Obsah (6)

§ 9§ 20§ 1131§ 1§ 113§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-131200 T

) § 76 lg 1, § 101 lg 1, § 158 lg 1 ja § 159 lg 2 alusel. Poolte vahel oli lepinguline suhe. Juriidilise isiku teovõime realiseerus tema esindusorgani liikmete kaudu ja juriidilise isiku puhul tuli eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis kostja seaduslik esindaja, st parkimislepingu pooleks oli kostja. Hageja tegi pakkumise (

§ 9

lg-d 1 ja 2, § 16 lg 3 ja Riigikohtu 20.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10, p 14.), mille tingimustes oli selgelt väljendatud asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb ta pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ja parklasse parkimisega loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Kostja nõustus hageja pakkumisega (

§ 20lg-d 1 ja 2).

Sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutas sõidukijuht end tingimustele, mis oli territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobinud või ta ei soovinud olla nendega seotud, siis tuli tal parkimiseks valida teine koht ja territooriumile mitte siseneda. Sõiduki juhil puudus õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maa-alale. Seega luges kohus tuvastatuks, et hageja tegi kostjale territooriumile sissesõidul avalikult pakkumuse lepingu sõlmimiseks ja sõiduki juht võttis pakkumuse vastu ning sõlmis lepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile. Hageja oli parkimisteenust osutav äriühing. Iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde oli paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldasid tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi oli hageja avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja hageja parklasse pargib. Kohus leidis, et võis eeldada, et sõidukit kasutas selle omanik/vastutav kasutaja (asjaõigusseadus § 90 lg 1). Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest fotod. Parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 3 mõttes (Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12.). Praegusel juhul ei esinenud erandlike asjaolusid, et pidada sellist viisi ebamõislikuks. Hageja teavitas kostjat leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist. Asjaolu, et sõidukit kasutas eelduslikult teine vastutav kasutaja, kes kostjat leppetrahvinõudest ei teavitanud, ei muuda hageja valitud tahteavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks. Seega valis hageja leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi ning tegi seda mõistliku aja jooksul. Kostja vastuväited olid osaliselt põhjendatud sissenõudmiskulude suuruse osas. Hageja nõude alus oli

§ 1131lg 1.

Hageja nõudis sissenõudmiskulu 40 eurot ja sisustas nõuet tehtud päringutega ning meeldetuletuskirja saatmisega kostjale. Hageja saatis kostjale kohtueelselt ühe meeldetuletuskirja, tegi päringu Transpordiametile, mida tõendas tõendina esitatud väljavõte summas 1,50 eurot. Kohtu hinnangul sai mõistlikuks pidada kahju hüvitamisega seotud nõude suuruseks 1,50 eurot, mitte 40 eurot. Hageja apellatsioonkaebus 6. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada täies ulatuses või alternatiivselt saata asi tagasi lahendamiseks maakohtule. Hageja palus mõlemas kohtuastmes jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja faktilisi asjaolusid ning kohaldas vääralt materiaalõigust.

§ 1131

reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt.

§ 1131

lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja oli isik, kes tegutses majandus- ja kutsetegevuses. Kuna kostja oli leppetrahvi nõudega viivituses, siis oli hagejal õigus nõuda viivist. Seega olid täidetud nõude eeldused ning hageja nõue sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuli rahuldada täies ulatuses. Kindlaksmääratav hüvitise suurus ei sõltunud võlausaldaja konkreetsetest pingutustest ega tegelikest kuludest võla sissenõudmisel ehk tegelikust kahjust. Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta poolte endi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldamata jättis. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 10 eurot ja sissenõudmiskulu 1 euro 50 senti. Vaidlustamata osas jõustus kohtuotsus edasikaebetähtaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohus muudab osaliselt ja täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 4 Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi 10 eurot ja sissenõudmiskulusid 40 eurot (kokku 50 eurot).

§ 1131

reguleerib sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku poolt.

§ 1131

lg 1 näeb ette, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb tuvastada, et kostja tegutseb majandus- või kutsetegevuses ja hageja võib nõuda võlgnevuselt viivist. Nõude eeldused ei ole tegelik kahju tekkimine. Võlausaldaja ei pea tõendama, et kahju tekkis, st et ta tegelikult mingeid võla sissenõudmisega seotud kulusid kandis. Kulude suurus 40 eurot tuleneb seadusest.

§ 1

lg 6 sätestab, et ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, sealhulgas avalikõiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja on osaühing ehk äriühing, kes tegutseb majandustegevusega

§ 1lg 6 mõttes.

Maakohus tuvastas, et kehtiv leping parkimiseks oli sõlmitud hageja ja kostja vahel. Pooled ei vaielnud, et kostjale kuuluv sõiduk oli pargitud 22.10.2018 hageja opereeritavale parkimisalale. Maakohus tuvastas, et hageja teatas leppetrahvinõudest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasi kojameeste vahele, mis oli aktsepteeritav ja mõistlik tahteavalduse edastamise viis. Hagiavalduse lisa nr 1 kohaselt oli teade paigutatud kojameeste vahele 22.10.2018 ja see tuli tasuda hiljemalt 05.11.2018. Kostja leppetrahvi tähtaegselt ei tasunud, st kostja viivitas oma kohustuse täitmisega.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega nähtub, et sissenõudmiskulude väljamõistmise mõlemad eeldused olid praegusel juhul täidetud. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajale ei saa ette heita oma nõude maksmapanekuks kohtusse pöördumist. Samas ei välista eeltoodu kostja tuginemist hea usu põhimõtte rikkumisele ning nõude lubamatusele selle tõttu. Praegusel juhul tugineski kostja hea usu põhimõtte vastasusele.

§ 6

lg-d 1 ja 2 näevad ette, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p14.). Riigikohus on leidnud, et

§ 6

lg 2 alusel on võimalik ka vähendada kahjuhüvitise suurust (Riigikohtu 10.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-194-13, p 12. ja 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115 p-d 18.-19.). Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu sissenõudmiskulu 1,50 euro ületavas osas rahuldamisele. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et hageja tegi päringu Transpordiametile ja Äriregistrile ning saatis 26.04.2021 meeldetuletuskirja kostjale. Maakohus tuvastas, et hageja kandis reaalselt kulusid 1,50 euro ulatuses. Lisaks nähtub, et hageja asus nõudma kostjalt leppetrahvi tasumist alles 2,5 aastat pärast trahvi tegemist, saates kostjale meeldetuletuskirja elektrooniliselt (saatmise kulusid eelduslikult pole). Kohtuväliselt nõudis hageja kulude hüvitamist 1,5 eurot, mitte 40 eurot.

§ 1131

eesmärk on eelkõige lihtsustada hagejal saada kahju hüvitamist selle tõttu, et pidi võlgnikult raha sisse nõudma. Samas nähtub, et reaalselt tekkinud kulud on maakohus välja mõistnud ja seda ületavas osas hagejal kulusid ei tekkinud. Praegusel juhul on vastuolus hea usu põhimõttega nõuda kolm aastat pärast leppetrahvi 10 eurot sissenõutavaks muutumist sissenõudmiskulusid, mida hageja pole reaalselt tekkinud ja mille hüvitamist ta kohtuväliselt kostjalt ei nõudnudki. Lisaks oli kostja teinud ettepaneku menetluse ajal sõlmida kokkulepe. Seega nähtub, et hageja eesmärk sissenõudmiskulude saamiseks praegusel juhul on eelkõige teenida kostja arvelt, mitte katta hagejale tekkinud kahju. 5 Ringkonnakohus ei mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavaid sissenõudmiskulusid 38,50 eurot. Arvestades eeltoodud jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

1. Kuivõrd ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, siis puudub alus apellatsioonkaebuse alusel menetluskulude jaotuse muutmiseks maakohtus. Ringkonnakohtukulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Menetluskulud määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 2 ettenähtud korras.
2. TsMS § 139 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et riigilõiv on menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Riigilõivu tuleb tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses (RLS) sätestatud riigilõiv. Riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel juhindub kohus RLS redaktsioonist, mis kehtib toimingu tegemise ajal. Hageja esitas apellatsioonkaebuse 29.07.
3. Seega tuleb lähtuda alates 01.01.2022 kehtivast RLS redaktsioonist. Käesolevast aastast on seadusandja tõstnud riigilõivu määrasid. RLS § 59 lg 1, lg 15 ja lisa nr 1 alusel tuleb tasuda apellatsioonkaebuselt, mille hind on kuni 350 eurot riigilõivu 100 eurot. Hageja tasus riigilõivu 75 eurot, st 25 eurot ettenähtust vähem. TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus asjas tehtavas lahendis kohustatud isikult välja vähem tasutud riigilõivu. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 5 tuleb kohustus täita 15 päeva jooksul ja kohustuse täitmise viivitamisel tuleb tasuda viivis vastavalt TsMS § 179 lg-le
4. Kohus lisab kohtuotsuse makseinfo ja edastab otsuse riigilõivu tasumise osas Rahandusministeeriumile (TsMS § 179 lg 21 ja lg 4). Kohus selgitab, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) 6