← Eesti

5-22-2/12

Obsah (7)§ 32§ 29§ 21§ 15§ 31§ 3§ 104

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Arvamuse andjad Asja läbivaa

) §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuigi vaidlustatud määruse § 2 lõike 1 esimese lause järgi on võimalik suurendada väljamõistetavat tasu 500% võrra, ei ole see piisav, et tagada kriminaalmenetluses riigi õigusabi korras õigusabi osutavate kaitsjate võrdne kohtlemine. Kuna kaitsja ei saa riigi õigusabi osutamisest loobuda sel motiivil, et töö maht on ettenähtamatult suur ja selle eest ei maksta õiglast tasu, on tegemist ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 4 punktis 2 sätestatud sunniviisilise või kohustusliku töötamise keelu rikkumisega. See omakorda võib viia riigi õigusabi osutamise kvaliteedi langusele ning rikkuda riigi õigusabi saaja õigust ausale ja õiglasele menetlemisele. Vaidlustatud määruse § 6 lõige 1 tuleb tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata osas, millega piiratakse riigi õigusabi tasu ühe toimingu eest 81 euroga. TARTU MAAKOHTU OTSUS

  1. Vaidlustatud määruse § 6 lõike 1 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtueelses menetluses 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 81 euro ühe toimingu kohta. Kuna kriminaaltoimikuga tutvumine on käsitatav jätkuva toiminguna, on kriminaalasja kohtueelses menetluses toimikuga tutvumise eest võimalik määrata tasu maksimaalselt 81 eurot. See tähendab, et vaidlustatud määruse kehtestaja hinnangul peaks toimikuga tutvumise ajakulu üldjuhul piirduma 3 pooltunni ehk 1,5 tunniga (81 : 27). Siiski on vaidlustatud määruse kehtestaja näinud ette võimaluse riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada selle eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500% võrra, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Praegusel juhul ongi tasu piirmäära maksimaalselt suurendatud.
  2. Toimingu eest väljamõistetavatele tasudele piirmäärade seadmine on põhjendatud. Piirmäär kehtib kõikide kriminaalasjade toimikutega tutvumise kohta ning hinnang keskmisele ajakulule põhineb eelduslikult vastaval analüüsil. Tasu piirmäära kohasust konkreetse kriminaalasja kontekstis oleks põhjust hinnata siis, kui asja eripära arvestamiseks muud võimalused puuduksid. Seetõttu on 2

(15)5-22-2 asjassepuutuv vaidlustatud määruse § 2 lõige 1, mis võimaldab selle § 6 lõike 1 alusel määratud tasu suurendada vaid 500% võrra.
  1. Vaidlustatud määruse tähenduses on toimingud kõik advokaadi vajalikuks peetavad ja menetleja osavõtuta toimuvad kaitsetegevused. Nende mistahes piiranguteta kinni maksmine riigi piiratud rahaliste vahendite arvel ei oleks kohane. Samas on kriminaaltoimikuga tutvumine kaitsja vältimatult vajalik toiming, mille mahu määrab menetleja. Konkreetne kriminaalasi on eriliselt mahukas, ainuüksi süüdistusakt koosneb 63 leheküljest. Kuna toimik koosneb vähemalt 49 köitest ja ühe köite lubatav maksimummaht on 250 A4 suuruses lehte, on usutav kaitsja väide, et ta pidi tutvuma kokku 11 000 leheküljega.
  2. Kui lähtuda eeldusest, et kaitsetegevus peab igal juhul olema tasustatud hinnaga 27 eurot pooltund, tähendab see 11 000 lehekülje puhul seda, et kaitsja peab tutvuma 1222,22 leheküljega tunnis ehk 20,37 leheküljega minutis. Nimelt saab vaidlustatud määruse järgi toimikuga tutvumist tasustada maksimaalselt 9 tunni ulatuses, s.o 1,5 tundi (81 eurot jagatud 27 euro suuruse pooltunnitasuga) × 6 (tasu saab suurendada 500% võrra). Pealegi on konkreetne kriminaalasi ka sisuliselt keerukas – kohtute töökoormusmetoodikas loetakse sellise süüdistuse kvalifikatsiooniga asjad ajamahukateks. Süüdistusaktile on lisatud tsiviilhagi 1 215 643,96 euro nõudes ning menetlust alustati seetõttu, et Riigikohus tühistas teistmisavalduse alusel osaliselt Tartu Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse kriminaalasjas nr 1-14-189 ja Tartu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsuse kriminaalasjas nr 1-17-
  7. Kohtuasja materjalid ei olnud kaebajale varasemast tuttavad. Seega jääks tehtud töö vaidlustatud määruse alusel tasu väljamõistmisel olulises osas tasustamata.
  8. Kaitsja ei tea riigi õigusabi infosüsteemi vahendusel riigi õigusabi korras kaitsmisülesannet vastu võttes kriminaalasja tegelikku mahtu. Seetõttu puudub tal võimalus hinnata, kas hetkeolukord võimaldab vastu võtta tööd, mille eest jääb tasu arvestatavas osas saamata. Kuna KrMS § 45 lõike 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ning ta võib kaitsekohustuse võtmisest keelduda või loobuda üksnes KrMS § 46 lõikes 1 sätestatud alustel, puudub tal ka võimalus kaitsmisest loobuda, kui pärast ülesande vastuvõtmist ilmneb, et sellega kaasnev tasustamata jääv töö maht on vastuvõtmatult suur. Pealegi ei ole saadava tasu suurus advokaadi palk, vaid selle arvel tuleb kanda ka vältimatud bürookulud. Konkreetse asja puhul viis tehtud töö eest makstav tasu olukorrani, kus palgana oli võimalik välja maksta vaid miinimumpalgast madalamat tasu.
  9. Riigi õigusabi osutamine on advokaatidele seadusega pandud kohustus, mis riivab nende kutseja ettevõtlusvabadust (

§-d 29 ja 31), kuna piirab advokaadi võimalust tegeleda õigusnõustamisega advokaadi enda valitud ning kokkulepitud tingimustel. Kui advokaadile ei hüvitata riigi õigusabi osutamisel tekkivaid kulusid täielikult, siis peab ta oma kohustuse täitmist finantseerima enda omandi arvel, mistõttu võib olla riivatud ka omandipuutumatus (

§ 32

). Lisaks mõjutab tasu piirmäär otseselt kuriteos kahtlustatava isiku kaitseõigust.

  1. Riive legitiimseks eesmärgiks on riigieelarve vahendite säästlik ja otstarbekohane kasutamine, mis on põhiseaduse järku väärtus. Riigi õigusabi tasule piirmäärade kehtestamine on riive eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu.
  2. Kriminaalasja toimikuga tutvumise toimingu puhul jätab tasu piirmäär väga mahukate kriminaalasjade korral kaitsja töö suures osas tasustamata.

§ 29kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all.

Kuigi tegemist ei ole töösuhtega, peab olukorras, kus osutatava teenuse hinna määrab riik, regulatsioon olema selline, et advokaadibüroo pidajal on võimalik selle töö eest maksta tasu, mis ei ole Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast väiksem. Alates 1. jaanuarist 2022 on tunnitasu 3

(15)5-22-2 alammääraks 3,86 eurot ja kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 654 eurot,
  1. aastal olid vastavad määrad 3,48 eurot ja 584 eurot. Tasutaotluse kohaselt on toimikuga tutvumise ajana märgitud 76,5 tundi, selle eest on määratud tasu 486 eurot. Seega on reaalne tasu 6,35 eurot tunnis ning konkreetses kriminaalasjas välja mõistetud reaalset tunnitasu arvestades kujuneks kogu kuu sissetulekuks 1117,6 eurot. Alampalga puhul on tööandja tööjõukulu (sh sotsiaalmaks) 875 eurot. Advokatuuri liikmemaks on 60 eurot. See teeb kuludeks 935 eurot. Järele jääva 182,65 euro eest ei ole bürookulu (ruumide üür, kommunaalteenused, sidevahendid, transport) katmine reaalne. Seega selle kriminaalasja näitel välja kujunenud tunnitasu ühe kuu peale taandades ei oleks riigi õigusabi osutajale alampalgagi väljamaksmine võimalik.
  2. Esineb ka kokkupuude

§-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Kuna riigi õigusabi osutada soovival advokaadil ei ole ülesannet vastu võttes teada kriminaalasja tegelikku mahtu, käsitleb regulatsioon, mis ei ole töö mahu suurusele vastava tasu väljamõistmiseks piisavalt paindlik, riigi õigusabi osutajaid ebavõrdselt. Kuigi kõik võtavad ülesande vastu teadmises, et see tasustatakse üldiselt arvestusega 27 eurot pooltunni kohta, jääb mahukate toimikutega tutvumise vajadusega kaitsjal tasu sellest määrast tunduvalt allapoole.

  1. Kaitsja tasu ei pea alati vastama töötundide arvule. Mida suurema osa kuu töötundide arvust võtab aga konkreetse toimingu sooritamine, seda enam peaks tasu vastama riigi õigusabi osutamise eest kehtestatud hinnale. Vastasel korral ei kaalu riigi vahendite säästliku kasutamise vajadus üles riivet riigi õigusabi osutaja ja saaja õigustele. Konkreetse toimingu suur maht ja selle tegemiseks antud aeg ei võimalda hajutada tööd sedavõrd pikale ajale, et kujunenud tasumäär jääks põhiseaduspäraseks.
  2. Tasutaotluse kohaselt on toimikuga tutvumise ajana märgitud 76,5 tundi. Taotlusest nähtuvalt on tutvutud toimiku 45 köite ning selles sisalduva vähemalt 11 000 lehekülje materjaliga. Vähim veel õiglane tulemus on lugeda ühe 250-leheküljelise toimikuköitega tutvumise ajaks 1 tund. Seega tuleks tasustada toimikuga tutvumine 44 tunni ulatuses. Vaidlustatud määruse § 6 lõikest 1 tulenevalt makstakse ühe tunni riigi õigusabi osutamise eest 54 eurot, mis 44 tunni kohta teeb 2376 eurot. Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt ning hüvitada tasu 2430 eurot (kliendiga läbirääkimised 54 eurot ja kriminaaltoimikuga tutvumine 2376 eurot). Sellele lisandub käibemaks. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Justiitsminister
  3. Vaidlustatud määruse § 2 lõige 1 on osas, milles võimaldab riigi õigusabi osutanud advokaadile kriminaaltoimikuga tutvumise eest makstava tasu piirmäära suurendada kuni 500%, põhiseadusega kooskõlas.
  4. Kuna riigi õigusabi seaduse kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu, tuleb riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu määrade kindlaksmääramisel arvestada selleks riigieelarvest eraldatud vahendite suurust. Seejuures ei ole riigi õigusabi määramiste arv aastas ning riigi õigusabi osutamiseks igal aastal vaja minevate vahendite maht prognoositav. Viimastel aastatel on riigi õigusabi vahendite eelarve olnud puudujäägis. Piirmäära suurendamise maksimaalset protsendimäära on aastate vältel oluliselt tõstetud. 4

(15)5-22-2 20. Regulatsiooni eesmärk on võimaldada tasude määramisel võtta arvesse konkreetse kohtuasja keerukusest tulenevat töömahtu, arvestades samas riigi rahaliste võimalustega. Samuti tuleb piirmäärade kehtestamisel arvestada ka riigi õigusabi saaja võimaliku hüvitamiskohustusega. Riive eesmärgid on põhiseaduse järku väärtustena legitiimsed ning piirmäärade kehtestamine on riive eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. Arvestades piirangu eesmärgi – tagada riigi õigusabiks ettenähtud vahendite piisavus – tähtsust, on abinõu ka mõõdukas. Arvesse tuleb võtta sedagi, et riigi õigusabile piirmäärade kehtestamine riigi piiratud rahaliste ressursside kontekstis teenib laiemalt nii kaitseõiguse (

§ 21

lõige 1) kui ka kohtusse pöördumise õiguse (

§ 15) tagamise eesmärki.

Riigi eelarveliste vahendite olemasolu erineb aastati ja see avaldab paratamatult mõju riigi rahastatavatele teenustele. Kaebaja

  1. Kaebaja Riigikohtule arvamust ei esitanud. Riigiprokuratuur
  2. Vaidlustatud määruse § 2 lõige 1 ei ole põhiseadusega vastuolus. Riigi õigusabi tasu hüvitamist reguleerivad sätted on üldjuhul piisavalt paindlikud, saavutamaks õiglane ja põhiseaduspärane tulemus ka juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja eeldab tavapärasest suuremas mahus õigusabi osutamist. Siiski tõsteti riigi õigusabi tasusid viimati
  3. aastal ja vaid 2 euro jagu pooltunni kohta, mistõttu on kehtivad tasumäärad üleüldist hinnatõusu arvestades ajale jalgu jäänud ning vajaksid korrigeerimist. Õiguskantsler
  4. Vaidlustatud määruse § 2 lõige 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda toimingu eest makstava tasu määramisel võtta põhjendatud juhtudel arvesse toimingu tegelikku mahtu, piirates ebaproportsionaalselt advokaadi õigust ettevõtlusvabadusele, kahtlustatava õigust kaitsele ja menetlusosaliste õigust õiglasele kohtupidamisele. 24.

§ 21lõike 1 teisest lausest tuleneb kuriteos kahtlustatava üldine õigus kaitsele.

Selleks, et kahtlustataval oleks reaalne võimalus kasutada oma menetlusõigusi, on vajalik, et menetluses osalev kaitsja osutaks asjatundlikku, usaldusväärset ja piisavat õigusabi ning et kaitsjal oleks võimalik tutvuda toimikus olevate materjalidega. Tulenevalt

§ 15lõikest 1 on kõigil menetlusosalistel õigus õiglasele kohtumenetlusele.

Kuna kvaliteetne riigi õigusabi aitab tagada kvaliteetset kohtumenetlust, peab riigi õigusabi osutamise eest advokaadile makstav tasu võimaldama advokaadil teha kvaliteetset tööd. Kui advokaatide tasumäärad on liiga madalad ja ei vasta tehtava töö mahule, piirab see advokaadi õigust ettevõtlusvabadusele (

§ 31

). Kui advokaat peab riigi õigusabi osutama sisuliselt tasuta ehk oma muu vara arvel, siis võib see rikkuda ka advokaadi omandipõhiõigust (

§ 32). 25.

Vaidlustatud määrusega sätestatud tasu piirmäärade eesmärk on riigieelarve vahendite säästlik kasutamine ja menetlusosalise kaitse selle eest, et ta ei peaks menetluses kandma liiga suuri kulusid. Nimelt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud, sh määratud kaitsjale makstud tasu, üldjuhul tasuda süüdimõistetul. Menetlusosaliste huvide kaitse on piirangu legitiimne eesmärk. Kuna hinnang sellele, kui pikalt võtavad määratud kaitsja toimingud keskmiselt aega, tugineb eelduslikult statistikal põhinevale analüüsile, on riigi õigusabi käigus tehtavate toimingute eest väljamõistetavatele tasudele piirmäärade seadmine eesmärgi saavutamiseks sobiv abinõu. Kuna piirmäärade kehtestamise asemele on keeruline leida toimivaid alternatiive, on abinõu ka vajalik. 26. Küsitav on vaidlustatud tasupiirangu mõõdukus erakordselt töömahukate kriminaalasjade puhul nagu praegune, kus ka suurima võimaliku piirmäära järgi makstud tasu ei vasta tehtud töö mahule. Praeguse kriminaalasja puhul ei ole vaidlustatud regulatsioon piisavalt paindlik, et tasu hüvitamisel 5

(15)5-22-2 oleks võimalik saavutada õiglane ja põhiseaduspärane tulemus. Riigi õigusabi korras õigusteenuse osutamine väga suures mahus jätab advokaadi ilma võimalusest teha samal ajal tööd nt lepingulise esindajana advokaadi jaoks tavapärase tasu eest. Riigi õigusabi katkematut korraldust ja kvaliteetse õigusabi kättesaadavust ei saa rajada üksnes missioonitundele. Riigi raha säästliku kasutamise eesmärk ei kaalu üles kvaliteetse õigusabi kättesaadavuse ja seeläbi kaitseõiguse tagamise eesmärki.
  1. Advokaadi ettevõtlusvabaduse riivet leevendab advokaadi võimalus mitte osutada riigi õigusabi. Samuti peab advokaat enne riigi õigusabi infosüsteemis tellimuse vastuvõtmist veenduma, et tal on piisavalt teadmisi ja aega asjaga nõuetekohaselt tegelda ning saab enne tellimuse vastuvõtmist umbkaudse töömahu välja selgitada. Ka on ta eelduslikult kursis riigi õigusabi tasude piirmääradega. Samas ei pruugi kehtivate tasumääradega eriliselt töömahukate kriminaalasjadega tegelemiseks vabatahtlikke leiduda ning kohtuasi võidakse täitmiseks määrata kohustuslikus korras. Ka ei ole advokaadil võimalik kaitsmisest loobuda, kui pärast ülesande vastuvõtmist ilmneb, et sellega kaasneva tasustamata töö maht on tema jaoks vastuvõetamatult suur.
  2. Kaitsetöö kvaliteeti ja õiglast kohtupidamist tervikuna ei tohiks mõjutada kriminaaltoimiku maht. Seetõttu peaksid tasu suurendamise piirmäärad katma ka erandlikud kaasused. Tasu maksmise kord peaks võimaldama kohtule avara kaalumisruumi, kui toimingu erakordse ajamahukuse tõttu on tarvis määrata teistsugune tasumäära suurendamine. Kohus saab sellisel juhul otsustada, kas ja mil määral on advokaadile tasu määramine sellisel juhul põhjendatud ja kui suures ulatuses tuleb riigi õigusabi kulud hüvitada esindataval ning kui suures ulatuses tuleb need jätta riigi kanda. Regulatsioon, mis ei võimalda kohtul erakorralistel juhtudel määrata toimingu mahu suurusele vastavat tasu, pole proportsionaalne. Riigikogu
  3. Riigikohus kaasas asja menetlemisse arvamuse andjana Riigikogu, kellelt palus muu hulgas seisukohta küsimuses, kas vaidlustatud määruse asjassepuutuvad normid vastavad riigi õigusabi seadusega (RÕS) justiitsministrile antud volituse sisule, eesmärgile ja ulatusele.
  4. Riigikogu nimel arvamuse andnud õiguskomisjon leidis vastuses Riigikohtule, et sisuliselt on seadusandja andnud justiitsministrile volituse kõigi riigi õigusabi tasustamisega seotud küsimuste praktiliseks lahendamiseks tingimusel, et seda tehakse koostöös advokatuuri juhatusega ja et riigi õigusabi eeldatud mahtu arvestades jäädakse riigieelarvest selleks eraldatud summade piiresse. Vaidlustatud määruse § 2 lõige 1 koostoimes sama määruse §-ga 6 on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lõikes 3 justiitsministrile antud volituse sisu, eesmärgi ja ulatusega kooskõlas.
  5. Samas võib vaidlustatud määruse § 2 punktis 1 sätestatud piirang, mille kohaselt menetleja võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada sama määruse
  6. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära riigi õigusabi osutamine erilise töömahukuse korral vaid kuni 500%, osal juhtudel osutuda põhiseadusvastaseks. Kuigi kaitsja tasu ei pea alati vastama töötundide arvule, sest need polegi rangelt kontrollitavad, peab siiski säilima mõistlik proportsioon tehtud töö ja saadava tasu vahel, sest vastasel korral ei kaalu riigieelarve vahendite säästliku kasutamise legitiimne eesmärk üles riigi õigusabi osutaja ja saaja põhiõiguste riivet. Eesti Advokatuur
  7. Menetlusse arvamuse andjana kaastatud Eesti Advokatuur (edaspidi ka advokatuur) nõustub Tartu Maakohtu määrusega, millega kohus tunnistas vaidlustatud määruse põhiseadusvastaseks osas, mis võimaldab riigi õigusabi osutanud advokaadile kriminaaltoimikuga tutvumise eest makstava tasu piirmäära suurendada vaid kuni 500%. Lisaks võib see määrus olla tervikuna põhiseadusega vastuolus selles sätestatud ebaproportsionaalselt madalate tasumäärade tõttu. 6
(15)5-22-2
  1. Advokatuur on aastaid juhtinud tähelepanu riigi õigusabi alarahastusele. Praeguste tasumäärade ning tasude piirmäärade juures ei ole süsteem jätkusuutlik. Riigi õigusabi turg kasvab, kuid on koondunud aktiivseimate teenuseosutajate kätte ning see kontsentratsioon süveneb. Aktiivseimate riigi õigusabi osutavate advokaatide keskmine vanus tõuseb ning vanemaealiste advokaatide taandumisel ei toimu uute advokaatide juurdekasvu. Kehtiv riigi õigusabi tunnitasu on kordades väiksem võrreldes lepinguliste advokaatide keskmise tunnitasuga ning riigi õigusabi tasumäärasid ei ole kolm aastat suurendatud. Kehtiv riigi õigusabi tasu suurus ei ületa kriitilist lävendit, mis võimaldaks tänapäevase ülesehitusega väikese või keskmise suurusega advokaadibürool hakata riigi õigusabi teenust osutama. Riigi jätkuv kokkuhoid riigi õigusabi tasude arvel hakkab lähitulevikus mõjutama riigi võimekust korraldada menetlusi mõistliku aja jooksul, sh eriti kriminaalmenetlustes. Kui abivajajatele jääb advokaadi õigusabi ja kaitse kättesaamatuks, on õiglane õigusemõistmine ning õigusriigi toimimine kahtluse all.
  2. Vastuseks Riigikohtu palvele kirjeldada, kuidas toimub advokaadi riigi õigusabi osutajaks määramise protseduur konkreetses menetluses, selgitas advokatuur järgmist.
  3. Advokatuuriseadus (AdvS) ega ükski muu seadus ei kehtesta advokaatidele üldist riigi õigusabi osutamise kohustust. AdvS § 641 lõike 2 kohaselt peab advokatuuri juhatus tagama riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse ning RÕS § 4 lõike 1 järgi peab riik tagama õigusabi piisava rahastuse. Advokaadid on küll kutseorganisatsiooni Eesti Advokatuur liikmed, kuid nad ei ole selle töötajad, vaid tegutsevad advokaadibüroode kaudu ja osutavad õigusteenust iseseisvalt ning sõltumatult. AdvS § 49 kohaselt on advokaaditegevus ettevõtlus ning advokaadiks olemise eelduseks ei ole riigile teenuse osutamine. Advokaadi sõltumatus tähendab muu hulgas, et riik ei saa anda advokaadile käsku või korraldust kutsetöö tegemiseks.
  4. RÕS § 18 lõike 1 kehtestamisega on riik pannud advokatuurile kohustuse nimetada kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse määruse alusel viivitamatult riigi õigusabi osutav advokaat, kes asub viivitamata riigi õigusabi osutama ja peab korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik õigel ajal osaleda menetlustoimingutes. Justiitsministri
  5. detsembri
  6. a määrus nr 39 „Riigi õigusabi osutaja määramiseks taotluse esitamise ning e-toimiku süsteemi kaudu riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks dokumentide esitamise kord“ kehtestab advokatuurile kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse taotluse e-toimiku süsteemi kaudu esitamise korra. Riigi õigusabi osutamise täpsem kord on sätestatud RÕS ja AdvS alusel vastu võetud Eesti Advokatuuri juhatuse otsustega.
  7. Advokatuuri juhatuse
  8. novembri
  9. a otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamise korra“ § 1 lõike 3 kohaselt saab advokaat end ise märkida riigi õigusabi osutavaks või mitteosutavaks advokaadiks, tehes vastava märke riigi õigusabi infosüsteemis (RIS). Advokatuuri liikmel ei ole kohustust ennast RIS-s riigi õigusabi osutajaks märkida ning seega ei ole advokaadil, kes ei ole ennast RIS-s riigi õigusabi osutavaks märkinud, kohustust riigi õigusabi osutada. Otsus, kas teenust eraettevõtjana osutada või mitte, on iga advokaadi vaba valik.
  10. Alates
  11. aasta
  12. jaanuarist nimetab – uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu taotlusel – õigusabi osutava advokaadi igas riigi õigusabi asjas advokatuur RIS-s ehk advokaatide hulgast, kes põhimõtteliselt on avaldanud nõusolekut ja soovi riigi õigusabi osutada. Riigi õigusabi osutaja määramise, riigi õigusabi tellimuse vastuvõtmise ning kohustuslikus korras täitmiseks saadetud tellimuste vastuvõtmise täpsemat korda advokaatidele, kes on end RIS-s riigi õigusabi osutajaks märkinud, reguleerib advokatuuri juhatuse
  13. veebruari
  14. a otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi 7
(15)5-22-2 osutamise juhend“. Advokatuur ei saa kohustada riigi õigusabi ülesannet vastu võtma advokaati, kes riigi õigusabi osutada üldse ei soovi ega ole ennast RIS-s vastavalt registreerinud.
  1. Advokatuuri juhatuse
  2. detsembri
  3. a otsuse järgi ja juhindudes advokatuuril seaduse alusel lasuvast kohustusest riigi õigusabi osutamise tagamiseks olukorras, kus advokatuuril ei õnnestu vabatahtlikkuse alusel advokaati leida, on kollegiaalsuse põhimõttest tulenevalt riigi õigusabi osutamise kohustatud vastu võtma eelkõige riigi õigusabi osutamise piirkonnas riigi õigusabi osutav advokaat, kes on tähestikulises järjestuses nimekirjas olev järgmine advokaat. Advokaadil, kes on nõustunud riigi õigusabi osutama, on võimalik keelduda konkreetses asjas riigi õigusabi osutamisest, kui esineb huvide konflikt, seaduse kohaselt ei ole lubatud tal õigusteenust osutada, töökoormus on suur või advokaadi kutseoskused ja -teadmised selles valdkonnas ei võimalda kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta. Juhul, kui advokaat ei pea võimalikuks õigusabi osutada, kuid ei esine eelnimetatud aluseid, tuleb advokatuuri juhatuselt taotleda nõusolekut konkreetses asjas riigi õigusabi osutamisest vabastamiseks. Siiski saab advokatuur kohustuslikus korras riigi õigusabi osutaja määrata vaid eeldusel, et advokaat on varem põhimõtteliselt avaldanud soovi riigi õigusabi osutada ning seega ka arvestanud reeglitega, mis puudutavad vastavate ülesannete jagamist.
  4. Ajavahemikul
  5. juuli 2021 –
  6. juuli 2022 edastatud riigi õigusabi tellimuste koguarv oli 11
  7. Sellest võeti vabatahtlikkuse alusel vastu 11 718 tellimust; kohustuslikuna edastas advokatuur advokaatidele 100 tellimust. Jaotus vabatahtlikult ja kohustuslikuna jagatud üksikute asjade vahel on siiski tinglik – kõik asjad, sh “kohustuslikud”, on jagatud vaid neile advokaatidele, kes vabatahtlikult on nõus riigi õigusabi süsteemis osalema. Vastu tahtmist kutsetööle sundimine ei oleks põhiseaduse kontekstis mõeldav ja läheks vastuollu advokaadi kutsetegevuse põhialustega.
  8. Ka juhul, kui advokaat on otsustanud riigi õigusabi osutada, ei tähenda see kohustust osutada riigi õigusabi osaliselt või tervikuna tasuta ega ristsubsideerida riigi õigusabi osutamist teiste tulude arvel, kuna RÕS § 4 lõike 1 kohaselt peab seda kulu kandma riik. Selle kohustuse täitmisega on riigil olnud paljude aastate vältel krooniline probleem. Põhjendamatult madalad tasumäärad ja erinevad tasupiirangud vähendavad riigi õigusabi teenuse osutamise tasuvust ja seda osutavaid advokaate jääb alarahastuse tõttu järjest vähemaks. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE
  9. Justiitsministri
  10. juuli
  11. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ § 2 lõige 1 sätestab: „Kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada
  12. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas.“ [RT I, 22.08.2019, 6 – jõust. 01.09.2019] KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  13. Tartu Maakohtu hinnangul on vaidlustatud määruse § 2 lõige 1, mis võimaldab riigi õigusabi osutanud advokaadile kriminaaltoimikuga tutvumise eest makstava tasu piirmäära suurendada vaid kuni 500%, põhiseadusega vastuolus, kuna riivab riigi õigusabi osutava advokaadi kutsevabadust (

§ 29

lõige 1), ettevõtlusvabadust (

§ 31

), omandipuutumatust (

§ 32) ja õigust võrdsele kohtlemisele ning lisaks kuriteos kahtlustatava isiku kaitseõigust. 8

(15)5-22-2
  1. Kolleegium teeb kõigepealt kindlaks asjassepuutuva sätte (I) ning käsitleb selle formaalset põhiseaduspärasust (II). Seejärel vastab kolleegium küsimusele, kas asjassepuutuv säte piirab põhiseadusvastaselt põhikohtuasja kaebaja põhiõigusi ja -vabadusi (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium asjassepuutuva sätte võimalikku mõju muude isikute õigustele (IV). I
  2. Riigikohtu praktikast tulenevalt on konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusele mittevastavuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama asja teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt Riigikohtu üldkogu
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15;
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19;
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 5-19-29/38, punkt 49).
  9. Vaidlustatud määruse § 2 lõike 1 kohaselt võib kohus, uurimisasutus või prokuratuur juhul, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas, suurendada sama määruse
  10. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500%. Vaidlustatud määruse
  11. peatükk sätestab riigi õigusabi tasumäärad, nähes § 6 lõike 1 esimeses lauses ette, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtueelses menetluses on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 81 euro ühe toimingu kohta. Kolleegium jagab Tartu Maakohtu seisukohta, et kriminaaltoimikuga tutvumine tuleb lugeda üheks jätkuvaks toiminguks vaidlustatud määruse § 6 lõike 1 mõttes, mistõttu selle eest makstavale tasule kohaldub vaidlustatud määruse § 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud 81 euro suurune piirmäär.
  12. Tartu Maakohtu hinnangul olid kohtuasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad mõlemad nimetatud sätted, kuna kohus oleks saanud riigi õigusabi osutanud advokaadile määrata põhiseaduspärase tasu nii juhul, kui vaidlustatud määruse § 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud piirmäär (27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 81 euro ühe toimingu kohta) oleks olnud suurem, kui ka juhul, kui määruse § 2 lõige 1 oleks võimaldanud tasu suurendada enam kui selles sättes ette nähtud 500% võrra. Samas analüüsis maakohus ja jättis põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata üksnes vaidlustatud määruse § 2 lõike 1 osas, mis võimaldab riigi õigusabi osutanud advokaadile kriminaaltoimikuga tutvumise eest makstava tasu piirmäära suurendada kuni 500%.
  13. Kolleegium leiab, et praeguses asjas, kus maakohtul tuli lahendada küsimus kriminaalmenetluses määratud tasu põhiseaduspärasusest olukorras, kus riigi õigusabi osutamine oli eriliselt töömahukas, oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega vaidlustatud määruse § 2 lõige 1, mis reguleerib tasu suurendamise võimalust eriliselt töömahukate riigi õigusabi osutamise juhtude korral, mitte vaidlustatud määruse § 6 lõige 1, mis nägi kriminaaltoimikuga tutvumise kui jätkuva toimingu eest ette tasu maksimummäära 81 eurot.
  14. Kuigi mõlemat nimetatud sätet tuli kohtuasjas kohaldada ning teoreetiliselt saanuks maakohus põhiseadusvastase olukorra lahendada, jättes põhiseadusvastasuse tõttu kohaldamata vaidlustatud määruse § 6 lõikes 1 sätestatud ühe toimingu eest makstava tasu maksimummäära, nõuab asjassepuutuvus kui oma sisult võimude lahusust tagav põhimõte, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohus võib seadusandja otsustusruumi sekkuda minimaalsel võimalikul määral. Praegusel juhul on seadusandja näinud ette erinormi eriliselt töömahukate kriminaalasjade puhuks, võimaldades menetleja piiratud diskretsiooni tasumäärade suurendamisel, ning puudub põhjus ja alus kontrollida selliste normide põhiseaduspärasust, mis näevad ette tasumäärad tavaolukorras. Ka Tartu Maakohus ise tundub olevat seisukohal, et põhiseadusvastased ei ole mitte riigi õigusabi eest makstavate tasude üldiselt madalad määrad, vaid asjaolu, et menetlejal puudub võimalus ka erandjuhul suurendada riigi õigusabi eest makstavat tasu rohkem kui 500% võrra. 9
(15)5-22-2
  1. Seetõttu peab kolleegium käesolevas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas asjassepuutuvaks vaidlustatud määruse § 2 lõike 1 esimest lauset osas, milles see näeb ette, et kohus võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada vaidlustatud määruse § 6 lõike 1 esimeses lauses riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500%, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kolleegium ei võta selles kohtuasjas seisukohta uurimisasutuse või prokuratuuri vastavasisulise õiguse puudumise kohta, kuna konkreetses kohtuasjas vaidlustatakse kohtu sellekohase diskretsiooni puudumise kooskõla põhiseadusega. II
  2. Vaidlustatud määrus on kehtestatud RÕS § 21 lõikes 3 sisalduva volitusnormi alusel. RÕS § 21 lõike 3 esimene lause näeb ette, et riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu ning olles enne ära kuulanud advokatuuri juhatuse seisukoha. Sama lõike teise lause kohaselt võib valdkonna eest vastutav minister eelarveaasta kestel riigi õigusabi eest makstava tasu arvestamise aluseid, maksmise korda ja tasumäärasid ning kulude hüvitamise ulatust ja korda muuta.
  3. RÕS § 21 lõike 3 enne
  4. augustit 2016 kehtinud redaktsiooni kohaselt kehtestas riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra igaks eelarveaastaks advokatuuri juhatus, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Seaduse muudatuse tinginud Riigikohtu üldkogu
  5. aprilli
  6. a otsuse kohaselt oli RÕS § 21 lõige 3 asjassepuutuvas redaktsioonis vastuolus

§ 3

lõike 1 esimesest lausest tuleneva printsiibiga, mis reserveerib osa küsimuste otsustamise advokatuuri juhatusest demokraatlikult enam legitimeeritud riigiorganile, s.o kas seadusandjale enesele, Vabariigi Valitsusele või ministrile (vt Riigikohtu üldkogu

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-2-1-40-15, punkt 59).
  3. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale, et lepingulise esindaja kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise piirmäärade kehtestamist tuleb pidada selliseks oluliseks küsimuseks, mida tulenevalt parlamendireservatsiooni põhimõttest peab otsustama seadusandja (vt Riigikohtu üldkogu
  4. juuni
  5. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, punktid 73–74). Kolleegium leiab, et seadusandja poolt riigi õigusabi tasude piirmäärade kehtestamise delegeerimine justiitsministrile, kes peab seda tehes arvestama riigieelarvest eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu ning ära kuulama advokatuuri juhatuse seisukoha, on parlamendireservatsiooni põhimõttega kooskõlas. Erinevalt vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisest, mis on õigusemõistmise osa, ei mõjuta riigi õigusabi osutamise eest advokaatidele riigieelarvest makstavate tasude piirmäärad ja nende tasude kindlaksmääramise detailsem kord otseselt ega intensiivselt kohtumenetlust ega kohtukorraldust (vt

§ 104lõike 2 punkt 14).

Seega on lubatav ka riigi õigusabi tasude piirmäärade kehtestamise delegeerimine täitevvõimule. Justiitsminister ei ole volitusnormi rikkunud. Seisukohta, et vaidlustatud määrus on põhiseadusega formaalses kooskõlas, on väljendanud ka õiguskantsler ja menetlusse arvamuse andjana kaasatud Riigikogu. III 54. Tartu Maakohtu hinnangul rikub vaidlustatud määruse § 2 lõige 1 riigi õigusabi osutavate advokaatide ettevõtlusvabadust, kutsevabadust, omandipõhiõigust ja võrdsuspõhiõigust kokkuvõtlikult põhjusel, et see ei ole piisavalt paindlik, tagamaks neile õiglast tasu ka neil erandlikel 10

(15)5-22-2 juhtudel, mil kriminaalasi osutub keskmisest keerukamaks ja nõuab seetõttu õigusabi osutamist tavapärasest suuremas mahus.
  1. Kolleegium märgib hakatuseks, et AdvS § 49 lõike 1 järgi osutab advokaat õigusteenust advokaadibüroo kaudu ning advokaadi poolt õigusteenuse osutamine on advokaadibüroo pidaja ettevõtlus. Samuti, et kaebaja praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olevas põhikohtuasjas on vandeadvokaat, kes osutab riigi õigusabi teenust advokaadibüroo „Advokaadibüroo XX OÜ“ (äriühinguna tegutsev advokaadiühing) kaudu. Ühtlasi on kaebaja „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige.
  2. RÕS § 18 lõike 1 kohaselt nimetab advokatuur kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse (edaspidi ka menetleja) määruse alusel viivitamatult riigi õigusabi osutava advokaadi. Justiitsministri
  3. detsembri
  4. a määruse nr 39 „Riigi õigusabi osutaja määramiseks taotluse esitamise ning etoimiku süsteemi kaudu riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks dokumentide esitamise kord“ § 2 lõike 1 järgi esitatakse riigi õigusabi andmise määrus elektrooniliselt RIS e-toimiku süsteemi kaudu. Eesti Advokatuuri Riigikohtule antud selgituste kohaselt nimetatakse riigi õigusabi osutav advokaat nende advokaatide hulgast, kes on end RIS-s riigi õigusabi osutajaks märkinud.
  5. Advokatuuri juhatuse
  6. novembri
  7. a otsusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamise korra“ § 1 lõike 3 kohaselt saab advokaat end ise märkida riigi õigusabi osutavaks või mitteosutavaks advokaadiks, tehes RIS-s vastava märke. Advokaadil, kes ei ole ennast selles infosüsteemis riigi õigusabi osutavaks märkinud, ei ole kohustust riigi õigusabi osutada. Eesti Advokatuuri Riigikohtule antud selgituste järgi ei ole advokatuuri liikmel ka kohustust ennast RIS-s riigi õigusabi osutajaks märkida. Kuna AdvS § 49 järgi osutab advokaat õigusteenust advokaadibüroo kaudu ja advokaadi poolt õigusteenuse osutamine on advokaadibüroo pidaja ettevõtlus, on otsus, kas riigi õigusabi teenust eraettevõtjana osutada või mitte, advokatuuri hinnangul iga advokaadi vaba valik.
  8. Kolleegium nõustub advokatuuriga selles, et kehtiv õigus ei kohusta Eesti Advokatuuri liikmeid ennast RIS-s riigi õigusabi osutajatena märkima. Samuti ei saa advokaate, kelle kohta puudub RIS-s vastav märge, õiguslikult kohustada riigi õigusabi osutama. Seega ei ole riigi õigusabi osutamine Eesti Advokatuuri liikmeks olevatele advokaatidele kohustuslik. 59.

§ 29

lõike 1 esimese lause järgi on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse.

§ 31

esimese lõike esimese lause esimese lauseosa kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. Kõige üldisemalt ja ennekõike sätestavad need põhiseaduse paragrahvid negatiivse tõrjeõiguse ehk õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult isiku põhiõigusesse vabalt valida (või mitte valida) seda tegevusala või elukutset, millega teenida elatist.

  1. Riigikohtu praktika kohaselt on riive põhiõiguse kaitseala või sinna kuuluva õigusliku positsiooni igasugune ebasoodus mõjutamine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12; Riigikohtu üldkogu
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 5-20-3/43, punkt 66). Kolleegium leiab, et sõltumata sellest, millise põhiseaduse paragrahvides 29 ja 31 sätestatud põhiõiguse kaitsealasse kaebaja töine tegevus kuulub, ei ole riivatud tema põhiõigust sellele, et avalik võim ei sekkuks põhjendamatult tema õigusesse vabalt valida tegevusala ja elukutset, sh advokaadi elukutset. Kaebaja on advokaadibüroo pidaja ja äriühinguna tegutseva advokaadiühingu „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, kes Eesti Advokatuuri kuulumise tõttu on õigustatud märkima end RIS-s riigi õigusabi osutajaks. Kuna kaebaja vandeadvokaadina on seda 11

(15)5-22-2 teinud, ei ole riivatud ei tema põhiõigust tegutseda (või mitte tegutseda) advokaadina ega ka õigust osutada (või mitte osutada) riigi õigusabi. 61. Lisaks käsitletud negatiivsele tõrjeõigusele sisaldavad põhiseaduse elukutsevabadust (

§ 29

) ja ettevõtlusvabadust (

§ 31

) sätestavad paragrahvid ka õiguse riigi positiivsele tegevusele nendes sätetes nimetatud õiguste ja vabaduste teostamisel. Ehkki

§ 29

lõike 1 alusel kaitstav õigus valida vabalt tegevusala ja elukutset ning

§-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on tihedalt seotud ning teatud ulatuses peavad

§-s 29 sätestatud tagatised laienema ka muudele isikutele kui klassikaliselt mõistetud palgatöötajad, on riigi positiivsete kohustuste sisu ja ulatus elukutsevabaduse ja ettevõtlusvabaduse tagamisel siiski erinev.

§ 29

on päritolult palgatöötajatele suunatud põhiõigus, mis peab ennekõike kaitsma isikuid, kes alluvad töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile, samas kui

§ 31

on ajalooliselt suunatud klassikalistele ettevõtjatele, kes ei allu kellegi juhtimisele ja kontrollile ei töötamise aja, koha, viisi, töötingimuste ega sissetuleku osas. Kolleegiumi arvates vajavad viimased ka muutunud tööturu tingimustes esimestega võrreldes vähem riigi kaitset töötingimuste, sh tööaja korralduse, töökeskkonna või sissetuleku osas. 62. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on varem leidnud, et juhul, kui juriidilise isiku organi liige on vaid tasu saav juhatuse liige, on tema tegevus kaitstav

§ 29

lõike 1 alusel, samas kui juriidilise isiku organi liikme tegevust juhul, kui ta on samal ajal ka äriühingu osanik, kaitseb

§-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-17-16, punkt 46). Kolleegium leiab, et kuna kaebaja on „Advokaadibüroo XX OÜ“ ainuosanik ja juhatuse liige, ei ole tegemist isikuga, kes alluks töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile. Kaebaja tegutsemist advokaadina tuleb käsitleda kui ettevõtlusvabaduse teostamist, ning ta ei saa tugineda normidele, nagu

§ 29lõige 3, mille kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. Sarnast arusaama kajastab ka Adv

S § 49 lõike 1 teine lause, mille järgi on advokaadi poolt õigusteenuse osutamine advokaadibüroo pidaja ettevõtlus.

  1. Muu hulgas ei nõustu kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohtu seisukohaga, et olukorras, kus riigi õigusabi teenuse hinna määrab riik, peab riigi õigusabi osutaja tasu regulatsioon olema selline, et advokaadibüroo pidajal on võimalik selle töö eest maksta (endale) tasu, mis ei ole Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast väiksem. Selline nõue tuleks kolleegiumi meelest kõne alla juhul, kui riigi õigusabi osutamine oleks advokaadile seaduse alusel kohustuslik. Ka sellisel juhul kahtleb kolleegium, kas põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on asjaolust, et kaebajale on makstud toimikuga tutvumise eest 76,5 tunni jooksul 486 eurot (millele lisandub käibemaks), õigesti järeldanud, et kuna käesolevas asjas välja mõistetud reaalset tunnitasu arvestades kujuneks kogu kuu sissetulekuks 1117,6 eurot, millest tuleb maksta ka bürookulud, ei olnud kaebajal sellel kuul võimalik välja teenida töötasu alammäära (Vabariigi Valitsuse
  2. detsembri
  3. a määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi on kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral alates
  4. aasta
  5. jaanuarist 654 eurot).
  6. Tartu Maakohus on ise märkinud, et kaebajal tuli asjassepuutuva toimikuga tutvuda muu töö kõrvalt, mida toetab ka asjaolu, et toimikuga tutvumise mahuks on loetud 76,5 tundi. Riigi õigusabi osutamise kehtiv süsteem on üles ehitatud eeldusele, et riigi õigusabi osutav advokaat võib riigi õigusabi osutamise kõrvalt edasi tegutseda ka lepingulise esindajana ehk osutada õigusabiteenust riiklikult reguleerimata tasu eest. Samuti ei ole mõistlik eeldada, et kaebaja muu töö seisnes riigi õigusabi osutamises samasugustel tingimustel nagu praeguse järelevalveasja esemeks olevas asjas. Seega ei saa nõustuda ka järeldusega, et kaebaja teenis kuus, mil ta osutas riigi õigusabi, töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast vähem. 12

(15)5-22-2
  1. Kokkuvõtlikult ei tulene kolleegiumi meelest ei põhiseadusest ega selle kaudu Eesti õiguskorda haaratud Euroopa õigusest nõuet, et isikule, kes osutab advokaaditeenust advokaadiühingu kaudu, mille ainuosanik ta on, laieneksid tööaja korraldust või palga alammäära puudutavad normid. Ka näiteks Euroopa Liidu tööaja korralduse direktiiv näeb artiklis 17 liikmesriikidele ette sõnaselge erandi tegemise võimaluse juhuks, kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta või ei määrata eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise, eriti kui kõne all on tegevjuhid või muud iseseisva otsustamisõigusega isikud (vt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2003/88/EÜ,
  2. november 2003, tööaja korralduse teatavate aspektide kohta). Vastava erandi näeb ette töölepingu seaduse § 1 lõige 5, mille kohaselt ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule.
  3. Kolleegiumi meelest ei väära järeldust, et kaebaja ei allu töö tegemisel teiste isikute juhtimisele ja kontrollile, ka asjaolu, et tema advokaadina, kes oli end RIS-s märkinud riigi õigusabi osutajaks, ei olnud arvestanud, et riigi õigusabi osutamise töö võib konkreetsetel üksikjuhtudel osutuda ajamahukamaks, kui ta on seda keskmiselt. Esiteks on mõistlik eeldada, et advokaat, kes on end märkinud riigi õigusabi osutajaks, soovib seda teenust seadusandja sätestatud tingimustel osutada ehk on nii riigi õigusabi tasude piirmääradega kui ka nende suurendamise võimalustega kursis. Teiseks näeb „Riigi õigusabi osutamise juhendi“ § 6 ette, et enne RIS-s tellimuse vastuvõtmist peab advokaat veenduma, et tal on piisavalt teadmisi ja aega asjaga nõuetekohaselt tegelda. Juhendi seletuskiri täpsustab, et kui RIS sisestatud teave ei ole piisav selle otsuse langetamiseks, tuleb võtta ühendust tellimuse sisestanud menetlejaga ja täpsustada tellimuse asjaolusid. Seda, et riigi õigusabi osutada sooviv advokaat saab RIS vahendusel kaitsmisülesannet vastu võttes kriminaalasja umbkaudse töömahu välja selgitada, on möönnud ka põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus.
  4. Nendel tingimustel on kolleegiumi meelest mõistlik järeldada, et kaebaja, kes on oma töötingimuste suhtes iseseisva otsustamisõigusega isik, sai riigi õigusabi osutamise aspektist iseseisvalt otsustada nii seda, kas end RIS-s riigi õigusabi andjaks märkida, kui ka seda, kas asjassepuutuvas eelduslikult keerukas ja mahukas kriminaalasjas RIS-s riigi õigusabi andjana üles märgituna konkreetset kaitsmisülesannet vastu võtta. Nende sammudega teostas kaebaja oma ettevõtlusvabadust, mida ei ole riigi õigusabi tasu piirmäärade kehtestamisega riivatud.
  5. Samuti ja samadel põhjustel ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist

§ 29lõikes 2 sätestatud sunnitöö keelu rikkumisega.

Kaebaja puhul puudus sundimise element kui sunnitöö üks peamisi õiguslikke eeldusi. Pealegi on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud, et isegi kohustuslikus korras pro bono kaitsjana tegutsemine ei ole sunnitöö Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 4 lõike 2 tähenduses, sest riigi õigusabi pakkudes osutab advokaadi elukutse esindaja oma tavapäraseid teenuseid, tema töö määratud kaitsjana on niisugustes avalikes huvides nagu laialdase ligipääsu tagamine õigusemõistmisele, ning riigi õigusabi osutav advokaat saab oma töö eest põhimõtteliselt ka tasu. Näiteks Belgia Kuningriigis seisneb see advokatuuri täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmise võimaluses ning asjaolus, et riigi õigusabi osutaja saab menetluses osalemisega väärtuslikke kogemusi (Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. novembri 1983. a otsus, 8919/80, Van der Mussele vs. Belgia, punkt 39). 2011. aastal jõudis EIK aga järeldusele, et Austria ei ole rikkunud konventsioonis sätestatud sunnitöö keeldu sellega, et Austria seadus kohustab kõiki advokaate ja notareid olema kantud nimekirja, kust kohus nimetab vajaduse korral

üühikahäirega isiku eestkostja. EIK leidis, et kaebaja, otsustades advokaadi karjääri kasuks, pidi olema teadlik, et teda võidakse eestkostjaks määrata. Nõusolek aktsepteerida tulevikus selliseid kohustusi oli advokaadiks saamise eeldus. EIK arvates tuli arvestada ka seda, et advokaatidel on teiste kutsealade esindajatega võrreldes privileegid, nagu ainuõigus esindada pooli mõnedes kohtumenetlustes (Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. oktoobri 2011. a otsus, 31950/06, Graziani-Weiss vs. Austria, punkt 40). 13

(15)5-22-2 69.

§ 15

järgi on igaühel õigus pöörduda kohtusse üksnes oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral. Seda kaebeõiguse üldist põhimõtet konkretiseerides on Riigikohus korduvalt leidnud, et isik saab ka põhiseaduslikkuse järelevalve asjades kaitsta vaid iseenda subjektiivseid õigusi. Põhiseadusest ei tulene õigust esitada kaebust avalikes huvides või teiste isikute õiguste kaitseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 5-19-33/2, punktid 9–10). Eelolev ei tähenda, nagu ei tohiks Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses teiste isikute õiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitsmise argumenti kaaluda ja arvesse võtta, kuid Riigikohus ei saa seda teha juhul, kui kohtusse pöördunud isiku enda õigusi ei ole riivatud. IV
  3. Küll jagab kolleegium nii põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohtu kui ka mitmete menetlusosaliste väljendatud muret, et kehtivate riigi õigusabi tasumäärade, sh vaidlustatud määruse § 2 lõikes 1 ette nähtu, mis võimaldab riigi õigusabi osutanud advokaadile kriminaaltoimikuga tutvumise eest makstavat tasu suurendada kuni 500%, juures ei pruugi riigi õigusabi osutamine olla jätkusuutlik. Samuti möönab kolleegium, et AdvS § 641 lõikes 2 sätestatud advokatuuri juhatuse kohustusest tagada riigi õigusabi katkematu korraldus ja osutamine ning riigi õigusabi mõistlik kättesaadavus, on välja loetav advokatuuri juhatuse kohustus leida riigi õigusabi osutav advokaat ka juhul, kui ükski advokaat pole end riigi õigusabi osutajaks märkinud või kui kõik end riigi õigusabi osutajana märkinud advokaadid tellimuse vastuvõtmisest keelduvad. Sellisel hüpoteetilisel juhtumil, mida kolleegium käesoleva järelevalve asja raames ei lahenda, võib tekkida küsimus hoopiski advokatuuril lasuva riigi õigusabi osutamise kohustuse õiguspärasusest.
  4. Riigi õigusabi süsteemi puuduste kohta märgib kolleegium siiski, et üksnes seadusandja on pädev välja töötama jätkusuutlikku riigi õigusabi osutamise süsteemi ning Riigikohus ei saa tema eest otsustada, kas riigi õigusabi osutavate advokaatide ajas kasvava nappuse probleemi tuleks lahendada menetlejatele igal üksikjuhtumil õiglase tasu määramise pädevuse andmise, riigi õigusabi tasumäärade tõstmise või mõne muu põhiseadusega kooskõlas oleva hoova abil. Sarnaselt ei saa Riigikohus otsustada, et advokaadipõuda tuleks leevendada just vaidlustatud määruse § 2 lõikes 1 ette nähtud tasude suurendamise ülemmäära kaotamise ja kriminaalasja menetlejale avara kaalumisruumi andmise kaudu. Ehkki menetleja avar kaalumisruum võib paremini tagada üksikjuhtumi õiglust kui kaitsmist väärivat väärtust, võib seadusandja kujundatud reegli (praegusel juhul tasu ülemmäär) asendamine menetleja diskretsiooniotsusega kahjustada selliseid väärtusi nagu kohtusüsteemi efektiivne toimimine ja menetlusosaliste võrdne kohtlemine. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskoosseis leidis
  5. aastal, et riigi õigusabi tasumäärad lihtmenetluses ei ole põhiseadusvastased pelgalt seetõttu, et mõnel juhul ei pruugi kaitsjale makstav tasu vastata tema tegelike töötundide arvule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 1-16-6179/111, punkt 97).
  8. Siiski juhib kolleegium seadusandja tähelepanu asjaolule, et riigi õigusabi süsteem, mis peab muu hulgas tagama nii seda osutavate advokaatide põhiseaduslikud õigused kui ka advokaatide kutseühingu – Eesti Advokatuuri – enesekorraldusõiguse ja finantstagatised, peab ennekõike kindlustama riigi õigusabi vajavate isikute põhiõigused ja -vabadused, esmajärjekorras

§ 15lõikest 1 tuleneva õiguse õiglasele kohtupidamisele.

Riigi õigusabi saaja põhiõiguste võimalikule riivele kehtiva riigi õigusabi süsteemi tingimustes on osutanud ka peaaegu kõik menetlusosalised ning arvamuse andjatena menetlusse kaasatud isikud. 73. Õigusabi saajate põhiõiguste võimaliku riivamise kohta riigi õigusabi tasudele piirmäära sätestamisega märgib kolleegium järgmist.

§ 15lõikes 1 sisalduv õigus õiglasele kohtumenetlusele kätkeb võimalust kasutada kohtuasja ajamiseks soovi korral professionaalset õigusabi. Kuriteos 14

(15)5-22-2 kahtlustatava õigus kaitsele tuleneb lisaks

§ 21lõike 1 teisest lausest.

Kui professionaalne õigusabi on isiku põhiõiguste kaitseks vajalik ja isikul endal vastavad vahendid puuduvad, peab tema õigusabi tagama riik.

  1. Süüteomenetluses näeb vastava riigi kohustuse ette ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punkt c, mille järgi on igal kuriteos süüdistataval vähemalt õigus saada tasuta õigusabi juhul, kui see on õigusemõistmise huvides vajalik ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks. Euroopa Liidu õiguses sätestab põhiõiguse saada tasuta õigusabi kriminaalmenetluses Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõige
  2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/1919,
  3. oktoober 2016, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses, artikli 4 lõike 1 järgi peavad liikmesriigid tagama, et kahtlustatavatel ja süüdistatavatel, kellel puuduvad piisavad vahendid kaitsjale õigusabi eest tasumiseks, on õigus saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad. Sama määruse artikli 7 lõike 1 järgi võtavad liikmesriigid tarvitusele vajalikud meetmed, sh rahastamismeetmed, et tagada tõhusa ja kvaliteetse tasuta õigusabi süsteemi olemasolu ning tasuta õigusabi teenus, mis on piisavalt kvaliteetne õiglase menetluse tagamiseks, järgides seejuures õiguselukutsete sõltumatust.
  4. On selge, et riigi õigusabi tasumäärad on otseselt seotud kaitseõiguse tagamisega. Kui isik ei saa riigi õigusabi kehtiva mudeli, sh riigi õigusabi osutajale kehtestatud tasude määrade tõttu piisavat õigusabi, võib tegemist olla tema kaitsepõhiõiguse rikkumisega. Kui realiseeruvad praeguses järelevalveasjas menetlusosaliste välja toodud riskid ning riigi õigusabi osutavate advokaatide arv kahaneb riigi õigusabi kehtiva mudeli tingimustes ja kitsaskohtade tõttu kriitilise piirini, võib lisaks riigi õigusabi saajate õiguste rikkumisele konkreetsetes menetlustes tekkida ka küsimus kehtiva süsteemi jätkusuutlikkusest. Välistada ei saa ka kokkupuudet advokaatide kutseorganisatsiooni – Eesti Advokatuuri – enesekorraldusõigusega. RÕS § 30 lõigete 1 ja 2 järgi rahastatakse riigi õigusabi osutamist riigieelarvest selleks eraldatud rahast ning riik kindlustab piisavate vahendite eraldamise riigi õigusabi osutamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.