Obsah (10)

§ 439§ 657§ 652§ 654§ 5§ 230§ 176§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-17752 Ts

§ 439). 6.

Hagejal II oli õigus saada töötasu 3 065,82 eurot: − 2019 novembris 108 (18 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 686,88 eurot (108 x 6,36 /2019 IV kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu); − 2019 detsembris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1 182,96 eurot (186 x 6,36); − 2020 jaanuaris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1 195,98 eurot (186 x 6,43 /2020 I kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu). Kuna tööandja maksis hagejale II töötasu kokku kogu töötatud perioodi eest 494,34 eurot (2020 jaanuaris väidetavalt sularahas makstud töötasu kohus ei arvestanud, sest kassa väljamineku orderil puudus allkiri raha saamise kohta), siis oleks hagejal II õigus saada töötasu kogu töötatud perioodi eest kokku 2 571,48 eurot (3065,82 – 494,34). Kuivõrd kohtu menetluses oli hageja II nõue 1 641,16 euro saamiseks, siis sai kohus kostjalt välja mõista vaid selle summa (

§ 439). Apellatsioonkaebus 4 7.

Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtusse või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagejate nõuded kostja vastu rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus hindas ebaõigesti kostja esitatud tõendeid, mis kinnitasid hagejate töötasu ja töötundide suurust. Hagejad kinnitasid palgalipikutel allkirjaga nende tunnitasu suurust. Palgateatised olid kooskõlas väljamaksetega ning tõendasid hagejate poolt töötatud töötunde ning kokkulepitud töötasu suurust. Töötasu suurust tõendas ka Z kinnituskiri. Maakohus ei põhjendanud, miks nimetatud tõendid polnud veenvad. Kohtuotsus polnud nõuetekohaselt põhjendatud ja see oli ka vastuoluline osas, milles maakohus hindas tunnistaja W ütlusi. Kohus ei põhjendanud mh, miks ta ei arvestanud kostja väiteid, et hagejad olid väljaspool Eestit puhkusreisil ajavahemikus 31.12.2019 -07.01.

1. Sellel ajal ei saanud hagejad tööd teha. Vaatamata sellele arvestas maakohus nimetatud perioodi hagejate tööaja sisse. Lisaks jättis maakohus menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel põhjendamatult kõrvale kostja väited (osalisel läbivaatamisel pidi kulud jääma hagejate kanda ja töövaidluskomisjoni kulud olid tõendatud vaid osaliselt). Vastustajate seisukoht
2. Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Ringkonnakohus muudab osaliselt otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 652

lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

1. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja I asus 10.10.2019 ja hageja II 13.11.2019 kostja juurde tööle lillemüüjatena Tallinnas XXX lillekioski suuliselt sõlmitud töölepingute alusel. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsuses tuvastatut, et nende töölepingud lõppesid 01.02.
3. Pooltel on jätkuvalt vaidlus selle üle, milline oli nende kokkulepe töötasu kohta. Hagejate väitel oli kostjaga kokkulepe, et nende töötasu arvestatakse tehtud töötundide järgi ja suuliselt oli kostjaga kokku lepitud töötasus 5 eurot tund. Kostja väitel oli hagejatega kokku lepitud tunnitasu alamääras 2019 aastal 3,21 eurot ja 2020 3,48 eurot tund ning hagejad töötasid kokkuleppel osalise tööajaga. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata, vaid nõustub

§ 654lg 6 kohaselt.

13. Üldreeglina on hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14 ja selles viidatud lahendid).

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool 5 määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eelminetatud üldreeglist on praeguse vaidluse eripäraks, et hagejad on töösuhte nõrgem pool, kelledel on võrreldes kostjaga väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu 27.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12 ja selles osundatud lahendid). Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt peavad hagejad kandma suuremat tõendamiskohustust, ei ole põhjendatud ega õige. Töötasu kokkuleppe kirjalik vormistamine ja dokumenteerimiskohustus oli kostja ülesanne, mille on kostja jätnud täies ulatuses täitmata. Kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kannab tööandja, st vaidluse korral ei ole tööandjal võimalik töötajatele makstava töötasu suurust, töötatud töötundide arvu, jaanuarikuus 2020 väidetavalt sularahas tasu maksmist tõendada.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt hagejatele lepingu järgi makstava töötasu kokkulepet ei suudetud kohtus tõendada. Kostja väited ja raamatupidamisteenust osutanud Z kinnituskiri ei ole veenvad tõendid, kuivõrd hagejad sellise kokkuleppe sõlmimist eitavad. Töötasu kujunemise kohta arvestuse pidamine oli tööandja kohustus ja seega ei saa arvestada ka maakohtu istungil ülekuulatud tunnistaja W ütlustega, kuivõrd tegemist oli isikuga, kes ei töötanud kostja juures ja kes ei olnud saanud kostjalt tööülesannet hagejate tööaja üle arvestust pidada. Kostja väide, et töötasu suuruseks oli kokku lepitud miinimumtunnitasu, osutus ebaõigeks, kuivõrd kostjal endal tuli töövaidlust arutades tunnistada, et ta hagejatele 2020 jaanuaris töötasu makstes tunnitasu alammäära muutusega polnud arvestanud. Seega saab nõustuda maakohtu järeldusega, et töötajate palgateatistele oli märgitud summa, mis tööandjale hetkel sobis (otsuse p 23). Sellist kokkulepet ei saa lugeda tuvastatuks kostja tõendite alusel, kui hagejate väitel lepiti kokku kõrgemas tunnitasu määras.
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguse vaidluse lahendamisel tuli lugeda töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu (TLS § 29 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Eeltoodust tulenevalt, kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (Riigikohtu 11.01.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908, p 16 jj). Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti arvestanud Statistikaameti andmetega ja ringkonnakohus ei korda selles osas kohtuotsuse põhjendusi (

§ 654lg 6).

1. Maakohus luges põhjendatult tõendatuks, et kostja on jätnud teatud ulatuses hagejatele töötasu maksmata. Kostja on tasunud hagejale I vaidlusalusel perioodil 924,48 eurot ja hagejale II 494,34 eurot. Maakohus jättis arvestamata hagejatele väidetavalt sularahas 2020 jaanuaris tasutud rahasummaga, kuivõrd kassa väljamineku orderil puudus töötaja allkiri raha saamise kohta. Hagejad kassast raha saamist eitasid ja kostja oma väidet ei tõendada ei suutnud. Samas on ekslik apellandi väide, mille kohaselt palgateatisele allkirja andmist saab tõlgendada tasu ja töötundide arvestusega nõustumusega.
2. Nõustuda tuleb kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt kohus arvestas tööaja sisse hagejate puhkusel viibimise aja 31.12.2019-7.01.2020, so 8 päeva. Samas ei too nimetatud eksimus kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Maakohtu arvestuse kohaselt oli hagejal I õigus töötasule peale talle juba makstud tasu 3 438,78 eurot ja hagejal II 2 571,48 eurot. Neid 6 summasid tuleb vähendada 308,22 (38,16+270,06) võrra oleks hagejal I õigus töötasule 3130,56 eurot ja hagejal II 2263,26 eurot. Maakohus oli seotud hagi piiridega (

§ 439

) ja kohus rahuldas hageja I nõude 2 162,07 eurot (brutos) ja hageja II 1 641,16 eurot (brutos). Seega maakohtu otsuse muutmiseks apellatsioonkaebus alust ei anna.

1. Kostja on vaidlustanud menetluskulude jaotuse põhjusel, et puudus põhjendus, miks jäid kostja kanda hagide osalise läbivaatamata jätmisega seotud menetluskulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebus ei anna alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust, arvestades praeguse menetluse kulgu maakohtus. Maakohus tegi osade nõuete läbi vaatamata jätmise otsustuse enne sisulise menetluse algust, st kostjal nendega seoses olulisi kulusid ei tekkinud ja hagejate kulud ei olnud samade nõuete võrra suuremad.
2. Kostja on vaidlustanud maakohtus väljamõistetud menetluskulude suurust, pidades töövaidluskomisjonis õigusabi kulu tõendatuks 180 euro ulatuses, kuid kohus mõistis kostjal hagejate kasuks välja töövaidluskomisjonis ostutatud õigusabi kuluna 360 eurot. Kostja tõi maakohtu ette asjaolud, et kliendi konsulteerimine 3 tunni ulatuses oli kontrollimatu ega polnud põhjendatud. Samuti tõi kostja maakohtu ette asjaolu, et hagejate esindaja polnud avaldust töövaidluskomisjonile koostanud ega allkirjastanud, mõistõttu oli tegemist asjakohatu ja tõendamata ajakuluga. Maakohus pole põhjendanud, et miks ta kostja eelnimetatud väidetega ei nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsiooniväited menetluskulude kindlaksmääramise kohta edukad. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus kontrollib kulude põhjendatust ja vajalikkust sõltumata vastuväidete esitamisest. Praegusel juhul kontrollis maakohus esindaja toiminguid ja neile kulunud aega ning vähendas menetluskulude suurust. Hagejate 08.02.2021 menetluskulude nimekirjast nähtub, et töövaidluskomisjonis kantud kulud olid järgmised: konsultatsioon (2 tundi, 180 eurot), töövaidluskomisjonile avalduse koostamine (3 tundi, 270 eurot) ja osalemine istungil (2 tundi, 180 eurot). Kokku 630 eurot. Maakohus pidas põhjendatuks kulusid töövaidluskomisjonis 360 eurot (4 tunni eest). Kuigi maakohus ei märkinud, milliste toimingute eest kulusid välja mõistis, siis saab eeldada, et maakohus ei mõistnud välja kulusid avalduse koostamise eest (3 tundi, 270 eurot) lähtudes tööandja vastuväidetest menetluskuludele. Ringkonnakohtu hinnangul pidas maakohus õigustatult hagejate kulusid töövaidluskomisjonis 360 euro ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Menetluskulude väljamõistmisel otsustab maakohus tõendite esitamise vajaduse (

§ 176lg 6).

Kliendi konsulteerimine 10.01.2021 (1 tund, 90 eurot) toimus peale töövaidluskomisjoni 11.11.2020 otsuse tegemist ja enne hagiavalduse koostamist (hagi esitatud 18.01.2021). Selles osas ei ole kostja viide korrektne, et töövaidluskomisjonis oli konsulteerimisekulu kokk 3 tundi (tegelikkuses oli 2 tundi). Maakohtus hagimenetluste kulude suurust kostja ei vaidlustanud ning ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas (st 10.01.2021 ajakulu 1 tund) ei kontrolli. 21. Kostja palus rahuldada tema vastuväide kohtu tegevusele ning rahuldada apellandi taotlus kuulata vande all üle kostja juhatuse liige Ä. Ringkonnakohus jääb 17.03.2022 määruses toodud põhjenduste juurde. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 22.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 171

lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

§ 174lg 3 alusel määrab kohus kindlaks hagejate menetluskulud rahaliselt.

Hagejate kulu moodustas 700 eurot 7 tunni eest tasumääraga 100 eurot tunnis järgmiste toimingute eest: 7 kohtuotsusega tutvumine (1 tund, 100 eurot), kaebusega tutvumine (2 tundi, 200 eurot), konsultatsioon kliendiga (1 tund, 100 eurot) ja vastuse koostamine (3 tundi, 300 eurot). Hagejad palusid välja mõista hageja I kasuks 500 eurot ja hageja II kasuks 200 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hagejate esindaja toiminguid vastavad menetluse käigule. Samas, arvestades otsuse, kaebuse ja vastuse sisu (apellatsioonimenetluses samad väited, mis maakohtuski) ning asja keerukust ei ole toimingutele kulunud aeg täis ulatuses põhjendatud. Tasumäär on kooskõlas kohtupraktikaga ja asja keerukusega. Põhjendatud ajakulu on kokku 4 tundi tasumääraga 100 eurot tunnis, st 400 eurot. Arvestades hagide proportsiooni, siis tuleb hageja I kasuks välja mõista 280 eurot ja hageja II kasuks 120 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 8