Obsah (8)

§ 654§ 230§ 229§ 436§ 5§ 173§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2022, Tallinn Kohtuasj

) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

1. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on võlgniku vastu laenulepingutest tulenev nõue. Kuigi maakohus on jätnud hagi rahuldamata ja teinud lahendi kostja kasuks, vaidlustab ka kostja maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid hagi lubatavuse ja laenulepingute tühisuse osas.
2. Kostja juhib vastuses apellatsioonkaebusele tähelepanu sellele, et tema arvates on hageja kaitsmiseks esitatud nõuet 1000 euro võrra vähendanud (vt maakohtu
3. jaanuari
4. a istungi protokoll; tl 109 pöördel; ajamärk 00:19:16). Kuna maakohus hageja avaldatut („S.M.T Arendus OÜ arve osas jah, on nõue olla väiksem, ma ei saa vastu väita“.) korrektselt ei menetlenud, kontrollis ringkonnakohus hageja seisukoha nõude vähendamise kohta üle (tl-d 141–142). Hageja jättis kohtule avaldamata, kas ta on hagist osaliselt loobunud või hagi osaliselt tagasi võtnud. Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et hageja ei ole nõuet vähendanud. Lisaks sellele jättis maakohus täpsustamata, kuidas hageja nõue 15 503 eurot kujuneb, sest väidetavate laenude liitmisel on koondsumma 16 223 eurot. Hageja selgitas, et nõudeavalduses on arvutusviga, kuid kuna nõude suurendamine ei ole enam võimalik, siis taotleb hageja 15 503 euro suuruse nõude tunnustamist. Hageja ei täpsustanud, milline laen jääb osaliselt nõudeavalduses esitatud nõudest välja.
5. Maakohus leidis, et nii pankrotimenetluses kui ka hagis on esitatud sama nõue. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendusega ja seda ei korda (

§ 654lg 6).

Selguse huvides märgib ringkonnakohus, et kohaldada tuleb kuni

1. jaanuarini 2021 kehtinud pankrotiseaduse sätteid (PankrS § 193 lg 5). Pankrotiavalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud PankrS § 107 järgi võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Vastuseks kostja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hindamaks seda, kas tegu on sama nõudega, tuleb aluseks võtta nõude ese (näiteks see, millist rahasummat nõutakse) ja elulised asjaolud, millele tuginedes nõue esitatakse (vt nr Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-9203/29, p 19). Praegusel juhul tugineb hageja sellele, et tal on võlgniku vastu laenusuhtest tulenev kohustuse täitmise nõue (vt nõudeavaldus, tl 5). See, kas hageja on esmalt tuginenud ühele laenulepingule ja hiljem mitmele erinevale, ei muuda nõude eset (hageja soovib saada 15 503 eurot) ega selle aluseks olevaid elulisi asjaolusid (hageja täitis võlgnikule antud rahasummaga võlgniku kohustusi võlausaldajate ees). Kohtupraktikas on leitud, et see, kas tegemist on sama või erineva nõudega, ei sõltu ka sellest, millisele õiguslikule alusele nõude esitaja nõude esitamisel viitab (vt samas). Isegi siis, kui hageja nõude võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada ka muul õiguslikul alusel, nt käsundita asjaajamise sätete alusel, on tegemist sama nõudega.
4. Järgnevalt peab kolleegium vajalikuks hinnata, kas hageja ja võlgniku vahel on laenulepingutest tulenev võlasuhe, sest alles seejärel, kui tehingute tegemine on tuvastatud, saab hinnata nende kehtivust. 10.
5. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1). Hageja väidab, et lepingud sõlmiti 4 suuliselt ajal, mil kolmandatele isikutele toimus laenudest väljamaksete tegemine (vt maksekorraldused, tl-d 23–28). 10.
6. Kui hageja väitis, et makseid tehti hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingute alusel, siis tuli tal seda väidet

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Kolleegiumi hinnangul ei tõenda arved, maksekorraldused ega ka raamatupidamise programmi väljavõtted laenulepingute sõlmimist (tl-d 23–28, 54–59). Esiteks, raha maksmine on sooritus, mitte tehing. Teiseks, maksete tegemisel ei saa eeldada, et need tehti laenulepingute alusel. 10.3. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja poolt võlgnikule 8495 euro laenamist ei tõenda GP allkirjaga kinnitus (täitmise kviitung) sularaha kättesaamise kohta (tl 22). Selline kinnitus ei tõenda, et tegemist oli võlgniku kohustusega ning et võlausaldaja kohustus täideti hageja rahaliste vahendite arvel. Kuigi maakohus ei ole tõendite hindamisel hageja esitatud raamatupidamise programmi väljavõttele viidanud, ei muuda see maakohtu järeldust ebaõigeks. Võlgniku raamatupidamise programmi väljavõtted näitavad üksnes seda, milliseid kandeid on programmi tehtud. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendusega ja seda ei korda (

§ 654lg 6).

10.4. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on kaudsed tõendid lubatud, kui selle põhjal saab

§ 229

lg 1 järgselt kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hageja esitatud tõendite põhjal ei ole vaidlusalust asjaolu, s.o laenulepingute sõlmimist, võimalik tuvastada (milles laenulepingu pooled kokku leppisid ja milline oli iga lepingu õiguslik sisu). Hagiavalduses esitatud väited laenulepingute sõlmimise kohta on tõendamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis hageja taotluse vande all seletuse andmiseks rahuldamata (vt ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a määrus; tl-d 141–142). 10.
3. Lisaks väärib tähelepanu, et hageja poolt kohtule esitatud maksekorraldustes märgitud ülekanded ei ole kajastatud hageja arvelduskonto väljavõttes, kuigi maksekorraldustel on märgitud maksja kontoks sama konto (EE352200001106068835 Swedbankis). Maakohus on hageja tähelepanu sellele juhtinud ning palunud selgitust. Hageja esindaja seda selgitada ei osanud (vt maakohtu
4. jaanuari
5. a istungi protokoll; tl 109 pöördel; ajamärk 00:16:21). See seab maksekorralduste usaldusväärsuse kahtluse alla, sest need on vastuolus hageja poolt esitatud teise dokumentaalse tõendiga – arvelduskonto väljavõttega. Vaatamata maakohtu järelepärimisele ei pakkunud hageja vastuolu kõrvaldamiseks selgitusi ega tõendeid.
6. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et laenulepingute sõlmimine on tõendamata. Seetõttu puudub vajadus hinnata tehingute tühisuse kohta esitatud poolte väiteid. See osa maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta.
7. Maakohus ei arutanud pooltega, kas hagi alusena esitatud asjaoludel on võimalik nõudeavalduses esitatud nõude rahuldada ka muul õiguslikul alusel. Seda ei piira pankrotiavalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud PankrS § 107 (vt praeguse otsuse p 9) Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse avaldada arvamust nõude õigusliku aluse kohta. 12.
8. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu otsustada (

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause).

Samas tuleb arvestada

§ 5lg-tega 1 ja 2.

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine ei tähenda, et kohus peaks kontrollima hageja nõuet nendel õiguslikel alustel, mille alusel ei ole menetlusosalised nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-121704/50, p 11 ja selles viidatud kohtupraktika). 12.
3. Hageja väidab, et kuna ta täitis võlgniku kohustusi, on tal õigus kantud kohustuste eest saada hüvitist. Kolleegiumi hinnangul ei piisa sellest faktilisest asjaolust, et pidada hagejat 5 isikuks, kes on ametisuhte siseselt või lepinguväliselt VÕS § 1018 lg 1 mõttes võlgniku soodustanud. Seetõttu ei ole kohtul alust ega kohustust kontrollida, kas hageja võis ajada võlgniku asja ja poolte vahel tekkis käsundist, käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
4. Maakohtu alternatiivse käsitluse kohaselt ei saa hagejal nõuet võlgniku vastu olla, sest hageja täitis võlgniku kohustusi võlgniku rahaliste vahendite arvel. 13.
5. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus väljus hagi lahendamise piiridest. Kostja on maakohtu menetluses läbivalt tuginenud asjaolule, et isegi kui arvete tasumiseks tehti hageja arvelduskontolt ülekandeid, siis toimus kohustuse täitmine võlgniku enda rahaliste vahendite arvel (vt kostja
6. detsembri
7. a menetlusdokument; tl 64 ja pöördel). Seega ei rikkunud maakohus

§ 436

lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda, kuid täiendab õiguslikke põhjendusi. 13.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et ajal, mil hageja rahaülekandeid tegi, oli ta võlgniku juhatuse liige. Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, mis sarnaneb enim käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes (vt Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-08, p 20). Käsundussuhtest tulenevalt on juhatuse liige kohustatud tegutsema parima kasuga ja heas usus osaühingu huvides ning ära hoidma kahju tekkimise osaühingu varale (VÕS § 620 lg 2). Kostja on eelduse, et hageja arvelduskontol olev raha on hageja oma, ümber lükanud. Kostja tõi esile, et perioodil
4. oktoober
5. a –
6. oktoober
7. a kandis võlgnik konkreetsete kuludokumentide ja kohustustega sidumata hageja arvelduskontole üle 590 582,32 eurot ning seisuga
8. oktoober
9. a oli hageja arvelduskontol võlgniku rahalisi vahendeid 195 227,41 eurot. Kostja väiteid tõendab hageja arvelduskonto väljavõte (tl-d 7–10). Raha, mida hageja kasutas võlgniku kohustuste täitmiseks, ei kuulunud hagejale (VÕS § 626 lg 3). Võlgnik kandis hageja arvelduskontole raha üle käsundi täitmiseks ning hageja pidi seda raha kasutama võlgniku huvides, sh täitma selle arvel võlgniku kohustusi. Kuna hagejal ei ole
10. detsembri
11. a nõudeavalduses märgitud 15 503 euro suurust nõuet võlgniku vastu, siis puudub ringkonnakohtul vajadus hinnata kostja
12. septembri
13. a menetlusdokumendis esitatud tasaarvestuse avaldust. Menetluskulude jaotus
14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. 15.

§ 173lg 1 järgi märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

Tulenevalt

§ 171

lg-st 1 jäävad hageja apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda. 16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 6