1-22-5654/6

(22230100735)Kohtunik Pavel Gontšarov Kriminaalasi X taotlus riigi õigusabi saamiseks seoses kaebuse esitamisega ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri

1. septembri
2. a määruse vaidlustamiseks Õigusabi taotleja X (ik XXXXXXXXXXX; e-post XXX) RESOLUTSIOON X esitatud taotlus riigi õigusabi saamiseks jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Taotluse esitaja saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Vajadusel on võimalik taotleda selleks riigi õigusabi Riigikohtult. Taotlus riigi õigusabi saamiseks ja menetluse senine käik
3. 21.06.
4. a registreeriti Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuris X kuriteoteade sellest, et X ehitusfirma Y OÜ endine töötaja Q on väidetavalt pannud toime väljapressimise (KarS § 214), kusjuures osundatud isik pressib X-lt välja 240 eurot, ähvardades X tervist ning väidetavalt saabuvad ähvardused sõnumite teel X-le ka Q kolleegilt W-lt (W).
5. 01.07.
6. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri kriminaalbüroo eriasjade uurija JG kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta teate nr
7. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega.
8. 07.07.
9. a registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele.
10. 14.07.
11. a määrusega jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri teate nr 22230100735 kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta muutmata ja X kaebuse rahuldamata.
12. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisele esitas 17.08.
13. a kaebuse X, kes ei nõustunud Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrusega ja taotles kriminaalmenetluse alustamist. 1

(3)1-22-5654

1. 19.09.
2. a määrusega jättis riigiprokurör kaebuse rahuldamata. Riigiprokuröri seisukohad olid kokkuvõtvalt järgnevad. Riigiprokurör märkis, et vaadeldaval juhul toimub X ning X ettevõttes töötanud/töötavate palgatöötajate Q ja W vahel vaidlus palgatingimuste üle (kui suur on kokkulepitud tunnitasu ja kes kellele võlgu on, kas tööandja töövõtjale või töövõtja tööandjale) ning riigiprokurör nõustub ringkonnaprokuröriga, et selle 240 euro nõudmise näol võib olla tegemist „õigele adressaadile esitatud täiesti õiguspärase nõudega“ (s.o töötaja soovib igati õigustatult saada kätte töötasu tema poolt tehtud töö eest), mistõttu „ei ole täidetud kuriteokoosseis varalise kasu nõude osas“ (on võimalik, et X-lt ei nõuta varalise kasu üleandmist, vaid küsija/nõudja soovib lihtsalt saada tasu tehtud töö eest; ei nõuta alusetult kasu n-ö võõra vara arvel, vaid soovitakse kätte saada oma töötasu) ning kõnealuse 240 euro puhul pole alust rääkida varalise kasu üleandmise nõudmisest KarS § 214 mõttes). Teiseks osundas riigiprokurör sellele, et antud juhul ei ole toimunud tõsiseltvõetavat ähvardust piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara ega ole kasutatud psüühilist vägivalda isiku suhtes (füüsilise vägivalla kasutamisest pole põhjust üldse rääkida, sest millelegi sellisele kuriteoteates isegi ei viidata). Riigiprokurör märgib, et tegelikult ei olegi antud juhul esitatud mingit ähvardust piirata kellegi vabadust, avaldada kellegi kohta häbistavaid andmeid ega hävitada või rikkuda kellegi vara. X väitel ähvardati kõnealusel juhul kahjustada tema tervist (kasutati väidetavalt psüühilist vägivalda ning seega on teoreetiliselt tegemist justkui ähvardamisega KarS § 120 mõttes). Riigiprokurör selgitas, et KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu moodustab ähvardamine tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, kusjuures ähvardamine peab olema veenev (kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist) ning ähvarduse veenvuse hindamisel tuleb lisaks kannatanule lähtuda ka objektiivse kõrvalseisja arvamusest. Ähvardamine eeldab, et ähvardaja ütleks või jätaks muul viisil mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtete kohaselt peab ähvardus olema veenev nii kannatanu kui ka objektiivse kõrvaltvaataja silmis, kusjuures asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada ning kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda üksnes tema enda isikulisest eripärast ega subjektiivsest väitest. Riigiprokurör märkis, et kõnealusel juhul ei nähtu X süüteoteatest, kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalidest (X ja väidetavate väljapressijate vahel toimunud sõnumivahetusest) ega kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitatud kaebustest ainsatki tõsiseltvõetavat argumenti selle kohta, et X-le adresseeritud pöördumised oleksid sisaldanud endas ähvardusi objektiivses mõttes (s.o KarS § 120 tähenduses). Vaadeldaval juhul ei ole vähimatki alust arvata, et X-le edastatu kujutaks endast veenvat ähvardust objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Riigiprokuröri hinnangul oli antud juhul tegemist pelgalt emotsionaalse paljasõnalise praalimisega/ärplemisega, mille abil püüti lisada ehk mingil määral veenvust (või pigem ei mõelnud sõnumi saatja üldse sellele) oma nõudmisele (ühelt poolt igati õigustatud nõudmisele, mis teise poole hinnangul on alusetu; seega on poolte vahel selles osas selged eriarvamused ja põhimõtteline vaidlus) enda arvates välja teenitud töötasu kättesaamiseks, kusjuures väljendatu objektiivsele tõsiseltvõetavusele KarS § 120 tähenduses ei viita ükski arvestatav asjaolu. Riigiprokuröri meelest ei mõelnud sõnumite edastaja kindlasti mitte tegelikult X elu või tervise kallale kippuda ja tegelikult ei kartnud sellist võimalust ka X ise, sest soovis tolle väidetava ähvardajaga kohtuda ja n-ö asjad selgeks rääkida, kusjuures selle ebatõsise ähvarduse („kas peab hakkama apteegi heaks tööle“, „ehitusplatsidel võivad õnnetused juhtuda“) kohta arvas X, 2

(3)1-22-5654 et Q „kirjutab jälle mingit jama“. Riigiprokuröri hinnangul ei ole X-le tema (endiste) töötajate poolt adresseeritud pöördumise puhul tegemist mitte mingi tõsiseltvõetava ähvardamisega ja kuna objektiivse kõrvaltvaataja hinnangul ei ole ähvardus reaalne (s.o ei ole tõsiselt alust karta selle väidetava ähvarduse täideviimist), siis ei saa muidugimõista rääkida ähvardamisest KarS § 120 mõttes. Seega ei saa kõnealusel juhul tõsiselt kõne alla tulla KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu (ähvardamine), kuna puudub väidetava ähvarduse veenvus ehk tõsiseltvõetavus ja mõistagi ei saa rääkida ka KarS § 214 järgi kvalifitseeritavast väljapressimisest. Riigiprokurör rõhutab, et KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kui ei ole ilmnenud kuriteo asjaolusid, siis muidugimõista pole ka võimalik kriminaalmenetlust alustada. Riigiprokuröri arvates ei tohi kriminaalmenetlust alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kuriteoteate esitaja subjektiivse arvamuse põhjal, et tema arvates on keegi võib-olla pannud toime kuriteotunnustega teo. Riigiprokurör leidis, et juhul, mil kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat usaldusväärset teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega lubatav. Riigiprokuröri arvates on lubamatu selline põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks esitatud avalduse (sealjuures täiesti ebatõsise avalduse, mis on arusaadavalt ajendatud X ja tema endiste töötajate vahelisest palgavaidlusest, antud juhul summas 240 eurot) alusel justkui kriminaalmenetluse esiti alustama ning alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas mõne kuriteo tunnused on üldse sedastatavad. Riigiprokurör ei pea põhjendatuks ega võimalikuks kriminaalmenetluse alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil. Ka Riigikohus on oma praktikas märkinud, et „tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline“. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et Q, W ega kellegi teise käitumises ei ole X poolt Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses (ega sellele eelnenud kuriteoteates ega kriminaalmenetluse alustamata jätmisele esitatud kaebuses) kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 214 järgi kvalifitseeritava kuriteo (väljapressimise), KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo (ähvardamise) ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Ülaltoodust lähtudes leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on antud juhul õige, põhjendatud ja seaduslik ning X kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuris 14.07.2022. a koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 22230100735 seonduvas süüdistuskohustusmenetluses ei kuulu rahuldamisele. 7. 21.09.2022. a edastas X Tallinna Ringkonnakohtule e-kirja, milles palus määrata talle riigi õigusabi korras advokaat, kes esitab kaebuse ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri määruse peale, eesmärgiga alustada kriminaalasi isikute vastu, kes tegelevad temalt väljapressimisega. X märgib, et Indrek Västrik on nõus riigi õigusabi korras teda esindama. 8. Ringkonnakohus jättis 26.09.2022. a määrusega esitatud taotluse käiguta, kuivõrd see ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele. 9. 26.09.2022. a edastas X ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, isiku majandusliku seisundi teatise ning Swedbank pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et 26.09.2022. a seisuga on kontol 17,62 eurot. Täiendavalt on isik esitanud 28.09.2022. a LHV panga konto väljavõtte, millest nähtub, et perioodil 01.08.2021 – 27.09.2022 on kontoseis 0,01 eurot. 3

(3)1-22-5654 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. KrMS § 41 lg 3 kohaselt peab menetleja määrama kannatanule kas tema taotlusel või omal initsiatiivil esindaja riigi kulul, kui ta leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt KrMS § 41 lg-st 3 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi riigi õigusabi seaduses (RÕS) ettenähtud korras.
2. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega on riigi õigusabi saamise esmaseks ja kohustuslikuks eelduseks RÕS-s märgitud maksejõuetus. Selle kindlaksmääramisel tuleb arvestada õigusabi taotleva isiku majanduslikku olukorda tervikuna, kusjuures RÕS §-dest 1214 tulenevalt lasub maksejõuetuse tõendamise kohustus isikul enesel.
3. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks kriminaalasjas nr
4. RÕS § 13 lg 1 kohaselt on nõutav esitada taotlusele lisaks ka allkirjastatud ja nõuetekohane teatis isiku majandusliku seisundi kohta. Kohus selgitab, et isik, kes soovib riigi õigusabi saada, peab tõendama oma maksejõuetust ning esitama ka vastavad tõendid, võimaldamaks menetlejal hinnata, kas isik on õigustatud riigi õigusabi saama. X on esitanud ringkonnakohtule teatise riigi õigusabi taotleja majanduslikust seisundist, kus on toodud ära, et tal on 10 000 euro ulatuses võlgnevusi ning märgitud, et muud vara ei ole. Teatises on toodud välja, et taotleja on elukutselt ehitaja, kuid töölepingust tulenevaid sissetulekuid märgitud ei ole. Sissetulekuteks on märgitud üüri- või renditulud 150 eurot ja ülalpidamismaksed summas 200 eurot. Samuti on esitatud pangakonto väljavõte ajavahemikul 01.09.2021 – 26.09.2022, mille algsaldoks viidatud perioodil on märgitud 17,62 eurot ja lõppsaldoks 26.09.2022 samuti 17,62 eurot. Seega saab järeldada, et tulud, mida taotleja väidetavalt saab, ei laeku viidatud kontole ning et see konto ei ole isiku igapäevases kasutuses. Täiendavalt on esitatud LHV pangakonto väljavõte, mille saldo on perioodil 01.08.2021 – 27.09.2022 0,01 eurot. Samas majandusliku seisundi teatises märgib taotleja, et tal puuduvad pangaarved üldse. Seega leiab ringkonnakohus, et esitatud materjalide pinnalt puudub objektiivne teave isiku majandusliku seisundi kohta ning seega pole võimalik järeldada isiku maksejõuetust ja sellest tulenevat vajadust saada riigi õigusabi.
5. Isegi kui aga lähtuda teatises esitatud andmetest, saab jaatada X maksejõuetust ning sellest tulenevat vajadust saada riigi õigusabi, tuleb rõhutada, et RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Ringkonnakohus, tutvunud X riigi õigusabi taotlusega, Riigiprokuratuuri määrusega ning kriminaalmenetluse asjaoludega nõustub Riigiprokuratuuriga, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli käesoleval juhul põhjendatud ning seega on X võimalus oma eesmärgi saavutamiseks ilmselt vähene. Riigiprokuratuur on oma määrustes asjakohaselt selgitanud, miks ei esine käesolevas asjas ei ühegi KarS-is sätestatud kuriteo koosseisu. Riigiprokurör on selgitanud, et nõutava rahasumma näol võib olla tegemist hoopiski õiguspärase nõudega, mistõttu ei ole täidetud kuriteokoosseis varalise kasu nõude osas. Samuti on märgitud, et esitatud ei ole tõsiseltvõetavat ähvardust piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara ega ole kasutatud psüühilist vägivalda isiku suhtes. Esitatust ei nähtu, et X oleks ähvardust võtnud tõsiselt ning selgitatud sedagi, et ähvarduse veenvuse hindamisel peab lähtuma lisaks kannatanule ka objektiivse kõrvalseisja arvamusest. Ringkonnakohus nõustub seega Riigiprokuratuuri poolt avaldatuga ning märgib, et kuivõrd eeltoodust on X võimalus õiguste kaitseks kriminaalmenetluses ilmselt vähene, siis puudub ka alus riigi õigusabi andmiseks. 4

(3)1-22-5654 14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudest RÕS § 6 lg-st 1 ja § 7 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus X riigi õigusabi taotluse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5