Obsah (7)

§ 199§ 68§ 73§ 78§ 16§ 56§ 218

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2022, Võru kohtumaja Kriminaalasja number 1-21-8978 Kohtunik Kristina Domaškina Kohtuistungi sekretär Mar

§ 199

lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ken Kiudorf Süüdistatav Siim Sipp isikukood: 39509194224; elukoht: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx;; xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; emakeel: eesti keel; Eesti Vabariigi kodanik kriminaalkorras karistamata praegu tõkendit pole, kahtlustatavana kinni peetud xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx x-xxxxxxxxxx vandeadvokaadi abi S. V. ) Kaitsja RESOLUTSIOON Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-de 306, § 311, § 312 ja § 313 alusel kohus otsustas: 1. Tunnistada süüdi Siim Sipp

§ 199

lg 2 p 1 järgi ning mõista karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust 2.

§ 68

lg 1 alusel arvata Siim Sipi eelvangistuses viibitud aeg 23.-25.09.2020 (s.o 3 päeva) karistusaja hulka ning määrata, et Siim Sipil tuleb ära kanda veel 1 aasta 5 kuud ja 27 päeva vangistust. 3.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui Siim Sipp ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 4.

§ 78p 1 alusel arvestada katseaja algust kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 14.10.2022.

1

1. Rahuldada kannatanu Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) tsiviilhagi ja mõista Siim Sipilt Eesti Vabariigi kasuks välja 368,30 eurot varalise kahju katteks (makse saaja: Rahandusministeerium; arvelduskonto nr EE891010220034796011, SEB Pank; viitenumber: 2800082844).
2. KrMS § 180 lg 1 ning § 175 lg 1 p-de 2 ja 9 alusel mõista Siim Sipilt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskuludena tunnistajale R. V. KrMS § 178 kohaselt makstud 55,44 eurot, tunnistajale K. K. KrMS § 178 kohaselt makstud 65,85 eurot ja sundraha 981 eurot, s.o menetluskulud kokku 1102,29 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE522200221013264447 Swedbank, EE401700017002872300 Luminor Bank või EE957700771001523585 LHV Pank ning makse tegemisel märkida viitenumber
3. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tuleb menetluskulud tasuda 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. KrMS § 180 lg 1 alusel jätta Siim Sipi kanda valitud kaitsjale makstud tasu ning kaitsja ja Siim Sipi sõidukulud.
5. Mõista Eesti Vabariigilt Siim Sipi kasuks välja ööbimiskulu 36,53 eurot.
6. Jätta rahuldamata Siim Sipi taotlus kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada otsuse peale apellatsioon. Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtumenetluse poolel on õigus apellatsiooniõigusest loobuda. Kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Võru kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Süüdistus ja tsiviilhagi
7. Siim Sippi süüdistatakse

§ 199

lg 2 p 1 järgi selles, et tema, olles ajateenistuses ja osaledes xxxxxxxxxxxxxxxxx, varastas ajavahemikul 06.05.2018 kella 22:00-st kuni 07.05.2018 kella 02:00-ni ebaseadusliku omastamise eesmärgil xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx õppusel osalenud reservväelaselt I. M. , s.o xxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxx salve, salves olnud paukpadrunite ja paukpadrunite laskmise otsikuga. Teenistusrelv koos nimetatud lisadega kuulusid Eesti Kaitseväele ja olid väljastatud I. M. xxxxxxxxxx ajaks. Seega pani S. Sipp toime

§ 199

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tulirelva kui võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. 2

1. Kannatanu Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) esindaja K. L. kriminaalasjas tsiviilhagi ja nõuab S. Sipilt varalise kahju hüvitamist summas 368,30 eurot. Varaline kahju seisneb süüdistuses märgitud ajal ja kohas äravõetud automaatrelva väärtuses. Kohtumenetluse poolte seisukohad
2. Prokurör jäi kohtuistungil esitatud süüdistuse juurde, taotles S. Sipi süüditunnistamist

§ 199

lg 2 p 1 järgi ning palus karistada teda 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega, mille hulka arvata

§ 68lg 1 alusel 3 päeva, mil S.

Sipp oli kahtlustatavana kinni peetud.

§ 73

alusel jätta 2 aasta 5 kuu ja 27 päevane vangistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Rahuldada kannatanu tsiviilhagi ja mõista S. Sipilt välja 368,30 eurot. Samuti mõista S. Sipilt välja sundraha 981 eurot ja jätta valitud kaitsjale makstud tasu S. Sipi kanda.

1. Kannatanu Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) esindaja Liisi Muiste jäi kohtuistungil tsiviilhagi juurde.
2. Süüdistatav S. Sipp kinnitas kohtuistungil, et sai süüdistusest ja tsiviilhagist aru, kuid ei tunnistanud end süüdi ega nõustunud tsiviilhagiga. Ta selgitas, et osales
3. a maikuus ajateenijana xxxxxxxxxxxxxxxxx ja kuulis õppuse käigus, et kellelgi läks kaduma automaat xx-x. Üsna õppuse alguses ̶ võis olla täiesti vabalt esimese või teise päeva õhtu ̶ läks S. Sipp koos kaasajateenijate M. N. S. S. Võrumaale sõitma autoga, mida M. N. S. S. rühmaülema E. T. õppusel vaba aja sõitudeks. S. Sipp ei viibinud aga kogu sõidu vältel koos M. N. S. S. , vaid otsustas teha oma laagriala ligiduses kerget ala luuret, väljus ühes kohas ̶ metsastunud ala, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, asfaltkate ̶ (S. Sipp ei osanud kohta täpsemalt kirjeldada) autost ning 1 tund hiljem võtsid M. N. S. S. uuesti auto peale. S. Sipp ei võtnud luurelt midagi kaasa. Pärast autosse istumist näitas S. Sipp M. N. S. S. suuna, kuhu sõita luuret tegema, ning teel sinna tegid nad ühel metsastunud pinnas- või kruusakattega teega alal veel ühe peatuse, sest S. Sipp otsustas kasarmust õppusele kaasa võetud konservid kuskil maha panna, et neile hiljem linnaloal järgi tulla ja ära tarvitada. S. Sipp ei mäletanud, kas ta selgitas M. N. S. S. , mida ta metsa viib. Ta võis mingit lolli nalja visata, kuid kui ta midagi ütleski, siis ta ei mäleta, mis see lause võis olla. Hiljem käis S. Sipp konservidel koos onu K. K. järel. Samuti aitas S. Sipp ajateenistuses olles rühmaülemat E. T. salve saamisel, ostis oma Kaitseliidu sõbralt 10 euro eest alumiiniumsalve, võttis selle õppusele xxxxxxxxxx eelnenud nädalavahetusel linnaloalt tulles kaasa ja andis E. T. .
4. S. Sipi kaitsja vandeadvokaadi abi S. V. S. Sipi õigeksmõistmist, tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulude ja kahju hüvitamist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja, et relva kadumisest on möödunud enam kui 4 aastat, S. Sipi vastu esitatud süüdistus tugineb eeskätt ebausaldusväärsetel isikulistel tõenditel, mis on omavahel vastuolus ja aja jooksul muutunud, ning S. Sipp on asetatud olukorda, kus ta peab tõendama oma süütust enam kui 4 aastat taguse sündmuse osas. Kohtus uuritud tõenditest (sh I. M. ) ei nähtu üheselt, millal täpselt relv kadus ja kuhu I. M. jättis. Kuna relva täpset kadumise aega pole võimalik tuvastada, pole võimalik ka välja selgitada, kus S. Sipp sel ajal viibis ja mida tegi. Samuti pole tõendatud, et S. Sipp, M. N. S. S. autoga sõitma relva kadumisele eelnenud õhtul või ööl. Tunnistajad M. N. S. S. oma ütlusi korduvalt muutnud ning neil võis olla motiiv anda valeütlusi, sest neile selgitati, et nad võivad olla praeguses asjas kaasosalised. Kriminaalvastutus kahjustaks oluliselt M. N. S. S. . Kuna laagriala valvasid patrullid, pole usutav, et S. Sipil õnnestus relv I. M. juurest märkamatult ära viia. I. M. relva korduvalt järelevalveta ja võis unustada selle mujale. Samuti olid esialgu versioonid, et relva võttis ära selle kadumise päeval sündmuskoha lähedal viibinud tsiviilisik või I. M. peitis relva ära. Kaitseväes on kombeks ka lohakile jäetud relvi ära võtta, et edaspidi osataks relvadega paremini 3 ümber käia, mistõttu pole välistatud, et keegi otsustas I. M. , kuid ei julgenud pärast tekkinud segadust enam oma tegu tunnistada. Võimalus, et relv läks laagrist kaduma muul viisil on palju tõenäolisem, ja arvukate kõrvaldamata kahtluste tõttu tuleb S. Sipp õigeks mõista. Kohtu seisukoht Süüdistus

§ 199lg 2 p 1 järgi 7.

Kohtu hinnangul on S. Sipi süü tõendatud ja ta tuleb

§ 199lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistada.

Nähtuvalt Eesti Kaitseväe juhataja 18.04.

1. a õppuse käsust nr 1400K viidi õppus Siil18 läbi ajavahemikul 02.-14.05.2018 (I kd, tl 48).
2. jalaväepataljoni reservväelaste nimekirja kohaselt osales I. M. õppusel 02.-13.05.2018 reamehena (I kd, tl 60) ja tulenevalt ajateenistujate nimekirjast osales S. Sipp samal õppusel
3. jalaväepataljoni staabikompanii tankitõrjeraketirühma koosseisus (I kd, tl 92). Kuigi reservväelastele väljastatud relvade nimekirja järgi väljastati 02.05.2018 I. M. vastu xx-x komplekt nr 435090 (I kd, tl 64), nähtub tagastusandmetest, et I. M. tagastanud õppuse lõpus 13.05.2018 relva ja ühte salve (I kd, tl 74). Kohtumenetluse pooled ei vaidle ülal refereeritud tõendite lubatavuse ega usaldusväärsuse üle ja ka kohus ei kahtle nende kriteeriumide täidetuses. Seega tuvastab kohus eeltoodud tõenditele tuginedes, et I. M. S. Sipp osalesid
4. aasta maikuu esimesel poolel toimunud õppusel Siil18 ning et selle õppuse käigus läks kaduma I. M. väljastatud automaatrelv xx-x.
5. Kuigi kaitsja leidis, et kohtus uuritud tõendite abil pole võimalik tuvastada, millal täpselt relv kaduma läks ja kuhu I. M. jättis, siis kohus seda seisukohta ei jaga. Seoses relva kadumise täpsemate asjaoludega uuriti kohtuistungil dokumentaalsete tõenditena Eesti Kaitseväe
6. jalaväebrigaadi vahejuhtumi 07.05.
7. a ettekannet ja sündmuskoha skeemi. Lisaks kuulati üle 8 tunnistajat: prokuröri taotlusel I. M. S. S. kaitsja taotlusel A. H. , J. G. , S. K. , S. R. , M. J. R. V. . Eesti Kaitseväe
8. jalaväebrigaadi vahejuhtumi 07.05.
9. a ettekande kohaselt kaotas miinipilduja rühma sõdur Õppusel „xxxxxxxxx“ 06.05 kl 20:00-04:00 oma rühma vastutusalas teenistusrelva xx-x (I kd, tl 57). Kõik ülal loetletud tunnistajad kinnitasid, et nad osalesid reservväelastena õppusel „xxxxxxxxx“ ning olid relva kadumisest teatamisele eelnenud õhtul ja ööl kompanii paiknemisalal patrullis. A. H. oli patrullis kl 22:00-23:00, J. G. oli patrullis kl 23:00-00:00 ning S. K. ja S. R. olid koos patrullis kl 00:00-01:
10. Seejärel oli M. J. enne I. M. äratas viimase üles, R. V. oli patrullis tõenäoliselt kl 01:00-02:00 (s.o samuti enne I. M. , kuid teises rühmas) ning I. M. S. S. koos patrullis kl 02:00-03:
11. Keegi ei märganud oma patrulli ajal midagi tavapäratut.
12. Kohus möönab, et mõned kaitsja tunnistajad ei teadnud relva kadumise täpsematest asjaoludest tõepoolest midagi. Nii rääkisid J. G. ja M. J. , et
13. a õppusel xx läks M.nimelisel inimesel kaduma relv xx-x, ühel hommikul levis laagrialal info, et relv on kadunud, kõik üksused rivistati üles ja kontrolliti relvade numbreid. Kuna nimetatud tunnistajad ei avaldanud tõendamiseseme asjaolude kohta mingit olulist teavet ja nende ütlused ei mõjuta kriminaalasja lahendamist, jätab kohus kõnealused tõendid edasise tähelepanuta. Tunnistaja R. V. ei osanud isegi öelda, kellel läks relv kaduma, ja avaldas vaid, et kui ta õigesti mäletab, siis üks versioon relva kadumisest oli, et relva kaotaja läks öösel end kergendama, jättis relva maha ega leidnud pärast relva üles. Kohus leiab, et kuna tunnistaja R. V. rääkis istungil edasi, mida ta oli teistelt kuulnud, oskamata isegi öelda, millal ja kellelt ta kohtus välja öeldut kuulis, on tema ütlused relva kadumise võimalike asjaolude osas KrMS § 66 lg 21 kohaselt lubamatu tõend ja kohus jätab selle otsuse tegemisel kõrvale.
14. Kõige vahetumalt on relva kadumisega seotud prokuröri tunnistaja I. M. , kelle valduses oli relv viimati enne kadumist. I. M. kohaselt osales ta
15. a maikuus (I. M. osanud täpseid 4 kuupäevasid öelda) xxxxxxxxxxxxxxxxx, kus muu varustuse hulgas väljastati talle relv xx-x koos salvede, otsiku jm-ga, kuid ta ei tagastanud pärast õppust relva ja ühte salve, sest need läksid õppuse käigus kaduma. Relv läks kaduma õppuse keskpaigas (I. M. osanud konkreetset kuupäeva öelda). I. M. muidu miinipilduja meeskonnas, aga relva kadumise päeval pidi ta lõuna ajal sõitma paiknemisalalt välja koos tankitõrje meeskonnaga, mistõttu ta jättis oma xxx meeskonna autosse, võttis xxxxxxxxxx ja sõitis koos ülejäänutega välja. Kui I. M. väljasõidult õhtul kl 19:00-21:00 ajal, läks ta tagasi oma meeskonnaliikmete juurde kompanii paiknemisalale. Meeskonna auto juures sai I. M. oma meeskonna liikmetega, vahetas kuulipilduja xx-x vastu ja istus kuni õhtusöögini koos meeskonna liikmetega auto juures. Õhtusöök oli suhteliselt hilja enne kl 22:00, I. M. söögi kätte meeskonna autost umbes 100 meetri kauguselt pärast järjekorras seismist, kusjuures ta võttis söögi järele minnes relva kaasa, sest kui relva polnud kaasas, tegi keegi alati kohe märkuse. Pärast söögi kättesaamist läks I. M. oma meeskonnaga tagasi auto juurde, kuhu nad olid magamisasemed valmis sättinud, istusid magamisasemete juures ja sõid ära. Siis oli põhimõtteliselt õhtu juba käes ja oli magamamineku aeg. I. M. söömise ajaks relva käeulatusse puu najale, viskas pärast söömist prügi ära ja läks magama. Prügikott oli auto juures maksimaalselt 10-15 meetri kaugusel ja I. M. võtnud prügi äraviimise ajaks relva kaasa, sest see oli magamisasemele nii lähedal. Samuti ta ei vaadanud pärast prügi äraviimist, kas relv on endiselt puu najal, sest oli juba valmistunud magama minekuks. Magamisasemel polnud I. M. relvaga silmsidet, sest ta magas magamiskotis seljaga väljapoole. Viimati võiski I. M. relva söömise ajal. Kell 02:00 äratati I. M. , sest ta pidi minema koos meeskonnakaaslase S. S. patrulli. I. M. soojemad riided selga ja tuli magamiskotist välja, äratajad andsid I. M. . S. ja info, kus nad peavad kõndima ja mida tegema, ning läksid ära. Kui I. M. rakmeid selga panema ja tahtis relva võtta, siis relva polnud. Sel hetkel olid äratajad juba lahkunud. I. M. mõnda aega relva üksinda ja kõndis oma magamisaseme ümber ringi. Oli suht pime, nähtavus oli paar meetrit äkki ja I. M. maha, arvates, et ehk on relv maha kukkunud või midagi. Ta vaatas mõnda aega maksimaalselt 5 meetri raadiuses, misjärel tuli S. S. nad vaatasid koos edasi. I. M. S. S. leidnud relva ning I. M. , et relv võib olla näiteks meekonna auto kastis, kuid see oli selline otsimine, et kuna I. M. leia relva kuskilt, võib ta samahästi vaadata auto kasti, et äkki on keegi sinna pannud või ta on ise kuidagi relva sinna unustanud või midagi sellist. I. M. teatanud kohe relva kadumisest kellelegi, sest kedagi polnud ärkvel, ta lootis, et leiab relva hommikul üles, ega tahtnud paanikat tekitada. Pärast 5-10 minutit otsimist, otsustasid I. M. S. S. , et nad teevad oma patrulli ära. Patrullimise ajal nägid nad teist patrulli, kes vist küsis, kus I. M. on. Pärast patrulli naasid I. M. S. S. asemete juurde ning I. M. magama, et ehk hommikul on lihtsam otsida. Äratus oli kell 06:00, misjärel läks I. M. meeskonnaülema juurde ja ütles, et tal pole relva. Esialgu arvas meeskonnaülem, et I. M. nalja, kuid kui ta sai aru, et see pole nali, hakkas kogu meeskond oma autost ja alalt relva otsima. Kui relva ei leitud, kandsid nad relva kadumisest ette kompanii veeblile, misjärel tuli kohale Sõjeväepolitsei ja kogu kompanii otsis 5-meetriste vahedega kogu paiknemisalalt relva, kuid seda ei leitud.
16. Kohtu hinnangul on tunnistaja I. M. ütlused esiteks silmapaistvalt üksikasjalikud ̶ ta kirjeldas istungil põhjalikult oma tegevust relva kadumisele eelnenud päeval ja õhtul, relva puudumise avastamist öösel kl 02:00 ajal enne patrulli minekut, relva esialgset otsimist koos S. S. , hommikul relva kadumisest teatamist ja sellele järgnenud korduvaid üha laiaulatuslikumaid otsinguid. Muu hulgas rääkis I. M. erinevatest oletustest, kus relv võis olla, kusjuures need oletused muutusid otsimise käigus, kui ta ei leidnud relva senistest arvatavatest kohtadest. Arvestades eelnevat, ei nõustu kohus kaitsjaga, et I. M. osanud öelda, millal ta viimati relva nägi või kuhu ta relva jättis. Nagu eelpool märgitud, kirjeldas I. M. , et tal oli eelmisel õhtul enne kl 22:00 õhtusöögi järjekorras relv kaasas ja et söömise ajal kuni magama minekuni oli relv käeulatuses puu najal. Viimati võiski I. M. relva söömise ajal. Kuigi I. M. võtnud prügi 5 äraviimise ajaks relva kaasa ega vaadanud seejärel enne magama minekut uuesti üle, kas relv on jätkuvalt puu najal, asus prügikott samas maksimaalselt 10-15 meetri kaugusel. Pidades silmas niivõrd lühikest vahemaad ja asjaolu, et samal ajal viibisid läheduses vaid I. M. , pole kohtu meelest vähimalgi määral usutav, et keegi võttis prügi äraviimise ajal relva märkamatult ära. Seega tuleneb I. M. üheselt, et kui ta läks õhtul ca kl 22:00 ajal magama, oli relv tema magamisaseme juures puu najal.
17. Nagu öeldud, rääkis I. M. erinevatest kahtlustest ja oletustest, mis tal tekkisid, kui öösel ca kl 02:00 ajal vahetult enne patrulli minekut relva enam magamisaseme juures polnud, kuid kohtu hinnangul ei anna needki tõsiseltvõetavat alust asuda seisukohale, et I. M. relva või jättis selle kuhugi mujale (juba enne magamaminekut). Kuna I. M. kohaselt alustas ta relva otsimist oma magamisaseme vahetust lähedusest, arvates, et ehk on relv maha kukkunud, lähtus ta ka kohapeal esmalt sellest, et viimati jäi relv magamisaseme juurde. Järelikult kinnitab I. M. vahetult pärast relva puudumise avastamist tema väidet, et ta jättis relva enne magamaminekut puu najale. Kuigi edasiste otsingute käigus tekkis I. M. muid mõtteid, kust relva otsida (nt meeskonna auto kastist), tekkisid need ideed alles pärast seda, kui ta ei leidnud isegi S. S. abiga relva esialgsest arvatavast kohast (s.o magamisaseme lähedalt). Samuti selgitas I. M. , et mõte otsida relva meeskonna auto kastist tekkis põhjusel, et kui ta ei leia relva kuskilt, siis võib samahästi vaadata ka auto kasti. Kohus toob välja, et eelnevast nähtuvalt laiendas I. M. -järgult otsimisala pärast seda, kui ta ei leidnud relva esialgsest arvatavast kohast, ning mõtles seejärel läbi ja kontrollis üle kõik muud võimalikud kohad. Olukorras, kus inimene ei leia otsitavat asja esialgsest arvatavast kohast, on selline endas kahtlemine ja igaks juhuks kõikide mõeldavate kohtade üle kontrollimine igati loomulik ja arusaadav ning sarnaselt I. M. hiljem ka kõik teised samal paikemisalal viibinud isikud. Nii otsis pärast relva kadumisest teatamist relva esialgu I. M. ja seejärel juba kogu kompanii 5-meetriste vahedega kogu paiknemisalalt. Kokkvõtlikult püüti kohapeal teha kõik, et relv üles leida, ning need pingutused ei sea kuidagi kahtluse alla I. M. , et viimati oli relv tema magamisaseme juures puu najal.
18. Teiseks langevad I. M. kokku prokuröri teise tunnistaja S. S. ning kaitsja tunnistajate S. K. A. H. ütlustega. S. S. , et I. M. läks õppuse Siil käigus metsas relv kaduma ja et S. S. sellest teada, kui ta pidi minema koos I. M. öisel ajal patrulli (S. S. mäletanud täpset kellaaega, millal nad pidid patrulli minema, ega seda, kui kaua nad pidid patrullis olema). Pärast seda, kui eelmine patrull äratas S. S. üles, hakkas ta riietuma ja end sättima ning siis küsis I. M. , et kus tema relv on. S. S. : „Kus ta ikka on, kus sa ta jätsid“, misjärel vaatasid S. S. I. M. ümberringi rohkem kui 2 meetri raadiuses, sest väidetavalt oli relv I. M. magamiskoti kõrval maas. S. S. esimene mõte oli, et seersandid teevad õppetundi ̶ kuna AK vedeles, võeti see ära teades, et kohe läheb patrulli ja et kui ärkab, on šokk, et relva pole. I. M. paanikas, ärev ja ropendas. Kuigi I. M. polnud relva, läksid S. S. I. M. patrulli. S. S. mäleta, kas nad patrulli ajal kellegagi kokku puutusid, ega ole kindel, kas hommikul äratuse ajal teised juba teadsid, et relv on kadunud. S. S. , et I. M. hommikul kõrgematele rääkima. S. S. tea kindlalt, kas ja mida relva leidmiseks tehti, kuid arvab, et tõenäoliselt oli mingi otsimine küll. Relv ei tulnud kuskilt välja. S. S. mäleta selgelt, millal ja kus ta I. M. magamaminekut nägi, kuid tõenäoliselt oli I. M. enne magamaminekut relv alles. Enne magamaminekut oli õhtusöök, kuid S. S. mäleta täpselt, kas ta sõi koos I. M. või nägi teda söögi järjekorras. Söögi ajal on kõik pundiga seal koos, suhtlevad omavahel ja kõikidel on ka relv kaasas. S. S. ei mäleta konkreetselt seda hetke, kas I. M. oli relv kaasas, ega seda, millal ta viimati I. M. nägi. Kindlasti oli I. M. relv olemas selle päeva hommikul.
19. S. K. kohaselt teatas I. M. hommikul vist kuskil õppuse keskel (S. K. ei mäletanud konkreetset kuupäeva), et tal on relv kadunud. S. K. ei kuulnud ega näinud oma patrulli ajal 6 mingit tavapäratut liikumist, vaid alles hommikul tuli I. M. masinate juurde ja nagu ütles. I. M. läks relv kaduma öösel. Samuti rääkis I. M. , et ta tegi oma magamisaset, pani püssi vastu puud püsti ja enam seda ei näinudki.
20. Tulenevalt A. H. ütlustest läks õppusel seersant või reamees M (A. H. ei mäletanud eesnime) kaduma relv xx-x. Kuna A. H. oli parameedik ning vastutas söögi jagamise ja hügieeninõuete eest, kontrollis ta söögi jagamise ajal (s.o enne patrulli minekut), et kõigile jagataks sööki. Kõik tahtsid kiiresti sööki kätte saada, et saaks enne patrulli ja pääsla valvet puhkama minna, mistõttu oli sööginõudlus selline kaootiline ja A. H. nägi söögi jagamise ajal võitlejaid pigem pisteliselt. A. H. teada käis I. M. , kuid ta ei mäleta, mis kell või kellega koos I. M. tuli või kas tal oli relv kaasas. A. H. usub, et pigem pidi relv kaasas olema, sest seersantidel (sh A. H. ) oli selline komme, et kui keegi jättis relva kuhugi maha, oli seersantidel võimalus mingil määral karistuslaadsena asju määrata, nt kätekõverdused, kükid vms. Seega seersandid jälgisid alati, et relvad ei tohi maha jääda.
21. Kohus toob välja, et eelnevast nähtuvalt kuulsid tunnistajad S. S. S. K. relva kadumisest I. M. , kusjuures S. S. sõnul mainis I. M. puudumist öösel enne patrulli minekut ja S. K. tulenevalt rääkis I. M. kadumisest hommikul meeskonna masinate juures. Need kirjeldused langevad kokku I. M. , et ta otsis öösel relva oma paarimehe S. S. abiga ja rääkis teistele meeskonnakaaslastele (sh Sander Kukele) relva kadumisest järgmisel hommikul. Seega on S. S. ütlused I. M. viimase teadaoleva asukoha kohta kuuldu osas tõendina kasutatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Kuna lisaks otsis S. S. I. M. relva ja kirjeldas I. M. kohapeal, saab S. S. ja I. M. omavahelise kõrvutamise abil kontrollida vastastikku nende mõlema usaldusväärsust.
22. Pidades silmas, et S. K. kuulis I. M. kadumisest alles järgmisel hommikul (s.o mitte vahetult pärast relva kadumise avastamist), ei saa S. K. kasutada KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendina tõendamiseseme asjaolude kohta. Samas on siiski võimalik kõrvutada S. K. I. M. ja Eesti Kaitseväe
23. jalaväebrigaadi vahejuhtumi 07.05.
24. a ettekandega, et täiendavalt kontrollida vastastikku nende tõendite usaldusväärsust. Ning arvestades, et A. H. kirjeldas toidu jagamist ja üldist suhtumist relvade kaasas kandmisesse, saab ka tema ütlusi kasutada tõendite usaldusväärsuse hindamisel.
25. Asudes analüüsima ülal käsitletud tõendeid, märgib kohus, et S. S. ütluste kohaselt küsis I. M. relva järele öösel vahetult enne patrulli minekut ning oli paanikas ja ärev. Seega on S. S. ütlused esiteks kooskõlas I. M. , et relva puudumine tuli I. M. . Teiseks rääkis I. M. S sõnul kohe sealsamas, et ta jättis relva magamisaseme kõrvale, misjärel otsisid S. S. I. M. rohkem kui 2 m raadiuses. Nimetatud asjaolu kinnitab I. M. , et talle teadaolevalt oli relv viimati magamiskoha juures. Ning kolmandaks tekkis S. S. esimesena mõte, et ehk teevad seersandid õppetundi, sest relv vedeles. Järelikult oli I. M. kohapeal piisavalt murelik ja veenev, et S. S. ei tekkinud kahtlusi relva kadumises ja ta arvas tõsimeeli, et keegi võttis I. M. relva ära.
26. Lisaks I. M. S. S. ütluste omavahelisele kokkulangevusele suurendavad nende mõlema ütluste usaldusväärsust ka kooskõla tunnistajate S. K. A. H. ütlustega. Nimelt ütles I. M. S. K. , et relv läks kaduma öösel ning et viimati oli relv magamisaseme juures vastu puud püsti. Kohus toob välja, et järelikult rääkis I. M. (s.o nii öösel vahetult pärast relva kadumise avastamist . S. ka järgmisel hommikul teistele meeskonnakaaslastele) relva kadumise kohta sama juttu. I. M. nähtub algusest peale, et ta pani viimati relva enne magamaminekut magamisaseme lähedale puu najale, kuid kui ta läks öösel kl 02:00 paiku patrulli, polnud relva enam seal. Samuti avaldas S. K. sarnaselt I. M. , et I. M. relva kadumisest ühel hommikul 7 õppuse keskel meeskonna masinate juures. Viimati nimetatu kinnitab täiendavalt asjaolu, et relv läks kaduma õppuse keskel.
27. Mis puudutab tunnistaja A. H. ütlusi, siis ta ei osanud sarnaselt S. S. , kas I. M. oli õhtusöögi järjekorras relv kaasas, ning selgitas samamoodi, et söögi järjekorras seismine on selline kaootiline, mistõttu nägi A. H. söögi jagamise ajal võitlejaid pigem pisteliselt. Pidades silmas S. S. ja A. H. kokkulangevaid ja mõistetavaid selgitusi, on arusaadav, miks nad ei märganud ega mäleta, kas I. M. oli tol konkreetsel õhtul söögi järjekorras relv kaasas või mitte. Samas arvasid mõlemad tunnistajad (s.o nii S. S. ka A. H. ), et pigem oli I. M. sel hetkel relv olemas, kusjuures A. H. selgitas sellist arvamust sarnaselt I. M. , et seersandid jälgisid alati, et relvad oleksid kaasas, ning kui keegi jättis relva maha, oli seersantidel võimalus selle eest karistusi määrata. A. H. oli ka ise seerant. Arvestades eelnevat, ei tekita kohtu hinnangul I. M. usaldusväärsuses tõsiseltvõetavat kahtlust asjaolu, et keegi teine kohtus ülekuulatud reservväelastest ei mäleta, kas I. M. oli relva kadumisele eelnenud õhtul söögijärjekorras relv kaasas või mitte.
28. Samuti ei nõustu kohus kaitsjaga, et tunnistaja S. S. ütlused on ebausaldusväärsed seetõttu, et ta ilmus 12.05.
29. a istungile alkoholijoobes ning tema kainena kohtusse ilmumiseks tuli ta toimetada 18.05.
30. a istungile sundtoomise määruse alusel. Kuigi kohus leidis sundtoomise määruses, et S. S. on märkimisväärne alkoholiprobleem ja ta pole võimeline või ei soovi kontrollida oma alkoholi tarvitamist piisavalt, et vabatahtlikult kainena kohtusse ilmuda, oli S. S. .05.
31. a istungil tänu sundkorras kohtusse toimetamisele siiski kaine ning kirjeldas arusaadavalt õppuse ajal I. M. relva kadumist, öösel enne patrulli minekut koos I. M. relva otsimist, I. M. relva kadumise pärast, ilma relvata patrulli minemist ja üldist olukorda õhtusöögi järjekorras seismisel. Pidades silmas, et S. S. ütlused langevad kokku nii I. M. ka A. H. ütlustega, ei mõjutanud S. S. alkoholiprobleem järelikult ütluste andmist ega anna alust tema ütlusi kohtuotsuse tegemisel kõrvale jätta.
32. Erinevalt ülal käsitletud tunnistajatest ütles kaitsja tunnistaja S. R. , et ta ei ole selles absoluutselt kindel, kuid ta võis kuulda I. M. kadumisest esmakordselt õhtul enne patrulli minekut (S. R. oli koos S. K. kl 00:00-01:00). S. R. ei mäletanud kohtus, kellelt ta relva kadumisest esimest korda kuulis ning kas relva kadumisest kuulmise ajal oli väljas hämar või valge. Pärast seda, kui kaitsja võimaldas ristküsitluse käigus KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel S. R. tutvuda oma kohtueelses menetluses antud ütlustega ja püüdis talle meenutada täpsemaid asjaolusid, avaldas S. R. , et järelikult kuulis ta relva kadumisest esmakordselt eelnenud õhtul I. M. kelleltki nende rühmast, täpselt ei tea. Ning pärast seda kui prokurör küsis S. R. üle, et kas talle tuli istungi käigus vestlus I. M. päriselt meelde või ta üksnes oletab, et see võis nii olla, vastas S. R. , et kindlasti hommikul oli see, kus me otsisime seda. Samuti istus S. R. kindlasti järgmisel hommikul koos rühmakaaslastega ringis, kui relva kadumine oli jutuks. S. R. ei tea, kas relva kadumine tuli teistele rühmakaaslastele üllatusena, kuid tema teadis sellest juba varem. S. R. ei mäleta täpselt, kust ta relva kadumisest teada sai.
33. Kohus märgib, et eelnevast nähtuvalt ei osanud S. R. istungil öelda, kellelt ja millal täpselt ta relva kadumisest esimest korda kuulis, ning need asjaolud ei meenunud talle ka pärast kohtueelses menetluses antud ütlustega tutvumist. Järelikult pole võimalik S. R. ütlusi KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud erandi alusel tõendina käsitada ja tuginedes KrMS § 66 lg-s 21 ettenähtud üldreegile, on S. R. ütlused lubamatu tõend (vt ka käesoleva otsuse p 9 R. V. ütluste kohta). Iseenesest tuleneb KrMS § 289 lg-st 4, et tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks võib üle kuulata isiku, kellele tunnistaja on varem esitanud väite, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kuid kuna S. R. ei meenunud, kas ta kuulis relva kadumisest esimest korda I. 8 M. kelleltki teiselt, pole võimalik S. R. ütlusi kasutada ka KrMS § 289 lg 4 alusel kellegi teise (sh I. M. ) usaldusväärsuse kontrollimiseks. Tuginedes eelnevale, jätab kohus S. R. ütlused kohtuotsuse tegemisel kõrvale.
34. Nagu märgitud, kaotas Eesti Kaitseväe
35. jalaväebrigaadi vahejuhtumi 07.05.
36. a ettekande kohaselt miinipilduja rühma sõdur 06.05 kl 20:00-04:00 oma rühma vastutusalas teenistusrelva xx-x (I kd, tl 57). Pidades silmas, et õppus xxxxxxxx kestis 02.-14.05.2018 (vt käesoleva otsuse p 7) ja et 06.
37. jääb selle ajavahemiku keskele, on vahejuhtumi ettekanne kooskõlas I. M. S. K. relva kadumise aja osas. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et tunnistajate I. M. , S. S. , S. K. A. H. omavahel kooskõlas olevad ütlused ning Eesti Kaitseväe
38. jalaväebrigaadi vahejuhtumi 07.05.
39. a ettekanne on lubatavad, asjakohased ja usaldusväärsed tõendid ning need tuleb võtta aluseks käesoleva asja lahendamisel.
40. Tuginedes ülal analüüsitud usaldusväärsetele tõenditele kogumis, tuvastab kohus, et Eesti Kaitseväe poolt I. M. xxxxxxxx väljastatud automaat xx-x xxxxxxxxxx salve, salves olnud paukpadrunite ja paukpadrunite laskmise otsikuga läks kaduma ajavahemikul 06.05.2018 kella 22:00-st kuni 07.05.2018 kella 02:00-ni reservväelaste paiknemisalal I. M. juures puu najalt. Sündmuskoha skeemi nr 1 kohaselt asub nimetatud paiknemisala süüdistuses märgitud kohas, s.o xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kd, tl 84).
41. Seoses S. Sipi puutumusega I. M. relva kadumisse kuulati istungil üle prokuröri tunnistajad S. S. , M. N. E. T. , kaitsja tunnistaja K. K. süüdistatav Siim Sipp. Samuti uuriti dokumentaalsete tõenditena sündmuskoha fototabelit, tunnistajate S. S. M. N. olustikuga seostamise protokolle, väljavõtet S. Sipi ja E. T. Facebookis ning väljavõtteid interneti keskkondadest xx-x alumiiniumsalvede müügipakkumiste kohta.
42. Asudes analüüsima eelmises punktis nimetatud tõendeid, toob kohus kõigepealt välja, et keegi kohtumenetluse pooltest ei vaidlustanud ühegi kõnealuse tõendi lubatavast ega tunnistajate . K. E. T. , S. Sipi ja E. T. Facebooki vestluse väljavõtte ning interneti müügiportaalide väljavõtete usaldusväärsust. Ka kohtul pole alust nende kriteeriumide täidetuses kahelda. Eeskätt vaidlevad prokurör ja kaitsja tunnistajate S. S. M. N. süüdistatava S. Sipi ütluste usaldusväärsuse üle.
43. Kohus märgib, et kõigi 3 isiku (s.o nii S. S. M. N. kui ka S. Sipi) ütlused langevad kokku osas, et ühel õhtul õppuse xxxxxxxx ajal läksid nad kolmekesi rühmaülema E. T. sõitma viimasele Kaitseväe poolt ülesannete täitmiseks väljastatud sõidukiga xxxxxxxxxxxxxxxxxx. Sipp ei viibinud aga kogu sõidu vältel koos S. S. M. N. , vaid väljus kaks korda sõidukist. Teisel väljumisel viis S. Sipp metsa alla musta prügikoti. Asjaosaliste versioonid lahknevad sõidu täpse marsruudi, S. Sipil kaasas olnud esemete ja sõidu toimumise aja osas.
44. Nii selgitas tunnistaja S. S. , et ta alustas koos M. N. S. Sipiga sõitu õhtusel ajal kl 21:0023:00 ja väljas hakkas pimedaks minema (S. S. mäletanud konkreetset kuu- ega nädalapäeva). S. S. autot, M. N. kõrvalistmel ja S. Sipp istus tagaistmel. Ühes kohas xxxxxxxxxxxxxxx (S. S. mäletanud täpset asukohta) väljus S. Sipp kõrvalistuja poolse ukse kaudu autost ning S. S. M. N. talle umbes 15-20 minuti pärast järele minema. S. Sipp ütles, et läheb ja võtab relva, täpsustamata, kes seal asub, kuskohas jne. S. S. saanud päris täpselt aru, kas relva võtmise näol on tegemist nende antud ülesannetega või niiöelda tahtlikkusega, sest S. Sipp oli ka varem väljaõppe käigus teinud vastutegevust ning ega needki korrad polnud S. S. teada, kes, mis ja kuidas asi on üles ehitatud. S. Sipi väljumise kohas oli vasakut kätt noorendik, mille taga oli 9 mets, ja paremal oli samuti mets. Tundus, et S. Sipp suundub noorendiku poole ehk läks üle tee. Tol ajal hakkas kohe-kohe täiesti pimedaks minema ja veel oli näha inimvarju. Autost väljudes oli S. Sipil kaasas oma relv xx-x ja lahinguvarustus. Kui S. S. M. N. kokkulepitud kohta, nägid nad vasakul pool teed S. Sippi ja kui S. Sipp istus autosse, oli tal kaasas 2 xx-x relva, üks relv kummagi õla peal. S. Sipp oli suhteliselt käskiva kõneviisiga ja näitas kaitseväe kaardilt, kuhu järgmisena sõita. Samuti S. Sipp lõõpis, et võttis magava inimese kõrvalt relva. S. S. , M. N. S. Sipp sõitsid läbi Tsooru ja sealt mõned kilomeetrid edasi mööda asfaltkattega teed kuni pöörasid S. Sipi soovil vasakule pinnaskattega teele. Kui jõuti S. Sipi soovitud (täiesti pimedasse metsasesse) kohta, väljus S. Sipp autost. Kogu sõit S. Sipi pealetulekust kuni uue mahaminekuni kestis kuskil 30 minutit. S. Sipp väljus autost, võttis auto juures või tagaistmel relva lahti, pani relva osad prügikotti ja läks relvaga võssa. Autost eemale minnes oli S. Sipil relv kilekotis. S. Sipp oli võsas kuskil 10-15 minutit. S. Sipp ei selgitanud, miks ta autost väljub, ja S. S. saanud päris täpselt aru, mis toimub, kuni S. Sipp naasis ja ütles, et nüüd sõidame tagasi. Samuti ütles S. Sipp, et ta pani relva kilekotti, et sellega midagi ei juhtuks, ja et ta tuleb relvale hiljem järele. Lisaks tegi S. Sipp oma telefoniga foto kaardil osutatud kohast. Kui S. Sipp oli auto peale naasnud, mindi kolmekesi E. T. järele. Järgmisel päeval tuli raadio kaudu teade, et kõrval asuval üksusel on üks relv kaduma läinud. S. S. teadnud ringisõitmise ajal, kus reservväelaste laager asub, vaid see tuli ilmsiks järgmisel päeval, sest järgmise päeva tegevus oli seotud sama üksusega, kellel relv kaduma läks. Reservväelaste paiknemisala asus sama noorendiku metsa sees, kus S. Sipp eelmisel õhtul autost väljus.
45. Tunnistaja M. N. , et kui ta läksid koos S. S. S. Sipiga sõitma, juhtis S. S. , M. N. kõrvalistmel ja S. Sipp istus M. N. . Nad sõitsid paiknemisalalt välja, keerasid 1 km pärast paremale asfalttee peale xxxxxxxxxxxxxxxx (M. N. osanud öelda kumb kummale poole jäi) ning sõitsid asfaltteel umbes 500 meetrit edasi. Siis palus S. Sipp peatuda ja väljus autost. Peatumiskohas oli paremal pool mets ja vasakul oli vist kuusenoorendik (s.o noortest puudest koosnev tulevane mets) ning S. Sipp suundus metsa poole. Samuti oli S. Sipiga vist kokkulepe, et M. N. S. S. umbes 1 tunni pärast ja võtavad S. Sipi peale. Tunni aja pärast tulidki M. N. S. S. teed tagasi, S. Sipp seisis noorendiku pool võsas ja tuli auto peale. Kui S. Sipp väljus autost, oli tal kaasas oma relv xx-x, kuid kui ta uuesti auto peale istus, kolises rohkem see asi seal ja S. Sipp ütles ka ise, et ta sai relva magamismati alt, pealt või kõrvalt. Mingi seos selle matiga seal jutu sees oli. M. N. kontrollinud relva olemasolu ise üle. Samuti rääkis S. Sipp, et ta käis luurel, sai laagrisse sisse, sest kõik nn postid magasid. S. Sipp jäi luurega rahule. Seejärel sõitsid M. N. , S. S. S. Sipp otse paiknemisalalt edasi, sest S. Sipp oli vaadanud kaardilt koha välja, kuhu relva panna. Nad sõitsid mingi 10 minutit kindlasti (M. N. osanud kaugust öelda), läbi asula (s.o xxxxxx ja keerasid paari minuti pärast asfaltteelt vasakule kruusateele. Seejärel sõitsid nad mööda kruusateed päris pikalt, mingi 10 minutit kuni S. Sipi soovil peatuti. Mõlemal pool oli mets, S. Sipp väljus autost ja ütles, et läheb paneb relva sambla alla. M. N. üle õla ja nägi, et S. Sipil oli prügikott käes. Samuti ̶ kui tagantjärele üks pluss üks kokku panna, siis sealt, kust prügikotist kinni hoida, oli sihuke torukujuline asi, mis meenutas xx-x laesäärt. S. Sipp läks sõidusuunast paremale poole teed. M. N. S. S. arutasid, kas see on nagu päris või nagu nali, ning neil tekkis segadus, et mis toimub üldse. Nad ei jõudnud kaua rääkida, sest S. Sipp polnud kaua ära. S. Sipp ütles, et pani relva sambla alla ära ja et Kaitseliidu sõber tuleb sellele peagi järgi. M. N. mõelnud tol hetkel, et toimub midagi ebaseaduslikku ja et keegi sellist asja teeks, vaid mõtles lihtsalt, et võib-olla tahab väga eest ära peita. Seejärel nad lahkusid ja sõitsid paiknemisalale tagasi. Järgmisel päeval või mitu päeva hiljem, käis M. N. laagris vist vett küsimas, nägi, et kõik kirjutasid midagi ja küsis, mis te teete, mispeale vastati, et kellegi relv on kadunud. Reservistide laager asus noorendiku taga. M. N. mõte, et relva kadumine võib olla seotud ühise autosõiduga ja ta ütles seda tolleaegsele rühmavanemale H misjärel nad 10 proovisid helistada oma tegevväelasest rühmaülemale, kuid viimane ei võtnud vastu vist. Kuna rohkem polnud kellelegi helistada, M. N. kindel ega kuulnud rohkem sellest midagi, siis ta eeldas, et leiti üles või midagi sellist.
46. Ning S. Sipi versiooni järgi kasutasid kaasajateenijad M. N. S. S. xxxxxxxx ajal rühmaülema E. T. vaba aja sõitudeks sõidukit xxxxxxxxxxxxxxxxx ühel korral üsna õppuse alguses ̶ võis olla täiesti vabalt juba esimese või teise päeva õhtu ̶ läks S. Sipp M. N. S. S. kaasa Võrumaale sõitma (S. Sipp ei mäletanud täpselt, millises suunas sõideti). S. Sipp ei viibinud kogu aeg koos M. N. S. S. sõidukis, vaid otsustas teha oma laagriala ligiduses kerget ala luuret ja soovis ühes kohas ̶ metsastunud ala, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, asfaltkate ̶ (S. Sipp ei osanud kohta täpsemalt kirjeldada) autost väljuda. Sel õppusel oli luure põhieesmärk koguda nn lahingpauside ajal infot, et hiljem lahingülesannet paremini täita. Selleks oli rühmaülem E. T. andnud S. Sipile vabad käed, et kui ta pidas paremaks kuskilt infot koguda, siis ta võis seda teha. S. Sipp ütles M. N. S. S. , et läheb luuret tegema, ega leppinud kokku otsest taaskohtumise aega, vaid kui M. N. S. S. S. Sippi tee serval, võtavad nad ta peale. Seejärel liikus S. Sipp läbi metsa suunas, kus ta arvas, et võib kedagi olla, ja nii oligi. Maksimaalselt 1 tunni pärast kohtus S. Sipp uuesti M. N. S. S. ning nad võtsid S. Sipi auto peale. S. Sipil oli kaasas oma lahinguvarustus ja ta ei võtnud luurelt midagi kaasa. S. Sipp viis M. N. S. S. mingil määral kurssi, mida ta luurel nägi ̶ mingisugune paiknemisala, tundub üsna suur üksus, vähemalt kompanii, varustus on soomustamata masinad ja tavaline jalaväelase varustus. S. Sipp luurel eriti ei riskinud ja oli umbes 30-40 meetri kaugusel. Seejärel sõitsid S. Sipp, M. N. S. S. teed edasi ühes suunas (S. Sipp ei osanud öelda, millises suunas konkreetselt), kusjuures S. Sipp otsustas, millises suunas sõita, sest talle tundus kaardi peal veel üks koht üsna hea paiknemisala, kus keegi võiks olla. Nad peatasid S. Sipi määratud kohas auto, kuid kuna nad ei tuvastanud kohapeal mingit liikumist, ei väljunud S. Sipp autost. Teel teise luurekohta (10-15 minutit enne teist luurekohta) tegid S. Sipp, M. N. S. S. metsastunud pinnasvõi kruusakattega teega alal veel ühe peatuse, sest S. Sipp otsustas varasematest õppustest alles jäänud konservid, mida ta ei soovinud kaasas kanda ega raisku lasta, kuskil maha panna, et neile hiljem linnaloal järgi tulla ja ära tarvitada. S. Sipp võttis konservid kasarmust õppusele kaasa, sest tihti antakse kuivtoidupakid alles metsas kätte ja varem oli olukordi, kus kuivtoidupakid jäid kasarmusse maha ja ei suudetud tagada ka muud toitu. Seetõttu vedas S. Sipp varasema kogemuse põhjal alati midagi kaasas. Kui õppuse alguses jagati uued kuivtoidu pakid, polnud kaasavõetud konservidel enam tugevat otstarvet, mistõttu otsustaski S. Sipp konservid metsa alla panna. Konservid olid koos kõigi muude S. Sipi asjadega alati autos ja S. Sipp otsustas need metsa alla peita, sest õppus võis kesta nädalaid ja juhul, kui auto peaks õppuse käigus hävima, oleks S. Sipile olnud äärmiselt raske, kui ta oleks pidanud konservid niikuinii metsa alla jätma. Seega otsustas S. Sipp jätta konservid maha kontrollitud alal, kuhu ta saab hiljem järele tulla. Konserve oli paar-kolmkümmend tükki ja need olid suures prügikotis. S. Sipp ei mäleta, kas ta selgitas M. N. S. S. , mida ta metsa viib. Ta võis mingit lolli nalja visata, kuid kui ta midagi ütleski, siis ta ei mäleta, mis see lause võis olla. Hiljem käis S. Sipp nendel konservidel koos onu K. K. järel. S. Sipp võttis kasarmust kaasa paarkolmkümmend konservi, sest oli rühma juhtkonnas ja tundis end ka teiste eest vastutavana. Samuti aitas S. Sipp rühmaülemat E. T. salve saamisel, ostis 10 euro eest oma Kaitseliidu sõbralt alumiiniumsalve, võttis selle õppusele xxxxxxxxxx eelnenud nädalavahetusel linnaloalt tulles kaasa ja andis E. T. . 29.04.2018, mil E. T. küsis Facebookis S. Sipilt, kas ta sai salve, oli S. Sipil salv juba olemas ja ta pidas E. T. vastates silmas, et ta annab selle kohe saabuval esmaspäeval E. T. üle.
47. Kritiseerides kohtuvaidluste käigus S. S. M. N. , tõi kaitsja välja, et mõlemad tunnistajad on muutnud kriminaalmenetluse käigus oma ütlusi ning nende ütlused on paljuski omavahel 11 vastuolus. Kuna S. S. M. N. , et nad võivad olla praeguses asjas kaasosalised, ning kriminaalvastutus kahjustaks oluliselt nende karjääri, võis neil olla motiiv anda valeütlusi. Samuti ei seostanud S. S. M. N. kadumist kohe pärast sellest kuulmist ühise autosõiduga, mis tekitab kahtluse, et nad ei kirjeldanud kohtus seda, mida nad kohapeal tajusid, vaid esitasid üksnes omapoolseid järeldusi ja oletusi, mida nad tegid pärast süüdistusversiooniga tutvumist. Tunnistajad ei näinud S. Sipil tõsikindlalt äravõetud relva. Lisaks teadlikule valetamisele võivad tunnistajad ka eksida nii tajumise ajal kui hiljem tajutut meenutades. Kuna inimene on vastuvõtlik erinevate välismaailma mõjutajate suhtes ja võib tajumise hetkel puudunud teabe lüngad täita oma isiklike järelduste või teistest infoallikatest saadud teabe abil, on oluline tunnistaja ütlused fikseerida kohe võimalikult täpselt ja kvaliteetselt. Mida pikem ajavahemik jääb sündmuse tajumise ja tunnistaja ülekuulamise vahele, seda suurema tõenäosusega on tunnistajalt saadav tõenduslik teave muutunud oma sisult, kvaliteedilt ja tõendusväärtuselt. Viimaks on xx-x suur ja raske automaatrelv, mille märkamatult lahti monteerimine ja kergesti purunevasse kilekotti panemine pole eluliselt usutav. S. S. M. N. ei nähtu, millal ühine autosõit toimus (s.o kas relva kadumisele eelnenud õhtu ja ööl, veel varem või hoopis hiljem).
48. Kohus ei nõustu kaitsja etteheidetega. Esiteks ilmneb S. S. M. N. kõrvutamisel, et nad kirjeldasid ühtemoodi kohta, kus S. Sipp esimest korda autost väljus (paremal pool mets ja vasakul noorendik) ning asjaolu, et kui nad võtsid mõne aja pärast S. Sipi samast kohast auto peale, oli S. Sipil kaasas 2 relva (S. S. ütluste järgi) või et kui S. Sipp autosse sisenes kolises rohkem, siis kolises rohkem (M. N. kontrollinud üle, mis S. Sipil kaasas oli). Samuti otsustas S. Sipp nii S. S. ka M. N. kaitseväe kaardi abil suuna, kuhu järgmisena sõita, ja rääkis autos, et ta võttis magava inimese juurest relva ära. Edasi kattuvad S. S. M. N. osas, et S. Sipi soovil sõideti läbi Tsooru, pöörati seejärel vasakule pinnaskattega teele kuni jõuti metsasesse kohta, kus S. Sipp teist korda autost väljus. S. Sipil oli kaasas prügikott, millega ta liikus autost eemale, ja kui S. Sipp naasis, sõideti tema soovil tagasi paiknemisalale. S. Sipp ütles, et pani relva kilekotti (S. S. ) ja sambla alla (M. N. ) ning et hiljem tullakse relvale järele (S. S. lubas S. Sipp ise järgi tulla ja M. N. pidi S. Sipi Kaitseliidu sõber relvale järgi tulema). Hiljem (S. S. kohe järgmisel päeval ja M. N. järgmisel päeval või mitu päeva hiljem) said S. S. M. N. , et sama noorendiku taga, kuhu S. Sipp esimesel korral väljudes liikus, asus reservistide laager. Kohus märgib, et eelnevast nähtuvalt kattuvad S. S. M. N. ühise autosõidu marsruudi ja omavahelise vestluse osas. Seejuures ̶ nagu öeldud ̶ tuleneb mõlema tunnistaja ütlustest, et S. Sipp rääkis autos magava inimese juurest relva äravõtmisest, tal oli esimesel korral autosse naastes kaasas rohkem varustust kui väljudes, ta viis teises peatumiskohas midagi prügikotis metsa alla ja selgitas, et prügikotis on relv, mille ta pani sambla alla. Kuna S. S. kestis sõit läbi Tsooru teise peatumispaika kokku umbes 30 minutit ning M. N. järgi sõideti enne asulat mingi 10 minutit kindlasti, pärast asulat pöörati mõne minuti pärast kruusateele, misjärel sõideti taas mingi 10 minutit kuni peatuskohani, langevad S. S. M. N. üldjoontes kokku ka teise peatuspaika jõudmiseks kulunud aja osas.
49. Tõsi, S. S. M. N. mõnevõrra erinevalt ajavahemikku, mille möödudes nad pidid esimeses peatuskohas S. Sipi auto peale võtma (S. S. umbes 15-20 minuti pärast ja M. N. umbes 1 tunni pärast). Samuti tundus S. S. , et S. Sipp suundus esimeses peatuskohas pärast autost väljumist noorendiku poole, kuid M. N. , et S. Sipp suundus metsa poole. Ning kui S. S. M. N. mõne aja pärast samasse kohta, seisis S. Sipp S. S. vasakul pool teed, kuid M. N. , et S. Sipp seisis noorendiku pool (s.o tagasisõidu suunas paremal pool teed). Pidades silmas S. S. M. N. kogumahtu ja detailset sisu, on kohtu arvates ülalkirjeldatud lahknevuste näol tegemist aga ebaoluliste pisierinevustega mõnes üksikus detailis, mis ei kaalu üles nende versioonide kokku langemist ülejäänud oluliselt suuremas osas ega tekita tõsiseltvõetavaid kahtlusi nende ütluste 12 usaldusväärsuses. Eelnevast tulenevalt ei jaga kohus kaitsja seisukohta, et S. S. M. N. on paljuski omavahel vastuolus.
50. Teiseks kinnitasid S. S. M. N. vastates, et neid kuulati kohtueelses menetluses üle 3 korda ning et nad muutsid ütluste andmise käigus korduvalt oma selgitusi (S. S. ) või andsid ülekuulamistel mõnevõrra erinevaid ütlusi (M. N). Seega on kaitsjal iseenesest õigus, et S. S. M. N. kriminaalmenetluse vältel oma ütlusi muutnud, kuid ainuüksi see asjaolu ei anna alust kohtuotsuse tegemisel nende ütlusi kõrvale jätta. Nimelt selgitas S. S. muutmist sellega, et sündmustest oli aastaid möödunud ja järjest meenutades tuli täpsustavaid asjaolusid, mida ei saanud enam sinna vahele kirjutada (I kd, tl 154). M. N. ütles, et esimesel ülekuulamisel tuldi tuppa lihtsalt sisse, ta ei teadnud, kelle või millega seoses teda küsitletakse, talle ei antud aega millelegi mõelda, ja talle tõesti ei tulnudki meelde. M. N. esimese ülekuulamise lõpuks aru, millega asi on seotud ja siis hakkasid muud asjad ka meenuma. Ta ei suhelnud enne meenumist kellegi teisega, kes õppusel osales. Pärast esimest ülekuulamist anti aega, et mõelda selle üle, sest oli ikka väga palju aega möödas. M. N. arutanud ülekuulamiste vahel või pärast ülekuulamisi neid teemasid S. S. ole väljaspool ajateenistust üldse S. S. (I kd, tl 146 pöördel ja 147). Kohtu hinnangul selgitasid mõlemad tunnistajad arusaadavalt, miks nad andsid kohtus võrreldes esimese ülekuulamisega mõnevõrra teistsuguseid ütlusi. Järelikult ei tekita ütluste muutumine kahtlusi nende usaldusväärsuses.
51. Kolmandaks ütlesid S. S. M. N. , et neile selgitati kohtueelses menetluses, et nad võivad olla praeguses asjas kaasosalised, kuid kohtu arvates, ei ilmnenud kohtumenetluses ühtki asjaolu, mis kinnitaks kaitsja kahtlust, et S. S. M. N. eelneva tõttu enda huvides S. Sipi kahjuks teadlikult valetada. Näiteks ütles M. N. , et ta ei kontrollinud, kas S. Sipil oli esimesest peatuskohast autosse naastes midagi lisaks kaasas, vaid ta kuulis üksnes, et kolises rohkem (I kd tl 142). Samuti avaldas M. N. küsimusele vastates, et ta eeldab, et S. Sipil oli teises peatuskohas autost väljudes prügikotis relv, ja kui nüüd tagant järele mõelda võis see seal sees olla. Samas ei saa M. N. kindel olla, sest ta ei näe sinna koti sisse (I kd tl 147). Kohus leiab, et juhul kui M. N. tõepoolest S. Sipi süüditunnistamist saavutada või relva kadumist enda huvides S. Sipi süüks ajada, poleks tal olnud mingit takistust otse öelda, et ta nägi (sarnaselt S. S. ) S. Sipil relva. Ülal toodust tulenevalt ei püüa M. N. S. Sippi süüstada, vaid kirjeldas istungil seda, mida ta kohapeal tajus ja istungil mäletas.
52. Lisaks nähtub M. N. , et ta pole S. S. ajateenistust (sh praeguse kriminaalmenetluse ajal) suhelnud. Kuna S. S. M. N. langevad sellegipoolest ülekaalukas osas (s.o v.a mõned üksikud ebaolulised detailid) kokku, kirjeldasid nad istungil järelikult seda, mida nad kohapeal tajusid. Vastasel juhul (s.o oma versioone kooskõlastamata) poleks S. S. M. N. kuidagi ühtemoodi valida välja just S. Sippi, keda relva äravõtmisega seostada, ega kirjeldada üksikasjalikult, et S. Sipp valis kaardil välja koha, kuhu pärast esimest peatuspaika järgmisena sõita, rääkis autos magava inimese juurest relva äravõtmisest, relva metsa sambla alla peitmisest ja hiljem relvale järele tulekust ning et S. Sipp viis teises peatuspaigas metsa alla musta prügikoti. Pidades silmas eelnevat, ei andnud M. N. S. S. hinnangul S. Sipi kahjuks teadlikult valeütlusi.
53. Neljandaks on eksitav kaitsja väide, et S. S. M N ei näinud tõsikindlalt mingit äravõetud relva, ning erinevalt kaitsjast ei anna miski kohtu meelest tõsiselt võetavat alust arvata, et S. S. M. N. pärast süüdistusversiooniga tutvumist ütlusi andes oletusi või võivad eksida, sest nende esimeseks ülekuulamiseks oli kõnealusest autosõidust möödunud palju aega. Nagu korduvalt välja toodud, kirjeldas S. S. , et kui S. Sipp naasis esimeses peatuskohas autosse, oli tal kaasas 2 xx-x relva (üks relv kummagi õla peal), ning teises peatuskohas nägi S. S. , kuidas S. Sipp võttis auto juures või tagaistmel relva lahti. Autost eemale minnes oli S. Sipil relv kilekotis. 13 Kohus toob välja, et järelikult nägi S. S. sõnul S. Sipil äravõetud relva. Tõsi, M. N. ei näinud, kuid kirjeldas sarnaselt S. S. , kuidas S. Sipp rääkis autos magava inimese juurest relva äravõtmisest, relva metsa viimisest ja hiljem relvale järele minemisest. Samuti kuulis M. N. , et kui S. Sipp naasis esimeses peatuskohas autosse, siis kolises rohkem, ning nägi, et S. Sipp viis teises peatuskohas prügikoti metsa. Kuna tunnistaja M. N. isegi, et ta ei saa kindel olla, kas S. Sipil oli teises peatuskohas autost väljudes prügikotis relv või mitte, möönab kohus, et eraldiseisvalt pole olulist kaalu M. N. , et sealt, kus S. Sipp hoidis prügikotist kinni, oli torukujuline asi, mis meenutas xx-x laesäärt (I kd tl 143). Samas ̶ nagu ülal välja toodud ̶ nähtub nii S. S. ka M. N. , et S. Sipil oli esimeses peatuskohas autosse naastes kaasas rohkem varustust kui väljudes, ta rääkis autos magava inimese juurest relva äravõtmisest, viis teises peatuskohas midagi prügikotis metsa alla ja selgitas, et prügikotis on relv, mille ta pani sambla alla. Kohtu hinnangul ei saa viimati välja toodud asjaolude näol kuidagi olla tegemist tunnistajate oletuste või järeldustega, vaid S. S. Marken kirjeldasid otseselt, mida nad kuulsid ja nägid. Arvestades S. S. M. N. üksikasjalikkust ja omavahelist kooskõla, pole ka võimalik, et nad täpselt ühtemoodi eksivad.
54. Viiendaks ei ilmnenud kohtumenetluses ühtki asjaolu, mis viitaks kohtueelses menetluses või enne kohtueelse menetluse algust tunnistajate lubamatule mõjutamisele. Kuigi S. S. M. N. meenunud kõnealuse autosõidu ja esimese ülekuulamise vahelise ajavahemiku tõttu kohe kõik olulised asjaolud, anti tunnistajate sõnul neile kohtueelse menetluse käigus võimalus toimunut meenutada ning esialgseid ütlusi korrigeerida. S. S. M. N. suhelnud sel ajal omavahel ega kellegi teisega, kes õppusel osalesid. Kohus leiab, et järelikult pole alust arvata, et tunnistajaid mõjutati mõnest muust infoallikast pärineva teabe abil S. Sippi süüstavaid ütlusi andma.
55. Ning viimaks ei tekita kohtu arvates S. S. M. N. usaldusväärsuses kahtlusi ka asjaolu, et nad ei pöördunud ise omal algatusel uurimisorganite poole. Nimelt selgitas S. S. , et kuigi olukord tundus kahtlane, ei saanudki ta aru, mis see siis täpselt oli (tl 151). S. Sipp on varem teinud väljaõppe käigus nn vastutegevust ning ka siis polnud täpselt teada, kes, mis ja kuidas on asi üles ehitatud. Neid ülesandeid anti S. Sipile, sest tal oli Katseliidu kogemus ja ta oli oma oskuste poolest teistest sõduritest rohkem silma jäänud (I kd, tl 149 pöördel ja 151). Sarnaselt S. S. M. N. , et S. Sipile meeldis väga maskeerumine ja luuramine ning teda kasutati tihti rühmale nn vastutegevuseks (I kd, tl 140 pöördel). Kui S. Sipp väljus teist korda sõidukist arutasid M. N. S. S. , kas see on nagu päris või ei ole (I kd tl 143). Ning kui M. N. hiljem, et kellelgi on relv kadunud, rääkis ta autosõidust tolleaegsele rühmavanemale Hagelbergile, misjärel nad proovisid helistada oma tegevväelasest rühmaülemale, kuid viimane ei võtnud vastu vist. Kuna rohkem polnud kellelegi helistada, M. N. kindel ega kuulnud rohkem sellest midagi, siis ta eeldas, et leiti üles või midagi sellist (I kd tl 143 pöördel-144). Kohus toob välja, et eelnevast nähtuvalt polnud S. S. M. N. , et S. Sipp võttis pahatahtlikult kellegi relva ära, mistõttu on arusaadav, miks nad ei pöördunud ise uurimisorganite poole ega kaevanud S. Sipi peale.
56. Mis puudutab S. Sipi ütluste usaldusväärsust, siis nõustub kohus esiteks prokuröriga, et S. Sipi versiooni on püütud pärast kõigi muude tõendite uurimist võimalikult suurel määral sobitada ülejäänud tõendikogumiga. Nimelt ei vaidlusta S. Sipp ühist autosõitu S. S. M. N. , reservistide laagriala läheduses autost väljumist, teises peatumiskohas musta prügikoti metsa alla viimist ega isegi S. S. M. N. äravõtmisest ja metsa alla viimisest rääkimist ̶ puutuvalt viimati nimetatusse möönis S. Sipp, et ta võis mingit lolli nalja visata. Kohus käsitleb S. Sipi väidet nalja tegemise kohta edaspidi, kuid toob praegu välja, et S. Sipi ütlused lahknevad selgelt S. S. M. N. sõidu edasise marsruudi osas. Nii selgitasid S. S. M. N. , et S. Sipp näitas pärast esimeses peatuskohas autosse naasmist kaardil järgmise koha, kuhu sõita, ning viis selles kohas 14 metsa või võsasse musta kilekoti. Pärast prügikoti metsa alla viimist sõideti paiknemisalale tagasi. S. Sipp ütles aga, et ta valis kaardilt välja hoopis veel ühe võimaliku koha, kus luuret teha, ja viis konservid metsa alla 10-15 minutit enne teist luurekohta. Teises luurekohas peeti auto kinni, kuid keegi autost ei väljunud. Kohus märgib, et juhul kui S. Sipp rääkis istungil tõtt ega püüdnud oma versiooni tagant järele teiste tõenditega sobitada, jääb arusaamatuks, miks kaitsja ei küsinud S. S. ja M. N. pärast prügikoti metsa alla viimist sõidu jätkumise kohta, et S. Sipi ütlustele tuge saada.
57. Samuti selgitas kaitsja tunnistaja K. K. , et ta on S. Sipi onu ja ning tõi S. Sipi ajateenistuse ajal koju ja viis tagasi. Kui K. K. S. Sipil järel, oli S. Sipil kaasas ajateenistuse kott, kus olid konservid, tikutopsid ja prügi, mis ajateenistusest üle jäid. . K. oli kõikide asjade toomine kooskõlastatud ja lubatud. K. K. S. Sipp arutasid seda omavahel läbi, K. K. , et kui nad midagi sealt Kaitseliidust toovad, peab see olema kokku lepitud, ja saigi kinnituse, et see on kokku lepitud. S. Sipp võttis konserve kaasa, sest need olid nagunii äraviskamiseks ja kuna enamvähem samal ajal algas kriisiolukorraks valmistumise kampaania „Ole valmis“, oli mõistlik konserve sealt saada. Kohus leiab, et eelnevast nähtuvalt ei rääkinud K. K. S. Sipist midagi sellest, et nad käisid S. Sipi linnaloa ajal kahekesi metsast konserve otsimas. Vastupidi ̶ kuna . K. järgi tõi S. Sipp asju sealt Kaitseliidust, pidas tunnistaja ühemõtteliselt silmas kasarmust asjade toomist. Järelikult on S. Sipi versioon vastuolus . K. metsa alt konservide ära toomise osas. Lisaks jääb kohtule ka sarnaselt S. S. M. N. arusaamatuks, et kui S. Sipp käis tõepoolest koos K. K. konservidel järel, siis miks kaitsja seda K. K. otsesõnu ei küsinud. Viimati nimetatu kinnitab täiendavalt kahtlust, et S. Sipp püüab üksnes oma versiooni tagant järele võimalikult suurel määral muude tõenditega sobitada. Eelnev tekitab arvestatava kahtluse S. Sipi versiooni usaldusväärsuses.
58. Teiseks nõustub kohus prokuröriga selleski, et S. Sipi ütlused on üksnes luurel käimise ning kasarmust konservide kaasa võtmise ja metsa peitmise osas ebaloogilised. Nimelt ütles tunnistaja A. H. , et ta oli patrullis kl 22:00-23:00, kusjuures esimesed 15-20 minutit oli hämar ja õrnalt oli veel midagi näha, kuid pärast seda oli kottpime ja pealambita oli võimatu liikuda. I. M. oli öösel relva otsimise ajal nähtavus umbes paar meetrit. Ning ka S. S. tuleneb, et kui S. Sipp esimeses peatuskohas autost väljus, hakkas kohe-kohe täiesti pimedaks minema ja veel oli näha inimvarju, ning et teine peatuskoht oli täiesti pime metsane koht. Pidades silmas eeltoodud ütlusi, on ebausaldusväärne S. Sipi väide, et ta jäi esimeses peatumiskohas luurel avastatud üksusest 30-40 meetri kaugusele. S. Sipil polnud võimalik pimedas niivõrd kaugelt midagi olulist näha.
59. Veel tõi prokurör kohtuvaidlustes põhjendatult välja, et S. Sipil polnud kasarmust mitmekümne konservi metsa kaasa võtmiseks ega ööpimeduses paiknemisalalt ca pooletunnise autosõidu kaugusele metsa peitmiseks mingit mõistlikku põhjust. Isegi kui oletada, et S. Sipp kartis tõsimeeli, et suurõppusel xxxxxxxx ei saa esimestel päevadel süüa ja tundis end rühmaülema julgestajana niivõrd vastutavana, et võttis ka kõigile teistele süüa kaasa, jääb täielikult arusaamatuks, miks ta ei hoidnud konserve edasi rühmaülema sõidukil koos muude oma asjadega või miks ta ei jätnud neid metsa valgel ajal oma paiknemisala ligidusse. Pidades silmas, et õppusel ei hävitata reaalselt tehnikat, oleks S. Sipp saanud oma konservid pärast õppust tagasi ka juhul, kui õppuse käigus oleks rühmaülema auto nn mängult hävitatud. Ning juhul, kui S. Sipp soovis jätta konservid metsa nn kontrollitud alale, polnud tal olnud mingit takistust teha seda oluliselt lihtsamalt valgel ajal paiknemisala ligiduses. Kohtu arvates viitab ööpimeduses ca pooletunnise autosõidu kaugusele prügikoti metsa viimine üheselt S. Sipi soovile oma tegevust varjata, mis oleks seadusliku ja kooskõlastatud tegutsemise puhul 15 täielikult arusaamatu. Seega on S. Sipi tegevus kilekoti metsa viimisel vastuolus tema väitega konservide kohta ja toetab tema vastu esitatud süüdistust.
60. Kolmandaks pole loogiline S. Sipi selgitus, et ta võis S. S. M. N. nalja visata, et ta võttis magava inimese kõrvalt relva ära ja peidab äravõetud relva metsa. Nimelt ei saanud S. S. M. N. , et tegemist on naljaga, vaid nad sattusid segadusse, arutasid omavahel, kas S. Sipp peidab päriselt relva metsa, ning S. S. olukorra pingest üldine arusaam, et toimunust ei räägita (I kd, tl 151). Seega erinevalt S. Sipi hilisemast väitest polnud kohapeal kuidagi tegemist (omavahelise) naljatlemisega. Ning viimaks leiab kohus, et juhul, kui S. Sipp oleks tõepoolest käinud juba õppuse esimese või teise päeva õhtul teise üksuse paiknemisalal vaid luurel, poleks ta kuidagi osanud teha nalja magava inimese kõrvalt relva äravõtmise kohta. Seda enam, et hiljem said S. S. M. N. , et just sel paiknemisalal asus reservistide laager, ning kohus tuvastas eelpool, et just sealt läks öösel magava I. M. kaduma automaatrelv xx-x. Niivõrd suur juhuslik kokkusattumus pole vähimalgi määral usutav.
61. Kokkuvõtlikult tuleneb eelnevast, et S. Sipi ütlused on vastuolus S. S. , M. N. . K. . Samuti on S. Sipi versioon ebaloogiline ja ööpimeduses ca pooletunnise autosõidu kaugusele prügikoti metsa viimine pole kooskõlas tema väitega konservide kohta. Arvestades ülal toodud kaalutlusi, leiab kohus, et S. Sipi ütlused on ebausaldusväärsed ja need tuleb kriminaalasja lahendamisel kõrvale jätta. S. S. , ja M. N. on aga usaldusväärsed tõendid ja kohus võtab need aluseks kohtuotsuse tegemisel.
62. Tuginedes S. S. M. N. , tuvastab kohus, et S. Sipp tõi nende ühise autosõidu ajal öösel xxxxxxxxxxxxxxxxx osalenud reservväelaste laagrist kaasa ühe automaatrelva xx-x ja peitis selle prügikotis ca pooletunnise autosõidu kaugusel asuvasse metsa.
63. Samuti on kohtu arvates tõendatud, et S. Sipp võttis reservväelaste laagrist relva ära ööl vastu 07.05.2018 (s.o samal ajal, kui läks kaduma I. M. relv). Nagu öeldud, nähtub S. S. , et info relva kadumisest hakkas levima järgmisel päeval pärast ühist autosõitu M. N. S. Sipiga, ning ka M. N. , et ta sai relva kadumisest teada järgmisel päeval või mõned päevad hiljem. Pidades silmas, et S. S. ka muid asjaolusid kohati M. N. täpsemalt, tuleneb kohtu hinnangul eelnevast, et reservistide paiknemisalalt relva äravõtmine langeb kokku I. M. kadumisega.
64. Täiendavalt ütles ka tunnistaja E. T. (s.o S. Sipi ja S. S. ), et tal kadus õppuse lõpus ära xxxxxxx ja S. Sipp lubas, et ta saab E. T. selle salve tuua. S. Sipp tõigi salve ja olukord lahenes. Salv oli samast materjalist nagu kõik muud salved. Täpselt sama, mis kaitseväes. Seoses E. T. S. Sipi omavahelise Facebook vestlusega selgitas E. T. , et ta küsis 29.04.2018 Facebookis S. Sipilt, kas S. Sipp sai salve. E. T. ei osanud täpselt vastata, kui pika aja pärast S. Sipp talle salve tõi, kuid võib arvata, et pärast nädalavahetust, kui S. Sipp ja E. T. uuesti linna peal kohtusid. S. Sipp lubas salve esmaspäevaks ja E. T. eeldab, et S. Sipp tõi salve lubatud päevaks.
65. Nähtuvalt S. Sipi ja E. T. Facebooki vestluse väljavõttest küsis E. T. 29.04.2018 kl 22:32 S. Sipilt: „Kas sa said salve?“, mispeale S. Sipp vastas 30.04.2018 kl 01:36: „esmaspäev“ (I kd, tl 135). Kohus märgib, et 29.04.2018 oli pühapäevane päev, 30.04.2018 oli esmaspäev ja õppus xxxxxxxx algas ülejärgmisel päeval kolmapäeval 02.05.2018 (vt käesoleva otsuse p 7). Samuti oli 06.-07.05.2018, mil I. M. läks kaduma, järgnenud pühapäeva öö vastu esmaspäeva. Pidades silmas, et E. T. järgi lubas S. Sipp tuua talle xxxxxxx pärast nädalavahetust, uuris E. T. 29.04.2018 pühapäeva hilisõhtul kohtu arvates järelikult S. Sipilt äsja lõppenud nädalavahetuse tulemuste kohta, küsides, kas S. Sipp sai salve. Kuna S. Sipp ei vastanud E. T. jaatavalt ega kinnitanud muul moel salve saamist, vaid ütles „esmaspäev“, nähtub E. T. S. Sipi vahelisest 16 suhtlusest lisaks, et S. Sipil polnud E. T. vastamise aja seisuga veel soovitud salve ning ta teatas E. T. , et ta toob salve järgmisel esmaspäeval pärast uut nädalavahetust. Juhul, kui S. Sipil oleks salv 29.04.2018 olemas olnud, oleks ta E. T. ka nii öelnud.
66. Arvestades, et järgnenud esmaspäev oli 07.05.2018, langeb I. M. kadumise aeg kokku E. T. uue salve lubamise tähtajaga. Ning kuna E. T. arvas, et S. Sipp tõi talle salve pärast nädalavahetust, ning kinnitas, et S. Sipilt saadud salv oli täpselt sama, mis kaitseväes, ja samast materjalist nagu kõik muud salved, on ka E. T. uue salve toomine kooskõlas I. M. automaatrelva äravõtmisega. Kohtu arvates tõendab viimati märgitu täiendavalt asjaolu, et S. Sipp võttis ööl vastu 07.05.2018 ära I. M. automaatrelva.
67. Eelpool analüüsitud usaldusväärsest tõendikogumist nähtuvat kaalukat teavet ei kummuta ka asjaolud, et internetist on võimalik osta xx-x alumiiniumsalvesid või et kaduma läinud relva otsingute ja kriminaalmenetluse käigus on kõne all olnud muud võimalused, kuhu ja kuidas relv võis kaduda (sh nt et I. M. relva mujale või peitis ise relva ära, et relva võttis ära reservistide paiknemisala lähedal viibinud tsiviilisik, et S. S. M. N. kaasosalised jms). Kriminaalasja igakülgse uurimise käigus (eriti algetapil) peabki püstitama erinevaid versioone ja neid kontrollima, kuid kui kogutud tõendid annavad piisava aluse eelistada üht versiooni teistele, tuleb kriminaalasi vastavalt sellele lahendada. Kohtu hinnangul kinnitab uuritud tõendikogum just S. Sipi süüd.
68. Lähtudes ülal toodust, tuvastab kohus, et S. Sipp võttis ajavahemikul 06.05.2018 kella 22:00-st kuni 07.05.2018 kella 02:00-ni õppusel xxxxxxxx osalenud reservväelaste paiknemisalalt asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxx:xxx:xxxx) xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx reservväelase I. M. juurest puu najalt ära I. M. väljastatud automaatrelva xx-x xxxxxxxxxx salve, salves olnud paukpadrunite ja paukpadrunite laskmise otsikuga. Seejärel viis S. Sipp relva ca pooletunnise autosõidu kaugusele metsa ja peitis selle seal ära.
69. Asudes andma S. Sipi eelkirjeldatud teole karistusõiguslikku hinnangut, märgib kohus, et

§ 199

lg 2 p 1 sätestab kuriteona muu hulgas võõra tulirelva äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Kuna automaatrelv xx-x on tulirelv ja kuulub Eesti Vabariigile (s.o oli S. Sipi jaoks võõras), on praegusel juhul tegemist

§ 199lg 2 p 1 koosseisupärase objektiga.

Võttes I. M. juurest kõnealuse relva ja lahkudes sellega reservväelaste paiknemisalalt, murdis S. Sipp I. M. otsese valduse ja kehtestas relvale oma uue valduse. Seega pani S. Sipp toime vallasasja äravõtmise

§ 199

mõttes ja täitis oma tegevusega

§ 199lg 2 p 1 objektiivse koosseisu tunnused.

55. Kohtu hinnangul on täidetud ka

§ 199lg 2 p 1 subjektiivsed tunnused.

Nimelt peitis S. Sipp äravõetud tulirelva metsa, öeldes S. S. M. N. , et relvale tullakse hiljem järele. Samuti tuvastas kohus eelpool, et S. Sipp viis oma rühmaülemale E. T. automaatrelva xx-x salve. Seega võttis S. Sipp relva reservväelaste paiknemisalalt ära sooviga jätta selle senine omanik relvast kestvalt ilma ja otsustada ise selle üle, mis relvast edasi saab. Kuna S. Sipp tegutses relva omaniku (s.o Eesti Vabariigi) nõusolekuta, oli tal järelikult relva ebaseadusliku omastamise eesmärk

§ 199mõttes.

Pidades silmas, et S. Sipp teadis, et tulirelv on tema jaoks võõras, tegutses ta muude objektiivse koosseisu tunnuste osas otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

Kokkuvõtlikult pani S. Sipp toime

§ 199lg 2 p 1 objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele vastava teo.

17 56. Kuna S. Sipi puhul puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud, tuleb ta

§ 199lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistada.

Karistus 57.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tulenevalt

§ 56

lg-st 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke pole võimalik saavutada kergema karistusega.

§ 199lg 2 sätestab karistusena rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse.

58. Asudes analüüsima S. Sipi süü suurust, märgib kohus, et

§ 199

lg 2 p 1 näeb lisaks tulirelva vargusele kuritegudena ette veel laskemoona, lõhkeaine või kiirgusallika varguse, kusjuures

§ 218

lg 1 kohaselt on kõigi nimetatud objektide vargus kuriteona karistatav sõltumata varastatu väärtusest. Seega tuleb tulirelva varguse puhul süü suuruse hindamisel vältimatult arvestada ka varastatud relva üldist ohtlikkust. Edasi jagunevad relvaseaduse (RelvS) järgi tulirelvad tsiviilkäibes piiratud relvadeks ja tsiviilkäibes keelatud relvadeks, kusjuures automaatrelv (s.o S. Sipi varastatud relv) on RelvS § 20 lg 1 p 5 kohaselt tsiviilkäibes keelatud. Järelikult näeb

§ 199

lg 2 p 1 võrreldes varguse põhikoosseisuga (s.o

§ 199

lg-ga 1) ette raskema karistuse samal ajal nii Sipi teost kergemate (s.o laskemoona ja tsiviilkäibes piiratud tulirelva vargus) kui ka raskemate (s.o lõhkeaine ja kiirgusallika vargus) teoalternatiivide eest. S. Sipp varastas 1 automaatrelva xx-x. Eelnevast tulenevalt on S. Sipi tegu

§ 199lg 2 p 1 teisi teoalternatiive arvestades keskmise raskusega.

1. Erinevalt prokurörist ei mõjuta kohtu arvates S. Sipi süü suurust aga asjaolu, et ta pani kuriteo toime ajateenijana. Iseenesest usaldas riik õppuseks xxxxxxxxxx ka S. Sipi valdusesse samasuguse automaatrelva, kuid I. M. äravõtmine polnud kuidagi seotud selle usalduse kuritarvitamisega. S. Sipile automaatrelva usaldamine ei võimaldanud, kergendanud ega mõjutanud kuidagi I. M. samasuguse relva äravõtmist, mistõttu pole see asjaolu S. Sipi süü suuruse hindamisel oluline.
2. Pidades silmas S. Sipi teo raskust ja sellest tulenevat süü suurust, nõustub kohus siiski prokuröriga, et praegusel juhul ei piisa rahalisest karistusest ning S. Sippi tuleb karistada vangistusega.

§ 199lg 2 vangistuse keskmine määr on ca 2 aastat ja 6 kuud.

1. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole. S. Sipi karistusregistri väljavõtte kohaselt pole teda varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud (I kd, tl 96) ja käesoleva otsuse tegemise ajaks on kuriteo toimepanemisest möödunud enam kui 4 aastat, mille jooksul S. Sipp pole uusi õigusrikkumisi toime pannud. Samuti oli S. Sipp kuriteo toimepanemise ajal vaid 22-aastane noor inimene, kelle eksimustesse pole põhjust suhtuda täie rangusega. Eelnevast tulenevalt ei vaja S. Sipp uute kuritegude ärahoidmiseks karmi kohtlemist.
2. Arvestades kõiki eelkirjeldatud kaalutlusi kogumis (sh karistusliigina vangistuse kohaldamist), tuleb kohtu hinnangul mõista S. Sipile karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Tulenevalt S. Sipi kahtlustatavana kinnipidamise protokollist peeti ta kahtlustatavana kinni 23.-25.09.2020, s.o 3 päeva (I kd, tl 98-99).

§ 68lg 1 alusel tuleb see aeg arvata S.

Sipi karistusaja hulka, mistõttu on S. Sipil kandmata veel 1 aasta 5 kuud ja 27 päeva vangistust. Tuginedes

§-le 73, tuleb see karistus jätta 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 18 Tsiviilhagi

1. Eesti Vabariik (Kaitseväe kaudu) nõuab tsiviilhagis kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamist summas 368,30 eurot. Varaline kahju seisneb varastatud automaatrelva väärtuses. Kohtu hinnangul on tsiviilhagi põhjendatud.
2. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Tulenevalt VÕS § 1045 lg 1 p-st 5 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Praeguses asjas tuvastas kohus, et S. Sipp võttis ajavahemikul 06.05.2018 kella 22:00-st kuni 07.05.2018 kella 02:00-ni ära Eesti Vabariigile kuuluva automaatrelva xx-x xxxxxxxxxx peitis selle metsa. Riik pole praeguseni relva tagasi saanud. Kaitseväe lao 13.12.
3. a töölehe kohaselt oli kõnealuse relva väärtus 23.03.
4. a seisuga 368,30 eurot (I kd, tl 136).
5. Kohus märgib, et kuna Eesti Vabariik jäi S. Sipi tegevuse tõttu relvast ilma, tekitas S. Sipp relva äravõtmisega Eesti Vabariigile varalist kahju. S. Sipp tegutses kannatanu nõusolekuta, mistõttu rikkus ta kannatanu omandit. Selline kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1 järgi süüd eeldatakse. Järelikult peab S. Sipp Eesti Vabariigile tekitatud kahju hüvitama.
6. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu poleks esinenud. Tulenevalt VÕS § 128 lg-st 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud vara väärtuse. Seega on S. Sipp kohustatud hüvitama Eesti Vabariigile 368,30 eurot. Kohus rahuldab Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) tsiviilhagi täielikult ja mõistab S. Sipilt Eesti Vabariigi kasuks välja 368,30 eurot varalise kahju katteks. Kriminaalmenetluse kulud
7. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Tulenevalt KrMS § 173 lg 1 p-st 1 ja § 175 lg-st 1 on menetluskulud tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstavad summad (p 2) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha (p 9).
8. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Kuna S. Sipp tunnistati süüdi

§ 199

lg 2 p 1 järgi, mis on teise astme kuritegu, on sundraha suurus 981 eurot (1,5x654=981).

1. Tunnistaja R. V. esitas taotluse saamata jäänud palga ja sõidukulu hüvitamiseks kogusummas 68,25 eurot, mille kohus rahuldas KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel osaliselt summas 55,44 eurot. Samuti esitas tunnistaja K. K. sõidukulu hüvitamiseks ja tasu maksmiseks, mille kohus rahuldas KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel osaliselt summas 65,85 eurot. Eelnevast tulenevalt on praeguses asjas tunnistajatele KrMS § 178 kohaselt makstavad summad kokku 121,29 (55,44+65,85=121,29) eurot. Ning tunnistajatele makstavad tasud ja sundraha on kokku 1102,29 (121,29+981=1102,29) eurot. Süüdimõistva kohtuotsuse tõttu tuleb see summa mõista välja S. Sipilt Eesti Vabariigi kasuks. Arvestades, et kohtuistungil ei esitatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas kohtule eraldi taotlusi, tuleb S. Sipil see menetluskulu KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tasuda 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 19
2. Lisaks on KrMS § 173 lg-te 1 ja 4, § 175 lg 1 p 1 ning § 177 p 4 järgi kriminaalmenetluse kulud veel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega, ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel makstavad summad. S. Sipi valitud kaitsja esitas kohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt S. Sipi kasuks välja kaitsjatasu ja kaitsja sõidukulud kokku 9920 eurot, S. Sipi sõidukulud 321,60 eurot ning S. Sipi ööbimiskulud seoses
3. ja 18.05.2022 planeeritud istungitega 36,53 eurot. Lisaks taotleb S. Sipp SKHS § 5 lg 1 p-de 2, 3 ja 4 alusel nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist.
4. Kohus märgib, et SKHS § 5 näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise korral. Kuna S. Sipp tunnistati süüdi, tuleb jätta rahuldamata tema taotlus kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Arvestades, et KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, tuleb jätta S. Sipi kanda ka valitud kaitsjale makstud tasu ning kaitsja ja S. Sipi sõidukulud.
5. Sõltumata süüditunnistamisest tuleb aga S. Sipile hüvitada ööbimiskulu 36,53 eurot. Nähtuvalt kohtule esitatud kaardimakse kviitungist tekkis see kulu ööbimise tõttu xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx kd, tl 64). Kohus möönab, et kohtuistungiga seotud ööbimiskulu on menetlusosalise vajalik kulu KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Esialgu planeeris kohus arutada kriminaalasja muu hulgas
6. ja 18.05.
7. a istungitel, kuid 12.05.
8. a istungil tõusis esimest korda päevakorda 17.05.
9. a istungi tühistamine seoses prokuröri tunnistajate ülekuulamise planeerimisega. Kohus tühistas 17.05.
10. a istungi järgmisel päeval (s.o 13.05.2022) pärast seda, kui prokurör oli saatnud kohtule info oma tunnistaja ülekuulamise kohta. Ühtlasi palus kohus kaitsjal teatada istungi tühistamisest süüdistatavale. Kuna kohus tühistas 17.05.
11. a istungi vaid 3 päeva varem (s.o 13.05.2022), ei pruukinud S. Sipil jääda piisavalt aega, et broneeritud ööbimist õigeaegselt tühistada ja vältida vastava kulu tekkimist. Arvestades, et istungi tühistamine ei sõltunud S. Sipist, tuleb mõista Eesti Vabariigilt S. Sipi kasuks välja 36,53 eurot ööbimiskulu katteks. (allkirjastatud digitaalselt) 20