RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 133

lg 2 p 2, § 141 lg 2 p-de 1, 5 ja 6, § 179 lg 1, § 178 lg 11, § 121 lg 2 p-de 2 ning 3 ja § 120 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus Vadim Makarovi kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga ja kannatanu (esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa), kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Alan Rüütel
3. oktoober 2022, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsus osas, millega: 1.1 Vadim Makarov tunnistati süüdi

§ 133

lg 2 p 2 ning § 141 lg 2 p 5 järgi; 1.2 määrati OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 183 eurot 60 senti ning jäeti see summa riigi kanda.

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a ja Viru Maakohtu
4. septembri
5. a otsus Vadim Makarovi süüditunnistamises ning karistamises

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning süüditunnistamises

§ 179lg 11 järgi.

1. Tühistada Viru Maakohtu
2. septembri
3. a otsus Vadim Makarovi õigeksmõistmises

§ 133lg 2 p 2 järgi.

1. Tunnistada Vadim Makarov ajavahemikel
2. juunist kuni
3. augustini 2011, oktoobrist 2011 kuni sama aasta novembrini ja
4. a detsembrist kuni
5. a jaanuarini toime pandud lapseealise seksuaalses ahvatlemises süüdi

§ 179lg 1 järgi, jättes selle teo eest mõistetud karistuse muutmata.

1-20-8694

1. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa apellatsioonimenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 275 eurot 40 senti (sh käibemaks 45 eurot 90 senti).
2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
4. Määrata OÜ-le K. Kooga Advokaadibüroo kassatsioonimenetluses Vadim Makarovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129 eurot 60 senti (sh käibemaks 21 eurot 60 senti).
5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Anti Aasmaa kassatsioonimenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 194 eurot 40 senti (sh käibemaks 32 eurot 40 senti).
6. Jätta punktides 5, 8 ja 9 nimetatud menetluskulud riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
7. Vadim Makarov anti kohtu alla süüdistatavana järgmistes kuritegudes: 1) karistusseadustiku (

) § 133 lg 2 p 2 järgi süüdistatakse V. Makarovit kokkuvõtlikult selles, et ajavahemikul

1. juunist 2011 kuni
2. juunini 2020 pani ta oma kasutütre olukorda, milles viimane oli sunnitud korduvalt enda tahte vastaselt astuma süüdistatavaga suguühtesse ja tegema erinevaid sugulise iseloomuga tegusid, vaatama pornograafilise sisuga ajakirju ning videot, kirjutama labasusi ja armastusavaldusi sisaldavaid sõnumeid ning kirju ja osalema pornograafiliste ning erootiliste teoste valmistamisel. Kuritegude toimepanemiseks kasutas V. Makarov tahtlikult ära kannatanu abitusseisundit, sest
3. a juunist kuni
4. juunini 2013 ei olnud kannatanu ea tõttu võimeline toimunust aru saama ning
5. juunist 2013 kuni
6. juunini 2020 ei olnud ta võimeline süüdistatavale vastupanu osutama füüsilise allajäämise ja hirmu tõttu. Ühtlasi oli ta süüdistatavast sõltuvuses. V. Makarov kasutas kannatanu suhtes korduvalt vägivalda ja ähvardas teda tervisekahjustuse tekitamise ning kannatanust tehtud pornograafilise sisuga fotoja videomaterjali avaldamisega, alandas ning solvas teda ja ähvardas lõpetada materiaalse toetamise. Ühtlasi keelas süüdistatav kannatanul suhtlusvõrgustike kasutamise, eakaaslastega väljas käimise, kooliüritustel osalemise ja suhted vastassugupoolega ning paigaldas tema telefoni jälgimisprogrammi; 2)

§ 141lg 2 p-de 1, 5 ja 6 järgi süüdistatakse V.

Makarovit selles, et

1. juunil 2017 püüdis ta 14-aastase kannatanu tahte vastaselt astuda temaga suguühtesse, kuid kannatanu tegevuse tõttu jäi tegu lõpule viimata. Seejärel astus ta alates
2. juunist 2017 kuni
3. juunini 2020 kannatanuga viimase tahte vastaselt suguühtesse vähemalt kaks korda nädalas. Need teod viisid kannatanu neljal korral enesetapukatseni. Samuti pani V. Makarov enne kannatanu 14-aastaseks saamist tema suhtes toime muid sugulise iseloomuga tegusid: ajavahemikul
4. juunist 2011 kuni
5. juunini 2011 lakkus ta ühel korral kannatanu suguelundeid;
6. a kevade algusest kuni
7. a maikuuni torkas ta vähemalt üks kord nädalas suguelundi kannatanu jalgade vahele ja hõõrus seda kannatanu suguelundite vastu kuni seemnepurske toimumiseni. Kannatanu oli alates
8. juunist 2011 kuni
9. juunini 2013 ea tõttu arusaamisvõimetu ning alates
10. juunist 2013 kuni 2

§ 179lg 1 järgi süüdistatakse V.

Makarovit selles, et ta ahvatles korduvalt alla 14-aastast kannatanut eesmärgiga äratada temas huvi suguelu vastu: ajavahemikul

1. juunist 2011 kuni
2. augustini 2011 näitas ta kannatanule vähemalt kaks korda pornograafilise sisuga ajakirju; ajavahemikul
3. a oktoobrist kuni sama aasta novembrini näitas ta kannatanule mobiiltelefonist pornograafilise sisuga videot; ajavahemikul
4. a detsembrist kuni
5. a jaanuarini tõmbas ta kannatanul püksid allapoole ja stimuleeris oma peenist seksuaalse rahulduse saamise eesmärgil; 4)

§ 178lg 11 järgi süüdistatakse V.

Makarovit selles, et alates

1. a suvest kuni
2. a kevadeni valmistas ta vähemalt 9 videot ja 17 pilti, millel kujutatakse nooremat kui 18-aastast kannatanut pornograafilistes situatsioonides, ning hoidis kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni neid faile enda telefonis ja saatis need tuvastamata isikutele edasi; 5)

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistatakse V.

Makarovit selles, et:

1. a)ajavahemikul 1.– 9. jaanuarini 2017 lõi ta kannatanut vardaga kolm korda vastu tuharaid, kolm korda vastu pead ja kaks korda vastu käsi, tekitades talle füüsilist valu ning parema käelaba neljanda sõrmelüli killunenud murru;
2. b)2017. a detsembri alguses lõi ta kannatanut rusikaga vastu nina, tõukas ning lõi seejärel maha kukkunud kannatanut jalaga veel vähemalt kümme korda kehasse ja vastu nina, tekitades talle füüsilist valu ning kehavigastused seljale;
3. c)ajal, mil kannatanu õppis 8. klassis, lõi V. Makarov teda kaikaga vähemalt viis korda vastu selga, jalgu ja tuharaid, tekitades talle füüsilist valu ning kehavigastused seljale;
4. d)samal õppeaastal lõi V. Makarov kannatanut vähemalt viis korda rihmaga vastu selga ja tuharaid, tekitades talle füüsilist valu;
5. e)2019. a veebruaris haaras süüdistatav kannatanul juustest, hoidis teda kinni, kergitas ülespoole ja tõukas nii, et viimane paiskus peaga vastu põrandat, tundes füüsilist valu;
6. f)2020. a veebruaris lõi süüdistatav kannatanule vähemalt neli korda jalgadega vastu selga ja kõhtu, tekitades talle füüsilist valu; 6)

§ 120lg 1 järgi süüdistatakse V.

Makarovit selles, et

1. a oktoobri alguses saatis ta kannatanule tekstisõnumeid, ähvardades viimase läbi peksta ja tal kaela kahekorra keerata. Maakohtu otsus
2. Viru Maakohtu
3. septembri
4. a otsusega tunnistati V. Makarov lühimenetluses süüdi ning teda karistati

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 8-aastase vangistusega,

§ 141

lg 2 p-de 1 ning 6 järgi 13-aastase vangistusega,

§ 179

lg 11 järgi 1-aastase vangistusega,

§ 178

lg 11 järgi 2-aastase vangistusega,

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 3-aastase vangistusega ning

§ 120

lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 15-aastane vangistus, mida vähendati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 järgi ühe kolmandiku võrra. Lõplikuks liitkaristuseks jäi 10-aastane vangistus, mille alguseks loeti 11. juuni 2020. Süüdistuses

§ 133lg 2 p 2 järgi mõisteti V.

Makarov õigeks. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati ja süüdistatavalt mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena välja 50 000 eurot. Maakohtu põhjendid olid järgmised. 3. V. Makarov tunnistas, et astus kannatanuga pärast viimase 14-aastaseks saamist suguühtesse, kuid tema väitel toimus see vabatahtlikult. Niisugune kaitseversioon on muude tõendite, sh kannatanu ütlustega kummutatud. Kannatanu jaoks oli süüdistatavaga suguühtesse astumine vastumeelne ning seda väljendas ta korduvalt ka sõnades. Aastaid kestnud psüühilise ja füüsilise vägivalla tõttu elas kannatanu pidevas hirmus. Kuritegude kestus, toimepanemise kohad, ema abi puudumine, süüdistatava staatus peres, korduv füüsiline vägivald, suhtluse piiramine jm asjaolud annavad 3

§ 142lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, 23.

detsembrist 2013 kuni 30. juunini 2019

§ 141lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning alates 1.

juulist 2019

§ 1411lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

4.

§ 133

lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistus tugineb samadele faktilistele asjaoludele, mis on mh aluseks

§-de 141, 121 ja 120 järgi kvalifitseeritud süüdistusele. Pole arusaadav, miks tuleb need asjaolud kvalifitseerida ka inimkaubandusena. Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsuse nr 1-17-689/29 põhjal peab tuvastama, et süüdistatav sai kannatanu ekspluateerimise tõttu raha, mõne hüve või muud majanduslikku kasu. Seda kindlaks teha ei saa, mistõttu tuleb V. Makarov kõnesolevas süüdistuses kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista.
3. V. Makarov pani toime

§ 179

lg 11 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduvalt alla neljateistaastasele isikule pornograafilise teose näitamise ja teadlikult tema muul viisil seksuaalse ahvatlemise. Tegude toimepanemise ajal vastas süüdistatava käitumine

§ 179lg-le 1.

Samuti on tõendatud

§ 178lg 11, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 120 järgi kvalifitseeritud kuriteod.

Küll ei saa tuvastada, et süüdistatav tegi kannatanust valmistatud video- ja pildifailid kättesaadavaks teisele isikule.

1. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on põhjendatud. Süüdistatava süü suurus ja kannatanule tekitatud psühholoogiline trauma õigustavad võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5, § 134 lg-te 2 ja 5, § 1043 ning § 1045 lg 1 p 2 alusel 50 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Apellatsioonid
2. Viru Maakohtu otsuse vaidlustasid V. Makarov, tema kaitsja, prokuratuur ning kannatanu.
3. V. Makarov vaidlustas enda süüditunnistamise

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi, taotledes alternatiivselt süüdistuse selle osa kvalifitseerimist

§ 1432

lg 2 järgi.

§-de 179 lg 11, 121 ja 120 järgi kvalifitseeritud tegusid tunnistas süüdistatav osaliselt. Ühtlasi taotles ta kergema karistuse mõistmist. 9. Kaitsja vaidlustas V. Makarovi süüditunnistamise ja karistamise

§ 1411

lg 2 p-de 1 ning 6, § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, § 179 lg 11, § 178 lg 11, § 120 lg 1 ning osaliselt ka § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, taotledes nende tegude kohta õigeksmõistva otsuse tegemist ning ülejäänud tegude eest kergema karistuse mõistmist. 10. Prokuratuur vaidlustas maakohtu otsuse V. Makarovi õigeksmõistmises

§ 133

lg 2 p 2 järgi ning süüdistuse mahu vähendamises

§ 141lg 2 p 5 järgi.

11. Kannatanu vaidlustas V. Makarovi õigeksmõistmise

§ 133lg 2 p 2 järgi.

Ringkonnakohtu otsus

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Makarovi õigeksmõistmises

§ 133

lg 2 p 2 järgi ning ta tunnistati nii selles kuriteos kui ka

§ 141lg 2 p 5 järgi süüdi.

Lõplik liitkaristus jäeti muutmata. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldati osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jäeti läbi vaatamata ning süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid 4

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6, § 179 lg 11, § 178 lg 11, § 121 lg 2 p-de 2 ning 3 ja § 120 lg 1 järgi. Kõik need kuriteod on tõendatud. Kannatanu ütluste usaldusväärsust vaeti põhjalikult ning need ütlused on kooskõlas teiste tõenditega. Kannatanu ja süüdistatava seksuaalsuhe ei olnud vabatahtlik. Esialgu ei olnud kannatanu võimeline ea tõttu tema suhtes toime pandud tegude tähendust mõistma, hiljem asendus arusaamisvõimetus vastupanuvõimetusega. Süüdistatav kasutas kannatanu suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda ning kannatanu tundis seetõttu tema ees hirmu. Ka muud sugulise iseloomuga teod kvalifitseeriti õigesti

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi, sest see säte on varem kehtinud karistusseadusest kergem. 14.

§ 141lg 2 p 5 kohta tehtud otsustust ei saanud prokuratuur Kr

MS § 318 lg 3 p 2 kohaselt vaidlustada, sest maakohus ei mõistnud V. Makarovit selles teos õigeks. Siiski ei eelda süüdistatava süüditunnistamine karistusseaduse selle sätte järgi prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni. Süüdimõistva otsuse võib ringkonnakohus teha oma algatusel, kui ta ei tunnista isikut süüdi raskemas kuriteos KrMS § 340 lg 4 p 1 mõttes.

§ 141

sanktsiooni raskus sõltub sellest, missuguse lõike järgi isik süüdi tunnistatakse. V. Makarov tunnistati süüdi

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning ühe punkti lisandumisel raskemas kuriteos süüditunnistamist ei toimu. Niisuguse tõlgenduse õigsusele osutab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 1-19-8357/34. Kuna V. Makarovi vägistamisteod viisid kannatanu kahel korral enesetapukatseni, tuleb ta täiendavalt süüdi tunnistada

§ 141lg 2 p 5 järgi.

15.

§ 133

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud teo kohta tehtud otsustust ei saanud prokuratuur samuti vaidlustada, sest süüdistuse sisuks olevates käitumisaktides tunnistati V. Makarov süüdi muude kuriteokoosseisude järgi. Seega kvalifitseeris maakohus süüdistatava teo teistmoodi, mitte ei mõistnud teda õigeks. Selles kuriteos süüditunnistamist taotleb siiski kannatanu, kelle apellatsiooniõigust seadus ei piira. 16. Maakohtu hinnangul ei olnud süüdistatava tegudel majanduslikku iseloomu ja seetõttu puuduvad inimkaubanduse objektiivsed tunnused.

§ 133ei eeldagi majandusliku kasu saamise eesmärki.

Ehkki Riigikohus on

1. detsembri
2. a otsuses nr 1-17-689/29 leidnud, et

§ 133

kohaldamisel on määrav see, kas toimepanija või mõni muu isik saab kannatanu ärakasutamise korral mingisugust kasu, tuleb ka enne

1. juulit 2019 kehtinud sätte sõnastust tõlgendada nii, et selle kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine ei eelda tegudelt majanduslikku iseloomu. Süüdistatav ei saanud kannatanu ekspluateerimise tõttu raha, mõnda hüve või muud majanduslikku kasu. Kannatanust tehtud fotosid ja videoid kasutas ta aga selleks, et kannatanut enda tahtele allutada. Kannatanu tahte vastasteks sundimistegudeks saab pidada tema abitusseisundi ärakasutamist ja vägivalda, millega süüdistatav saavutas kannatanu üle täieliku kontrolli. Lisaks oli kannatanul süüdistatavaga sõltuvussuhe. Kannatanut jõhkralt ekspluateerides kasutas süüdistatav teda ära ja sundis täitma vastumeelseid kohustusi. Tegemist on jätkuva süüteoga, mille süüdistatav pani toime kavatsetult.
2. V. Makarovi süüditunnistamine

§ 133lg 2 p 2 ja § 141 lg 2 p 5 järgi karistuse muutmist ei tingi.

Samuti on maakohtu otsus seaduslik tsiviilhagi rahuldamise osas. Kehalise väärkohtlemise ja jõhkrate seksuaalkuritegudega tekitas süüdistatav kannatanule kehavigastusi ja valusaid hingelisi üleelamisi, mis on kulmineerunud vaimsete probleemidega. Süüdistatavalt välja mõistetud hüvitise suurus on õiglane. 5

§ 133

lg 2 p 2 järgi, tema süüditunnistamist

§ 141

asemel

§ 1432lg 2 järgi, tsiviilhagi rahuldamata jätmist ja kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja põhiväited on järgmised. 21. Kohtute hinnangul oli kannatanu vastupanuvõimetu. Vastupanuvõimetus tuli tuvastada iga teo puhul eraldi. Tegemist pole jätkuva kuriteoga ning kannatanu seisund ei saanud olla kolme aasta jooksul ühesugune. Avalikes kohtades toime pandud tegude puhul ei saanud kannatanu olla vastupanuvõimetu ning vägistamist ei saa põhjendada ka kannatanu üldise hirmuga. Kuna kannatanu sai osutada vastupanu, tuleb süüdistatava teod kvalifitseerida

§ 1432lg 2 järgi.

Lisaks ei põhjendanud ringkonnakohus seisukohta, et süüdistatav oli kannatanu abitusseisundist teadlik. 22. Ringkonnakohus laiendas alusetult inimkaubanduse mõistet. Inimkaubandust ja seksuaalkuritegusid puudutava süüdistuse sisu kattub. Seksuaalsuhteid peab hindama teiste kuriteokoosseisude järgi. V. Makarov tuleb

§ 133lg 2 p 2 järgi õigeks mõista.

1. Kohtud ei põhjendanud, missuguste tegude tõttu süüdistatavalt kahjuhüvitis välja mõisteti. Kontrollima pidanuks seda, kas VÕS § 134 võimaldab kahju hüvitada. Hüvitatava summa põhjendamisel toetus ringkonnakohus kohtuasjale, kus mõisteti süüdistatavalt välja oluliselt väiksem rahasumma.
2. Karistus ei vasta kuritegude raskusele ega süüdimõistetu isikule. Nii pikk vangistus muudab süüdistatava pere majandusliku toimetuleku väga raskeks.
3. Ringkonnakohus jättis lahendamata apellatsioonile lisatud
4. septembri
5. a riigi õigusabi tasu taotluse. Kannatanu kassatsioon
6. Kannatanu taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega määrati kindlaks kannatanu esindajale makstava riigi õigusabi tasu suurus, ning palub määrata apellatsioonimenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 761 eurot ja 40 senti. Kassaator märgib järgmist.
7. Ringkonnakohus jättis kohaldamata tasude ja kulude korra § 2 lg
8. Kui riigi õigusabi osutatakse kriminaalasjas KrMS § 41 lg-s 31 nimetatud piiratud teovõimega kannatanule, kehtib advokaadile makstava tasu puhul koefitsient 1,
9. Kohus ei saa seda koefitsienti rakendamata jätta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
10. aprilli
11. a määrus nr 2-19-12293/342, p 9.1). Ringkonnakohus lähtus ekslikult tasude ja kulude korra § 6 lg-st 4, sest tegemist oli kannatanu esindamisega kriminaalasja 6

§ 133

puhul jättis maakohus tähelepanuta karistusseadustikus tehtud muudatuse ja nõudis seetõttu niisuguse koosseisutunnuse tuvastamist, mida ei peagi kindlaks tegema. Kuigi

§ 133järgi kvalifitseeritud süüdistusega on hõlmatud kogu V.

Makarovile etteheidetav käitumine, tuleb sedavõrd pikka aega kestnud tegevust pidada inimkaubanduseks (orjastamiseks). Kannatanu oli aastaid süüdistatavast sõltuvuses, hirmu tõttu abitusseisundis ega olnud võimeline vastupanu osutama. Ringkonnakohus kõrvaldas materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest tingitud eksimuse. Tsiviilhagi rahuldati samuti põhjendatult ning ka leebema karistuse mõistmiseks puudub alus. 30. Kannatanu esindaja leiab, et kaitsja kassatsiooni ei saa rahuldada. Ringkonnakohus tuvastas faktilised asjaolud õigesti ning otsuse põhjendustes vastuolusid pole. Alusetud on väited, mille kohaselt laiendasid kohtud põhjendamatult kannatanu abitusseisundit. Materiaalõigust pole ebaõigesti kohaldatud. Nõustuda saab ka V. Makarovi süüditunnistamisega

§ 133lg 2 p 2 järgi.

Süüdistatav rikkus lapse seksuaalset enesemääramisõigust ja pani tema suhtes toime vägivallategusid. Rikkumine oli raske ja ulatuslik ning see õigustab mittevaralise kahju hüvitamist. Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel pole kaalutlusviga tehtud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 31. Kassatsioonimenetluses pole vaidlustatud V. Makarovi süüditunnistamist

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6, § 179 lg 11, § 178 lg 11, § 121 lg 2 p-de 2 ning 3 ja § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. Kolleegium annab kõigepealt hinnangu V. Makarovi süüditunnistamisele

§ 141järgi vägistamises (I) ja § 133 järgi inimkaubanduses (II).

Seejuures kõrvaldab kolleegium kaitsja kassatsiooni piiridest väljudes eksimused, mille on tinginud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Edasi tuleb vastata kaitsja etteheidetele, mis puudutavad V. Makarovile mõistetud karistuse raskust ja tsiviilhagi rahuldamise põhjendatust (III), ning kaitsja ja kannatanu esindaja argumentidele, milles kritiseeritakse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramist apellatsioonimenetluses (IV). Lõpuks saab kokku võtta kassatsioonimenetluse tulemuse (V) ja lahendada kassaatorite taotlused riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (VI). 7

§ 141koosseisutunnustele vastavad asjaolud nõutaval moel tuvastamata.

Kohtud tegid veatult kindlaks, et ajavahemikul

1. juunist 2017 kuni
2. juunini 2020 toimunud suguühted olid kannatanu tahte vastased, kannatanu oli nende tegude toimepanemise ajal abitusseisundis (vastupanuvõimetu) ning V. Makarov kasutas seda seisundit tahtlikult ära.
3. Kohtupraktika kohaselt loetakse vastupanuvõimetuseks ehk kaitsetuseks seda, kui kannatanu vastupanu teo toimepanijale on objektiivselt lootusetu ja ta saab sellest nii ka aru, teo toimepanija kasutab aga kaitsetust tahtlikult ära sugulise iseloomuga teo toimepanemiseks. Kaitsetusest saab rääkida, kui kannatanu on toimepanija täieliku ja takistamatu mõjuvõimu all. Kaitsetuse tuvastamiseks ei pea kannatanu olema kasutanud teo toimepanija vastu aktiivset vastupanu, kui see on objektiivselt mõttetu. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus nr 1-17-1629/44, p-d 19 ja 20.)
6. Tõendikogumi alusel on veenvalt kummutatud kaitseväide süüdistatava ja kannatanu vabatahtliku seksuaalsuhte kohta. Kohtud põhjendasid jälgitavalt, missuguste tegudega süüdistatav kannatanu vastupanu murdis ja kuidas ta kasutas kujunenud olukorda ära tema seksuaalseks väärkohtlemiseks. Tuvastatud asjaolude kohaselt tundis süüdistatavast majanduslikult ja perekondlikult sõltunud kannatanu V. Makarovi ees ilmselgelt hirmu ning tajus enda olukorda lootusetuna just tema vastu kasutatud psüühilise ja füüsilise vägivalla tõttu. Füüsiline vägivald seisnes kannatanu korduvas kehalises väärkohtlemises. Psüühilise vägivallana on aga käsitatav tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine, kuid ka see, et süüdistatav mõjutas kannatanut endale alluma sellega, et lubas avaldada temast tehtud pornograafilise sisuga video- ning pildimaterjali. Kannatanu olukorda näitlikustavad selgelt juhtumid, mil ta püüdis süüdistatavale vastu hakata, kuid pidi selle tõttu taluma füüsilist ja vaimset vägivalda. Pikka aega kestnud hirm, aastaid kordunud kehaline, seksuaalne ja vaimne väärkohtlemine ning sõltuvussuhe olidki koostoimes need tegurid, mis takistasid süüdistatavale vastupanu osutamist. Kuivõrd kannatanu emalt abi ega kaitset ei saanud, muutus olukord alles siis, kui toimunust said aimu õpetajad. Neil asjaoludel ei saa nõustuda kaitseväitega, et kohtud eksisid kannatanu vastupanuvõimetuse kindlakstegemisel.
7. Olles allutanud kannatanu vaimse ja füüsilise vägivalla ning mõjutamisega enda tahtele, sai süüdistatav vähimagi kahtluseta aru ka kannatanu vastupanuvõimetusest ja tema olukorra lootusetusest ning kasutas seda ära seksuaalkuritegude toimepanemiseks. Ringkonnakohus osutas asjakohaselt, et kannatanu vastumeelsus süüdistatava tegude suhtes ei saanud olla V. Makarovi jaoks üllatav, kuivõrd nii füüsiline kui ka vaimne vägivald oligi reaktsioon kannatanu puhutisele vastuhakule. Teisalt väljendas kannatanu enda vastumeelsust korduvalt ka sõnades. Kokkuvõtlikult oli toimepandud tegude tahtevastasus süüdistatava jaoks ilmne. Et tegemist on korduva sama süüteokoosseisu täitmisega, milles on kannatanuks noorem kui kaheksateistaastane isik, kvalifitseeriti süüdistuses kirjeldatud kuriteod õigesti

§ 141lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

36. Obiter dictum´i korras märgib kolleegium veel järgmist. Praeguses kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus teinud mitu viidet sellele, et kannatanu oma emalt süüdistatava vastu kaitset ei saanud, kuigi ta tõenäoliselt teadis lapse kuritarvitamisest. Olukorras, kus lapsevanem vähemalt peab võimalikuks ja möönab (

§ 16

lg 4), et keegi väärkohtleb tema last, ent jätab tarvitusele võtmata tema käsutuses olevad abinõud (edasise) kuriteo ärahoidmiseks, võib ta

§ 13

lg 1 kohaselt vastutada sellele kuriteole kaasaaitamise (

§ 22

lg 3) eest ja/või

§ 171lg 1 järgi.

Kolleegium meenutab, et perekonnaseaduse § 116 lg 2 kohaselt on vanem lapse suhtes kaitsegarant (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 2022. a otsus nr 1-19-5641/62, 8

§ 141lg 2 p 5 tunnusele.

Samas ei mõistnud maakohus V. Makarovit selle raskendava koosseisutunnuse tuvastamatuse tõttu õigeks, vaid muutis üksnes kuriteo kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kuivõrd süüdistatavat

§ 141lg 2 p 5 järgi õigeks ei mõistetud, ei saanud prokuratuur lühimenetluses seda otsustust Kr

MS § 318 lg 3 p-s 2 sätestatud piirangu tõttu apelleerida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus nr 1-20-470/34, p-d 23–26). Järelikult jättis teise astme kohus prokuratuuri apellatsiooni kõnesolevas osas õigesti läbi vaatamata. Ometi toimis ringkonnakohus seejärel ekslikult, kui tunnistas V. Makarovi

§ 141lg 2 p 5 järgi süüdi apellatsiooni piiridest väljudes. 38. Kr

MS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega saab ringkonnakohus nende sätete järgi oma algatusel teha uue otsuse üksnes süüdistatava olukorra kergendamiseks. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohus küll õigustatud süüdistatava olukorda raskendama prokuratuuri või kannatanu apellatsiooni alusel, kuid ka siis ei saa ta süüdistatavat süüdi tunnistada raskemas kuriteos kui see, milles süüditunnistamist taotles apellant (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-48-10, p 10). Seega on ringkonnakohtul osutatud sätete kohaselt keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. Sellise juhtumiga on mh tegemist siis, kus isik tunnistatakse apellatsiooni piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse järgi (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-48-10, p 10). Isiku süü suurus oleneb ka süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Järelikult tähendab mõne kvalifitseeritud koosseisutunnuse lisamine isiku olukorra raskendamist ka juhul, kui sellega ei kaasne raskema karistuse mõistmist.
3. Otsuses nr 1-19-8357/34, millele ringkonnakohus enda seisukoha põhjendamisel viitas, selgitas Riigikohus, et kuivõrd raske tervisekahjustuse tekitamine neeldub kergema kuriteokoosseisuna tapmise katses, pole põhjendatud isiku käitumist täiendavalt kvalifitseerida

§ 118järgi.

Seega ei puudutanud nimetatud asjas tekkinud õigusküsimus apellatsioonimenetluse piire ega ringkonnakohtu õigust tunnistada isik oma algatusel süüdi raskema kuriteokoosseisu järgi.

1. Öeldust johtuvalt rikkus ringkonnakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 331 lg-t 2 ja § 340 lg-t 1). Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu pole vajalik ega võimalik hinnata, kas apellatsioonikohtu järeldus kõnesoleva kvalifitseeriva tunnuse olemasolu kohta on sisuliselt õige või mitte.
2. Süüdistuses kirjeldatud teo osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi isiku osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (vt käesoleva otsuse p 37). V. Makarovi süüditunnistamine

§ 141lg 2 p-de 1 ja 6 järgi on seaduslik.

Seega ei tähenda ringkonnakohtu otsuse tühistamine osas, milles süüdistatav tunnistati sama teo eest süüdi ka

§ 141lg 2 p 5 järgi, seda, et süüdistatav tuleks kõnesoleva punkti järgi õigeks mõista. 9

§ 1411lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 179 lg 11 järgi.

Osutatud sätted jõustusid pärast süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemist. Ehkki

§ 5

lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-36-15, p 7), tuleb teo kvalifitseerimisel üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-1-11-15, p 12.2).
5. V. Makarov tunnistati

§ 1411lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüdi selles, et ta pani ajavahemikul 1.

juunist 2011 kuni

1. juunini 2011 ning ajavahemikul
2. a kevade algusest kuni
3. a maikuuni toime muud kannatanu tahte vastased sugulise iseloomuga teod.

§ 1411jõustus aga alles 1.

juulil 2019, s.t pärast V. Makarovile ette heidetud tegude toimepanemist. Seega käsitas prokuratuur süüdistusaktis neid tegusid põhjendatult

§ 141lg 2 p-de 1 ja 6 järgi kvalifitseeritava kuriteona.

44. V. Makarov on

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi süüdi tunnistatud vägistamises, kuid selle kvalifikatsiooniga tuleb hõlmata nii vägistamised kui ka muud kannatanu tahte vastased sugulise iseloomuga teod. Seetõttu ei saa tekkida küsimust nende tegude eest eraldi karistuste ega liitkaristuse mõistmisest. Kuna maakohus mõistis V. Makarovile

§ 1411

lg 2 p-de 1 ja 6 alusel eraldi karistuse ning ringkonnakohus nimetatud otsustust ei muutnud, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada. 45. Teine materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest tingitud viga ilmneb

§ 179kohaldamisel.

Süüdistusaktis kvalifitseeriti lapseealise kannatanu seksuaalset ahvatlemist käsitlevad teod õigesti

§ 179lg 1 järgi, sest V.

Makarov pani need teod toime ajavahemikul

1. juunist 2011 kuni
2. a jaanuarini. Maakohus tunnistas V. Makarovi süüdi

§ 179lg 11 järgi, kuigi osutatud säte jõustus hiljem, s.o 23.

detsembril

1. Lähtudes käesoleva otsuse punktis 42 toodud põhjenditest on seegi viga käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Ringkonnakohus osutatud eksimust ei kõrvaldanud, mistõttu tuleb mõlema kohtuastme otsused ka selles osas tühistada ja tunnistada süüdistatav süüdi tegude toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse redaktsiooni järgi. Karistuse muutmist see siiski ei tingi, kuivõrd materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega süüdistatava olukorda ei raskendatud.
2. Kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt on nii kannatanu tahte vastased muud sugulise iseloomuga teod (p 43) kui ka lapseealise seksuaalset ahvatlemist käsitlevad teod (p 45) karistatavad vastavalt

§ 1411lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 179 lg 11 järgi.

II 47. Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et prokuratuur ei saanud KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt vaidlustada ka

§ 133

lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuse kohta tehtud otsustust, kuna selle sisuks olevates käitumisaktides tunnistati V. Makarov süüdi muude kuriteokoosseisude järgi (vt käesoleva otsuse p-d 15 ja 37). Samas oli KrMS § 318 järgi õigus maakohtu otsus kõnesolevas osas apelleerida kannatanul ja seda ta ka tegi. Järelikult oli ringkonnakohus kannatanu apellatsiooni alusel õigustatud vaagima muu hulgas V. Makarovi süüdistust inimkaubanduses. 10

§ 133lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime 1.

juunist 2011 kuni

1. juunini
2. Selle enam kui üheksa aasta vältel on vaadeldavat süüteokoosseisu korduvalt muudetud: 1)
3. aprillini 2012 nähti

§-s 133 ette vastutus orjastamise eest, mis seisnes inimese asetamises olukorda, kus ta oli sunnitud oma tahte vastaselt kellegi teise kasuks töötama või täitma muid kohustusi, samuti inimese sellises olukorras hoidmise eest, kui tegu pandi toime vägivalla või pettusega või abitu seisundi ärakasutamisega; 2) 14. aprillil 2012 jõustunud

§ 133

redaktsioon käsitas karistatava teona inimkaubandust, mille objektiivsed tunnused seisnesid inimese asetamises olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmises, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega; 3)

1. juulil 2019 jõustunud karistusseadustiku redaktsioonis nähakse ette vastutus inimese asetamise eest majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta olukorda, kus ta on sunnitud abielluma, töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmise eest, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega.
2. Kolleegium selgitas eelmise, s.o
3. aprillist 2012 kuni
4. juunini 2019 kehtinud

§ 133

redaktsiooni kohta, et selles sättes loetletud tegevuste all, mille jaoks teo toimepanija kannatanut ära kasutab või tahab ära kasutada, tuli mõista tegevusi, millel on teatud majanduslik iseloom. Reeglina on see nii näiteks juhtudel, mil kannatanut sunnitakse või meelitatakse töötama tavapäratutel tingimustel või tegelema kerjamisega, mille eest saadav tulu läheb kas täielikult või osaliselt teo toimepanijale või kellelegi kolmandale. Teatud laadi majanduslik iseloom peab olema ka pealesunnitud teenuse osutamisel (nt prostitutsioon või pornograafilise või erootilise etteaste või teose pealt tulu teenimine), muul ärakasutamise vormil (nt vahendatakse tasu eest inimest, keda sunnitakse astuma abiellu jm) ning kuriteo toimepanemisele sundimisel või kallutamisel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2017. a otsus nr 1-17-689/29, p-d 7–11 ja 14.) 50. Kuna 1. juulist 2019 lisandusid

§ 133

dispositsiooni sõnad majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta, siis selgitab kolleegium järgnevalt, kas ja kuivõrd mõjutab nimetatud seadusemuudatus eelmises punktis mainitu jätkuvat asjakohasust. 51. Kui asuda seisukohale, et praegune inimkaubanduse kuriteokoosseis ei eelda kannatanule peale sunnitud tegevuse majanduslikku iseloomu, poleks seda süütegu võimalik eristada muudest süütegudest, mis on suunatud esmajoones teiste õigushüvede kahjustamisele. Majanduslikule iseloomule viitavad üheselt ka mitmed seadusandja poolt näitlikuna kehtestatud inimkaubanduse koosseisutunnused, millele kannatanu ärakasutamisteo abil tahtevastaselt sunnitakse – töötamine tavapäratutel tingimustel, tegelemine prostitutsiooniga ja kerjamine. Kui inimkaubanduse majanduslikku iseloomu eitada, tuleks näiteks sisuliselt iga vägistamine või muu seksuaalse enesemääramise vastane süütegu kvalifitseerida lisaks ka inimkaubandusena, sest selle kuriteokoosseisu avara tõlgenduse korral hõlmaks

§ 133mh ka enamiku seksuaalkuritegude kõik tunnused. See omakorda muudaks karistusseadustiku 9. peatüki 7. jao sätted suuresti 11

§ 133

lg-s 1 loetletud kannatanu tegevustel poleks majanduslikku iseloomu, raske eristada inimkaubandust mõnele teisele kuriteole (nt vargusele) kihutamisest. Kui kvalifitseerida inimkaubandusena teod, mille ebaõigussisu on ammendavalt kätketud karistusseadustiku muudesse sätetesse, ei kaitstaks selle kuriteokoosseisuga ühtki täiendavat õigushüve võrreldes kuriteokoosseisuga, mille alla tegu juba niigi subsumeerub. Seadusandja eesmärk

§ 133

kehtestamisel ei saanud olla dubleerida või asendada teisi karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseise. Sätte mõte on tagada isikuvabaduse karistusõiguslik kaitse juhtudel, mil teised kuriteokoosseisud seda piisaval määral pakkuda ei suuda. 52. Sõltumata 1. juulil 2019 jõustunud muudatusest on

§ 133

dispositsioonis kirjeldatud vastumeelsed kohustused sätestatud jätkuvalt avatud loeteluna, kasutades väljendit või täitma muud vastumeelset kohustust. Seni ei ole seadusandja

§ 133toimeala piiritlemisel täpsemaid kriteeriume ette näinud.

Teoalternatiivi sedavõrd avara sõnastuse tõttu saaks

§-s 133 kirjeldatuga hõlmata isegi sotsiaalselt adekvaatsed ja lubatavad käitumisviisid. Sedavõrd avaralt formuleeritud süüteokoosseisu ei saa tõlgendada ülemäära laialt, kuna see viiks karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte rikkumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-82-07, p 8; 9. novembri 2018. a otsus nr 1-17-6580/138, p 11 ja 18. juuni 2020. a otsus nr 1-19-31/63, p-d 18–19). Näiteks tuleks

§ 133

puhtgrammatilise tõlgenduse korral asuda seisukohale, et inimkaubanduse koosseisu täidab ja kuni 15-aastase vangistusega on karistatav see, kui vanemad keelitavad endast majanduslikult sõltuvat (täisealist) last abielluma inimesega, kes talle ei meeldi (

§ 133

lg 2 p 7) või kui alaealist last sunnitakse taskuraha äravõtmise ähvardusel minema trenni (

§ 133lg 2 p 2).

1. Seaduse kohaldamisel tuleb eelistada tõlgendust, mis tagaks selle kooskõla põhiseadusega (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus nr 5-19-44/9, p 17). Vältimaks

§ 133

kohaldamisel põhiseadusvastast tulemust – ja ühtlasi selleks, et anda sellele sättele iseseisev tähendus –, jääb kolleegium seetõttu inimkaubanduse kuriteokoosseisu tõlgendamisel senises kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde. See tähendab seda, et vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab tegemist olema seda laadi teoga, mis tüüpiliselt pannakse toime just tulu teenimiseks, ehkki konkreetsel juhul võib toimepanijal selline eesmärk ka puududa. Osutatud tõlgendus ei ole vastuolus ka

§ 133

kehtiva sõnastusega, kuna viimane räägib toimepanija majandusliku kasu saamise eesmärgist või selle puudumisest kui süüteokoosseisu subjektiivsest tunnusest. Niisiis ei sõltu kõnesoleva süüteokoosseisu kohaldamine sellest, kas toimepanija taotles teost majanduslikku kasu ehk kas tal oli seesugune eesmärk, küll aga sellest, missugune on kannatanu jaoks vastumeelsete kohustuste olemus. 54. Seega leiab kolleegium, et 1. juulist 2019

§ 133

dispositsiooni lisandunud sõnad majandusliku kasu saamise eesmärgil või ilma selleta ei muuda varasemat järeldust, et vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab olema tegemist seda laadi teoga, mis pannakse tüüpiliselt toime just tulu teenimiseks. 55. Kumbki kohtuaste ei tuvastanud, et kannatanu oleks täitnud mõnda vastumeelset kohustust, millel on tüüpiliselt majanduslik iseloom. Inimkaubanduse koosseisuga hõlmatud süüdistuses kirjeldatakse teiste kuriteokoosseisude järgi kvalifitseeritud käitumist, mis oli esmajoones 12

§-ga 133 kaitstava õigushüvega ründed, mida heidetakse süüdistatavale ette alaealisele pornoajakirjade näitamise või temalt armastuskirjade kirjutamise nõudmisena, aga ka pornograafilise sisuga pildi- ja videofailide valmistamise ning hoidmisena. Kuigi ringkonnakohus sedastas igati põhjendatult, et süüdistatav ekspluateeris kannatanut jõhkral moel ja pika aja vältel, ei olnud tema tegudel siiski majanduslikku iseloomu, vaid tegemist oli seksuaal- ja vägivallakuritegude ning alaealise vastu suunatud kuritegudega. 56. Nendest argumentidest lähtudes pole põhjendatud käsitada süüdistuses kirjeldatud sundimistegusid inimkaubandusena

§ 133mõttes.

Maakohus kvalifitseeris süüdistatava kõnesolevad teod õigesti üksnes muude kuriteokoosseisude järgi, kuigi eksis sellega, et tegi süüdistuses

§ 133lg 2 p 2 järgi õigeksmõistva lahendi (vt käesoleva otsuse p-d 41 ja 47).

See viga tingib nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise. III 57. Kolleegium ei nõustu kaitsja väidetega selle kohta, nagu ei vastaks kohtute mõistetud karistus V. Makarovi kuritegude raskusele ega isikule. Arvestades süüdistatava tegude erilist räigust ja küünilisust ning seda, et need hõlmasid üle 9-aastast perioodi, on tema süü suurus enam kui küllaldane, andmaks kohtutele alust mõista talle vägistamise eest 13-aastane vangistus ja kuritegude kogumis

§ 64

lg 3 kohaselt maksimaalselt võimalik 15-aastane vangistus (mida lühimenetluse tõttu küll kolmandiku võrra vähendati). Samuti on kohtud asjakohaselt ja piisavalt põhjendanud kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamist. IV

1. Küll märgib kaitsja põhjendatult, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta
2. septembri
3. a riigi õigusabi tasu taotluse, lahendades üksnes teise, s.o
4. jaanuari
5. a taotluse, milles paluti määrata riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitis apellatsioonidega tutvumise, kohtuistungil osalemise ning sellele sõitmise eest.
6. Kuigi ringkonnakohus on taotlust tähelepanuta jättes tõepoolest eksinud, pole see viga käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, sest see ei mõjutanud kaitsjale apellatsioonimenetluses määratava riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise suurust. Tasude ja kulude korra § 6 lg 4 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 108 euro ühes kohtuastmes.
7. jaanuari
8. a taotluse alusel määratud riigi õigusabi tasu vastab lihtmenetluses makstava tasu piirmäärale. Sellele summale lisandub tasu istungil osalemisele ja sõidule kulutatud aja eest ning sõidukulu hüvitis. Tasu piirmäära suurendamist tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel kaitsja ei taotlenud. Seetõttu ei oleks kohus saanud sama korra § 6 lg-s 4 ette nähtud piirmäära ületavat
9. septembri
10. a taotlust niikuinii rahuldada.
11. Kannatanu esindaja märgib samuti põhjendatult, et ringkonnakohus võttis seisukoha üksnes teise, s.t
12. jaanuari
13. a riigi õigusabi tasu taotluse suhtes, jättes alusetult tähelepanuta koos apellatsiooniga esitatud tasutaotluse. Õigustatud on ka etteheide, mille kohaselt jättis kohus riigi õigusabi tasu arvestamisel ekslikult kohaldamata koefitsiendi 1,
15. Tasude ja kulude korra § 2 lg 4 sätestab, et kui riigi õigusabi osutatakse kriminaalasjas KrMS § 41 lg-s 31 nimetatud piiratud teovõimega kannatanule, kohaldatakse advokaadile makstavale riigi 13

§ 133

lg 2 p 2 ning § 141 lg 2 p 5 järgi ja mõisteti riigieelarvest kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest välja 183 eurot ning 60 senti. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka V. Makarovi süüditunnistamises ning karistamises

§ 1411lg 2 p-de 1 ja 6 ning süüditunnistamises 14

§ 179lg 11 järgi.

Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada V. Makarovi õigeksmõistmises

§ 133lg 2 p 2 järgi.

67. Riigikohus teeb süüdistatava olukorda raskendamata uue otsuse, millega tunnistab V. Makarovi süüdi

§ 179lg 1 järgi ajavahemikul 20.

juunist 2011 kuni

1. augustini 2011,
2. a oktoobrist kuni novembrini ja
3. a detsembrist kuni
4. a jaanuarini toime pandud lapseealise seksuaalses ahvatlemises, jättes selle teo eest mõistetud karistuse muutmata. Apellatsioonimenetluses kannatanule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks tuleb määrata 275 eurot 40 senti (sh käibemaks 45 eurot 90 senti), jättes nimetatud summa riigi kanda. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.
5. Kassatsioonimenetluse tulemusena tuleb V. Makarov lugeda süüditunnistatuks ja karistatuks järgmiselt: a)

§ 141

lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 13-aastase vangistusega; b)

§ 179

lg 1 järgi 1-aastase vangistusega; c)

§ 178

lg 11 järgi 2-aastase vangistusega; d)

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 3-aastase vangistusega; e)

§ 120

lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega; f)

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristusena 15-aastase vangistusega, mida vähendatakse Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra. Lõplik karistus on 10 aastat vangistust, mille kandmise alguseks loetakse

1. juuni
2. VI
3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a määrusega määrati süüdistatavale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129 eurot ja 60 senti ning arvati see summa menetluskulude hulka. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb nimetatud menetluskulu riigi kanda.
6. Kannatanu esindaja esitas taotluse kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 243 euro suuruses summas (sh käibemaks 40 eurot 50 senti). Taotluse kohaselt kulus esindajal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit, kaitsja kassatsiooniga tutvumiseks 30 minutit ja kirjaliku seisukoha koostamiseks 60 minutit. Tasu suhtes taotletakse koefitsiendi 1,5 kohaldamist. Kolleegium rahuldab taotluse osaliselt, sest tasude ja kulude korra § 8 lg 3 võimaldab kannatanu esindajale maksta tasu maksimaalselt nelja pooltunni eest. Seetõttu tuleb taotlus rahuldada 194 euro 40 sendi suuruses summas (sh käibemaks 32 eurot 40 senti). KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb nimetatud menetluskulu riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 15