Obsah (13)

§ 211§ 27§ 18§ 34§ 16§ 17§ 210§ 37§ 35§ 25§ 19§ 33§ 29

Tsiviilasi nr 2-19-10554 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Donald Kiidjärv Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2022, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-10554 Tsiviil

1995) § 15 lg 1 järgi on kinnistu kostja lahusvara. Ka enne abiellumist võetud laen on kostja lahusvarasse kuuluv kohustus. Poolte abielu ja

1995 kehtivuse ajal (kuni 01.07.2010) parendati ühisvara ja ühiste tööpanuste arvel kostja kinnistut, lisaks tasuti ühisvara arvel kostja laenumakseid, millega suurenes kostja lahusvara väärtus (vähenes võlakohustus panga ees).

1995 § 19 lg 2 p 4 järgi tuleb abikaasale hüvitada teise abikaasa lahusvara väärtuse tõus juhul, kui see on toimunud ühe abikaasa panuse või tema ühisvara osa arvel (Riigikohtu 21.03.2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-13-07, p 18). Kuivõrd kinnistu algses seisus omandati laenu arvel, mille eest tasuti abielu ajal, siis tuleb võrdsusest kõrvale kalduda kinnistu (algses ostuhetke seisus) väärtuse proportsiooni võrra vastavalt sellele, 2/11 kui suure osa ostuhinnast moodustab ühisvara arvel makstud laenuosa kogu laenust/ostuhinnast. Kinnistu ostuseisundis väärtus on 10 000 eurot ja proportsioon 75%, selle alusel palub hageja kalduda ühisvara osade võrdsusest enda kasuks kõrvale 3750 euro võrra. Poolte abielu ja

1995 kehtivuse ajal parendati ühisvara ja ühiste tööpanuste arvel kinnistut selliselt, et väärtus kasvas 2000 eurot. Selle alusel palub hageja kalduda ühisvara osade võrdsusest enda kasuks kõrvale 1000 euro võrra. Alates 01.07.2010 kohaldatakse poolte suhtele kehtivas perekonnaseaduses (

) varaühisuse kohta sätestatut (

§ 211lg 1).

Abikaasal võib olla

§-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi (Riigikohtu 03.03.2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). 2010–2016 kinnistule ühisvara arvel tehtud parenduste väärtus on 70 000 eurot. Hageja palub arvestada selle

§ 27lg 3 alusel ühisvara hulka.

Kinnistu parendamiseks võttis hageja laenu 20.11.2015 Nordea pangast 10 000 eurot ja 18.10.2015 H. L. lt 10 000 eurot, lahutamise seisuga olid kohustuste jäägid vastavalt 8036,46 eurot ja 5500 eurot. Hageja kasutas ka krediitkaarti, mille võla jääk oli lahutamise seisuga 9451,87 eurot. Tegemist on ühisvarasse kuuluvate kohustustega, st laene kasutati perekonna huvides (

§ 18lg 1).

Lahutamise seisuga oli rahalisi kohustusi täitmata kokku 22 988,33 eurot, hageja tasus need oma lahusvara (pärast lahutamist saadud sissetulekute) arvel. Hageja taotleb summa hüvitamist ühisvara arvel

§ 34lg 2 alusel.

Hageja võttis laenu lastele ja perele normaalse elukoha võimaldamiseks. Hageja on esitanud solidaarkohustuse tekkimise kohta ammendavalt tõendid. Hageja tõendab 26.05.2021 vande all antud ütlustega, et võttis ja kulutas laenud perekonna huvides, ehituse eesmärgil, maja, laste ja pere jaoks. Pangalaenud võeti konkreetselt kinnistu parendamiseks, ehituseks ei piisanud igakuistest sissetulekutest. Hageja seitsme aasta netosissetulek oli 155 981 eurot, seega üle 22 000 euro aastas, millest ta pidi ise elama, lapsi ja peret toetama. Arvestades, et pooled saavad sissetulekuid töö eest, on loogiline, et elamut ei suudetud laenudeta ehitada. Kostja ei ole esitanud tõendeid, milliseid sissetulekuid alternatiivselt maja ehitamiseks kasutati. Swedbank AS-iga 27.09.2011 sõlmitud lepingu nr XXX alusel said pooled kinnistule elamu ehitamiseks 22 000 eurot laenu, lepingujärgsed maksed tegi hageja, laen tagastati abielu ajal. Hageja vande all ütluste järgi laenu tegelikkuses elamu parendamiseks ei kasutatud, see tõendab, et kolmest ülesjäänud laenust seda tehti. Hageja palub arvestada kinnistule 2010–2016 tehtud parenduste väärtuse 70 000 eurot

§ 27

lg 3 alusel ühisvara hulka, hüvitada ühisvarast lahusvara arvel kantud ühisvara kohustuse 22 988 eurot

§ 34

lg 2 alusel ja kalduda ühisvara jagamisel enda kasuks võrdsusest kõrvale 4750 euro võrra

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel. Ühisvara jääk on 42 262 eurot, millest kummagi osa on 21 131 eurot. Hageja palub jätta ühisvara kostjale ja mõista kostjalt enda kasuks välja 48 869 eurot. 2. Kostja palub mh 26.08.2019, 27.12.2019, 29.04.2020, 16.06.2021, 19.12.2021 vastustes ja seisukohtades (I kd lk 52-53, 61-65, 107-109; II kd lk 83-86, 106-109) jätta hagi rahuldamata. Hageja nõude kujunemine ja arvutuskäik jäävad täiesti arusaamatuks, hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tõendatud ning kostja vaidleb kõigele vastu. Kostja ei vaidle vastu, et hageja märgitud tööd teostati abielu ajal. Kostja vaidleb vastu sellele, et tööde tõttu suurenes abielu kestel tema lahusvara väärtus. Abielu kestel tehtud tööd ja parendused on kulutused perekonna vajaduste rahuldamiseks

§ 16

mõttes, mille puhul eeldatakse

§ 17

järgi, et abikaasal ei ole õigust neid tagasi nõuda; kostja viitab Riigikohtu 25.02.2015 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-164-14. Pooled elasid abielu ajal kostja lahusvarasse kuuluvas eramus, hageja ei pidanud maksma üüri ega tasuma muid elamiskulusid. Igasugused jooksvad kulud ja hageja loetletud tööd 3/11 ning parendused on kulutused, mida abikaasa ei saa hiljem teiselt abikaasalt

alusel tagasi nõuda.

§ 34

lg-st 1 tuleneb, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, on teisel abikaasal õigus nõuda kasutatud vara väärtuse hüvitamist.

ei reguleeri olukorda, kus abikaasa ise käsutab ühisvara või oma lahusvara teise abikaasa lahusvara huvides; sellisel juhul on võimalik esitada nõuded teistel õiguslikel alustel. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et kostja ehk ühisvara valitsema õigustatud abikaasa oleks kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides. Tegemist peab olema rahalise investeeringuga/panusega ehk majandusliku panusega, et tekiks nõudeõigus selle arvamiseks ühisvara hulka.

§ 34

lg-id 1 ja 2 tuleb mõista selliselt, et hüvitada tuleb ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused; samad põhimõtted kohalduvad

1995 § 19 lg 2 p 4 kontekstis (Riigikohtu 25.10.2017 otsus kohtuasjas nr 2-14-18828, p 22jj; 13.12.2017 otsus kohtuasjas nr 2-15-15138, p 43.1). Vaidluse korral peab hageja tooma välja ja tõendama iga konkreetse panuse/kulutuse, sh selle suuruse ja väärtuse, mh kas ja kui palju selle panuse tõttu lahusvara väärtus kasvas. Kostjale jääb arusaamatuks, mis õiguslikul alusel ja milliste tõendite põhjal jõuab hageja järeldusele, et kostja lahusvarasse kuuluva kinnisasja turuväärtuse kasv 70 000 eurot tuleb arvata ühisvara hulka. Ekspertiis ei tõenda mitte midagi. Kostja sai hageja laenudest teada alles käesolevas menetluses ega ole nendes hagejaga kunagi kokku leppinud. Tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustusega, kohustuste eest vastutab hageja. Seega on hageja abielu ajal ehk ühisvara arvel tasunud lahusvarasse kuuluvate 2015. a laenude teenindamise eesmärgil vähemalt 6463,54 eurot. Tegemist on

§ 34

lg 1 olukorraga, vastav hüvitis tuleb arvata ühisvara hulka ja kostjal on õigus nõuda hagejalt sellest poole hüvitamist. Kostja esitab tingimusliku tasaarvestuse avalduse summas 3231,77 eurot juhuks, kui kohus tuvastab jagamisele kuuluva ühisvara ning mõistab kostjalt välja hüvitise. 3. Hageja 19.01.2022 seisukoha (II kd lk 112-114) järgi tuleb kostja tasaarvestuse avaldust käsitleda üksnes siis, kui hageja ei ole laene võtnud perekonna huvides. Sellisel juhul ootab hageja, et kohus sõnastaks, milliste mitte-perekondlike huvide jaoks hageja kohustused võttis. Kostja ei ole tõendanud, et laene ei kasutatud eluaseme ehitamiseks. Isegi kui laenud ei kuulunud ühisvarasse, ei ole kostjal õigust teha võlaõiguslikku tasaarvestuse avaldust ning sellel ei ole mis tahes õiguslikke tagajärgi (

§ 34lg 1, § 28 lg 1, § 26 lg 1 I lause, § 37 lg 3).

Kui kohus aktsepteerib tasaarvestust, on kostja matemaatiliselt õigesti leidnud, et see mõjutaks kompensatsiooni 3231,77 euro võrra. Hageja ei ole tuginenud kuludele mehaaniliselt. Kinnistut on parendatud vaid ühisvara arvel. Seetõttu tuleb kõik investeeringud lugeda asjakohasteks ja algse investeeringu suurus ei oma tähendust. Kostja näite põhimõte „proportsioon liigub kaasa“ on asendatud sellega, et võrreldakse kinnistu tänaseid hüpoteetilisi väärtusi. Ekspertiisi aluseks on see, millised parendused tehti ühisvara arvel ja millised mitte. Kulutuse/parenduse suurus ei ole vältimatult nõutav ega võimalik määratleda.

1. Asjas on toimunud kohtuistungid 13.04.2020, 09.11.2020 ja 26.05.2021 (I kd lk 88-91, 153-160, II kd lk 68-74). Kostja nõustus 26.05.2021 istungil, et peab midagi hagejale kindlasti maksma, aga leidis, et summa peaks määrama kohus. Kohus kuulas istungil hageja vande all üle. KOHTU SEISUKOHT
2. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - pooled abiellusid 03.05.2003, abielu lahutati Tartu Maakohtu 06.03.2017 otsusega tsiviilasjas 2-17-2888 (I kd lk 9-10); - pooltel on kaks ühist last, sündinud 02.10.2003 ja 19.05.2006; 4/11 - poolte vahel oli varaühisuse varasuhe, abieluvaralepingut ei ole sõlmitud; - 05.09.2001 sõlmisid kostja ja AS Swedbank laenulepingu nr XXX , mille kohaselt sai kostja laenu 6395 eurot Võlsi külas Võru vallas asuva kinnistu ostuks ja renoveerimiseks (I kd lk 96-99); - 05.09.2001 sõlmis kostja kinnisasja ostu-müügi ja ühishüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu (I kd 100-106). Kostja ostis 55 000 krooni eest kinnistu asukohaga Panoraami vkt 27, Võlsi küla, Võru vald (registriosa nr 1160341). Kostja on kantud omanikuna kinnistusraamatusse, kinnistule seati laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks AS-i Swedbank kasuks hüpoteek (I kd lk 11).
3. Hageja palub arvestada kinnistule 2010–2016 tehtud parenduste väärtuse 70 000 eurot

§ 27

lg 3 alusel ühisvara hulka, hüvitada

§ 34

lg 2 alusel ühisvarast oma lahusvara arvel kantud ühisvara kohustuse 22 988 eurot ja kalduda ühisvara jagamisel

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel enda kasuks võrdsusest 4750 euro võrra kõrvale. Hageja palub jätta ühisvara kostjale ja mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise 48 869 eurot. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 7. Poolte abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14jj), alates 01.07.2010 kohaldus

§-des 25jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211

lg 1).

§ 210

lg 2 I lause järgi kohaldub enne 01.07.2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1) (vt ka Riigikohtu 25.10.2017 otsus kohtuasjas nr 2-14-18828, p-d 16-16.1).

Ühisvara jagamisele kohaldub

§ 211

lg 1 alusel

.

§ 37

lg 1 I lause kohaselt jagavad abikaasad varaühisuse lõppedes ühisvara omavahel.

§ 37

lg 3 alusel jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Ühisvara koosseis määratakse

§ 37

lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga, antud juhul seega

§ 35p 3 alusel 06.03.2017 seisuga.

Ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 27.09.2017 otsus kohtuasjas nr 2-15-9288, p 27). 8. Kuna kostja omandas kinnistu enne abiellumist, on see

1995 § 15 lg 1 järgi tema lahusvara. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kinnistule rajati perele elukoht ning abielu ajal nii

1995 kui

kehtivuse ajal tehti kinnistul hageja loetletud tööd ja parendused (I kd lk 107). Samuti kuulusid kostja lahusvarasse kostja

1. a laenulepingust tulenevad kohustused, millest osa täideti abielu ajal.
2. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi (vt nt Riigikohtu 25.10.2017 otsus kohtuasjas nr 214-18828, p 17).

Kuna parendused kinnistule ning osa laenulepingu järgseid makseid tehti abielu ajal, tuleb eeldada, et need tehti ühisvara arvel. Hagiavalduses oli hageja küll seisukohal, et

1. a soetati kinnistule kaev tema lahusvara arvel, kuid hiljem loobus selle tõendamisest ja nõustus eeldusega, et kaev soetati ühisvara arvel (I kd lk 2, 115, 153). Kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et abielu ajal tehti laenumakseid ja parendused kinnistule tema lahusvara arvel. Vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool (vt Riigikohtu 27.03.2017 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-108-16, p 16).
2. Riigikohus on selgitanud, et abikaasal võib olla

§-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. Kolleegiumi arvates on abikaasal selline nõue sõltumata sellest, kas kulutusi tehti enne 01.07.2010 või pärast seda (Riigikohtu 03.03.2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-193-13, p 12).

§ 27

lg 3 sätestab, et 5/11 lahusvara hulka ei arvata neid kulutusi, mille kumbki abikaasa on varaühisuse kestel varalt kasu saamiseks töö või varaliste soorituste näol teinud (vajalikud ja kasulikud kulutused); niisuguste kulutuste väärtus arvestatakse abikaasade ühisvara hulka. Lisaks näeb

§ 34

lg 1 ette, et kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama, ning hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Hageja on palunud arvata kostja kinnistule tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka ja selle jagada üksnes alates 01.07.2010 puudutavas osas.

1995 kehtivuse ajal tehtud kulutuste osas palub hageja kalduda enda kasuks osade võrdsusest kõrvale

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel. Riigikohus on leidnud, et

§ 210

lg 2 järgi saab määrata

1995 järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka, kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (Riigikohtu 14.05.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-31-14, p 14).

1995 § 19 lg 2 p 4 näeb ette, et kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel.

1. Hagiavaldusele lisatud 01.08.2018 hindamisakti (I kd lk 13-32) järgi oli kinnistu väärtus 90 000 eurot, kuid selles arvestati ka pärast abielu lahutamist tehtud parendustega; kostja hindamisakti iseenesest ei vaidlusta (I kd lk 89 pöördel). Hageja taotlusel määras kohus ekspertiisi kinnistu turuväärtuse väljaselgitamiseks erinevatel ajahetkedel olnud seisundites. Riho Lubi 15.04.2021 ekspertarvamuse nr XXX (II kd lk 18-53) kohaselt oleks 12.03.2021 seisuga kinnistu turuväärtus 10 000 eurot hüpoteetilisel eeldusel, et see on maatükk ja sellel asuvad ainult
2. a ehitised, elektriühendus on ühefaasiline ning puuduvad vee- ja kanalisatsioonilahendus ja drenaažisüsteem ning teised mis tahes parendused. 12 000 eurot oleks kinnistu turuväärtus eeldusel, et sellel puuduvad pärast 06.03.2017 teostatud parendused ja on tehtud 03.05.2003–01.07.2010 parendused, kuid puuduvad 01.07.2010–06.03.2017 parendused. Kinnistu turuväärtus oleks 82 000 eurot eeldusel, et sellel puuduvad pärast 06.03.2017 tehtud parendused ja on teostatud 03.05.2003–01.07.2010 ja 01.07.2010–06.03.2017 parendused. Kinnistul varasemalt paiknenud ehitiste ehitusaastaks on hagiavalduses märgitud 1982, kuid eksperdile esitatud küsimustes 1983; kohus leiab, et see ei mõjuta ekspertiisi tulemust. Ekspertarvamuse põhjal on hageja seisukohal, et kinnistu tänane turuväärtus poolte abiellumise eelses olukorras oleks 10 000 eurot, abielu ajal 2006–2009 teostatud parendused tõstavad kinnistu turuväärtust 2000 euro võrra ja 01.07.2010–06.03.2017 parendused 70 000 euro võrra (82 000 - 12 000). Kohus leiab, et ekspertiisiaktiga on tõendatud kinnistu väärtuse suurenemine abielu ajal tehtud panuste tõttu (vt ka p 9). Kostja ei ole vastupidist tõendanud ega ka selgitanud, millistel asjaoludel ta leiab, et ekspertiisiakt mitte midagi ei tõenda. 26.05.2021 istungil tunnistas kostja, et kinnistule ehitamisse panustasid mõlemad pooled (II kd lk 69). Poolte 06.03.2017 kokkulepe ja kostja tsiviilasjas nr 2-18-17396 vande all antud ütlused kinnitavad, et kostja on varasemalt nõustunud, et hageja ühisvara osa on pool maja väärtusest (I kd lk 6, 40, 42 pöördel, 90 pöördel, 91). Kohus nõustub hagejaga, et antud juhul puudub vajadus tuvastada konkreetse investeeringu suurus, sest tuvastatud asjaolude põhjal tuleneb kogu kinnistu väärtuse tõus eelduslikult ühisvara arvelt. Kuna

kehtivuse ja abielu ajal poolte töö ja varaliste sooritusega kostja lahusvaraks olevale kinnistule panustamine tõstis kinnistu väärtust 70 000 euro võrra, tuleb see

27 lg 3 ja § 34 lg 1 alusel arvata ühisvara hulka ja

§ 37alusel jagada.

Mõlemad pooled osalesid ehituses nii töö kui rahaga. Hageja vande all antud ütluste kohaselt toimetas ehitusrahadega kostja (II kd lk 70 pöördel). Kostja 26.05.2021 istungil avaldatu järgi ehitati ka tema sissetulekust (II kd lk 69). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks eristada, millises ulatuses tuleb hüvitas arvestada ühisvara hulka

§ 27lg 3 ja millises ulatuses § 34 lg 1 alusel.

6/11 Arvestades, et kinnistule abielu ja

1995 kehtivuse ajal panustatu tõstis kinnistu väärtust 2000 euro võrra, tuleb

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel kalduda hageja kasuks abikaasade osade võrdsusest kõrvale 1000 euro võrra (2000 eurot / 2).

1. Hageja leiab, et
2. a laenulepingust tulenevate maksete hüvitamisel tuleb võtta aluseks kinnistu väärtus abiellumise aegses seisundis ning enne ja pärast abiellumist tasutud lepingujärgsete maksete proportsioon (II kd lk 99). Hageja taotlusel nõudis kohus AS-ilt Swedbank välja andmed laenumaksete tasumise kohta (I kd lk 171-174). Selle põhjal leiab hageja, et 75% maksetest on tasutud abielu ajal (120 tagasimaksest tasuti 30 enne abiellumist; II kd lk 62, 82) ehk kinnistu väärtust (10 000 eurot) arvestades ühisvara arvel 7500 eurot. 15.10.2021 määruses (II kd lk 93) selgitas kohus, et isegi kui võtta laenulepingust tulenevate maksete hüvitamisel aluseks ka kinnistu väärtus, ei ole põhjendatud lähtuda proportsiooni arvestamisel kuumaksete arvust. AS Swedbank andmetel on seoses laenulepinguga tehtud makseid kokku 9995,17 eurot (844,39 eurot (13 211,80 krooni) + 9150,78 eurot), sh enne abiellumist 1646,68 eurot (127,82 eurot (2000 krooni) + 1518,86 eurot) ja abielu ajal 8348,49 eurot (9995,17 1646,68) ehk vastavalt 16,47% ja 83,53%. Kui laenulepingust tulenevate kohustuse hulgast jätta välja alates 13.10.2007 tasutud kindlustusmaksed 537,61 eurot (8411,80 krooni), oleks makseid tehtud kokku 9457,56 eurot, sh enne abiellumist 1646,68 eurot (127,82 eurot (2000 krooni) + 1518,86 eurot) ja abielu ajal 7810,88 eurot (9457,56 1646,68) ehk vastavalt 17,41% ja 82,59%. Seega ei ületa tegelikult abielu ajal tasutu hageja arvestuse järgset. Kohus ei nõustu sellega, kuidas hageja on arvesse võtnud ühisvarast kostja laenulepinguga seotud kohustuste täitmist. Kohus juhtis sellele tähelepanu ka 15.10.2021 määruses. Kinnistu soetamise laenumaksete tasumine abielu ajal ei suurendanud vastavas proportsioonis kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtust. Kostja võttis kinnistu omandamiseks laenu ja omandas kinnistu enne abiellumist, abielu ajal laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tulemusena kinnistu väärtus ei tõusnud. Samuti kasutati laenust kinnistu ostuks 55 000 krooni, ülejäänud 45 000 krooni kohta on märgitud vaid, et see oli kinnistu parendamiseks, kuid raha tegeliku kasutamise otstarbe ja aja kohta andmed puuduvad. Lisaks teatas hageja esindaja 13.04.2020 istungil, et kinnistu on soetatud hageja teenitud raha, mitte laenu eest, laen on 1% (I kd lk 90 pöördel). Sellises olukorras peab kohus põhjendatuks võtta aluseks abielu ajal ehk eelduslikult ühisvara arvel reaalselt tasutud laenumaksed, kuid mitte suuremas ulatuses kui on seda teinud hageja (7500 eurot). Arvestades kostja lahusvaraks oleva kohustuse täitmist abielu ajal, tuleb kalduda hageja kasuks osade võrdsusest

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale 3750 euro võrra (7500 / 2). 13. Kostja on seisukohal, et abielu kestel tema kinnistule tehtud tööd ja parendused on perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud kulutused

§ 16

mõttes, mille puhul eeldatakse

§ 17

järgi, et abikaasal ei ole õigust neid tagasi nõuda.

§ 17

näeb ette, et kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Kuigi hageja on väitnud ka seda, et tema töine ja rahaline panus on kostja omast suurem, ei nõua ta kostjalt hüvitist mitte oma suurema rahalise panuse eest, vaid tema nõue tuleneb ühisvara arvelt (nii poolte töö kui rahaga) kostja lahusvarasse panustamisest. Kostja väitel elasid pooled abielu ajal tema lahusvarasse kuuluvas eramus, hageja ei pidanud maksma üüri ega tasuma elamiskulusid (I kd lk 108). Ühisvara arvel lahuvarasse panustatu tõstis kostja kinnistu väärtust kokku 72 000 euro võrra, sealjuures elumaja ehitati sellele aastatel 2010–

1. Kostja ei ole esitanud pere elukorralduse kohta (mh seoses eluaseme ja kinnistuga) konkreetseid asjaolusid ja tõendeid, mis annaksid alust väita, et abielu ajal panustatu oleks jooksvalt ära tarbitud. 7/11
2. Hageja leiab, et tema 20.11.2015 Nordea pangast võetud laen 10 000 eurot (jääk lahutamise seisuga 8036,46 eurot), 18.10.2015 H. L. lt võetud laen 10 000 eurot (jääk 5500 eurot) ning krediitkaardi võlg (jääk 9451,87 eurot) on ühisvarasse kuuluvad kohustused, st laene kasutati perekonna huvides. Abielu lahutamise seisuga oli täitmata ühisvarasse kuuluvaid rahalisi kohustusi kokku 22 988,33 eurot, hageja väitel on ta tasunud selle pärast lahutust oma lahusvara arvel. Hageja taotleb tasutu endale hüvitamist ühisvara arvel

§ 34lg 2 alusel.

Kostja väitel ei ole ta enne kohtumenetlust laenukohustustest kuulunud ega nendes kokku leppinud ja tegemist ei ole mitte abikaasade solidaarkohustuse, vaid üksnes hageja kohustusega (II kd lk 85, 107). Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest. Abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad üldiselt

§-d 18 ja 19. Solidaarkohustused saavad abikaasadel esmalt tekkida siis, kui mõlemad on lepingupooled ja on solidaarkohustuse võtmises kokku leppinud. Seevastu ühe abikaasa tehtud tehingust tuleneva kohustuse eest teine abikaasa eelduslikult ei vastuta, välja arvatud juhul, kui abikaasal oli

§ 19kohaselt õigus teist abikaasat esindada või enda toimingutega kohustada.

Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus

§ 18

lg 1 järgi sõltumata valitud varasuhtest siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sellise tehingu puhul on teine abikaasa

§ 18lg 2 järgi ühtlasi solidaarvõlausaldajaks.

Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutuse puhul dubleerivad koos mõningate täpsustustega üldsätteid erisätetena

§-d 29 ja 33. Ka varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (

§ 33

lg 1 p-d 1 ja 2).

§ 18

lg 1 kõrval näeb samasisuline

§ 29

lg 1 III lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (

§ 29

lg-d 1 ja 4,

§ 33

lg 1 p 1) (vt nt Riigikohtu 13.12.2017 otsus kohtuasjas nr 2-15-15138, p-d 18-19). Hageja väitel on ta laenud võtnud ja kulutanud perekonna huvides, ehituse eesmärgil, maja, laste ja pere jaoks. Kohus leiab, et iseenesest saab eelmärgitud eesmärkidel (sh perele eluaseme rajamiseks) võetud kohustuste puhul olla tegemist tehingutega perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks, mille eest vastutab ka kostja. Vahendite selliselt kasutamist peab aga tõendama hageja. 15.10.2021 määruses selgitas kohus, et hagejal tuleb tõendada laenulepingutest ja krediitkaardilepingust poolte solidaarkohustuse tekkimine. 04.11.2021 tervikhagis (II kd lk 97 pöördel, 98, 101 pöördel) jäi hageja selle juurde, et laenude kasutamist tõendavad tema 26.05.2021 vande all antud ütlused ning asjaolu, et Swedbank AS-i ja poolte vahel 27.09.2011 sõlmitud laenulepingu (I kd lk 129-135) alusel kinnistule elamu ehitamiseks saadud laenu ei kasutatud sihtotstarbe kohaselt. Hageja on kohustuste tõendamiseks esitanud Nordea panga krediidikontode saldoteatised 06.03.2017 seisuga summas 8036,46 eurot (hageja väitel 20.11.2015 laenulepingust tuleneva nõude jääk) ja 9451,87 eurot (krediitkaardi võlg), samuti oma 28.02.2017 koristustööde arve H. L. le, mille järgi ta arvab arve summast maha laenu 300 eurot ja laenujääk on 5500 eurot (hageja väitel 18.10.2015 võetud laen) (I kd lk 33-38). Hageja 26.05.2021 vande all antud ütluste (II kd lk 70) kohaselt kasutati laene loomulikult ehituse eesmärgil, maja, laste ja pere jaoks. Pangalaenud võeti ehituse eesmärgil. Samuti olid hagejal suured sissetulekud. Kogu raha tõi hageja sularahas koju või maksis pangaarvelt makse. 10 000 euro suurused laenud puudutavad teise ehitusjärgu alustamist. Kuna pank ei andnud korraga 20 000 eurot, võeti laenu ka H. L. lt. Laenud võeti vundamendi, akende-uste jaoks. Seega on hageja näidanud 10 000 euro suuruste laenude puhul ära 8/11 vähemalt raha saamise aja ja mingisuguselgi määral täpsustanud selle kasutamist. Krediitkaardilepingust tuleneva kohustuse 9451,87 euro kohta ei ole hageja välja toonud raha konkreetsemat kasutust ega sedagi, millal ja kui suures algses summas laen võeti. Krediitkaarditehingute kohta on võimalik esitada ka muid tõendeid kui üldsõnaline ütlus. Kostja väitis 26.05.2021 istungil, et tema andmetel panustas hageja majaehitusse oma töötasust, ja kinnitas, et ei tea, kust hageja raha hankis (II kd lk 69). See ei võta aga hagejalt kohustust tõendada oma väiteid konkreetsete laenude osas. Hageja ütluste järgi oli tema seitsme aasta ametlik netopalk kokku XXX eurot ning hageja enda kulud (laevapiletid, telefonid, üür, tööriided- ja jalanõud) läksid firma arvele. Hageja ei ole pidanud vajalikuks ega võimalikuks tuua välja kinnistule tehtud (sh rahalisi) kulutusi, seega ei saa teha mh järeldust selle kohta, et parendamine oli võimalik vaid kõigi hageja laenude arvel. 13.08.2020 menetlusdokumendis ja 09.11.2020 istungil väitis hageja, et 27.09.2011 laenuleping laenusummaga 22 000 eurot ja hageja selle lepingu alusel tehtud maksed tõendavad, et kinnistut parendati ühisvara arvel (I kd lk 127, 159). 26.05.2021 istungil hageja vande all antud vastustest kostja küsimustele selgus aga, et laenu eest ostis hageja endale tööauto ja ülejäänu läks eelmise võla katteks; auto müüdi 2015. a ja raha on hageja firma varades, läks teise auto sissemakseks (I kd lk 71). Kohus leiab erinevalt hagejast, et 27.09.2011 laenulepinguga seonduv ei tõenda mitte seda, et ülejäänud laene kasutati järelikult elamu parendamise eesmärgil, vaid seda, et vahendeid kasutati ka muuks kui otseselt pere ülalpidamiseks ja kinnistu parendamiseks ning et hageja esialgsed väited 2011. a laenu kasutamise kohta ei vastanud tõele. Kohus on seisukohal, et tõendatud on poolte solidaarkohustuse tekkimine vaid 2015. a laenude osas ning hagejale tuleb

§ 34

lg 2 alusel hüvitada ühisvara arvel lahusvarast tasutud 13 536,46 eurot (8036,46 + 5500); 9451,87 euro hüvitamine ei ole põhjendatud. Kostja tasaarvestuseks seoses

1. a laenude ühisvarast teenindamisega ei ole eeltoodust tulenevalt alust.
2. Eeltoodut arvestades tuleb parenduste väärtus 70 000 eurot arvata ühisvara hulka. Ühisvarast tuleb hagejale hüvitada hageja lahusvara arvel kantud 13 536 eurot, samuti kalduda ühisvara jagamisel hageja kasuks võrdsusest kõrvale 4750 euro võrra. Ühisvara tuleb jätta kostjale, kellel tuleb maksta hagejale selle eest hüvitis. Hageja esitatud arvestuse (II kd lk 101) põhjal oli jagatava ühisvara jääk 42 262 eurot (saadud ilmselt tehtega 70 000 - 22 988 - 4750), millest kummagi osa on 21 131 eurot; lõpptulemusena palus hageja mõista enda kasuks välja 48 869 eurot (21 131 + 22 988 + 4750). Arusaamatuks jääb hageja arvutuskäik jagatava ühisvara jäägi saamisel osas, milles ta lahutab ühisvarast maha lisaks

§ 34

lg 2 järgsele hüvitisele ka summa, mille ulatuses tuleb tema kasuks osade võrdsusest kõrvale kalduda

1995 § 19 lg 2 p 4 alusel. Kohus leiab, et kostjalt ei saa mõista siiski välja rohkem kui hageja enda arvutuskäigu järgi kujuneva summa. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja hüvitis 44 143,23 eurot (kummagi osa 25 856,77 eurot ((70 000 - 13 536,46 - 4750)/2), millele lisandub 13 536,46 eurot ja 4750 eurot).

1. VÕS § 113 lg 1 I ja II lause alusel tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis tasumata hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni.
2. Hagi tuleb jätta rahuldamata kostjalt hageja kasuks 4725,77 euro (48 869 - 44 143,23) ja sellelt viivise väljamõistmise osa. Menetluskulud
3. 26.05.2021 istungil pidas hageja võimalikuks kompromissi vahemikus 36 000– 47 000 eurot, kuid kostja teatas, et ei ole ühegi summaga nõus, selle peaks määrama kohus (II kd lk 68 pöördel). Arvestades eeltoodut, hagi rahuldamise ulatust ja TsMS § 163 lg-t 2, jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. TsMS § 163 lg 2 näeb ette, et kui hagi 9/11 rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud.
4. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub 16.06.2021 ja 15.03.2022 nimekirjades (II kd lk 76-77, 121-122) mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulud kokku 7415,72 eurot (riigilõiv 300 eurot, ekspertiisitasu 1253 eurot, õigusabi osutamise kulu 5862,72 eurot (sh päringud registritesse 15 eurot)), samuti viivise. Kostja palus 25.03.2022 menetlusdokumendis kontrollida hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust (II kd lk 125). 19.
5. Hageja tasus riigilõivu 300 eurot (I kd lk 46) ning ekspertiisitasu 1253 eurot (II kd lk 7, 65). Tegemist on TsMS § 138 lg-s 2, §-s 139 ja § 143 p-s 1 sätestatud kohtukuludega. Kulud on põhjendatud ja vajalikud. 19.
6. TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 alusel on menetluskulud menetlusosalise esindaja kulud. TsMS § 175 lg 1 I lause järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejat esindas TsMS § 218 lg 1 p-le 1 vastav lepinguline esindaja – advokaat Heidi Rajamäe-Parik. Esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on põhjendatu ja vajalik. Hageja kinnitusel ei saa ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega tuleb hüvitada ka käibemaks (TsMS § 174 lg 10). Menetluskulude nimekirjade järgi osutas esindaja hagejale õigusabi järgmiselt: 28.06.2019–21.05.2020 kokku 15,55 t, tasu 2239,20 euro; 13.08.2020–16.06.2021 kokku 18,08 t, tasu 2243,52 eurot; 03.11.2021–15.03.2022 kokku 1008 eurot 5 t eest, samas tööde loetelu järgi oli ajakulu 7 t, mis vastab ka tasunõude suurusele (120 * 7 + käibemaks = 1008). Hageja märkis 13.08.2020–16.06.2021 ajakuluks 18,08 t, tunnihinnaks 120 eurot/t ja menetluskulu summaks 2243,52 eurot (1869,60 eurot + käibemaks); sellise summa korral saaks töötundide arv olla 15,58 t (1869,60/120). Liites 2243,52 eurot kinnistusraamatu päringu kuluga 3 eurot, sai hageja tulemuseks aga 2603,52 eurot, mis vastaks ühtlasi tasule 18,08 t eest (18,08 * 120 + käibemaks). Tööde kirjelduse järgi oli esindaja ajakulu 18,08 t, sh kulus 3,5 t sõidule Tallinnast Võrru ja tagasi. Kohus järeldab, et kuigi vahearvestuses ei ole hageja sõiduaega arvesse võtnud, soovib ta lõpparvestuse järgi siiski selle hüvitamist. Kohtupraktika kohaselt ei ole sõidule kulunud aja hüvitamisel alust lähtuda mitte poole ja esindaja kokkulepitud tunnihinnast, vaid analoogia alusel advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast (vt nt Riigikohtu 29.09.2021 määrus kohtuasjas nr 2-14-63261, p 12). Korra § 151 lg 1 p 5 arvestades tuleb hüvitada esindaja sõiduaeg summas 35 eurot. Esindaja on koostanud menetlusdokumente ja tutvunud kostja menetlusdokumentidega järgmiselt: 28.06.2019 hagiavaldus (6 t); 16.09.2019 vastus kostja vastusele (1,25 t); 15.01.2020 seisukoht ja taotlused (2 t); 21.05.2020 seisukoht, sh kostja 28.04.2020 vastuse kohta (4 t); 13.08.2020 tõendi esitamine ja vastus kostja 30.06.2020 vastusele (1 t); 23.11.2020 ekspertiisitaotluse täiendamine (1,5 t); 16.06.2021 lõppteesid ja menetluskulude nimekiri (2,5 t); 04.11.2021 hagi terviktekst (4 t), 19.01.2022 vastus kostja seisukohale (2,5 t), menetluskulude nimekirja täiendamine (0,5 t). Kohus peab hageja 13.08.2020 menetlusdokumendi koostamise ja tõendi esitamise (I kd lk 127-135) ajakulu 1 t asemel põhjendatuks ja asjakohaseks 0,25 t ulatuses. Hageja esitas 27.09.2011 laenulepingu ja kontoväljavõtte, et tõendada kinnistu parendamist ühisvara arvel, hilisemas menetluses selgus aga hageja enda ütlustest, et raha kasutati muul otstarbel. 04.11.2021 hagi tervikteksti koostamise ajakulu on 4 t asemel põhjendatud 2 t ulatuses. Suures osas 10/11 kordab see varasemaid menetlusdokumente, eksperdile esitatud küsimusi ja saadud vastuseid, täiendavalt on välja toodud vaid kohustustega seonduvat ning erinev nõude arvestuse tulemus. 19.01.2022 menetlusdokumendi koostamise ajakulu peab kohus selle sisu ja mahtu arvestades 2,5 t asemel põhjendatuks 1,5 t ulatuses ning 15.03.2022 menetluskulude nimekirja täiendamise ajakulu 0,5 t asemel 0,15 t ulatuses. Ülejäänud ajakulu on vajalik ja põhjendatud. Tsiviilasi oli õiguslikult keeruline, mh tuli kohaldada erinevatel aegadel kehtinud seadusi ja analüüsida Riigikohtu praktikat, sõnastada ekspertiisiküsimused. 13.04.2020 (2,3 t), 09.11.2020 (2 t) ja 26.05.2021 (3,08 t) istungitel esindamise ajakulu on istungite planeeritud algusaegu ning istungite kestust arvestades põhjendatud. Samuti peab kohus mõistlikuks 09.11.2020 ja 26.05.2021 istungiteks valmistumist vastavalt 2 t ja 0,5 t ning 12.03.2021 ekspertiisi vaatlusel osalemist (1,5 t). Põhjendatud on ka 07.05.2021 kompromissettepaneku ajakulu 0,5 t, ettepaneku tegemist kinnitab 26.05.2021 istungil avaldatu (II kd lk 68). Hüvitis hageja lepingulise esindaja ajakulu eest on põhjendatud kokku summas 4756,32 eurot (33,03 t * 120 eurot/t + käibemaks). Hageja palub hüvitada õigusabi osutamise kuluna ka järgmiste päringute tegemise: 03.06.2019 kinnistusraamat 5 eurot, 28.06.2019 kinnistusraamat ja äriregister 7 eurot, 26.05.2021 kinnistusraamat 3 eurot. Vaidlus puudutas kinnistut ning hagiavaldusele on lisatud kinnistusraamatu väljavõte. Seega on esimese päringu kulu 5 eurot põhjendatud (vaatamata sellele, et hagiavaldusele lisatud väljavõte on märgitust tunduvalt varasem (I kd lk 11)). Ülejäänud päringute hüvitamise põhjendatust toimiku materjalid ei kinnita. Kokku on põhjendatud (35 + 4756,32 + 5). ja vajalik lepingulise esindaja kulu 4796,32 eurot 19.
7. Eeltoodut ja menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulu kokku 6349,32 eurot (300 + 1253 + 4796,32). Avaldus tuleb jätta rahuldamata lepingulise esindaja kulu 1066,40 eurot osas. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Kohtuotsust osaliselt muudetud Tartu Ringkonnakohtu 13.09.2022 lahendiga. 11/11