Obsah (7)

§ 121§ 199§ 1572§ 157§ 64§ 68§ 65

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6688 Kohtukoosseis Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Sten Lind Kriminaalasi I

§ 121lg 1; § 157 lg 2 p 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18.

augusti

1. a otsus, lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Süüdistatav I.H (ik: XXX); XXX, kannab karistust; emakeel vene keel, valdab vabalt eesti keelt; ei tööta; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud Prokurör Abiprokurör Natalia Duškina Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann 2 ja § 199 RESOLUTSIOON Jätta I.H apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. I.H-le esitati süüdistus

§ 199

lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et varem süstemaatiliselt vargusi toime pannud isikuna varastas ta

1. märtsist kuni
2. aprillini 2015 Tallinnas erinevatest kauplustest üheksal korral alkoholi, toiduaineid ja tarbekaupu ning ühel korral jäi vargus tema tahtest olenemata põhjustel lõpule 1 viimata, sest kaupluse turvatöötajad pidasid ta kinni. Veel esitati I.H-le süüdistus

§ 121lg 1 järgi selles, et 20.

aprillil 2015 Tallinnas XXX asuvas XXX kaupluses osutas ta vastupanu kaupluse töötajatele VN-le, DB-le ja MV-le, kes üritasid teda kinni pidada seoses tema poolt varem sellest kauplusest toime pandud vargustega. Seejuures lõi I.H VN ja DB vastu käsi ja haaras MV jõuga vasakust käest kinni, põhjustades eeltoodud tegudega kannatanutele valu ja tervisekahjustusena igaühele neist hematoomi. I.H-le esitati süüdistus ka

§ 1572

järgi selles, et ta kasutas ilma vastava isiku nõusolekuta teist isikut tuvastada võimaldavaid isikuandmeid, eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel endast teadvalt ebaõige ettekujutuse, varjamaks kuritegu nimelt. Konkreetselt, olles teadlik, et ta on politsei poolt tagaotsitav, esitles ta politseiasutuses

1. ja
2. aprillil 2015 ennast kahtlustatavana kinnipidamisel oma tuttava MŠ -na ning allkirjastas MŠ nimel tema sõnade alusel politseitöötajate poolt koostatud isikusamasuse tuvastamise protokolli. Samuti
3. aprillil 2015 kahtlustatavana ülekuulamise ajal andis ta ütlusi MŠ nimel.
4. Harju Maakohtu
5. augusti
6. a otsusega mõisteti I.H süüdi

§ 199lg 2 p 9 järgi ja teda karistati 1 aasta ja 6 kuud vangistusega.

Ta tunnistati süüdi ka

§ 121lg 1 2 järgi karistati 4 kuud vangistusega.

Veel tunnistati I.H süüdi

§ 157

järgi ja karistati 6 kuud vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes I.H-le lõplikuks karistuseks 1 aasta 1 kuu ja 10 päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.-22.

aprillini 2015, s.o. 3 päeva, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 1 kuu ja 7 päeva vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 5.

märtsi

1. a Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks 1 aasta 1 kuu ja 9 päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks loeti
2. august
3. Maakohus kohaldas kohtuotsuse täitmise tagamiseks I.H-le tõkendina vahistamist, mis kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. Samuti rahuldas maakohus kannatanute tsiviilhagid, mõistes I.H-lt kannatanute kasuks välja alljärgnevad summad: 1) AS O kasuks 322,56 eurot; 2) A OÜ kasuks 44,99 eurot; 3) M OÜ kasuks 46,98 eurot; 4) AS R kasuks 131,76 eurot. Menetluskuludena mõistis maakohus I.H-lt ositi 12 kuu jooksul välja sundraha 645 eurot ja kaitsjatasu 216 eurot. Maakohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused. 3.
4. Maakohus leidis, et I.H süü on maakohtu uuritud tõenditele tuginedes kõigis esitatud süüdistustes tõendamist leidnud. Kuriteod pani süüdistatav toime kavatsetusega. Toimepandud tegude õigusvastasust või I.H süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.
5. I.H-le karistust mõistes leidis maakohus, et toime pandud kuritegude – varguste, kehalise väärkohtlemise ja teise isiku identiteedi ebaseaduslik kasutamise eest tuleb süüdistavat karistada reaalse vangistusega, mis jääb sanktsiooni minimaalse ja keskmise määra vahele. I.H on varem korduvalt samalaadsete kuritegude eest karistatud, kuid ta ei ole teinud varasematest karistustest õigeid järeldusi. Viimase karistusena asendati I.H
6. märtsi
7. a otsusega vangistus üldkasuliku tööga, mis pöörati täitmisele. Arutatavas kriminaalasjas sooritas süüdistatav esimese varguse aga vaid üks päev pärast viimase kohtuotsuse tegemist. Varguste toime panemine on kujunenud süüdistatava elustiiliks, sel moel hangib endale elatusvahendeid. Seega suhtub I.H talle mõistetud karistusse kergekäeliselt ega pole suutnud elada seadusekuulekat elu. Rahalise karistusega ei saa teda karistada, sest tal puudub sissetulek. Arvestades asjaolu, et karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse ka võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, s.o karistuse eripreventiivset eesmärki, ja õiguskorra kaitsmise huvisid, peaks olema reaalne vangistus, mis on sanktsiooni 2 minimaalse ja keskmise määra vahelises suuruses, piisav, mõjutamaks I.H edaspidi asuma õiguskuulekale teele. Samuti on oluline, et varavastaste kuritegude puhul on tegemist laialt levinud kuritegudega ning seega peab õiglane karistus kinnitama inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Arutataval juhul on kuriteod toime pandud lühikese aja jooksul. Kohus ei pea võimalikuks süüdistatava suhtes karistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuivõrd esmalt ei ole kohtule usutav, et isik seda täidab ning see ei oleks piisav, et mõjutada süüdistatavat asuma õiguskuulekale teele. Kohus arvestas karistuse mõistmisel I.H süüd kergendava asjaoluna tema väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust. 3.
8. Maakohus võttis I.H kohtusaalist vahi alla. Ühtlasi mõistis maakohus temalt 12 kuu jooksul ositi välja menetluskulud.
9. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb talle mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Apellant märgib, et on aru saanud enda sõltuvusprobleemidest ja soovib pöörduda rehabilitatsioonikeskusse. Ta leiab, et keskkonnavahetus aitaks tal enda seniseid eluviise muuta. Kandes varasemat vangistuslikku karistust on ta läbinud rehabilitatsiooni narkosõltlastele, mis on aidanud tal endas selgusele jõuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
10. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
11. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
12. Kriminaalkolleegium leiab, et I.H apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
13. Apellatsioonis esitatud taotlus jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata on perspektiivitu. I.H-le kuritegude eest mõistetud karistus jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. I.H on kriminaalkorras süstemaatiliste varguste toimepanemise eest ka varem karistatud. Karistuse raskus on proportsioonis süüdistatava süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve, samuti seda, et tuvastamist pole leidnud süüd raskendavaid asjaolusid ja tuvastatud on süüd kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlik kahetsus. Maakohus ei ole tuvastanud I.H puhul selliste erandlike asjaolude esinemist, mis võiksid hoolimata toime pandud rohkearvulistest kuritegudest õigustada mõistetud 3 karistuse täitmisele pööramata jätmist. Seega on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.
14. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. 4