Obsah (13)

§ 163§ 657§ 654§ 407§ 434§ 420§ 651§ 173§ 162§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2022, Tartu Tsiviilasja number

§ 163lg 1 järgi 75% ulatuses kostja kanda.

Maakohus leidis, et põhjendatud menetluskuluks on riigilõiv summas 350 eurot ning õigusabikulud 150 eurot, kokku 500 eurot. Seega kohustub kostja tasuma hagejale menetluskulud summas 375 eurot koos viivisega menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 3 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas
2. jaanuaril 2022 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsuse resolutsiooni p 2 väljamõistetud sissenõutavaks muutunud viivise osas ja resolutsiooni p 3 ning mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 876,48 eurot ja edasiulatuv viivis põhinõudelt 1932,97 eurot alates
5. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 41,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Apellant leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 41,9% aastas. Lepingu tingimuste p VI 4 sätestab, et juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma ESTO AS-ile viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja alusel on viivise määr aastas lepingus fikseeritud intressimäär.
6. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses kui 876,48 eurot ja edasiulatuva viivisenõude põhinõudelt 1932,97 eurolt alates

1. detsembrist 2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 876,48 eurot ja edasiulatuva viivisenõude põhinõudelt 1932,97 eurolt alates
2. detsembrist 2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,9%. Sellega seoses muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Juhindudes

§ 654

lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 7.

§ 407

lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole

§ 407

lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

§ 407

lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (

§ 407

lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (

§ 434), millega 4 maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas).

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

1. Maakohus leidis, et viivise nõudmine on põhjendatud, kuid mitte lepingujärgses määras 41,9% aastas, sest selline lepingujärgne määr on tühine. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda aga tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et intressimäär on 41,9% aastas ning lepingu osaks olevatest teenusetingimustest ja hinnakirjast tulenevalt on on kliendilepingust tulenevate maksekohustuste tähtaegselt täitmata jätmise korral kliendil kohustus maksta viivist kliendilepingus fikseeritud intressimääras (teenusetingimuste p VI 4 koostoimes hinnakirjaga). Sama teave tuleneb lepingu juurde lisatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 (p 12) märkinud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellest seisukohast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 41,9% aastas. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Kostja sõlmis
2. detsembril 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 54,16% aastas ja
3. mail 2020 lepingu lisa krediidikulukuse määraga 60,83% aastas. Alates
4. novembrist Enne lepingu ja lepingu lisa sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra
5. novembril 2019, mis oli panga teate järgi 20,61%. Kostja sõlmitud lepingust ega lepingu lisast nähtuvad kulukuse aastamäärad ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda (20,61 x 3 = 61,83%). Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue, samuti edasiulatuv viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada.
6. Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (

§ 407

lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

§ 407

lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis

§ 657lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule 5 uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 1. detsembrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise. Hageja nõuab hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 1932,97 eurolt viivist laenulepingust tuleneva intressimääraga võrdses määras, s.o 41,9% aastas, summas 876,48 eurot. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

§-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates

1. detsembrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepingujärgses määras (41,9% aastas). Kuna hageja on nõudnud kostjalt viivist kuni põhivõla suuruseni, piirab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise kogusumma põhivõla suurusega (1932,97 eurot).
2. Maakohus jättis menetluskulud 75% ulatuses kostja kanda ja 15% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus

§ 173lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Ringkonnakohus jätab hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

11. Ringkonnakohus määrab

§ 174

lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 500 eurot (riigilõiv 350 eurot ja esindajakulu 150 eurot). Apellatsioonkaebuses ei ole neid maakohtu järeldusi vaidlustatud. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid 460 euro ulatuses. Menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust 280 eurot ja esindajakulust 180 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esindaja on osutanud õigusabi 1,5 tunni ulatuses, kasutades seda aega apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 1 tund (

§ 175lg 1).

Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub sama hageja poolt mitmes teises tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebusega. Seega on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulude katteks väljamõistmisele 400 eurot. Lähtudes

§ 177

lg st 4, märgib ringkonnakohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 12. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ 6