Obsah (6)

§ 654§ 651§ 456§ 652§ 238§ 442

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2022. a, Tallinn Kohtuasja n

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistmata perioodi eest alates 01.05.2021 kuni 20.11.2021 igakuise elatise 142 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt mõlema hageja kasuks välja perioodi eest alates 01.05.2021 kuni 20.11.2021 täiendavalt igakuise elatise 142 eurot. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 22.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja perioodi eest alates 01.05.2021 kuni 20.11.2021 igakuise elatise 150 eurot, luges selle perioodi osas alates 01.09.2021 kuni 20.11.2021 elatise tasumise kohustuse 150 euro ulatuses kuus täidetuks ning lõpetas menetluse hagejate elatise nõude osas alates 21.11.2021. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

23. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hagejate apellatsioonkaebusele lisatud täiendava tõendi osas (sõnumivahetus hagejate vanemate vahel seoses ühisvara jagamisega), millega ringkonnakohtu hinnangul soovivad hagejad tõendada asjaolu, et kostja on suuteline oma varalise seisundi tõttu nõutud ulatuses elatist tasuma. Kostja ei ole hagejate poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmisega nõus. Ringkonnakohus leiab, et hagejate poolt esitatud täiendava tõendi vastuvõtmise taotlus rahuldamisele ei kuulu.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Hagejate väitel ei ole maakohus pooltega arutanud seda, nagu ei suudaks kostja elatist tasuda tulenevalt oma sissetulekust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kostja viitas juba kostja vastuses hagile sellele, et tema varaline seis ei võimalda elatist miinimummääras tasuda (kostja vastuse p 12). Seega oli hagejatele juba kostja vastusest teada, et asjas on vaidlus selle üle, kas kostja sissetulek võimaldab hagejate nõutud ulatuses elatist maksta ning kõik tõendid, mis hagejate seisukohta seoses kostja varalise seisundiga toetavad, saanuksid hagejad esitada juba maakohtus. Hagejad ei ole tuginenud sellele, et antud tõend oleks tekkinud pärast maakohtu lahendi tegemist. Eelnevast tulenevalt ei ole hagejate täiendava tõendi vastuvõtmiseks alust. 5 2-21-7978 24. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuses taotluse kuulata tunnistajana üle Z ning kuulata vande all üle hagejad selleks, et tõendada, et hagejad ei ole kostja juures arvestataval määral viibinud. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hagejate etteheide maakohtule selles osas, et maakohus ei ole lahendanud kostja taotlust Z ülekuulamiseks tunnistajana (millega hagejad nõustusid) ja hagejate taotlust kuulata üle hagejad vande all. Kostja on Z ülekuulamise taotluse esitanud 08.10.2021 ja hagejad on hagejate vande all ülekuulamise taotluse esitanud 22.10.2021. Maakohus ei ole neid lahendanud, rikkudes sellega

§ 238

lõiget 4, mille kohaselt tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse ning

§ 442

lõiget 5, mille kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. Ringkonnakohus saab aga maakohtu rikkumise kõrvaldada ja jätab taotlused tunnistaja ülekuulamiseks ja hagejatelt vande all seletuse võtmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on asja lahendamiseks mittevajalike asjaoludega, mistõttu on tegemist

§ 238mõttes asjakohatute tõenditega.

Hagejad on soovinud tunnistaja ütluste ja hagejate seletustega tõendada, et hagejad ei viibinud kostja juures. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et hagejad on esitanud kohtule elatise nõude seaduses sätestatud miinimummääras (enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 alusel). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kuna hagejad esitasid nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud nad enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Seega on kostja tõendada, et esinevad alused seaduses sätestatud miinimummääras elatise vähendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga üksnes kostja juures viibimisest kohus teha järeldust selle kohta, et kostja oleks omalt poolt täitnud hagejate ülalpidamiskohustust. Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 102 lg 2 neljas lause sätestas näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mille tõttu sai kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Riigikohus on leidnud, et muuhulgas võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 32-1-35-17, p-d 28.1 ja 28.2). Seega on oluline elatise vähendamiseks tuvastada, kas kostja on hagejaid pidanud vahetult ülal ja katnud kulusid nende vajaduste rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, nagu oleks käesolevas asjas tõendatud kostja poolt hagejate vajaduste rahuldamiseks kulutuste kandmine igakuiselt 50 euro ulatuses perioodil alates 01.05.2021 kuni 20.11.

1. Kohtule esitatud tõendid sellekohast järeldust teha ei võimalda ja maakohus on esitatud tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kostja arvelduskonto väljavõttest ei nähtu ühtegi kulutust, mis oleks seostatav hagejate vajaduste rahuldamisega (tl 17-20). Kostja poolt esitatud kviitungitelttšekkidelt nähtub, et 11.06.2021 on kostja ostnud 32,98 euro ulatuses lasteriideid, 11.06.2021 on kostja ostnud 8,54 eurot maksva mänguasja ning 21.05.2021 45,36 euro ulatuses lasteriideid (kostja 08.10.2021 menetlusdokumendi lisa 5). Seega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud kostja kulud lastele vaidlusalusel perioodil (01.05.2021 kuni 20.11.2021) kokku 86,88 eurot, mis teeb igakuiseks keskmiseks kuluks kahe hageja peale kokku 12,4 eurot. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et elatise vähendamise tuvastamiseks tuleb hinnata, kas lapse vahetu ülalpidamise, tema eest vahetu hoolitsemise, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamise ning muude jooksvate vajaduste katmise põhiraskus langeb ühele vanematest või kannavad nad seda raskust võrdselt (vt Riigikohtu 12.05.2021 otsust tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.2). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ühele hagejale kulutuste tegemine 6,2 euro ulatuses 6 2-21-7978 kuus võimalust järelduseks, et ülalpidamise põhiraskus oleks kuidagi vanemate vahel olnud jagatud, vaid see viitab sellele, et põhiraskus lasus vaidlusalusel perioodil hagejate isal. Kuna ringkonnakohus ei saa eeltoodu pinnalt teha järeldust kostja poolt hagejate vahetu ülalpidamise kohta, ei oma tähtsust asjaolu, kas hagejad on viibinud kostja juures või mitte. Iseenesest võib olla põhjendatud maakohtu hinnang, et kuna hagejad elasid kostjast kõigest 150 meetri kaugusel, viibisid hagejad aeg ajalt kostja juures, kuid sellest ei saa teha järeldust kostja ülalpidamiskohustuse täitmise osas. Lisaks ei saa kostja poolt esitatud tõenditest (sõnumivahetus vanemate vahel ja fotod) järeldada, et kostja oleks vaidlusalusel perioodil täitnud laste ülalpidamiskohustust (tl 50-59).
2. Maakohus tuvastas, et kostja töötasu suuruseks on 680 eurot kuus (neto) ning leidis, et tegemist on ebapiisava sissetulekuga, mis annab aluse elatise vähendamiseks alla enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummäära. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et kostja seisukohtadest saab teha järelduse, et kostja sissetulek on 680 eurot kuus, mitte 700 eurot kuus, nagu väidavad hagejad. Kostja on vastuses hagile väitnud, et tema sissetulek on 680 eurot kuus (neto). Kohtuistungil kostja lepingulise esindaja poolt öeldu, et kostja saab kätte umbes 700 eurot ei anna siiski alust järelduseks justkui oleks kostja kinnitanud enda 700 euro suurust sissetulekut. Lisaks kinnitab kostja väidet 680 euro suuruse töötasu kohta ka kostja poolt esitatud arvelduskonto väljavõte (tl 17-20). Hagejad ei ole tõendanud, et kostja sissetulek oleks olnud vaidlusalusel perioodil (01.05.2021 kuni 20.11.2021) suurem kui 680 eurot. Seega on maakohus õigesti lähtunud kostja 680 euro suurusest sissetulekust vaidlusalusel perioodil.
3. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate väitega, et maakohus oleks pidanud kostja varalisi võimalusi hinnates võtma arvesse kostja kasutuses olevat sõidukit. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 16). Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16.01.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard (vt Riigikohtu 24.10.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Riigikohtu seisukohtadest ei tulene, et kohustatud isik peaks ülalpidamiskohustuse täitmiseks võõrandama kogu enda vara. Ainukese kostja kasutuses oleva sõiduki võõrandamine ei vastaks seega PKS § 102 lõikele 2 antud tõlgendusele kohustatud isiku sissetulekute hankimise kohta.
4. Samas peab ringkonnakohus põhjendatuks hagejate väidet selle kohta, et arvesse tuleb võtta hagejate vanematele kuulunud ühisvara jagamist (korter nr X aadressil XXX ning kinnistu 7 2-21-7978 aadressil UUU). Hagejad esitasid ringkonnakohtule 11.08.2022 ühisvara jagamise kokkuleppe ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt on hagejate vanemad kokku leppinud, et korter nr X aadressil XXX maakond väärtusega 19 000 eurot ning kinnistu aadressil UUU väärtusega 60 000 eurot kuuluvad kostja lahusvara hulka ning kostjal on kohustus tasuda hagejate isale kompensatsiooni 28 000 eurot (tl 100-102). Asjaolule, et kostjale kuulub lahusvarana korter ja kinnistu, ei saanud hagejad maakohtus tugineda, kuna maakohtu menetluse ajal ei olnud ühisvara veel jagatud. Seega on selle asjaolu esitamine ringkonnakohtus lubatav ja ringkonnakohus peab

§ 652

alusel lubatavaks ka ringkonnakohtule esitatud täiendavaid tõendeid - 11.08.2022 ühisvara jagamise kokkulepet ja kinnistusraamatu väljavõtteid. Arvestades ülal viidatud Riigikohtu seisukohti, on kostjal ülalpidamiskohustuse täitmiseks piisavalt vara, mistõttu ei esine käesoleval juhul PKS § 102 lõikes 2 sätestatud alust elatise vähendamiseks alla perekonnaseaduses enne 01.01.2022 sätestatud miinimummäära.

1. Riigikohus on leidnud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, milleks võib olla ka vanemate halb varaline seisund. Kuna kohustatud vanema varaline seisund võimaldab temal oma kahele lapsele tagada ülalpidamist seadusega sätestatud minimaalmääras, ei ole antud juhul põhjendatud arvestada hagejate isale makstavate peretoetustega.
2. Otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva ajavahemiku eest välja mõista ühekordse summana (vt Riigikohtu 25.05.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 14; 17.05.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Riigikohus leidnud, et sarnaselt eeltooduga tuleb eraldi ühekordse summana välja mõista ka elatis alates hagi esitamisest kuni
3. detsembrini 2021 (vt Riigikohtu 22.06.2022 otsust tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 17.2). Seega tuleb käesolevas asjas kostjalt hagejate kasuks mõista välja elatis perioodi eest alates 01.05.2021 kuni 20.11.2021 kindla summana. Arvestades, et tegemist on enne 01.01.2022 kehtinud miinimummääraga (292 eurot kuus) ning vaidlusaluses perioodis on 6 kuud ja 20 päeva, on kostja kohustuse suuruseks kokku 1946,7 eurot lapse kohta. Samuti peab kohus võtma arvesse juba tasutud elatist, mis antud perioodi osas moodustab ühele lapsele 450 eurot. Kokku on kostja kohustuseks perioodi eest alates 01.05.2021 kuni 20.11.2021 tasuda seega veel täiendavalt 1496,7 eurot lapse kohta, mis tuleb kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista.
4. Maakohus jättis riigi õigusabi kulud riigi kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Ringkonnakohtul puudub alus teistsuguseks menetluskulude jaotuseks. Samuti tuleb kostja menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja enda kanda ning hagejate riigi õigusabi kulud ringkonnakohtus jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 8