1-18-5139 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5139 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikm

§ 121lg 1 järgi RESOLUTSIOON 1.

Jätta Pärnu Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsus U.R

§ 121lg 1 järgi muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

süüdistusasjas

1. Valitud kaitsjale advokaat Marko Tammanile apellatsioonimenetluses makstud tasu 720 eurot jätta U.R kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Pärnu Maakohtu
3. juuli
4. a määrusega anti U.R kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 17.10.2017 kell 18:16 Pärnu linnas XXX garaažikompleksis võttis kätega XX-l riietest kinni ja tõukas ta käpuli maha. Seejärel, kui XX püsti tõusis ja liikus U.R suunas, tõukas U.R kannatanut kätega keha piirkonda lükates ja parema jalaga vastu paremat külge lüües endast eemale. Seejärel lõi ta XX ühel korral parema käega näo piirkonda ja tõukas kannatanut kätega, mille tagajärjel XX kukkus pikali maha. U.R tekitas löömisega XXle füüsilist valu, turse ülahuulele, kahe hamba loksumise, marrastused paremale küünarnukile ja paremale põlvele. Seega, tema teise inimese tervisekahjustamisega ja samuti valu tekitava väärkohtlemisega, pani toime

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

kehalise

1. Pärnu Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tunnistati U.R süüdi

§ 121

lg 1 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 100 päevamäära (määr 30,30 eurot) summas 3030 eurot.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel jättis maakohus mõistetud karistuse tingimisi kohaldamata 1-aastase katseajaga. Katseaja alguseks on kohtuotsuse kuupäev. 3. Maakohus leidis, et U.R süüdistus

§ 121lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud.

Kohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Tõendikogumist jättis kohus välja asitõendi vaatlusprotokolli, kuivõrd see ei kajastanud terviklikult videolindil toimuvat. Kohus, tutvudes videolindi salvestisega asus seisukohale, süüdistatav tungis õigusvastaselt kannatanu garaaži liiklusolukorda selgitama, piirates kannatanu liikumissuunda. Rünnak toimus tinglikult kolmes etapis, mille käigus kannatanu esmalt lükkas U.R enda teelt eemale, mille peale U.R tõukas kannatanu pea ees maha. Sellest tulenevalt ei saanud kannatanu kukkumine olla tingitud vaid tasakaalu kaotamisest. Kannatanul marrastused küünarnukkidel ning paremal põlvel on põhjuslikus seoses kukkumisega ja vastavad inkrimineeritud

§ 121objektiivse koosseisu tunnustele.

Seejärel hakkas U.R lahkuma, kuid kannatanu läks talle järgi ja tahtis sonimütsiga lüüa. Süüdistatav blokeeris löögi, surudes kannatanut parema käega õlast, nägu maa poole. Seejärel süüdistatav lõi parema jalaga kannatanut parema puusa piirkonda. Kannatanu lõi süüdistatavat vasaku käega, milles sonimüts, näo piirkonda. Süüdistatav tõukas kannatanut. Enne lahkumist pööras süüdistatav end kannatanu suunas tagasi ja toimus uus eskaleerumine. Kannatanu tegi madala jalalöögi ning süüdistatav lõi parema käega kannatanut näo piirkonda ning liikus kannatanule peale, nii et viimane kukkus pikali maha. Sellisest asjade käigust tegi maakohus järelduse, et

§ 121lg 1 tunnused on igal juhul täidetud.

3.2 Kohus asus seisukohale, et U.R pani teo toime otsese tahtlusega. Igasuguse, sh oletatava konflikti lahendamine väljus U.R kontrolli alt. U.R lõi ning tõukas korduvalt kannatanut pikali, teades, et võib sellega põhjustada kannatanule valu ning tervisekahjustusi. Puudub ka eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus, sest süüdistataval ei tekkinud õigust hädakaitsele. Hädakaitseseisundi tekkimiseks on vajalik reaalne oht. Antud juhul 2

§ 121lg 1 järgi õigeks mõista.

Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Kaitsja taotleb ringkonnakohtult, kooskõlas KrMS 321 lg 2 p-ga 5, uurida U.R , kannatanu XX ja tunnistaja YY ütlusi ja videosalvestist. Kaitsja hinnangul on maakohus käsitlenud sündmust ühekülgselt ja kallutatult süüdistatava kahjuks, jättes käsitlemata süüdistatava ütlused liiklussituatsiooni kohta. Maakohus tõdedes üldsõnaliselt ja umbmääraselt, et kinnitust on leidnud U.R tegutsemine otsese tahtlusega. U.R ütlustest ei saa teha järeldust, et tema tekitas pingelise olukorra. Kaitsja hinnangul on tulenevalt muutunud kohtupraktikast tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samas möönab kaitsja, et maakohtu põhistused toimunud liiklussituatsiooni kohta jäävad arusaamatuks olukorras kus kohus märgib, et liiklusküsimus ei ole asjakohane. 4.2 Seonduvalt süüdistuses esitatud teokirjeldusega ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohtadega. Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et U.R sisenes kannatanu garaaži. Garaaž kuulus korteriühistule, mitte kannatanule. U.R sisenes garaaži, et selgitada tekkinud liiklusolukorda. Seega leiab kaitsja, et U.R käitumist ei saa käsitleda õigusvastase ründena

§ 28lg 1 tähenduses.

Juhul, kui maakohus luges U.R poolt kannatanu liikumisvabaduse takistamist talle ette seismisega õigusvastaseks ründeks

§ 28lg 1 tähenduses, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi Kr

MS § 338 p 2 tähenduses. Kaitsja heidab siinkohal maakohtule ette ka materiaalõiguslikult ebakorrektselt üles ehitatud ja motiveeritud otsust, mis raskendab selle apelleerimist. 4.3 Kaitsja nõustub maakohtuga selles, et salvestiselt nähtuvalt toimus tinglikult n.ö kolm kokkupõrke etappi süüdistatava ja kannatanu vahel. Esimese maakohtu poolt kirjeldatud etapi kohta leiab kaitsja, et see ei ole käsitletav tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemisena

§ 121lg 1 mõttes.

XX jope kraest tõmbamisel valu tekitamist ei ole väitnud. Maakohtu hinnangul moodustas koosseisu tõmbamise-lükkamise tagajärjel valulik kukkumine. Kriminaalmenetluses ei ole aga tuvastatud, milliseid konkreetseid kehalisi kahjustusi või vigastusi kukkumine XX-le põhjustas. Kaitsja hinnangul tuleb seega kõrvaldamata kahtlused kukkumise tagajärjel tekkida võinud võimalikest vigastustest tõlgendada süüdistatava kasuks. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et U.R täitis

§ 121koosseisu vähemalt kaudse tahtlusega.

Ettevaatamatusest kehalise väärkohtlemise eest karistusseadustik kriminaalvastutust ette ei näe. 4.4 Maakohtu poolt välja toodud teise ja kolmanda kokkupõrke etapi kohta märgib kaitsja, et tegemist võib olla hädakaitseseisundis tegutsemisega

§ 28lg 1 mõttes. Nimelt tõrjus Ürjo 3

§ 31lg 1 kohaldamine ehk eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus.

Kaitsja hinnangul ei olnud U.R tegu – löögid käega XX näo piirkonda ja väheintensiivne löök jalaga XX puusa piirkonda – õigusvastased. Seetõttu ei saa U.R-ile esitatud süüdistust

§ 121lg 1 järgi pidada ka käsitletava kokkupõrke etapis põhjendatuks.

Seetõttu on omakorda väär ka see maakohtu seisukoht, et saadud vigastused (turse ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremal küünarnukil ja paremal põlvel) on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega. 4.5 Lisaks soovib kaitsja juhtida ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et esiteks XX andis kohtus ütlusi, et ta soovis U.R karistada, teiseks kui U.R oleks soovinud kannatanut rünnata vägivallaga, oleks ta kannatanut käega ja jalaga löönud ka siis kui kannatanu kukkus ja lebama jäi ning kolmandaks kannatanu tegevust ei saa hinnata pelgalt „pehme mütsiga vehkimiseks“ nagu seda tegi maakohus. Kaitsja hinnangul aitavad need kolm aspekti käesoleva juhtumi puhul saada adekvaatse tervikpildi.

1. Ühes apellatsiooniga palub kaitsja mõista Eesti Vabariigilt U.R kasuks välja 2520 eurot valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses makstud tasu katteks. Samuti mõista Eesti Vabariigilt U.R kasuks välja 720 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Kaitsja hinnangul on osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud, ehk tegemist on mõistliku suuruse tasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Ka ei ole ülemäärane õigusabi eest makstud tunnihind.
2. Kaitsja apellatsioonile esitas kirjalikud seisukohad ringkonnaprokurör Merry Tiitus, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning alused selle tühistamiseks puuduvad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kaitsja apellatsioonidega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga kaitsja apellatsiooni suhtes, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kaitsja hinnangul on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks asjaolu, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2) ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p 3) KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium kaitsja sellise lähenemisega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. 7.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et

§ 121

lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik

§ 121lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks.

Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on

§ 121objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. 4

§ 121lg 1 koosseisu.

Vaatamata sellele märgitakse süüdistuses sedagi, et kehalise väärkohtlemisega põhjustas U.R XXle füüsilist valu. 7.2 Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas süüdistuses U.R-ile ette heidetud käitumine seisneb ühes või mitmes eraldiseisvas teos. Maakohus leidis, et tegemist on mitme eraldiseisva teoga, kuid

§ 121lg 1 koosseis on vaatamata sellele täidetud.

Kaitsja leiab, et tegemist on mitme eraldiseisva teoga, mistõttu U.R tegevus

§ 121lg 1 koosseisu ei täida.

Seda põhjusel, et osades tegudes põhjustas kannatanu endale füüsilist valu ja kehavigastused ise oma agressiivse käitumisega ning osade tegude toimepanemise ajal viibis U.R hädakaitseseisundis või vähemalt näilises hädakaitseseisundis. Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Riigikohtu senine praktika on seisukohal, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2015 otsus nr 3-1-1-61-15, 27. mai 2011 otsus nr 3-1-1-7-11, 30. aprill 2008 otsus nr 3-1-1-15-08). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 6. oktoobri 2015 otsuses nr 3-1-1-70-15 märkinud, et peksmine kui korduv löömine on üldjuhul loomuliku elukäsitluse järgi üks tegu ja tuleb seetõttu subsumeerida

§ 121lg 1 järgi.

Käsitamaks peksmist korduva teona, peab olema tuvastatud, et erinevad peksmisteod on objektiivse vaatleja jaoks ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga peksmisteo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Selliste korduvate peksmiste puhul on tegemist teomitmusega, mis on subsumeeritav korduva kehalise väärkohtlemisena

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Praeguses kriminaalasjas avaldus U.R tegevus selles, et ta jooksis sõiduautoga garaažikompleksi sisse sõitnud XX-le järele, võttis garaažist väljuda soovinud XX-l XX-l riietest kinni ja tõukas ta käpuli maha. Seejärel, kui XX püsti tõusis ja liikus U.R suunas, tõukas U.R kannatanut kätega keha piirkonda lükates ja parema jalaga vastu paremat külge lüües endast eemale. Seejärel lõi ta XX ühel korral parema käega näo piirkonda ja tõukas kannatanut kätega, mille tagajärjel XX kukkus pikali maha. U.R põhjustas oma tegevusega XX-le füüsilist valu ja kehavigastusi (turse ülahuulel, kahe hamba loksumise, marrastused paremale küünarnukile ja paremale põlvele). Seega pani U.R need teod toime kannatanu suhtes lühikese ajavahemiku jooksul. Selline tegevus oli mõõdetav sekunditega. Turvakaamera salvestuse kohaselt viibis U.R garažikompleksis üle minuti (tl 25-34). Seega ei ole VV tegevus ajalis-ruumiliselt eristatav. Tema tegevus oli kantud ühtsest tahtlusest, s.o kannatanu suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega talle koht kätte näidata. Kohtukolleegiumi hinnangul kujutavad kannatanu suhtes toime pandud U.R teod objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et maakohus on käsitlenud U.R tegevust põhjendamatult mitme eraldiseisva teona, millega on kohaldanud ebaõigesti 5

§-s 28 sätestatud hädakaitses, mistõttu tema tegu ei ole õigusvastane. Kui ta ka tegelikult hädakaitseseisundis ei viibinud, siis kujutas ta seda endale ekslikult ette. Sellisel juhul esineb eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus ning isik vastutab

§ 31

lg 1 alusel seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Kuna

§ 121

lg 1 sätestatud kuritegu ei ole võimalik ettevaatamatusest toime panna, siis tuleb U.R talle esitatud süüdisuses õigeks mõista. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Esmalt viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a otsuse nr 1-16-9964 punktis 9 toodud selgitusele, mille kohaselt hädakaitse (

§ 28

lg 1) nõuab hädakaitseseisundi, kaitsetegevuse ning hädakaitse teostaja kaitsetahte hindamist (hädakaitse üldnõuete kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-65-15, p 10). Hädakaitseseisund ehk hädakaitseõigus tekib vahetu õigusvastase ründe korral. Õigusvastase ründe all tuleb mõista rünnet, millega rikutakse mõnda õiguslikku käitumisnormi. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub üksnes sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p-d 11-13). Seega arutatavas kriminaalasjas tuleb vastata küsimusele, kas kannatanu XX tegi midagi sellist, mis on käsitatav õigusvastase ründena U.R suhtes. Maakohus on vastanud sellele küsimusele eitavalt. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, sest kannatanu soov pärast oma sõiduauto parkimiskohale seadmist garaažikompleksist lahkuda, ei ole ebaseaduslik. Seejuures tuleb võtta arvesse asjaolu, et eakas kannatanu viibis garaažis üksinda ja agressiivse hoiakuga tema poole suunduv võõras mees oli tema jaoks ootamatu ja hirmutav. Oma ärritunud olekut ei eita ka süüdistatav, kelle sõnade kohaselt tahtis ta XX-ga tekkinud liiklussituatsiooni arutada. Tema ärritus oli nii suur, et sundis teda tänaval oma sõidukist väljuma ja võõrasse garaažikompleksi kannatanule järgnema. Kannatanu püüdis U.R-ist mööda pääseda, kuid kuna viimane tõkestas tema tee, siis lükkas kannatanu teda kätega endast eemale. Hiljem püüab kannatanu U.R sonimütsiga lüües garaažikompleksist välja pääseda. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et garaažkompleksist väljasaamise eesmärgil U.R endast eemale tõukamine ja tema sonimütsiga löömine ei ole käsitletav XX õigusvastase ründena. Tegemist ei ole isegi viisakus- või moraalinormide rikkumisega kannatanu poolt. Sellest tulenevalt ei saa rääkida ka U.R viibimisest hädakaitseseisundis

§ 28lg 1 tähenduses.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis nr 1-16-9964 veel märkinud, et hädakaitse kontekstis saab

§ 31

lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka

§ 31

lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (

§ 28lg 2).

Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul 6

§ 31lg 1 ei kohaldu.

Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet (p 16).

§ 31

lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu (p 15).

§ 31

lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (

§ 2lg 2) (p 17).

Praeguses kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik järeldada, et U.R ettekujutuse kohaselt oli tegemist vahetu õigusvastase ründega, s.o eksliku viibimisega hädakaitseseisundis. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et U.R

§-s 31 sätestatud näilises hädakaitses ei viibinud. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega U.R õigeksmõistmises süüdistuses

§ 121lg 1 järgi põhjust ei anna.

1. Viimasena peatub kohtukolleegium kriminaalmenetluse kuludel. 8.1 Kaitsja esitas apellatsioonis taotluse õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitada süüdistatavale kohtueelses menetluses ja maakohtus kantud õigusabikulud. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu süüdimõistva otsuse muutmata, siis jääb kaitsja taotlus süüdistatavale menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. 8.2 U.R valitud kaitsja advokaat Marko Tammann taotleb apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 720 eurot. Menetlustoiminguteks on taotluses märgitud maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooni koostamine. Ühe tööühiku hind on 120 eurot tund. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, siis jääb apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud õigusabikulu 720 eurot süüdistatava kanda.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrSM § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. / 7