← Eesti

2-20-5961/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5961 Kohtuasi X hagi OÜ Kadarbiku Köögivili ja Y vastu hüvitise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. mai
  4. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja liik X
  5. juuni
  6. a apellatsioonkaebus Kaebuse hind 3664 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Kostja II (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Reimo Mets Menetluse liik Asja läbivaatamine
  7. märtsi
  8. a kohtuistungil Iris Kangur-Gontšarov, Aleksandr RESOLUTSIOON
  9. Jätta Harju Maakohtu
  10. mai
  11. a otsus muutmata.
  12. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  13. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta X kanda. Mõista X-lt Y kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitis 787 eurot 80 senti (sh käibemaks). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb X-l tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 2-20-5961 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  14. X (hageja) esitas OÜ Kadarbiku Köögivili (kostja I) ja Y (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks hüvitise 3800 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostja I ja kostja II kanda.
  15. Hagiavalduse kohaselt kuulub hageja ainuomandisse XXX kinnisasi, registrinumbriga XXXXXXX. Tegemist on kinnisasjaga, mille kogupindala on 9.48 ha ja mille sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. Kuna hageja elab alaliselt Lätis, ei toimu kinnisasjal tegevust ja hagejal ei ole olnud põhjust kinnisasjal viibida.
  17. a alguses sai hagejale teatavaks, et kostja I on hageja kinnisasja osaliselt pikema perioodi vältel kasutanud äritegevuse eesmärkidel. Kostja I kasutas hagejale kuuluval kinnisasjal asuvat põllumajandusmaad pindalaga 3.88 ha, et seal kasvatada köögivilju, mida kasutati köögiviljamahlade tootmiseks ja turustamiseks.
  19. mail
  20. a saatis hageja kostjale I nõudekirja, milles nõudis omandi rikkumise lõpetamist. Kostja I teatas, et on nõus sõlmima rendilepingu maa edasiseks kasutamiseks, kuid senise kasutamise eest keeldus kostja hüvitise maksmisest.
  22. oktoobril
  23. a esitas hageja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) teabenõude, et selgitada välja, kas kellelegi on välja makstud hageja kinnistuga seonduvalt põllumajandustoetusi. PRIA teatas, et hagejale kuuluvale põllumassiivile on aastatel 2004 kuni 2018 toetust taotlenud YYY. Tegemist on FIE-ga, kes on seotud kostja OÜ-ga Kadarbiku Talu, sh on neil ühine juhatuse liige Y. Seega oli kostja II tekkinud olukorrast teadlik.
  24. Kostjad on kasutanud hagejale kuuluvat põllumaad, et kasvatada köögivilju. Kostja I osas on rikkumine tõendatud sellega, et kostja kohtueelsete läbirääkimiste käigus rikkumist ei eitanud. Kostja II osas on rikkumine tõendatud sellega, et ta on aastate 2004 kuni 2018 eest taotlenud PRIA-lt toetust hagejale kuuluva põllumaaga seonduvalt. Kostjad on hageja omandit rikkunud ilma viimase nõusolekuta. Kostjad on rikkumise tulemusena rikastunud, kuivõrd nad on vähemalt alates
  25. a kasutanud hagejale kuuluvat kinnisasja (rendi)tasuta. Kuna kostjad on kasutanud hageja omandit, tuleb neil hüvitada rikkumise teel saadu harilik väärtus. Kostjad vastutavad solidaarselt VÕS § 65 lg 1 alusel.
  26. Hageja leidis, et tegu on keskmisest väärtuslikuma põllumaaga, mille eest on võimalik saada renditasu 100 eur/ha aastas. Kuigi rikkumist on toime pandud korduvalt vähemalt alates
  27. a, on arvestades TsÜS § 151 lg-st 2 tulenevat 10-aastast aegumistähtaega võimalik rikkumise 2 2-20-5961 teel saadu harilikku väärtust nõuda 10 aasta eest enne hagi esitamist. Seega kujuneb rikkumise teel saadu harilikuks väärtuseks 3800 eurot (3,88 ha x 100 eur x 10 a). Hageja leidis, et kuna kostjad on käitunud pahauskselt, tuleb neid hüvitada rikkumisega saadud tulu VÕS § 1039 alusel.
  28. Hagiavalduse täienduses palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja 3800 eurot. Nõude esitamisel tugines hageja üksnes VÕS § 1037 lõikele
  30. Hageja pidas asjakohatuks kostja II väidet, et ta pidi hageja eest viimase maad hooldama. Tegu ei ole käsundita asjaajamisega, sest puudus tahe tegutseda teise isiku kasuks. Kostja II tegevus oli suunatud vaid enda äriliste huvide teenimisele. Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud. Tegu on mitmete korduvate rikkumistega, mis kestsid igal aastal kevadest sügiseni. Hageja eeldas
  31. a, et rikkumine on lõpetatud.
  32. a sai hageja teada, et rikkumist jätkatakse. Kostjate vastuväited
  33. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu ning palusid jätta kostja I osas hagi täielikult rahuldamata ja kostja I menetluskulud hageja kanda ning mõista kostjalt II hageja kasuks välja õiglane hüvitis vastavalt kohtu äranägemisele, kuid mitte rohkem kui 651.84 eurot. Ülejäänud osas palusid kostjad jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
  34. Kostjad selgitasid, et hagejale kuuluva maatüki näol on tegemist väikese osaga suuremast põllust. Saue valla heakorraeeskirjade § 6 lg 1 p 1 sätestab, et kinnistu omanik on kohustatud mh tegema kinnistul umbrohutõrjet ning niitma muru ja rohtu. Hageja ei ole seda kohustust tema omandis oleva kinnistuga seonduvalt kordagi täitnud. Kuna põllumassiivi sisse harimata ja võssakasvanud maalapi jätmine kahjustaks umbrohu leviku näol kogu põllumassiivi harimist ja raskendaks selle eesmärgipärast kasutamist, on kostjad koos ülejäänud põllu harimisega olnud sunnitud korrastama hagejale kuuluvat kinnistut. Vastasel juhul oleksid sealt tulenevad mõjutused kahjustanud kogu põllumassiivi. Hageja maad haris hageja eest kostja II.
  35. Kostja I pidas arusaamatuks nõude esitamist tema vastu. Kostja I ei ole maa kasutaja ega harija. Asjaolu, et kostja I nimel peeti läbirääkimisi, ei tähenda automaatselt maa kasutamise fakti omaksvõtmist. Kolmanda isiku eest ja nimel võib kostja I täita kohustusi ja kostja I ei väida, et kostja II on talle võõras. See ei tähenda, et hagejal on selle kostja vastu nõudeõigus. Nõue on esitatud vale kostja vastu.
  36. Kostjad asusid seisukohale, et kuigi YYY FIE on vaidlusalust maatükki põlluharimiseks kasutanud, on hageja nõue suures osas alusetu. Hageja on esitanud nõude kahe kostja vastu solidaarselt, kuid ei ole tõendanud nõuet kostja I vastu. Hageja ei ole tõendanud, et tegu on keskmisest väärtuslikuma põllumaaga, mille eest saab nõuda tasu 100 eurot hektari kohta aastas. Hageja nõutud hüvitis on suurem Eesti keskmisest põllumajandusmaa hektari rendihinnast ja hinnast, mida kostjad maksavad teistele maaomanikele samas piirkonnas. Kuivõrd hagi on esitanud kümneaastase perioodi eest, tuleb iga aasta eest nõutav tasu eraldi välja arvutada ning esile tuua, sest põllumajandusmaa rendihinnad muutuvad ajas.
  37. Ebaõige on hageja väide, et ta sai rikkumisest teada
  38. a alguses. Hageja esitas kostjale II nõude maa kasutamise eest
  39. septembril
  40. a. Seega oli hageja maa kasutamisest juba vähemalt
  41. a alates ega saa TsÜS § 151 lg-st 2 tulenevale 10-aastasele aegumistähtajale tugineda. Alates
  42. a hakkas kulgema hageja nõude sissenõutavaks muutumine TsÜS § 147 lg 1 alusel. Kostjad palusid kohaldada aegumist nõude osas, mis on esitatud ajavahemiku kohta 3 2-20-5961 enne
  43. aprilli
  44. a ehk enam kui kolm aastat enne hagi esitamist. Kostjad leidsid, et hagejal puudub nõudeõigus
  45. a eest. Sellel ajal kostja maad ei kasutanud, sest selle keelas hageja esindaja. Kostjate arvates on hageja nõuded teoreetilisel õigustatud
  46. ja
  47. a suvekuude eest ning mitte kogu aasta ulatuses, sest talvel puuduks kostjal huvi antud maa vastu. Kostjad leidsid, et hageja nõue saab maksimaalselt olla suuruses 651.84 eurot. Kostjad pakkusid selle summa tasumist kompromissina, kuid hageja sellele ei vastanud.
  48. Kostja II hinnangul oli hagejale kuuluva maatüki korrashoidmine käsitletav kostja II käsundita asjaajamisena hageja kasuks VÕS § 1018 mõistes, kuna kostja II on hoidnud korras hageja maad ja teinud selleks omalt poolt kulutusi. Seega on kostjal II potentsiaalselt hageja vastu VÕS §-st 1023 tulenev nõue tehtud kulutuste hüvitamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
  49. Harju Maakohus jättis
  50. mai
  51. a otsusega hagi kostja I vastu rahuldamata. Maakohus rahuldas hagi kostja II vastu osaliselt mõistes kostjalt II hageja kasuks välja hüvitise 407.40 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras hüvitiselt 407.40 eurolt alates hagiavalduse esitamisest
  52. aprillil
  53. a kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 1794 eurot.
  54. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - hagejale kuulub XXX kinnisasi, registrinumbriga XXXXXXX; - hagejale kuuluva kinnisasja kogupindala on 9.48 ha ja selle sihtotstarve on 100% maatulundusmaa; - kostja II on kasutanud osaliselt hagejale kuuluvat kinnistut põllumajanduslikul eesmärgil ning on taotlenud kinnistul teostatud põllumajandusliku tegevuse osas toetust PRIA-lt.
  55. Maakohus leidis, et hageja nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1037 lg 1 alusel kostja II suhtes. Maakohus märkis, et kostja II võttis omaks, et ta on hageja kinnistut kasutanud, kuid leidis, et kostja II väited käsundita asjaajamise kohta jäid menetluse käigus paljasõnalisteks. Kostjad esitasid kohtule üksnes kaardipildi, millest nähtub, et hagejale kuuluv maatükk on osa suuremast põllust ja asub selle keskel. Kostja II ei ole aga tõendanud, et ta tegeles hageja kinnistu osal umbrohu tõrjega ning et sellise tegevuse kiitis hageja heaks.
  56. Maakohus tuginedes TsÜS § 151 lg-le 1 ja 2 nõustus kostjate väidetega, et hageja nõue on aegunud aja eest enne
  57. aprilli
  58. a. Maakohus leidis, et tsiviilasjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja saatis kostjale II esimest korda nõude seoses oma maa kasutamisega
  59. septembril
  60. a, mistõttu sai hageja rikkumisest teada hiljemalt
  61. septembril
  62. a. Maakohtu hinnangul on alusetud hageja väited, et kuna põllu harimine Eestis toimub hooajaliselt, oli igal järgmisel aastal tegemist uue rikkumisega, mistõttu oli hagejal õigus nõuda hüvitist kokku kümne aasta eest. Kuna hageja sai oma õiguste rikkumisest teada
  63. septembril
  64. a, oli tema nõue hagiavaldusega kohtusse pöördumise ajaks aegunud. Kuivõrd kostjad palusid kohaldada aegumist nõudele aja eest enne
  65. aprilli
  66. a, jättis maakohus hageja nõude aja eest enne
  67. aprilli
  68. a mõlema kostja vastu rahuldamata aegumise tõttu.
  69. Maakohus järeldas tsiviilasjas esitatud tõendite pinnalt, et kostja II kasutas aastatel 2004 kuni 2018 hagejale kuuluvat maad, millele kostja II ei ole vastu vaielnud. Lisaks märkis maakohus, et hageja ja kostja I pidasid küll maa kasutamise hinna üle läbirääkimisi, kuid otsesõnu ei ole kostja I võtnud omaks, et tema kasutas hageja maad. Kohtumenetluses kostja I 4 2-20-5961 maa kasutamist omaks ei võtnud ja leidis, et läbirääkimisi hagejaga peeti põhjusel, et kostja II oli ettevõtte juhatuse liige ning osanik. Maakohus leidis, et kuna kostja I menetluse käigus hageja väidet omaks ei võtnud, tuli hagejal täiendavalt tõendada, et ka kostja I kasutas temale kuuluvat maad. Kostjate ühist maa kasutamist, mis annaks aluse esitada solidaarset nõue, hageja ei tõendanud. Hageja ei ole tõendanud maa kasutamist kummagi kostja poolt
  70. aastal.
  71. Hageja ei tõendanud, et temale kuulunud maa oli keskmisest kõrgema turuväärtusega. Maakohus lähtus kostjate esitatud väljavõttest põllumajandusmaa hektari müügi- ja rendihindade statistika kohta. Maakohus leidis, et kuna hageja nõue on aegunud perioodi eest enne
  72. aprilli
  73. a ning hageja ei ole tõendanud maa kasutamist
  74. a, nõustub maakohus kostjate väidetega, et hageja saaks hüvitist nõuda vaid
  75. ja
  76. a eest. Arvestades hageja väidetud maa kasutamise ulatust 3.88 eurot, on hageja nõue põhjendatud
  77. a eest 194 eurot ja
  78. a eest 213.40 eurot; kokku 407.40 eurot, mis tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista. Muus osas jättis maakohus kostja II vastu esitatud nõude rahuldamata. Maakohus leidis, et kostja I vastu esitatud nõue tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Alates hagiavalduse esitamisest tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras hüvitiselt 407.40 eurolt kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
  79. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja I kasuks välja 1794 eurot. Maakohus leidis, et kuigi nõue esitati kahe kostja vastu, esitas neid menetluses üks esindaja ning kostjad esitasid nõudele vastamiseks ühiseid menetlusdokumente. Seega puudus vajadus dubleerivate toimingute järele sõltumata sellest, kuidas kostja II õigusabikulu tasus. Kuna kostja II ei toonud eraldiseisvalt välja toimingute tegemiseks vajalikku ajakulu, ei loe kohus eraldiseisvat menetluskulu 1200 eurot kostja II osas põhjendatuks. Õigusabi eest, mis kostjale II osutati, tasus juba kostja I. Apellatsioonkaebus
  80. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osaliselt kostja II suhtes rahuldamata jäänud nõude osas ning palus teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi kostja II vastu täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja II kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seonduvad menetluskulud kostja II kanda.
  81. Hageja leidis, et maakohus on leidnud ekslikult, et hageja ei ole tõendanud maa kasutamist kummagi kostja poolt
  82. a. Maa kasutamine kostjate poolt on tõendatud kostjate esindaja kohtueelsetel läbirääkimistel hagejale avaldatuga. Kostjate esindaja on
  83. mail
  84. a saadetud kirjas öelnud järgnevat: „Loodan, et omanikule sobib kui antud maa osas sõlmivad pooled edaspidiseks kasutamiseks rendilepingu,“. Hageja hinnangul viitab selline pöördumine sellele, et kirja saatmise seisuga oli maa kasutamine kostjate jaoks endiselt aktuaalne ning kestev. Lisaks saatis kostjate esindaja hagejale tema maa kasutamise rendilepingu mustandi, kuhu oli rentnikuks märgitud kostja I.
  85. Hageja asus seisukohale, et kostjalt II välja mõistetud hüvitis on ebamõistlikult väike. Hageja omandi puhul on tegemist kõrgkvaliteetse põllumaaga, mille rendihind ulatub üle maakohtu poolt välja toodud keskmise 50-55 eurot hektari kohta aastas. Kostjad ise on pakkunud rendihinnaks 80 eurot hektari kohta aastas.
  86. Hageja vaidlustas maakohtu menetluskulude jaotust ning märkis, et kuivõrd hagi kuulub kostja II suhtes rahuldamisele täies ulatuses, siis tuleb ka hagi läbivaatamisega seonduvad 5 2-20-5961 menetluskulud maakohtus jätta kostja II kanda. Pealegi on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud hageja kanda, sest hageja on üritanud kostjatega leida kohtuvälist lahendust. Vastustaja seisukoht
  87. Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja II palus välja mõista väljamõistetud menetluskuludelt viivis menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 II lauses ettenähtud ulatuses. Lisaks palus kostja II tagastada hagejale apellatsioonkaebusega esitatud lisad.
  88. Kostja II leidis, et hageja apellatsioonkaebus on sisutühi, hageja ei ole selgitanud, milliseid tõendeid on maakohus väidetavalt ebaõigesti hinnanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis kostja II, et esiteks ei ole hageja vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega jäeti hageja hagiavaldus kostja I suhtes rahuldamata. Seega on hageja nõustunud kohtu tuvastatud asjaoludega, et kostja I ei ole apellandi maad kasutanud. Hageja ei ole esitanud apellatsioonkaebusega nõuet kostja I suhtes tehtud otsuse osas, mistõttu on vale hageja väide, et maa kasutamine on tõendatud mõlema kostja poolt. Isegi kui jaatada hageja väited, siis fakt on see, et rendilepingu sõlmimisest keeldus hageja, kes järelikult pidas läbirääkimisi teadlikult pahas usus eesmärgiga saada tõendeid.
  89. Kostja II märkis seoses apellatsioonkaebuses esitatud lisadega, et lisa 1 on varasemas menetluses juba esitatud. Apellatsioonkaebuse lisa 2 osas ei ole hageja põhistanud, millisel põhjusel ei ole ta kõnealust tõendit saanud varem esitada ega ka seda, mida ta lisaga tõendada soovib. Kostja II palus apellatsioonkaebusega esitatud tõendid jätta tsiviilasja juurde võtmata.
  90. Kostja II ei nõustunud hageja väitega, et välja mõistetud hüvitis on ebamõistlikult väike – hageja ei ole tõendanud, et kõnealuse põllumaa puhul on tegemist väärtuslikuma põllumaaga.
  91. Kostja II leidis, et maakohus on menetluskulud jaotanud õiglaselt ja õigesti. Kostja II juhtis tähelepanu, et apellatsioonkaebuses esitatud nõue, milles hageja palub kohtul teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi kostja II vastu täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja II kanda on arusaamatu, kuivõrd maakohus luges kostja II menetluskulud põhjendamatuks ning kostja II menetluskulusid hagejalt välja ei mõistetud. Menetluse edasine käik
  92. Asja läbivaatamine toimus Tallinna Ringkonnakohtus
  93. märtsi
  94. a kohtuistungil. Hageja loobus istungil
  95. mai
  96. a nõudekirja ja selle vastuse esitamise taotlusest. Kuivõrd kostja ei olnud apellatsioonkaebusele lisatud rendilepingu mustandi vastuvõtmisega nõustunud ning kolleegiumi hinnangul ei ole jäänud tõend maakohtus õigel ajal esitamata mõjuval põhjusel, otsustas ringkonnakohus jätta rendilepingu mustandi asja materjalide juurde võtmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  97. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. 6 2-20-5961
  98. Ringkonnakohus märgib, et kuna Harju Maakohtu
  99. mai
  100. a otsust ei ole vaidlustatud osas, millega jäeti X hagi OÜ Kadarbiku Köögivili (kostja I) vastu rahuldamata, rahuldati hagi Y (kostja II) vastu osaliselt, jäeti menetluskulud hageja kanda ning mõisteti hagejalt OÜ Kadarbiku Köögivili kasuks välja menetluskulu hüvitis, jõustus see TsMS § 449 lg 3 esimese lause ning § 456 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel antud osas edasi kaebamata. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas kostja II kasutas maad hageja nõusolekuta ka
  101. a ning selle üle, kui suur peaks olema rikkumise teel saadu eest saadav hüvitis.
  102. Maakohus käsitas hageja nõuet õigesti AÕS § 85 lg 1 järgse hüvitise saamise nõudena, mida omanikul on õigus nõuda aja eest, mil valdaja õigusliku aluseta tema asja kasutas. Arvestades, et nõude täpsemad alused ja ulatus määratakse nimetatud sätte alusel VÕS §-de 1037-1040 järgi (vt RKTKo
  103. detsember
  104. a, nr 3-2-1-136-05 p 31), leidis maakohus õigesti, et kostjal II tuleb
  105. a ja
  106. a eest rikkumise teel saadu väärtus VÕS § 1037 lg 1 alusel hüvitada rahuldades kostja II vastu esitatud hagi osaliselt.
  107. Maakohus hindas tõendeid ja jõudis järeldusele, et kostja II kasutas hageja maad aastatel
  108. a kuni
  109. a, kuid hagi on aja eest enne
  110. aprilli
  111. a esitatud nõude osas aegunud ning hageja ei ole tõendanud kasutamist mh kostja II poolt
  112. aastal. Maakohus on oma järeldust põhjendanud ning järginud tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Arvestades, et kostja II vaidles asjaolule, et ta kasutas maad ka
  113. a selgelt vastu (tl 31 p 2.7), pidi hageja tõendama, et valdaja rikkus tema omandit maa kasutamisega ka
  114. aastal. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kostja II esindaja kohtueelsetel läbirääkimistel avaldatud lootus kasutada edaspidi maad võlaõigusliku suhte alusel ning vastava lepingu projekti hagejale edastamisest saab teha järelduse maa tegeliku kasutamise kohta vaidlusalusel perioodil. Asja kasutamise näol on tegemist faktilise olukorraga, mis ei sõltu iseenesest valdaja õigustatusest asjale või võimalikest ettepanekutest võimaldada mingi õigussuhte alusel asja kasutada. Seega ei ole võimalik kostjale I adresseeritud nõudekirjast (tl 6) ega sellele saadetud vastusest (tl 8) teha järeldusi maa tegeliku kasutamise kohta
  115. aastal.
  116. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on eksinud rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hindamisel. Maakohus märkis õigesti, et hageja ei ole tõendanud väidet, et talle kuuluva maa rendihind ületab keskmist hinda. Hoolimata sellest, et maakohus on hagejale nõutaval viisil selgitanud tema tõendamiskoormust (
  117. novembri
  118. a kohtuistungi protokoll [tl 61p]), ei ole hageja tõendanud, et rikkumisega omandatud kasutuseelise väärtus oli rikkumise aja seisuga 100 eurot hektari eest aastas. Ringkonnakohus selgitab, et hagi rahuldamiseks pidi hageja TsMS § 230 lg 1 I lause järgi tõendama neid asjaolusid, millele tema nõue tugines. Seejuures ei saa kohus tõendina arvestada hageja kohtule esitatud selgitusi ja arvutuskäiku nõude kujunemise kohta. TsMS § 229 lg 1 järgi on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus kindlaks hageja nõuet põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Oma väidete kinnituseks tuleb kohtumenetluses esitada ka nende väidete aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid. Kohus ei saa arvestada üksnes hageja väidetega ja selle alusel hagi rahuldada. Kui hageja ei tõenda oma väidete aluseks olevaid asjaolusid, ei saa kohus hagi rahuldada sõltumata sellest, et hageja ise peab rendihinda mõistlikuks ja isegi tagasihoidlikuks. Samuti ei saa kohus aluseks võtta kostja poolt kohtuvälistel läbirääkimistel tehtud rendihinna pakkumust, kui kostja ei võta kohtumenetluses TsMS § 231 lg 2 järgi omaks, et pakutu oli saadud kasutuseelise harilik väärtus. 7 2-20-5961
  119. Arvestades, et maakohtu otsus jääb vaidlustatud osas muutmata, ei ole alust muuta ka menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jälgitavalt põhjendanud kostja II menetluskulude TsMS § 163 lg 2 alusel tervenisti hageja kanda jätmist ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Arvestades, et kostja II taotlus menetluskulu hagejalt väljamõistmiseks jäeti rahuldamata, ei mõjuta menetluskulude jaotus hageja vastutust kostja II menetluskulude eest. Menetluskulud
  120. Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
  121. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
  122. Kostja II
  123. juuli
  124. a menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks esindajakulu 951.60 eurot (koos käibemaksuga): Harju Maakohtu
  125. mai
  126. a otsuse läbitöötamine, õiguslik analüüs, kliendile edastamine ja selgitused 24 minutit; apellatsioonkaebusega tutvumine, õiguslik hinnang, kliendi konsultatisoon 30 minutit; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, kohtule esitamine 3 tundi 48 minutit; apellatsioonkaebuse lõplike seisukohtade vormistus ja kontrollimine ning kohtule edastus 1 tund; menetluskulude nimekirja koostamine 24 minutit. Kostja II
  127. märtsi
  128. a menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks esindajakulu täiendavalt 312 eurot (koos käibemaksuga): kohtuistungiks ettevalmistus 1 tund; kohtuistungil osalemine vastavalt ajakulule 1 tund. Kokku on seega kostja II lepingulisel esindajal kulunud menetluskulude nimekirjade kohaselt 8 tundi 6 minutit. Kostja II lepingulise esindaja tunnitasu on 130 eurot (ilma käibemaksuta).
  129. märtsil
  130. a toimunud kohtuistungil palus kostja II kohtuistungi kulu korrigeerida vastavalt tegelikult kulunud ajale. Hageja kostja II menetluskulude nimekirjade osas seisukohta ei esitanud.
  131. Kolleegiumi hinnangul tuleb kostja II apellatsioonimenetluses menetlustoimingutele kulunud aega vähendada. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hageja apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning apellatsioonkaebuse vastust, mh maakohtu otsuse, kohtupraktika ja maakohtu menetluses poolte esitatud menetlusdokumentide refereerimist, on kostja II apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu põhjendatud 2 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirjas välja toodud apellatsioonkaebuse lõplike seisukohtade vormistuse ja kontrollimise ning kohtule edastamisele kulunud aeg on kolleegiumi hinnangul täies ulatuses põhjendamatu, kuivõrd kostja II ei ole nimetatud menetlusdokumenti kohtule esitanud, lisaks ei ole kostja II puhul tegemist apellandiga. Arvestades, et
  132. märtsil
  133. a toimunud kohtuistung kestis ajavahemikul 9:31–10:16, on ringkonnakohtu arvates kohtuistungil esindamise põhjendatud ajakulu 45 minutit. Ülejäänud kostja II menetluskulude nimekirjas esile toodud menetlustoimingute ajakulu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Seega kokku peab ringkonnakohus kostja II lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks menetlustoimingutele kulunud ajaks 5 tundi 3 minutit (24 min + 30 min + 2 h + 24 min + 1 h + 45 min).
  134. Arvestades tsiviilasja olemust ning kostja II lepingulise esindaja kvalifikatsiooni peab kolleegium kostja II lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) suurust mõistlikuks ja põhjendatuks. 8 2-20-5961
  135. Eelnevat arvestades on kostja II esindaja põhjendatud tasu kokku 787.80 eurot (5 tundi 3 minutit x 130 eurot, lisandub käibemaks), mis tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista.
  136. Kostja II on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. (allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.