevad alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 ja § 7 lg 1). Riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselgelt vähene (RÕS § 7 lg 1 p 5). Seega pole kaebajale põhjendatud riigi õigusabi andmine. Lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et kaebaja on ka varem algatanud halduskohtus menetlusi ega saa seetõttu olla täiesti kogenematu enda õiguste kaitsmisel. Kaebaja on kohtu hinnangul enda esindamiseks ise võimeline. Riigi õigusabi taotlus jääb rahuldamata. Kuna kohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta läbi vaatamata riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Tegemist on ilmselgelt perspektiivitu kaebusega, mistõttu poleks esialgse õiguskaitse taotlust võimalik ka sisulise läbivaatamise järgmiselt rahuldada. Kaebajal puudub õiguskaitsevajadus. Eesti merealade planeeringu kehtimisest kohtumenetluse ajal ei teki kaebajale tagajärgi, mis muudaksid tema õiguste kaitse raskendatuks või võimatuks. Reaalselt saab tuuleparkide rajamine võimalikuks pärast hoonestus- ja ehitusloamenetlust, mis hõlmavad mh keskkonnamõjude hindamise läbiviimist. Vastustaja on välja toonud, et ajaperspektiiviks on neil menetlustel koos keskkonnamõju hindamise ja vajalike uuringute läbiviimisega 4–5 aastat. Kaebajal on võimalik vaidlustada väljastatavaid hoonestuslubasid, kui need riivavad tema õigusi, ning taotleda samaaegselt esialgse õiguskaitse kohaldamist. 5. X palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 15.07.2022 määrus tühistada, rahuldada kaebaja menetlusabi ja riigi õigusabi taotlused, peatada esialgse õiguskaitse korras Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse nr 146 kehtivus ning saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmiseks. Halduskohus lahendas kaebuse ennatlikult. Kaebaja soovis riigi õigusabi korras määratud advokaadi vahendusel kaebust täiendada ning esitada tõendeid, kuid kohus ei andnud selleks võimalust, rikkudes seeläbi oluliselt kohtumenetluse norme. 3
(6)3-22-1234 Kaebeõiguse puudumine ei saanud olla halduskohtule ilmselgelt äratuntav, sest Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korraldusega nr 146 kehtestatud planeering saab olla
§ 27
lg 1 ls 2 kohane riigi eriplaneering osas, millega määratakse siduvalt kindlaks Saaremaa läänerannikul asuva tuuleenergeetika arendusala. Hoonestusloa menetluses ei saa muuta korraldusega nr 146 kindlaks määratud ala piire. Kaebaja seisukohta, et tegemist on eriplaneeringuga, toetavad vastustaja ja halduskohtu väide, et enne 01.07.2015 esitatud hoonestusloa taotlused Saaremaa läänerannikul asuva tuuleenergeetika arendusalal tuuleturbiinide rajamiseks on võimalik lõpuni menetleda taotluste esitamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. Seega ei vajagi Saare Wind Energy meretuulepark, mille osas esitati hoonestusloa taotlus 09.04.2015, kuid mille hoonestusloa taotlus on korrigeeritud korraldusega nr 146 kehtestatud planeeringus kindlaks määratud arendusalaga, täiendavat planeeringut asukoha kindlaks määramiseks ning võimalik on alustada hoonestusloa taotluse menetlust. Planeeringus on välistatud tuuleenergeetika arendusalana Kirde-Eesti rannikuala põhjusel, et alale tuulegeneraatorite püstitamine takistab Kirde-Eesti radari tööd. Kohus pole arvestanud kaebaja esitatud tõendiga, et nimetatud piirang on maha võetud, sest riik on otsustanud investeerida kaasaegse radari omandamisse, mille tööd tuulegeneraatorid ei takista. Keskkonnaamet on kinnitanud, et ei teavitanud planeeringu menetlejat Lääne-Eesti saarte biosfääri programmala piiridest ja asukohast. Seega ei arvestatud planeeringus ala kaitsevajadusega. Tegemist on olulise menetlusveaga. Planeeringus jäeti välja selgitamata tuulegeneraatoritest tuleneva madalsagedusliku ja infraheli mõju inimese heaolule ja tervisele, mõjud merelinnustikule, Natura alale, Vilsandi rahvuspargile, kultuuri- ja loodusturismile Vilsandi saarel, saareelanike vabale eneseteostusele ja sissetulekuvõimalustele jne. Halduskohus tugines lahendi tegemisel Hiiu maakonna mereala maakonnaplaneeringu kehtestamise vaidluses tehtud lahenditele, arvestamata, et protestiaktsioonid toimusid Hiiumaal
- a-l ning ilmselgelt on täna rohkem usaldusväärsemat informatsiooni tuulegeneraatoritest tulenevate mõjude kohta, millest keegi polnud nt
- a-l veel kuulnudki. Halduskohus leidis ekslikult, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tuuleenergeetika arendusalasid ei kavandataks Saaremaa rannikuvetesse, vaid hoopis Ida-Virumaale. Meretuulepark oleks olulise ruumilise mõjuga ehitis, mille osas tuleb läbi viia alternatiivasukoha valik. Saaremaa läänerannikule planeeritava tuuleenergeetika arendusala osas ei teostatud alternatiivvalikut. Tegemist on olulise menetlusveaga. Leides, et on ebausutav, et kaebaja kunagi tulevikus rajatavaid tuulikuid oma kinnistult üldse näeb, asus halduskohus ebaseaduslikult piirama kaebaja põhiõigusi (kaebeõigus, õigus vabale eneseteostusele, liikumisvabadusele jne). Kohus ei ole kursis Vilsandi saare omapäraga. Tegemist on väikesaarega. Lisaks harrastab kaebaja väikesaarele omast tegevust, s.o harrastuskalapüüki. Seega ei saa järeldada, et kaebaja ei viibi mererannas, kust oleksid kuni 380 m kõrgused tuuleturbiinid ilmselgelt nähtavad. Kohus asus veel seisukohale, et tuulikute tegevusest tulenevad mõjutused (nt müra) ei ületa usutavasti piirväärtusi, täpsustamata, milliseid piirnorme ta silmas peab. Eesti seadusandluses puuduvad piirnormid infraheli osas. Kaebaja on seevastu viidanud 37 teadusartiklile, mis kinnitavad infraheli mõju inimese tervisele ja heaolule. Lisaks taotles kaebaja kohtult ekspertiisi tegemist, et selgitada välja tuulegeneraatoritest tuleneva infraheli mõju inimeste tervisele ja heaolule ning veelinnustikule, -loomastikule ja kalastikule. Halduskohus jättis kõik kaebaja taotlused (ekspertiisi tegemine, Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine, põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine) tähelepanuta. Seda, kas tegemist on eriplaneeringuga või mitte, saab otsustada asja läbivaatamisel, mitte asja menetlusse võtmisel. 4
(6)3-22-1234 Kohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata enda tegevuse tõttu. Kohus pidi menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisel andma kaebajale võimaluse tasuda riigilõiv kohtu määratud tähtaja jooksul. Kohus oleks saanud jätta esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata alles siis, kui kaebaja poleks tähtajaks riivilõivu tasunud. Määruses ei selgu, kuidas jõudis halduskohus järeldusele, et tuuleparke pole võimalik rajada enne 4–5 aastat. Enne 01.07.2015 esitatud hoonestusloa menetlusele ei kehti hetkel kehtiv seadusandlus, sest vastav menetlus tuleb lõpuni viia taotluse esitamise ajal kehtinud normide järgi. Samuti ei ole jälgitav, kuidas jõudis kohus seisukohale, et vaidlustatud korraldusega kindlaks määratud tuuleenergeetika arendusala, mida ei saa hoonestusloa menetluses muuta, ei saa riivata kaebaja õigusi. Kaebaja üks põhiargumente on, et ta ei nõustu visuaalse reostatusega ning alalise öötaeva häiringuga seoses turbiinide märgutulede põlemisega tuulepargi arendusalal. Kuna kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, ei saa jätta esialgse õiguskaitse taotlust rahuldamata. Halduskohtu määrus on ebaõige ka osas, mis puudutab menetlusabi taotluste rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus võtab X 30.07.2022 määruskaebuse halduskohtu 15.07.2022 määruse peale menetlusse (HKMS § 207 lg 1) ning leiab, et see on võimalik läbi vaadata vastustajalt täiendavat seisukohta küsimata. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). 7. Õige pole kaebaja seisukoht, et Eesti mereala planeering võib olla riigi eriplaneering
§ 27mõttes.
Eesti mereala planeeringut on algusest peale menetletud üleriigilise planeeringuna (vt Vabariigi Valitsuse 25.05.2017 korraldus nr 157) ning see kehtestati
§ 13lg 2 ja § 24 lg 1 alusel.
Vastavalt
§ 13
lg-le 2 võib üleriigilise planeeringu koostada teemaplaneeringuna merealade ja nendega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks.
§ 13
lg-s 2 nimetatud teemaplaneeringu ülesandeks on muu hulgas energeetikavõrgustiku rajamiseks sobivate alade määratlemine (
§ 14lg 2 p 12).
Lähtuvalt eeltoodust leidis halduskohus õigesti, et planeeringut ei saa vaidlustada populaarkaebusega, samuti pole võimalik esitada kaebust kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Üleriigiline planeering on niivõrd suure abstraktsuse astmega, et selle kehtestamisel ei hinnatagi selle mõju kõigi võimalike puudutatud isikute subjektiivsete õiguste tasandil. Üleriigilise planeeringu eesmärgiks on riigi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (
§ 13lg 3). Erinevate huvide täpsem hindamine ja kaalumine toimub hilisemates menetlustes. Nt sätestab Eh
S § 11313 lg 1 p 5, et pädev asutus keeldub hoonestusloa andmisest, kui inimese elule, tervisele, keskkonnale või varale esineb oluline negatiivne mõju, mida ei ole võimalik piisavalt vältida ega leevendada. Üleriigilise planeeringu kehtestamine ei too seega vahetult ja vältimatult kaasa tuuleparkide ehitamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et Saaremaa rannikuala ei määratletaks tuuleenergeetika arendamiseks sobiva alana või et tuulenergeetikat tuleks arendada hoopis Ida-Virumaa rannikul.
- Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Seega ei ole asjakohased kaebaja väited, mis puudutavad Eesti mereala planeeringu väidetavat sisulist õigusvastasust. Kuna kaebajal puudub õigus planeeringut vaidlustada, ei saa ta planeeringule esitada sisulisi vastuväiteid. Samuti ei pea kohus neid kaebaja väiteid hindama.
- Kuna kaebus kuulus tagastamisele, jättis halduskohus menetlusabi taotlused õigesti rahuldamata. 5
(6)3-22-1234 10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga vaid selles, et esialgse õiguskaitse taotlus tuli jätta riigilõivu tasumata jätmise tõttu läbi vaatamata. Kaebaja ei tasunud riigilõivu, sest halduskohus jättis menetlusabi taotluse rahuldamata, kuid ei andnud seejärel kaebajale võimalust puudus kõrvaldada ehk riigilõiv tasuda. Samas ei too eelnev kaasa halduskohtu määruse tühistamist, sest halduskohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse ka sisuliselt, leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega ning kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega, tuues veelkord esile, et vaidlustatud planeeringust ei tulene vahetuid tagajärgi kaebaja subjektiivsetele õigustele. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)